SISUKORD
Autori eessõna / 5
Sissejuhatus: mis on x-sündmused? / 7
I osa
Miks normaalne pole enam kuigi “normaalne” / 19
II osa
Konkreetsed sündmused / 49
X-sündmus nr 1: digitaalne pimedus / 54
Pikaajaline ulatuslik
internetikatkestus
X-sündmus nr 2: millal süüa saab? / 70
Ülemaailmse toidusüsteemi krahh
X-sündmus nr 3: päev, mil elektroonika suri / 81
Tugev elektromagnetimpulss
hävitab elektroonika
X-sündmus nr 4: uus maailmasegadus / 91
Üleilmastumise krahh
X-sündmus nr 5: surmav füüsika / 106
Maa häving eksootiliste osakeste
loomise tõttu
X-sündmus nr 6: plahvatuslik olukord / 117
Tuumamaastiku destabiliseerimine
X-sündmus nr 7: tühi bensiinipaak / 129
Maailma naftavarude
kokkukuivamine
X-sündmus nr 8: kõik on haiged / 139
Ülemaailmne pandeemia
X-sündmus nr 9: pimedus ja põud / 150
Ulatuslik elektrivõrgu rike ja
puhta vee varude lõpp
X-sündmus nr 10: tehnoloogiline amokijooks / 163
Intelligentsed robotid hävitavad
inimkonna
X-sündmus nr 11: suur kollaps / 175
Globaalne deflatsioon ja maailma
finantsturgude kokkuvarisemine
III osa
X-sündmuste seletus / 191
Märkused ja viited / 211
AUTORI EESSÕNA
Raamatu kaanetekste lugedes võid arvata, et tegu on
järjekordse hukatust ja hävingut
ennustava looga, kus kirjeldatakse inimkonda ootavat apokalüpsist, mis paiskab
meid tagasi eelindustriaalsesse ajastusse, kuid nagu elus ikka, esmamulje on
sageli petlik või lausa vale. Raamatu eesmärgiks ei ole sind surmani hirmutada.
Kaugeltki mitte. Mis see siis on, kui see pole eesootavate õuduste üksikasjalik
kirjeldus?
Raamatus räägitakse võimalikest traagilistest
sündmustest, mis on haruldased, üllatavad ja inimkonda sügavuti mõjutavad ning
millega seoses meil on illusioon, et seda ei juhtu mitte kunagi seal, kus oleme
meie. Rahvas nimetab neid tavaliselt “äärmuslikeks sündmusteks”. Mulle meeldib
rohkem mõiste “X-sündmused”. See raamat räägibki hälbivatest sündmustest, mis
langevad väljapoole “normaalsuse” piire. Teadlased on X-sündmusi väga vähe
uurinud, sest need kõik – asteroididest finantsturukrahhide ja tuumarünnakuteni
– on haruldased ja üllatavad. Teadus tegeleb harilikult korratavate nähtuste
uurimisega, kuid X-sündmused ei kuulu sellesse kategooriasse, mistõttu meil
polegi hetkel korralikku teooriat selle kohta, millal, kuidas ja miks need aset
leiavad. Kui raamatust muud kasu pole, võiks see vähemalt õhutada taolist
“üllatuste teooriat” looma.
Inimeste põhjustatud X-sündmused on liiga keerukate süsteemide tulemus. X-sündmus, olgu selleks poliitiline revolutsioon, internetiühenduse ulatuslik katkemine või tsivilisatsiooni häving, on inimloomuse viis vähendada jätkusuutlikkuse kaotanud liigset keerukust. Raamatus püütakse vastata järgmistele küsimustele:
Miks X-sündmused aset leiavad?
Miks esineb X-sündmusi tänapäeval sagedamini kui
eales varem?
Kuidas mõjutavad konkreetsed X-sündmused inimeste
igapäevaelu?
Kuidas aru saada, millal X-sündmuse tõenäosus on
ohtlikult suur?
Millal on võimalik X-sündmust ära hoida ja millal
saame selleks valmistuda üksnes sedavõrd, et ellu jääda?
Vastused neile küsimustele on seotud astmeliselt
keerukamaks muutuvate süsteemidega, mida on vaja nüüdisaegsete esmatähtsate
taristute käigushoidmiseks. See fakt on teose läbivaks lõimeks.
Raamat “X-sündmused” räägib
kontseptsioonidest ja ideedest. Ma püüdsin need tavalugejale võimalikult
kergesti mõistetavaks teha, mistõttu ei leia te siit valemeid, tabeleid,
võrrandeid, graafikuid ega teaduslik-tehnilist erialakeelt. (Üks tabel siiski
on!) See raamat on omavahel seotud lugude kogumik, mille läbivaks teemaks on tõsiasi, et keerukus võib tappa – ja
teebki seda –, kui lubame sel enda kontrolli alt väljuda.
Nagu ikka kipub olema, on tagantjärele tarkus
20/20. Nii ka see raamat. Pärast käsikirja lõpetamist koitis mulle, et sinu
käes olev raamat on tegelikult triloogia teine osa. Esimene osa oli minu 2010.
a ilmunud raamat “Meeleolu loeb” (Mood Matters), mis
käsitles gruppide sotsiaalpsühholoogiat ja rääkis, kuidas “sotsiaalne meeleolu”
mõjutab teatud oodatavaid kollektiivseid sündmusi. “X-sündmused” keskendub
rohujuure tasandil inimühiskonda ähvardavatele äärmuslikele sündmustele ja
võimalustele, kuidas sellised sündmused meie eluviisi muuta võivad. Kolmas osa
näitab, et äärmuslik sündmus on nii võimalus kui ka probleem – “loov” aspekt
majandusteadlase Joseph Schumpeteri kuulsast ütlusest “loov häving”.
Lugejad võivad saata mulle oma kommentaare, ideid
ja/või kaebusi meiliaadressil: john@moodmatters.net.
Autoritele pakub alati suurt rahuldust võimalus
tänada inimesi, kelle abiga raamat ilmavalgust on näinud. Mul on väga vedanud,
et mind on toetanud paljud asjatundjad. Tänu nende väsimatule heldele abile sai
raamat parem, kui ma eales oleksin osanud ette kujutada. Tunnustan rõõmuga
nende pingutusi ning tänan neid avalikult abivalmiduse ja läbinägelikkuse eest.
Tänan Olav Ruudi, Brian Fathi, Leena Ilmolat, Jo-Ann Polise’i, Helmut Kroissi,
Rex Cummingit ja Timo Hämäläist ideede, soovituste ja panuse eest seoses ühe
või mitme peatükiga. Erilist tänu võlgnen oma ustavaimatele lugejatele Trudy
Draperile ja Zac Bharuchale, kes vaatasid rida-realt läbi kõik peatükid ning
andsid lugeja huvide eest hoolitsedes endast parima. Nemad pole süüdi, kui
tekstis jääb endiselt miski arusaamatuks. Kinnitan, et nad püüdsid igati
sundida mind vajalikke parandusi tegema. Mu karm, kuid õiglane kirjastaja Peter
Hubbard, kirjastuse William Morrow/HarperCollins vanemtoimetaja, käskis mul
pidevalt lõike mitu korda ümber kirjutada. Tema entusiasmi ja vankumatu
toetuseta poleks see raamat kunagi ilmavalgust näinud.
John Casti
Viin, Austria
November 2011
SISSEJUHATUS
Mis
on X-sündmused?
KEERUKUSE LÕKS
USA arhitekt Bryan Berg sai 2010. aasta alguses valmis maailma suurima kaardimaja. Ta ehitas enam kui neljast tuhandest
kaardipakist Hiinas asuva Venetian Macao hotelli hiiglasliku koopia, mis on üle
kolme meetri kõrge ja üle üheksa meetri lai. Hämmastavat ehitist silmitsedes
tundus mulle, et see on omamoodi metafoor, mis iseloomustab meie ülikeerukat
tihedalt lõimitud nüüdisaegset maailma. Üle põranda vudiv hiir või valel ajal aevastav inimene võib ainsa hetkega
hävitada Bergi kaardimaja, mille
ehitamiseks tuli nelikümmend neli päeva vaeva näha. Samamoodi võivad hävida
meie elu aluseks olevad väga haprad taristud.
Kogu tööstusmaailm toetub pidevalt arenevale
keerukale tehnoloogiale. Tänapäeva inimese elustiili aluseks olevad süsteemid
on omavahel tihedalt seotud:
internet sõltub elektrivoolust, mis sõltub naftast, kivisöest ja
tuumalõhustumisest; tooraine töötlemiseks on tarvis tehnoloogiat, mis nõuab
elektrivoolu jne. Süsteemid on kuhjatud üksteisele ning kõik on kõigega seotud.
Nüüdisaegne ühiskond on nagu Bergi kaardimaja, milles iga pealmine kaart toetub
alumistele. Taolise ülesehituse puhul pruugib üle põranda sibaval hiirel ainult
riivata alumist kaarti ning kogu ehitis langeb kolinal kokku.
Haavatavus teebki kaardimajast huvitava nähtuse ja
ajaviite, kuid kas me ikka tahame, et kogu meie elustiil toetuks
kaardimajakesele? Kujutle, et New Yorgis või Moskvas kaob elekter ning keegi ei
tea, millal see tagasi tuleb. Mis saaks, kui meie käsutuses poleks järgmised
kümme aastat ühtki moodsat tehnikasaavutust? Mis meie eluviisist alles jääks?
See on hea küsimus. Mis juhtub meie eluviisiga, kui
mugav tehnoloogia kaob? Veelgi huvitavam on küsimus, mis võiks olla tehnoloogia
hävingu põhjuseks? Nagu kõigil fundamentaalsetel küsimustel, on ka sellel palju
pinnapealseid vastuseid, kuid kõik need on seotud sellega,
miks ja kuidas tehnika võib hävida. Ma väidan, et põhjuseks on äärmuslikud
sündmused. Ootamatud dramaatilised X-sündmused leiavad aset “normaalse” elu
aluseks olevate nüüdisaegsete tehnoloogiliste taristute üha kasvava keerukuse
tulemusena. Niinimetatud normaalsusega kaasneb ülim haavatavus, mis tähendab,
et erinevad X-sündmused võivad selle hävitada. Veelgi enam, kõigil võimalikel
sündmustel on üks peamine põhjus: nende imetabaste ja ebaloomulikult keerukate
süsteemide puudulik mõistmine.
Ma olen suurema osa oma karjäärist uurinud
keerukust, töötades sellistes organisatsioonides, nagu on uurimisgrupp RAND
Corporation, Santa Fe Instituut ja Rahvusvaheline Rakendusliku Süsteemianalüüsi
Instituut (International Institute
for Applied Systems Analysis). 1970.
aastal, kui ma sain matemaatikadoktori kraadi ning hakkasin keerukaid süsteeme
uurima, oli maailm hoopis teistsugune. Telefonidel olid ümmargused kettad,
arvutid maksid miljoneid dollareid, pooles maailmas polnud vaba kaubandust,
paljudesse paikadesse ei saanud
reisida ja vana Chevyt või Volkswagenit võis edukalt remontida elektri- inseneri
hariduseta. Mõistmaks, et meie
elu ja ühiskond sõltuvad üha enam keerukast tehnoloogiast, pole vaja olla
süsteemiteoreetik. Taoline sõltuvus toetub suuresti tehnoloogia kasvanud
keerukusele. Aasta-aastalt muutuvad meie seadmed ja taristud autodest
finatssektori, elektrivõrkude ja toiduvarude liikumise ahelateni üha
keerulisemaks. Keerukuse kasv peaks teoreetiliselt tegema süsteemid
töökindlamaks, kuid see kehtib tavaliselt ainult väikeste ning üsna
ette-arvatavate tõrgete kohta ega õigusta keerukuse ülikiiret kasvu. Kas sa
tõepoolest vajad mikroprotsessoriga espressomasinat? Kas kaubanduskeskuses peab
tõesti olema müügil seitseteist sorti koeratoitu? Kas on vaja ehitada autosid,
mille kasutamiseks pead lugema läbi paksu kasutusjuhendi, et osata käsitseda
erilisi istmeid, GPS-süsteemi ja muid sisseehitatud imevidinaid?
Taolisi väikseid igapäevaseid üha keerulisemaks
muutuvaid asju reklaamitakse sageli kui tehnoloogilisi edulugusid. On need
tõesti edusammud? Ma julgen väitan, et need on tegelikult hoopis
tehnoloogilised läbikukkumised. Mõtle, kui kaua sa tavaliselt analüüsid poes
koeratoidu koostisaineid, enne kui teatud sordi kasuks otsustad, või kujutle
oma pahameelt, kui lappad ülipaksu kasutusjuhendit, otsides kohta, kus
õpetatakse uue auto kella õigeks seadma. Soovimatud/tarbetud vidinad uues autos
ja koeratoidud, mis tegelikult üksteisest ei erine, on tegelikult tillukesed,
koguni naeruväärsed probleemid. Kahjuks/õnneks pole vaja suuremaid probleeme
kaugelt otsida. Ajalehtedest piisab. Sa leiad neist artikleid, milles
räägitakse globaalse finantssüsteemi hädadest, tuumaelektrijaamade
turvamehhanismide riketest ja/või üleilmastumisprotsessi taaskäivitamise nimel
peetavate kaubandus- ja maksukõneluste ummikusse jooksmisest. Need lood on
piisavalt hirmutavad. Veel jubedam on see, et asjad, millest avalikult
räägitakse, on pelgalt jäämäe tipp, nagu käesolevas raamatus edaspidi selgub.
Keerukust uurivat teadusharu on tuntud juba
vähemalt kakskümmend aastat. Miks on just nüüd tingimata vaja inimestele
keerukusest ja äärmuslikest sündmustest rääkida? Põhjus on lihtne. Inimkond
pole kunagi varem olnud nii haavatav hiiglaslike mõõtmetega uskumatute
sündmuste poolt, mis võivad meie eluviisi drastiliselt muuta. Taristud, millele
postindustriaalne eluviis toetub – elektrivool, vesi, toit, kommunikatsioon, transport,
tervishoid, kaitsesüsteemid, finantsmehhanismid – on sedavõrd tihedasti
omavahel seotud, et kui üks süsteem aevastab, võivad teised kiiresti
kopsupõletikku haigestuda. Selles raamatus räägin meid tänapäeval ohustavate
probleemide olemusest, nende tekkepõhjustest ning sellest, kuidas oleks
võimalik vähendada kogu süsteemi kokkukukkumise ohtu. “Süsteemiks” on antud
juhul inimtsivilisatsioon.
TAVALINE JA
ÜLLATAV
Inimese, rahvuse ja koguni tsivilisatsiooni sünni
ja surma vahele jääb pikk rida sündmusi. Parafraseerides tuntud ütlust: see on
lihtsalt üks kuramuse sündmusteahel. Enamik sündmusi on vähetähtsad. Sa tellid
restoranis liha asemel kala: see on sündmus sinu ja koka jaoks, kes peab roa
valmistama. Viini linnavalitsus otsustab, et autoga ei tohi enam vanale
kaubatänavale Grabenile sõita: see sündmus mõjutab Viini kesklinna elanikke ja
turiste, kuid teisi ilmselt ei häiri. Ameerika Ühendriikide valitsuse otsus
Iraaki tungida on sündmus, mis mõjutab kogu maailma veel mitukümmend aastat,
võib-olla kauemgi. Enamik taolisi sündmusi, olenemata nende mõjust, on
haruldased, sest me ei oska neid täpselt ette näha. Need pole aga mingil moel äärmuslikud. X-sündmuse puhul on oluline sündmuse üllatavus kontekstis, milles see aset
leiab, ning selle mõju ühiskonnale tervikuna.
Uurime lähemalt neid kahte olulist aspekti,
alustades faktist, et X-sündmus on hälbeline juhtum.
X-SÜNDMUSED
Kui
sünoptik ütleb, et homme sajab 60-protsendilise tõenäosusega vihma, tähendab
see, et meteoroloogiline mudel, mida ta kasutab, ennustab, et oodatav
õhutemperatuur, tuule kiirus ja muud ilma mõjutavad tegurid on varem tähendanud
60 protsendil juhtudest vihmasadu. Ilmaennustaja analüüsib seega statistiliselt
varasemat ilma, keskendudes sellele, kui sageli taoliste tingimuste puhul
tõepoolest vihma on sadanud.
Ajaloolisi andmeid analüüsitakse statistiliselt
lisaks ilmaennustamisele ka seoses muude nähtustega. Ajaloolisi andmeid peab
olema piisavalt, et ennustada konkreetsete sündmuste tõenäosust. Aga mis
saab siis, kui ei ole? Mis siis, kui ajaloolisi andmeid on liiga vähe või need
pole kuidagi seotud sündmusega, mida ennustada püüame? Mis siis saab? Kuidas
teha kindlaks mingi konkreetse sündmuse tõenäosust? See on koht, kus
“harvaesinevast” ja “ebatõenäolisest” saab “üllatav”. Mida üllatavam on
sündmus, seda äärmuslikum ja “iksim” see on. Järgnevalt räägin, kuidas hinnata
sündmuse üllatavust, kui andmebaas on liiga väike analüüsimaks konkreetset
sündmust.
Igal spordialal on teatud müütilised saavutused,
mis jäävad rekordiraamatutesse, kuni raamatud ise ajapikku kõdunevad. Ühe
legendaarse rekordi püstitas 1941. aasta hooajal USA pesapallur Joe DiMaggio.
Ta sai viiekümne kuues järjestikuses mängus vähemalt ühe hit’i – lõi
palli kurikaga väljakule ja jõudis pesale, ilma et vastased oleksid ta out’i
viinud. Kaine mõistus ütleb, et see on täiesti võimatu. Sama võimatu on
DiMaggio saavutust ületada, mistõttu see figureerib pidevalt “purustamatute”
või “puutumatute” rekordite nimekirjades. DiMaggio püstitas rekordi tõepoolest.
Milline oli selle sündmuse tõenäosus? Oli see universumis ainult ühe korra
juhtuda võiv erakordne sündmus, nagu usub enamik pesapallifänne? Kas seda võis
viimase seitsmekümne aasta jooksul juhtuda mitu korda mõnel teisel planeedil
galaktika teises otsas?
Cornelli ülikooli teadlased Samuel Arbesman ja
Stephen Strogatz otsustasid mõni aeg tagasi seda küsimust uurida. Nad
kujutlesid kümmet tuhandet planeeti, kus mängivad samad sportlased ühesuguste
statistiliste näitajatega. Iga planeedi mängijaid mõjutavad erinevad juhused.
Teadlased mängisid kümme tuhat korda läbi hooajad 1871–2005, otsides pikimat
palli väljakule löömise ja pesale jõudmise järjestikust seeriat. Cornelli
teadlased ei uurinud, kui haruldane oli DiMaggio 56-mänguline seeria, vaid
püstitasid tunduvalt üldisema ja huvitavama küsimuse: kui üllatav oleks ükskõik
kelle minimaalselt viiekümne kuues järjestikuses mängus vähemalt ühe korra
palli väljakule löömise ja pesale jõudmise seeria pesapalli ajaloos (aastani
2005)? Vastus oli: mitte
eriti üllatav!
Kümnel tuhandel paralleelsel hooajal olid pikimad
seeriad tagasihoidlikust 39 mängust hämmastava (ja kahtlemata haruldase!) 109
mänguni. Enam kui kahel kolmandikul juhtudest oli pikim väljakule löömise /
pesale jõudmise seeria 50–64 mängu. Lühidalt, viiekümne kuue mänguline seeria
polnud sugugi erakordselt veider. Kummaline arvuline kokkusattumus on see, et
DiMaggio tuli kõigest viiekümne kuuendale kohale mängijate nimekirjas, kes
kõige tõenäolisemalt hoiaks oma käes pikima seeria rekordit pesapalli ajaloos.
Kes on kõige tõenäolisem? Pesapalli fänne huvitab ehk, et võitjateks tulid kaks
möödunud aegade mängijat Hugh Duffy ja Wee Willie Keeler, kes kahepeale
püstitasid rekordi rohkem kui tuhandel simuleeritud hooajal. Pisut uuema aja
mängijaist võitis Ty Cobb, kelle seeria oli pikim ligi kolmesajal hooajal
kümnest tuhandest.
Oluline on meeles pidada, et sündmus, mis tundub
olevat niivõrd harvaesinev ning mida võib seega pidada “müütiliseks”, võib olla
tegelikult üsna tavaline mõnes teises universumis! Probleem seisneb selles, et
meie “maine” andmebaas võib olla liiga väike, et selle põhjal saaks teha
järeldusi, kui haruldane teatud sündmus tegelikult on. Sündmuse
harukordsuse aste ja see, kas tegu on X-sündmusega, sõltub kontekstist. Võid
arvata, et sündmus on haruldane, kuid see ei pruugi tegelikult nii olla. Isegi
kui sündmus on üsna ebatõenäoline ja üllatav, pole see alati tingimata
X-sündmus. Selleks on vaja teist faktorit – mõju!
Usun, et ma ei liialda, väites, et tõeliselt
meeldejäävad sündmused on need, mis mingil moel muudavad inimese – või rahvuse
– saatust. Muutus võib olla paremuse või halvemuse poole, kuid taolistel
sündmustel on sügav mõju. Homne vihm ei mõjuta inimesi eriti, välja arvatud
juhul, kui nad kavatsevad matkama minna, vabas looduses abielluda või on
talunikud, kes muretsevad oma põldude seisukorra pärast. Aga kui tegemist on
tornaadoga, võib su elu tõepoolest muutuda, sest su kodust saab minutiga
rusuhunnik. Sel juhul avaldab üllatav sündmus tõsist mõju – ning sugugi mitte
positiivset. Tornaadot võib seega nimetada X-sündmuseks, vähemalt võivad seda
teha inimesed, kelle elu see muutis. Orkaan Katrina oli üllatav ning avaldas
tohutut mõju tunduvalt suuremale alale kui üksik väike tornaado, mis teeb
sellest veel suurema X-sündmuse. Üllatavuse ja mõju valem on inimeste tekitatud
sündmustes selgesti nähtav. 11. septembri terrorirünnakuid, 2007–2008. aasta
rahanduskriisi ja 2003. aasta elektrikatkestust USA idarannikul võib pidada
X-sündmusteks.
Miks me terminit “äärmuslik sündmus” kuuldes
peaaegu alati arvame, et see on ähvardav või hävitav? See küsimus saab
selgemaks, kui uurime pisut lähemalt X-sündmuse kolme omadust.
Kõigi sündmuste ühisjooned on sündmuste hargnemise aeg ehk periood sündmuse algusest lõpuni, mõjuaeg ehk periood, mil üksikisik
või suurem rühm kogeb sündmuse positiivset või negatiivset mõju, ning kogumõju, millega
mõõdetakse sündmuse üldist suurusjärku, tavaliselt rahas või inimohvrites.
(Analüütilise meelega lugejad leiavad raamatu märkuste ja viidete osast valemi,
millega saab välja arvutada sündmuse “iksilikkust” ühepallisüsteemis (0 pole
X-sündmus ja 1 on kõige äärmuslikum võimalik sündmus). Jätsin suurema osa
tehnilistest üksikasjadest raamatu lõppu märkuste ossa, kuid asjast huvitatud
võiksid neid kindlasti uurida.)
Mõeldes mõistele “sündmus”, kujutleme enamasti
juhtumit, mis leiab aset üsna lühikese ajahetke vältel, näiteks autoõnnetust
või lotovõitu. Ilmselt on põhjuseks see, et inimestel on tavaliselt üsna väike
tähelepanuulatus – inimeste püsivus väheneb iga päevaga, sedamööda kuidas
telekommunikatsioon areneb ning kiired pikamaareisid muutuvad üha lihtsamaks.
Kiiresti arenev sündmus (lühike hargnemisaeg), mille mõju on ulatuslik (pikk
mõjuaeg), on üllatav ja vastik ning selleks ei saa kuigi edukalt valmistuda.
2011. aasta märtsis Jaapanit tabanud maavärin ning sellega kaasnenud hiidlaine
ja tuumajaama plahvatus on sellised X-sündmused. Termodünaamika teine seadus,
mis põhimõtteliselt ütleb, et järelevalveta süsteemide korrapäratus on
maksimaalne, näitab, et millegi hävitamine on alati tunduvalt lihtsam ja kiirem
kui selle ehitamine. Sündmused, mis arenevad kiiresti ja mille mõju on suur,
vähemalt riikide ja ühiskondade tasandil, on peaaegu alati paratamatult
hävitavad.
Võib-olla huvitab sind, kas on olemas ka toredaid
X-sündmusi? Jah, kindlasti on! Kuid diletandid ja kiirelt rikastuda soovivad
pettuste sepitsejad, pange tähele: taolised positiivsed X-sündmused hargnevad
peaaegu alati üsna pika aja jooksul. Mõtle näiteks Marshalli plaanile, mis
aitas Lääne-Saksamaal pärast Teist maailmasõda jalule tõusta, või veelgi pikema
aja jooksul toimunud põllumajanduse arengule ja loomade kodustamisele, mis olid
tänapäeva tsivilisatsioonide tekke aluseks. Ravimite ja meditsiiniliste
protseduuride väljaarendamiseks kulub sageli aastaid ning kultuurilised
sündmused, nagu teedrajavad romaanid või kunstiteosed, on samuti pika
katse-eksituse perioodi tulemid. Sellised sündmused arenevad aastate,
aastakümnete ja koguni sajandite vältel ning nendega on seotud taristute ehitamine
või arendamine, näiteks ärimaailma ja rahvusega seotud või tehnoloogilised
uuendused. Kui järgnevatel lehekülgedel toodud näited tunduvad üksluiselt
negatiivsed, peaks lugeja meeles pidama, et positiivseid X-sündmusi leidub
samuti – ma lihtsalt ei räägi nendest selles raamatus! Meeldivad üllatused on
alati toredad, kuid need pole enamasti ähvardavad. Selles raamatus keskendun
just neile sündmustele, mis meie nüüdisaegset elustiili ohustavad.
Me teame juba, millest X-sündmused koosnevad. Kuigi
definitsioonid, ka hajusad, on kasulikud, tahame eelkõige mõista, kuidas
taolised üllatavad sündmused aset leiavad ning mismoodi saaksime neid vältida
või vähemalt nendeks valmistuda ja nende negatiivset mõju vähendada.
PÕRKUVAD
SÜSTEEMID
Hiljuti nägime, kuidas kaua püsinud režiimid
Tuneesias, Liibüas ja Egiptuses lausa üleöö vahetusid ning ka Bahreinis,
Jeemenis ja Süürias puhuvad revolutsioonituuled. Mässajad võitlevad
valitsustega, püüdes vabaneda aastakümneid kestnud rõhumise alt. Esmapilgul
tundub, et rahvarahutused tulenevad inimeste rahulolematusest valitsusega, sest
töötus vohab, toiduainehinnad tõusevad ning eluaseme- ja muud olmeprobleemid kasvavad üle pea. Taolised seletused on
pinnapealsed, sest need ei puuduta ühiskonna krahhi peapõhjust. Rahvarahutused iseenesest ei ole ajalugu muutvad sündmused, vaid
nende eelkäijad või varased hoiatused, mis viitavad eesootavale
režiimimuutusele ehk X-sündmusele. Režiime muutvate X-sündmuste tegelik põhjus
peitub tunduvalt sügavamal ühiskonnakorralduses. Põhjuseks on üha laienev
“keerukuse lõhe” valitsuse ja tavakodanike vahel. Revolutsioon puhkeb, kui
lõhet pole enam võimalik varjata ega parandada. Mõtle jäigale autoritaarsele
valitsusele, millele astub vastu rahvas, kes on avastanud uued vabadused
kontakti kaudu välismaailmaga, milles tegutsevad erinevad sotsiaalvõrgustike
platvormid. Kontrollsüsteemi (antud juhul valitsus) keerukuse ja kontrollitava
süsteemi (rahvas) suurenenud keerukuse vaheline lõhe tuleb kaotada. Üks
võimalus on rahvas lihtsalt maha suruda – vangistada rahvajuhid, saata sõdurid
mässajaid laiali ajama ning kasutada muid olukorra rahustamise meetodeid. Teine
võimalus on suurendada valitsuse keerukust, korraldada kiiresti vabamad
valimised, anda suuremat sõnavabadust meediakanalitele ning lubada rahval
kõrgematesse ühiskonnakihtidesse liikuda.
Idee, et X-sündmus on inimloomuse viis sulgeda
keerukuse lõhe kahe või enama süsteemi vahel, on selles raamatus uuritavate
inimese tekitatud X-sündmuste keskseks motiiviks. X-sündmus on vahend, mille
abil kahe (või enama) võistleva või koguni koostööd tegeva süsteemi ebavõrdset
keerukust ühtlustatakse. See leiab aset eelkõige siis, kui inimesed ise ei
suuda laienevat lõhet ahendada. Lubage siinkohal näidata, kuidas see põhimõte
toimib, meenutades hetkeks paari hiljutist X-sündmust, kus taoline ebavõrdne
keerukus oli eriti ilmselge. Egiptuse majandust kontrollis riik, kes tegi seda
aastakümneid täiesti valesti. Ka märgatav paranemine paaril viimasel aastal
tuli liiga hilja ega päästnud enam midagi. Veelgi enam, riik oli (ja on
endiselt) väga korrumpeerunud ning semukapitalism valitseb kõigis
sotsiaalstruktuurides. Korrumpeerunud süsteemis hangitakse lepinguid, töökohti
ja eluasemeid ametnikele antavate altkäemaksude abil. Naljakas (ja kõnekas)
fakt on, et impotentsiravimit Viagrat ei lasta väidetavalt turule, sest selle
tootja, Pfizer, ei maksnud Egiptuse tervishoiuministrile piisavalt, et too
ravimi heaks kiidaks.
Altkäemaksupõhine majandus ja korruptsioon
põlistasid juba niigi vähekeerukat valitsust, mille struktuuris oli äärmiselt
vähe vabadust ja vahendeid sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Seni kui
egiptlastel oli veelgi vähem võimalusi rahulolematuse väljendamiseks seoses
eluasemeprobleemide, toiduainete tõusvate hindade, viletsa tervishoiusüsteemi
ja muuga, polnud valitsusel mingit vajadust luua nende teenuste pakkumiseks
vajalikke raamistikke. Loomulikult oli olemas tervishoiuministeerium, kuid see
teenis peamiselt karjäärihimuliste bürokraatide ja võimulolijate huve ning
raviteenustega tegelemine oli väike kõrvalprojekt, millega tegelemine polnud
kohustuslik. Kuidas saaks see muutuda, kui rahval on valitsusest tunduvalt
vähem võimalusi (madal keerukus) midagi muuta? Ent ajad muutuvad. Kui
nüüdisaegne tehnoloogia, kiire üleilmne kommunikatsioon, laialt leviv
kõrgharidus ja tõhusam transport hakkasid Araabiamaadesse imbuma, andis see
kodanikele ruttu trumbid kätte. Sel hetkel ilmus seinale (või pigem Facebooki)
kiri, mis kuulutas ette korrumpeerunud režiimide langust kogu regioonis.
Tänapäeva kommunikatsioonisüsteemid ja
sotsiaalvõrgustikud, nagu Google, Twitter ja Facebook, aitavad oluliselt
suurendada sotsiaalset keerukust, kuid seekord suureneb niinimetatud lihtrahva
keerukus, mitte valitsuse oma. Seetõttu piiratakse või kaotatakse taolisi
teenuseid pidevalt, kui valitsusi rünnatakse. Egiptuse valitsus näiteks võttis
inimestelt paariks päevaks internetiühenduse, sest taolised teenused aitavad
inimestel end massiliselt kuuldavaks teha ning moodustada tihedalt seotud
sotsiaalvõrgustikke. Mingist hetkest muutub valitsuse muutumatu keerukuse ja
tavainimeste kasvava keerukuse vaheline lõhe liiga suureks ning väljub
kontrolli alt. Tulemus? Valitsuse kukutamine Tuneesias, Liibüas ja Egiptuses
ning tõenäoline Assadi dünastia langemine Süürias ja/või Bahreini kuningakoja
langus.
Keerukaid süsteeme uuriv teoreetik taipab otsekohe,
et siin on mängus nõutava
keerukuse seadus. See
“seadus” ütleb, et süsteemi tõhusaks reguleerimiseks/juhtimiseks peab
kontrolliva süsteemi keerukus olema vähemalt sama suur kui kontrollitava
süsteemi oma. Veelgi lihtsamalt öeldes, ainult keerukus hävitab keerukuse. On
ilmselge, et kui lõhe on liiga lai, tekivad probleemid. Maailmapoliitikas
tähendavad probleemid sageli revolutsiooni.
Taolise ebavõrdsuse näiteid on palju. Võtame näiteks
Rooma impeeriumi, kus valitsevad klassid kontrollisid alamaid klasse ja
vallutasid maksude kogumise eesmärgil naaberalasid poliitilise ja sõjalise
võimu abil. Lõpuks kulusid kõik ühiskonna ressursid üha kasvava hiidimpeeriumi
kontrolli all hoidmiseks. Impeerium oli muutunud liiga keerukaks ning kaotanud
jätkusuutlikkuse. Ilmekad näited on ka iidne maiade tsivilisatsioon ning endine
Nõukogude Liit.
Mõned teadlased, sealhulgas ajaloolane Paul
Kennedy, väidavad, et Ameerika impeerium, kus aastas kulutatakse üle 23
miljardi dollari välisabiks ning tarbitakse tunduvalt rohkem kui eksporditakse,
laguneb enam-vähem samal põhjusel. Taolist ebavõrdsust esineb ka muudes
valdkondades peale poliitika, nagu näitab inimeste igapäevaelu häirumine
Jaapanit 2011. aasta märtsis tabanud maavärina ja Fukushima tuumareaktori
kahjustuste tulemusena. Ühiskondliku rahulolematuse peapõhjus on “disainipõhine
õnnetus”, mille käigus maavärina tõttu tekkinud hiidlaine ujutas üle
kaitseseinad, mis pidid merevett reaktorist eemal hoidma. Vesi rikkus
varugeneraatorid, mis pidid hädaolukorras andma voolu pumpadele, mis saadavad
vett tuumakütuse varraste jahutamiseks. See on kaheosaline probleem: esiteks,
seinad olid loodud taluma 8,3-magnituudist maavärinat – tugevaimat, mida Jaapan
oli varem kogenud –, arvestamata
sellega, et ühel päeval võib riiki tabada võimsam maavärin. Mis veel hullem,
generaatorid paiknesid madalal, kus väikseimgi üleujutus need lühisesse ajab.
Mõningates raportites väidetakse pealegi, et maapind langes maavärina ajal pool
meetrit, mis võimendas probleemi veelgi. Kõik sõltus kokkuvõttes kaitseseinte
töövõimest, mis vedas alt. Vähene kontrollsüsteemi keerukus (seinte kõrgus ja
generaatori asukoht) ei suutnud vastu panna kontrollitava süsteemi liigsele
keerukusele (tsunami võimsus).
Kindlustusfirma või panga riskianalüütik võib
siinkohal leida, et selles pole ju midagi uut. Hinnates sündmuse Y riski,
arvutame välja sündmuse asetleidmise tõenäosuse, hindame võimalikke kahjusid
ning korrutame need kaks arvu omavahel. See kalkulatsioon näitab kahju ulatust,
kui sündmus Y peaks tõesti aset leidma. Lihtne. Mille poolest minu soovitused
siis sellest erinevad? Lugejatele, kes lippasid sissejuhatuse viimasest osast
kiiruga üle, kordan, miks tavapäraste sündmuste riskianalüüsist ebaharilike
sündmuste puhul abi pole.
Esiteks, X-sündmuse harvaesinevus tähendab, et meil
pole piisavalt suurt varasemate sündmuste ja nende mõju andmebaasi, millele
toetudes välja arvutada mingi sündmuse täpset esinemistõenäosust.
Tõenäosusteoreetikud ja statistikud on loonud geniaalseid abivahendeid
subjektiivsest tõenäosusteooriast Bayesi analüüsini ning ka äärmuslike
sündmustega tegelevad statistikud püüavad seda takistust ületada, kuid tõsiasi
on see, et haruldase sündmuse usutava tõenäosuse kindlakstegemine on võimatu.
Kui see oleks võimalik, poleks tekkinud 2007–2008. aasta suurt majanduslangust,
2003. aasta USA idaranniku ulatuslikku elektrikatkestust ja orkaan Katrina
tekitatud kahjustusi New Orleansis. Inimesed ei peaks kartma, et järgmine hävitav
sündmus tabab neid ootamatult. Seoses X-sündmustega peame leiutama/leidma viise
tänapäeval üha suureneva šokeerivate X-sündmuste tõenäosuse mõõtmiseks. Olen
veendunud, et üheks sobivaks mõõdupuuks on inimeste loodud taristute keerukuse
ebavõrdsus.
Teine normaalsete sündmuste tavapärase
riskianalüüsi tegur on kahju, mida sündmus ühiskonnale teeb, kui see peaks aset
leidma. Eeldus, et ulatusliku mõjuga sündmus leiab tõesti aset teatud ajal ja
teatud kohas, misjärel saab teha kindlaks kahjustuste ulatuse, ei erine
kuigivõrd minu ideedest. Probleem seisneb selles, et kui tegu on šokiga,
millesarnast pole kunagi varem olnud, on raske hinnata võimalikke kahjustusi.
Hindamiseks peame võrdlema käesolevat šokki varem saadud sarnase kaliibriga
šokkidega. Seejärel tuleb uurida, kuidas olukord erineb varem aset leidnutest
ning arvestada kahjusid hinnates nende erinevustega. Ent kuidas peaks see
protsess toimuma, kui pole mingeid ajaloolisi andmeid, millele toetuda? Ma
tõestan selles raamatus ikka ja jälle, et kui tõeline maailm ei anna piisavalt
andmeid, peame ehitama arvutitega asendusmaailma, kust andmeid koguda. Arbesman
ja Strogatz tegid seda Joe DiMaggio “ületamatut” pesapallirekordit uurides.
Taoline lähenemine erineb oluliselt normaalsete sündmuste uurimise meetoditest.
Ühesõnaga, meil on kaks väga erinevat režiimi. Normaalsete sündmuste režiim hõlmab sündmusi, mis on juba mitu korda aset leidnud ning
mille esinemise tõenäosuse ennustamiseks ja võimalike kahjulike mõjude
uurimiseks on piisavalt andmeid. X-sündmuste režiimi puhul
pole taolistest andmetest mingit kasu. See raamat aitab luua raamistikku,
milles X-sündmuste režiimi süstemaatiliselt uurida. Raamistik täiendaks
süsteemi, mille abil arvutatakse normaalsete sündmuste tõenäosust. Järgmisel
paarisajal leheküljel räägin sellest näidete toel, puudutamata seekord
teaduslikule uurimisprogrammile omaseid tehnilisi üksikasju.
Nüüd, kui teame, et keerukuse lõhed tekitavad
X-sündmusi, tutvustan lühidalt käesoleva raamatu kolme osa.
KOLM LIHTSAT
OSA
Julius Caesari teose “Märkmeid Gallia sõjast”
esimene lause kõlab: “Kogu Gallia on jagatud kolme ossa.” See raamat jaguneb
samuti kolmeks. Esimeses osas uuritakse keerukuse ja X-sündmuste vahelisi
seoseid. Ma jätkan vundamendilt, mille eelnevatel lehekülgedel rajasin,
eristades looduse poolt meie teele saadetud ebameeldivaid üllatusi inimeste
tähelepanematuse, passiivsuse, arusaamatuste, rumaluse või pahatahtlikkuse
tõttu aset leidvatest sündmustest.
Raamatu teine osa on jagatud üheteistkümneks
peatükiks, milles räägin konkreetsetest X-sündmustest ja nende mõjust meie
igapäevaelule, kui need peaksid reaalselt aset leidma. Ma valisin just need
X-sündmused, et katta võimalikult palju inimtegevuse valdkondi. Ma ei tahtnud
rääkida X-sündmustest, mida on viimastel aastatel juba põhjalikult käsitletud,
nagu näiteks 2007–2008. aasta ülemaailmne finantskrahh ja 2011. aasta Jaapani
tuumareaktori kriis. Ma räägin maailma toiduvarude lõppemisest, ulatuslikust
internetiühenduse kadumisest, globaalsest pandeemiast ja üleilmastumise lõpust.
Sa võid neid lugusid lugeda suvalises järjekorras, vastavalt sellele, mis sind
rohkem huvitab. Koos näitavad need, kui mitmenäoliselt ja tõsiselt ohustavad
X-sündmused meie igapäevase eluviisi jätkusuutlikkust.
Kolmandas ja viimases osas ühendatakse esimeses
osas käsitletud teoreetilised küsimused ja probleemid teises osas analüüsitud
näidetega, et leida vastust olulisele küsimusele, kuidas X-sündmusi ette
ennustada ja ehk koguni juhtida. Ma uurin eeskätt seda, mil määral saaks
edukamalt kindlaks teha aega ja ruumi, milles konkreetne võimalik X-sündmus on
ohtlikult tõelisuseks saamas. Samuti vaatlen nõrku signaale, mis hoiatavad meid
eesootava X-sündmuse eest, ning meetodeid, mille abil taolisi signaale eristada
suvalisest igapäevasest infomürast. Raamatu lõpust leiab lugeja mõningaid
nõuandeid, kuidas ühiskonnad võiksid edukamalt valmistuda X-sündmusteks, luues
vastupidavamaid ühiskondlikke süsteeme ja taristuid.
I
OSA
MIKS NORMAALNE POLE
ENAM KUIGI “NORMAALNE”
EIKUSAGILT
2011. augustis räägiti palju orkaan Irene’ist ja selle võimalikust mõjust newyorklaste
elule. Oli võimalus, et teatud asjaolude kokkulangemisel ujutatakse Manhattan
ja muud madalamad alad üle, mistõttu ühistranspordivõrgustik seiskub ja New
Yorgi väärtpaberibörs, toiduga varustamise süsteemid, veevärk ning muud
linnaelu mugavuste aluseks olevad taristud lakkavad töötamast. Irene, mis oli
ainult pisut võimsam väga tugevast suvisest tormist, rauges õnneks ulatuslikku
kahju tegemata. Manhattani elanikud pääsesid seega kõige hullemast ning meedia
pingutas lihtsalt Irene’iga seotud võimalikest ohtudest rääkides üle. Ühel
päeval tabab katastroof inimesi siiski, nagu juhtus New Orleansis 2005. aastal,
kui linna räsis orkaan Katrina, tõestades, et ülepingutamine ja paranoiale
lähenev ettevaatlikkus on ühe mündi kaks äärmuslikku külge.
Veendumus, et taevas kukub kohe alla, on tuntud
kaitsemehhanism, mis hakkab tööle siis, kui seisame silmitsi väljastpoolt meie
mugavus- ja teadmiste tsooni ähvardava ohuga. Me suudame sel juhul ainult peata
kanadena ringi joosta ning loota, et oht möödub imekombel ise. Sageli möödubki,
kuid mitte alati. Kui ei möödu, jõuavad sündmused ajalehtede veergudele ning
sunnivad meid vastu astuma ebameeldivatele eksistentsiaalsetele ohtudele, mis
häirivad igapäevaelu. See pole naljaasi. Kui olukord tõepoolest käest ära
läheb, leiavad aset äärmuslikud X-sündmused, mis võivad tekitada sellist kaost
ja kahju, mida paljud meist on ainult Hollywoodi filmides näinud või ulmeromaanidest
lugenud. X-sündmus ei ole tõsielusõu, see on reaalsus. Järgnevalt toon paar
näidet eelmänguks edaspidi käsitletavatele lugudele.
Umbes 74 000 aastat tagasi hakkas tänapäeval
Sumatra nime kandval Indoneesia saarel purskama supervulkaan Toba jõuga, mida
ei saa võrrelda ühegi Maal aset leidnud sündmusega sellest ajast peale, kui
inimene kahel jalal käima hakkas. Võrdluseks: 1883. aastal purskama hakanud
Krakatau plahvatusjõud oli võrreldav 150 megatonni TNTga, mis oli kümme tuhat
korda suurem kui Hiroshima maatasa teinud aatompommi plahvatusjõud. Arvatakse,
et Toba plahvatusjõud oli umbes üks gigatonn – üle kuue
korra suurem Krakataust ja kolm tuhat korda suurem Püha Helena mäe purskel
1980. aastal tekkinud energiast.
Toba purske ajal elasid Maal neandertallased,
lisaks Euroopas Homo
sapiens ning Aasias Homo erectus ehk sirgeinimene ja Homo floresiensis ehk Florese inimene. Viimane jääaeg oli haripunktis
ning inimeste toidulauda ehtisid mammutid ja mõõkhambulised tiigrid. Vulkaan
muutis kõike üleöö.
Lisaks tohututele hiidlainetele paiskus atmosfääri
ligi kolm tuhat kuup- kilomeetrit tolmu ja muud sodi, mis vähendas
päikesekiirgust niivõrd oluliselt, et taimed ei suutnud enam liiga vähese
valguse tõttu elada. Keskmine temperatuur kogu maailmas langes –15 kraadini,
suvi muutus talveks ning talv tuumatalveks.
Tänapäeval arvatakse, et selle sündmuse elas üle
kõigest paartuhat peamiselt Aafrikas väikeste rühmadena elanud inimest. See arv
saadi hämmastava geneetilise detektiivitöö tulemusena. Teadlased uurisid
tollest ajast pärit DNA proove ning veendusid, et geneetilise materjali proovid
kõikjalt maailmast oleksid olnud hoopis teistsugused, kui inimesed oleksid
saanud areneda kogu planeeti tabanud Toba tekitatud ulatuslike raskusteta.
Tänapäeva inimesed pärinevad neist vastupidavatest ellujäänutest.
Teadusajakirjanik Ann Gibbons väitis 1993. aastal, et vulkaan Toba viis
inimkonna väljasuremise äärele, ning teadlased haarasid sellest hüpoteesist
kohe kinni. Illinoisi ülikooli teadlane Stanley Ambrose arendas välja teooriad,
mis Gibbonsi ideed toetasid.
Fakt on siiski see, et ka Toba-sugune supervulkaan
ei suutnud inimesi planeedilt lõplikult minema pühkida. Vulkaanipurse oli
kahtlemata hiiglaslike mõõtmetega katastroof, kuid see ei saatnud inimkonda
ajaloo prügikasti. Mis suudaks seda teha? Teada saamiseks, milline sündmus
võiks Homo sapiensi Maalt kaotada, peame lihtsalt minema mõne suure
loodusloomuuseumi kõige populaarsemasse osakonda. Umbes kuuskümmend viis
miljonit aastat tagasi sadas Yucatani poolsaarele Mehhikos umbes
kümnekilomeetrise läbimõõduga tulekera kiirusega kolmkümmend kilomeetrit sekundis. Selle
“maalähedase objektiga” kaasnesid supervulkaani tekitatavad eksistentsiaalsed
ohud – tulekerad, hiidlained ja muu taoline –, kuid mõõtmetes, mis ületavad ka
kõige suurema supervulkaani. Selgitamaks tõhusamalt, mis juhtuks, kui taoline
monstrum tänapäeval Maale langeks, esitan järgmise usutava stsenaariumi.
Esiteks, lokaalne plahvatus purustaks vahetus
läheduses kõik, tekitades lööklaine, mis liiguks väljapoole sadade kilomeetrite
ulatuses ning tapaks kõik, mis teele ette jääb. Metsikud tulekahjud leviksid
igas suunas koguni kaheksasaja kilomeetri kaugusele, rääkimata ülemaailmsest
tuletormist, mida tekitaks tohutu hulk sodi, mis paiskuks atmosfääri ja sajaks
alla kõikjal planeedil. Tabamusel vabanev energia tõstaks tõenäoliselt maapinna
temperatuuri kuuma ahju sisemuse tasemele. Ei tohi unustada, et atmosfääri
paiskuv sodi blokeeriks päikesekiired, tekitades globaalse tuumatalve, ning
massiivsed lööklained võivad aktiveerida vulkaanid kõikjal maailmas.
Taoliste katastroofiliste mõjude tagajärjel surid
välja dinosaurused, kes olid 170 miljonit aastat kõige võimsamad Maa eluvormid.
Nende kadudes hakkasid paljunema väikesed, kopsakama roti suurused karvased
imetajad, kellest ajapikku arenesid ... inimesed. Kindel on see, et kui
tänapäeval tabaks Maad taoline objekt, oleks see tsivilisatsioonile tohutu
hoop. Kõik kassist suuremad maismaaloomad tõenäoliselt hukkuksid. Kuid kes
teab? Dinosaurustel ju polnud konservivarusid, teraviljakotte ega sügaval maa
all paiknevaid veehoidlaid. Võimalik, et mõned inimesed elaksid taolise
katastroofi üle, kuid pead anda ma ei julgeks. Pealegi, kes tahab elada
maailmas, kus ellujäänud ilmselt kadestaksid hukkunuid?
Praegusel kujul on inimesed elanud maailmas kõige
rohkem paarsada tuhat aastat. Asteroide nagu see, mis tabas Yucatani poolsaart,
tekib loomulikult ainult iga paarisaja tuhande aasta tagant või veelgi harvem,
kuid mis on paarsada tuhat aastat võrreldes ligi kahesaja miljoni aastaga, mil
dinosaurused maal elasid, enne kui nad jäädavalt kadusid?
Niisiis: reaalne loodusõnnetus, katastroof,
väljasuremine. Läbinägelik lugeja pani kindlasti tähele, et kõigil seni
käsitletud X-sündmustel on üks ühine põhjus – loodus. Maavärinad,
vulkaanipursked, asteroiditabamused ja muud taolised sündmused pole tingitud
inimeste tegevusest ning inimene ei saa neid ka kontrollida. Me ei saa kuigi
tõhusalt Emakese looduse kapriise ära hoida. Eriti suure ebaõnne korral paneme
üles äri sulgemisest teatava sildi, kustutame tuled ja teatame lihtsalt, et
pidu on läbi. Taolised Looduse sekkumised on kasulikuks taustaks selle raamatu
kesksele motiivile, kuid tunduvalt huvitavam ja tähtsam osa inimkonna jaoks on
inimeste tekitatud katastroofid, mida Loodus mõnikord soodustab ja võimendab.
Uurime paari inimeste tekitatud X-sündmust, mis on sarnased, kuid tunduvalt
väiksema mõjuga kui eespool vaadeldud looduskatastroofid. Alustame mõnest
hüpoteetilisest X-sündmusest, mis näitavad, kui mitmekesised need olla võivad,
ning seejärel võtame ette konkreetsed ja tõelised näited.
INIMFAKTOR
Mõtle järgmistele võimalikele X-sündmustele:
Võimas linnugripiviirus levib inimestele
Hongkongis, seejärel levib kõikjal Aasias ning tapab üle viiekümne miljoni inimese.
8-magnituudine maavärin Tokyo rahvarohkes ostu- ja
meelelahutuspiirkonnas Ginzas tapab kaks miljonit inimest ning varalised
kahjustused ulatuvad triljonitesse dollaritesse.
Mesilased kõikjal maailmas hakkavad massiliselt
surema, mis takistab taimede tolmlemist ning tulemuseks on üleilmne
toidupuudus.
Terroristid õhivad tipptunnil Timesi väljakul
tuumapommi, mis teeb maatasa suurema osa Manhattanist, tapab pool miljonit
inimest ning matab New Yorgi igaveseks rusude alla.
Kloori vedav paakvagun jookseb Rio de Janeiros
rööbastelt maha, kemikaal lekib ning tapab ühe viie miljoni inimese.
Nimekiri on pea lõputu. Ootamatud sündmused, mis
võivad tappa miljoneid või isegi sadu miljoneid inimesi, on täiesti võimalikud.
Veelgi enam, isegi kui nii palju inimesi ei hukku, saab aktsiakapital hävitava
löögi, mis paiskab ühiskonnad kõikjal maailmas mitmekümneks aastaks arengus
tagasi. Ükski nimekirjas olev sündmus pole võimatu. Mõned neist, näiteks tapva
kemikaali leke, on juba mitu korda juhtunud.
Inimesed on tänapäeval X-sündmuste ees haavatavamad
kui eales varem. Keerukad taristud, millest me igapäevaelus sõltume – muuhulgas
transport, kommunikatsioon, toidu- ja veevarud, elektrivool, tervishoiusüsteem
– on uskumatult haprad, nagu selgub, kui neis süsteemides väikseimgi rike
avaldub. Mis on taolise nõrkuse ja inimeste haavatavuse põhjuseks? Kas me
suudame taolisi X-sündmusi mõista ning kui me neid kontrollida ei suuda, kas
neid on vähemalt võimalik ette ennustada? Neile küsimustele vastamiseks peame
mõistma põhjusi, mis X-sündmusi tekitavad, ning selgeks tegema, kas need
põhjused on taristuid juhtivate süsteemide lahutamatu osa või saab neid ette
ennustada ja mingil määral kontrollida.
Nagu ma edaspidi selgitan, X-sündmuste põhjused on
otseselt seotud üleilmse ühiskonna üha suureneva keerukusega. Keerukus avaldub
mitmel moel, kuna taristud on niivõrd tihedalt seotud ning ühes taristu osas
tekkinud probleem levib teistesse süsteemi osadesse sageli sõna otseses mõttes
valguse kiirusel. Mõnikord avaldub keerukus üksteise otsa laotud
bürokraatiakihtidena, kuni süsteem enam ei toimi – taolisest “keerukuse
ülekoormusest” räägin lähemalt edaspidi. Teinekord pole keerukuseprobleem
seotud ühe üksiku taristuga, vaid avaldub kahe või enama omavahel seotud
süsteemi, näiteks riigi valitsuse ja inimeste, keerukuse tasemete ebakõlana.
Süsteemid, millele me igapäevaelus toetume, ei toimi, kui need on liiga
keerukad. Kui süsteem muutub liiga keerukaks või keerukuse tasemete vahel tekib
talumatult suur ebakõla, peab keerukust vähendama. X-sündmus on lihtsalt
jätkusuutliku tasakaalu taastamise viis.
Selline tasakaalustamine on meie juhtmotiiv. Meie
saatus sõltub sellest. Kui see ebaõnnestub, inimkond hävib. Tõeliselt hirmutav
on see, et kahekümne esimesele sajandile omast eluviisi toetavad süsteemid pole
sugugi nii vastupidavad, kui meile meeldiks arvata. Ma tõestan seda järgnevalt
paari näitega. Taolised inimese loodud süsteemide kokkukukkumised näitavad, kui
haavatavad me oleme, kui keerukuse ülekoormus süsteemi viimseni ära kurnab.
2004. aastal ajalehes Los Angeles Times ilmunud raportist selgus, et California lõunaosa lennujuhtimissüsteemi
ulatuslikus rikkes oli osaliselt süüdi süsteemi osaks olevate Microsoft
Windowsi serverite “ehituslik iseärasus”. Sidesüsteemi rike, mis kestis üle
kolme tunni, jättis kaheksasada lennukit õhku võimaluseta
lennujuhtimiskeskustega suhelda ning Föderaalse Lennuameti sõnul sattusid
lennukid vähemalt viiel korral seetõttu teineteisele liiga lähedale. Lennujuhid
pidid isiklike mobiiltelefonidega teiste üksuste lennujuhtidega suhtlema ning
nad olid tunnistajateks mitmele hädaohtlikule olukorrale, suutmata samas
piloote hoiatada. Föderaalne Lennuamet jõudis järeldusele, et süsteem jooksis
kokku inimlike vigade ja algsete Unixi serverite asemel kolme aasta eest
kasutusele võetud Windowsi serverite ehitusega seotud probleemi tõttu. Serverid
lülituvad välja, kui neid on kasutatud järjest 49,7 päeva, et vältida
ülekoormust, rääkis lennuameti töötaja ajalehele Los Angeles Times. Automaatse väljalülitumise vältimiseks peavad tehnikud iga kolmekümne päeva
tagant süsteemi käsitsi taaskäivitama. Ametnik selgitas, et viletsa väljaõppega
töötaja unustas seda teha, mistõttu süsteem lülitus hoiatuseta välja.
Varusüsteemid ei hakanud tarkvararikke tõttu tööle.
Kolm aastat hiljem, 2007. aasta juunis, jooksis
Atlantas kokku arvutisüsteem, mis töötleb pilootide lennuplaane ja saadab need
lennujuhtidele. Tulemuseks olid taolised rikked mitmel pool mujalgi. Rikete
tõttu jäid sajad lennud graafikust maha ning paljud New Yorgi lennujaamadest
väljuvad ja saabuvad lennud koguni tühistati. Kõigest aasta hiljem lakkas sama
arvuti Atlantas taas töötamast. Probleem tekkis, kui arvutis tehti plaanipärast
tarkvarahooldust, mistõttu töö võttis ajutiselt üle Salt Lake Citys asuv teine
kontrollsüsteem. Viimase aga koormas üle hüppeliselt tõusnud infotulv ning see
ei suutnud enam kõiki lennuplaane töödelda. Tulemus? Ühtki lennuplaani ei
töödeldud, mis tähendas, et lennujuhid ei teadnud, millist marsruuti mööda
lennukid liiguvad ja millal maanduda kavatsevad. Lennujuhid ei andnud enam
kellelegi õhkutõusuluba ning lennuliiklus katkes. Inimeste tehtud taevased vead
pole sugugi ainult arusaamatuste ja vanade arvutite süü. 2010. aasta septembris
sattus US Airwaysi reaktiivlennuk, mille pardal oli üheksakümmend viis inimest,
Minneapolises õhku tõustes viieteistkümne meetri kaugusele väikesest
kaubalennukist ning kõigest paar kuud hiljem oleks American Airlinesi lennuk,
mille pardal oli 259 inimest, New Yorgist kagus peaaegu kokku põrganud kahe
õhujõudude transpordilennukiga. American Airlinesi lennukit suunanud lennujuht
New Yorgi Ronkonkoma radarikeskusest kaebas hiljem keskuses valitseva
ebaprofessionaalse ja lohaka õhkkonna üle. Tegu pole mingi väikese mahajäänud asutusega.
Ronkonkonas asub USA suuruselt teine lennujuhtimiskeskus.
Niisuguseid lugusid on palju. Lennujuhid on tornis
magama jäänud ning tehtud on muid inimlikke vigu, mis muudavad taeva
tänapäevase lennureisija jaoks tunduvalt ebasõbralikumaks kohaks. Statistika
toetab seda hirmutavat järeldust, kuna lennujuhtide tehtud vigade hulk
kahekordistus 2010. aastal, võrreldes 2009. aastaga, ning see trend tundub
jätkuvat. Õnneks polnud enamik vigu väga katastroofilised. Kõige tõsisemad on
vead, mille tõttu piloodid peavad kokkupõrke vältimiseks sõidutrajektoori
muutma. 2009. aastal tehti kolmkümmend seitse sellist viga, kuid 2010. aastal
juba nelikümmend neli. Tasub karta tõelist X-sündmust, mis võib kogu
lennuliikluse süsteemi halvata. Süsteem on äärmiselt habras, kõikudes keerukuse
lõhe serval. Lennufirmad tahavad suurendada lendude arvu ning kuhjavad need
kõige soodsamatele lennuaegadele. Lennujuhid samas peavad tagama lendajate
turvalisuse. Taolised lood näitavad, et lõhe kasvab rahutukstegeva kiirusega.
2010. aasta 24. veebruaril pidid Kreeka
politseinikud appi võtma pisargaasi kokkupõrgetes meeleavaldajatega Ateena
kesklinnas pärast ametiühingute organiseeritud marssi. Protestiti valitsuse
kava vastu vähendada Euroopa Liidu suurimat eelarve puudujääki. Suure
ametiühingute liidu president teatas: “Inimesed tänaval ütlevad valjusti
valitsusele, kuid peamiselt Euroopa Liidule, turgudele ja meie Euroopa
partneritele, et inimesed ja nende vajadused peavad olema tähtsamad turgude
nõudmistest. Meie ei tekitanud seda kriisi.” Hiljem hakkasid valitsuse
kärpekavade tõttu streikima ka lennujuhid, tolli- ja maksuametnikud,
rongijuhid, riiklike haiglate arstid ja õpetajad. Ajakirjanikud liitusid samuti
streikijatega, tekitades meediavaikuse, mis halvendas olukorda veelgi.
Möll Kreekas oli ilmekas näide, mis juhtub, kui
rahva üha kasvav rahulolematus väljendub kujul, mille puhul peavad võimud
inimeste turvalisuse huvides sekkuma: rahutused, streigid, meeleavaldused ning
tõelised mässud, millest kasvab välja poliitiline revolutsioon. Taolisi
probleeme tekitavad rassidevahelised pinged ja usulised konfliktid, töötus,
kaupade ja teenuste, näiteks toidu, vee ja transpordivahendite, puudus või
ebapopulaarsed poliitilised sammud nagu Vietnami ja Iraagi sõja alustamine.
Rahva üha süngemaks muutuv meeleolu võib kergesti
mitmel moel rahutusteni viia. Eespool mainitud Kreeka juhtum näitab
suurepäraselt, mis võib juhtuda, kui finantssektoris leiab aset suhteliselt
vähetähtis sündmus. Kui intsident toimub hetkel, mil riigis ähvardavad iga hetk
puhkeda rahutused, nagu Kreekas (ja võib-olla ka Hispaanias, Portugalis või
Itaalias), võib piisata väga väikesest tõukest (antud juhul Euroopa Liidu
rahandustegelaste sammudest). Seda tõestavad ka 2011. aasta jaanuaris Tuneesias
ja Egiptuses ning hiljem Liibüas ja Süürias aset leidnud sündmused.
Sa mõtled ehk, kuidas erineb rahva järk-järgult
süngemaks muutuv meeleolu tõeliselt suure šoki mõjudest. Võtame näiteks 2010.
aasta maavärina, mis hävitas ühe maailma vaeseima riigi Haiti pealinna Port-au-Prince’i.
Kujutle rahvarahutusi, mis leiaksid aset koos mitu päeva kestva
internetiühenduse kaoga sellises rahvarohkes keskuses nagu London, Tokyo või
New York. Tekiksid voolukatkestused, transpordisüsteemid lakkaksid töötamast,
toiduga varustamine ja kommunikatsioon katkeksid, rääkimata katastroofist, mis
tabaks panku ja veebipõhiseid ettevõtteid. Sellele järgneva pea paratamatu
rüüstamise, mässu ja muude rahvarahutuste vormide kõrval paistaks Ateenas
juhtunu viisaka aiapeona. Kujutle, mis juhtuks, kui “musta surma” laadne
pandeemia vallanduks Hongkongi või São Paulo suguses tiheda asustusega
suurlinnas. Järgneks sõnulseletamatu kaos. Hetkel tundub, et taolist segadust
võiks kõige tõenäolisemalt tekitada järjekordne finants-hiidlaine.
Krediidireitingu agentuur Moody’s hoiatas 2010.
aasta maailmamajanduse olukorrast rääkivas raportis, et kiiresti kasvava
valitsusvõlaga riigid peavad valmistuma aastaks, mil “sotsiaalne ja poliitiline
sidusus proovile pannakse.” Raportis mainiti, et maksude tõstmine ja eelarvekärped
võivad tekitada rahvarahutusi nii arenenud riikides kui ka arengumaades.
Raportis, milles ennustati ette võimalikku majanduskriisi, mainiti, et 2010 on
“rahutu aasta riiklike võlakirjade emiteerijate jaoks”. Teades, mis hiljem
toimus, paistab see väide äärmiselt prohvetlik. Pisut üldistades, mida võib
oodata järgnevatelt aastatelt?
Kui inimesed ei usu enam, et valitsus suudab
lahendada majanduskriisi, võivad nad hakata meelt avaldama ja/või ründama neid,
keda peavad oma halva olukorra eest vastutavaks. Sellesse gruppi kuuluvad
kahtlemata valitsuse liikmed ja pankurid, kuid mõnikord ka immigrandid, rahvus-
ja usuvähemused, maaomanikud ning koguni ärijuhid ja ülemused. “Occupy Wall
Street” liikumine 2011. aasta lõpus on suurepärane näide, kuidas see protsess
toimib. Võid eksperimendi mõttes tähistada kaardil ära kohad, kus taoline
vägivald on juba puhkenud: Ateena (Kreeka), Sofia (Bulgaaria), Port-au-Prince
(Haiti), Riia (Läti) ja Vilnius (Leedu) lähevad kohe kaardile, samuti Tunis,
Kairo ja Sana’a. Ka tunduvalt suuremates linnades New Yorgis (“Occupy Wall
Street” meeleavaldused), Moskvas, Roomas, Londonis, Pariisis ja Dublinis on
toimunud ulatuslikke meeleavaldusi tööpuuduse kasvu ja palkade vähenemise ning
rikaste ja “ülejäänud 99% protsendi inimeste” vahelise lõhe tõttu.
Meeleavaldused pole olnud täiesti rahumeelsed, kuid politsei on seni neis
linnades suutnud suuremat vägivalda vältida.
Toimuvat võiks koguni nimetada ülemaailmseks
majandusest tingitud vägivallapuhanguks, teatud tüüpi ühiskondlikuks
pandeemiaks. Taolised rahutused jäävad tõenäoliselt konkreetsetesse paikadesse,
kuid me ei saa täielikult välistada võimalust, et kui ülemaailmne majanduse
olukord halveneb, ületavad mõned lokaalsed intsidendid riikide piire ja
tulemuseks on tunduvalt ulatuslikumad ja mõjukamad sündmused. Välistada ei saa
relvastatud mässe, sõjaväelisi riigipöördeid ja koguni sõdu riikide vahel
ressurssidele ligipääsu nimel.
Ka revolutsiooni poole kalduvad rahvarahutused
kahvatuvad võrdluses sellega, mida inimene ja loodus koos kokku keerata võivad.
Lõpetuseks toon näiteks veel kaks X-sündmust. Mõlemad on eelmänguks pikemale
X-sündmuste analüüsile, mille leiad raamatu 2. osa kahest peatükist.
1969. aastal sai bestselleriks Michael Crichtoni
romaan “Andromeeda”, mis räägib teadlastest, kes uurivad tapvat, inimese vere
kiiresti hüübima panevat maavälist mikroorganismi. See oli Crichtoni
läbimurdeteos, mis tegi temast ulmepõnevike kuninga. “Andromeeda” on
väljamõeldis, kuid see räägib kõhedaks võtvast bioloogilisest ohust, mida
tekitavad organismid, millega inimese immuunsüsteem pole kokku puutunud ega
suuda seega võidelda. Raamatus surma külvavad organismid on pärit kosmosest,
kuid tegelikus elus võivad need tulla “sisekosmosest” – inimeste juhusliku või
sihiliku biotehnoloogilise tegevuse tulemusena.
Mõned aastad tagasi arendas rühm Austraalia
teadlasi välja rõugetega sarnaneva hiirerõugeviiruse, mille abil loodeti muuta
hiired viljatuks. Hiirerõuged ei ole tavaliselt eksperimendis kasutatud hiirtele
ohtlikud ning teadlased tahtsid viirust lihtsalt pisut tugevamaks muuta, et
hiired sigimisvõime kaotaksid. Kahjuks oli tulemuseks võimas viirus, mis tappis
koguni need hiired, kes olid hiirerõugete vastu vaktsineeritud.
See näitab ilmekalt, kuidas laboris tehtud
valearvestus võib luua rõugeviiruse, mis viiks kergesti kontrolli alt väljunud
pandeemiani, kui peaks laborist välja pääsema. See pole sugugi Michael
Crichtoni teoste laadne väljamõeldis, eriti kui teadlased avaldavad oma
tapjaviiruse valemi teadusajakirjas, mida kõik võivad lugeda ja oma laboris
katsetada.
Loomulikult võib väita, et rõugeid on esinenud
varemgi ning need pole tapnud kõiki planeedil elavaid inimesi. Need aga olid
üksikjuhtumid, mitte organiseeritud katsed haigust kõikjal levitada.
Väike, kuid kõnekas tõelisest maailmast võetud
näide sellest, mis juhtuks, kui haigus leviks laiemalt, on Esimesele
maailmasõjale järgnenud Hispaania gripi epideemia. 1918. aastal hakkas Ameerika
Ühendriikides levima gripiviirus, mis tappis aastaga kogu maailmas kolmkümmend
kuni viiskümmend miljonit inimest. Kujutle viirust, mis puudutab kogu maailma
nagu 1918. aasta epideemia, kuid levib ja tapab kiiremini. Selle vastu pole
vaktsiini ning antibiootikumid ei aita. Oletame ühtlasi, et viirus on looduslik,
mitte laboris loodud mutatsioon. Ülemaailmne pandeemia on seega tõeline
katastroof.
Sellegipoolest on tõenäoline, et just nagu romaanis
“Andromeeda”, kus maaväline organism ei suutnud tappa denaturaati
trimpavat vanameest ja nutvat imikut, elavad mõned eraldatud kogukondade asukad
või kummalise loomuliku immuunsusega inimesed üle peaaegu kõik, mida inimesed
või loodus nende teele paiskavad. Inimkond elab peaaegu kindlasti üle ka
surmatoovaima pandeemia. Inimeste tekitatud allika tõttu ei sure inimkond nii
kergesti lõplikult välja.
Irving Langmuir oli Nobeli auhinna pälvinud füüsik,
kes töötas General Electricu teaduskeskuses üle neljakümne aasta. Ta läks
pensionile 1950. aastal. 1953. aastal ilmus Kurt Vonneguti kuulus ulmeromaan
“Kassikangas”, mille peategelase dr Felix Hoenikkeri prototüübiks on
Langmuir, mees, keda Vonnegut kohtas General Electricus publitsistina töötades,
enne kui temast kutseline kirjanik sai. Vonnegut ütles kord ühele
ajakirjanikule: “Langmuiri ei huvitanud karvavõrdki see, kuidas tema avastusi
võidakse kasutada.”
Hoenikker leiutab “Kassikangas” aine
“jää-üheksa”, mis muudab vee füüsikalisi omadusi nii, et selle
jäätumistemperatuur tõuseb umbes 30 kraadini. Kui selle kummalise aine kristall
puutub kokku tavalise vedelas olekus veega, paigutuvad vee molekulid ümber ja
tekib tahke aine. Hoenikker on amoraalne tegelane, kes tunneb huvi ainult oma
teadustöö vastu. “Jää-üheksa” on tema jaoks pelgalt vaimne mõistatus. Kariibi
diktaator saab kätte paar aine kristalli ning teeb selle abil enesetapu,
külmutades oma keha hetkega toatemperatuuril jääkamakaks. Seejärel sõidab
diktaatori paleesse sisse lennuk, mispeale endiselt külmunud laip kukub merre.
See omakorda käivitab suure ahelreaktsiooni, mille käigus kõik planeedi vedelikud
(sealhulgas veri) muutuvad “jää-üheksaks” ning kõik elusolendid surevad.
Päris hämmastav kraam see “jää-üheksa”. Mõned
teadlased usuvad, et Vonneguti stsenaarium polegi nii ulmeline, arvestades, kui
kiiresti tänapäeval nanotehnoloogia areneb.
Pole mingit loogilist ega füüsilist põhjust, miks
kõigest paari aatomi suurused isepaljunevad nanorobotid ei võiks vähktõvena Maa
biosfääris kanda kinnitada. Nonotehniline elu asendaks siis kiiresti kõik
süsinikupõhised eluvormid. Suurim takistus taolise “vähktõve” teel on hetkel
veel vajaliku energia ja aine kättesaadavus, peamiselt siiski kasutatava
energia kättesaadavus, kuna orgaanilist ainet, millest “nanorobotid” toituda
võiksid, on piisavalt. Tundub, et nanorobot peaks kasutama päikesekiirgust või
orgaanilisi kudesid, et “jää-üheksa” moodi läbi ökosfääri tuhiseda. Paljude
nanotehnika vallas tegutsevate teadlaste arvutused aga näitavad, et
niinimetatud nanovähk peaks kinni püüdma ja ära kasutama vähemalt poole
planeedile jõudvast päikeseenergiast, et katta Maa “halli möksiga”. Tundub, et
ainus protsessi peatamise viis oleks kõrvaldada energiaallikas ja/või takistada
mingil moel selle tööd.
Ma ei pea silmas mingit kindlal ajal ja konkreetses
kohas toimuvat loodusõnnetust, nagu maavärin, ega ka katastroofi, mis tapab
sadu miljoneid inimesi kõikjal maailmas, nagu näiteks globaalne pandeemia. Hall
möks, just nagu Vonneguti “jää-üheksa”, lihtsalt hävitab kogu ökosüsteemi,
millest sõltub kõigi elusolendite eksistents. Nanovähk on seega sõna otseses
mõttes eksistentsiaalne hädaoht, mis võib hävitada kõik eluvormid, mida tunneme
– täieliku väljasuremisega lõppev sündmus.
Seni olen kasutanud sõnu õnnetus, katastroof ja väljasuremine üsna vabalt erinevate näidete kirjeldamisel. Enne kui
teemat põhjalikumalt uurima asume, tuleks pisut täpsemalt selgitada, mis siis
tegelikult on X-sündmus.
VALGED TUVID
JA MUSTAD LUIGED
Tundub, et hälbelisi sündmusi nagu tappev tõbi,
orkaan või majanduskriis toimub iga nädal. Miks me neid siis “hälbelisteks” või
“äärmuslikeks” nimetame? Pealegi, miks me ei suuda neid tõhusamalt ette
ennustada, kui neid niivõrd sageli esineb? Miks need meid ootamatult tabavad?
Vastused neile ja paljudele muudele küsimustele leiad järgnevatelt
lehekülgedelt. Lühike vastus on see, et kui me keskendume mingile konkreetsele valdkonnale, näiteks äärmuslikele ilmastikunähtustele nagu orkaanid, siis
orkaan on tõepoolest X-sündmus. Läheneme nüüd asjale laiemalt ja uurime ilma,
maavärinaid, finantsturu krahhe, pandeemiaid, vulkaanipurskeid ja muid
valdkondi, kus võib aset leida mingi äärmuslik sündmus. Küsi endalt, kui suur
on tõenäosus, et vähemalt ühes neist valdkondadest leiab homme aset X-sündmus?
Ilmselt sind ei üllata fakt, et tõenäosus on tegelikult üsna suur. Mingit tüüpi
X-sündmusi kohtab kusagil peaaegu iga päev.
See muidugi tähendab, et me ei tea, kus ja mis
valdkonnas järgmine hälbeline sündmus aset leiab. Ühel või teisel viisil peame
leppima faktiga, et mõnda tüüpi sündmused kuuluvad normaalsete juhtumite
kategooriasse ning nende esinemise tõenäosuse saab välja arvutada varasematele
andmetele toetudes, samal ajal kui äärmuslikud sündmused kuuluvad X-sündmuste
valdkonda ning neid on peaaegu võimatu ette ennustada. Probleem on selles, et
X-sündmused muudavad oluliselt inimese elu. See on eriti tuntav tänapäeval, mil
inimestel on esimest korda ajaloos võime tekitada X-sündmusi, mis võivad
meid hävitada. Kuna loodus pole enam ainus hävitav jõud, peame oma tehnoloogia
ja tööriistade abil analüüsima igapäevaelu süsteeme, et paljastada mõned
äärmusliku ebakindluse saladused ning lükata edasi või võimalusel koguni
vältida sama saatust, mis sai osaks dinosaurustele ja muudele nüüdseks
väljasurnud liikidele.
Liigume selle üleskutse juurest valdkonda, kus
peaaegu mitte midagi ei teata, ent kus otsustatakse suuresti meie saatus.
Pärast orkaan Katrina hävitustööd New Orleansis
2005. aastal, mille käigus purunesid linna kaitsvad tammid, teatas USA armee
inseneride korpuse kindral Carl Strock:
Kui projekt koostati ... arvasime, et meil on 200-
või 300-aastane kaitse. See tähendab, et sündmust, mille eest me end kaitseme,
võib esineda iga 200 kuni 300 aasta tagant. See on 0,5-protsendiline tõenäosus.
Me arvasime, et 99,5 protsendist piisab. Kahjuks langesime 0,5 protsendi hulka.
Strocki väite aluseks on eeldus, et Katrina-suuruste
orkaanide esinemissagedust saab kirjeldada klassikalise kellukesekõvera,
niinimetatud normaaljaotuse abil. New Orleansi (ja kindral Strocki) õnnetuseks
teadsid hüdroloogid ja statistikud juba enam kui sada aastat tagasi, et
statistilise jaotuse äärtesse langevaid äärmuslikke sündmusi ei saa tavaliselt
sel moel kirjeldada. Nagu me kõik selgesti nägime 2008. aasta ülemaailmse
finantssüsteemi krahhi ajal, normaaljaotus alahindab oluliselt hälbeliste
sündmuste esinemise tõenäosust. Kellukesekõver ennustab tõhusalt ette nende
süsteemide käitumist, mille tulem on suure hulga väikeste sündmuste summa.
Väikesed sündmused ei mõjuta mingil moel üksteist, vaid on “sõltumatud”. Mõtle
näiteks kõigile Ameerika Ühendriikide täiskasvanud meestele ning küsi endalt,
milline on selle rühma keskmine pikkus ja kui kaugel keskmisest on 162
sentimeetri pikkune inimene? Ühe mehe pikkus ei sõltu teiste pikkusest ning
mehi on väga palju. Kellukesekõver vastab just taolistes tingimustes sellistele
küsimustele tõhusalt.
Kui saaksime kindlaks teha tõenäosuskõvera seoses
äärmuslike sündmustega (mis on võimatu), nimetataks seda kõverat
mitteametlikult “paksusabaliseks” jaotuseks. Erinevust näed allolevalt
jooniselt.
Kellukesekõver versus “paksusabaline”
jaotus
Normaalrežiimi, mis kirjeldab sõltumatuid sündmusi,
kujutab klassikaline kellukesekõver, hall joon, mis tõsiselt alahindab
hälbeliste “šokkide” tõenäosust viirutatud X-sündmuste režiimis. Suured
hälbelised sündmused paiknevad väljas neis “sabades”. “Paksusabalise” jaotuse
seaduse abil näiteks New Orleansi olukorda kirjeldades oleks kindral Strocki mainitud 0,5 protsendist saanud
pigem 5 protsenti ja kolmesajast aastast umbes kuuskümmend aastat.
Joonist (luban, et neid rohkem ei tule) vaadates võiks
arvata, et X-sündmuste viirutatud jaotusala ei erinegi kuigivõrd
kellukesekõverast, kuid see pole tõsi. Kohe selgitan lähemalt.
Kellukesekõver näitab, et väga hälbelise sündmuse
tõenäosus (viirutatud alal) tundub olevat üsna väike, lausa olematu. Sama
sündmus on aga mitutuhat korda tõenäolisem, kui see tuleb X-sündmuste
hulgast, mida ei iseloomusta kellukesekõver, vaid “paksusabaline” jaotus. See
tähendab, et kui kindlustusfirma kindlustaks inimesi ebatõenäoliste sündmuste
vastu ja riski preemia toetuks kellukesekõverale, võiks firma nõuda inimestelt
miljoni dollari suurust tasu. Kui sündmused aga järgiksid “paksusabalise”
tõenäosuse seadust, võiks firma kasum olla mitu miljardit dollarit!
Lubage kellukesekõverate ja “paksusabaliste”
jaotuste teema lõpetuseks rõhutada taas, et kirjeldades X-sündmuse tõenäosust
joonisel 1 oleva kõvera abil, räägime tegelikult kujundlikult. Taoline kõver
võib eksisteerida mõnes mõttelises paigas väljaspool aega ja ruumi, kuid me ei
saa seda kuidagi välja arvutada. Riski analüüsimiseks X-sündmuste kategoorias
peame asendama tõenäosuse ja statistika uue paradigmaga. Ma väidan selles
raamatus, et keerukuse lõhed on paradigma nihkumise alguspunktiks.
Ennustusmudelid, mis on kindlustuspreemiate,
ehituskoodeksite, majanduslike ootuste ja muu taolise aluseks, põhinevad
enamasti ainult varasematel andmetel,
mis on tavaliselt tilluke valim kõigist võimalikest tulemustest. Probleem
seisneb selles, et niinimetatud “eksperdid”, kes mudeleid koostavad, usuvad
tihti, et nad on arvestanud süsteemi kõigi võimalike käitumistega, kuigi see
pole kaugeltki nii. Veelgi hullem, kui toimuvad hälbelised sündmused, peetakse
neid sageli “kord sajandis” ette tulevateks intsidentideks ning nendega ei
arvestata tulevikuplaane tehes. Sama tihti arvatakse ekslikult, et me oleme
“lahendanud” probleemi, mille mingi konkreetne X-sündmus tekitas (mõtle
seadustele, mis pärast katastroofe tavaliselt vastu võetakse), ega pea seega
enam muretsema võimalike tulevaste hälbeliste sündmuste pärast. Kõik on
kontrolli all. Kahjuks on seal, kust esimene X-sündmus tuli, veel palju
teisigi. Tõeline õppetund on loomulikult see, et maailm on tunduvalt
ettearvamatum, kui meile meeldiks.
Kust selline “paksusabalisus” tuleb? Otsime vastust
valdkonnast, kus seda on kõige rohkem uuritud, ent mitte korralikult hinnatud
ja rakendatud – börsilt. (Ära aja “paksusabalisust” segi ärimaailmas kasutatava
“pikasabalisuse” mõistega, mis tähendab, et kergesti kättesaadava suure
kaubavalikuga tarnijad nagu Amazon või iTunes pakuvad ka vanemaid tooteid.)
Peamine põhjus, miks paksusabaline jaotus –
X-sündmused – seoses finantsturul saadud kasumiga eksisteerib, on see, et
investorite otsused ei ole täiesti sõltumatud (see on peamine eeldus, millest
tuleneb turuhinna muutuste kellukesekõvera jaotus). Suures madalseisus on
investorid hirmust kanged ega taha riskida, samal ajal kui turu kõrgseisude
ajal muutuvad nad “irratsionaalselt ülevoolavaks”. Taolise vastastiksõltuvuse
tulemusena koonduvad investorid gruppidesse, mis omakorda viib selleni, et nad
ostavad naeruväärselt kallilt ja müüvad ebaloogiliselt odavalt. Selline
käitumine koos välismaailmast tulevate juhuslike šokkidega (mis võivad
iseenesest olla X-sündmused) muudab turuhindu tunduvalt sagedamini, kui
kellukesekõvera jaotusele toetuvate mudelite põhjal võiks arvata.
Seda tõestab kõnekalt fakt, et käimasoleva
ülemaailmse majanduskriisi tegelik causa causarum on
peaaegu universaalne niinimetatud Black-Scholes’i valemi
kasutamine optsioonide väärtuse ja muude derivatiivsete väärtpaberite hinna
määramisel. See reegel, mille eest Myron Scholes ja Robert Merton said
1997. aastal Nobeli majanduspreemia (Fischer Black suri 1995.
aastal), on lausvale. Miks see vale on? See põhineb eeldusel, et investorite
otsused on sõltumatud, mistõttu reegli loojad toetusid oma arvutustes
kellukesekõvera jaotusele. Valem alahindab tõsiselt taoliste riskantsete sündmuste
tõenäosust, mis leidsid aset 2007. aastal ning käivitasid meid tänaseni
kimbutava pangakrahhide ja majandusliku kaose ahelreaktsiooni. Nagu üks mu
sõber ütleb igal aastal, kui Nobeli majanduspreemia laureaat välja
kuulutatakse: “Järjekordne põhjus, miks Nobeli majanduspreemiat olla ei
tohiks!” Kui tahaksime kindlaks teha hetke, mil selgus, et kellukesekõverale
toetuv mõtteviis on “alasti kuningas”, oleks mõistlik viidata Nassim Nicholas
Talebi bestsellerile “Must luik” (The
Black Swan), milles ta näitas jõuliselt ja
provokatiivselt, et teoreetiline finantssüsteem seisab väga ebakindlal pinnal.
Ma esinesin 2007. aasta märtsi lõpus Zürichis ettenägelikkusele
keskenduval seminaril, kus Taleb oli samuti üks kutsutud külalistest. Tema teos
oli kohe-kohe ilmumas ning ta sai kirjastajalt paar esimest eksemplari. Ta
andis lahkelt ühe mulle meie esmakohtumise mälestuseks. Seega avanes mul
võimalus rääkida temaga teemast, mis paar kuud hiljem jõudis kõikjal maailmas
ajalehtede esikaantele: USA finantssüsteemi krahh, mis sai alguse
investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist 2008. aasta lõpus ning mida on
pidevalt halvendanud USA Föderaalreservi ning muude poliitiliste ja
finantsüksuste kohmakad ettevõtmised kõikjal maailmas.
Taleb tegeles mitu aastat eksootiliste
finantsinstrumentidega, enne kui sai täiskasvanuks ja valis akadeemiku rahuliku
intellektuaalse elu. Tema läbinägelikud
ja salvavad arvamused seoses hiiglaslike riskidega, mida finantskeskustes
kõikjal maailmas iga päev võeti, olid silmiavavad ja ühtlasi pisut
rahutukstegevad. Põhjus on järgmine.
Taleb nimetab oma teostes “mustadeks luikedeks”
sündmusi, mis “paiknevad väljaspool tavapäraste ootuste piire, avaldavad
tohutut mõju ning mille puhul inimloomus hakkab pärast sündmust juhtunule
selgitusi otsima”. Ma ei lükka ümber Talebi musta luige – mida siin nimetan
X-sündmuseks – definitsiooni, kuid leian, et see on mõnes aspektis puudulik. Ma
lahutan tema definitsiooni osadeks ning viin selle kujule, mis on meie
arutluste jaoks pisut kasulikum.
Esiteks, haruldus. See on kahtlemata
X-sündmuse mõiste kõige selgem ja konkreetsem aspekt. Olen sellest rääkinud
sissejuhatuses ja mujal. X-sündmused on väljaspool igapäevaseid ootusi.
Omaette küsimus on see, kas need on tõesti täiesti
ootamatud, nagu Talebi definitsioon väidab. Ka niivõrd haruldased sündmused,
nagu asteroidi langemine Maale või 11. septembri terrorirünnaku laadne
katastroof, ei ole ootamatud. Ainus üllatus on see, millal ja kus need juhtuvad
ning kui suurt kahju teevad. Need juhtuvad igal juhul, inimeste soovidest,
lootustest ja hirmudest hoolimata. Me ei saa seda muuta. Nagu orkaane ja
maavärinaid, nii võime ka neid mõjukaid sündmusi pelgalt üritada ette aimata
ning nendeks valmistuda, et kahjusid vähendada. Sellest räägin lähemalt
edaspidi.
Asi läheb tunduvalt huvitavamaks, kui võtame käsile
Talebi kolmainsuse tohutu
mõju aspekti, kuna harvaesinevus ja
mõju on eraldi teemad. Viienda kategooria orkaan, mis uputab New Orleansi, on
üks asi; sama orkaan, mis kahju tegemata vaibub Kariibi mere kohal, on hoopis
teine nähtus. Orkaanieksperdile on mõlemad sündmused ühtmoodi huvitavad; CNNi
uudistekanali, kindlustusfirmade ja loomulikult New Orleansi elanike jaoks on
need väga erinevad juhtumid. Erinevus seisneb loomulikult sündmuse mõjus, mida
saab mõõta dollarites, hukkunutes ja/või vaimses stressis. Harvaesinevusest
ja mõjust sõltub, kui mustaks konkreetne luik osutub.
Talebi kolmiku kõige huvitavamaks komponendiks on
kahtlemata lood, mida inimesed endale räägivad, püüdes X-sündmust
seletada. Talebile meeldib see aspekt ilmselgelt kõige rohkem, kuna inimkonna
kombest end petta tekib illusioon, et me suudame ette ennustada ja koguni
kontrollida musti luiki. Nagu Taleb, ei usu ka mina, et kunagi on olnud, praegu
on või tulevikus saab olema inimesi või meetodeid, kes või mis suudavad
usaldusväärselt ja järjekindlalt ennustada ette konkreetseid X-sündmusi. “Ennustamise” all pean silmas võimet öelda, millal ja kus
sündmus aset leiab, piisavalt täpselt, et selle info abil saaks sündmust
ennetada, selleks valmistuda ja/või üle elada. Taoline ennustus võiks kõlada umbes nii: “6,7-magnituudine maavärin, mille kese
paikneb Chula Vista lähedal, tabab California lõunaosa 24. veebruaril 2017.
aastal kell 19.47.” Uskudes,
et niisugune ennustamine on võimalik, kas või ainult põhimõtteliselt, oled
liialt enesekindel. See aga on ohtlik ja täiesti ekslik. Sarnased ennustused
toimivad aeg-ajalt loodusteadustes, peamiselt astronoomias ja inseneritöös,
ning need on alati seotud normaalsete sündmuste valdkonda (joonis 1) kuuluvate
juhtumitega, mis tavaliselt leiavad aset lühikese aja jooksul kindlas paigas. Seega nõustun nendega, kes ütlevad, et
X-sündmuste täpne etteennustamine
on võimatu.
Teisalt usun, et täiesti võimalik on välja töötada
meetodeid, mille abil saab X-sündmustest ette rutata. (Kui ma seda ei usuks,
poleks ma käesolevat raamatut kirjutanud!) Mõistmaks, mida see tähendab, pea
meeles, et X-sündmused, eriti inimeste tekitatud, on prantsuse bioloogi Jacques
Monod’ sõnul “juhuse ja paratamatuse” kombinatsioon. Inimeste teod ja käitumine
paiknevad alati teatud ühiskondlikus raamistikus, mänguväljakul. See maastik
muutub pidevalt, tekitades konkreetsel ajal ja kindlas kohas
sotsiopsühholoogilise kliima, mis soodustab teatud tüüpi sündmuste arengut ja
takistab teistsuguste intsidentide teket. Seda võiks ülekantud tähenduses
nimetada sündmuste “voo” mõjutamiseks. Mõnikord on eelisseisus teatud tüüpi
sündmus, mõnikord asjad muutuvad ning sama sündmuse tõenäosus väheneb
tunduvalt. See ei tähenda, et mingi sündmus peab tingimata aset leidma; see
ainult mõjutab võimalike sündmuste (mis võivad, kuid ei pruugi aset leida)
tõenäosust.
Loo teine pool on “juhuse” komponent. Teatud
keskkonnas võib juhtuda igasuguseid asju. Sündmused sõltuvad mingil hetkel
rolli mängivatest enam-vähem juhuslikest teguritest (neist, millel puudub
kindel seaduspära). Kujutle sündmuste ruumi, mis on nagu paljude orgudega
ümbritsetud terav mäetipp. Sa istud hetkel mäe tipus. Juhusliku tõuke
tulemusena veered mööda mäekülge alla ning jõuad ühte paljudest võimalikest
orgudest. Äkitselt pole kõik orud, välja arvatud see, kuhu sa veeresid, enam
võimalikud sihtkohad. Kui aga enne juhuslikku tõuget maastik muutus nii, et
senisest mäetipust sai tasandik, oleksid sa tasandikul ainult pisut koperdanud
ega oleks üldse orgudesse sattunud. Teiste sõnadega, midagi erilist poleks
juhtunud. Mäetipp oleks ka võinud muutuda ebasümmeetriliseks, mis tähendab, et
tõuge oleks pidanud olema ühes suunas pisut tugevam, et sind konkreetsesse orgu
saata.
Alati mängivad rolli taustaolud ja juhuslik
element, mida pole võimalik ette näha. Usun, et mänguväljaku kuju ja selle
pideva muutumise kohta saab infot mitmel erineval moel. Sa saad kasulikku
teavet selle kohta, mis tüüpi sündmus, tavaline või äärmuslik, võib kõige
tõenäolisemalt mingil kindlal ajahetkel aset leida. Selles raamatus X-sündmuste
täpsest “ennustamisest” rääkides pean silmas lihtsalt ettenägemist, kuidas
mänguväljak muutub; see ei tähenda mingil juhul konkreetsete sündmuste
ennustamist. Selleks vajad sa kaardimoori või kristallkuuli abil ennustajat,
mitte keerukust uurivat teadlast.
Kuna hälbelisi sündmusi on praktiliselt võimatu
ette ennustada, ei arvestata tavaliselt süsteeme luues nendega. X-sündmused on
eriti ohtlikud seetõttu, et nagu me hetke pärast näeme, on maailm muutunud
kujuteldamatult keeruliseks ning inimeste elud sõltuvalt täielikult üha
keerukamatest süsteemidest. Ma kordan, et neid süsteeme luues pole arvestatud
hälbeliste sündmustega. Vaatame selle punkti kinnistamiseks veel paari näidet.
Paljudel lugejatel on kahtlemata kodus või kontoris
kõrgtehnoloogiline kohvimasin, mis annab sulle taevaliku tassitäie espressot üheainsa
nupuvajutusega. Kohvioad jahvatatakse, tambitakse ja niisutatakse. Keev vesi
lastakse kohvipurust suure survega läbi, et saada ergutavat tassitäit jooki,
milleta me hommikuti käima ei lähe. Masin on lühidalt öeldes kohvi valmistav
robot. Pane kohvioad masinasse, ühenda veeallikaga, pista stepsel seina ning
vajuta nupule. Taolisel automatikal on aga hind: kohvimasin on tunduvalt
keerukam vanamoodsast kohvikannust, mille puhul sina pidid olema robot, kes
jahvatab kohvioad, valab vee kannu, lisab kohvipuru, paneb poti pliidile keema
ning kallab kohvi tassi.
“Täiustatud” kõrgtehnoloogilise (loe: väga keeruka)
kohvimasina puhul on probleemiks see, et sa ei saa seda ise hooldada. Kui
midagi juhtub masina mikroprotsessorist “aju”, veeallika, pumba või millegi
muuga, on mäng läbi. Süsteem kukub kokku ning sa ei saa seda parandada. Edu
klienditeeninduse telefoninumbritel helistades remondimeeste leidmisega!
Liiga keerukas kohvimasin on muidugi üsna väike
probleem, võrreldes näiteks autoga. Kui keerukuse ülekoormus tekib taristus,
mida iga päev vajad, on tõesti kuri karjas.
Ray Ozzie, endine Microsofti tehnikajuht, kirjutas
2005. aastal ettevõtte tarkvaraarendajatele saadetud märgukirjas: “Keerukus
tapab. See kurnab arendajaid, raskendab toodete kavandamist, ehitamist ja
testimist, tekitab probleeme turvalisusega ning ajab kasutajal ja haldajal
harja punaseks.” Ta pakkus välja viise keerukuse kontrolli all hoidmiseks.
Ozzie kirjutas seda ajal, mil Windows 2000 sisaldas
umbes kolmekümmend miljonit koodirida. Selle järglane, Windows XP, koosnes juba
neljakümne viiest miljonist reast. Microsoft on kaval ega ütle, mitmest
koodireast koosneb Windows 7, kuid kindlasti ületab see viiekümne miljoni
piiri. Ja mis siis? Isegi kui Microsoft suudaks piirata operatsioonisüsteemi
suurust (loe: keerukust), peitub su arvutis arendajate lisandmoodulite,
brauseri täiendkomponentide, vikide ja muu taolise tõttu sadu miljoneid
koodiridu. Asi on selles, et arvutisüsteeme ei disainita, need arenevad.
Seejuures väljuvad need ajapikku kontrolli alt ning me ei mõista neid enam
täielikult. Süsteemid hakkavad mõnes mõttes oma elu elama. Üks olulisi
õppetunde, mis tuleks sellest raamatust kõrva taha panna, on see, et keerukad
süsteemid pole igavesed.
Ameeriklased, kellel oli 401(k) pensioniplaan,
kogesid seda ilmselt ise 2008. aastal. Vanasti läksid pangad pankrotti, kui
laenuvõtjad laene tagasi ei maksnud. Tänapäeva maailmas aga ei pruugi panku
hukutada tagasimaksmata laenud, vaid hoopis vara keerukus. Kurikuulus Lehman
Brothersi pankrot 2007. aastal on kõnekas näide. Panka tabas kokkuvõttes surmav
likviidsuskriis, kuna ta ei suutnud turule tõestada, et tema varad on
arvestatavad. Lühidalt öeldes, Lehman Brothers ei teadnud täpselt, kui korras
ta varad olid, sest tal polnud aimugi, kuidas analüüsida ja hinnata varade
riski. Varad olid põhimõtteliselt kaotanud kontakti majanduse põhialustega ning
hakkasid oma elu elama.
Süüdi on keerukus. Kui panga varad on nii keerukad,
et keegi pangas ega väljaspool neid ei mõista, ei anna investorid panga
likviidsuse tõstmiseks raha. Selle tulemusena hoiavad pangad olemasolevast
rahast kinni ega anna enam klientidele laenu. Kui krediiditurud külmuvad, teeb
sama kapitalistlik majandus, sest selle aluseks on usaldusväärne ja sujuv
krediidivool.
Nagu järgmises osas näeme, seisneb probleem selles,
et kogu finantssüsteem on muutunud liiga keerukaks ning kaotanud
jätkusuutlikkuse. Võib väita, et me oleme jõudnud institutsioonilise keerukuse
tasemele, mida pole võimalik lihtsustada, ning meid ootab täielik krahh.
Maailma suurimad pangad peavad muutuma lihtsamaks, palju lihtsamaks, kuid
börsil olevatel keerukatel bürokraatlikel organisatsioonidel, nagu Citibank või
UBS, on peaaegu võimatu vabatahtlikult kulutusi/keerukust vähendada. Sellest,
mis juhtub, kui nad seda teha ei taha või ei saa, räägin lähemalt edaspidi.
KAS MEID OOTAB
HUKATUS?
Joseph Tainter on Utah ülikooli arheoloog, kes on
suurema osa oma karjäärist uurinud iidseid ühiskondi. Ta kardab, et tänapäeva
maailma üha kasvav keerukus hävitab meid lõpuks. (Ta räägib oma ideedest 1988.
aastal ilmunud teoses “Keerukate ühiskondade kokkukukkumine” (The Collapse of Complex Societies)). Tainter väidab, et kui inimesed loobusid küttimisest
ja korilusest ning hakkasid elama kogukondadena, pidid nad lahendama üha rohkem
probleeme, mida loodus nende teele saatis, et suure lähestikku elava grupina
ellu jääda. Iga lisanduv organisatoorne kiht maksab – näiteks suurlinna
juhtimisstruktuur, maksuamet, mis kogub selle struktuuri ülevalpidamiseks raha,
kaitseüksused ja muu selline. Tainter näitab veenvalt, et kõigi nende puhul on
ühiseks maksevahendiks energia ning et süsteemi lisanduvate kihtide tõttu
kasvava keerukuse tulemuseks on kasumi vähenemine: kulutatakse aina rohkem
energiat ning vastu saadakse üha vähem.
Näiteks iga dollari eest, mis tänapäeval
teadustöösse investeeritakse, saab üha vähem patente. Kriisihetk saabub, kui me
taipame, et ühiskonnad peavad pidevalt lahendama probleeme, et nad saaksid
kasvada. Probleemide lahendus aga nõuab aina keerukamaid struktuure. Lõpuks
saabub hetk, mil kõik ühiskonna ressursid kuluvad lihtsalt süsteemi
käimashoidmiseks. Sel hetkel tabab ühiskonda keerukuse ülekoormus, mis
tähendab, et uute probleemidega toimetulekuks pole enam ühtki vaba vahendit.
Kui tekib järgmine probleem, ei suuda süsteem seda lahendada, sest ei saa enam
keerukamaks muutuda. Seega kukub süsteem kiiresti kokku X-sündmuse tagajärjel,
mis vähendab ruttu keerukuse ülekoormust. Mõnikord on X-sündmuseks majanduslik
krahh või poliitiline revolutsioon, kuid sageli on ühiskonna liigsest
keerukusest vabastanud sõda – väike või suur, kodu- või välissõda. Pärast sõda
saab üles ehitada tunduvalt madalama keerukusega ühiskonna. Üheks näiteks võib
tuua kuulsa Rooma impeeriumi allakäigu ja languse.
Loomulikult võib väita, et innovatsioon,
tehnoloogilised edusammud ja seninägematud teadusavastused aitavad meil mööda
minna “kasvava keerukuse seadusest”. Keegi ei tea täpselt. Viisid, kuidas
keerukad süsteemid töötavad, rääkimata ajaloolistest andmetest, ei toeta seda
väidet. Küsimus on, kui kauaks?
Süsteemidele keskenduvad teadlased on põhjalike
ühiskondlike organisatsioonide uuringute käigus avastanud, et kui
organisatsiooni keerukus kasvab, hakatakse seda juhtima hierarhiliselt.
Hierarhias aga peab olema “juht”, kes jälgib ja mõistab tervet struktuuri ning
oskab anda juhtnööre ühiskonnas alamal astmel olijatele. Keerukus muutub lõpuks
nii suureks, et see protsess enam ei toimi, ja sel hetkel asendub hierarhia
detsentraliseeritud struktuuriga, milles otsuseid teevad paljud inimesed.
Ühiskonnad tunduvad tänapäeval toetuvat just sellisele süsteemile.
Esmapilgul võib tunduda, et taoline
detsentraliseeritud ülesehitus talub paremini ootamatuid häireid kui
hierarhiline struktuur, ent nagu politoloog Thomas Homer-Dixon märgib oma
raamatus “Pea peale pööratud” (The
Upside of Down), on “üha
tihedamast seotusest ja mitmekesisusest alguses kasu, ent kui sidemed muutuvad
aina tugevamaks, tuntakse ühes osas tekkivat tõrget terves võrgustikus”.
Homer-Dixon mainib ühtlasi, et “peened võrgustikud, mis meid tihedalt seovad –
ning mille kaudu liiguvad inimesed, materjalid, informatsioon, raha ja energia
– võimendavad ja edastavad igasuguseid šokke”. Ka näiliselt väike tõrge
ühiskonnas, näiteks terrorirünnak, majanduskrahh või haiguspuhang, võib
destabiliseerida kogu süsteemi.
Mida teha?
Toore jõuga saavutatav lahendus suureneva keerukuse
probleemile on lihtsalt vähendada ühiskonna keerukust, minnes tagasi varasema
elustiili juurde. Tainter ütleb, et ta tunneb ainult ühte ühiskonda ajaloos,
mis sel moel vabatahtlikult keerukust vähendas: Bütsantsi impeerium muutus
lihtsamaks, kui oli kaotanud suure osa oma valdustest araablastele. Linnad
kadusid, Bütsantsi majandus muutus tunduvalt vähem “bütsantslikuks” (keerukaks)
ning elukutselise sõjaväe asemele asusid kohalikud kaitserühmitused. On
inimesi, kes soovitavad tänapäevalgi sel moel lihtsama elu juurde naasta, kuid
vaevalt see läbi läheb. Inimeste elud tänapäeva ühiskonnas on liiga tihedalt
seotud erinevate taristutega – toidu- ja veesüsteemid, energiavarud, transport,
kommunikatsioonivahendid ja muu taoline. “Uimastavast” nüüdisaegsusest pole
võimalik loobuda tõsiste võõrutusnähtudeta. Peaaegu keegi ei taha nii kõrget
hinda maksta.
Ainus realistlik alternatiiv on lõdvendada tihedaid
sidemeid, mis on tekkinud üleilmastumise tulemusena. Inimesed peavad mõistma,
et liiasus süsteemis pole tingimata halb ning et süsteemi tõhususe äärmuseni
suurendamine lihtsalt selleks, et suurimat võimalikku kasumit saada, on
lühinägelik. Kui kasulik on selline kasum siis, kui süsteem seetõttu kokku
kukub?
Ma räägin sellest lähemalt edaspidi. Praegu tahan
lühidalt kõnelda olulistest keerukuse teguritest, millele toetub kogu
ühiskondlik süsteem. Jätkusuutlikkus on õrn asi, mis püüab meid hoida kitsal
teerajal organiseerituse ja kaose, lihtsuse ja keerukuse vahel. Pärast mitmeid
võimalikke õnnetusi, katastroofe ja väljasuremisstsenaariume (2. osa) analüüsin
põhjalikumalt ellujäämise küsimusi ja näitan, kuidas on võimalik katastroofe
üle elada süsteeme radikaalselt lihtsustamata (3. osa).
Enne nende osade juurde asumist aga vaatame pisut
lähemalt erinevaid viise, kuidas keerukus võib avalduda ühiskondlikes
struktuurides, mille osa me kõik oleme. Me näeme, et “keerukuse” mõiste ei ole
ühtne, vaid pigem mitmenäoline. Me peame teadma, millised need näod on, kui
soovime viia keerukust kontrollitavale ja jätkusuutlikule tasemele, tegemata
süsteemidele seejuures suurt kahju.
KEERUKUSE
SEITSE NÄGU
Kui ma umbes kakskümmend aastat tagasi esimest
korda Santa Fe Instituuti läksin, oli seal järeldoktorantuuris andekas Seth
Lloyd, kes nüüd on silmapaistev professor Massachusettsi tehnikaülikoolis ja
üks juhtfiguuridest kvantarvutite alal. Tol ajal hakati teadusmaailmas
keerukust just põhjalikumalt uurima ning paljud inimesed akadeemilises maailmas
ja väljaspool tundsid huvi, mida tähendab väide, et süsteem on “keerukas”
(võrreldes näiteks lihtsalt “komplitseeritud” süsteemiga). Akadeemikud püüavad
tavaliselt paika panna asjakohased terminid, enne kui väitluse juurde asuvad.
Seega tuli esmalt süsteemi keerukust kuidagi defineerida ning leida vahendid,
millega seda keerukust mõõta. Taheti leida keerukuse mõõtühik, mida
tunnustaksid kõik keerukust uurivad teadlased ning mis annaks meile süsteemide
keerukust iseloomustava arvu. Sel juhul saaksime näiteks öelda, et internet on
3,141592 korda keerukam kui USA
postisüsteem. Aastakümnetepikkune keerukate süsteemide uurimine on näidanud, et see lootus on naiivne
või lihtsalt rumal. Tänapäeval pole sugugi selgem, kas ükski taoline imeline
mõõtühik räägiks süsteemi kohta midagi tõeliselt kasulikku, ent sellised
pimedad keerdkäigud ja tupikud kaasnevad alati iga uue intellektuaalse
ettevõtmise algusfaasiga.
Püüdes korda lüüa tol ajal ringi lendlevate
keerukusega seotud ideede seas, hakkas Lloyd uurima keerukuse mõõtudest
rääkivaid teadustöid ja rühmitama mõõtühikuid selle järgi, kas need keskenduvad
süsteemi ülesehitusele, käitumisele, kõrvaltvaatajate tähelepanekutele seoses
sellega, kuidas süsteem töötab, ning muudesse taolistesse kategooriatesse. Ta
koondas oma avastused lõpuks siiani avaldamata tööks pealkirjaga “Keerukuse 31
maitset”, viidates Ameerika jäätisetootja Baskin-Robbinsi tuntud tunnuslausele.
Nagu ma hetk tagasi märkisin, keerukusel on mitu
nägu. Keerukus või selle puudumine sõltub suuresti sihtsüsteemist ja
süsteemi(de)st, millega sihtmärk on seotud, ning ka üldisest kontekstist,
milles vastastikku toimivad süsteemid paiknevad. Tore oleks, kui süsteemid
oleksid alati ühtmoodi keerukad, kuid ma pean lugejale pettumuse valmistama –
see pole võimalik. Seega tahaksingi nüüd rääkida “keerukuse seitsmest näost”.
Kõik näod domineerivad ühes või teises olukorras, mida kirjeldan raamatu teises
osas. Uurime alustuseks pisut lähemalt, kuidas keerukus tõelises maailmas avaldub.
Keerukusprintsiip i: terviku
omadused
Hulk omavahel seotud üksikasju moodustavad
süsteemi. Sellel süsteemil tervikuna
on sageli ainulaadseid omadusi,
mida süsteemi moodustavatel üksikobjektidel pole. Taolisi tekkivaid tunnusjooni nimetatakse “süsteemseteks” omadusteks, mida süsteemi
koostisosadel eraldi ei pruugi olla. Süsteemsed omadused on näiteks
liiklusummik maanteel, jalgpallimängus löödud väravad või hinnamuutus
finantsturul. Üksik maanteel sõitev auto ei tekita ummikut, küll aga teevad
seda sajad autod, mis püüavad enne olulise jalgpallimängu algust korraga
staadionile jõuda. Üksik jalgpallur ei otsusta enamasti mängu saatust,
hoolimata sellest, kui hästi ta mängib. Värava löömisel on oluline mitme
jalgpalluri tegevus. Löödud väravate arv on seega mängu süsteemne aspekt.
Finantsturul kauplejate otsused müüa, osta või oodata tõstavad või langetavad
hinda. Hinnamuutus on nähtus, mis sõltub kauplejate otsustest ja nende
koosmõjust.
Terviku omadusi ja/või käitumist peetakse sageli
ootamatuks või üllatavaks. Asi on selles, et me enamasti teame üht-teist
omavahel seotud üksikobjektide omadustest, kuid ei tunne neist suhetest
tekkivaid üldisi süsteemseid omadusi. Me teame näiteks, kuidas käituvad üksikud
mässajad Londoni või Kairo tänavatel, kuid ei tea, kuidas nende käitumine kokku
tekitab väikese rahvarahutuse, rääkimata X-sündmusest nagu valitsuse
kukutamine. Rahvarahutused on omadus, mis iseloomustab tervet süsteemi, mitte
üksiku mässaja käitumist või tegevust.
Keerukusprintsiip ii: punase
kuninganna hüpotees
Punane Kuninganna ütleb Lewis Carrolli tuntud
teoses “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (Through the Looking Glass) Alice’ile, et “siin peab jooksma nii kiiresti, kui
suudad, et samas kohas püsida”. Seda ideed tutvustas teadusmaailmas ökoloog
Leigh van Valen 1973. aastal. Ta leidis, et igas süsteemis, mis koosneb
kohanemisvõimelistest arenevatest organismidest, peab iga liige arenema, et
olla konkurentsivõimeline ning vältida väljasuremist. Lühidalt öeldes, sa pead
arenema võimalikult kiiresti, et konkurentsis püsida. Selle tulemusena süsteemi
üldine keerukus üha kasvab – kuid kasv peatub ükskord! Sel hetkel toimub
süsteemne krahh, tavaliselt mõne teise süsteemi kaudu, mis osutub esimesest
süsteemist tugevamaks. (Siinkohal tasub taas viidata eespool mainitud Joseph
Tainteri väidetele, et ühiskonna suur keerukus hukutab selle lõpuks.)
Seda printsiipi illustreerib kenasti üks
silmatorkavamaid üleilmastumise aspekte – tootmise viimine Ameerika Ühendriikidest
Hiinasse ja mujale Kagu-Aasiasse. Mõtle Hiina olukorrale. Kaks süsteemi, mõlema
riigi tootmissektorid, on seotud. Ameerika Ühendriikide tootmissektor suurendas
pidevalt oma keerukust, lisades struktuurile kihte, nagu näiteks miinimumpalga
seadused, tervisekaitse- ja ohutusstandardid, ametiühingud ja muu selline.
Võistlev Hiina sektor ei lisanud taolist keerukust peaaegu üldse, välja arvatud
tootmisüksuste kaasajastamine ja suurem automatiseeritus. Keerukuse erinevus
läks lõpuks liiga suureks ning tulemuseks oli X-sündmus – ulatuslik tootmise
koondamine ühest riigist teise. Teiste sõnadega, X-sündmus lihtsustas väga
keerukat süsteemi, mis seda vabatahtlikult ise ei teinud. See oli mõlema
süsteemi jaoks tegelikult šokk, kuid väga erinevas mõttes.
Keerukusprintsiip iii: tasuta
lõunaid pole olemas
Kui tahad, et süsteem – majanduslik, sotsiaalne,
poliitiline või muu – toimiks väga tõhusalt, pead optimeerima seda nii, et
paindlikkus väheneks oluliselt tegutsemiskeskkonda tabavate tundmatute šokkide
ja/või muutuste tõttu. Teiste sõnadega, tõhusus väheneb paratamatult, kui
soovid, et ettevõte oleks kohanemisvõimaline ja jääks ellu väga ebakindlas
keskkonnas. Muud võimalust pole!
Näiteks mägironija võib üritada üksi mööda mäekülge
üles ronida. See võib tal enamasti õnnestuda, ent piisab ühest ootamatusest –
ja ta libiseb, kivi tuleb lahti, ta saab pihta ülevalt langeva jääkamakaga ning
... kukub surnuks. Seetõttu liiguvadki kogenud mägironijad tavaliselt rühmades
ja kasutavad tõustes kaitsemehhanisme, mida enamasti vaja pole. See muudab
liikumise pisut vaevalisemaks ja nad jõuavad tippu aeglasemalt kui sääraste
mehhanismideta tõustes, ent kui juhtub midagi ootamatut, kogunevad ronijad
uuesti ja jätkavad tõusu.
Ettevõte peab valima, kas müüa paljusid erinevaid
tooteid või suure hulga ühte tüüpi toodet. Võtame näiteks Amazonis müüdavate
raamatute mitmekesisuse ja võrdleme seda firmaga, mis pakub suurt hulka ühte
konkreetset toodet, näiteks McIlhenny, mis müüb Tabasco kastet.
Ettevõte võib töötada väga tõhusalt, keskendudes innovatsioonile, nagu McIlhenny & Co., mis tõhustab tootmisprotsessi ja seega suurendab
tootlikkust, või suurendada ettevõtte vastupidavust ootamatute šokkide suhtes tootevaliku mitmekesistamise abil, mis hajutab riski ja tulu suurema hulga toodete vahel,
nagu tehakse Amazonis.
Kordame selguse huvides, miks suur keerukus on
kallis. Amazoni-laadses ettevõttes jaotub risk paljude toodete (raamatute)
vahel. See tähendab, et ettevõtte kõik munad ei ole ühes korvis, nagu oleks
siis, kui Amazon müüks ainult ühe autori teoseid ning keegi ei tunneks nende
vastu huvi. Ettevõttel on “mitmekesine portfell”, mis on kallis, kuid tänu
millele firma suudab kliendile pakkuda peaaegu kõiki olemasolevaid raamatuid.
Samas McIlhenny on keskendunud ainult ühele tootele, mistõttu tõhususse
investeerimine toob ettevõttele suurt kasumit – eeldusel, et Tabasco kaste
populaarsust ei kaota. Sel juhul oleks McIlhennyl ots peal.
McIlhenny kui vähekeerukas süsteem on seega
elujõuline ainult siis, kui Amazoni-sugune keerukas ettevõte ei otsusta hakata
ise tootma Tabasco kastet eespool mainitud “tooteuuenduse” käigus. Sel juhul
muutuks kahe süsteemi vaheline keerukuse lõhe liiga suureks ja kaotaks
jätkusuutlikkuse, mis tähendab, et McIlhenny peaks muutuma keerukamaks, laiendades
tootevalikut, või panema oma äri kinni (X-sündmus ettevõtte jaoks).
Keerukuse tõstmine innovatsiooni kaudu on sageli
piiratud, sest süsteemi keerukust ei saa alati piisavalt tõhusalt suurendada
või vähendada. Asi on selles, et kui muuta ühe koha keerukuse taset, muutub
keerukus tavaliselt kusagil mujal vastassuunas. See on üks peamisi põhjusi,
miks on raske vabatahtlikult vähendada keerukust suures bürokraatlikus
organisatsioonis: “keerukuse koll” on tunginud niivõrd paljudesse süsteemi
osadesse, et seda pole võimalik siin-seal tehtavate väikeste muudatustega
oluliselt vähendada. Olukorda võib võrrelda vana autoga, mida ei saa enam
remontida. Sa pead selle maha kandma ja ehitama või ostma uue auto.
Keerukusprintsiip iv:
kuldkihara printsiip
Süsteemid on kõige avatumad, dünaamilisemad ja
kohanemisvõimelisemad, kui neile antav vabadus on nagu Kuldkihara puder: mitte
liiga kuum ega külm, vaid täpselt paras. Erialakeeles nimetatakse seda sageli kaose piiriks. Süsteem ei tohi olla liiga jäik, vaid peab olema teatav vabadus uurida uusi
käitumisvõimalusi, samas ei tohi vabadust olla nii palju, et süsteem muutub
kaootiliseks ja selles võib teha kõike. Kuldne kesktee on kõige parem –
piisavalt kindel ülesehitus, kuid siiski küllaldaselt vabadust, et tegutseda
vastavalt sellele, kuidas olud ja ajad nõuavad.
Näiteks riikide majandusjuhid peavad hoolega hoidma
tasakaalu. Ühelt poolt tuleb tagada piisav vabadus innovatsiooniks ja
ettevõtluseks, kuid samas hoida ametikoha kuritarvitamist ja seaduse täitmatajätmist
kontrolli all. Liiga nõrga kontrolli tulemuseks on kaos ja süsteemi
destabiliseerumine. Ülearune planeerimine ja valitsuse kontroll aga pidurdavad
süsteemi arengut.
Carl E. Walteri ja Fraser Howie hiljuti ilmunud
raamatus “Punane kapitalism. Hiina erakordse tõusu habras finantsalus” (Red Capitalism: The Fragile Financial Foundation of
China’s Extraordinary Rise)
märgitakse, et Hiina valitsus reformis ja kujundas oma finantssüsteemi viimase
kolmekümne aasta jooksul väga erilisel moel. Loodud süsteemi saab stabiilsena
hoida ainult mittekonverteeritava valuuta, riigile kuuluvate ettevõtetega
sõlmitud paljude bilansiväliste korralduste ja suurimate laenajate –
poliitiliselt võimsad “riiklikud kangelased,” kes rahanduslikust status quo’st kõige rohkem kasu saavad – tugeva toetuse abil. Hiina finantssüsteemist
ei saa eeskuju võtta lääneriigid, mille elanikud nõuavad tunduvalt suuremat
läbipaistvust, ning süsteem pole jätkusuutlik tegelikult ka Hiinas, mis püüab
pidevalt suurendada oma mõju mujal maailmas.
Ajakirjas Economist märgiti, et Hiina jaoks
“on suurim probleem see, et tehinguid tehakse peaaegu alati ainult süsteemi
endaga. Võlakohustuste ja hinnakirjadega seotud olulist infot varjatakse või
sellest on lihtsalt võimatu aru saada ning pole ühtki välist üksust, mis paneks
paika kaupade ja teenuste hinnad turul pakkumisi tehes. See takistab tõhusat
kapitali jaotamist ja tekitab tasakaalutust”.
Seega, hoidmaks elujõulist kapitali jaotumise
protsessi käimas ja osalemaks aktiivselt maailmamajanduses, kõnnib Hiina
kitsast joont mööda liiga piiratud, lausa suletud pangandussüsteemi ja süsteemi
vahel, mis on nii avatud, et lekib sõelana, milleks paljud lääneriikide, eriti
Ameerika Ühendriikide pangandussüsteemid on tänapäeval muutunud.
Keerukusprintsiip v: lahendamatus/ebatäielikkus
Ainult ratsionaalsete argumentidega ei saa alati
tõestada kõiki väiteid selle kohta, kas mingi sündmus või käitumine leiab aset
või mitte. Teiste sõnadega, alati leiab aset sündmusi, mida ei saa ette näha
loogiliste deduktiivsete argumentide jadale toetudes. Edukaks ennustamiseks on
vaja intuitsiooni ja/või infot, mis ei ole algsete teadaolevate andmete osaks.
1931. aastal tõestas austria loogik Kurt Gödel, et
olemas on arvude suhetega seotud näiliselt igati süütuid väiteid, mille tõesust
või väärust ei saa määrata ainult loogiliste järelduste abil. Veelgi enam, ta
näitas, et selline lahendamatu väide on tegelikult tõene, sa lihtsalt ei suuda
väidete tõestamisel tavaliselt kasutatavate loogikasüsteemi “sisseehitatud”
oletuste abil tõesust tõestada. Süsteem ei ole selleks “piisavalt tugev”.
Teiste sõnadega, süsteem on ebatäielik. See on tõsi olenemata sellest, millist
loogikasüsteemi sa kasutad; igal süsteemil on alati vähemalt üks taoline
lahendamatu väide. On tõestatud, et peaaegu kõik arvudega seotud väited kuuluvad
sellesse kategooriasse. Seega, haruldased on väited, mille tõesust või väärust
saab kindlaks teha deduktiivsete argumentidega, mitte need, mida ei saa
lõplikult tõestada.
Niisiis, kui loogiliste järelduste abil ei saa
kindlaks teha isegi arvudega seotud väidete tõesust või väärust, võid ette
kujutada, kui raske on ennustada ette inimestega seotud sündmusi. Kuna kõik
taolised väited on mingil määral keerukad, võime Gödeli ebatäielikkuse teoreemi
ümber sõnastada nii: “On väiteid, mis on inimmõistuse jaoks liialt keerulised.”
Kuidas on see matemaatika ja loogika valdkond seotud tõelises maailmas aset
leidvate reaalsete, muret tekitavate X-sündmustega?
2011. aastal langes Egiptuse Hosni Mubaraki
valitsus Kairos Tahriri väljakul. Paar nädalat varem oli Tunises lõppenud
Ben-Ali kolmekümneaastane valitsusaeg. Kõigest paar tundi pärast Mubaraki
kukutamist seletasid targad blogijad maailmale, miks need sündmused just siis
aset leidsid, ning väitsid, et olid näinud seda ette juba mitme kuu või koguni
aasta eest.
Kõik taolised analüüsid koosnevad teatud
loogika-ahelast, mis algab konkreetsetest seikadest (see tähendab aksioomidest)
ja liigub järjekindlalt (ratsionaalsete argumentide kaudu) sündmusteni, mis
leidsid aset Kairos, Tunises ja Damaskuses. Paarkümmend aastat tagasi vaadates
näeme, et samasuguse tagasiulatuva loogikaga seletati Nõukogude Liidu
lagunemist, Vietnami sõja õnnetut lõppu ja loomulikult Rooma impeeriumi langust
– see klapib Nassim Talebi märkusega, et X-sündmuste ennustamine on seotud
inimliku kalduvusega rääkida endale lugusid, mis jätavad mulje, et sündmust
nähti tegelikult ammu ette. Pole kahtlust, et poliitiliste sündmuste
analüüsijad ja ajaloolased armastavad toetada oma niinimetatud seletusi
sündmustejärgse loogikaga.
Selliseid seletusi on hämmastavalt palju, kuid
tõeliselt väärtuslik on hoopis ennetav, mitte tagasiulatuv loogika –
ennustamine, mitte tagantjärele selgitamine, ratsionaalsete argumentide põhjal,
et taolised sündmused on väga tõenäolised või isegi paratamatud. See kehtib
kahtlemata eriti X-sündmuste puhul, kuna need pööravad kogu ühiskonna pahupidi.
Kasutades Gödeli argumente metafooridena, võib öelda, et juhuseahel on vähemalt
sama tähtis kui loogikaahel, kui püütakse tuvastada, mis tõenäoliselt juhtub
või ei juhtu neis sotsiaalsetes haldusalades. Lühidalt, ainult ratsionaalsetest
argumentidest ei piisa. Võimatuks osutub enamasti just see, mida sa kõige
rohkem tahad: selge ühemõtteline pilt eesseisvast X-sündmusest.
Keerukusprintsiip vi:
liblikaefekt
Massachusettsi tehnikaülikooli meteoroloog Ed
Lorenz avastas 1970. aastatel atmosfääris toimuvate protsesside matemaatilisi
mudeleid uurides ühe keeruka süsteemi olulistest joontest: näiliselt vähetähtis
muudatus või häire süsteemi ühes osas võib liikuda läbi kogu võrgustiku ning
muuta oluliselt mõnda teist osa ja/või muud perioodi. Lorenz nimetas seda
“liblikaefektiks”, mis tähendab, et tänane liblika tiivalöök Brasiilia džunglis
võib järgmisel nädalal tekitada Mehhiko lahes orkaani. Keerukad süsteemid
võivad olla ülitundlikud näiliselt väikeste muudatuste suhtes. Järgmine näide
tõestab seda ilmekalt.
2000. aasta alguses kujundas Theresa LePore
valimissedeli, mida Florida osariigi Palm Beachi elanikud pidid kasutama sama
aasta novembris USA presidendi valimistel. Ta otsustas teha hääletussedeli
kirja suuremaks, ilmselt selleks, et Palm Beachil elavatel vanematel kodanikel
oleks seda lihtsam lugeda. Ta ei tulnud mingil põhjusel selle peale, et nii
muutub üheleheküljeline valimissedel kaheleheküljeliseks, mis võib valijais
segadust tekitada, kuna nad ei saa aru, kumba hääletusmasina nuppu tuleb
vajutada.
Kui hääled kokku loeti, selgus, et 19 120 valijat
olid vajutanud nuppe nii Pat Buchanani kui ka Al Gore’i poolt, mistõttu nende
hääli ei loetud. Veelgi enam, üle kolme tuhande inimese hääletas Pat Buchanani
poolt, kes oli lootnud sellelt kogukonnalt saada ainult paarsada häält.
Arvatavasti oli enamik neist tegelikult soovinud hääletada Gore’i poolt, kuid
valimissedelitega seotud segaduse tõttu olid hääled läinud hoopis Buchananile.
Asi lõppes sellega, et umbes kahtkümmet kahte tuhandet Gore’i poolt antud häält
ei võetud arvesse. Kui ta oleks need hääled saanud, oleks Al Gore Floridas
võitnud ning George W. Bushi asemel neljakümne kolmandaks Ameerika Ühendriikide
presidendiks saanud. Paljud on veendunud, et kui see oleks nii läinud, oleks
maailm praegu hoopis teistsugune. Preili LePore’i saatuslikku Palm Beachi
valimissedeli formaadi “täiustamist”, mis ei aidanud inimesi, vaid ajas nad
hoopis segadusse, võib pidada ajalugu muutvaks liblika tiivalöögiks.
Keerukusprintsiip vii:
nõutava mitmekesisuse seadus
Nüüd jõuame tähtsaima keerukusprintsiibi juurde,
vähemalt selle raamatu eesmärki silmas pidades – X-sündmus, mis leiab aset, et
vähendada kahe või enama omavahel seotud süsteemi keerukuse taseme lõhet.
1950. aastatel oli küberneetik W. Ross Ashbyl heureka-hetk,
mil ta mõistis, et reguleeriva süsteemi mitmekesisus peab
olema vähemalt sama suur kui reguleeritava süsteemi oma. “Mitmekesisuse” all
pidas ta silmas iga süsteemi kasutuses olevate meetmete arvu, millele toetudes
tegutseda. Selles raamatus on mõisted “mitmekesisus” ja “keerukus”
põhimõtteliselt sünonüümid. Nüüdisaegsele terminoloogiale toetudes tähendaks
Ashby seadus, et kontrollsüsteem peab olema vähemalt sama keerukas kui
süsteem, mida see kontrollib; vastasel juhul võib nendevaheline keerukuselõhe
tekitada – ja sageli tekitabki – igasuguseid ebameeldivusi.
Kreeka ärikonsultant Alexander Athanassoulas
kirjeldab Ashby seadust väga huvitavalt maksudest kõrvalehoidmise kontekstis,
mis on võlgades vaevlevates Euroopa riikides üha suuremaks probleemiks. Riigid
võtavad pidevalt vastu uusi seadusi, millega piirata ja karistada maksudest
kõrvalehoidjaid, kuid maksukogujate seaduslike meetmetega ei saa kunagi riiki
tüssavate raamatupidajate, juristide ja maksupetturite kasutatavate kavalate
trikkide vastu. Lühidalt, maksuameti kasutuses olevatest tehnikatest ei piisa
maksudest kõrvale hoida kavatsevate lihtinimeste petuskeemidega võitlemiseks.
See tähendab, et maksupetturite kasutuses olevaid meetodeid on vaja kuidagi
vähendada. Tagantjärele karistamisest ei piisa. Athanassoulas soovitab
vähendada maksukoormust, kehtestada õiglasem maksusüsteem, mis arvestab
inimeste võimalustega, ja rakendada muid taolisi vahendeid, mis aitaksid
petturite arvu vähendada.
Me oleme nüüd näinud keerukuse seitset tahku ning
seda, kuidas need võivad esile kutsuda erinevaid X-sündmusi. Allasuvas tabelis
võetakse need keerukuse avaldumise vormid lühidalt kokku väljendiga, mis
kirjeldab viisi, kuidas X-sündmus võib aset leida. Nimekiri pole kaugeltki
ammendav ning erinevad vormid ei välista üksteist. Kõik X-sündmused võivad olla
mitme keerukusprintsiibi tulemuseks. Tavaliselt on sündmuste taga üks domineeriv
printsiip, kuna teised on X-sündmuse draamas kõrvalosades. Oluline on meeles
pidada, et X-sündmus on keerukuse
amokijooksu tagajärg.
Seitse
keerukusprintsiipi ja nende omadused
Ma väidan järgnevatel lehekülgedel, et
keerukusprintsiip nr 7, nõutava mitmekesisuse seadus, on pisut suuremas
vastavuses kui teised printsiibid, mis puudutab X-sündmuse esinemist. Nagu
looduslikud süsteemid, töötavad ka inimsüsteemid kõige paremini siis, kui kõik
allsüsteemid, millest ühiskond koosneb, on enam-vähem tasakaalus ja nende vahel
valitseb harmoonia. Kui allsüsteemide keerukus kasvab liiga suureks ning
keerukus läheb tasakaalust välja või tekivad “lõhed”, püüab süsteem end ümber
seadistada, et lõhesid vähendada või tasakaalustada. Kuna poliitikud, suurärimehed
ja tavainimesed üldiselt ei taha kanda käegakatsutavaid kaotusi, tegutsedes
selle nimel, et ühiskond oleks pikemas perspektiivis eluvõimelisem, peab
keerukuse tasakaalutuse parandamiseks sageli sekkuma süsteemi loomulik
dünaamika. Taolised süsteemiga seotud iseeneslikud sündmused on enamasti kiired
ja häirivad. Sageli on tulemuseks üks või mitu X-sündmust, millele inimesed
lihtsalt peavad tähelepanu pöörama ning mille eesmärgiks on peatada
tasakaalutuse suurenemine nii ruttu kui võimalik.
Raamatu teises osas räägin lähemalt üheteistkümnest
inimeste tekitatud X-sündmusest, mis on juba aset leidnud ning mis võivad
vabalt saata tänapäeva inimese tagasi hobukaarikute ajastusse, kui peaksid
korduma.