Lugejale
Seda raamatut kirjutama ajendas mind mure nende miljonite
inimeste pärast, kes püüavad paraneda, kuid jooksevad oma püüdlustes ummikusse,
kaotavad julguse või annavad poolel teel alla. Kuna meie hoolekandesüsteemis on
puudujääke, kaotavad paljud inimesed sihi, nad satuvad masendusse või jäetakse
lihtsalt piisava tähelepanuta, kuid alati leidub abi, alati on lootust. Patsiendid on mulle õpetanud, et ükski probleem pole nii suur, et seda
kuidagi lahendada ei saaks. Me peame lihtsalt olema vastuvõtlikud, loovad ja
valmis tegema kõike, mida vaja. Selleks et sulle näidata, mida ma öelduga
silmas pean, olen otsustanud oma patsientide katsumustest ja võitudest kirjutada
raamatu.
Selle raamatu lood pärinevad tegelikust elust. Minu
palvel lubasid paljud patsiendid oma imelist teekonda sinuga jagada. Iga
patsient on osalenud oma varjunime valimisel ning minu tõlgenduse loost enne
trükis avaldamist läbi lugenud ja heaks kiitnud; mõned patsiendid otsustasid
oma loo ise jutustada ning neid võib selle raamatu kaasautoriteks pidada. Ma
tänan oma patsiente, kes olid valmis osalema selles jõupingutuses ulatada
abikäsi teistele hädasolijatele. Nende eraelu kaitsmiseks olen mõnda väiksemat
andmekildu muutnud. Kui see välja arvata, siis vastavad kõik lood täielikult
tõele.
Tänapäeval on psühhiaatrilised haigused
haigestumise ja surma levinuimate põhjuste hulgas. Õieti ilmneb Maailma
Tervishoiuorganisatsiooni, Maailmapanga ja Harvardi ülikooli äsja korraldatud
maailma haiguskoormuse uuringust (Global Burden of Disease), et psüühilised
haigused, sealhulgas enesetapud, moodustavad üle 15 protsendi maailma
haiguskoormusest. Peale selle, lootes saavutada kontrolli oma emotsioonide üle,
otsib igal aastal ravi 43,8 miljonit ameeriklast. Nagu statistika näitab, on
igaüks meist haigusest kas vahetult mõjutatud või vähemalt ühe sammu kaugusel
inimesest, keda üks neist levinud haigustest puudutab. Seega on käesolev raamat
mingil moel meie kõigi lugu.
See raamat on mõeldud sinu toetamiseks
tervenemisteekonnal. Ent sa võid seda teistelgi eesmärkidel kasutada: lugeda,
et saada paremaks sõbraks, vanemaks, lapseks, töötajaks, õpetajaks, õpilaseks,
arstiks, abikaasaks või terapeudiks. Loe seda ka innustuse, mõistmise või
juhatuse saamiseks. Aidaku see raamat sul hinnata oma arenguteed ja/või
ravimudeleid, millega oled minevikus kokku puutunud või seotud olnud. See
raamat mõjub tervendavalt, hoolimata sellest, kuidas sa seda kasutad, sest iga
kord, kui saame osa valu ja pääsemise kogemusest, muutume me paremaks.
Loomulikult ei saa selline raamat kunagi asendada
hoolt, mida väljaõppinud professionaalid sulle pakkuda võivad; see raamat on
mõeldud ühe tükina suurest mosaiigist.
Palun ära kõhkle otsimast abi – ükskõik millist sa
ka vajad –, et oma imelist mina arendada ja tervendada. Alati leidub abi, alati on lootust. Sa väärid elu täis rahulolu ja sisemist rahu.
Mu lootus ja palved on sinuga.
Eve A. Wood, M.D.
Sisukord
EESSÕNA 11
PIMEDAD MEHED JA ELEVANT 14
Tähenduse toomine meditsiini
Tervenemise terviklik mudel 16
Gillie lugu:
tahtest sõltub väljapääs
Vapustav näide tervenemismudeli mõjust 31
Innustavad õppetunnid:
kuidas Gillie lugu sinusse puutub?
Tervenemismudel mõjub ka kõige
keerulisemate juhtumite puhul 57
Esimene samm: keha
Sihi seadmine ja endaga leppimine 67
Teine samm: meel
Oma vaimsete hoiakute ja suhtumiste väljaselgitamine
ning perekonnast pärit probleemide kindlakstegemine 108
Kolmas samm: hing
Tähenduse ja eesmärgi osa tervenemisteekonnal 129
Neljas samm: protsess
Kuidas paranemise käigus teel püsida ja lootust hoida 149
Patsiendid räägivad
Mis tunne on kannatada ja paraneda? 160
Koju-kaasa-sõnumid ja lõpuõnnistus
Kokkuvõte ja üleskutse tegutsemisele 194
Lisa 1 DEPRESSIOON 197
Lisa 2 BIPOLAARNE MEELEOLUHÄIRE 203
Lisa 3 PAANIKAHÄIRE 212
Lisa 4 OBSESSIIV-KOMPULSIIVNE HÄIRE 216
Lisa 5 TRAUMAJÄRGNE STRESSHÄIRE 220
Lisa 6 SOTSIAALFOOBIA 224
Lisa 7 ÜLDISTUNUD ÄREVUSHÄIRE 228
Lisa 8 ÄREVUSHÄIRED: ALLIKAD 231
Lisa 9 AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE 232
Lisa 10 SÖÖMISHÄIRED 244
Lisa 11 SÕLTUVUSHÄIRED 250
Autorist 252
Register 253
Eessõna
Eve Woodi kohtasin ma esimest korda 2003. aastal vaimsuse
ja kriisi konverentsil, mida toetas Johns Hopkinsi meditsiiniinstituut. Juba
üle viiekümne aasta on Johns Hopkinsi meditsiiniinstituut võõrustanud korralist
vaimsuse ja meditsiini konverentsi, mis on pühendatud nii patsientide kehaliste
kui ka vaimsete vajadustega tegelemisele. Konverentsil osalevad vaimulikud,
arstid, kirurgid, psühholoogid, psühhiaatrid, meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad
ja paljud teised, kes tegelevad meie kultuuris kehalise, vaimse ja hingelise
heaoluga.
Sellel konverentsil pidasin ma kaks loengut.
Esimene neist oli professionaalne vaade vaimsusele ja kriisile, teine aga samal
teemal esitatud isiklik seisukoht.
Eve Wood kõnetas mind pärast mu esimest ettekannet.
Ma istusin ühe laua taga koos teiste peateemal sõnavõtjatega, et vastu võtta ja
tervitada konverentsil osalejaid. Pärast mõningat ootamist, et minuga rääkida,
lähenes ta mulle ning ütles, et oli end seostanud paljuga sellest, millest ma
loengus kõnelnud olin. Ta selgitas, et tema kliiniline töö seisnes
traditsioonilise psühhiaatria ja uudsete vaimsete ideede ühendamises ning et
minu loeng oli tema enda kogemusega kokku langenud. Me vestlesime natuke aega,
misjärel ta küsis, kas ma oleksin nõus lugema midagi, mille kallal ta parajasti
töötab, ning kas mul oleks võimalik talle selle kohta ka mingit tagasisidet
anda.
Ma selgitasin Eve’ile, et kuigi olen meelitatud, ei
kipu ma end selliste pakkumistega üldjuhul siduma. Ma leian, et on päris
keeruline kõigile mulle esitatud palvetele vastu tulla, ning nendele, kelle töö
või käsikirjaga ma isiklikult seotud pole, ütlen tavaliselt ära. Eve vastas
igati lahkesti, et ta saab minust täielikult aru.
Sellest hoolimata jätkasime me vestlust, käsitledes
mitut erinevat teemat, sealhulgas meie mõlema mõtteid meditsiinist ja ravist.
Üks kogemus, millest ma loengus kõnelnud olin, oli Eve’ile meenutanud
patsienti, keda tema ravinud oli.
Lugu, mida jaganud olin, kõneles vaid mõne päeva
vanusest imikust, keda ravisin kolmkümmend aastat tagasi, kui töötasin
Philadelphia lastehaiglas peakirurgina. Vanemad olid lapse viimases hädas
minu juurde toonud, et aitaksin ta elu päästa. Väike poiss kannatas mitme
kaasasündinud hälbe all, millest mõned olid lausa eluohtlikud, ja neli kirurgi
olid vanematele öelnud, et nende last on täiesti võimatu päästa. Vanematel oli
koguni soovitatud lasta lapsel haigla lastetoas rahulikult surra. Ilmselgelt
olid nad sellisest uudisest hullunud ja muserdatud, kuid leidsid endis siiski
kindlameelsust jätkata sellise kirurgi otsinguid, kes oleks valmis vähemalt
proovima. Nad küsisid, kas ma saaksin nende beebit opereerida ja kas tema elu
on üldse võimalik päästa.
Ma vaatasin imiku läbi ja mõistsin, et see on väga
raske ettevõtmine. Kuigi lapse iga hälve oli ravitav, oli beebil neid nii
palju, et tema päästmine tundus ebatõenäoline. Ja ometi tundsin huvi, miks ei
peaks last olema võimalik ravida samm-sammult, leides operatsiooniga lahendused
kõigepealt ohtlikematele probleemidele ning seejärel aeglaselt, kuid kindlalt
tegeledes pikema aja jooksul kõigi ülejäänud hälvetega. Ma selgitasin sellise
püüdlusega seonduvaid riske ning andsin teada vajadusest kaasata teisigi arste,
kes teeksid protseduure, mis on väljaspool minu pädevust.
Vanemad otsustasid jätkata.
Lapsele tehti paljude aastate jooksul üle viiekümne
operatsiooni, kuid ta jäi elama. Pärast kolledži lõpetamist astus ta
Westminsteri teoloogilisse seminari, et see vaimulikuna lõpetada. Ma olen tema
haridusteed teraselt jälginud ja võtnud ühendust võimalikult paljude
kirurgidega, kes on mind selle lapse ravimisel aidanud. Ma tahtsin, et nad
teaksid sündmuste imelisest pöördest ja mõistaksid, millist rolli on selle
väikese poisi elu päästmisel mänginud.
Eve’ile meenutas see lugu tema patsienti Gillie’t.
Kui seda raamatut loed, märkad sarnasusi tõenäoliselt sinagi. Nagu selle
väikese poisi puhul, keda mina ravinud olin, olid vähesed Gillie terapeudid
teda tõeliselt tervendada püüdnud. Selle asemel näisid nad leppivat, et Gillie
füüsist ja olukorda ei saa muuta. Püüdes naise elu küll mugavamaks teha,
jätkasid nad aastaid tema ravimist, kuid keegi neist ei uskunud, et Gillie
kannatustele kunagi lõpp tuleb.
Kui Eve rääkis mulle oma kogemustest Gillie’ga –
mitmest väljakutsest, aga ka mitmest võidust –, mõistsin, et oleme väga
sarnased. Kumbki meist ei kartnud riskida oma mainega, kui see tähendas
patsiendi aitamist; samuti ei võtnud me oma ülesandeid arstina kergelt. Me
mõlemad kaldume diagnoosidest ja haigusest kaugemale vaatama, et näha ning rakendada inimeses peituvaid võimalusi
elada tervelt ja õnnelikult. Me ei nõustu selle ülesandega kaasnevatele
katsumustele alla andma, vaid otsime intuitiivseid, loovaid viise, et lahendusi
leida, hoolimata sellest, kui heidutav ülesanne olla võib. Ja
lõpuks, me jagame Eve’iga tunnet, et tervenemises mängib peale arsti rolli veel
miski võimsam ja et usk kuulub arstipauna samamoodi kui skalpell,
stetoskoop või retseptiraamat.
Lühidalt, Eve suutis mind veenda, et sellele
raamatule tasub pilk heita.
Mind on harva mõni raamat sedavõrd liigutanud.
Seesuguseid teoseid lihtsalt ei leia väga sageli. Selle on kirjutanud arst, kes
armastab oma patsiente ja kes on aru saanud, et elu ei sõltu abikäest, mis
selle sulle andnud on, vaid sellest, kuidas sa ise oma elu elada otsustad. Nagu
Eve korduvalt ütleb: tee rahuloluni on iseenesest lihtne, kuid seda pole alati
kerge läbida. Osa sellest vastutusest lasub meie kultuuris valitseval
suhtumisel meditsiini. Kuid ka hinge jaoks on olemas teadus. Ja kui me kõik
oleme ühtaegu keha, meel ja hing, siis kuidas saaksime paraneda, kui ei ravi
kõiki kolme korraga? Raamatuga “Alati leidub abi, alati on lootust” on meile
viimaks antud mudel, mis ühendab keha, meele ja hinge ravimise. Minu arvates on
see ainus mõistlik tervenemise mudel ja sellest raamatust olen ma üle pika aja
õppinud rohkem kui kusagilt mujalt.
Mul on au olnud kohtuda Eve Woodiga ja lasta ta
enda mõttemaailma. Meist on koguni head sõbrad saanud. Temaga kirju vahetades
olen teda järjepidevalt innustanud, et ta tooks oma sõnumi üldsuse ette. Olen
rõõmus, et selle olulise ja innustava raamatu avaldamisega ongi ta lõpuks seda
teinud.
Ma ei taha küll liialdada, kuid tunnen tõesti, et
see raamat sobib põlvkonnale, kes näeb ennast kehvas valguses ning leiab end
liiga tihti eksinuna ja segaduses olevana. Ma usun, et see tekst peaks kuuluma
iga meditsiinitudengi õppekavasse – ning eelkõige võiks see olla kohustuslik
kõigile psühhoterapeutidele. Kuid sõltumata sellest, kas oled tervishoiutöötaja
või abiotsija, see raamat plingib justkui tuletorn keset tormi.
C. Everett Koop, M.D.,
Sc.D.
endine üldkirurg,
McInerny kirurgia
professor,
Dartmouthi meditsiinikool
PIMEDAD MEHED JA ELEVANT
John Godfrey Saxe
(1816–1887)
Need olid kuus meest Hindustanist,
täis õppimise indu,
kes läksid vaat’ma elevanti
(ent nägemist neil poln’d ju),
et igaüks vaatluse teel
saaks rahuldada vaimu.
Üks astus sammu lähemal’
ning juhtus kukkuma
ta vastu külge vägevat
ja päästis kisa valla:
“Mind Jumal õnnistagu! aga
mul’ näikse nagu sein ta!”
Siis teine haaras käega kihvast,
hüüatas: “Hei! mis meil siin?
Mis nõnda ümar, sile, terav?
See kahtluse mult viib,
me imeline elevant
kui odana mul’ näib!”
Ja astus ligi kolmaski,
kes juhtus haarama
sest vandi londist väänlevast,
ning vapralt lausus ta:
“Ahhaa!” mees hüüdis, “elevant
mul’ näib kui maona!”
Käe sirutas innukalt neljaski
ja puudutas siis põlve.
“Looma imeväärse sarnasus
mul’ vägagi on selge.
On täitsa klaar – see elevant
kui puuna näib mulle!”
Ja viies kõrva katsudes
nii lausus: “Sarnasus
ka selge pimedaimale.
Kes suudab, eitagu –
see imeväärne elevant
näib mul’ kui lehvik ju!
Veel kuues polnud jõudnud
suurt looma kobada,
kui kinni haarama mees sai
tal sabast kõikuvast.
Tähenduse toomine
meditsiini
Tervenemise terviklik mudel
Näha või mitte näha – see on
küsimus
Kell oli pool kaheksa argipäeva hommikul. Pime naine,
juhtkoer paremal käel, kõndis Philadelphia kesklinnas. Astusin parasjagu üle
tänava tema suunas, kui märkasin, et koer oli seisma jäänud ning keeldus naist
mööda kõnniteed edasi juhtimast. Hättasattunu ilme näol, hüüdis naine: “Kas
miski on mul ees?”
Olin selleks ajaks naisele piisavalt lähedale
jõudnud ja vastasin: “Ei, proua, ainult kõnnitee.”
Naine oli segaduses ja silmanähtavalt murelik. “Ta
ei liigu edasi ja käitub, nagu oleks midagi tee peal ees.” Pöörasin pilgu koera
poole ja justkui käsu peale pillas see midagi suust. Kummardusin, et ese üles
korjata, ja taipasin otsekohe, et tegu oli pimeda naise kõrvarõngaga. See pidi
olema maha kukkunud, kuna naise teises kõrvas rippus selle paariline.
“Teie koer hoidis kõrvarõngast hammaste vahel ja
pani selle minu ette maha,” ütlesin naisele. “Teil on kõrvas ainult üks
kõrvarõngas, võib-olla ootas ta, et keegi aitaks teise teile tagasi anda.”
Naine näis kergendust tundvat. “Võib-olla tõesti,”
lausus ta naeratades ja küsinud, kas ta liigub ikka õiges suunas, jätkas koos
oma juhiga teed.
Kui edasi kõndisin, tulid mulle pisarad silma, ent
ehkki mu vaateväli oli hägune, nägin, kuhu olin minemas. Tööle jõudes tundsin
suurt tänulikkust, et mulle oli antud nägemisvõime ja ma sain võimaluse pakkuda
koos juhtkoeraga armastavast tuge tema perenaisele.
· · ·
Kuigi nägemisvõimega on õnnistatud meist paljud, on
igaühel oma psüühilised “pimedad alad”, millest peame jagu saama, ning mõnikord
võib meilegi “juhtkoera” abi ära kuluda. Tihti tegutseme oma piiratud
vaatenurkadest lähtudes ja kui me neid kahtluse alla ei sea, muutuvad need meie
eneseteostuse teel takistuseks. Meie kõige ahtamad vaated kipuvad
määrama, kuidas me olukordi näeme, mida endale räägime või mida usume.
Samamoodi nagu pime naine Walnuti tänaval, näeme takistusi millegi välise
põhjustatuna. Me kannatame töökoha kaotuse või unistuste purunemise pärast ja
laseme sel kogemusel muutuda oma hädade põhjuseks. Selle tagajärjel oleme
võimetud eluteel tulemuslikult edasi liikuma. Me laseme valul end ära kurnata
või enesele kannatusi valmistada. Me lubame murel enda üle võimust võtta ning
röövida rõõmu ja rahulolu, mida väärime. Piiratud vaated takistavad mingil
määral meid kõiki.
Pimeda naise loost võime aga omandada väärtusliku
õppetunni. Naine jõudis järeldusele, et miski takistab tema teekonda, kuid ta
oli ka valmis oma oletuse kahtluse alla seadma. Ta pöördus ümbritseva maailma
poole ja küsis abi. Seeläbi ei saanud ta teada mitte üksnes seda, et tee on
vaba, vaid ka seda, et takistus tema teel oli tegelikult armastuse ilming. Anni
vastu võtnud, jätkas ta teekonda suurema usu ja usaldusega võimalikku abisse
ning oma võimesse seda vastu võtta. Kui vaid kõik meist suudaksid olla niivõrd
nägemisvõimelised ja julged nagu see pime naine, keda kohtasin teel tööle.
· · ·
Tõenäoliselt on kõik kuulnud väljendit “Pole
pimedamat sellest, kes ei taha näha”. Alljärgnev lugu selgitab, et nägemine tähendab valikut.
Palju aastaid tagasi olin kahepäevasel kordamiskursusel,
et valmistuda riiklikuks psühhiaatriaeksamiks. Eksami üks osa on järgmine: eksamineeritav istub kahe või kolme
psühhiaatrist eksamineerija
ees ning ruumi tuuakse eksamineeritavale tundmatu patsient.
Eksamineeritavale antakse viisteist kuni kakskümmend minutit aega patsiendi
jälgimiseks ja küsitlemiseks. Kui patsient on ruumist lahkunud, peab
eksamineeritav erialaterminites arutlema vestluse põhjal tekkinud asjakohaste
tähelepanekute, võimalike diagnooside ja ravi üle.
Üks kursuse õppejõududest, kutsume teda dr Z’iks,
oli juba aastaid olnud riikliku eksamikomisjoni liige. Ta jutustas meile
tähelepanuväärse loo valikust näha, mis on mul sellest ajast saadik meeles
püsinud.
Tihtilugu on dr Z’i sugustel eksamineerijatel
võimalus jälgida, kuidas ühte ja sama patsienti küsitlevad päeva jooksul viis
või kuus erinevat eksamineeritavat. Üks selline patsient, keda dr Z jälgis, oli
skisofreenik, kellel oli neuromuskulaarne liikumishäire, mida nimetatakse
tardiivseks düskineesiaks. Tardiivne düskineesia on tavaline probleem, mis
tekib mõne skisofreeniaravimi pikaajalisel kasutamisel ning toob kaasa keele ja
teiste lihasgruppide ebanormaalseid ja tahtmatuid liigutusi. Tavaliselt otsib
arst seisundile viitavaid märke, jälgides puhkeseisundis viibivat patsienti ja
lastes tal sooritada mitmeid harjutusi nagu keele näitamine või käte hoidmine
peopesad ülespidi. Harjutuste ajal jälgib arst lihastõmbluste teket, mis
viitabki tardiivsele düskineesiale.
Kõikidest sel päeval jälgitud eksamineeritavatest
ainus, kes patsiendi silmanähtavale kehalisele hälbele jälile sai, oli pime.
Kõik ülejäänud, terve silmanägemisega, ei pannud seda tähele. Ükski nendest ei
lasknud patsiendil häire avastamiseks vajalikke lihtsaid harjutusi teha. Pime
kandidaat polnud aga võimeline tema ees istuva patsiendi lihaseid nägema ja
küsis seega õigeid küsimusi, sealhulgas: “Kas teil esineb tavatuid keele või
käte liigutusi?” Temale tunnistas vabatahtlik patsient ausalt, et tal esineb
nimetatud häire.
Ma arvan, et see pole üllatav, kui ütlen, et pime
eksamineeritav oli kuuest ainus, kes sel päeval riiklikul eksamil läbi sai.
· · ·
Mida me valime näha? Kuidas eelistame ennast ja oma
kogemusi maailmas vaadelda? Milliseid küsimusi lubame endal esitada? Milliseid
oletusi või kinnistunud tõekspidamisi me endaga igal pool kaasas kanname?
Milliseid ideid seame kahtluse alla? Mil määral võimaldame endal areneda?
Me elame ebatäiuslikus ja valulikus maailmas. Maise
elu elamine tähendab hirmu, pettumuse, hülgamise, läbikukkumise, kaotuse,
üksinduse, surma, leina, isegi meeleheite kogemist. “Õnnelikult elupäevade
lõpuni” on meie planeedil küllaltki haruldane. Elu võib olla jõhker ja
järeleandmatu. Meil pole ühtegi tagatist. Just siis, kui tundub, et rohkem valu
pole me võimelised kannatama, tõmmatakse vaip jälle jalge alt ja me leiame
ennast veel sügavamalt kui enne.
Kuidas peaksime siis tulema toime suurejoonelise ja
kõikehõlmava ülesandega olla elus ning hoida sealjuures süda hõiskamas? Kuidas
peaksime leidma lohutust, kui istume järjekordselt lööduna maas? Kuidas
saaksime näha valus tähendust, kaotuses arengut ja meeleheites lootust?
Rohkem kui kakskümmend kaheksa tuhat tundi väldanud
usalduslikud neljasilmavestlused murelike inimestega kõikidelt elualadelt
annavad mulle võimaluse sulle rääkida, mida olen nende küsimuste kohta õppinud.
Olen jõudnud arusaamisele, et ilma ühegi kahtluseta on see, kui hästi inimene
elab, lõppkokkuvõttes peegeldus sellest, kuidas inimene eelistab elule kogu
selle keerukuses vaadata. Küsimus on selles, kas sa eelistad näha kaotuses
õppetunde, üksilduses sidemeid ja läbikukkumises võimalusi või mitte. Küsimus
on selles, kas sa otsustad leppida asjadega, mida sa muuta ei saa, ja muuta
neid, mida saad. Küsimus on selles, kas sa andestad endale ja teistele nende
puudused ning püüad areneda nii heaks kui võimalik. Küsimus on selles, kas sa
oled tänulik annete eest, mis sulle antud on, ning püüad leida võimalusi, et
neid arendada ja teistega jagada. Küsimus on selles, kas sa tahad ennast näha
isikuna, keda on õnnistatud mõne sünnipärase andega, mis on väärt arendamist.
Küsimus on selles, kui kõvasti sa vaeva näed, et toetada ja arendada oma
ainulaadset, imeväärset, andekat isiksust.
Lapsena käisin juudi päevakoolis, kus sain Mishna
Sanhedrinilt väga olulise õppetunni: “Kui inimene päästab ühe elu, on ta
päästnud justkui terve maailma. Ja kui inimene hävitab elu, on ta hävitanud
justkui terve maailma.” See mõte on jätkuvalt mulle toetuspunktiks, kehastades
kõike, mis selles maailmas tõeliselt olulist on. Oma lihtsas sõnastuses tuletab
see õppetund meelde, et iga elu on tohutu väärtusega ja väärib hoidmist. See
õpetus soovitab meil lugu pidada enda sisemisest maailmast, sest seal leidub
paljut, mis siinses maailmas tõeliselt tähtis on. See õpetus ülistab enese ja
teiste armastamise vooruslikkust. See juhendab meid, kuidas leida elus tähendus
ja rahulolu: säästa ennast ja säästa teisi, armasta ennast ja armasta teisi,
arenda ennast ja aita teistel teha sama. Me leiname iga elu lõppemist, kuid
samal ajal peame meeles pidama, mida väärtuslikku kõik ülejäänud elud maailma
toovad.
Psühhiaatritöös on mul olnud eesõigus tutvuda
inimese elu kõige isiklikumate seikadega. Võimalus jagada paljude hingede valu
ja rõõmu jääb suureks auks. Olen näinud end heiastumas kõigis oma patsientides,
kui igaüks neist tükikest minust vastu on peegeldanud. Selle
käigus olen iseenda ja tervendamiskunsti kohta palju õppinud. Kuigi igaüks
meist on ainulaadne ja eriline, oleme siiski pigem sarnased kui erinevad.
Kõigil meil on omaenda ilus elulugu ja me võime palju õppida, kui otsustame
seda lugu teistega jagada.
Sel põhjusel olen käesolevas raamatus otsustanud
jagada oma patsientide lugusid ja kogemusi. Olen õppinud, et teoreetilised
ideed on kasutud, kui ei keskenduta tervendamise inimlikule osale. Oled sa praktiseeriv arst, patsient või lihtsalt keegi, kes
otsib juhatust – end minu patsientidega samastades saavad kõik midagi õppida.
Nende lugudes näed osakesi endast ja kui end nende olukorda asetad, saad tuge
oma isiklikul tervenemise teel.
Kui ma otsustasin selle raamatu kirjutada, teadsin,
et pean jagama kõige tähelepanuväärsemat, liigutavamat, tundeküllasemat,
pikaajalisemat ja hämmastavamat tervenemise lugu, mida isiklikult kogenud olen.
See on lugu Gillie’st, kellest sai minu patsient neliteist aastat tagasi. Kui
me kohtusime, oli ta üks “purunenumaid” inimesi, keda ma kunagi näinud olin, ja
aja möödudes osutus ta hingeliselt veelgi häiritumaks, kui alul olin ette
kujutanud. Gillie’l oli diagnoositud isiksuse mitmesus ehk dissotsiatiivne
identiteedihäire. Kes on lugenud raamatuid “Eve’i kolm nägu” ( The Three Faces of Eve) ja “Sybil”, saavad aru, mida see diagnoos tähendab. Pärast aastakümneid
kestnud psühhiaatrilist ravi ja mitmeid haiglasviibimisi tõsiste enesetapukatsete
järel, kannatades üleüldist võimetust oma kehas olla ja tundes täielikku
vastumeelsust oma sisemist maailma kellegagi jagada, palus Gillie minult abi.
Sellest loost koorub välja oluline õppetund: kindel
otsus paraneda tasub end ära. Nüüdseks on Gillie hingeliselt ja vaimselt
täiesti terve. Tal ei ole enam dissotsiatiivset identiteedihäiret ja ta on üks
muljetavaldavamaid inimesi, keda eales kohanud olen.
Gillie lugu hõlmab veel ühte lugu. See on minu enda
lugu. Tahan sedagi sinuga jagada, et
näidata, kuidas suhtlemine Gillie’ga õpetas mulle palju olulist
psühhiaatriakunsti ja tervendamise ime kohta. Gillie ja mina tutvusime ajal, mil alustasin tööd
psühhiaatrina, ning mina õppisin temalt samamoodi kui tema minult. See tähelepanuväärne
naine sundis mind küünitama oma hinge põhjani, et leida viis, kuidas teda aidata. Sel moel õpetas ta mind
hämmastavate katsumustega silmitsi seistes olema otsustav ning jääma pidevast meeleheitest
hoolimata kannatlikuks ja lootusrikkaks. Ta järgis mind usus, et olen võimeline
teda aitama, kui ta mind oma sisemaailma sügavaimatesse soppidesse laseb ja end
suunata lubab. Ma ei saanud lihtsalt loota, et suudan Gillie’t aidata, ma
pidin sellesse uskuma. Pidin uskuma, et saan tal aidata liikuda kinnisideede
maailmast, mis oli täis enesehävitust ja usaldamatust, rahulolu, rõõmu ja
armastuse paika.
Gillie lugu on ülim tõestus usu mõjust
paranemisele. Kuigi ma kasutasin tema aitamiseks kõiki meditsiinilisi ja
terapeutilisi võtteid, mida eales õppinud olin, osutunuks tema ravimine
võimatuks, kui oleksin sellest välja jätnud armastuse, sõpruse, empaatia ja
lootuse.
Töö Gillie’ga pani mind usaldama seda, mis tundub loomulik.
Ma pidin vaigistama enda mõistuspärast poolt ja toetuma oma sisemisele tarkusele,
empaatiavõimele, suutlikkusele armastada ning usule, et mulle antakse vastused.
Pidin saama Gillie teejuhiks labürindis ning olema talle õnneliku, tervikliku
ja usaldusväärse naise eeskujuks.
Gillie’ga töötades õppisin omavahel tervikuks
ühendama meditsiini, vaimseid hoiakuid ja usuvaldkonda. Kliinilises töös
hakkasin usaldama tavapäratut. Nüüd ma tean, et patsientide aitamiseks tuleb
minna arstiõppest kaugemale. Ma kasutan keha-meele-hinge lähenemist, mida
selles raamatus kujutan kolmejalgse taburetina. Järgnevatel lehekülgedel püüan
näidata, et häiritud psüühika ravimisel ei saa me keha, meelt ja hinge
üksteisest eraldada. Need kolm elementi sõltuvad üksteisest nagu tõus ja mõõn
Kuust ning Maa Päikesest.
Kolme jalaga taburet
Eelmise lõigu pealkirjas tundsid tõenäoliselt ära
vihje Hamleti monoloogile. “Näha või mitte näha” viitab loomulikult reale “Olla
või mitte olla” Shakespeare’i teoses “Hamlet”. Hamlet kasutas neid sõnu, et
mõtiskleda elu ja surma üle. Meie jaoks ei seisne valik mitte ainult selles, kas me
tahame elada, vaid ka selles, kui täisväärtuslikult me
tahame elada; see tähendab keha, meelt ja hinge üheks terviklikuks mudeliks
ühendava lähenemisviisi omaksvõttu.
Kujuta vaimusilmas ette kolme jalaga taburetti; ükskõik kui suur, ükskõik millise kujuga ja ükskõik millisest materjalist. Kolme jalaga taburet sümboliseerib minu lähenemist elule, vaimsele ja kehalisele heaolule ning ravimisele. Iga jalg esindab võrdselt olulist osa tervikust. Need on keha, meel ja hing. Kui üks jalg puudub, kukub taburet ümber. Kõigile neile elu külgedele tähelepanu pööramata jääb inimene tõenäoliselt haigeks. “Kolme jalaga tabureti” lähenemine on minu töös põhjapaneva tähtsusega; see selgitab kõike, mida patsientidega teen, ning ma olen hakanud seda hädavajalikuks pidama.
Arusaam, et keha, meele ja hinge tasakaal on
inimese tervise alustala, ei ole muidugi uus. Õieti paneb selle püsimine üle
aegade mind imestama, miks “kolme jalaga tabureti” mudelit läänes iga päev arvesse
ei võeta. Kahjuks läheneme me asjadele nagu pimedate meeste ja elevandi loos.
Me kõik oleme asjatundjad elevandi eraldiseisvate osade suhtes, kuid unustame,
et üksikud osad ei kujuta tervikut. Me oleme kardioloogid, gastroenteroloogid,
psühhiaatrid või neuroloogid. Me oleme tööterapeudid, füsioterapeudid või
massöörid. Me oleme eratreenerid, taimedega ravijad, müstikud või vaimsed
juhid.
Arstiteaduskonnas õppisin teaduslikku, haiguspõhist
lähenemist. Tähelepanu oli suunatud sellele, kuidas organsüsteemid töötavad,
millised hälbed võivad neis tekkida ja mil viisil neid ravida. Reeglina vaadati
kehaosi või organsüsteeme üksteisest eraldi. Patsiendid olid pigem näited
haigustest või viltu läinud organsüsteemidest kui teatud vaevustega inimesed.
Kuigi elutahet on sadu aastaid paranemise juures olulise tähtsusega teguriks
peetud, on aja möödudes keha ja meel teineteisest eraldatud. Vaimset tervist
pole vaadeldud kehaga seotult ja vaimset või religioosset valdkonda ei ole
isegi mainitud. Kui patsient tõstatas vaimsust või usku puudutavad teemad, kutsuti
haigla kaplan. Arstid hingeasjadega ei tegelenud.
Arstiteaduskonna esimestel aastatel olin suures
masenduses. Otsisin taga inimlikkust, mida heausklikult arvasin meditsiini
iseloomustavat, kuid pettusin üha uuesti ja uuesti. Kuigi teadsin, et teaduslik
lähenemine ja sekkumise mudel on väärtuslikud, olin löödud selle puudumisest,
mis tundus olevat kõige olulisem. Inimesed põdesid haiguseid, kuid inimesed ise
tundusid olevat teisejärgulised. Nende tunded, mõtted ja uskumused jäeti
kõrvale. Isegi nende kehaline valu oli tihti alaravitud. Illusioonide
purunemine sellise lähenemise tõttu viis mind alternatiivsete meetodite
otsingule. Hakkasin arstiteaduskonna kursusetööd laiendama uurimusega hiina
meditsiinist, mida õpetasid alternatiivravitsejad.
Hiina meditsiini kursustel sain teadmisi chi-energia
ja selle kanalite ehk meridiaanide kohta. Hakkasin mõistma tervise/haiguse
mudelit, mis oli minu jaoks palju arusaadavam. Chi on
miski, mida meie, lääne inimesed, nimetame vaimuks, hingeks või elujõuks.
Hiinlaste õpetuse järgi koosneb keha paljudest energiakanalitest, mida
nimetatakse meridiaanideks ja mis peavad tasakaalus olema, et terve püsida. Kui
chi on tasakaalust väljas, võib inimene haigestuda.
Kursustel õppisin pulsi järgi energiakanalite seisukorda hindama. Õppisin,
kuidas energiavoolu tasakaalustamise kaudu paranemist kiirendada. Avastasin, et
hiina meditsiinis on keha, meel ja hing lahutamatud ning ravitsejad ühtlasi ka
vaimsed juhid.
Ma ei kavatse siin esitada uurimust ida
meditsiinist, samuti ei kasuta ma oma praeguses töös idamaiseid
diagnostikavõtteid. Mainin seda mudelit vaid kui vastandit lääne meditsiini
mudelile; nimelt mõistsid muistsed hiinlased selle tähtsust, mida mina nimetan
kolme jalaga taburetiks. Õigupoolest on nende endi tervise ja ravimudel väga
sarnane. Ent näib, et meie, lääne inimesed, oleme beebi koos pesuveega välja
visanud. Me oleme jätnud hooletusse kõikide vajalike osade ühendamise. Kahjuks
mõtleme jätkuvalt nagu pimedate meeste ja elevandi loos, et lont ongi kogu
elevant.
· · ·
Siinkohal on oluline peatuda ja selgitada, mida ma
silmas pean, kui ütlen, et ei kujuta tervenemist ette keha-meele-hinge mudelit
kasutamata. Mida iga osa – keha, meel ja hing – õigupoolest tähistab? Mida ma
nende all mõtlen ja kuidas selle mudeliga tegelikult töötan?
Esiteks, tabureti keha
tähistav jalg hõlmab inimese füüsist, pärilikkust, kaasasündinud
isiksuseomadusi, tunnetuslaadi, konkreetseid eelsoodumusi ja diagnoositavaid
haiguslikke seisundeid. Seda võib vaadata ka kui kes-küsimust:
“Kes ma olen?” Tegemist on kõige sellega, mis sulle sünniga kaasa on antud. See
on sinu inimeseksolemise ime ja sellega kaasnevad väljakutsed. See on see, mida
on vaja hoida ja mille kallal tuleb töötada. Tegu võib olla kirega laulda või
tantsida, armastusega numbrite vastu või vastumeelsusega orgaanilise keemia
suhtes. Tegu võib olla õpiraskuste,
kliinilise depressiooni või
kartusega avaliku esinemise ees. See on sinu kehaehitus, geneetiline kood ja
haiguslikud seisundid.
Keha on see, mida nüüdismeditsiin kõige paremini tunneb; arstiteaduskonnas
õppisin selle kohta kõige rohkem.
Meelt või vaimseid hoiakuid tähistav taburetijalg hõlmab sinu mõtteid endast ja
teistest. See on tugevasti mõjutatud eeskujudest, millega sa oled kokku
puutunud, või sellest, mida sulle on õpetatud, eriti lapsepõlves ja
kujunemisaastatel. Seda võib vaadata kui mida-küsimust: “Mida ma mõtlen?”
Siia alla kuulub kõik õpitu, mis inimest arendab ja mida tuleb edendada, ning
kõik kahjulik, mis tuleb välja juurida. Siia võib kuuluda teadmine, et olen
andekas muusik, matemaatik või ruumiliselt mõtlev inimene. See hõlmab selliseid
mõtteid nagu “ma olen hädavares”, “ma ei löö mingil juhul läbi”, “ma ei ole
piisavalt ilus”, “ma soovin, et oleksin saledam”. See hõlmab sinu täiuslikkuse
taotlust, hinnanguid andvat loomust, ettekujutust endast ja oma kehast. See on
nii negatiivne sisemine hääl, mis kritiseerib iga su liigutust, kui ka
julgustav sisehääl, mis hüüab: Lase
käia! Sa suudad seda!
Meelde ehk vaimsetesse hoiakutesse puutuvaga on enamik terapeute hästi tuttavad; nad
võivad olla psühhoanalüütikud, kognitiiv-terapeudid, biheivioristid või teised,
kes ei tegele valdavalt psühhofarmakoloogiaga. Selle kohta õppisin kõige rohkem
psühhiaatria residentuuris. See valdkond on esindatud eneseabikirjanduses ja
populaarsete ajakirjade kaantel.
Hinge tähistav taburetijalg puudutab olemasolu tähendusrikkust ja eesmärki. See
sisaldab kujutlusi kõrgemast kutsumusest, tunnet, et inimene on seotud millegi
suurema ja võimsamaga kui tema sisim mina, ning usku, et me oleme siin selleks,
et üksteist aidata ja rikastada. Seda võib vaadata kui miks-küsimust:
“Miks ma siin olen?” See on usu, müstitsismi ja meditatsiooni valdkond. See on
nii lootuse seeme kui puu. See on meis igaühes olev elu alus ja lõpmatuse
allikas. See on seotuse ja ühtsuse kogemine, mis liidab kõiki inimolendeid. See
on loov tervendav jõud, mis tekib kahe või rohkema inimese vahel, kes on
vastastikuses, peaaegu karmalises seoses; seesama seos valitseb ka üksiku hinge
ja kogu maailma vahel. Seda loovat
tervendavat jõudu on
tunda sel hämmastaval hetkel, mil näib, et kogu maailma tarkus on meile
paljastatud. See on tervik, mis on tunduvalt suurem kui selle osade summa. See
on kõik imepärane siinses ilmalikus elus.
See on valdkond, mille kohta õppisin enim lapsena
juudi päevakoolis käies, ja ideed, mille üle mõtisklesin vaimses üksinduses,
kui jalutasin kodu lähedal metsades. Sellest valdkonnast räägivad kõige rohkem
vaimsed juhid ja nende järgijad ning kõige vähem enamik arste.
Kui sa nende kolme jala kirjelduste
peale mõtled, mõistad, et keha, meele ja hinge üksteisest eraldamine on
mõnevõrra meelevaldne. Mingil määral on iga jalg tõepoolest ka eraldiseisev.
Ent mitmes mõttes need segunevad ja avaldavad üksteisele pidevalt mõju. Kuigi
tihti on võimalik eristada ja kindlaks teha, milline osa konkreetse isiku puhul
valitsev on, ei saa me seda jalga tervikust eraldada. See määrab iga inimese
põhiolemuse. Mulle meeldib sellest käsitusest mõelda kui eraldi-kuid-üks põhimõttest. Diagnoosi panemise, ravi ja tervenemise eesmärkidel on oluline
osad lahutada ning igaühe omadusi eraldi kirjeldada, kuid sellest hoolimata
peame tunnustama ka nende vastastikuses sõltuvuses olevat loomust.
Vaatame ühte näidet eraldi-kuid-üks põhimõtte rakendamisest praktikas. Toon selgituseks näite oma
psühhiaatritööst. Ma keskendun küll psüühikahäirele, kuid pea meeles, et need
põhimõtted kehtivad olemise kõigi tahkude puhul.
Kui meenutad tabureti keha tähistava
jala kirjeldust, tunned ära, et kliinilise depressiooni diagnoos kuulub
sellesse kategooriasse. Kliiniline depressioon on kõrge haigestumuse ja
suremusega sagedasti
esinev raske haigus. See tekib kemikaalide või neurotransmitterite
tasakaalutuse tulemusena ajus. Antidepressantide manustamisel sümptomid tihti
taanduvad, kuid ravimite kasutamise lõpetamisel ilmnevad sageli uuesti.
Kliinilise depressiooni diagnoos pannakse siis, kui
vähemalt kahe nädala jooksul esineb inimesel püsivalt alanenud meeleolu või
kaob huvi tavategevuste vastu või ei paku need enam rahuldustunnet. Siia
kuuluvad sellised sümptomid nagu märgatav kaalulangus või -tõus, unetus või
liigmagamine, psühhomotoorne rahutus või pidurdatus, suurenenud
väsimustunne või energiakadu, väärtusetuse- või süütunded, keskendumisvõime
alanemine ja korduvad surmamõtted. Seda haiguslikku seisundit ravivad
psühhiaatrid ja perearstid tihti ravimitega. Ravimite väljatöötamine on
ravimifirmades suuresti just sellele suunatud ning see haigus on paljude
sümpoosionide ja haridusprogrammide teemaks.
Seega, kliiniline depressioon on
bioloogiline ehk keha haigus, lihtne ja arusaadav, kas pole? Paljud
arstid ütleksid nii. Nad kannaksid hoolt diagnoosi panemise eest, kirjutaksid
välja ravimid ja paluksid patsiendil mõne nädala pärast järelkontrolli tulla.
Sellise sekkumise tulemusena hulk patsiente paraneks.
Ometi kuuluvad kliinilise depressiooni sümptomite
hulka ka mõtted endast ja maailmast. Kas
ei tähenda see, et ka meel ja hing on haigusesse segatud? Depressiivse naise süütunne
kajastab tema uskumust, et ta teeb või jätab tegemata midagi, mida
ta peaks tegema. Masendunud mehe korduvad surmamõtted kajastavad tema
lootusetusetunnet maailmas. Need mõtted võivad pärineda veendumusest,
et maailm oleks temata parem paik või et ta on kannatused ära teeninud.
Üleliigne süütunne ja korduvad surmamõtted toovad kliinilise depressiooni meele
ja hinge valdkonda. See pole sugugi üksnes keha haigus.
Tegelikult väidavad mõned kognitiiv-terapeudid, et
negatiivsed mõtted põhjustavad depressiooni. Nad ütlevad, et elukogemuste negatiivne
moonutamine, näiteks pessimism või enesekriitika, on õpitud ja viib alanenud
meeleoluni. Nad lähenevad kliinilise depressiooni ravimisele tavaarstidest üsna
erineval viisil. Ravimite väljakirjutamise asemel nad töötavad patsientidega,
et hävitavaid mõtteid, mis kindlate depressiooni episoodide tekke ja
püsimisega seotud on, kindlaks määrata ja muuta. Nad julgustavad patsiente
ennasthävitavatest mõtetest rääkima ja arendavad seejärel välja aktiivse
käitumise muutmise kava. Nad õpetavad patsientidele, kuidas eitavaid mõtteid
jaatavatega asendada. Selline vaimsete hoiakute ülevaatamine ja ravivorm on
mõne depressiivse patsiendi puhul äärmiselt tulemusrikas.
Niisiis, kui arstirohud ehk keha ravimine
toimib ja kognitiivne teraapia ehk meele ravimine toimib, siis
kuidas on kliinilise depressiooni puhul lood hingega?
Viimase saja aasta jooksul avaldatud umbes
kaheksakümne uurimuse põhjal tehtud ülevaates leidsid McCullough ja Larson, et
usulised/vaimsed tegurid olid tihti seotud kliinilise depressiooni raskusastme
alanemisega.1 Usuline pühendumine vähendab kliinilise depressiooni
väljakujunemise riski. Mitmed uurimused on näidanud, et inimesed, kelle jaoks
usk on elus keskne käitumist mõjutav jõud, taastuvad depressioonist kiiremini
kui need, kes usklikud ei ole. Ja lõpetuseks, usulise sisuga teraapia, mis
toetub patsiendi vaimsetele varudele, kiirendab paranemist hoolimata sellest,
kas terapeut on usklik või mitte. Kliiniline depressioon on kahtlemata ka hinge haigus.
Niisiis on kliiniline depressioon keha, meele ja hinge haigus;
see häire on näide eespool mainitud eraldi-kuid-üks põhimõttest.
Iga osa on mingil moel eraldiseisev, kuid ometi need ka ühinevad, et üksteist
toetada ja mõjutada.
Kahjuks kohtlevad paljud arstid ja terapeudid
kliinilist depressiooni põdevaid patsiente nii, nagu moodustaks üks jalg terve
tabureti. Nad kirjutavad välja ravimeid või alustavad psühhoteraapiaga.
Aeg-ajalt soovitavad nad isegi nende kahe kombinatsiooni. Ent äärmiselt harvad
on juhtumid, kui depressiivsete patsientide ravisse kaasatakse vaimne või
usuline lähenemine. Ühtse terviku mudel ei ole kliinilisse väljaõppesse ega
praktikasse veel teed leidnud. On küll näidatud, et usuline pühendumine
vähendab kliinilise depressiooni väljakujunemise riski ja kiirendab paranemist,
kuid seda tervist puudutavat seika peetakse jätkuvalt mingil määral tabuks.
See on asjaolu, mille poolest mina erinen. Ma
lihtsalt ei tea, kuidas keha, meelt ja hinge üksteisest eraldada. Ausalt öeldes
peitub põhjus selles, et ma hakkasin arstiks usulistel ajenditel; nooruses
Mishnalt saadud tarkus päästa
üks elu on sama, kui päästa terve maailm on olnud mu elu tähtsaim liikumapanev jõud. Lapsena mõtlesin, mis
võiks vaimselt veel õigem olla, kui asuda tööle elupäästjana.
Seega olen ma meditsiinidoktor, kes on eriti
pühendunud oma patsientidele õige diagnoosi panemisele. Ma olen tänulik, et
saan neile anda parimat, mida nüüdisaegne arstiteadus pakkuda suudab. Kuid minu
lähenemine ravimisele hõlmab kõigi kolme valdkonna lõimimist, mitte
keskendumist vaid ühele, jättes teised kaks kõrvale. Niisiis, sageli määran ma
kliinilise depressiooni all kannatavatele patsientidele küll ravimeid, kuid
samas ei võta ma kedagi vastu üksnes “rohtudega ravimiseks”; ravimitega
samaaegselt alustan kõigi patsientidega ka psühhoteraapiat. Ma töötan nendega,
et teha kindlaks nende eelsoodumused ja ohud, mis depressiooni episoodide
puhkemisega seotud on. Minu eesmärk on aidata välja arendada elustrateegiad ja
toimetulekuvõtted, mis vähendavad korduvate episoodide tekke võimalust.
Iga kord kui mõni patsient viibib mu vastuvõtul,
tunnen aukartust minu ees oleva elu pühaduse ja ülevuse ees. Mind innustavad
inimesed, kes on piisavalt julged, et sellisel isiklikul ja tihti laastaval
ajajärgul juhatust otsida. Ma ei saa sinna midagi parata, et samastun valu ja
lootusetusetundega, millega iga mu patsient maadleb. Seetõttu tuleb mul iga päev nendega
omaenda vaimseid vaateid jagada. Ma ei räägi nendega vaimust, hingest ja Jumalast,
vaid pigem jagan oma vaimseid tõekspidamisi, kui need patsiendi heitlustega
haakuvad. Ma usun, et igaühes meist on killuke jumalikkust ja me oleme määratud
tundma rahulolu. Ma jagan lootust näitamaks patsientidele, et nad võivad ja on
määratud paranema ning paranevadki. Ma räägin, et neil on ainulaadsed ja
imepärased anded, mida avastada, arendada ja maailmaga jagada – ja nad
rõõmustavad, kuuldes, et osa meie tööst võimaldab neil just seda saavutada.
Tänu sellele need patsiendid, kes käivad ravil piisavalt kaua jõudmaks isikliku
rahuloluni, lahkuvad tihti mu hoole alt vaimsemana või usklikumana (patsiendi
enda usulisest päritolust sõltuvalt), kui olid meie esimesel kohtumisel.
Teooria rakendamine praktikas
Nüüd, mil sa saad aru kolme jalaga tabureti mudeli
põhimõttest, tahad tõenäoliselt teada, kuidas seda omaenda tervenemise teel
kasutada. Mis on paranemiseks vajalik ja kuidas asja kallale asuda?
Kuigi paranemisel on tabureti iga jalg võrdselt
olulise tähtsusega,
soovitan nendega tegeleda kindlas järjekorras ja viisil. Esimeseks sammuks on
tegelemine kehaga, teiseks sammuks tegelemine meelega,
kolmandaks sammuks tegelemine hingega; viimast sammu nimetan ma protsessiks. Käesolevas raamatus käime need astmed sinuga koos järjestikku läbi. Pea
meeles, et kuigi osad põimuvad ja mõjutavad üksteist, tuleb sul need kõigepealt
üksteisest eristada, et oma tervenemise tee kindlaks määrata.
Esimene samm sinu isiklikul arenguteel hõlmab sulle
sünniga kaasa antu tundmaõppimist ja selle kallal töötamist. See hõlmab
edasiliikumiseks õige diagnoosi panekut, kuid ei ole mingil juhul sellega
piiratud. Selle sammu käigus tegeletakse ka kaasasündinud eelsoodumuste,
tugevate külgede, tunnete, annete ja puuduste kindlakstegemise ning
omaksvõtmisega. Paljud satuvad tervenemispüüdlustes ummikusse, sest mõni
oluline osa sünniga kaasa antust on kahe silma vahele jäänud. Kui jõuame
esimese sammu kirjeldamiseni, näitan sulle, kuidas kehaga seotud probleeme,
millega sul paranemise nimel silmitsi seista tuleb, kindlaks teha ja mismoodi
nendega töötada.
Teine samm sinu tervenemise teel hõlmab arusaamade
ja suhtumiste – mõtted endast ja teistest – äratundmist ja nendega töötamist.
Sellele osale avaldavad sageli tugevat mõju eeskujud, millega lapsepõlves kokku
puutusid. Nii võib selle valdkonnaga tegelemisel kaasneda pereprobleemide
kindlakstegemine ja lahendamine.
Selle üle, kuidas arusaamadega seotud katsumusi ära tunda ja nendega töötada,
arutleme edaspidi pikemalt.
Kolmas samm hõlmab hingelist mõõdet: sinu
eesmärgitaju ja väärtushinnanguid ning ühenduse tajumist millegi endast
võimsamaga. Vaatamata asjaolule, et vaimsus on emotsionaalse tervise
nurgakivi, kalduvad inimesed avastama, et tervenemise varajastes järkudes on
aktiivne tegelemine vaimsete otsingutega nende jaoks raske. Kolmanda sammu
käigus ei õpi sa mitte ainult seda, kuidas oma hingelisi vajadusi ära tunda,
vaid ka seda, kuidas asuda vaimsele teekonnale, mis võib sinu paranemist
edendada.
Sinu teekonna neljas samm hõlmab tervikliku
tervenemisprotsessi tunnustamist. Hoolimata sellest et paranemise teel on sulle
ette antud mitmeid samme, mida järgida, võib see rada olla kõike muud kui
sirge. Tihti tuleb esimesed kolm sammu uuesti läbi käia. Kui me jõuame neljanda
sammuni, mida käsitlen peatükis “Protsess”, arutleme, kuidas konarustest
hoolimata teel püsida.
Ma tahan aidata sul tervenemisteekonnaks tabureti
erinevad jalad kokku panna. Võib-olla oled sa juba mõnda aega ennast ravida
proovinud, kuid tunned, nagu oleksid sattunud nõiaringi. Võib-olla oled aga
mõningatest lähenemisviisidest ja tegevustest juba teatavat kasu saanud, kuid
ei tea, kuidas neid kõiki tervikuks liita. Ent võib-olla ei oska sa kusagilt
alustada, sest ei tea, mida alustuseks teha või kuhu kõigepealt pöörduda. Sa
võid olla paranemispüüdlustes ummikusse jooksnud, sest:
· sul puudub diagnoos;
· sulle on pandud vale diagnoos;
· sa pöörad vähe tähelepanu perekonda puudutavatele teemadele;
· sa hüppad tervenemisteekonnal võtmesammudest üle;
· sul puudub laiahaardeline tervenemise mudel.
Kuid võta süda rindu; ükskõik milliste
probleemidega sa ka vastamisi ei seisa, need on lahendatavad. See raamat pole
mõeldud asendama professionaalset abi, kuid võib sulle olla “juhtkoeraks”.
Ammuta sellest jõudu ja luba sel ennast tervenemise käigus juhendada. Ma usun,
et kui sulle antakse õiged vahendid ja nõuanded, võib sinust saada omaenda
tervenemisteekonna parim juht.
· · ·
Enne veel, kui edasi liigume, mõtle järele, kus sa
tunned end oma tervenemisteekonnal asuvat ja mida sellest raamatust õppida
loodad. Kui tunned end eriti lootusetuna ja vajad uue väljavaate leidmiseks
midagi innustavat, loe kõigepealt läbi Gillie lugu ja selle õppetunnid. Kui
sulle aga tundub, et asuksid pigem kohe sammsammulise lähenemise juurde, jäta
Gillie lugu vahele ja loe kõigepealt sellele järgnevaid peatükke. Kuigi sammud
on soovitatav läbi lugeda etteantud järjekorras, võid raamatus käsitletavate
erinevate sammude ja lugude vahel vabalt edasi-tagasi liikuda.
Asume nüüd peatüki “Gillie lugu: tahtest sõltub
väljapääs” juurde, et vaadata, kuidas kolme jalaga tabureti ja eraldi-kuid-üks põhimõtet tegevusse rakendada. Gillie lugu lugedes püüa jälgida keha, meele ja hinge osi.
Küsi endalt, millist rolli Gillie haiguses ja paranemises tabureti iga jalg
mängib? Kui püüad lähemalt uurida, kuidas teooriat on tegevusse
rakendatud, siis üllatud – mitte ainult selle üle, mida leiad, vaid ka selle
üle, kui palju sul Gillie võimsast ja innustavast teekonnast õppida on.