Lugejale

 

 

 

Seda raamatut kirjutama ajendas mind mure nende miljonite inimeste pärast, kes püüavad paraneda, kuid jooksevad oma püüdlustes ummikusse, kaotavad julguse või annavad poolel teel alla. Kuna meie hoolekandesüsteemis on puudujääke, kaotavad paljud inimesed sihi, nad satuvad masendusse või jäetakse lihtsalt piisava tähelepanuta, kuid alati leidub abi, alati on lootust. Patsiendid on mulle õpetanud, et ükski probleem pole nii suur, et seda kuidagi lahendada ei saaks. Me peame lihtsalt olema vastuvõtlikud, loovad ja valmis tegema kõike, mida vaja. Selleks et sulle näidata, mida ma öelduga silmas pean, olen otsustanud oma patsientide katsumustest ja võitudest kirjutada raamatu.

Selle raamatu lood pärinevad tegelikust elust. Minu palvel lubasid paljud patsiendid oma imelist teekonda sinuga jagada. Iga patsient on osalenud oma varjunime valimisel ning minu tõlgenduse loost enne trükis avaldamist läbi lugenud ja heaks kiitnud; mõned patsiendid otsustasid oma loo ise jutustada ning neid võib selle raamatu kaasautoriteks pidada. Ma tänan oma patsiente, kes olid valmis osalema selles jõupingutuses ulatada abikäsi teistele hädasolijatele. Nende eraelu kaitsmiseks olen mõnda väiksemat andmekildu muutnud. Kui see välja arvata, siis vastavad kõik lood täielikult tõele.

Tänapäeval on psühhiaatrilised haigused haigestumise ja surma levinuimate põhjuste hulgas. Õieti ilmneb Maailma Tervishoiuorganisatsiooni, Maailmapanga ja Harvardi ülikooli äsja korraldatud maailma haiguskoormuse uuringust (Global Burden of Disease), et psüühilised haigused, sealhulgas enesetapud, moodustavad üle 15 protsendi maailma haiguskoormusest. Peale selle, lootes saavutada kontrolli oma emotsioonide üle, otsib igal aastal ravi 43,8 miljonit ameeriklast. Nagu statistika näitab, on igaüks meist haigusest kas vahetult mõjutatud või vähemalt ühe sammu kaugusel inimesest, keda üks neist levinud haigustest puudutab. Seega on käesolev raamat mingil moel meie kõigi lugu.

See raamat on mõeldud sinu toetamiseks tervenemisteekonnal. Ent sa võid seda teistelgi eesmärkidel kasutada: lugeda, et saada paremaks sõbraks, vanemaks, lapseks, töötajaks, õpetajaks, õpilaseks, arstiks, abikaasaks või terapeudiks. Loe seda ka innustuse, mõistmise või juhatuse saamiseks. Aidaku see raamat sul hinnata oma arenguteed ja/või ravimudeleid, millega oled minevikus kokku puutunud või seotud olnud. See raamat mõjub tervendavalt, hoolimata sellest, kuidas sa seda kasutad, sest iga kord, kui saame osa valu ja pääsemise kogemusest, muutume me paremaks.

Loomulikult ei saa selline raamat kunagi asendada hoolt, mida väljaõppinud professionaalid sulle pakkuda võivad; see raamat on mõeldud ühe tükina suurest mosaiigist.

Palun ära kõhkle otsimast abi – ükskõik millist sa ka vajad –, et oma imelist mina arendada ja tervendada. Alati leidub abi, alati on lootust. Sa väärid elu täis rahulolu ja sisemist rahu.

Mu lootus ja palved on sinuga.

 

Eve A. Wood, M.D.

 

 

 

 

 

Sisukord

 

 

 

 

EESSÕNA 11

 

PIMEDAD MEHED JA ELEVANT 14

 

Tähenduse toomine meditsiini

Tervenemise terviklik mudel 16

 

Gillie lugu:

tahtest sõltub väljapääs

Vapustav näide tervenemismudeli mõjust 31

 

Innustavad õppetunnid:

kuidas Gillie lugu sinusse puutub?

Tervenemismudel mõjub ka kõige

keerulisemate juhtumite puhul 57

 

Esimene samm: keha

Sihi seadmine ja endaga leppimine 67

 

Teine samm: meel

Oma vaimsete hoiakute ja suhtumiste väljaselgitamine

ning perekonnast pärit probleemide kindlakstegemine 108

 

Kolmas samm: hing

Tähenduse ja eesmärgi osa tervenemisteekonnal 129

 

Neljas samm: protsess

Kuidas paranemise käigus teel püsida ja lootust hoida 149

 

Patsiendid räägivad

Mis tunne on kannatada ja paraneda? 160

 

Koju-kaasa-sõnumid ja lõpuõnnistus

Kokkuvõte ja üleskutse tegutsemisele 194

 

Lisa 1 DEPRESSIOON 197

Lisa 2 BIPOLAARNE MEELEOLUHÄIRE 203

Lisa 3 PAANIKAHÄIRE 212

Lisa 4 OBSESSIIV-KOMPULSIIVNE HÄIRE 216

Lisa 5 TRAUMAJÄRGNE STRESSHÄIRE 220

Lisa 6 SOTSIAALFOOBIA 224

Lisa 7 ÜLDISTUNUD ÄREVUSHÄIRE 228

Lisa 8 ÄREVUSHÄIRED: ALLIKAD 231

Lisa 9 AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE 232

Lisa 10 SÖÖMISHÄIRED 244

Lisa 11 SÕLTUVUSHÄIRED 250

 

Autorist 252

 

Register 253

 

 

 

 

 

 

Eessõna

 

 

 

Eve Woodi kohtasin ma esimest korda 2003. aastal vaimsuse ja kriisi konverentsil, mida toetas Johns Hopkinsi meditsiiniinstituut. Juba üle viiekümne aasta on Johns Hopkinsi meditsiiniinstituut võõrustanud korralist vaimsuse ja meditsiini konverentsi, mis on pühendatud nii patsientide kehaliste kui ka vaimsete vajadustega tegelemisele. Konverentsil osalevad vaimulikud, arstid, kirurgid, psühholoogid, psühhiaatrid, meditsiiniõed, sotsiaaltöötajad ja paljud teised, kes tegelevad meie kultuuris kehalise, vaimse ja hingelise heaoluga.

Sellel konverentsil pidasin ma kaks loengut. Esimene neist oli professionaalne vaade vaimsusele ja kriisile, teine aga samal teemal esitatud isiklik seisukoht.

Eve Wood kõnetas mind pärast mu esimest ettekannet. Ma istusin ühe laua taga koos teiste peateemal sõnavõtjatega, et vastu võtta ja tervitada konverentsil osalejaid. Pärast mõningat ootamist, et minuga rääkida, lähenes ta mulle ning ütles, et oli end seostanud paljuga sellest, millest ma loengus kõnelnud olin. Ta selgitas, et tema kliiniline töö seisnes traditsioonilise psühhiaatria ja uudsete vaimsete ideede ühendamises ning et minu loeng oli tema enda kogemusega kokku langenud. Me vestlesime natuke aega, misjärel ta küsis, kas ma oleksin nõus lugema midagi, mille kallal ta parajasti töötab, ning kas mul oleks võimalik talle selle kohta ka mingit tagasisidet anda.

Ma selgitasin Eve’ile, et kuigi olen meelitatud, ei kipu ma end selliste pakkumistega üldjuhul siduma. Ma leian, et on päris keeruline kõigile mulle esitatud palvetele vastu tulla, ning nendele, kelle töö või käsikirjaga ma isiklikult seotud pole, ütlen tavaliselt ära. Eve vastas igati lahkesti, et ta saab minust täielikult aru.

Sellest hoolimata jätkasime me vestlust, käsitledes mitut erinevat teemat, sealhulgas meie mõlema mõtteid meditsiinist ja ravist. Üks kogemus, millest ma loengus kõnelnud olin, oli Eve’ile meenutanud patsienti, keda tema ravinud oli.

Lugu, mida jaganud olin, kõneles vaid mõne päeva vanusest imikust, keda ravisin kolmkümmend aastat tagasi, kui töötasin Philadelphia lastehaiglas peakirurgina. Vanemad olid lapse viimases hädas minu juurde toonud, et aitaksin ta elu päästa. Väike poiss kannatas mitme kaasasündinud hälbe all, millest mõned olid lausa eluohtlikud, ja neli kirurgi olid vanematele öelnud, et nende last on täiesti võimatu päästa. Vanematel oli koguni soovitatud lasta lapsel haigla lastetoas rahulikult surra. Ilmselgelt olid nad sellisest uudisest hullunud ja muserdatud, kuid leidsid endis siiski kindlameelsust jätkata sellise kirurgi otsinguid, kes oleks valmis vähemalt proovima. Nad küsisid, kas ma saaksin nende beebit opereerida ja kas tema elu on üldse võimalik päästa.

Ma vaatasin imiku läbi ja mõistsin, et see on väga raske ettevõtmine. Kuigi lapse iga hälve oli ravitav, oli beebil neid nii palju, et tema päästmine tundus ebatõenäoline. Ja ometi tundsin huvi, miks ei peaks last olema võimalik ravida samm-sammult, leides operatsiooniga lahendused kõigepealt ohtlikematele probleemidele ning seejärel aeglaselt, kuid kindlalt tegeledes pikema aja jooksul kõigi ülejäänud hälvetega. Ma selgitasin sellise püüdlusega seonduvaid riske ning andsin teada vajadusest kaasata teisigi arste, kes teeksid protseduure, mis on väljaspool minu pädevust. Vanemad otsustasid jätkata.

Lapsele tehti paljude aastate jooksul üle viiekümne operatsiooni, kuid ta jäi elama. Pärast kolledži lõpetamist astus ta Westminsteri teoloogilisse seminari, et see vaimulikuna lõpetada. Ma olen tema haridusteed teraselt jälginud ja võtnud ühendust võimalikult paljude kirurgidega, kes on mind selle lapse ravimisel aidanud. Ma tahtsin, et nad teaksid sündmuste imelisest pöördest ja mõistaksid, millist rolli on selle väikese poisi elu päästmisel mänginud.

Eve’ile meenutas see lugu tema patsienti Gillie’t. Kui seda raamatut loed, märkad sarnasusi tõenäoliselt sinagi. Nagu selle väikese poisi puhul, keda mina ravinud olin, olid vähesed Gillie terapeudid teda tõeliselt tervendada püüdnud. Selle asemel näisid nad leppivat, et Gillie füüsist ja olukorda ei saa muuta. Püüdes naise elu küll mugavamaks teha, jätkasid nad aastaid tema ravimist, kuid keegi neist ei uskunud, et Gillie kannatustele kunagi lõpp tuleb.

Kui Eve rääkis mulle oma kogemustest Gillie’ga – mitmest väljakutsest, aga ka mitmest võidust –, mõistsin, et oleme väga sarnased. Kumbki meist ei kartnud riskida oma mainega, kui see tähendas patsiendi aitamist; samuti ei võtnud me oma ülesandeid arstina kergelt. Me mõlemad kaldume diagnoosidest ja haigusest kaugemale vaatama, et näha ning rakendada inimeses peituvaid võimalusi elada tervelt ja õnnelikult. Me ei nõustu selle ülesandega kaasnevatele katsumustele alla andma, vaid otsime intuitiivseid, loovaid viise, et lahendusi leida, hoolimata sellest, kui heidutav ülesanne olla võib. Ja lõpuks, me jagame Eve’iga tunnet, et tervenemises mängib peale arsti rolli veel miski võimsam ja et usk kuulub arstipauna samamoodi kui skalpell, stetoskoop või retseptiraamat.

Lühidalt, Eve suutis mind veenda, et sellele raamatule tasub pilk heita.

Mind on harva mõni raamat sedavõrd liigutanud. Seesuguseid teoseid lihtsalt ei leia väga sageli. Selle on kirjutanud arst, kes armastab oma patsiente ja kes on aru saanud, et elu ei sõltu abikäest, mis selle sulle andnud on, vaid sellest, kuidas sa ise oma elu elada otsustad. Nagu Eve korduvalt ütleb: tee rahuloluni on iseenesest lihtne, kuid seda pole alati kerge läbida. Osa sellest vastutusest lasub meie kultuuris valitseval suhtumisel meditsiini. Kuid ka hinge jaoks on olemas teadus. Ja kui me kõik oleme ühtaegu keha, meel ja hing, siis kuidas saaksime paraneda, kui ei ravi kõiki kolme korraga? Raamatuga “Alati leidub abi, alati on lootust” on meile viimaks antud mudel, mis ühendab keha, meele ja hinge ravimise. Minu arvates on see ainus mõistlik tervenemise mudel ja sellest raamatust olen ma üle pika aja õppinud rohkem kui kusagilt mujalt.

Mul on au olnud kohtuda Eve Woodiga ja lasta ta enda mõttemaailma. Meist on koguni head sõbrad saanud. Temaga kirju vahetades olen teda järjepidevalt innustanud, et ta tooks oma sõnumi üldsuse ette. Olen rõõmus, et selle olulise ja innustava raamatu avaldamisega ongi ta lõpuks seda teinud.

Ma ei taha küll liialdada, kuid tunnen tõesti, et see raamat sobib põlvkonnale, kes näeb ennast kehvas valguses ning leiab end liiga tihti eksinuna ja segaduses olevana. Ma usun, et see tekst peaks kuuluma iga meditsiinitudengi õppekavasse – ning eelkõige võiks see olla kohustuslik kõigile psühhoterapeutidele. Kuid sõltumata sellest, kas oled tervishoiutöötaja või abiotsija, see raamat plingib justkui tuletorn keset tormi.

 

C. Everett Koop, M.D., Sc.D.

endine üldkirurg,

McInerny kirurgia professor,

Dartmouthi meditsiinikool

 

PIMEDAD MEHED JA ELEVANT

 

John Godfrey Saxe

(1816–1887)

 

 

Need olid kuus meest Hindustanist,

täis õppimise indu,

kes läksid vaat’ma elevanti

(ent nägemist neil poln’d ju),

et igaüks vaatluse teel

saaks rahuldada vaimu.

 

Üks astus sammu lähemal’

ning juhtus kukkuma

ta vastu külge vägevat

ja päästis kisa valla:

“Mind Jumal õnnistagu! aga

mul’ näikse nagu sein ta!”

 

Siis teine haaras käega kihvast,

hüüatas: “Hei! mis meil siin?

Mis nõnda ümar, sile, terav?

See kahtluse mult viib,

me imeline elevant

kui odana mul’ näib!”

 

Ja astus ligi kolmaski,

kes juhtus haarama

sest vandi londist väänlevast,

ning vapralt lausus ta:

“Ahhaa!” mees hüüdis, “elevant

mul’ näib kui maona!”

 

Käe sirutas innukalt neljaski

ja puudutas siis põlve.

“Looma imeväärse sarnasus

mul’ vägagi on selge.

On täitsa klaar – see elevant

kui puuna näib mulle!”

 

Ja viies kõrva katsudes

nii lausus: “Sarnasus

ka selge pimedaimale.

Kes suudab, eitagu –

see imeväärne elevant

näib mul’ kui lehvik ju!

 

Veel kuues polnud jõudnud

suurt looma kobada,

kui kinni haarama mees sai

tal sabast kõikuvast.

 

 

 

 

Tähenduse toomine

 

 

meditsiini

 

 

 

Tervenemise terviklik mudel

 

 

 

 

Näha või mitte näha – see on küsimus

 

Kell oli pool kaheksa argipäeva hommikul. Pime naine, juhtkoer paremal käel, kõndis Philadelphia kesklinnas. Astusin parasjagu üle tänava tema suunas, kui märkasin, et koer oli seisma jäänud ning keeldus naist mööda kõnniteed edasi juhtimast. Hättasattunu ilme näol, hüüdis naine: “Kas miski on mul ees?”

Olin selleks ajaks naisele piisavalt lähedale jõudnud ja vastasin: “Ei, proua, ainult kõnnitee.”

Naine oli segaduses ja silmanähtavalt murelik. “Ta ei liigu edasi ja käitub, nagu oleks midagi tee peal ees.” Pöörasin pilgu koera poole ja justkui käsu peale pillas see midagi suust. Kummardusin, et ese üles korjata, ja taipasin otsekohe, et tegu oli pimeda naise kõrvarõngaga. See pidi olema maha kukkunud, kuna naise teises kõrvas rippus selle paariline.

“Teie koer hoidis kõrvarõngast hammaste vahel ja pani selle minu ette maha,” ütlesin naisele. “Teil on kõrvas ainult üks kõrvarõngas, võib-olla ootas ta, et keegi aitaks teise teile tagasi anda.”

Naine näis kergendust tundvat. “Võib-olla tõesti,” lausus ta naeratades ja küsinud, kas ta liigub ikka õiges suunas, jätkas koos oma juhiga teed.

Kui edasi kõndisin, tulid mulle pisarad silma, ent ehkki mu vaateväli oli hägune, nägin, kuhu olin minemas. Tööle jõudes tundsin suurt tänulikkust, et mulle oli antud nägemisvõime ja ma sain võimaluse pakkuda koos juhtkoeraga armastavast tuge tema perenaisele.

 

·   ·   ·

 

Kuigi nägemisvõimega on õnnistatud meist paljud, on igaühel oma psüühilised “pimedad alad”, millest peame jagu saama, ning mõnikord võib meilegi “juhtkoera” abi ära kuluda. Tihti tegutseme oma piiratud vaatenurkadest lähtudes ja kui me neid kahtluse alla ei sea, muutuvad need meie eneseteostuse teel takistuseks. Meie kõige ahtamad vaated kipuvad määrama, kuidas me olukordi näeme, mida endale räägime või mida usume. Samamoodi nagu pime naine Walnuti tänaval, näeme takistusi millegi välise põhjustatuna. Me kannatame töökoha kaotuse või unistuste purunemise pärast ja laseme sel kogemusel muutuda oma hädade põhjuseks. Selle tagajärjel oleme võimetud eluteel tulemuslikult edasi liikuma. Me laseme valul end ära kurnata või enesele kannatusi valmistada. Me lubame murel enda üle võimust võtta ning röövida rõõmu ja rahulolu, mida väärime. Piiratud vaated takistavad mingil määral meid kõiki.

Pimeda naise loost võime aga omandada väärtusliku õppetunni. Naine jõudis järeldusele, et miski takistab tema teekonda, kuid ta oli ka valmis oma oletuse kahtluse alla seadma. Ta pöördus ümbritseva maailma poole ja küsis abi. Seeläbi ei saanud ta teada mitte üksnes seda, et tee on vaba, vaid ka seda, et takistus tema teel oli tegelikult armastuse ilming. Anni vastu võtnud, jätkas ta teekonda suurema usu ja usaldusega võimalikku abisse ning oma võimesse seda vastu võtta. Kui vaid kõik meist suudaksid olla niivõrd nägemisvõimelised ja julged nagu see pime naine, keda kohtasin teel tööle.

 

·   ·   ·

 

Tõenäoliselt on kõik kuulnud väljendit “Pole pimedamat sellest, kes ei taha näha”. Alljärgnev lugu selgitab, et nägemine tähendab valikut.

Palju aastaid tagasi olin kahepäevasel kordamiskursusel, et valmistuda riiklikuks psühhiaatriaeksamiks. Eksami üks osa on järgmine: eksamineeritav istub kahe või kolme psühhiaatrist eksamineerija ees ning ruumi tuuakse eksamineeritavale tundmatu patsient. Eksamineeritavale antakse viisteist kuni kakskümmend minutit aega patsiendi jälgimiseks ja küsitlemiseks. Kui patsient on ruumist lahkunud, peab eksamineeritav erialaterminites arutlema vestluse põhjal tekkinud asjakohaste tähelepanekute, võimalike diagnooside ja ravi üle.

Üks kursuse õppejõududest, kutsume teda dr Z’iks, oli juba aastaid olnud riikliku eksamikomisjoni liige. Ta jutustas meile tähelepanuväärse loo valikust näha, mis on mul sellest ajast saadik meeles püsinud.

Tihtilugu on dr Z’i sugustel eksamineerijatel võimalus jälgida, kuidas ühte ja sama patsienti küsitlevad päeva jooksul viis või kuus erinevat eksamineeritavat. Üks selline patsient, keda dr Z jälgis, oli skisofreenik, kellel oli neuromuskulaarne liikumishäire, mida nimetatakse tardiivseks düskineesiaks. Tardiivne düskineesia on tavaline probleem, mis tekib mõne skisofreeniaravimi pikaajalisel kasutamisel ning toob kaasa keele ja teiste lihasgruppide ebanormaalseid ja tahtmatuid liigutusi. Tavaliselt otsib arst seisundile viitavaid märke, jälgides puhkeseisundis viibivat patsienti ja lastes tal sooritada mitmeid harjutusi nagu keele näitamine või käte hoidmine peopesad ülespidi. Harjutuste ajal jälgib arst lihastõmbluste teket, mis viitabki tardiivsele düskineesiale.

Kõikidest sel päeval jälgitud eksamineeritavatest ainus, kes patsiendi silmanähtavale kehalisele hälbele jälile sai, oli pime. Kõik ülejäänud, terve silmanägemisega, ei pannud seda tähele. Ükski nendest ei lasknud patsiendil häire avastamiseks vajalikke lihtsaid harjutusi teha. Pime kandidaat polnud aga võimeline tema ees istuva patsiendi lihaseid nägema ja küsis seega õigeid küsimusi, sealhulgas: “Kas teil esineb tavatuid keele või käte liigutusi?” Temale tunnistas vabatahtlik patsient ausalt, et tal esineb nimetatud häire.

Ma arvan, et see pole üllatav, kui ütlen, et pime eksamineeritav oli kuuest ainus, kes sel päeval riiklikul eksamil läbi sai.

 

·   ·   ·

 

Mida me valime näha? Kuidas eelistame ennast ja oma kogemusi maailmas vaadelda? Milliseid küsimusi lubame endal esitada? Milliseid oletusi või kinnistunud tõekspidamisi me endaga igal pool kaasas kanname? Milliseid ideid seame kahtluse alla? Mil määral võimaldame endal areneda?

Me elame ebatäiuslikus ja valulikus maailmas. Maise elu elamine tähendab hirmu, pettumuse, hülgamise, läbikukkumise, kaotuse, üksinduse, surma, leina, isegi meeleheite kogemist. “Õnnelikult elupäevade lõpuni” on meie planeedil küllaltki haruldane. Elu võib olla jõhker ja järeleandmatu. Meil pole ühtegi tagatist. Just siis, kui tundub, et rohkem valu pole me võimelised kannatama, tõmmatakse vaip jälle jalge alt ja me leiame ennast veel sügavamalt kui enne.

Kuidas peaksime siis tulema toime suurejoonelise ja kõikehõlmava ülesandega olla elus ning hoida sealjuures süda hõiskamas? Kuidas peaksime leidma lohutust, kui istume järjekordselt lööduna maas? Kuidas saaksime näha valus tähendust, kaotuses arengut ja meeleheites lootust?

Rohkem kui kakskümmend kaheksa tuhat tundi väldanud usalduslikud neljasilmavestlused murelike inimestega kõikidelt elualadelt annavad mulle võimaluse sulle rääkida, mida olen nende küsimuste kohta õppinud. Olen jõudnud arusaamisele, et ilma ühegi kahtluseta on see, kui hästi inimene elab, lõppkokkuvõttes peegeldus sellest, kuidas inimene eelistab elule kogu selle keerukuses vaadata. Küsimus on selles, kas sa eelistad näha kaotuses õppetunde, üksilduses sidemeid ja läbikukkumises võimalusi või mitte. Küsimus on selles, kas sa otsustad leppida asjadega, mida sa muuta ei saa, ja muuta neid, mida saad. Küsimus on selles, kas sa andestad endale ja teistele nende puudused ning püüad areneda nii heaks kui võimalik. Küsimus on selles, kas sa oled tänulik annete eest, mis sulle antud on, ning püüad leida võimalusi, et neid arendada ja teistega jagada. Küsimus on selles, kas sa tahad ennast näha isikuna, keda on õnnistatud mõne sünnipärase andega, mis on väärt arendamist. Küsimus on selles, kui kõvasti sa vaeva näed, et toetada ja arendada oma ainulaadset, imeväärset, andekat isiksust.

Lapsena käisin juudi päevakoolis, kus sain Mishna Sanhedrinilt väga olulise õppetunni: “Kui inimene päästab ühe elu, on ta päästnud justkui terve maailma. Ja kui inimene hävitab elu, on ta hävitanud justkui terve maailma.” See mõte on jätkuvalt mulle toetuspunktiks, kehastades kõike, mis selles maailmas tõeliselt olulist on. Oma lihtsas sõnastuses tuletab see õppetund meelde, et iga elu on tohutu väärtusega ja väärib hoidmist. See õpetus soovitab meil lugu pidada enda sisemisest maailmast, sest seal leidub paljut, mis siinses maailmas tõeliselt tähtis on. See õpetus ülistab enese ja teiste armastamise vooruslikkust. See juhendab meid, kuidas leida elus tähendus ja rahulolu: säästa ennast ja säästa teisi, armasta ennast ja armasta teisi, arenda ennast ja aita teistel teha sama. Me leiname iga elu lõppemist, kuid samal ajal peame meeles pidama, mida väärtuslikku kõik ülejäänud elud maailma toovad.

Psühhiaatritöös on mul olnud eesõigus tutvuda inimese elu kõige isiklikumate seikadega. Võimalus jagada paljude hingede valu ja rõõmu jääb suureks auks. Olen näinud end heiastumas kõigis oma patsientides, kui igaüks neist tükikest minust vastu on peegeldanud. Selle käigus olen iseenda ja tervendamiskunsti kohta palju õppinud. Kuigi igaüks meist on ainulaadne ja eriline, oleme siiski pigem sarnased kui erinevad. Kõigil meil on omaenda ilus elulugu ja me võime palju õppida, kui otsustame seda lugu teistega jagada.

Sel põhjusel olen käesolevas raamatus otsustanud jagada oma patsientide lugusid ja kogemusi. Olen õppinud, et teoreetilised ideed on kasutud, kui ei keskenduta tervendamise inimlikule osale. Oled sa praktiseeriv arst, patsient või lihtsalt keegi, kes otsib juhatust – end minu patsientidega samastades saavad kõik midagi õppida. Nende lugudes näed osakesi endast ja kui end nende olukorda asetad, saad tuge oma isiklikul tervenemise teel.

Kui ma otsustasin selle raamatu kirjutada, teadsin, et pean jagama kõige tähelepanuväärsemat, liigutavamat, tundeküllasemat, pikaajalisemat ja hämmastavamat tervenemise lugu, mida isiklikult kogenud olen. See on lugu Gillie’st, kellest sai minu patsient neliteist aastat tagasi. Kui me kohtusime, oli ta üks “purunenumaid” inimesi, keda ma kunagi näinud olin, ja aja möödudes osutus ta hingeliselt veelgi häiritumaks, kui alul olin ette kujutanud. Gillie’l oli diagnoositud isiksuse mitmesus ehk dissotsiatiivne identiteedihäire. Kes on lugenud raamatuid “Eve’i kolm nägu” ( The Three Faces of Eve) ja “Sybil”, saavad aru, mida see diagnoos tähendab. Pärast aastakümneid kestnud psühhiaatrilist ravi ja mitmeid haiglasviibimisi tõsiste enesetapukatsete järel, kannatades üleüldist võimetust oma kehas olla ja tundes täielikku vastumeelsust oma sisemist maailma kellegagi jagada, palus Gillie minult abi.

Sellest loost koorub välja oluline õppetund: kindel otsus paraneda tasub end ära. Nüüdseks on Gillie hingeliselt ja vaimselt täiesti terve. Tal ei ole enam dissotsiatiivset identiteedihäiret ja ta on üks muljetavaldavamaid inimesi, keda eales kohanud olen.

Gillie lugu hõlmab veel ühte lugu. See on minu enda lugu. Tahan sedagi sinuga jagada, et näidata, kuidas suhtlemine Gillie’ga õpetas mulle palju olulist psühhiaatriakunsti ja tervendamise ime kohta. Gillie ja mina tutvusime ajal, mil alustasin tööd psühhiaatrina, ning mina õppisin temalt samamoodi kui tema minult. See tähelepanuväärne naine sundis mind küünitama oma hinge põhjani, et leida viis, kuidas teda aidata. Sel moel õpetas ta mind hämmastavate katsumustega silmitsi seistes olema otsustav ning jääma pidevast meeleheitest hoolimata kannatlikuks ja lootusrikkaks. Ta järgis mind usus, et olen võimeline teda aitama, kui ta mind oma sisemaailma sügavaimatesse soppidesse laseb ja end suunata lubab. Ma ei saanud lihtsalt loota, et suudan Gillie’t aidata, ma pidin sellesse uskuma. Pidin uskuma, et saan tal aidata liikuda kinnisideede maailmast, mis oli täis enesehävitust ja usaldamatust, rahulolu, rõõmu ja armastuse paika.

Gillie lugu on ülim tõestus usu mõjust paranemisele. Kuigi ma kasutasin tema aitamiseks kõiki meditsiinilisi ja terapeutilisi võtteid, mida eales õppinud olin, osutunuks tema ravimine võimatuks, kui oleksin sellest välja jätnud armastuse, sõpruse, empaatia ja lootuse.

Töö Gillie’ga pani mind usaldama seda, mis tundub loomulik. Ma pidin vaigistama enda mõistuspärast poolt ja toetuma oma sisemisele tarkusele, empaatiavõimele, suutlikkusele armastada ning usule, et mulle antakse vastused. Pidin saama Gillie teejuhiks labürindis ning olema talle õnneliku, tervikliku ja usaldusväärse naise eeskujuks.

Gillie’ga töötades õppisin omavahel tervikuks ühendama meditsiini, vaimseid hoiakuid ja usuvaldkonda. Kliinilises töös hakkasin usaldama tavapäratut. Nüüd ma tean, et patsientide aitamiseks tuleb minna arstiõppest kaugemale. Ma kasutan keha-meele-hinge lähenemist, mida selles raamatus kujutan kolmejalgse taburetina. Järgnevatel lehekülgedel püüan näidata, et häiritud psüühika ravimisel ei saa me keha, meelt ja hinge üksteisest eraldada. Need kolm elementi sõltuvad üksteisest nagu tõus ja mõõn Kuust ning Maa Päikesest.

 

 

Kolme jalaga taburet

 

Eelmise lõigu pealkirjas tundsid tõenäoliselt ära vihje Hamleti monoloogile. “Näha või mitte näha” viitab loomulikult reale “Olla või mitte olla” Shakespeare’i teoses “Hamlet”. Hamlet kasutas neid sõnu, et mõtiskleda elu ja surma üle. Meie jaoks ei seisne valik mitte ainult selles, kas me tahame elada, vaid ka selles, kui täisväärtuslikult me tahame elada; see tähendab keha, meelt ja hinge üheks terviklikuks mudeliks ühendava lähenemisviisi omaksvõttu.

Kujuta vaimusilmas ette kolme jalaga taburetti; ükskõik kui suur, ükskõik millise kujuga ja ükskõik millisest materjalist. Kolme jalaga taburet sümboliseerib minu lähenemist elule, vaimsele ja kehalisele heaolule ning ravimisele. Iga jalg esindab võrdselt olulist osa tervikust. Need on keha, meel ja hing. Kui üks jalg puudub, kukub taburet ümber. Kõigile neile elu külgedele tähelepanu pööramata jääb inimene tõenäoliselt haigeks. “Kolme jalaga tabureti” lähenemine on minu töös põhjapaneva tähtsusega; see selgitab kõike, mida patsientidega teen, ning ma olen hakanud seda hädavajalikuks pidama.

Arusaam, et keha, meele ja hinge tasakaal on inimese tervise alustala, ei ole muidugi uus. Õieti paneb selle püsimine üle aegade mind imestama, miks “kolme jalaga tabureti” mudelit läänes iga päev arvesse ei võeta. Kahjuks läheneme me asjadele nagu pimedate meeste ja elevandi loos. Me kõik oleme asjatundjad elevandi eraldiseisvate osade suhtes, kuid unustame, et üksikud osad ei kujuta tervikut. Me oleme kardioloogid, gastroenteroloogid, psühhiaatrid või neuroloogid. Me oleme tööterapeudid, füsioterapeudid või massöörid. Me oleme eratreenerid, taimedega ravijad, müstikud või vaimsed juhid.

Arstiteaduskonnas õppisin teaduslikku, haiguspõhist lähenemist. Tähelepanu oli suunatud sellele, kuidas organsüsteemid töötavad, millised hälbed võivad neis tekkida ja mil viisil neid ravida. Reeglina vaadati kehaosi või organsüsteeme üksteisest eraldi. Patsiendid olid pigem näited haigustest või viltu läinud organsüsteemidest kui teatud vaevustega inimesed. Kuigi elutahet on sadu aastaid paranemise juures olulise tähtsusega teguriks peetud, on aja möödudes keha ja meel teineteisest eraldatud. Vaimset tervist pole vaadeldud kehaga seotult ja vaimset või religioosset valdkonda ei ole isegi mainitud. Kui patsient tõstatas vaimsust või usku puudutavad teemad, kutsuti haigla kaplan. Arstid hingeasjadega ei tegelenud.

Arstiteaduskonna esimestel aastatel olin suures masenduses. Otsisin taga inimlikkust, mida heausklikult arvasin meditsiini iseloomustavat, kuid pettusin üha uuesti ja uuesti. Kuigi teadsin, et teaduslik lähenemine ja sekkumise mudel on väärtuslikud, olin löödud selle puudumisest, mis tundus olevat kõige olulisem. Inimesed põdesid haiguseid, kuid inimesed ise tundusid olevat teisejärgulised. Nende tunded, mõtted ja uskumused jäeti kõrvale. Isegi nende kehaline valu oli tihti alaravitud. Illusioonide purunemine sellise lähenemise tõttu viis mind alternatiivsete meetodite otsingule. Hakkasin arstiteaduskonna kursusetööd laiendama uurimusega hiina meditsiinist, mida õpetasid alternatiivravitsejad.

Hiina meditsiini kursustel sain teadmisi chi-energia ja selle kanalite ehk meridiaanide kohta. Hakkasin mõistma tervise/haiguse mudelit, mis oli minu jaoks palju arusaadavam. Chi on miski, mida meie, lääne inimesed, nimetame vaimuks, hingeks või elujõuks. Hiinlaste õpetuse järgi koosneb keha paljudest energiakanalitest, mida nimetatakse meridiaanideks ja mis peavad tasakaalus olema, et terve püsida. Kui chi on tasakaalust väljas, võib inimene haigestuda. Kursustel õppisin pulsi järgi energiakanalite seisukorda hindama. Õppisin, kuidas energiavoolu tasakaalustamise kaudu paranemist kiirendada. Avastasin, et hiina meditsiinis on keha, meel ja hing lahutamatud ning ravitsejad ühtlasi ka vaimsed juhid.

Ma ei kavatse siin esitada uurimust ida meditsiinist, samuti ei kasuta ma oma praeguses töös idamaiseid diagnostikavõtteid. Mainin seda mudelit vaid kui vastandit lääne meditsiini mudelile; nimelt mõistsid muistsed hiinlased selle tähtsust, mida mina nimetan kolme jalaga taburetiks. Õigupoolest on nende endi tervise ja ravimudel väga sarnane. Ent näib, et meie, lääne inimesed, oleme beebi koos pesuveega välja visanud. Me oleme jätnud hooletusse kõikide vajalike osade ühendamise. Kahjuks mõtleme jätkuvalt nagu pimedate meeste ja elevandi loos, et lont ongi kogu elevant.

 

·   ·   ·

 

Siinkohal on oluline peatuda ja selgitada, mida ma silmas pean, kui ütlen, et ei kujuta tervenemist ette keha-meele-hinge mudelit kasutamata. Mida iga osa – keha, meel ja hing – õigupoolest tähistab? Mida ma nende all mõtlen ja kuidas selle mudeliga tegelikult töötan?

Esiteks, tabureti keha tähistav jalg hõlmab inimese füüsist, pärilikkust, kaasasündinud isiksuseomadusi, tunnetuslaadi, konkreetseid eelsoodumusi ja diagnoositavaid haiguslikke seisundeid. Seda võib vaadata ka kui kes-küsimust: “Kes ma olen?” Tegemist on kõige sellega, mis sulle sünniga kaasa on antud. See on sinu inimeseksolemise ime ja sellega kaasnevad väljakutsed. See on see, mida on vaja hoida ja mille kallal tuleb töötada. Tegu võib olla kirega laulda või tantsida, armastusega numbrite vastu või vastumeelsusega orgaanilise keemia suhtes. Tegu võib olla õpiraskuste, kliinilise depressiooni või kartusega avaliku esinemise ees. See on sinu kehaehitus, geneetiline kood ja haiguslikud seisundid.

Keha on see, mida nüüdismeditsiin kõige paremini tunneb; arstiteaduskonnas õppisin selle kohta kõige rohkem.

Meelt või vaimseid hoiakuid tähistav taburetijalg hõlmab sinu mõtteid endast ja teistest. See on tugevasti mõjutatud eeskujudest, millega sa oled kokku puutunud, või sellest, mida sulle on õpetatud, eriti lapsepõlves ja kujunemisaastatel. Seda võib vaadata kui mida-küsimust: “Mida ma mõtlen?” Siia alla kuulub kõik õpitu, mis inimest arendab ja mida tuleb edendada, ning kõik kahjulik, mis tuleb välja juurida. Siia võib kuuluda teadmine, et olen andekas muusik, matemaatik või ruumiliselt mõtlev inimene. See hõlmab selliseid mõtteid nagu “ma olen hädavares”, “ma ei löö mingil juhul läbi”, “ma ei ole piisavalt ilus”, “ma soovin, et oleksin saledam”. See hõlmab sinu täiuslikkuse taotlust, hinnanguid andvat loomust, ettekujutust endast ja oma kehast. See on nii negatiivne sisemine hääl, mis kritiseerib iga su liigutust, kui ka julgustav sisehääl, mis hüüab: Lase käia! Sa suudad seda!

Meelde ehk vaimsetesse hoiakutesse puutuvaga on enamik terapeute hästi tuttavad; nad võivad olla psühhoanalüütikud, kognitiiv-terapeudid, biheivioristid või teised, kes ei tegele valdavalt psühhofarmakoloogiaga. Selle kohta õppisin kõige rohkem psühhiaatria residentuuris. See valdkond on esindatud eneseabikirjanduses ja populaarsete ajakirjade kaantel.

Hinge tähistav taburetijalg puudutab olemasolu tähendusrikkust ja eesmärki. See sisaldab kujutlusi kõrgemast kutsumusest, tunnet, et inimene on seotud millegi suurema ja võimsamaga kui tema sisim mina, ning usku, et me oleme siin selleks, et üksteist aidata ja rikastada. Seda võib vaadata kui miks-küsimust: “Miks ma siin olen?” See on usu, müstitsismi ja meditatsiooni valdkond. See on nii lootuse seeme kui puu. See on meis igaühes olev elu alus ja lõpmatuse allikas. See on seotuse ja ühtsuse kogemine, mis liidab kõiki inimolendeid. See on loov tervendav jõud, mis tekib kahe või rohkema inimese vahel, kes on vastastikuses, peaaegu karmalises seoses; seesama seos valitseb ka üksiku hinge ja kogu maailma vahel. Seda loovat tervendavat jõudu on tunda sel hämmastaval hetkel, mil näib, et kogu maailma tarkus on meile paljastatud. See on tervik, mis on tunduvalt suurem kui selle osade summa. See on kõik imepärane siinses ilmalikus elus.

See on valdkond, mille kohta õppisin enim lapsena juudi päevakoolis käies, ja ideed, mille üle mõtisklesin vaimses üksinduses, kui jalutasin kodu lähedal metsades. Sellest valdkonnast räägivad kõige rohkem vaimsed juhid ja nende järgijad ning kõige vähem enamik arste.

Kui sa nende kolme jala kirjelduste peale mõtled, mõistad, et keha, meele ja hinge üksteisest eraldamine on mõnevõrra meelevaldne. Mingil määral on iga jalg tõepoolest ka eraldiseisev. Ent mitmes mõttes need segunevad ja avaldavad üksteisele pidevalt mõju. Kuigi tihti on võimalik eristada ja kindlaks teha, milline osa konkreetse isiku puhul valitsev on, ei saa me seda jalga tervikust eraldada. See määrab iga inimese põhiolemuse. Mulle meeldib sellest käsitusest mõelda kui eraldi-kuid-üks põhimõttest. Diagnoosi panemise, ravi ja tervenemise eesmärkidel on oluline osad lahutada ning igaühe omadusi eraldi kirjeldada, kuid sellest hoolimata peame tunnustama ka nende vastastikuses sõltuvuses olevat loomust.

Vaatame ühte näidet eraldi-kuid-üks põhimõtte rakendamisest praktikas. Toon selgituseks näite oma psühhiaatritööst. Ma keskendun küll psüühikahäirele, kuid pea meeles, et need põhimõtted kehtivad olemise kõigi tahkude puhul.

Kui meenutad tabureti keha tähistava jala kirjeldust, tunned ära, et kliinilise depressiooni diagnoos kuulub sellesse kategooriasse. Kliiniline depressioon on kõrge haigestumuse ja suremusega sagedasti esinev raske haigus. See tekib kemikaalide või neurotransmitterite tasakaalutuse tulemusena ajus. Antidepressantide manustamisel sümptomid tihti taanduvad, kuid ravimite kasutamise lõpetamisel ilmnevad sageli uuesti.

Kliinilise depressiooni diagnoos pannakse siis, kui vähemalt kahe nädala jooksul esineb inimesel püsivalt alanenud meeleolu või kaob huvi tavategevuste vastu või ei paku need enam rahuldustunnet. Siia kuuluvad sellised sümptomid nagu märgatav kaalulangus või -tõus, unetus või liigmagamine, psühhomotoorne rahutus või pidurdatus, suurenenud väsimustunne või energiakadu, väärtusetuse- või süütunded, keskendumisvõime alanemine ja korduvad surmamõtted. Seda haiguslikku seisundit ravivad psühhiaatrid ja perearstid tihti ravimitega. Ravimite väljatöötamine on ravimifirmades suuresti just sellele suunatud ning see haigus on paljude sümpoosionide ja haridusprogrammide teemaks.

Seega, kliiniline depressioon on bioloogiline ehk keha haigus, lihtne ja arusaadav, kas pole? Paljud arstid ütleksid nii. Nad kannaksid hoolt diagnoosi panemise eest, kirjutaksid välja ravimid ja paluksid patsiendil mõne nädala pärast järelkontrolli tulla. Sellise sekkumise tulemusena hulk patsiente paraneks.

Ometi kuuluvad kliinilise depressiooni sümptomite hulka ka mõtted endast ja maailmast. Kas ei tähenda see, et ka meel ja hing on haigusesse segatud? Depressiivse naise süütunne kajastab tema uskumust, et ta teeb või jätab tegemata midagi, mida ta peaks tegema. Masendunud mehe korduvad surmamõtted kajastavad tema lootusetusetunnet maailmas. Need mõtted võivad pärineda veendumusest, et maailm oleks temata parem paik või et ta on kannatused ära teeninud. Üleliigne süütunne ja korduvad surmamõtted toovad kliinilise depressiooni meele ja hinge valdkonda. See pole sugugi üksnes keha haigus.

Tegelikult väidavad mõned kognitiiv-terapeudid, et negatiivsed mõtted põhjustavad depressiooni. Nad ütlevad, et elukogemuste negatiivne moonutamine, näiteks pessimism või enesekriitika, on õpitud ja viib alanenud meeleoluni. Nad lähenevad kliinilise depressiooni ravimisele tavaarstidest üsna erineval viisil. Ravimite väljakirjutamise asemel nad töötavad patsientidega, et hävitavaid mõtteid, mis kindlate depressiooni episoodide tekke ja püsimisega seotud on, kindlaks määrata ja muuta. Nad julgustavad patsiente ennasthävitavatest mõtetest rääkima ja arendavad seejärel välja aktiivse käitumise muutmise kava. Nad õpetavad patsientidele, kuidas eitavaid mõtteid jaatavatega asendada. Selline vaimsete hoiakute ülevaatamine ja ravivorm on mõne depressiivse patsiendi puhul äärmiselt tulemusrikas.

Niisiis, kui arstirohud ehk keha ravimine toimib ja kognitiivne teraapia ehk meele ravimine toimib, siis kuidas on kliinilise depressiooni puhul lood hingega?

Viimase saja aasta jooksul avaldatud umbes kaheksakümne uurimuse põhjal tehtud ülevaates leidsid McCullough ja Larson, et usulised/vaimsed tegurid olid tihti seotud kliinilise depressiooni raskusastme alanemisega.1 Usuline pühendumine vähendab kliinilise depressiooni väljakujunemise riski. Mitmed uurimused on näidanud, et inimesed, kelle jaoks usk on elus keskne käitumist mõjutav jõud, taastuvad depressioonist kiiremini kui need, kes usklikud ei ole. Ja lõpetuseks, usulise sisuga teraapia, mis toetub patsiendi vaimsetele varudele, kiirendab paranemist hoolimata sellest, kas terapeut on usklik või mitte. Kliiniline depressioon on kahtlemata ka hinge haigus.

Niisiis on kliiniline depressioon keha, meele ja hinge haigus; see häire on näide eespool mainitud eraldi-kuid-üks põhimõttest. Iga osa on mingil moel eraldiseisev, kuid ometi need ka ühinevad, et üksteist toetada ja mõjutada.

Kahjuks kohtlevad paljud arstid ja terapeudid kliinilist depressiooni põdevaid patsiente nii, nagu moodustaks üks jalg terve tabureti. Nad kirjutavad välja ravimeid või alustavad psühhoteraapiaga. Aeg-ajalt soovitavad nad isegi nende kahe kombinatsiooni. Ent äärmiselt harvad on juhtumid, kui depressiivsete patsientide ravisse kaasatakse vaimne või usuline lähenemine. Ühtse terviku mudel ei ole kliinilisse väljaõppesse ega praktikasse veel teed leidnud. On küll näidatud, et usuline pühendumine vähendab kliinilise depressiooni väljakujunemise riski ja kiirendab paranemist, kuid seda tervist puudutavat seika peetakse jätkuvalt mingil määral tabuks.

See on asjaolu, mille poolest mina erinen. Ma lihtsalt ei tea, kuidas keha, meelt ja hinge üksteisest eraldada. Ausalt öeldes peitub põhjus selles, et ma hakkasin arstiks usulistel ajenditel; nooruses Mishnalt saadud tarkus päästa üks elu on sama, kui päästa terve maailm on olnud mu elu tähtsaim liikumapanev jõud. Lapsena mõtlesin, mis võiks vaimselt veel õigem olla, kui asuda tööle elupäästjana.

Seega olen ma meditsiinidoktor, kes on eriti pühendunud oma patsientidele õige diagnoosi panemisele. Ma olen tänulik, et saan neile anda parimat, mida nüüdisaegne arstiteadus pakkuda suudab. Kuid minu lähenemine ravimisele hõlmab kõigi kolme valdkonna lõimimist, mitte keskendumist vaid ühele, jättes teised kaks kõrvale. Niisiis, sageli määran ma kliinilise depressiooni all kannatavatele patsientidele küll ravimeid, kuid samas ei võta ma kedagi vastu üksnes “rohtudega ravimiseks”; ravimitega samaaegselt alustan kõigi patsientidega ka psühhoteraapiat. Ma töötan nendega, et teha kindlaks nende eelsoodumused ja ohud, mis depressiooni episoodide puhkemisega seotud on. Minu eesmärk on aidata välja arendada elustrateegiad ja toimetulekuvõtted, mis vähendavad korduvate episoodide tekke võimalust.

Iga kord kui mõni patsient viibib mu vastuvõtul, tunnen aukartust minu ees oleva elu pühaduse ja ülevuse ees. Mind innustavad inimesed, kes on piisavalt julged, et sellisel isiklikul ja tihti laastaval ajajärgul juhatust otsida. Ma ei saa sinna midagi parata, et samastun valu ja lootusetusetundega, millega iga mu patsient maadleb. Seetõttu tuleb mul iga päev nendega omaenda vaimseid vaateid jagada. Ma ei räägi nendega vaimust, hingest ja Jumalast, vaid pigem jagan oma vaimseid tõekspidamisi, kui need patsiendi heitlustega haakuvad. Ma usun, et igaühes meist on killuke jumalikkust ja me oleme määratud tundma rahulolu. Ma jagan lootust näitamaks patsientidele, et nad võivad ja on määratud paranema ning paranevadki. Ma räägin, et neil on ainulaadsed ja imepärased anded, mida avastada, arendada ja maailmaga jagada – ja nad rõõmustavad, kuuldes, et osa meie tööst võimaldab neil just seda saavutada. Tänu sellele need patsiendid, kes käivad ravil piisavalt kaua jõudmaks isikliku rahuloluni, lahkuvad tihti mu hoole alt vaimsemana või usklikumana (patsiendi enda usulisest päritolust sõltuvalt), kui olid meie esimesel kohtumisel.

 

 

Teooria rakendamine praktikas

 

Nüüd, mil sa saad aru kolme jalaga tabureti mudeli põhimõttest, tahad tõenäoliselt teada, kuidas seda omaenda tervenemise teel kasutada. Mis on paranemiseks vajalik ja kuidas asja kallale asuda?

Kuigi paranemisel on tabureti iga jalg võrdselt olulise tähtsusega, soovitan nendega tegeleda kindlas järjekorras ja viisil. Esimeseks sammuks on tegelemine kehaga, teiseks sammuks tegelemine meelega, kolmandaks sammuks tegelemine hingega; viimast sammu nimetan ma protsessiks. Käesolevas raamatus käime need astmed sinuga koos järjestikku läbi. Pea meeles, et kuigi osad põimuvad ja mõjutavad üksteist, tuleb sul need kõigepealt üksteisest eristada, et oma tervenemise tee kindlaks määrata.

Esimene samm sinu isiklikul arenguteel hõlmab sulle sünniga kaasa antu tundmaõppimist ja selle kallal töötamist. See hõlmab edasiliikumiseks õige diagnoosi panekut, kuid ei ole mingil juhul sellega piiratud. Selle sammu käigus tegeletakse ka kaasasündinud eelsoodumuste, tugevate külgede, tunnete, annete ja puuduste kindlakstegemise ning omaksvõtmisega. Paljud satuvad tervenemispüüdlustes ummikusse, sest mõni oluline osa sünniga kaasa antust on kahe silma vahele jäänud. Kui jõuame esimese sammu kirjeldamiseni, näitan sulle, kuidas kehaga seotud probleeme, millega sul paranemise nimel silmitsi seista tuleb, kindlaks teha ja mismoodi nendega töötada.

Teine samm sinu tervenemise teel hõlmab arusaamade ja suhtumiste – mõtted endast ja teistest – äratundmist ja nendega töötamist. Sellele osale avaldavad sageli tugevat mõju eeskujud, millega lapsepõlves kokku puutusid. Nii võib selle valdkonnaga tegelemisel kaasneda pereprobleemide kindlakstegemine ja lahendamine. Selle üle, kuidas arusaamadega seotud katsumusi ära tunda ja nendega töötada, arutleme edaspidi pikemalt.

Kolmas samm hõlmab hingelist mõõdet: sinu eesmärgitaju ja väärtushinnanguid ning ühenduse tajumist millegi endast võimsamaga. Vaatamata asjaolule, et vaimsus on emotsionaalse tervise nurgakivi, kalduvad inimesed avastama, et tervenemise varajastes järkudes on aktiivne tegelemine vaimsete otsingutega nende jaoks raske. Kolmanda sammu käigus ei õpi sa mitte ainult seda, kuidas oma hingelisi vajadusi ära tunda, vaid ka seda, kuidas asuda vaimsele teekonnale, mis võib sinu paranemist edendada.

Sinu teekonna neljas samm hõlmab tervikliku tervenemisprotsessi tunnustamist. Hoolimata sellest et paranemise teel on sulle ette antud mitmeid samme, mida järgida, võib see rada olla kõike muud kui sirge. Tihti tuleb esimesed kolm sammu uuesti läbi käia. Kui me jõuame neljanda sammuni, mida käsitlen peatükis “Protsess”, arutleme, kuidas konarustest hoolimata teel püsida.

Ma tahan aidata sul tervenemisteekonnaks tabureti erinevad jalad kokku panna. Võib-olla oled sa juba mõnda aega ennast ravida proovinud, kuid tunned, nagu oleksid sattunud nõiaringi. Võib-olla oled aga mõningatest lähenemisviisidest ja tegevustest juba teatavat kasu saanud, kuid ei tea, kuidas neid kõiki tervikuks liita. Ent võib-olla ei oska sa kusagilt alustada, sest ei tea, mida alustuseks teha või kuhu kõigepealt pöörduda. Sa võid olla paranemispüüdlustes ummikusse jooksnud, sest:

 

· sul puudub diagnoos;

· sulle on pandud vale diagnoos;

· sa pöörad vähe tähelepanu perekonda puudutavatele teemadele;

· sa hüppad tervenemisteekonnal võtmesammudest üle;

· sul puudub laiahaardeline tervenemise mudel.

 

Kuid võta süda rindu; ükskõik milliste probleemidega sa ka vastamisi ei seisa, need on lahendatavad. See raamat pole mõeldud asendama professionaalset abi, kuid võib sulle olla “juhtkoeraks”. Ammuta sellest jõudu ja luba sel ennast tervenemise käigus juhendada. Ma usun, et kui sulle antakse õiged vahendid ja nõuanded, võib sinust saada omaenda tervenemisteekonna parim juht.

 

·   ·   ·

 

Enne veel, kui edasi liigume, mõtle järele, kus sa tunned end oma tervenemisteekonnal asuvat ja mida sellest raamatust õppida loodad. Kui tunned end eriti lootusetuna ja vajad uue väljavaate leidmiseks midagi innustavat, loe kõigepealt läbi Gillie lugu ja selle õppetunnid. Kui sulle aga tundub, et asuksid pigem kohe sammsammulise lähenemise juurde, jäta Gillie lugu vahele ja loe kõigepealt sellele järgnevaid peatükke. Kuigi sammud on soovitatav läbi lugeda etteantud järjekorras, võid raamatus käsitletavate erinevate sammude ja lugude vahel vabalt edasi-tagasi liikuda.

Asume nüüd peatüki “Gillie lugu: tahtest sõltub väljapääs” juurde, et vaadata, kuidas kolme jalaga tabureti ja eraldi-kuid-üks põhimõtet tegevusse rakendada. Gillie lugu lugedes püüa jälgida keha, meele ja hinge osi. Küsi endalt, millist rolli Gillie haiguses ja paranemises tabureti iga jalg mängib? Kui püüad lähemalt uurida, kuidas teooriat on tegevusse rakendatud, siis üllatud – mitte ainult selle üle, mida leiad, vaid ka selle üle, kui palju sul Gillie võimsast ja innustavast teekonnast õppida on.