SISUKORD

 

 

 

 

Jooniste nimekiri . . . 9

 

Eessõna . . . 11

 

 

Sissejuhatus . . . 15

 

Budism . . . 21

 

Hinduism . . . 57

 

Taoism . . . 121

 

Tantra . . . 173

 

 

Epiloog . . . 215

 

Sisujuht . . . 219

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

JOONISTE NIMEKIRI

 

 

 

Joonis 1. Meditatsiooni põhiasend/kosmiline mudra 43

Joonis 2. Om’i sümbol 72

Joonis 3. Harjutus põlved-varbad (algasend) 94

Joonis 4. Harjutus põlved-varbad (teine asend) 95

Joonis 5. Harjutus põlved-varbad (lõppasend) 96

Joonis 6. Pranajaama harjutus/külgvaade 97

Joonis 7. Tšakrate süsteem 100

Joonis 8. Sušumna, kundalini, ida ja pingala 113

Joonis 9. Yinyang’i sümbol 134

Joonis 10. Tšakrad ja tan tien’id 155

Joonis 11. Mikrokosmiline orbiit 157

Joonis 12. Mikrokosmiline orbiit kahele (algasend) 165

Joonis 13. Mikrokosmiline orbiit kahele

(energia vastuvõtmine) 166

Joonis 14. Mikrokosmiline orbiit kahele

(energiate ühendamine) 166

Joonis 15. Mikrokosmiline orbiit kahele

(energiate sulandumine) 166

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

EESSÕNA

 

 

 

Kolm pimedat uurisid elevanti ja arutlesid tema tundemärkide üle. Esimene mees katsus elevandi võhku ja tema kirjelduse järgi oli elevant kõva ja sile. Teine pime katsus elevandi kõhtu ja pidas teda tohutu suureks, pehmeks ja kortsuliseks. Kolmas istus elevandi seljas ja kirjeldas tema laia ja kondist turja. Sellised on lood tõeotsimisega. Iga religioon võib selgelt näha mõnd tõe aspekti ja osutuda pimedaks teiste suhtes. On selge, et meie üha pisemaks muutuv maailm nõuab loobumist lahknevatest radadest ja parema üksteisemõistmise otsimist. Käesolev raamat on kirjutatud selles vaimus.

Ma kujutlen idamaiseid teeradu parvedena ookeanil. On aegu, mil hulbime sihitult avamerel, ehkki parved on tegelikult sealsamas. Idamaised õpetused on rikkad praktiliste juhiste poolest – kuidas saavutada kontakti seesmise teejuhiga, kuidas kuulata vaikset sisehäält ja üle saada oma kannatustest. Mõned neist aitavad meid teisele kaldale, teadlikkuse kasvu järgmisse etappi. Mõned pakuvad ajutist pelgupaika, kui eksleme omaenda põhjustatud segadiku uduvines. Tõde jõuab igaüheni ainukordset rada pidi – õpetused, mis sobivad ühele, ei pruugi toimida teise puhul. Õpetusi on igale temperamendile, igale hingelaadile. Uskuge, kui te otsite enda jaoks õiget teed, siis leiate selle.

Me elame imelisel ajal, vaimseid ja müstilisi õpetusi on külluses ning need on kõigile kättesaadavad. Meil on juurdepääs raamatutele, audio- ja videokassettidele ning internetile. Kõik see võimaldab uue lääne vaimsuse tekkimist, meie senised uskumused kohtuvad teistest kultuuridest pärinevate õpetustega. Ehk on tänases lääne maailmas aset leidev maailma religioonide lõimumine millegi hea alguseks. Kaosest kerkib uus maailmakord. Sellest, mis esmapilgul tundub helikaosena, kus iga hääl väljendab erinevat uskumust, võib tekkida viljakas aluspinnas maailmavaatele, mis ületab erimeelsused.

Ei ole nii, et üks religioon või müstiline traditsioon on kõigist teistest parem. On palju tõdemusi ja arusaamu, milleni jõuab iga traditsiooni tundma õppides. Te ei pea loobuma isiklikest uskumustest, uurides teisi õpetusi. Te ei pea omaks võtma tervet religiooni või õpetust, kui selle mõni tahk sobitub teie praktikasse. Seepärast tutvume mitmete idamaiste õpetustega, et näha, millest võiks lääne teeotsija kasu saada.

Laiendades oma maailmavaadet ja uurides, mida on teistel kultuuridel meile anda, adume paratamatult, et kõikidel õpetustel on üksteisele midagi pakkuda. Igal vaimsel teerajal on veidi erinev vaatenurk maailma asjadele ja igaüks neist pakub oma perspektiivist midagi ainulaadset. Me oleme kõik siin maa peal koos, pole olemas häid ega halbu religioone, on lihtsalt erinevad religioonid – igaühel neist on elu kulule oma kindel vaatenurk.

Mul on suur rõõm viia teid sellistele uurimisretkedele ida müstitsismi. Ma ei taha solvata nende õpetuste tõsiseid järgijaid. Ma ei ole kloostrielu elanud ega ühegi guruga koos aega veetnud. Olen neid õpetusi kogunud samamoodi nagu enamik lääne tõeotsijaid – igalt poolt, kust võimalik. Mul on voli tõlgendada neid õpetusi vabalt lääne päritolu inimestele. Me ei saa põgeneda oma kultuuripärandi eest – kuid võime seda rikastada õppetundidega teistest kultuuridest. On neid, kellele sobib mõni rada sedavõrd, et sellest saab tema tee, kuid enamikule meist tuleb neid õpetusi kohandada vastavalt lääne elustiilile, et nad kasu tooksid.

Paljude jaoks kulgeb virgumise tee kord rahulikumalt, kord äkilisemalt. Tõsise pühendumise perioodid vahelduvad tüdimuse ja käegalöömisega. Ka seda peab mõistma. Sest vastasel korral, kui klammerdute minevikuharjumuste külge ja hälbite rajalt, võite kaotada isegi teadmise, et olete teel. Kui me anname endale võimaluse teelt eksida, siis jõuame sinna ka tagasi ja lõpuks veedame õigel teel enam aega kui eksiteel. Loeb see, kuidas oleme meelestatud. Öeldakse, et kui oled kord ärganud, siis ei saa enam uinuda. Te võite nüüd ja edaspidi veidikeseks tukastada, kuid ei vaju enam täielikku unepimedusse.

Legendides ida müstitsismist on palju maagilist ja imelist. Psüühilised erivõimed ja imelised lood käiksid justkui käsikäes vaimse ärkamisega. Me uurime ka kõike seda, kuid ei jää sellele peatuma. Leviteerivad pühakud, bilokatsioon, väliskuju muutmine ja selgeltnägemine… kõike tuleb meie teekonnal ette, kuid see pole õpetuse põhiolemus. Need maagilise jõu avaldused köidavad meie tähelepanu nagu vilkuvad neoontuled, kuid kõlama jääb küsimus “Mis on selle kogemuse allikaks?”

Mis on enese iseendana teadvustamise lähteallikaks? Tähelepanu keskendamine lähteallikale on see, mida õpetavad kõik ida müstitsismi koolkonnad. Palju tehnikaid, palju uskumusi, kuid üks küsimus ja siht – mis on minu allikaks?

Ei ole midagi lähedasemat kui teie side selle allikaga. Kes tunneks veel paremini kohta, kust saate alguse ja kust lähtuvad teie tõeallikad, kui teie ise? Õpetaja võib sellele paigale osutada, kuid viimaks olete ikkagi teie lõplik otsustaja oma ühenduse üle jumalikuga. Idamaistel õpetustel on erinevaid mooduseid teie sisemise õpetaja äratamiseks. Kui te nende erinevate õpetustega tutvust teete, siis pange tähele, milline neist sobitub teie sisemise tõetunnetusega. On palju teeradu, erinevatele meelelaadidele sobivaid stiile, karmast tulenevaid vajadusi, eelmisi elusid ja isiklikke kalduvusi. Olge valmis küsima, valima ja seejärel keskenduma õpetusele, mis kõige paremini sobitub teie loomuliku minapildiga. Õige õpetus sobib teile… te ei järgi seda sellepärast, et peate nii tegema – see hakkab teie heaks tööle.

Tõeline guru elab teis endis. Teie isiklik side sisemise tõeallikaga on sihtkoht, kuhu kõik need imelised õpetused viivad. Niisiis alustame lõpust – te olete juba seal, ja nüüd siirdume oma rännakule itta.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sissejuhatus

 

 

 

Astudes idamaisele rajale, kohtute te müsteeriumiga. Kuigi mitmed õpetused on väga praktilised ja vaatlevad elu sellisena, nagu see on, osutub nende käsitus elu tõelisest olemusest tunduvalt laiahaardelisemaks ja avaramaks meie tüüpilisest lääne eluvaatest. “Nimetatav nimi on püsitu nimi,”1 õpetab Daodejing. Meid julgustatakse müsteeriumiga kohtuma – aktsepteerima asjaolu, et väljaspool mõtlemisvõime piire on palju enamat. Me õpime, et ratsionaalne mõtlemine on ainult üks paljudest reaalsuse tajumise viisidest. Meil on reaalsuse tajumiseks ka füüsilised, emotsionaalsed, intuitiivsed ja vaimsed võimed.

Nagu meie kõrvad suudavad kuulda ainult kindlat detsibellide vahemikku ja silmad näha valguslaineid punasest violetini, ehkki valguslainete skaala on teatavasti mõõtmatult laiem, nii on piiratud ka meie teadvus. Ratsionaalsel mõtlemisel on omad piirid, arusaamisvõimel omad, kuid reaalsusele see piire ei sea ja seda me ratio abil mõistame.

Idamaised rajad viivad meid sellistele teadvuse tasanditele, mis jäävad ratsionaalse mõtlemise piiridest väljapoole. Avastades ida õpetusi, tutvume teadvuse peenemate ja hapramate tasanditega, mis on sama reaalsed kui meile juba tuttavad tasandid. Suurem osa õpitavast nõuab rohkemat kui filosoofilist tähelepanu, sellega kaasneb tegu – traditsioonilised õpetused hõlmavad eriomaseid praktikaid, mis annavad õpetatavast vahetu kogemuse. Me õpime tehnikaid meele rahustamiseks, vaikuse ja sisehääle kuulamiseks, inspiratsiooni kogumiseks ning mõistmiseks, kui sügav tähendus on hinge vajaduste ärakuulamisel ja arvestamisel.

Nende praktikatega tegelemine viib meid mõõtmatuse tunnetamiseni. Me õpime lõhkuma müüre, mis jagavad elu heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Laskem neil minna, me võidame sellest. Teadmishimu kõrvaleheitmine võib kinkida meelerahu. Kuulsin kunagi ütlust: “Müstik teab, mida on võimalik teada, ning jätab ülejäänu imestamiseks ja üllatumiseks.” Meis igaühes on salapaik, mis jääb väljapoole määratletut. See on ida müstitsismi suur and, et ta aitab meis seda paika harida ja sisemist rahu saavutada.

Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja lõpplahendust otsima. Idamaine rada õpetab meid sellest vajadusest loobuma ning jääma vaatleja positsioonile. Meid on kasvatatud usus, et aeg on lineaarne, kõigel on algus ja lõpp. Tutvudes idamaise eluvaatega, puutume kokku tsüklilise ajaarvamise ajatusega ning õpetustega taaskehastumisest ja taassünnist.

Lääne kultuuriruumis üles kasvades sain nii religiooni kui ka loodusteaduste vallas hariduse, mis õhutas minust uskumust, et igale elus esilekerkivale küsimusele on olemas õige vastus. See omakorda paneb uskuma, et kõik siin elus on kas hea või halb, õige või vale, püha või patune. Sellised vaated elule ehitavad müüri heakskiidetava ja pahakspandava vahele. Ratsionaalse mõtte seisukohalt on see muidugi ideaalne olukord. Kui inimene püsib ainult sellel teadvusetasandil, sobib selline mõteviis väga hästi. Ent kui te astute ratio piiridest väljapoole, peate avastama teised teadvusetasandid, et oma teed leida. Esmane ja kõige tähtsam on osata olla vaatleja.

 

 

Vaatlemisoskuse arendamine

 

Kõikide idamaiste õpetuste tuumaks on teadliku vaatlemisvõime arendamine. Iseenesest ei ole vaatlemine midagi müstilist. Kui ma paluksin teil lõpetada lugemine ja keskenduda käesolevale hetkele, siis suudaksite te seda teha. Milline osa teist tegeleb vaatlemisega? Tema ongi “vaatleja”. Tuleb õppida, kuidas jääda vaatlejaks ka oma eluprobleemidega tegeldes ja teistele teadvusetasanditele uksi avades.

Teie sisemine vaatleja pole klammerduv, kohut mõistev ega analüüsiv – ei, ta on lihtsalt vaatleja. Vaadeldes enam ja arvates vähem, omandame avarama maailmapildi, milles on kohta ka lahknemistele ja erinevustele. Sellega kaasnev vabanemine võimaldab aktsepteerida elus palju enamat kui senised jäigad vaated. Teis on rahu, kui näete asju sellistena, nagu need on, ega mõtle, millised need peaksid olema. Vaatleja suurim hüve on reaalsuse, yin’i ja yang’i olemuse mõistmine: elu on muutus, muutus on loodusseadus. Teadmine, et elu on pidevas muutumises, vabastab meid jäikadest vaadetest tõele. See, mis täna on teaduslik tõde, võib homme olla ajast ja arust, nii et tekib küsimus, kas see oligi üldse tõde.

Ida õpetustel on mõned ühisnimetajad, mis ulatuvad ka lääne inimese mõttemaailma – meditatsioon, reinkarnatsioon ja eriti õpetus karmast. Kuna need teemad on tuumaks paljudele õpetustele, mida me lähemalt uurima hakkame, väärivad nad kohest pilguheitu.

 

 

Meditatsiooni praktiseerimine

 

Kõigi ida õpetuste keskmes on meditatsioon. Meditatsiooni on mitut tüüpi, kuid nende kõigi puhul on põhiline mõtete vaigistamine ja teiste teadvusetasandite äratamine. Meditatsioonist ei saa mööda ükski arengust huvitatu – see on nii tähtis. Lugemisest ja teadmistest, mida teised on kogenud, siin ei piisa. See oleks sama, mis klaverimängu kohta lugeda, mitte ise mängida. Kuhu jääks siis muusika? Kust peaks tulema vaimu muusika, kui me ei tegele meditatsiooniga?

 

 

Meditatsioon meele vaigistamiseks

 

Tähtis pole mitte tegevuse kestus vaid tegevus ise. Kui teil on vaid mõni minut aega, mediteerige ikkagi. Lõpuks võite jõuda kahekümne minutini, kuid ärge sundige end alguses tagant.

Istuge sirge seljaga. Kui suudate istuda lootose- või pool-lootoseasendis, on hästi, kuid te võite istuda ka toolil, jalad kindlalt põrandale toetatud. Tõstke pea selgrooga ühele joonele, kõrvad õlgadega kohakuti, nagu sikutaks keegi teid peast kergelt ülespoole. Käed puhkavad põlvedel, peopesad ülespoole. Silmad võite sulgeda või hoida poolavatuna, vaadates punkti enda ees põrandal umbes meetri kaugusel. Lõdvestage näolihased, et saaksite vabalt läbi suu ja nina hingata.

Hingake ühtlaselt ja sügavalt, ilma pingutamata. Jälgige oma hingamist meditatsiooni ajal. Pange tähele kerget tõusu sissehingamisel ja langust väljahingamisel. Kui tekivad mõtted – ja need tekivad kindlasti –, siis märgake neid, kuid ärge järgnege neile, vaid tulge tagasi hingamise jälgimise juurde. Eesmärgiks pole mitte mõtete peatamine – neid tekib alati –, vaid nende jälgimata jätmine. Pange eriti tähele hetki, mis jäävad mõtete ja vabadustunde kogemise vahele.

Olge enda vastu leebe ja ärge arvustage oma kogemust. Lihtsalt olge asja sees. Kui teie meel läheb uitama, tooge tähelepanu tagasi hingamise juurde. Märgake kõike, mis esile kerkib, kuid ärge analüüsige. Kujutlege oma mõtteid mullidena šampanjaklaasis, mis kerkivad ja kaovad. Nautige praeguses hetkes olemist.

Selles raamatus tuleb juttu paljudest meditatsioonitehnikatest, kuid võtke see esimene tehnika edaspidi oma meditatsioonide aluseks.

 

 

Reinkarnatsioon ja karma

 

Need kaks printsiipi on ida traditsioonidega tihedalt põimunud ja kuna nad avardavad oluliselt lääne mõttelaadi, siis peaks neist rääkima esmajärjekorras. Reinkarnatsioon tähendab uskumist hinge igavikulisse olemusse ja hinge taassündi iga kord uue isiksusena. Osa meist ei sünni ega sure iial. See on osa, mis taaskehastub sama hinge erinevate avaldustena. See pole ‘ego’ ega isikupära, mis uuesti sünnib, vaid hing, mis kogub õppetunde igast elatud elust. Kujutlege Maad kui suurt klassiruumi, kuhu hing aina uuesti tuleb, et erinevate kehastumiste abil omandada õppetunde, mida elu pakub teekonnal täieliku kirgastumiseni.

Karma on selle arusaamaga otseselt seotud. Karma tähendab peaasjalikult seda, et kõigil meie tegudel ja valikutel on tagajärjed – nii head kui ka halvad. Kõik, mis on liikuma pandud, kannab lõpuks vilju. Igal tegevusel, mõttel ja teol on tagajärjed meie ja meid ümbritsevate eludes. Karma eksisteerib meie meeles ja emotsioonides nagu pitser energiaväljades, ioniseerides neid välju ja tõmmates ligi õigeid olukordi, mis aitavad saavutada tasakaalu. Lõpuks kogeme oma eludes kõike seda, mida meie teod on äratanud teistes – head või halba. Me kanname karmat endaga kogu aeg kaasas – oma mõtete ja tegude kogusummat.

Kui me sureme, püsib karma kahjustamatult energiaväljas, mis ei hävi. Kui tekib meie karmaga sobiv olukord, sünnime uuesti, võttes kaasa kõik senikogutu. Need pingutused, mida tegime eelnevates eludes, väljenduvad käesolevas elus loomulike oskuste ja annetena. Kui me oma andeid eelmistes eludes kuritarvitasime, siis avalduvad nad selles elus takistuste ja raskustena. Karma kindlustab järjepidevuse. Meie eludes pole midagi juhuslikku, ei, elud on karmasidemete kaudu üksteisega järjepidevas seoses.

Selle teadmise omaksvõtmine tähendab oma tegevusest teadlikumaks saamist. See õpetab meid koguma häid tegusid ja looma head karmat. Mõtted ja teod, mis on suunatud teiste aitamisele, armastamisele ja tervendamisele, parandavad karmat, samas kui mõtted ja teod, mis teisi kahjustavad, loovad halba karmat. Seda teadmist kasutades on meil võimalus olla loovad ja elada oma elu nii, et see tooks meile meeldivaid kogemusi.

Üks karma mõistmise võtmeküsimusi on osata jälgida selle mõju ajas. Me võime karmast aru saada lihtsustatult: kui ma Tomi peale karjun, karjub tema vastu. Kuid see pole alati nii lihtne. Kui Tom minu peale heast peast karjub ja ma hakkan otsima põhjusi, miks ta seda teeb, siis jõuan küsimuseni: “Milline karma seda põhjustab?” Ning kui ma vaatan asjale laiemalt ja meenutan kordi, kui ise kellegi peale näiliselt põhjuseta karjusin, siis meenub mulle ehk miski ja ma näen, kuidas karma toimib. See laotub üle aja ja ruumi.

Kui me lõpuks mõistame, et ei saa oma karma eest põgeneda, siis hakkame praeguse elu eest vastutust võtma. Kõiges peitub õppetund, kui me oskame seda tähele panna. See vabastab meid vajadusest olukordi süüdistada ja oletustest, et keegi on süüdi selles, milline meie elu on. Karma printsiipe mõistes teame, et igast kogemusest on midagi õppida ja käesolev olukord on täpselt see, mida hing hetkel õppimiseks vajab.

Teie ego raevutseb ebaõigluse üle, kuid hinge perspektiivist vaadates teate, et käesolev olukord on parim võimalus oma karmast õppida. Küsige endalt: “Mida ma saaksin sellest olukorrast õppida?” “Miks on see praegu minu jaoks vajalik?” “Kuidas saaksin paremaks inimeseks, vaadates näkku millelegi endas, millest mul varem aimugi polnud?”

Ego kaitsereaktsioonidele vastupanu osutamine ja isiklikust vaatenurgast kõrgemale tõusmine nõuab tugevat iseloomu… see tähendab vaatlemist, jälgimist, toimuva nägemist. Esitage oma küsimus sellest perspektiivist lähtuvalt ja te saate selge vastuse – see pole alati meeldiv, enamasti mitte, kuid õppetund on ilmselge, kui olete valmis vaatama.

Loomulikult pole karma ainult negatiivsete tegude kogum, see on kõikide tegude summa, nii heade kui ka halbade. Kui istutame tomateid, saame saagiks tomatid. Kui teeme austusväärseid tegusid, muutub meie karma positiivseks ja me lõikame selle häid vilju. Meie elu on selline, milliseks ta muudame.

Järgnevates peatükkides uurime budismi, hinduismi, taoismi ja tantra õppetunde. Me märkame peagi, et kuigi neil kõigil on midagi ühist, sisaldab ida müstitsism palju erinevaid õpetusi ja uskumusi. Mõned neist on äärmiselt lihtsad, teised väga lihvitud. Asja ilu seisneb selles, et iga inimese tundelaadile leidub paslik õpetus ja rada. Otsige ja te leiate – niisiis otsigem!

 

 

 

 

BUDISM

 

 

 

 

Budismi ajalugu ulatub kuuenda sajandini e.m.a, kui sündis ajalooline isik Buddha. See mees pani aluse õpetusele, mis nüüdseks on laienenud kogu maailmas tuntud religiooniks. Buddha loo juures on huvitav see, et tal olid surelikud vanemad nagu meil kõigil. Ta oli pärit küll kuninglikust, kuid siiski surelikust perekonnast. Ta oli abielus, tal oli laps ja temast sai virgunu. Ta õpetas, et meil kõigil on ühesugune buddha-loomus, ja näitas, kuidas elada nagu Buddha. See, et ta sündis surelikust ihust ja koges samasuguseid kirgi ning emotsioone nagu me kõik, muudab tema õpetused kättesaadavaks – keegi meist ei või sündida neitsist, kuid igaüks võib õppida elama nagu Buddha.

Virgumisest Buddha elus on räägitud palju ja avameelselt ning see väljendab budisti sihte ja kavatsusi. Avatus virgumisele ja viisid, kuidas sellest budistlikus kirjanduses räägitakse ning selle üle arutletakse, muudavad õpetuse tõeliseks ja käegakatsutavaks. Laama Surya Das kirjutab teoses “Sisemise buddha äratamine” (Awakening the Buddha Within):

 

Virgumine teeb lõpu sihitule ekslemisele unenäotaolistes elu ja surma koridorides. See tähendab, et olete leidnud omaenese buddha. Mis tunne see on? Mõnus tunne, mis toob rahu ja kergendust igas olukorras ning tõelise sisemise vabaduse, mis ei sõltu ei välistest asjaoludest ega emotsioonidest.1

 

Budism on teiste religioonide seas ainukordne selle poolest, et ei esita jumala definitsiooni. See ei tähenda, et budistid jätavad jumala kõrvale, nad lihtsalt keelduvad jumala defineerimisest, uskudes, et igal definitsioonil on piirid, kuid jumal on piirideülene ja käsitamatu. Tulemuseks on see, et budism ei ole konfliktis ühegi teise religiooniga. Te võite olla kristlane või hindu ja pühenduda budismile konfliktivabalt. Sest ei ole midagi, mille pärast konflikti minna.

Kõik see annab budismile suure ligitõmbavuse. Keegi ei pea oma senistest uskumustest lahti ütlema. Budistlikud õpetused räägivad rohkem sellest, kuidas oma elu harmooniliselt elada.

Budism sai alguse Buddhast, kes sündis 564. aastal e.m.a printsina kuninglikku perekonda. Tema nimi võib segadust tekitada, sest kirjanduses on teda nimetatud Buddhaks, Siddhārthaks, Gautamaks ja Šākjamuniks. Et nendes nimedes orienteeruda, on kasulik teada, et ta sündis šaakja hõimus Põhja-Indias kuninglikku Gautama perekonda ja talle anti nimeks Siddhārtha, prints Siddhārtha.

Temast sai Buddha virgumise kaudu. Tema elulugu on kirja pandud mitmes suurepärases raamatus, mille pealkirjad võite leida nimistust peatüki lõpus. Võtan tema eluloo siinkohal lühidalt kokku, et anda vajalikke eelteadmisi.

Räägitakse, et kui Buddha ema Mājā last ootas, siis nägi ta unes, kuidas kerkis enda keha kohale ja märkas valget elevanti sisenemas paremast küljest oma kehasse. Naine rääkis unenäost oma kuningast abikaasale ning too päris tarkadelt meestelt selle unenäo tähendust. Kuningale öeldi, et tema pojast saab suurvaim, võimas juht, kuid tema suundumus pole veel kindel. Kui ta jääb kuningaks, siis saab temast suur juht ja kuningriigi laiendaja, kes viib riigi õitsengule. Ent kui ta hakkab mõtiskelu vastu huvi tundma, siis hülgab ta päranduse ja trooni ning temast saab Buddha, virgunud olend ja vaimne õpetaja.

Kui kuningas seda kuulis, siis hakkas ta kartma, et kaotab poja mõtiskelule, ja tegi plaani, kuidas hoida printsi endasse süüvimast või seda isegi soovimast. Prints Siddhārthale võimaldati kõik elumugavused ja luksused, teda hoiti eemal kõigist raskustest ja muredest. Kuningas läks nii kaugele, et varjas printsi eest kõike, mis võis talle probleeme või kannatusi põhjustada. Prints ei tohtinud näha haigeid, vanureid ega surijaid. Ta elas mõnusat elu kaunis palees ja oli alati ümbritsetud kaunitest naistest, et tal ei oleks millestki puudus.

Kui prints Siddhārtha oli kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnud ega ilmutanud vähimatki kavatsust kuningriigist lahkuda, otsustas kuningas, et tal on aeg valitsemist õppida. Ta pandi paari kauni neiuga ja neil sündis poeg. Kuningas lootis, et isaks saamine õhutab Siddhārthat juhiks hakkama.

Samal ajal tekkis Siddhārthas põletav soov teada saada, mis toimub väljaspool paleemüüre. Ühel jalutuskäigul juhtus ta nägema vana meest, kes komberdas vaevaliselt mööda tänavat, vanadusest küürus. Prints ei olnud kunagi varem vanainimest näinud ja küsis oma saatjalt: “Mida see tähendab?” Saatja vastas talle: “Aga isand, kõik ju saavad vanaks, see juhtub igaühega meist.”

See pani Siddhārtha järele mõtlema. Järgmistel rännakutel kohtas ta haiget inimest ja nägi matuserongkäiku. Kui ta selle kohta oma saatjalt aru päris, vastas too: “Aga isand, vanadus, haigused ja surm saavad meie kõigi osaks.” See juhtis Siddhārtha veel sügavamasse mõtiskellu. Ta polnud midagi teadnud sellistest asjadest nagu kannatused, haigused ja surm. Teadmine, et need saavad osaks kõigile, andis talle hea põhjuse mõtisklemiseks.

Ühel järjekordsel teekonnal märkas Siddhārtha veidra välimusega nappides rõivastes meest. Järele uurides sai ta teada, et mees oli rändav kerjusmunk, sādhu, inimene, kes on hüljanud maailma elu ja vahetanud selle elu mõtte üle juurdlemise vastu. Teadasaamine, et leidub inimesi, kes juurdlevad elu mõtte üle, vapustas teda hingepõhjani ja seeme sai külvatud. Kahekümne üheksa aastaselt, pärast pikka kaalutlemist, kas hüljata oma kuningriik, naine ja laps, jättis Sidhhārtha kõik seljataha ja liitus metsas elavate kerjusmunkadega.

Hinduism oli sel ajal Indias laialt levinud ja kätkes endas rikast vaimse sisekaemuse traditsiooni, teadmisi reinkarnatsioonist, vaimu igavikulisest olemusest ja karmast. Kerjusmunkade teeks oli täielik lahtiütlemine kehalisest olemasolust, et selle kaudu jõuda jumalani, puhastuda halvast karmast ja vabaneda sansaarast.

Kerjusmungad praktiseerisid asketismi, et vabastada oma tähelepanu jumalale. Keha suretamist näljutamisega, selle ilma jätmist igasugusest tähelepanust, loobumist kõikidest meelelistest naudingutest ja söömist vaid sedavõrd, et hinge sees hoida, peeti kõige õigemaks tõeteeks. Piirdu vaid esmatähtsaga, ära kaitse keha millegi eest, lase tal päikeses põleda ja tules kõrbeda, tuules lõheneda ja kuivada ning kinnista oma tähelepanu jumalale.

Seda endine prints innukalt tegigi. Kandes ainult niuderätti, järgis ta täieliku lihasuretamise teed kuus aastat. Tema pühendumust imetlesid teised askeedid ja teda austati kui inimest, kes saavutab kindlasti nirvaana. Ta juurdles pidevalt kannatuste põhjuste ja nendest vabanemise üle.

Kuue aasta möödudes oli Gautama oma ihad ja soovid täielikult vaigistanud, ta oli vabanenud inimsuhete sidemetest, kuuluvusest ja ambitsioonidest, kuid ei tundnud end täielikult vabana. Ta teadis, et peab leidma oma tee. Kui kohalikust külast pärit tütarlaps talle süüa pakkus, võttis ta selle vastu ja sõbrad arvasid, et ta on teelt kõrvale kaldunud. Kuid Gautama oli askeedi tee enda jaoks lõpuni käinud ja hüljanud, et leida oma tee. Ta läks kuulsa bodhipuu alla ja istus sinna kavatsusega mitte lahkuda enne, kui on saanud virgunuks.

Legend räägib, et kui ta oli virgumise teel viimaste astmeteni jõudnud, tulid Māra jõud (kuradisarnased, deemonlikud kahtlused ja kiusatused) teda ründama, et ta pingutusi nurjata. Kiusatused, ähvardused, rünnakud – Māra kasutas kõiki vahendeid, et mitte lasta peatsel Buddhal illusioonidest kaugemale näha. Igal rünnakul nägi virguv Buddha Māra kavatsused läbi, nimetas teda õige nimega ja temast lahti öeldes sai temast jagu.

Nii sai Gautamast Buddha. Ta nägi kaugemale kõige eraldatuse illusioonist. Olles täielikult vabastanud oma kehasse vangistatud teadvuse, oli ta vaba avastamaks enda tuhandeid eelnevaid elusid, õnnelikesse ja ebasoodsatesse tingimustesse sündimisi, sünde inimese ja loomana. Ta koges täielikku virgumist ja kõige mõistmist.

Ta istus nii päevi, täiesti lahustunud oma transtsendentsesse olekusse, ja vaatles kõigi elatud elude ja saadud õppetundide päritolu ja põhjusi. Tema kaemused sündisid tõdemusest, et kõik, mis kehastub, lõpuks sureb. Mis tõuseb, see ka langeb. Ta nägi, et oma elu pühendamine ajutisele viib paratamatu kaotuseni, sest kõik lahustub lõpuks kõiksuses. Mõtiskellu süvenemise päevil tärkas temas tohutu kaastunne kõigi elusolendite vastu. Ta soovis kõiki kannatustest vabastada ja sõnastas oma esimese õpetuse dharma’st, et aidata teisi selle ilmutuseni jõuda.

Kõigepealt läks ta metsas elavate sõprade juurde, et neile oma tõeteed juhatada. Nende skeptitsism taandus tema meelekindluse ees ja neist said Buddha esimesed õpilased. Esimene sangha oli rajatud. Buddha oli selleks ajaks kolmekümne viie aastane ja veetis järgnevad nelikümmend viis eluaastat India tolmustel teedel, õpetades dharmat ja luues vaimset kogukonda, mille liikmete arv tõusis kümnete tuhandeteni.

Et liituda Buddha sanghaga, peab andma vaid järgmised tõotused:

 

Ma otsin pelgupaika Buddhas.

Ma otsin pelgupaika dharmas.

Ma otsin pelgupaika sanghas.

 

Neid tõotusi nimetatakse kolmeks budismi kalliskiviks või pärliks. Tuntud ka rahuotsija palvena, on neist palju abi igasugustest stressiolukordades. Te siirdute omaenda loomuomase süütuse pelgupaika. See pole ajalooline Buddha, kellelt pelgupaika ootate, vaid olemuslik buddha, teie loomuomane buddha, samasugune nagu Buddha olemuslik buddha. Te leiate varju oma sisemuses peituvas paigas, mida pole kunagi rikutud, haavatud või mingil moel teie elukogemustest moonutatud.

Pelgupaiga leidmisele dharmas on abiks õpetused. Õpetused on nagu parved ookeanil. Kui me hulbime ookeanil, pillutatud igast lainest, on dharma parv, pääsemine. Te astute õpetuste rajale ja need toimivad. Selleks nad mõeldud ongi. Mõnikord tekib meis tahtmine pea ees ookeani hüpata, et kogeda selle sügavusi ja kirgede võimsust, ent kui me hakkame rabelema, siis on seal dharma. Kui leiate dharmas pelgupaiga, siis mõistate, milline õnnistus see on, et sellised õpetused on sajandite tagant meieni jõudnud ja on meile kättesaadavad – mitte ainult budistlikud õpetused, vaid kõik autentsed õpetused. Tänu jumalale või jumalannale või Buddhale, et nad olemas on. Otsige nendes pelgupaika.

Kui leiate varju sanghas, toetab teid terve võrgustik, nii nähtav kui ka nähtamatu. Otsides tuge suhetest inimestega, kes püüdlevad samuti teadlikuma elu poole, satute lahkete hingede sekka, kes teid valitud teel toetavad. Mediteerimine ja vaimsete harjutuste sooritamine koos teistega võivad teie kogemused intensiivsemaks ja sügavamaks muuta. Grupi vaimsus toetab ja tugevdab isiklikku kogemust. Selline sangha tahk on mõistetav, kuid on olemas ka nähtamatu sangha, millelt kaitset leida. Me ei kulge üksi. Me kuulume kõik koos ja eraldi inimteadvuse sfääri ja meie individuaalne kasv mõjutab kollektiivi samamoodi, nagu teiste inimeste kasv mõjutab meid.

Ka nähtamatu kogukonna juured ulatuvad minevikku. Kõik need, kes sajandite vältel on selle õpetusega tegelnud, toetavad meid meie isiklikes püüdlustes. Kõik mediteerijad ja vaimsete praktikate sooritajad alates Buddhast, kõik, kes on seotud samade õpetuste ja tehnikatega, on kujundanud kollektiivset teadvust. Otsides pelgupaika sanghas, saate abi nii nähtavalt kui ka nähtamatult kogukonnalt, kõigilt neilt, kes on enne teid õpetust järginud ja sellega tugeva toetuspinna loonud.

Selle võtmeks on uskumus, et te võite buddhasid alati appi kutsuda ja nad tulevad viivitamatult. Kui järgite oma teed ja teie kavatsused on puhtad, siis leiate rasketel aegadel alati abi.

 

 

Budismi harud

 

Budism on levinud üle maailma, liitunud varasemate traditsioonidega ja saanud uusi vorme. Budismist on kujunenud valitsev religioon Kagu-Aasias, Hiinast ja Jaapanist Tiibetini, kuid sellega tegeldakse ka mujal maailmas. Jäikade dogmade puudumine muudab budismi mõnevõrra amorfseks ja see omandab kultuuriti erinevaid vorme.

Budismi pinnalt, mis on nendes regioonides vilja kandnud, on arenenud erinevaid traditsioone. Kaks peamist budismiharu on theravaada ja mahajaana. Mahajaana traditsioonist on võrsunud erinevaid harusid nagu vadžrajaana, Tiibeti budism ja tooniandvalt zen-budism.

Theravaada, nimetatud ka lõuna-budismiks, sest peamiselt on ta levinud lõunaregioonides – Koreas, Vietnamis, Tais jne –, järgib rangelt Buddha algseid õpetusi. Theravaada tähendab tõlkes “vanemate koolkond”. Seda iseloomustavad tõotustest kinnipidamine, ettekirjutused ja meditatsioonid.

Theravaada on tuntud ka nimetuse hinajaana, “väike sõiduk” all, kuid selle nimetuse mitmetähenduslikkuse tõttu kasutatakse seda vähem. Kuulsin kunagi üht munka kirjeldamas mahajaana ja hinajaana traditsiooni erinevusi, mis nõudis temalt suurt otsustusjulgust, sest ta väitis, et hinajaana, “väike sõiduk”, tegeleb ainult isikliku virgumisega, mahajaana, “suur sõiduk”, tunneb seevastu huvi kõikide virgumise vastu. Tema avalduses oli tunda üleolekut.

Kumbki väide pole õiglane ega päris tõsi. See, mis mahajaanas on kõrvaline, on theravaadas oluline. Budism tervikuna põhineb kaastundel kõige elava vastu. Eesmärk on sama, erinevad on teed, kuidas seda saavutatakse.

 

Mahajaana, tuntud veel kui põhjapoolne budism (Hiina, Tiibet, Jaapan), hõlmab ka hilisemaid, budismi pinnalt võrsunud õpetusi. Mahajaana keskendub kõikide olendite kannatustest vabastamisele. Vadžrajaana (tuntud ka Tiibeti budismina) on osa mahajaana traditsioonist, kuid on saanud Tiibetis oma ainukordse väljenduslaadi. Zen on eriti arenenud Jaapanis ning keskendub erilistele, meelt vaigistavatele tehnikatele, et häälestada end sisemisele buddha-loomusele. Zen’i puhul on ainulaadne kōan’ide traditsioon ja keskendumine meele vabastamisele.

Zen’i põhituumaks on meditatsioon, et vaigistada meelt ja saada teadlikuks oma sisemisest buddha-loomusest. Zen’i põhilise tehnika nimetus on zazen ehk “mõtlus istudes”. Treenitakse elamist väljaspool kahesuse piire – head ja halba, õiget ja valet jne. Zazen’i harjutustes teadvustatakse üksolu, kõik on asjad iseeneses ja pole millegi üle arutleda (kohut mõista), ainult vaadelda. See viib niinimetatud “tühja meele” arenemiseni, mis on võimeline kõike vastu võtma, kuid mitte millestki kinni hoidma.

Zen õpetab, et meie kaasasündinud loomus on puhas. Kui suudaksime vaigistada oma meele, mida täidavad igapäevased hooled ja mured, mälestused ja plaanid, kartused ja lootused, siis saaksime teadlikuks oma tõelisest loomusest, “suurest taevasest meelest”.

 

 

Neli õilsat tõde

 

Kõikidel budismi koolkondadel on üks ühine aluspõhi: Buddha algne õpetus, mis kannab nime “Neli õilsat tõde ja kaheksaosaline tee”.

 

1. Elus on kannatusi

Sõna “kannatus” vajab väikest selgitust. Niiviisi tõlgituna tekitab see kujutluspildi, mis pole paljudele vastuvõetav. Sõna, mida kasutas Buddha, oli duhkha. Huston Smith kirjutab oma raamatus “Maailma religioonid” (World’s Religions): “Seda sõna kasutati Buddha päevil märkimaks ratast, mille kodarad on tsentrist väljas, oma pesadest välja libisenud… Esimese õilsa tõe täpne tähendus oleks seega: inimesed elavad tavaliselt oma elu tasakaalust väljas olles. Miski logiseb. Telg pole paigas, liikumine on takistatud ja loovus blokeeritud ning see kõik soodustab isikutevaheliste konfliktide teket.”2

Selline seletus on abiks paljudele, kes muidu kohkuksid tagasi, kuuldes, et budismi õpetus põhineb teadmistel kannatustest. Seda, et elus on duhkha, suudame me mõista.

 

2. Kannatusi põhjustavad himud ja kiindumine

Buddha õpetused rajanevad kaduvuse printsiibil: kõik, mis sünnib, ka sureb, kõik, mis võtab kuju, laguneb kunagi. Sellest järeldub, et kui me midagi himustame või kaduvatesse asjadesse kiindume, viib nende paratamatu kaotus kannatuste, pettumuste, duhkha’ni.

 

3. Kannatustest pääsemiseks tuleb vabaneda himudest ja kiindumisest

Alul tundub see liigagi selge, umbes nagu mõtteavaldus: “Selleks, et suitsetamine maha jätta, tuleb suitsetamisest loobuda.” Tõsi, aga see pole alati kerge. Kirja pandud ühena neljast õilsast tõest, näitab see meile teed ja julgustab meid mõistma, et kannatustest pääsemine on võimalik. See ei tähenda, et me ei võiks nautida ainelise maailma ilu ja hüvesid. See tähendab, et me ei peaks kinnistama oma tähelepanu kaduvatele asjadele. Meid julgustatakse nautima hetke ilu, kuid mitte sellesse hetke klammerduma.

 

4. Himudest ja kiindumisest vabanemiseks tuleb järgida kaheksaosalist teed

Need kaheksa põhimõtet kujundavad teadliku elu, jagunedes kolme põhikategooriasse – tarkus, eetika ja meditatsioon. Õige vaade ning õige kavatsus kuuluvad tarkuse juurde, õige kõne, õige tegu ja õige eluviis eetika juurde ning õige püüdlus, järelemõtlemine ja keskendumine meditatsiooni juurde.

 

1. Õige vaade

2. Õige kavatsus

 

3. Õige kõne

4. Õige tegu

5. Õige eluviis

 

6. Õige püüdlus

7. Õige järelemõtlemine

8. Õige keskendumine

 

 

Vaatame neid kõiki lähemalt.

Õige vaade

Seda võiks nimetada ka “teadmiseks asjade tõelisest olemusest” ehk nelja õilsa tõe ja kaduvuse printsiibi tunnistamiseks.

Õige kavatsus

Esimene samm on selge – häälestada oma tahe teadlikuks kaheksaosalise tee järgimiseks. Siia sobib ka ütlus: “Paljud on kutsutud, kuid vähesed valitud.” Vabaduse rada on igaühele kättesaadav, ent kui te ei häälesta oma tahet sellele eesmärgile, võite jääda sihitult ekslema.

Järgmine samm õige kavatsuse teel tuleneb kaastunde põhimõttest, millel budism põhineb. “Hea alguses, Hea keskel, Hea lõpus.” Selline on oma meelte häälestamise meetod. “Hea algus” meenutab, et meie headel tegudel on lumepalli efekt ja et me peame teistele maailmas head tegema. “Hea keskel” tuletab meelde, et tegevuse käigus ei maksa haarata selle järele, mida käesolev hetk ei paku. “Hea lõpp” tähendab võimalust jagada oma teadmistest ja kogemustest tulenevaid hüvesid, levitades neid üle maailma. “Hea alguses, Hea keskel, Hea lõpus” on meetod ego taltsutamiseks ja eluks õige kavatsusega. See on hüvede jagamise meetod. Kinnitage näiteks endale enne mediteerima asumist, et kõik hea, mis sellest võib tuleneda, levib üle maailma ja mõjutab seda. Meditatsiooni käigus heitke kõrvale kõik himud ja segavad mõtted ning lihtsalt olge. Lõpetuseks võite jälle pühendada kõik hea, mis kaasnes teie kogemusega, kogu maailma paremaks muutmisele.

Õige kõne

See on eetilise käitumise esmane põhimõte – loeb see, mida sa teed. See hõlmab ka teistele ja endale öeldut, mõtteid, mida endale lubate, olles teadlik nende sisust ning sellest, et nendes sõnades sisalduv energia mõjutab teiste ja teie enda karmat. Olge alati teadlik enda öeldust ning sellest, kuidas te seda teete, mõistes, et sõnadega saab nii aidata, ravida, armastada, abistada kui ka haavata, laimata jne. Igal hetkel võivad teie mõtted ja sõnad olla kas headtegevad või kahjustavad, nii endale kui ka teistele.

Dhammapada (Buddha mõttesalmide) esimesest lõigust võib lugeda: “See, mis me oleme, on meie mõtete tulemus. Oma mõtetega kujundame maailma. Kui inimene ütleb või teeb teoks kahjuliku mõtte, järgneb sellele häda, nii nagu härjale, kes veab vankrit, järgneb ratas… Kui inimene kõneleb ja väljendab häid, harmoonilisi mõtteid, järgneb talle varjuna hea õnn, mis teda kunagi maha ei jäta.”3

Õige tegu

Peatähtis on pühendada täit tähelepanu kõigele, mida teete. Iga tegevus, milles osalete, jätab jälje teie karma energiavälja. Õige tegutsemise tõotus tähendab loobumist tegudest, mis kahjustavad teisi või teid ennast. Selle alla kuuluvad ka toksiliste ainete vältimine ning loobumine toidust, mille tarvitamine võib põhjustada kannatusi teistele elusolenditele, leplikkus ning keeldumine tegevusest, mis segab püsimist kaheksaosalisel teel. Tihti käsitletakse seda vaid hoidumisena uimastavatest ainetest, kuid see laieneb kõigele, mis segab elamast teadlikku kaastundlikku elu. Teadlikkus sellest, mida manustate, kehtib ka emotsionaalsel ja vaimsel tasandil. Täielik seksuaalelust keeldumine pole vajalik, kuid pidades silmas põhimõtet mitte kahju teha, hoidutakse enese või teiste kahjustamisest ja kannatuste valmistamisest ka seksuaalsel tasandil.

Õige eluviis

Õige eluviis tuleneb põhimõttest mitte tekitada kahju ega kannatusi. Ideaalis tähendaks see eluviisi, mis teeb teile au ja toob teistele kasu. Miinimum oleks sellise töö või tegevusala vältimine, mis kahjustab teisi või elukeskkonda. See hõlmab ka teie investeeringuid ja kulutusi. Kas toetate mingil viisil firmasid, mis kahjustavad keskkonda ja inimesi? Olles teadlik oma kulutustest ja teenimisviisidest, saate lisada põhitöö enese teadvuse avardamise harjutuste hulka.

 

Õige püüdlus

See on esimene meditatsiooni rada. Ilma õige püüdluseta jäävad kõik need õpetused vaid “heaks ideeks”. Võime seda käsitleda kui enese motiveerimist. Kõiki need õpetusi saab ellu viia vaid isikliku tahtepingutuse abil. Kui me mõtleme tahtest, seostame seda enamasti tegevusega, millegi kordasaatmisega. See esimene harjutus seostub eeskätt meditatsiooniga, kuigi ka eetika treenimine nõuab kahtlemata tahtepingutust. Tahtejõud aitab meil üle saada vaimsest laiskusest. Ma ütleksin selle kohta nii: “Läheb vaja tohutut põrgut, et leida killukest taevast” – tihti on nii, et asume vaimsete otsingu te rajale kriisiaegadel. Õiget püüdlust vajame oma vaimsesse ellu siis, kui kriis pole valitsev. Just siis saame seda säilitada ja arendada. Kui vaimne elu köidab meid vaid kriisiaegadel, jääme ilma sellest magusast nektarist, mida vaimsed harrastused elu harmoonilistel perioodidel pakuvad.

Isegi korrapärane mediteerimine ei taga õiget püüdlust. Me võime sellega korrapäraselt tegelda ja olla seda tehes ikkagi vaimselt laisad. Õige püüdlus nõuab keskendumist täie tähelepanuga. Õige püüdlus nõuab täielikku teadvelolekut ja tähelepanu, mitte pelgalt meele vaigistamist.

 

Õige järelemõtlemine

Vaatlemine ja jälgimine on meditatsiooni puhul peamine. Selle juurde kuulub ka enda mõtete suunast teadlik olemine. Te õpite, kuidas neid kõrvalt jälgida, selmet nende üle arutleda. Te ei saa oma aju mõtlemast peatada – mõtlemine ongi tema töö –, kuid teadlikuks saades võite mõtteid jälgida, selle asemel et neile järgneda. Te õpite teadlik olema kogu päeva, samal ajal kui teie meel talitleb. Te õpite maailma nägema tunnistaja seisukohalt isegi olles argitoimetuste keskel. Nii saab võimalikuks vabanemine jäikadest mõttemallidest, mis meid päev läbi saadavad.

See võib tunduda pisut heidutav. Meile meeldib arvata, et sellel, mida omaette mõlgutame, pole mingit tähtsust. Õige järelemõtlemine õpetab, et sellel on väga suur tähtsus ja et meie mõtted mõjutavad meie karmat. Me loome pidevalt tulevikku. Esmapilgul võib see tunduda piiranguna, isegi karistusena. Ent seda mõistes võime olla loovad ja parandada oma elukvaliteeti, suhtudes teadlikult mõtetesse, mida teadvusse lubame ja järgime.

 

Õige keskendumine

Õige keskendumine viitab siinkohal eriomaste meditatsioonitehnikate kasutamisele. Nende aluseks on hingamise jälgimine ja esiletükkivatest mõtetest lahtilaskmine. Õige keskendumine tähendab ka oma tähelepanule avaruse andmist. Kui te pühendate liiga palju tähelepanu hingamise jälgimisele ja kehahoiakule, ei koge te meditatsioonis avarust. Selleks soovitatakse pühendada hingamise jälgimisele oma tähelepanust kakskümmend viis protsenti ja ülejäänu avada meele taevalikule loomusele mõtetest väljaspool. On ka öeldud, et hingamisele tuleks pöörata vaid põgusat tähelepanu, et olla avatud sellele, mis antud hetkel sündida võib.

Need kaheksa teed, millest igaüht saab ka omaette käsitleda, moodustavad koos vaimse elu – buddha elu – meetodi.

 

 

Jumal budismis

 

Üks asi, mis nende õpetuste juures kohe silma torkab, on jumala puudumine. Enamik meist seostab religiooni jumala ideega ja selle mõistmisega. Selles osas oli Buddha napisõnaline. Vastuseks küsimusele “Kas jumal on olemas?” ütles ta: “Miks raisata oma aega millelegi, mis jääb väljapoole teadmiste piire? Parem keskendage oma tähelepanu eluprobleemide põhjustele ja sellele, kuidas ennast neist vabastada.” Budism ei ole ateistlik ega jumalat eitav, vaid õpetab, et iga meie loodud kontseptsioon jääb puudulikuks, sest jumal asub väljaspool meie tunnetuse piire. Budistid on loobunud kõikidest vaimsetest konstruktsioonidest, mida me jumala kirjeldamiseks kasutame, ja keskenduvad selle asemel enda ja teiste kannatustest vabastamisele.

Budistid alustavad igavikulisuse põhimõttest. Igavik on lõputult pikk aeg ja sünni/surma/taassünni ratas pöörleb lõputult. Parim, mida saame teha, on vaadata ja mõelda, mida saaksime oma praeguse ja tulevaste elude kvaliteedi parandamiseks ette võtta. Kuigi tõeline eesmärk on virgumine ja taassündidest vabanemine, usutakse, et igaüks saab oma tuleviku taassünni kvaliteeti mõjutada, järgides dharmat – seda, kuidas elame, milliseid tegusid teeme ja milliseid mõtteid mõtleme.

Budistlikud õpetused ütlevad, et inimeste maailm pole ainus, kuhu sündida võime. Võimalik on ka uuestisünd loomade, armetute vaimude või jumalike olendite keskele. See aitab meil mõista budistide suurt kaastunnet loomade vastu – koer, keda te hellitate ja toidate või hülgate, võib osutuda teie emaks või buddhaks mõnes eelnevas või tulevases elus! Inimeste maailm on vabanemiseks ja virgumiseks parim koht. Inimesena elades võime teha valikuid, mis mõjutavad meie karmat ja virgumist. See julgustab kasutama praegust elu suurepärase ja haruldase võimalusena vaimselt virguda ja tulevaste elude kvaliteeti parandada.