Sisukord

 

 

 

Eessõna 5

Autori märkus 12

 

1. peatükk. Ülemeeleline luure 13

2. peatükk. Minevik kui sissejuhatus 28

3. peatükk. Teadus kompab piire 48

4. peatükk. Tungimine läbitungimatusse 67

5. peatükk. Mängu astuvad paraspioonid 88

6. peatükk. Eetrisõjad 107

7. peatükk. Paraspionaaž 145

8. peatükk. Ülitaju saab avalikuks 158

9. peatükk. Mõistatuslikud toimikud 175

 

Epiloog 203

Lisa I. USA valitsuse kaugvaatlusprogrammi kronoloogia 215

Lisa II. Illustratsioonid 217

Märkused 223

Register 231

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eessõna

 

 

 

 

1992. aastal, kui minu raamatut “Risttuli. Vandenõu, mis tappis Kennedy” (Crossfire: The Plot That Killed Kennedy) saatis suur edu, hakkasin otsima teisi föderaalvalitsuse hoolikalt peidetud süngeid saladusi. See, mis leidsin, viis mind hämmastavale vaimsele rännakule läbi aja ja ruumi, ma puutusin kokku ülitaju, UFO-de, salastatud toimikute ja desinformatsiooniga.

Kõik algas sellest, et avastasin psüühilise erivõime, kaugvaatluse (remote viewing – RV) ehk KV-fenomeni. Minevikus nimetati seda selgeltnägemiseks, prohvetluseks või tõekuulutamiseks. Kuigi kõigis inimkultuurides läbi ajaloo on seda fenomeni tuntud, peeti seda okultistlikuks fantaasiaks, kuni 20. sajandil läbiviidud teaduslikud uurimused selle olemasolu kinnitasid.

Hoolimata asjaolust, et kaugvaatluse arendamisega tegelevad mitmed riigieelarvelised organisatsioonid nagu Luure Keskagentuur (CIA), Sõjaväeluureagentuur (Defense Intelligence Agency) ning isegi USA sõjavägi, pole enamik ameeriklasi sellest midagi kuulnud.

Kuid kaugvaatlusega tegelevate meeste ja naiste elusid on see igaveseks muutnud. See puudutab ka riigieelarveliste KV-programmidega kaudselt seotud inimesi.

Sellest raamatust sai teaduse ja ekstrasensoorika vaheliste konfliktide, valitsusorganisatsioonide ja võimulepürgijate vahelise lõppematu võimuvõitluse ning sõjaväelise salastatuse ja rahva teabeõiguse vahel valitsevate vastuolude üks ohver.

Raamat, mida käes hoiate, pandi 1995. aasta suvel kalevi alla – neli kuud enne seda, kui valitsus lühikeses pressiteates kaugvaatlusprogrammide rahalise toetamise avalikustas.

Kaugvaatlust puudutav teave – üks meie valitsuse hoolikaimalt valvatud saladusi – on nüüdseks imbunud inimesteni, kes asjast aru saavad, ning äratab jätkuvalt elavat huvi. Tänaseks on mitmed kogenud selgeltnägijad selle fenomenaalse praktika laiema avalikkuse ette toonud. Sellest on räägitud raamatutes, artiklites ja avalikel loengutel. Leidub isegi ettevõtjaid, kes kuulutavad, et pakuvad kaugvaatluse teel saadud infot.

Mõistmaks, kuidas valitsuse ülisalajane projekt laiemale ringile huvi pakkuma hakkas, räägiksin lugejale enda isiklikest kokkupuudetest selle valdkonnaga.

Kui ma 1991. ja 1992. aastal riigis reisides meediaüritustel ja loengutel esinesin, küsisin kuulajatelt igal võimalusel: “Mis te arvate, milline valitsuse suur saladus järgmisena paljastatakse?”

Vastus oli peaaegu alati üksmeelne, mulle öeldi, et see peab olema midagi seoses UFO-dega. Tuleb tunnistada, et arvasin ka ise nii. Kuigi tundsin UFO-de vastu huvi juba nooruses, 1950. aastatel, ei teadnud ma neist rohkem kui iga teine asjahuviline. Otsustasin seda teemat lähemalt uurida ja sellest raamatu kirjutada.

Kui ma asusin UFO-uurijatega kontakte looma ja värskendama, räägiti mulle kõnest, mille oli pidanud tollal kapteni aukraadi kandev sõjaväe luureohvitser Ed Dames 1992. aastal Atlantas toimunud Neljanda leppe (Treat IV) konverentsil. Muuhulgas oli ta üksikasjalikult UFO-dest jutustanud – mis need on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad.

Tema asjatundlik toon äratas minus huvi, polnud ju tegemist tulihingelise new age’i fanaatikuga, vaid teeneka luureohvitseriga. Ja mitte mingi hullumeelsega. Oma väidetes toetus ta kolonel John Alexanderile, mittetapva lahingrelvastuse asjatundjale, kes tegeles nii sõjaliste kui ka luureprogrammidega, ning kindralmajor Albert Stubblebine’ile, endisele sõjaväeluure komandörile ja julgeolekuülemale.

Dames kõneles kuulajaile kaugvaatluse arendamisest, nimetades seda “tõsiseks töövahendiks”. Ta rääkis ka lendavatest “transpordivahenditest”, mis “transpordivad ressursse, tavaliselt Marsilt Maale, mõnikord ajas reisides”, maa-alustest hiiglaslikest koobastest ning Maal talveunes viibivatest marslastest, koguni “transtsendentsetest” olenditest, kel on ligipääs meie mõtetele.

Kuuldust elevil, võtsin Damesiga ühendust ja sain peagi kuulda ka sõjaväe kaugvaatlejatest. Damesi sõnul olid tema ja ta armeeohvitserist sõber David Morehouse võtnud ühendust New Yorgi kirjastusagendiga. Mõlemad mehed olid arvamusel, et kaugvaatlus on liiga tähtis teema, et seda vaka all hoida. Nad olid nõus rääkima.

Ja mina olin valmis kuulama. Minu kui ajakirjaniku jaoks oli see unistuse täitumine: kui kaugvaatlus osutub pettuseks, tähendab see maksumaksja raha häbiväärset raiskamist, aga kui kõik on tõsi – milline saavutus inimkonna arenguteel! Mõlemal juhul oli tegemist looga, mille lihtsalt pidin teada saama.

Jõudsime kokkuleppele: mina kirjutan kaugvaatlusest ja selle kasutamisest sõjaväes, Dames ja Morehouse abistavad mind faktide, kontaktide ja informatsiooniga. 1993. aasta juunis allkirjastasin lepingu Random House’i allüksuse, kirjastus Harmony Books’iga.

Alates tutvumisest Damesiga 1992. aasta suvel, töötasin kaugvaatlusloo kallal kolm aastat. Selle aja jooksul veendusin, et kaugvaatluse fenomen on reaalsus, mille kohta leidub ka ajaloolisi tõendeid. Mind tutvustati teistegi sõjaväelastest selgeltnägijatega, näiteks Lyn Buchanani ja Mel Riley’ga. Ma kohtusin järelevalvekomitee liikmetega, kes KV-programmil silma peal hoidsid – dr Paul Tyleri ja kolonel Alexanderiga. Ma intervjueerisin dr Hal Puthoffi ja Ingo Swanni, kes koos Russell Targiga on peamised kaugvaatlusprogrammi arendajad.

Töö oli raske, osalt ka seetõttu, et enamik asjaosalisi ei tahtnud rääkida ei salajasest valitsuse programmist ega enda seotusest sellega. Paljud keeldusid intervjuust või nõudsid anonüümsust. Kindlatele faktidele oli raske ligi pääseda.

1995. aasta keskel, kui raamat pidi peagi ilmuma, maksis Harmony toimetaja ilma minuga aru pidamata Morehouse’ile väikese summa, et ta lisaks raamatule mõned isiklikud materjalid. Morehouse oli hiljuti armeest segastel põhjustel lahkunud ja New Yorgi kirjastusagendi heaks tööle asunud.

Morehouse’i materjalide lisamine ärritas Damesi, kes võttis raamatut juba isikliku biograafiana, kuigi olin kogu aeg kinnitanud, et raamat keskendub eeskätt kaugvaatlusele ja sõjaväele, mitte kellegi eluloole.

Dames, kes selleks ajaks pidas väidetavalt kontakti hallide tulnukatega, saatis advokaadi kaudu Harmony’le kirja, vaidlustades raamatu ilmumise, kuigi oli eelnevalt allkirjastanud pretsedenditu kokkuleppe, et ta annab mulle käsikirja suhtes vabad käed (algse, Morehouse’i kommentaarideta raamatu suhtes). Olukord oli seda veidram, et selline avaldus tuli raamatu kirjutamist inspireerinud ja võimaldanud inimeselt ning mitte ühtki tema sõna ega materjali polnud välja jäetud ega muudetud. Oli neid, kes nägid Damesi sammu taga hämaramaid eesmärke.

Seda mõtet toetasid järgnevad sündmused. Esiteks pakuti raamatu toimetajale äkitselt teist töökohta väljaspool New Yorki ning ta loobus kõnealusest projektist. Huvitav oli see, et mõni kuu pärast raamatu avaldamisest loobumist naasis ta endisele töökohale. Raamatu kirjastamisega seotud juriidiline nõustaja, kes oli pärast põhjalikku käsikirjaga tutvumist selle heaks kiitnud, kadus samuti silmapiirilt.

Asjaajamine anti üle advokaadifirmale, kes polnud varem kirjastajaga koostööd teinud, ning ma sain korralduse firma juristiga mitte ühendust võtta ega asja arutada. Tema aga otsustas, et raamatut ei tohi Damesi ähvarduste tõttu avaldada. Uus toimetaja rääkis mulle, et kuigi ta ei saa tekkinud olukorrast aru ega kiida seda heaks, ei ole tal võimu raamatu avaldamiskeeldu tühistada.

Mulle kinnitati, et ainus põhjus avaldamisest keeldumiseks on Damesi võimalik kaebus, ent vastuseks minu selgitusele, et Dames on vaid üks allikatest ja tema materjalid võib raamatust välja jätta seda kahjustamata, öeldi, et raamatut ei avaldata niikuinii.

Kõik raamatuga seotud isikud olid arvamusel, et avaldamiskeelu taga seisab keegi kõrge võimuesindaja. Järgnevad sündmused ainult kinnitasid seda arvamust.

Raamatu avaldamisotsus tühistati 1995. aasta juuli lõpus, hoolimata sellest, et mitmed raamatumüüjad olid teose juba tellida jõudnud. Sama aasta 27. augustil kirjutati kaugvaatlusest ühes Londoni ajalehes. Loo pealkirjaks oli “Mustlane, rätsep, sõdur, ülitaju” (Tinker, Tailor, Soldier, PSI), autoriks Jim Schnabel, kes oli aasta algul Damesilt minu raamatu käsikirja koopia saanud. Schnabel avaldas kaugvaatlusest 1997. aastal raamatu, milles oli rohkelt detailseid kirjeldusi asjaga kursis olevatelt isikutelt.

Septembri alguses sekkus asjasse CIA – nende esindajad Ray Hyman ja Jessica Utts avaldasid kaugvaatlusest ülevaateartikli. Arvestades asjaolu, et Hyman oli Väidetavate Paranormaalsete Nähtuste Teadusliku Uurimise Komitee (Commitee for the Scientific Investigation of Claims of the Paranormal) eestvedaja, seega skeptik, keskendus ülevaade ainult KV nõrgimatele tulemustele – ja neid tulemusi ei seadnud keegi kahtluse alla.

Nende lõppraport, mis kandis kuupäeva 29.09.1995, oli paeluv segu kaugvaatluse poolt- ja vastuargumentidest. Raportis jõuti järeldusele, et kuigi “kaugvaatluse laborikatsetes on saavutatud statistiliselt märkimisväärne efekt”, puudub “ammendav seletus täheldatud kaasefektidele... ehk – fenomeni olemasolu kinnitamiseks on vajalik teada selle nähtuse põhjuseid ja põhjustajaid”.1

Teisisõnu, me teame, et asi toimib, aga ei tea, kuidas, järelikult ei peaks see üldse toimima. Võis aru saada, et raport püüdis kustutada avalikkuse huvi kaugvaatluse vastu.

Raportis kinnitati muuhulgas, et kaugnägemisel “puudub kasutusväärtus luuretegevuses”.2 Samal ajal andis CIA teada, et nende kaugvaatlusalased katsetused on vähelubavad ja nendega ei jätkata.

Jutud sellest, et valitsus kasutab psüühiliste erivõimetega isikuid luuretegevuses, läksid lahti oktoobris, kui üks kõmuleht avaldas loo pealkirjaga “Kuidas CIA meedium-agendid Venemaa tähesõja saladused varastasid”. See artikkel, mis põhines ilmselt valitsusasutuste infolekkel, naeruvääristas teemat sedavõrd, et ükski tõsine meediaväljaanne ei tahtnud omalt poolt midagi lisada.

Kaugvaatlust ja sellega tegelemist tunnistati esmakordselt avalikult CIA pressiteates 28. novembril 1995. Napilt ja pealiskaudselt kirjutasid sellest New York Times ja Washington Post, kirjeldades paraspioone vaid kui “kolme kodanikku, kel kahtlustatakse üleloomulikke võimeid ja kes asuvad Marylandi sõjaväebaasis”.3 See lugu ei jõudnud idarannikust kaugemale. Polnud ühtki vihjet, et kaugnägemisega tegeleb palju enam valitsuse salastatud agentuure ja teeb seda tänaseni, nagu kinnitavad mitmed teineteisest sõltumatud mitteametlikud allikad.

Ja veel – hoolimata kaugvaatluse käsitlemisest suuremates üleriigilistes ajalehtedes, ei mainitud kusagil, et parapsühholoogilise sõja programmi on rahastatud üle veerand sajandi, nelja erineva – nii demokraatide kui ka vabariiklaste – valitsuse ajal, mis tähendab, et valitsuste hinnnagul pidi asi seda väärt olema.

1996. aastal avaldas St. Martin Press Morehouse’i raamatu “Meedium-sõdalane” (Psychic Warrior), mis võeti lugejate poolt hästi vastu. Kuid raamatus avaldatud saladused tekitasid pahameelt kõrgetes sõjaväelastes, keda Morehouse’i varasemad salastatud operatsioonide paljastused niigi vihastanud olid. Vimm nakatas ka Morehouse’i endisi relvavendi, põhjustades sügavaid lahkhelisid sõjaväelastest kaugvaatlejate seas.

Morehouse kannatas kaugvaatluse avalikustamise pärast tõsiselt. Teda süüdistati kirjutusmasina loata omastamises ning abielurikkumises kaasvõitleja naisega (paar elas selleks ajaks juba eraldi). Morehouse saadeti tribunali ette ning suunati ravile Walter Reedi sõjaväehaigla psühhiaatriaosakonda. Kui ma teda sinna vaatama läksin, oli ta tugevatoimelisi rahusteid nii täis topitud, et suutis vaevu pead kergitada.

Morehouse’ile esitatud süüdistustest loobuti vaikselt, kui ta nõustus oma ametikohalt ja armeest lahkuma, kaotades kõik eesõigused, rääkimata heast nimest.

Damesi, kes oli paraspioonide loo avalikkuse ette toomise initsiaator, ei puutunud seevastu keegi ja ta säilitas võtmepositsiooni erafirmas, mille oli koos Morehouse’iga rajanud (PSI TECH). Mõne aja pärast pühendus ta kaugvaatluse õpetamisele.

Hilisõhtuste raadiosaadete sagedase külalisena oli Dames jätkuvalt populaarne, kuigi kaotas usaldusväärsust. 1993. aastal ütles ta ühele ajakirjale antud intervjuus, et soovib näost näkku kohtuda marslastega, kes elavad maa-alustes koobastes New Mexico lähistel, lisades: “Kui seda augusti lõpuks ei juhtu, jätame UFO-teema kõrvale.”4 Ei juhtunud seda ega teist.

1997. aastal, Hale-Boppi komeedi lähenemise aegu, rääkis Dames saates Coast to Coast raadiokuulajaile, kuidas ta oli kaugvaatluse teel teada saanud, et komeeti saadab taimemürkidega täidetud konteiner. Ta lisas, et konteinerist pärinevad hukatuslikud spoorid katavad maa vaibana, tappes enamiku elusolendeist. Ta ennustas ka inimeste immuunsüsteemi ulatuslikke kahjustusi, suremist tundmatutesse haigustesse ja õnnetusi tuumajaamades. Üks kahest – kas Damesi kaugnägemisvõimed olid erruminekust saati halvenenud või teenis tema jutt teisi eesmärke.

Vahepeal on Ameerika avalikkus saanud kaugvaatluse kohta teadmisi koguda üksnes kättesaadavate infokildude ja -katkete varal. Osa infost pärines paraspioonidelt endilt, pisut rohkem teaduslikest allikatest ja valitsuse dokumentidest ning osa kahtlaste motiividega isikutelt.

2000. aastal ilmus selle raamatu lühendatud väljaanne. Käesoleva trükisega püüan lugejatele esitada oma loo kaugvaatlusest. Teie ees on algupärane, ajakohastatud ja täiendatud “Paraspioonid”.

 

 

 

 

2. peatükk

 

 

 

 

Minevik kui sissejuhatus

 

 

 

 

Pärast kaugvaatlusüksusega liitumist hakkas Morehouse oma küsimustele vastuseid leidma.

Väljaõpet alustades avastas ta, et kaugvaatlus on inimkonda saatnud juba ammustest aegadest saadik, lihtsalt teiste nimede all. Juba varaseimad ajalooürikud sisaldavad teateid nägemustest, prohvetlusest, tõekuulutustest ja ennustamisest. Hoolikal uurimisel selgub, et kõigi nende taga on üks ja seesama fenomen.

Veedades, inimkonna vanimates kirjatöödes, on viiteid üleloomulikele jõududele, mida nimetatakse siddhi’deks. Hinduismi pühakirjade järgi kujutavad siddhi’d endast meditatsiooni kõrvalefekte, mis tekivad mediteerija tahtest olenemata ja võivad ta segadusse viia.1

Dr Richard Broughton, Durhamis North Carolina osariigis asuva parapsühholoogia instituudi juhataja, viitab 3500 aastat tagasi kirja pandud Patandžali “Yoga-sutra’le”. Selles kirjeldatud meditatsioon on tähelepanuväärselt sarnane võtetega, mida kasutatakse kaugvaatlusel:

 

(Jooga) meditatsioon... (on) vaimuseisundite jada, milles välisärritajad aste-astmelt kõrvale jäetakse... Meditatsiooniprotsessi ehk samjaana käigus võivad tekkida üleloomulikud ilmingud, enamasti kõiketeadva selgeltnägemise tunne, kuid vahel lisanduvad ka füüsilised efektid nagu levitatsioon, esemete liikumapanek või tervenemine.2

 

Kuni viimase ajani on inimeste psüühiliste erivõimete kirjeldused põimunud religiooniga. Mida siis religioon selliste asjade kohta ütleb?

Kõik maailma religioonid kristlusest islami ja ida müstitsismini sisaldavad lisaks vaimsetele juhistele ohtralt lugusid prohvetlusest ja ilmutustest. Ning kõik need näivad olevat seotud nägemisega.

Jesaja raamat piiblis algab sõnadega: “Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Ahase ja Hiskija päevil.”

Hesekiel, teine piibli prohvet, oli ilmselt enamat kui avasilmi uneleja. Ta näitab end hea ajakirjanikuna, kui ei ütle: “Mul oli kord selline nägemus,” vaid paneb kirja täpse aasta ja kuupäeva ning teatab: “Kolmekümnendal aastal, neljanda kuu viiendal päeval, kui ma olin vangide seas Kebari jõe ääres, sündis, et taevad avanesid ja ma nägin Jumala nägemusi!” (He 1:1)

Holmani piiblisõnastiku (Holman Bible Dictionary) järgi mõjutasid varajased prohvetid kõiki Iisraeli ametkondi ja eluvaldkondi, hoolimata sellest, et neid sageli põlati, vangistati, eirati ja taga kiusati. Prohvetid moodustasid omaette kool- või kildkondi ning nende abilised talletasid prohvetlikud sõnumid tulevastele põlvedele.3

Piibli prohvetlus ei piirdu ainult meestega. Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatust leiame naisprohvet Deboora, kes jagas israellaste juhile Baarakile infot Kaanani kuninga Jaabini väepealiku Siisera sõjavägede asetusest ja olukorrast. Siisera väed leiti üles ja nii oli Deboora paraluurel otsustav osa Tõotatud maa vallutamisel. Teda võib õigustatult maailma esimeseks sõjaväeliseks kaugvaatlejaks nimetada. (Ko 4:4-16)

Ka Uues Testamendis oli prohvetlusel messiase plaanide avaldamisel suur tähtsus.

Paulus andis selles vallas head nõu, mida võiksid ka tänapäeva inimesed kuulda võtta.

“Ärge pange halvaks prohvetlikult kõnelemist! Katsuge kõik läbi ja pidage kinni sellest, mis hea on,” kirjutas ta koguduseliikmetele Tessaloonikas. (1Te 5:20-21)

Kreeka ajaloolase Herodotose kirjapandust teame, et kuningas Kröösus põles soovist prohvetitelt ja oraaklitelt strateegilist sõjaväelist infot saada. Kuid ta tahtis ka kindel olla, et nende info vastab tõele. Niisiis umbes 550 aastat eKr viis Kröösus läbi esimese parapsühholoogiliste võimete testi. Ta saatis seitsme silmapaistvaima oraakli juurde kullerid, käskides neil sõnum üle anda täpselt sada päeva pärast linnast lahkumist. Neil tuli oraaklitelt küsida, millega kuningas sel päeval tegeleb.

Määratud päeval võttis Kröösus käsile kuningale väga sobimatu tegevuse. Ta keetis suures pronkskatlas lambakintsu ja kilpkonna. Ainult Delfi oraakel vastas kuninga küsimusele õigesti, kuulutades:

 

Kas ma ei suuda kokku lugeda liivateri

ja mõõta vett meres?

Pole inimese kõnet, mida ma ei mõista.

Ja pole minu eest peidetud ka rumalad mõtted.

Tunnen keeva lambaliha ja kilpkonna lõhna:

neid ümbritseb alt ja külgedelt pronksikiht.

 

Kuningas Kröösus sai veel ühe õppetunni – ära usalda pimesi meediume ja prohveteid. Jäänud Delfi oraakli võimetega rahule, küsis Kröösus, kas ta peaks ületama Halyse mäeaheliku ja ründama Pärsia kuningat Küürost. Oraakel vastas: “Kui Kröösus on Halyse mäed ületanud, kaob võimas impeerium.” Kröösus, kes luges sellest välja, et tema plaane saadab edu, ründas Küürost. Kuid Kröösus oli see, kes lüüa sai, ja tema “võimas impeerium” kadus.4

See juhtum näitab, et ilmutust tuleb õigesti tõlgendada ja õigesti sõnastada. Kuna kreeklastel oli kombeks halva sõnumi toojad teise ilma saata, siis võib aru saada, miks oraakel nii mitmetimõistetavalt vastas.

Tunnistusi paranormaalsetest võimetest leiab kogu inimkonna ajaloost, alates Aafrika nõidarstidest kuni Fidži šamaanideni. Polüneesia saartel tuntud võimsa vaimse õpetuse huna järgi on igas inimeses kolm hinge või vaimu. Unihipili ja uhane on vastavalt teadvus ja alateadvus, aumakau aga kõrgem mina, mille lähim vaste psühholoogias võiks olla “üliteadvus”.

Paranormaalsete nähtuste uurija ja kirjaniku Brad Steigeri andmetel olid iidsed kahuna preestrid võimelised oma kõrgema minaga kontakteeruma, kasutades palveriitust ha. Riitus kujutas endast meelte vaigistamist, kõrvaliste mõtete ja meelemüra väljalülitamist, sügavat hingamist ja teatud võtete kordamist, mis ei erine oluliselt kaugnägemisel kasutatavatest võtetest.

Steiger kirjutas:

 

Seda riitust võib kasutada igaüks, kes soovib siiralt säärast kontakti saavutada. Kui riitus täpselt läbi viia, võib omandada samasugused telepaatia, selgeltnägemise ja ravitsemisvõimed, nagu olid kahuna preestritel ja on praegugi, ehkki neid varjatakse.5

 

Põhja-Ameerika indiaanlaste rikkaliku vaimse pärandi hulka kuulub usk viie meele piire ületavasse jõudu. Seda nägemusi ja ettekuulutusi sisaldavat pärimust on tutvustanud Mathew King, lakota suguharu eestkõneleja. (“Ärge nimetage meid siuudeks, see on valge inimese antud nimi.”) King on jutustanud, kuidas ta läks kord üles mäele ja palvetas seal, et Jumal aitaks tal suhkruhaigust ravida. Ta kirjutas sellest nii:

 

Ja kui ma seal olin, ütles keegi mulle: “Pööra ümber!” Ma pöörasingi ümber ja minu ees seisis kauneim indiaani naine, keda olen kunagi näinud. Tal olid pikad mustad juuksed ja imeilus nägu. Ta hoidis midagi minu poole sirutatud käes. Need olid väikesed kadakamarjad, tumesinised marjad, mis kadakatel kasvavad. Ta hoidis neid käes, kuid enne, kui ma oma käe sirutada jõudsin, oli ta kadunud... Hiljem, juba haiguse küüsis olles unustasin marjad. Mind saadeti valge inimese arstide juurde. Nad andsid mulle tablette. Igal hommikul pidin insuliini saama. Olin pikka aega haiglaravil. Siis meenusid mulle Valge Piisoni Karja Naine ja need väiksed sinised marjad. Ma korjasin mõned, keetsin neid, nõrutasin vedeliku ja jõin seda. See oli nii mõru, et viis suhkru mu kehast välja. Arstid kontrollisid mind ja olid hämmastunud. Nad ütlesid, et diabeeti pole ja ma ei pea enam insuliini manustama. Nad küsisid minult, kuidas ma seda tegin, kuid mina ei öelnud. Jumal andis meile meditsiini, et me seda inimestega jagaksime, kuid valge inimene omastab need teadmised, küsib kõrget hinda ja laseb surra neil, kes seda maksta ei suuda. Jumala arstiabi on tasuta.”6

 

Ka paljud teised kirjanikud on dokumenteerinud müstitsismi ja paranormaalsuse ilminguid, mis moodustavad põlis-ameeriklaste pärimusest olulise osa.

Pärast kirjeldust, kuidas muistsed indiaanlased mica või kvartsplaatide abil kauge maa taha heliogramme saatsid, lisas Arthur C. Parker: “Nii imepärased kui need märguandesüsteemid ka ei tundu, olid veel ravitsejad, kes väitsid, et suudavad oma mõtteid läbi õhu saata ja nii kaugel eemal teatud sündmusi esile kutsuda. Teised võisid oma vaimusilmas kaugetesse paikadesse rännata ja kirjeldada, mis seal parasjagu toimub.”7

Ühes Põhja-Ameerika põlisrahvaste vaimsusele pühendatud uurimuses on ära toodud lugu, mille jutustas penobskoti suguharu indiaanlane, kes oli koos naise, poja ja miniaga jahiretkele läinud. Naised jäid laagrisse, mehed liikusid edasi ja lubasid kolme päeva pärast saagiga tagasi tulla.

Möödus neli-viis päeva ja naised hakkasid meeste pärast muret tundma. Ühel õhtul ütles ämm miniale, et heidab magama ja vaatab unes, mis meestega toimub. Mõne aja pärast nägi minia, kuidas ämma keha läbis “tulekera”, naine ärkas ja ütles: “Ära muretse, nad tulevad homme tagasi. Neil oli õnne ja saaki on palju. Ma nägin just, kuidas nad lõkke ümber istusid ja õhtusööki sõid.” Järgmisel päeval jahimehed naasid, kaasas tohutu saak.8

Indiaani folklooris leidub vihjeid ka sellest, et vaimurännakud ulatusid vahel väljapoole selle maailma piire.

20. sajandi algul rääkis osage-indiaanlane Lõbus Vasikas antropoloog Francis La Flesche’ile oma õpingutest suguharuvanemate kogu juures, mida kutsuti No-ho-zhi-ga. Ta jutustas:

 

Mu poeg, iidne No-ho-zhi-ga on meile pärandanud laulude, wi-gi-e, tseremooniate ja sümbolite kaudu palju asju, mida on meid ümbritsevatest saladustest õppinud. Kõiki neid asju on nad õppinud wa-thi-gtho, vaimusilmaga otsimise võime abil. Nad räägivad päevavalguse saladustest, mis mõjutavad kõike siin maal, kõike elavat, ja pimeduse saladustest, mis kõnelevad meile kõrgemate maailmade asukatest, kellest igaüks rändab igavesti oma rada, puutumata teistega kokku. Nad otsisid väga kaua elu allikat ja tulid viimaks mõttele, et see voolab nähtamatust loovast väest, millele andsid nimeks Wa-ko-da.9

 

Mehhikos on usaldusväärseid ülestähendusi sellest, kuidas vähemalt neli põlve enne hispaanlaste saabumist ennustati prohvetlikult, et ühel päeval tulevad mere tagant kummalised habetunud mehed, “karbid” peas. Legendide kohaselt pidid need teravate mõõkadega relvastatud mehed Mehhiko vallutama ja asteekide jumalad hävitama.10

Taolisi lugusid on küllaga ja mõned neist ulatuvad nüüdisaega.

Stephan A. Schwartz, kes ühena esimestest parapsühholoogia esiajalugu käsitles, kirjutas oma raamatus “Ajaloo hämarate võlvide all” (The Secret Vaults of Time) teadlasest, kes 1950. aastate lõpul kirjeldas, kuidas indiaanlased eemalviibivate sugulastega ülitaju abil ühendust võtavad. Teadlase sõnul “lähevad montansjee suguharu valitud liikmed metsatukka, ehitavad endale telefoniputka-suuruse onni, ronivad sisse ja kui vägi on piisavalt suureks kasvanud, võtavad ühendust sõbra või sugulasega, kes võib olla sadade kilomeetrite kaugusel”.11

Nii nagu indiaanlased kasutasid meditatsioonitehnikaid sidepidamiseks ja tuleviku ennustamiseks, olid prohvetlus ja tõekuulutamine levinud praktikad ka Vana-Roomas, ehkki neid ametlikult ei tunnustatud. Nii ajalooõpikutes kui ka kirjanduses (“Märtsi iidid”) on jäädvustatud hoiatused Julius Caesarile, et teda võidakse Rooma senati istungil tappa. 

Üks silmapaistvaimaid Rooma selgeltnägijaid oli Apollo-nius Tüaanast. Efesose rahvale peetud kõne ajal katkestas Apollonius ootamatult jutu ja hüüdis valju häälega: “Efesose rahvas, see on tehtud. Nüüdsama kukutati türann ja ma näen vabadust tervitavat Roomat.” Mõni päev hiljem jõudis Efesosse teade, et Rooma keisri Dominitianuse on tema naise teenrid surnuks pussitanud.

Apollonius, kes oli palju reisinud ja kursis nii lääne kui ka ida mõttevooludega, ütles, et pärast materiaalsest maailmast lahtiütlemist “avanesid tema silmad igavikulise maailma surematule olemusele” ning ta omandas võime “mõõta aega ühe silmapilguga, mõista asju ühe mõttega”.12 Aastaid enne sündmuste tegelikku toimumist ennustas Apollonius aastatel 68–96 valitsenud Rooma keisrite saatust.

Keskaeg kubises kõikvõimalikest ennustajatest ja selgeltnägijatest nagu Hermes Trismegistos, Albertus Magnus, Pico (Mirandola krahv), Porta ja Roger Bacon.

Frantsiskaani munk Bacon sündis jõukas Inglismaa peres ning omandas hariduse Oxfordi ja Pariisi ülikoolides, õppides kõiki keskaegseid loodusteadusi – alkeemiat, astronoomiat, astroloogiat, optikat ja matemaatikat. Kõige paremini mäletatakse aga tema hämmastavalt täpseid ennustusi 1268. aastal kirjutatud raamatus “Epistola de Secretis”. Ta kirjutas “kaarikutest, mis liiguvad uskumatul kiirusel, loomade abita”, “masinavärgist (järgneb hämmastavalt täpne lifti kirjeldus), mille abil saavad inimesed mööda seinu üles või alla liikuda” ja “veesõidukitest, mis ei vaja aere ega sõudjaid, nii et hiigelsuured laevad võivad ilma nendeta meredel ja jõgedel liikuda”.13

Bacon kirjeldas mitmeid moodsa aja leiutisi nii täpselt, et palju aastaid peeti teda püssirohu leiutajaks. Bacon kirjutas:

Selle abil võib tekitada kõuekärgatusele sarnanevat müra, kuid veel palju hirmsamat kui looduslik heli, tagasihoidlik kogus õiget segu – vaid täismehe pöidlaotsatäis – teeb kohutava paugu ja sinaka välgatuse, seda võib mitut moodi kasutada ja nii terveid linnu või sõjavägesid hävitada.14

 

14. sajandi lõpul sai Prantsuse naisprohvet Marie d’Avignon nägemuse “neiust, kes taastab Prantsusmaa”. Loomulikult käis see ühe ajaloo kuulsaima naise Jeanne d’Arci kohta. Jeanne ise oli samuti visionäär ja ennustaja, kes kasutas oma üleloomulikke võimeid Prantsusmaa inglaste käest vabastamiseks peetud lahingutes.15

Tema pihiisa Jean Pasquereli sõnul oli Jeanne kord möödunud ratsamehest, kes teda sõimas. Jeanne öelnud mehele: “Jumala eest, sa vannud ja nead, ise surmasuus olles!” Tund hiljem kukkus mees Chinoni kindluse vallikraavi ja uppus.

1431. aasta 1. märtsil peetud kohtuistungil kuulutas Jeanne, kui Inglise võimudega koostööd teinud Prantsuse vaimulikud teda hereesias süüdistasid: “Ma tean, et enne seitsme aasta möödumist kaotavad inglased veel rohkem kui Orlèans’is, nad kaotavad kõik, mis Prantsusmaal veel nende käes on.” Inglased kaotasid Normandia, viimase suutäie Prantsusmaast 1439. aastal Formigny lahingus, vaid aasta hiljem, kui ennustatud.16

Kuid Jeanne’i ja Baconi ennustused kahvatuvad kuulsaima keskaegse selgeltnägija ettekuulutuste kõrval. Oma õpingute käigus tutvus Morehouse ka Michel de Nostredame’i ehk Nostradamuse töödega.

Nostradamus, omaaegne tunnustatud arst ja teadlane, kindlustas endale koha ajaloos prohvetina, kui avaldas 1555. aastal raamatu “Centuries” (“Sadakonnad”).

Inkvisitsiooni innukuse tõttu oli Nostradamus sunnitud kasutama mõistukõnet, anagramme ja teaduslikku ning astroloogilist žargooni, et teda nõidumises süüdistatuna vangi ei pandaks. Tegelikult oli Nostradamus, kelle perekonda kuulus nii kristlasi kui ka juute, pühendunud kristlane ning omistas oma prohvetlikud nägemused alati Jumala kingitud väele.17

Kuigi paljud “Sadakonna” katräänid jäävad segasteks ja nõuavad tõlgendamist, on osa neist hämmastavalt selged. Nii öeldakse II sadakonna 51. katräänis: “Õiglase verest tuntakse Londonis puudust, kakskümmend korda kolm ja kuus ta läheb välgust põlema: muistne daam langeb oma kõrgest kohast, samast sektist tapetakse mitmed.”18

Pole eriti kahtlust, et Nostradamus rääkis 1666. aasta Londoni suurest tulekahjust, nimetades nii aja kui ka koha. “Muistne daam” viitab Neitsi Maarja kujule, mis St Pauli katedraali katuseorvast tulekahju ajal alla kukkus; õnnetus nõudis lisaks sadade süütute kristlaste elusid.

Kuigi enamik Nostradamuse kirjutisi räägib Euroopast ja tema ajale lähematest sündmustest, näivad mõned sõnumid nüüdisaega kirjeldavat. Tema kirjeldused Napoleonist on küllalt veenvad ja VIII sadakonna 1. katräänis mainib ta isegi tema nime: “PAV, NAY, LORON on rohkem tuli kui veri, ujub uhkuses, üks suur põgeneb ühinemiskohta: ta keelab harakatel sisse astuda, Pampon, Durance hoiavad kokkupigistatult.”19

Nime Napoleon kirjapilt korsika murdes on Napauleone.

IV sadakonna 75. katrään sobib kirjeldama Napoleoni lüüasaamist lumisel Venemaal: “Üks, kes on võitluseks valmis, loobub tegutsemast, vaenlaste pealik saavutab võidu: järelvägi osutab vastupanu, nõrkenud surevad valgel territooriumil.”20

IX sadakonna 16. katräänis nimetab Nostradamus jällegi isikuid, kelle sündi ta ette näeb: “Franco tuleb nõupidamisele Kastiiliast, saadik ei nõustu, põhjustab tüli: nendele Rivera’st tuleb kaklus, ja nad keelavad suurele sügavikule sissepääsu.”21

Erika Cheethami interpretatsiooni järgi on “Franco” all mõeldud Hispaanias võimul olnud Fransisco Francot ja “Rivera” võib tähistada diktaator Primo de Riverat, kelle Franco kukutas. Viimane rida kirjeldab Franco pagendust, kui tal ei lubatud üle Vahemere kodumaale Hispaaniasse naasta.

Nostradamus kirjutas IV sadakonna 68. katräänis: “Ühel väga lähedasel aastal, eemaldunud Veenusest, kaks Aasia ja Aafrika suurimat Reinist ja Hister’ist öeldakse neid tulevat, karjed, pisarad Maltal ja Liguuria rannikul.”22 Cheetham kirjutab, et värss keskendub sõnale ‘Veenus’, mis tema arvates märgib tegelikult Veneetsiat. Nii viitavat värss Mussolini, Hitleri (Hister) ja jaapanlaste kohtumisele Brenner Passis (Veneetsia lähistel), kus allkirjastati kolmik-kokkulepe. “Aafrika” märgib Mussolini pürgimusi Etioopia vallutamisel ning viimane rida kirjeldab brittide ja teljeriikide vahelist võitlust Vahemere piirkonnas.

III sadakonna 35. katrään näib jällegi Hitlerile osutavat: “Kõige sügavamas Lääne-Euroopas, vaeses peres sünnib üks laps, kes oma keelega kütkestab suured hulgad: idapoolses kuningriigis kasvab ta kuulsus.”23 Hitler sündis Austrias vaeses peres, kasutas oma oraatorivõimeid saksa rahva hullutamiseks ning kogus poolehoidjaid Jaapanis, riigis, millest sai üks tema liitlasi.

On väidetud, et Nostradamus on ette näinud kõikvõimalikke sündmusi alates John ja Robert Kennedy mõrvamisest kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Mõnede arvates ennustanud Nostradamus koguni kosmosesüstiku Challenger hukku 1986. aastal, kui ta I sadakonna 81. värsis kirjutas: “Üheksa pannakse inimeste hulgast kõrvale, eemale kohtust ja nõuandest: nende saatus on erinev juba alguses, kapa, teeta, lambda surnud, pagendatud, hajutatud.”24

Paraku ei ole Nostradamuse teostele ühest tõlgendust, kuigi tema ennustused on paljuski eksimatult õiged. Igaüks, kes selle Prantsuse selgeltnägija töid mingis versioonis lugenud on, mõistab, et tema täpsus on üle mis tahes trikkidest või leidlikest tõlgendustest.

Kuidas Nostradamus enda prohvetlike kaemusteni jõudis? Vastuse annab ta I sadakonna 1. ja 2. katräänis:

 

Ta istub öösi oma salakambris,

Üksi, pronksjärile toetudes:

Tühjusest ilmuv kitsas leek

Laseb kuulutada asju, mida tasub uskuda.

 

 

Vits käes, pandud keset oksaharusid,

Ta kastab märjaks nii kuueääre kui jalad:

Hirm, värisev hääl läbi varrukate:

Hiilgus jumalik. Jumalik istub juures.25

 

Kuigi ka selle lõigu kohta on erinevaid tõlgendusi, on üldi-ne tähendus selge: Nostradamus sulgus hilisel tunnil salajasteks õpinguteks kambrisse ning asetas kolmjalale veeanuma. Sellist ennustamisviisi kirjeldati neljandal sajandil neoplatonist Jamblichuse poolt ja 1547. aastal ilmunud raamatus “De Mysteriis Egyptorum”, mida võis lugenud olla ka Nostra-damus.

Pärast meele vaigistamist vaatas Nostradamus veepinda, kuni saavutas meditatiivse seisundi ja hakkas nägema tulevikunägemusi. Ka see meetod on hämmastavalt sarnane kaugvaatluse võtetega.

Kuninganna Elizabeth I valitsusajal tegutsenud õukonnaastroloog John Dee oli samuti üks varajasi paraspioone, kui nii võib öelda. Ta sai vaimumaailmast teate, et Hispaania käsilased kavatsevad maha põletada metsad, mis varustavad Inglise laevastikku puiduga. Ettevaatusabinõud võeti tarvitusele ja nagu ajaloost teada, purustas Briti merevägi 1588. aastal Hispaania armaada, tugevdades oluliselt Inglismaa mõjujõudu maailmas.26 (On huvitav märkida, et John Deest sai omamoodi “James Bond” – ta signeeris oma ettekanded koodinumbriga 007.27)

18. sajandi lõpu suurimad saavutused parapsühholoogia vallas võib kanda Austria päritolu teadlase ja filosoofi Franz Anton Mesmeri arvele, kes andis nime mesmerismile ehk hüpnotismile.

Briti kirjaniku ja paranormaalsete nähtuste eksperdi Colin Wilsoni hinnangul olid Mesmeri seisukohad moodsa psühholoogia nurgakiviks. Wilson kirjutas:

 

Mesmer (töötas välja) seisukoha, et universumit läbistab mingi “magnetiline fluidum” ning tähed ja planeedid põhjustavad selle fluidumi “tõusu”... Mesmer uskus, et need “tõusud” mõjutavad inimese haigestumisi ja tervist, sest meid endid täidab samuti närvikava genereeritud magnetiline fluidum. Kui see fluidum blokeeritakse või seiskub, me haigestume. Kui takistused on magnetite või arsti enda “loomuliku magnetismi” abil kõrvaldatud, siis paranetakse.28

 

1778. aastal siirdus Mesmer Pariisi ja põhjustas seal oma väidetega paraja skandaali, nii et asjasse sekkus lausa kuninglik uurimiskomisjon. See komisjon, kuhu kuulus ka Ameerika saadik Benjamin Franklin, jõudis järeldusele, et Mesmeri väited magnetismi abil saavutatud tervenemise kohta ei pea tegelikult paika ja tervenemisjuhud on põhjustanud enesesisendus. Hoolimata komisjoni hinnangust ja Prantsuse revolutsiooni tekitatud kaosest säilis Mesmeri tööde vastu suur huvi.

1826. aastal kutsus Prantsusmaa Teaduste ja Meditsiini Akadeemia kokku teise komisjoni, mis Mesmeri meetodeid uurima asus. Skeptikud uskusid kindlalt, et raport tuleb sama hävitav kui esimene. Kuid komisjoni järeldused panid neid jahmatama.

Richard Broughtoni sõnadega:

 

Komisjon tunnistas, et kuigi nad ei suutnud täpselt tuvastada, mida transiseisund endast kujutas, olid nad veendunud, et transs on ehtne. Veel enam, nad jõudsid arvamusele, et see võib aidata arendada uusi oskusi, mida võiks kirjeldada sõnadega “selgeltnägemine”, “intuitsioon”, “sisekaemus”. Lõpuks veensid komisjoniliikmed akadeemikuid, et mesmerismi-alaseid uuringuid tuleb julgustada, sest tegemist on “väga huvitava psühholoogia ja loodusloo haruga”. Akadeemia juhid ei olnud komisjoni järeldustega rahul ega teinud midagi nende soovituste järgimiseks.29

 

Pärast aastaid kestnud vaidlusi teadus- ja meditsiiniringkondades arenes mesmerism edasi süsteemiks, mida tänapäeval tunneme hüpnotismina.

19. sajandil pöördus avalikkuse tähelepanu William Dentoni nimelisele inglasele, kes dokumenteeris mõned puhtakujulised kaugvaatluse juhtumid. Noore mehena hakkas Denton metodistiks, kolis Ühendriikidesse ja abiellus seal Cincinnattist pärit naisega. 19. sajandi keskpaiku sai temast Bostoni ülikooli geoloogiaprofessor.

Sel ajal nimetati selgeltnägemist psühhomeetriaks ja Denton asus innukalt uurima kaugvaatluse võimalikkust sihtkohast pärit esemete abil. Oma naises Elizabethis leidis ta väga tänuväärt katseisiku.30

Wilsoni sõnadega:

 

Denton kasutas mõjutuste vältimiseks ettevaatus-abinõud, mis välistas igasuguse autosugestiooni võimaluse, tõestades sellega, et ta on tõeline teadlane. Ta mässis erinevad esemed (kivid) paberisse ja ajas segamini, nii et ei mäletanud isegi, mis on mis. Seejärel andis ühe neist naise kätte. Naisel tekkis nägemus vulkaanist, mille külgedelt nõrgus laavat. “See peab olema laava,” arvas proua Denton ja tal oli õigus.31

 

Proua Dentoni edu esemete puudutamise teel info ammutamises oli tähelepanuväärne ning on hästi dokumenteeritud. Aja jooksul muutus ta osavamaks ja suutis isegi paika panna ajastu, kust esemed pärinesid.

Kord andis Denton naisele killu Vana-Rooma oraatori Cicero villa väljakaevamistel leitud mosaiikpõrandast. Denton lootis kuulsa roomlase kirjeldust kuulda ning küsis naiselt, mis muljeid see kild temas tekitab.

Proua Denton kirjeldas Rooma olustikku, suurt sammastega villat ja raskeid sameteesriideid. Ta nägi ka kiivrites sõdureid ning iseloomustas nende juhti: “Tüse mees laia näo ja siniste silmadega. Ta on majesteetliku hoiakuga, kuid temas on ka tubli annus nutikust,” lisas ta. “Ta peab ennast teistest paremaks ja eemaldub nende seltskonnast.”32

Denton oli pettunud. Naise kirjeldus ei sobinud üldse Ciceroga, kes oli pikakasvuline ja kõhn. Kuid mõni aeg hiljem sai Denton teada, et enne Cicerot oli maja omanikuks Rooma diktaator Sulla. Sulla oli elurõõmus mees, keda sõbrad armastasid ja sõdurid “õnneseen Sullaks” kutsusid. Ilmselt oli see Sulla, keda naine vaimusilmas nägi, mis annab kindlat tunnistust ka sellest, et Denton mõjutas naise vaimurännakuid väga vähe või üldse mitte.33

1873. aastal avaldatud raamatus püüdis Denton kirjeldada, mida tema naine koges, kui kaugvaatles teisi eksistentsi tasandeid:

 

Sageli küsitakse, kus kõik need asjad asuvad, mida psühhomeetrik näeb? Sellele küsimusele võib pisut valgust heita proua Dentoni ootamatu nägemus. Kas see on reaalsus, kuhu hinged siirduvad pärast surma? Või on olemas veel kaugem reaalsus, millest meieni jõuab vaid ähmane kaja? Räägib proua Denton: “Ma olen teises maailmas, millesarnast pole varem näinud... Kuid see tundub reaalne maailm, asiste olenditega, mis liigub tagasi, veelgi rohkem tagasi, peaaegu lakkamatult, nii aega kui ka ruumi. Ma näen inimesi ja nende töö tulemusi, isegi pingutusi, mis nende tulemusteni on viinud. Algul pidasin seda mingiks miraažiks. See näis pildina kõigest, mis olnud, kuid nüüd tundub mulle, et võiksin astuda siinsest maailmast sealsesse – ma ei oska seda muudmoodi nimetada – ning rännata läbi kõigi sealnähtud vaatepiltide. Kui erinevad on siinne mateeria ja see, mis tundub sealse mateeriana! Ühes on elemendid nii jämedakoelised ja nurgelised, et ma imestan, kuidas me seda kõike talume, veel enam, me soovime jätkuvalt sellesse maailma jääda. Teises on kõik elemendid nii peened – ei mingit nurgelisust ega too-rust, mis iseloomustab siinset –, et ma peaksin meeleldi hoopis seda maailma tõeliseks eksistentsiks, mitte siinset.”34

 

Denton kirjutas: “Ma olen kindel, et treenitud psühhomeetrikud suudavad rännata planeedilt planeedile ja näha nende hetkeseisundit minuti täpsusega, samuti nende minevikku.”35

Paraspioonide väitel ühtivad proua Dentoni kogemused täpselt nende kaugvaatlejate nähtuga, kes on tunginud ka teistesse eksistentsivormidesse peale meie oma.

Mesmeri hüpnotism ja Dentoni psühhomeetria koos spiritualismi ja meediumlusega köitsid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tugevalt avalikkuse tähelepanu. Ja mil iganes tekib laiema üldsuse huvi, ilmuvad välja ka petturid ja šarlatanid.

Paranormaalsete nähtuste uurimisest sai tänapäeva teaduse osa, kui 1882. aastal kogunes Londonisse rühm teadlasi ja õpetlasi, kes asutasid Psüühiliste Uuringute Ühingu (Society for Psychical Research – SPR).

Esimest korda ajaloos võeti ülemeeleliste võimete uurimi-seks kasutusele tänapäevased teaduslikud meetodid – standardiseeritud kirjeldused, kindlaid reegleid järgivad eksperimendid jne.

SPR saavutuste hulgas oli ka petistest meediumide ja spiritualistide paljastamine. 1884. aastal uurisid nad teosoofia seltsi asutajat Helena Hahni (laiemalt tuntud madam Blavatsky nime all) ning nimetasid teda üpris teravalt “üheks kõige keerukamaks, leidlikumaks ja huvitavamaks petiseks inimkonna ajaloos”.36

Kuid SPR tegi peale petiste väljaselgitamise palju muudki. Nende uuringud ja psüühilised eksperimendid olid hämmastavad ja lõid järgnevaks uurimistööks kindla aluse.

Üks SPR silmapaistvaimaid uurijaid oli Charles Richet, Pariisi ülikooli meditsiiniteaduskonna füsioloogia professor ja tulevane Nobeli preemia laureaat. Richet uuris selgeltnägemist, lastes katsealustel kirjeldada läbipaistmatusse ümbrikusse pistetud mängukaarte, luues sellega meetodi, mida hiljem kasutas edukalt ka kuulus paranähete uurija J. B. Rhine.37

Joseph Banks Rhine (sõprade jaoks lihtsalt J. B.) ja Louisa Weckesser olid head sõbrad juba teismelistena ning mõlemal oli 1920. aastatel Chicago ülikoolist saadud doktorikraad botaanikas. Võinuks arvata, et pärast abiellumist jätkavad mõlemad Rhine’id karjääri botaanikas, kuid juhuslik kohtumine kuulsa kirjaniku, parapsühholoogia innuka huvilise Arthur Conan Doyle’iga muutis kõik. Kui J. B. kuulis Doyle’i parauuringutest rääkimas, hakkas ta ka ise selle valdkonna vastu huvi tundma.

Peagi lõid mõlemad Rhine’id kaasa Duke’i ülikooli parauuringutes Durhamis Põhja-Carolina osariigis. Broughton on öelnud: “Kui õpetlased peavad SPR-i asutamist 1882. aastal parapsühholoogia kui teaduse algusaastaks, siis Rhine’i saabumist Duke’i ülikooli 1927. aasta septembris peetakse parapsühholoogi elukutse (originaali rõhutus) algusaastaks.”38

Rhine’i eksperimendid olid alguses vaid statistilised. Erilise kujundusega kaarte kasutades lasi ta sadadel katse-alustel mõistatada, millise kaardi nad järgmisena tõmbavad. 1932. aastaks oli Rhine koos abilistega selgeltnägemise fenomeni olemasolu tõestanud. Rhine nimetas nähtuse meelteväliseks tajuks (extrasensoric perception – ESP). Kuid mis veel olulisem, ta näitas, et ESP hõlmab loomulikke suhteid ja sidemeid samamoodi nagu mis tahes tavaline psühholoogiline nähtus.

1933. aastal pöördus Rhine’i poole noormees, kes väitis, et ta suudab piisavalt keskendudes mõjutada täringu veeremist õnnemängus. Eelnevalt oli Rhine uurinud vaid meeltevälist taju. Füüsikalise reaktsiooni esilekutsumist vaimujõuga nimetatakse psühhokineesiks (PK). Rhine’i uudishimu tärkas ja ta hakkas kohe täringuvisete kohta statistilisi andmeid koguma.

Wilson kirjutas: “Rhine’i eksperimendid näitasid, et mänguril oli õigus olnud – ta suutis teatud ulatuses mõjutada täringut kuut punkti ette lööma. Sestpeale on sarnaseid eksperimente korratud tuhandeid kordi ja PK fenomeni olemasolu tõendavad tulemused on ülekaalus.”39

Broughton märkis, et kuigi mängur oli võimeline oma väidet tõestama, saades lubatud tulemusi, oli Rhine’i jaoks veelgi huvitavam see, et mõned tema katseisikud olid samuti võimelised täringunäitu mõjutama. Isegi Rhine’il endal oli selles mõningast edu.”40

1927. aastast alates kuni Rhine’i surmani 1970. aastal kirjutas abielupaar muljetavaldava hulga teaduslikke töid, mis tõestasid nii meeltevälise taju kui ka psühhokineesi olemasolu. Need põnevad uurimused köideti tõsisteks kuivadeks publikatsioonideks, mis kandsid selliseid pealkirju nagu “Eeltunnetuse hüpoteesi toetavad eksperimendid. Järg-miseks valitava kaardi nimetamine” (Experiments Bearing on the Precognition Hypothesis: Pre-shuffling Card Calling) või “Kokkuvõte Pearce-Pratti meeltevälise taju testidest vahemaa tagant” (A Review of the Pearce-Pratt Distance Series of ESP Tests).

Rhine’idele sai osaks ka omajagu kriitikat. Aastate jooksul vastasid nad küll vaikselt, kuid järjepidevalt igale kriitilisele märkusele. 1940. aastal avaldasid Rhine’id koos teiste parapsühholoogidega raamatu “Meelteväline taju pärast kuutkümmet aastat” (Extra-Sensory Perception After Sixty Years), mahuka kokkuvõtte parapsühholoogilistest uuringutest, mis olid läbi viidud alates SPR asutamisest 1882. aastal. Raamat oli kirjutatud nii hoolikalt ja teaduslikke reegleid järgides, et see võeti 1940/41. akadeemilisel aastal Harvardi ülikooli psühholoogia eriala esmakursuse õppekirjanduse nimestikku.41 

Isegi kõige pealiskaudsem pilguheit parapsühholoogiliste ilmingute ajalukku peaks veenma ka kõige põikpäisemat skeptikut, et inimese viie meele kõrval on kindlasti veel midagi, ja see toimib.

Veel Teise maailmasõja päevil kasutati sõjalise informatsiooni saamiseks psüühiliste erivõimetega isikute kaasabi ning Inglismaal sattus sellepärast vangi muidu igas mõttes tavaline Šoti koduperenaine.

Helen Duncan elas vaikselt ja tagasihoidlikult, kasvatas lapsi ja võttis vahetevahel osa kodukülas toimuvatest spiritistlikest seanssidest, kus ta ilmutas üleloomulikke võimeid. Sõja ajal jäi ta võimudele silma, kui rääkis paaril korral uppunud laevast, enne kui uudis meediasse jõudis. Duncan vahistati Portsmouthis toimunud spiritistlikul seansil ja talle esitati süüdistus petturluses. Kartuses, et ta võib rääkida eesseisvast sissetungist Prantsusmaale, saatsid Briti võimud ta Old Bailey kohtu ette, süüdistades teda 1735. aastast pärit nõidumiskeelu rikkumises.

Hoolimata arvukatest tunnistajatest, kes kinnitasid naise selgeltnägemisvõime olemasolu ja täpsust, ning Inglismaa ja Šotimaa õigusringkondade esindajate protestist, mõisteti Duncan süüdi ja saadeti üheksaks kuuks vanglasse, kus ta viibis veel tükk aega pärast dessandipäeva.

Isegi peaminister Winston Churchill püüdis proua Duncani eest kosta, kuid asjatult. Aastaid hiljem avaldatud mälestusteraamatus kirjutas Churchill, et pääses Buuri sõja ajal sõjavangist ja sattus ühte sõbralikku perre just tänu vaimuilmast antud juhistele. 

1956. aasta lõpul kimbutas politsei Helen Duncanit uuesti ja ta suri vähem kui kuu aja pärast, paljude arvates oli selle otseseks põhjuseks arreteerimisega kaasnenud trauma. 1998. aastal teatas Briti meedia, et jätkub võitlus proua Duncani postuumseks rehabiliteerimiseks.42

“Tänase päevani suhtub Briti valitsus selgeltnägemisse õudusega,” märkis Tim Rifat oma 1999. aastal ilmunud raamatus “Kaugvaatlus” (Remote Viewing). “Selline riik nagu Suurbritannia, kellele on salatsemine saanud kinnisideeks, ei saa lubada, et avalikkus kaugvaatlusest teadlikuks saaks.”43

Uurinud pikki tunde kaugvaatluse ajalugu, hakkas David Morehouse üha kärsitumalt ootama, millal saab seda kõike omal nahal proovida.

Ühel päeval pärast põgusat lõunapausi leidis Morehouse end väikesest vaatlustoast hoones nr 2562 koos oma juhendaja, võluva Gabriella Pettingale’iga. Toa seinad olid üksluiselt halliks võõbatud, hallid olid ka vaibad ja suur laud keset tuba. Joonvalgustid heitsid lauale pikki valgustriipe. Pettingale istus ühte laua otsa, Morehouse teise.

Veidi ringi vaadanud, nurises Morehouse: “See tuba näeb välja nagu vangla ülekuulamisruum.” Pettingale selgitas, et igav sisekujundus on vajalik vältimaks mõtete uitamaminekut kaugvaatluse ajal.

“Säti oma tool nii, nagu sulle meeldib,” pakkus Pettingale lahkelt.

“Raisk,” pomises Morehouse omaette. “Ma pole seda kunagi varem teinud. Ma ei teagi, kas tahta tooli seljatugi alla lasta, sirgelt istuda või hoopis lauast kõrgemale tõusta.” Samal ajal kui Morehouse toolil niheles, ulatas Pettingale talle peotäie valgeid paberilehti, asetades ühe lehe tema ette.

“Seda me nimetame “Ingo pastakaks”,” ütles ta Morehouse’ile musta, laia otsaga kuulpliiatsit ulatades. Morehouse sai teada, et kirjutusvahendile oli andnud nime Ingo Swann, kaugvaatluse metoodika üks peamisi edendajaid.

“Laua alt leiad reostaadi,” sõnas juhendaja. “Säti valgus nii, nagu meeldib.” Morehouse keeras valguse pisut hämaramaks, mõeldes: Teistes oludes võiks see isegi romantiline olla. Kuid praegu viibin ma koos ilusa naisega ülisalajase sõjaväeosa hämaras toas ja mul pole aimugi, mida tegema pean.

Juhendaja selgitas, et ta saab mõned koordinaadid ja peab joonistama ideogrammi ning seda tõlgendama. Ideogramm on lihtsalt märk paberil, mis esitab tema vaimurännaku sihtmärgi põhikontseptsiooni.

Morehouse oli seda juba õppinud, kuid tal polnud aimugi, kuidas asi toimib.

Morehouse ootas, pastaka ots paberil, samal ajal kui Pettinghouse loetles koordinaate. Pikk vaikus. Morehouse jõllitas oma kätt. Midagi ei juhtunud.

Tema mõtted mässasid. Okei, midagi peab ju juhtuma. See peab liikuma hakkama. Midagi ei juhtunud.

Pettingale kuulutas vaheaja. Morehouse ei tahtnud vaheaega, ta tahtis, et midagi juhtuks. Hiljem sai ta aru, et vaheaegade tegemine on kaugvaatluses väga oluline.

Nad jätkasid mõni minut hiljem. Pettingale luges koordinaadid ette ja Morehouse jõllitas endiselt kätt. See ei liikunud.

“Teeme veel ühe vaheaja,” arvas Pettingale. Hetke pärast vaatas ta Morehouse’ile otsa ja ütles: “Kuule, David. See pole miski, mis haarab sul käest ja lohistab seda sinu eest mööda paberit. Kui sa koordinaate kuuled, lase lihtsalt oma käel vabalt paberil liikuda.”

Morehouse tundis ennast väga rumalana. Suurepärane, mõtles ta. Kuidas see käel liikuda laskmine välja näeb? Sa räägid siin ikkagi jalaväelasega.

Pettingale tõmbas hinge ja luges koordinaadid uuesti ette.

Millelegi mõtlemata ja tahtmatult hakkas Morehouse’i käsi viimaks paberil liikuma. Risti üle paberi, siis järsult üles ja jälle alla.

Morehouse vaatas kritseldust kergenduse ja uhkustundega. Pettingale ei naeratanud. “Nüüd mõtesta see lahti. Kirjelda, mis tunne tekkis.”

“Ma tundsin, et see kerkib otse üles,” vastas Morehouse kindlalt.

“Hästi. Nüüd puuduta ideogrammi pliiatsi otsaga ja räägi, mida sa tunned.”

Morehouse tõmbus taas pingesse. Ta tegi, mis kästud, ja mõmises: “Ma tunnen, et pliiatsi ots puudutab paberit.”

Pettingale ütles Morehouse’i tagant utsitades: “Ei. Ava end, lõdvestu, sule silmad ja tunneta, mis see on.”

Morehouse muutus veel närvilisemaks. Ta ei saanud aru, mida temalt kuulda tahetakse. Kas ta pidi tundma midagi läbi paberi või kuulma mingit vaikset häält kõrvus? Morehouse, parima väljaõppega sõdur, oli omadega jännis.

Pettingale’i hääl katkestas äkki tema tardunud mõtted: “On see inimeste kätetöö?”

Morehouse keskendus küsimusele. Sügaval sisimas ta teadis vastust. Selles teadmises polnud midagi analüütilist, pigem oli see kõhutunne.

“Ei, see pole inimeste tehtud.”

“Hea küll. Mis see siis on?”

“See tõuseb järsult üles. See on looduslik.” Morehouse püüdis tekkivaid kujutluspilte sõnadeks vormida. “See on mägi,” ütles ta äkki, isegi imestunud oma kindlast veendumusest.

“Väga hea,” vastas Pettingale. “Selleks korraks on kõik. Kirjuta paberi servale Seansi lõpp.”

Astunud Morehouse’i juurde, ulatas naine mehele kilekaaned. “Siin on sulle tagasiside,” sõnas ta laia naeratuse saatel ja lahkus ruumist.

Kaante vahelt leidis mees enda suureks imestuseks foto Fujijama mäest. See oli tõepoolest mägi.

Morehouse jäi tükiks ajaks ruumi istuma ja mõtlema. Ta tundis ennast jälle lapsena, elevil ja põnevil. Oh, sa raisk! See on tõesti võimalik. Ja ma suudan seda!

Ta tundis, nagu oleks tema ees avanenud terve uus maailm.