Mõrv Wrides Parkis

Tõlkinud Kaire Puumets

Kirjastus Suur Puu

Esimene peatükk

Kes on see mees?

Ma jõudsin meheikka — juriidilises mõttes — esimesel märtsil 19..., ning sel päeval andsid minu eestkostjad, kes olid hoolitsenud minu ja mu huvide eest lapsepõlvest saadik, mulle üle kuue tuhande naela suuruse summa, kogu minu varanduse. Kuus tuhat naela, mis kandis viis protsenti intresse, tähendas kolmesaja naela suurust aastasissetulekut; oli ilmne, et sellele tuli lisa teenida. Küsimus seisnes selles, mida teha? Ma polnud kunagi tundnud mingit huvi mereväe, veel vähem sõjaväe vastu, samuti ei võlunud mind ei kirik, teater, õigusteadus ega meditsiin. Aga midagi pidin ma ette võtma — ja tõepärast ostsin esimese asjana pärast lahkumist advokaadibüroost, kus olin üle võtnud oma päranduse, värske „Timesi” numbri. Ja sealt, isiklike teadete veerust, lugesingi järgnevat kummalist, aga kahtlemata intrigeerivat kuulutust:

Kuulutaja soovib kaaslaseks noort, heatujulist, haritud džentelmeni, kes peab lugu raamatutest, inglise maaelust ja juhuslikest välisreisidest; mõningane piljardimänguoskus ning visti tundmine ja armastamine (eelistamine bridžile) on oluliseks soovituseks. Sellele, kes rahuldab kuulutaja tingimused, makstakse aastas 500 naela. Teatage endast esimesel võimalusel koos foto, lähemate üksikasjade ja kahe laitmatu soovitusega Box X.Y.Z. 3748, The Times, E.C.4.

Olin just kergeks lantšiks Holbomi restoranis istet võtnud, kui märkasin seda kuulutust; veel enne söömise lõpetamist olin otsustanud kuulutusele vastata, sest näis — muidugi eeldusel, et kuulutaja osutub mulle vastuvõetavaks meheks —, et see on just sedasorti asi, mida otsisin. Kahtlemata pidasin lugu raamatutest; mulle kuulus juba väike, hoolikalt valitud isiklik raamatukogu. Ma hindasin maaelu ja kõiki selle eeliseid linnaelu ees tohutult. Mul polnud midagi välisreiside vastu — kaugel sellest! Piljardis olin ma kaunis kõva käsi, amatööri kohta muidugi. Ja minu eestkostja, kelle katuse all olin üles kasvanud, oli küllalt vanamoeline, et jälestada ja põlata bridži ning kirglikult armastada visti; ma olin üsna osav selles mängus, mida kutsuti kõikide kaardimängude kuningaks. Ning oma välimust ei pidanud ma samuti häbenema: foto, mis mul saatmiseks oli, kujutas nägusat, meeldiva olekuga selli. Just nagu loodud soovituseks! Seda kõike arvesse võttes mõtlesin, et see töö peaks mulle sobima, ja veel enne õhtut olin oma sooviavalduse „The Timesi” kaudu edastanud.

Kaks nädalat ei kuulnud ma midagi. Siis, kui olin hakanud juba arvama, et ei kuulegi, saabus ühel hommikul järgmine kiri:

Wrides Park, Havering-St. Michael, Surrey, 15. märts 19...

Mr. Christopher Nicholas annab mr. Ronald Camberwellile edasi oma tervitused ja soovib esimesel võimalusel tänada teda tema kirja eest. Mr. Nicholas oleks mr. Camberwellile väga tänulik, kui mr. Camberwell külastaks teda „Claridge’s Hotelis” homme, 16. märtsil kell neli pärastlõunal. Kui see aeg mr. Camberwellile ei sobi, palutakse tal sellest mr. Nicholasile lahkesti teatada ja ühtlasi määrata kohtumine tema enda äranägemisel.

Mulle sobis täiesti külastada mr. Nicholasi tema poolt pakutud ajal ja sel pärastlõunal viis minutit enne nelja sisenesin ma „Claridge’isse” ning küsisin teda. Arvasin, et mr. Nicholas oli tulnud linna, intervjueerimaks sõelale jäänud kandidaate oma töö jaoks, ja ma olin üsna kindel, et leian ennast ühena paljude seas. Aga mind saadeti viivitamatult mr. Nicholasi sviiti ja juhatati tema vastuvõturuumi.

Toas, kuhu sattusin, viibis kaks inimest, ja kuna neil on selles loos oluline roll, siis kirjeldan ma parem kohe oma esimest muljet neist. Üks oli pikk, kõhetu mees, kellele oleksin pakkunud vanuseks kuuskümmend kuni kuuskümmend viis aastat (tegelikult oli ta kümme aastat noorem), tema õhukesed juuksed ning hõre habe ja vurrud valendasid; kuidagi kühmus selg ja kahvatud põsed viisid mu mõttele, et tegemist on mingit liiki invaliidiga. Ta kandis väga elegantset ruudulist tviidülikonda, millele oli kontrastiks valgete laikudega sinine lips — linnusilmamustriline kaelaside, mis oli väga populaarne vanamoodsate mõisahärrade hulgas; ta oli tõepoolest maalt pärit džentelmen, sellest andis tunnistust kõik tema uljast lipsust paksutallaliste saabasteni. Aga ma silmitsesin teda lähemalt, piirdumata pelga pealispinnaga. Ta näis kuidagi veidralt kurnatud, nagu oleks teda kas nüüd või minevikus vaevanud mingi tõsine mure, millest ta polnud veel toibunud. Muidu jättis ta lahke ja sõbraliku mulje ning viis, kuidas ta mind vastu võttis, oli peaaegu isalik, segatud mõningase häbelikkusega, mis, nagu ma peagi avastasin, oli üks tema peamisi iseloomujooni.

Teine ruumisviibija oli noor naine, keda pidasin kahekümne kahe-kahekümne kolme aastaseks. Ta nägi pisut veider välja; minu meelest pigem mehelik kui naiselik — tugev nurgeline keha, mis andis tunnistust tohutust jõust, kandilised ja lihaselised õlad, ebamäärane vöökoht, mehelikult suured käed. Ta polnud ilus — kandiline lõug, terav nina, punakaspruunidest juustest lakk sünge, kuid terase silmapaari kohal — need jooned jätsid pigem jõulise kui sarmika mulje ja seda muljet lisasid ka tema rõivad — karusest tviidist rätsepakostüüm jahimehekraesse kinnitatud hobuserauakujulise rinnanõelaga. See daam seostus minu jaoks kohe maaeluga.

„Minu õetütar miss Starr,” ütles mr. Christopher Nicholas. „Miss Rhoda Starr.”

Ma kummardasin miss Rhoda Starrile, kes oli mind kohe mu ruumi sisenemisel mikroskoobi alla võtnud. Mr. Nicholas andis viipega märku, et istuksin tema ja ta õetütre vahele, ning ta hakkas rääkima; mis puutub miss Starrisse, siis kümne minutiga olin jõudnud otsusele, et teda oli õnnistatud tõeliselt hiilgava napisõnalisusega ja et ta rääkis vaid siis, kui oli selleks sunnitud. See-eest tema onu oli üsna jutukas ja mõne minuti pärast mõistsime me teineteist suurepäraselt: mina igatahes olin taibanud, mida ta soovis. Lihtsalt väljendudes ihkas ta oma majja noort meest, kes mängiks temaga piljardit ja visti, käiks temaga välismaal, võtaks koos temaga osa jahtidest ja muudest maaelu ajaviidetest ning asendaks talle poega, keda tal tema õnnetuseks ei olnud. Ta näitas sellest rääkides üles tõelist delikaatsust ja sõbralikkust ning hakkas mulle meeldima.

„Ühte asja pole ma veel maininud,” ütles ta, kui oli tükk aega rääkinud. „Kas te armastate raamatuid? Nii, mis te arvate, kas suudaksite süstematiseerida, korrastada ja kataloogida üht raamatukogu? Vaadake, kui ma saabusin mõne aasta eest Wrides Parki valdustesse — ma pärisin selle oma tädilt, hiljuti surnud miss Nicholasilt — leidsin sealt väga hea kogu seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi raamatuid, tõeliselt hinnalise kollektsiooni, mis paraku vajab korrastamist. Ega teil ei ole midagi selle vastu, et proovi teha?” jätkas ta poolenisti vabandaval toonil. „Võtke endale muidugi aega — kiirustada pole tarvis.”

Mul polnud ei selle ega millegi muu vastu midagi; mr. Nicholas oli mulle kohe meeldima hakanud — miski temas oli äratanud minus nii huvi kui imestust. Ja nii jõudsimegi kokkuleppele, et ma ühinen temaga Wrides Parkis järgmisel esmaspäeval.

„Ma usun, et hakkame teiega väga hästi läbi saama,” ütles ta oma tavapärase ujeda naeratusega, kui surusime teineteisel kätt. „Ja teile hakkab Wrides meeldima — see on üks õndsaliku asukohaga paik.”

Jäin temaga täiesti nõusse, kui nägin Wridesi. See asetses kaunis orus Surrey kõige ilusamas nurgas, selle krahvkonnalinna ja väiksema Havering-St. Michaeli linna vahel, jäädes ühest kaheksa ja teisest kolme miili kaugusele. Maja, peen vana häärber, mis oli pärit George’i ajastust, kuid põhjalikult moderniseeritud ja varustatud kõigi mõeldavate ajakohaste seadmetega, seisis keset mitmesaja aakri suurust parki, kus leidus rikkalikult metsamaad ja millele lisas võlu kõrgematelt lagendikelt alla lõunasse looklev jõeke. Maja ümbritsesid juunilt laiali laotunud aiad ja lagendikud; kõik, mida ma nägin, sõites oma tulevasse koju, andis tunnistust, et selle omanik on mees, kel jätkub nii maitset kui rikkust.

Aga kui mr. Christopher Nicholasi jõukusest kõnelesid juba tema maavaldused, siis veelgi enam andis sellest tunnistust õdus vana maja, mille elanik minustki nüüd sai. Wrides Parkis polnud midagi labaselt hooplevat, ometi leidus seal kõik, mida üks inimene või perekond Võis vajada. Mr. Nicholas pidas suurt hulka teenijaid, talle kuulusid mitu autot ja tall harukordselt heade valitud hobustega ratsutamiseks ja jahipidamiseks. Võttes arvesse, et meid oli ainult kolm inimest, keda võis kutsuda perekonnaks, siis näis tema personal mulle pisut ülepakutud — mehed, naised ja poisid, kokku pidi neid õmblema kuskil kuueteistkümnest kaheksateistkümneni. Ja need olid majateenijad, väljaspool maja töötasid autojuhid, kutsarid, tallipoisid ja -meistrid ning aednikud. See kõik oli mulle veelgi seletamatum, sest kogu selle kuu aja jooksul, mis jäi minu Wridesi saabumise ja nende erakordsete sündmuste alguse vahele, millega mul koos mr. Nicholasiga tegemist tuli teha, ei käinud meil ühtegi külalist ja mul kujunes minu kahe isikliku meesteenri sõnadele tuginev seisukoht, et neid ei käinud mr. Nicholasil mitte kunagi. Siiski oli sealne suur teenijaskond väga hea ettevalmistusega ja võimekas. Eraldi tuleb neist siin ära märkida ainult kahte: ülemteener Hoilerit ja majapidajannat mrs. Handsi. Mrs. Hands oli võimas naiskindral, ma ütleksin, et valitsejanna. Pärastlõunad kandis ta musta siidi ja kuigi ta kohtles mind muutumatult kõige punktuaalsema respektiga, olin ma kindel, et tema arvates on kohusetundlik majapidajanna midagi hoopis kõrgemalseisvamat kui üks kinnimakstud kaaslane. Sama suursugune, ehkki teises stiilis, oli Hoiler — vaikne, hoolikalt raseeritud, minu arvates viiekümne- või viiekümne viie aastane mees, ülitäpne oma kohuseid täites ja ilmselt oma peremehe väga suur usaldusalune. Need kaks inimest, Hoiler ja mrs. Hands, valitsesid tõepoolest kogu maja, mida oleks võinud pidada täiuslikult funktsioneerivaks hotelliks, kus nemad on juhataja ja juhatajanna ning mr. Nicholas, miss Starr ja mina ainsad külalised. Igatahes toimis kõik nagu õlitatult.

Viibinud päeva või paar tema katuse all, olin tutvunud mr. Nicholasi väikeste harjumustega. Tal oli välja kujunenud kindel rutiin ja ta järgis seda täpselt. Igal hommikul, kui ilm oli ilus, läksid nad miss Starriga ratsutama. Kui nad tagasi jõudsid, askeldas ta lantšini aedades või raamatukogus. Pärast lantši tegi kella kolmeni väikese uinaku, siis läks jälle koos oma õetütrega välja, seekord ühega oma autodest. Kella viieks tagasi saabunud, jõid nad teed ja pärast seda mängisid piljardit, kuni oli aeg lõunasöögiks ümber riietuda. Pärast sööki — täpselt kell üheksa igal õhtul — istus ta mängima vistipartiid. Ja siin valmistas miski mulle üllatuse. Neljandaks käeks oli võetud Hoiler. Igal õhtul ilmus Hoiler minuti pealt kohale ja me asusime neljakesi kaardilauda. Ma olin kaunis hästi visti mängima õppinud ja ka miss Starr oli erakordselt hea mängija, aga parimad kõikidest vistimängijatest, keda ma oma elus kohanud olin, olid mr. Nicholas ja tema ülemteener. Sarah Battle oleks neid armastanud. Muidugi taipasin ma selle põhjal, mida esimesel õhtul nägin, et mina viibisingi majas seepärast, et mr. Nicholas oli selle suursuguseima kaardimängu innukas austaja, ja ma imestasin, kes oli olnud neljandaks käeks enne minu lavaleilmumist. Peagi paljastasin ma selle saladuse — neljandaks mängijaks osutus Jeeves, esimene teener, teravmeelne noor mees, kes ükskord hiljem usaldas mulle, et oli andnud küll oma parima, aga peremees ja Hoiler mängisid sellise vilumusega, et tema pingutused olla nende vääriline, panid tal pea valutama.

Wrides Parkis ei toimunud minu esimese sealoleku kuu jooksul mitte midagi — peale rutiini, mida ma juba kirjeldasin. Ma leidsin, et elu on väga mugav, ehkki pisut reeglipärane ja üksluine. Mulle olid eraldatud isiklik mitmest ruumist koosnev sviit ja meesteener minu isiklike erivajaduste rahuldamiseks ning piljardimängust ja pühalikest vistipartiidest vabal ajal võisin teha praktiliselt seda, mida heaks arvasin: hetkel leidusid pargis ja selle ümbruses mõned head jahipidamiskohad ning edaspidiseks oli mr. Nicholas lubanud mulle ohtrasti kriketimängu ühes lähedalasuvas hea kuulsusega klubis niipea, kui maikuu saabub. Ja õnneks tundsin ma küllaldast huvi vana raamatukogu vastu, millest ta oli mulle rääkinud meie vestlusel „Claridge’is”. See täitis kolm tuba — seal oli tuhandeid ja tuhandeid igas formaadis väljaandeid suurtest fooliotest ja kvartodest väikeste oktaavode ja duodecimodeni. Ja see kõik vajas, nagu ta oli öelnud, klassifitseerimist, süstematiseerimist, kataloogimist — tohutu ülesanne, mis pidi võtma üksjagu aega.

Olin ühel ilusal hommikul umbes neli nädalat pärast Wridesi saabumist parajasti nende raamatutega ametis, kui Jeeves, toosama teener, tuli minu juurde, nähes välja pisut salapärane.

„Vabandage, et teid segan, söör,” ütles ta, „aga seal on üks... ma ei teagi, kuidas teda teile kirjeldada, söör... üks väga imelik... isik... majja sisenenud. Ta ütleb, et mr. Nicholas tunneb teda, söör, aga oma nime ta ei nimeta. Mr. Nicholas viibib väljas ratsutamas, söör, ja miss Starr on koos temaga, ja mr. Hoiler on ära... tal on täna vaba päev, söör. Nii et... ma tulin teie juurde.”

„Kus see isik on, Jeeves?” küsisin.

„Ta on söögitoas, söör,” vastas Jeeves. „Ta... noh, söör, tegelikult ta trügis sinna! Kui ma läksin tema juurde välisuksele, siis ütlesin talle, et mr. Nicholas on väljas. Tema vastas, et see pole oluline... et ta tuleb sisse ja jääb tema saabumist ootama. Ja siis astus ta must mööda sisse — ta on suurt kasvu tüüp, söör, ja väga toore jutuga, ning kui ta oli hallis ringi vaadanud, siis marssis ta söögituppa, söör. Ma... ma arvan, et ta on puhvetkapi kallal, mr. Camberwell.”

Jeeves kannul, läksin söögituppa, imestades ise, kes see kummaline külaline võiks olla. Söögitoa uks oli veidi paokil, ma lükkasin selle pärani ja astusin sisse. Seal, suure puhvetkapi juures, seisis üks mees, kogukas lihaseline tüüp, kelle tohutus jõus polnud kahtlust, ning hoidis poolikut viskiklaasi ühes ja soodaveesifooni teises käes.

Teine peatükk

Dengo on siin!

Ma olin nii hämmastunud selle mehe jultumusest, et seisin hetke teda vahtides abitult vait. Aga tema ei mõtelnudki vait olla.

„Halloo, noormees!” hüüdis ta enesekindlalt üsna ülbel toonil nagu inimene, kes on oma positsioonis kindel. „Kes sina siis oled?”

„Seda peaksin mina teilt küsima!” sähvasin vastu. „Mis õigusega te siin laiutate?”

Ta oli parajasti oma klaasi soodaveega täitmas ning katkestas hetkeks selle tegevuse, et mõõta mind pilguga alt üles ja ülalt alla. Siis lõpetas ta ruttamata oma toimingu, rüüpas klaasist ühe tubli sõõmu, asetas klaasi meie vahele lauale, torkas käed taskusse ja vaatas mu veel kord üle.

„Rahulikult, mu poiss, rahulikult!” ütles ta. „Sa ei tea, kellega räägid! Ja kuna sa ei tea, siis andestan ma sulle sinu ebaviisakuse. Vali oma sõnu ja tooni, noormees! Nii, kus on...” Ta sai end pidama, aga ma võin vanduda, et tal oli keelel mingi teine nimi kui see, mille ta kiiresti asemele ütles: „Kus on Nicholas?”

„Mr. Nicholas on väljas,” vastasin mina.

„Ah et mr. Nicholas on väljas? Ja kui kauaks mr. Nicholas välja jääb?” nõudis ta. „Ei mingeid valesid nüüd!”

„Mr. Nicholas võib praegu iga hetk tagasi jõuda,” ütlesin. „Ja...”

„See on parem!” katkestas ta mind. „Ma jään teda ootama. Mõnus tuba ja hea märjuke — minusugusele vähenõudlikule mehele pole muud tarvis. Aga kuule, poiss! Olen pärast hommikusööki kenakese maa maha käinud ja võtaksin midagi hamba alla. Mitte midagi tõsist, tead küll — ma hoian oma isu lõunasöögiks koos Nicholasiga. Las olla praegu üks võileib. Isuäratav!”

Olin teda uurinud, kuni ta rääkis, ja miski hoiatas mind, et targem on talle järele anda. Ta oli ohtlik vastane — seda võis näha. Kes ta oli oma klassikuuluvuselt ja ametilt, seda ei osanud ma ära arvata: kerekas, järsu olekuga mehemürakas, hästi riides — ta kandis ilmselgelt tuliuut vastupidavast sinisest seržist ülikonda — ja piinlikult puhas särgi ning saabasteni. Miski temas vihjas merele. Ja ma olin juba märganud, et tema käed, mis olid tohutu suured, olid karedad ning raskest tööst kumatud. „Kas mr. Nicholas tunneb teid,” küsisin järsult.

Ta vaatas mind omamoodi haletsusega ja hakkas itsitama.

„Tunneb?” kordas ta. „Tunneb? Ah, ma arvan, et tunneb. Tema ja mina... aga see ei puutu sinusse, mu poiss. Kas ma saaksin nüüd selle võileiva? Üks kanarind kahe kena võiga leivakääru vahel — mis?”

„Ma räägin teenritega,” vastasin talle. „Ma usun, et nad suudavad teie soovi täita.”

„Tubli poiss!” ütles ta heakskiitvalt, hõõrudes oma käsi. „Kui kohtled mind viisakalt, siis saame hästi läbi. Aga kohtled mind halvasti, ja...”

Ma ei jäänud kuulama, mida ta teeb, kui teda halvasti koheldakse. Väljusin toast ning otsisin üles mr. Handsi, et teatada talle selle mehe majasviibimisest ja tema soovist. Mrs. Hands ei ilmutanud üllatust.

„Ma valmistan talle ise midagi, mr. Camberwell,” ütles ta. „Ta on mõni mr. Nicholasi vana tuttav meremees — mr. Nicholas, söör, on omal ajal kogu maailma läbi rännanud. Jätke see mees minu hooleks, mr. Camberwell.”

Ma jätsin tolle mehe väga meelsasti mrs. Handsile. Aga teades, et mr. Nicholas võib iga hetk ratsutamast tagasi jõuda, jäin halli ootama, et võiksin teda hoiatada, mis teda ees ootab. Peagi ilmus nähtavale väikest kandikut kandev mrs. Hands, kes astus söögituppa. Kuulsin, kuidas toasviibija tõi kuuldavale summutatud hüüatuse — oletasin, et rõõmust toidu nägemise üle. Mrs. Hands sulges ukse: polnud kahtlust, et ta pidas selle veidra külalise vaigistamist oma kohustuste hulka kuuluvaks. Ja teades, et majapidajanna on koos temaga, läksin tagasi raamatukokku. Aga umbes kümne minuti pärast nägin, kuidas mr. Nicholas ja miss Starr ratsutasid läbi pargi lähemale, ja ma siirdusin veel kord elutuppa.

Mees oli üksi — mrs. Hands oli lahkunud. Ta oli selle, mis talle iganes oli toodud, ära söönud, seganud endale uue ja kangema viski soodaveega ning lisaks kostitanud end sigariga nurgalaual seisvast kastikesest. Ta vaatas mind heatahtlikult.

„Noh, noormees, mis nüüd?” nõudis ta. „Kas tuled mulle seltsiks?”

„Mr. Nicholas liigub mööda teed siiapoole,” laususin, osutades aknale. „Ma lähen välja ja teatan talle, et te olete siin. Mis nime ma talle ütlen?”

Ta tõusis raskelt jalule, rühkis üle toa akna alla ja vaatas parki.

„Tõepoolest!” ütles ta rõõmsalt. „Just nii! See on kahtlemata Nicholas. Ma tunneksin ta kümne tuhande hulgast ära. Mmm!”

„Teie nimi?” kordasin mina.

Ta pööras ringi ja vaatas mind pilkavalt.

„Mis nimi?” küsis ta. „Nimi! Tead, mu poiss, nimel pole sõprade hulgas tähtsust ei siin ega seal. Olgu, kui sa oled selline tähenärija, siis ütle Nicholasile, et Dengo on siin! Kas jäi meelde — Dengo! D-e-n-g-o... ja Dengo oli ta nimi, oh! Dengo... on siin!”

Ma jätsin ta sinna seisma ja läksin maja ette välja. Mr. Nicholas ja miss Starr olid just oma hobused tagasi talli saatnud. Lähenesin neile: miski minu näos sundis mr. Nicholasi mulle järsku küsivat pilku heitma; ma kujutlesin — kui see oli kujutlus —, et ta näis kohkunud.

„Kas midagi on korrast ära, Camberwell?” küsis ta teravalt.

„Ma ei tea, kas midagi on korrast ära, söör,” vastasin, „aga söögitoas on üks mees, kes peremehetseb seal, öeldes, et soovib teid näha ja ootab teie naasmist...”

„Mees!” katkestas ta mind. „Mis mees!”

„Ta käskis mul öelda, et Dengo on siin,” ütlesin mina. „Ta...”

Aga mr. Nicholas tõstis käe nagu mind vaikima sundides ja pöördus samal ajal kiiresti kõrvale, justkui poleks ta soovinud, et miss Starr või mina ta nägu näeksime. Aga ma olin seda juba näinud; näinud, kuidas koguni tema huuled kahvatusid.

„Ah, Dengo,” pomises ta, püüdes sundida end naerma. „Oh... jaa, jaa, üks vana pensionär! Kus te ütlesite teda viibivat?”

„Ta on söögitoas,” vastasin.

Ta läks majja, jättes meid miss Starriga sinna seisma. Hetkeks näis, nagu kavatseks neiu minult midagi küsida, siis pöördus ta äkki ringi ja sammus aedade suunas. Ta oli alati tagasihoidlik, vaikne ja kinnine noor naine: nii mõnigi oleks pidanud teda üheks süngeks natuuriks — loomulikult rääkis ta minuga väga vähe.

Läksin tagasi raamatukokku oma töö juurde; kui ma möödusin söögitoa uksest, võisin kuulda sealt hääli, aga nende toonist polnud võimalik välja lugeda midagi ebaharilikku ega rahutust tekitavat. Ja rohkem ei kuulnud ma mr. Nicholasist ega tema veidrast külalisest peaaegu pool tundi midagi. Siis tuli mr. Nicholas minu juurde. Ta püüdis seda mitte paista lasta, aga ma nägin, et ta oli täiesti rööpast väljas.

„Camberwell,” ütles ta, „ma pean tunniks või paariks välja minema — linna. Ma usun, et miss Starr on kuskil aias — kui te näete teda, siis öelge talle, et ma kahtlen, kas jõuan lantšiks tagasi.”

Ta lahkus midagi lähemalt selgitamata; minut või kaks hiljem nägin teda minemas läbi pargi koos mehega, kes kutsus end Dengoks. Nad läksid Havering-St. Michaeli suunas... jalgsi. Juba seegi oli mr. Nicholasi puhul imelik — ta läks haruharva kuhugi jalgsi. Aga nüüd ta kõndis, ja kõndis kiiresti. Veider mees rühkis tema kõrval, püüdes temaga sammu pidada. Ja ma märkasin — seni, kuni nad püsisid minu vaateväljas —, et mr. Nicholas ei pöördunud kordagi oma kaaslase poole: nad eemaldusid vaikides.

Ma ei kohanud miss Starri enne kui lantšil. Siis andsin talle sõnumi edasi; tema ei vastanud midagi. Nagu ma olen korduvalt märkinud, oli miss Starr ebatavaliselt vaikne ja tagasihoidlik noor naine, väiksema jutuga kui ükski tema sookaaslane, keda olen kohanud või kunagi kohtan. Ta sõi ja jõi vaikides, kuni olime lantši peaaegu lõpetanud. Aga kui Jeeves, kes oli meid teenindanud, korraks ruumist väljus, hakkas ta äkki rääkima:

„Kes see mees oli, kes tuli mr. Nicholasiga kohtunud?” nõudis ta järsult.

„Pole õrna aimugi,” laususin mina.

„Aga te nägite teda,” sähvas ta vastu.

„Loomulikult nägin,” vastasin mina. „Aga ma ei tea, kes ta on. Ta nimetas end Dengoks. Muidugi pean ma seda hüüdnimeks.”

„Mida ta tahtis?” küsis neiu järgmiseks.

„Pole samuti aimugi! Tean ainult seda, et ta soovis näha mr. Nicholasi.”

„Kas mu onu läks koos temaga välja? Kas jah?... Kuhu?”

„Seda ma ei tea, aga ma nägin neid minemas läbi pargi Havering-St. Michaeli suunas,” vastasin. Kui neiu midagi ei öelnud, siis lisasin: „Mrs. Hands oletas, et see mees on mõni tema vana tuttav meremees. Ja kas mr. Nicholas ei viidanud talle kui ühele vanale pensionärile? Ehkki ta ei näinud sedamoodi välja, et võiks vajada mingit pensioni!... minu arvates.”

„Missugune ta välja nägi?” uuris neiu.

Ma kirjeldasin talle Dengot ja tema käitumist, jälgides neidu samal ajal hoolikalt, et näha, kas ta ilmutab mingeid äratundmise märke mr. Nicholasi kummalise külalise suhtes. Aga ta säilitas oma tavalise vankumatu rahu ja tõusis peagi midagi enamat mainimata lauast ning väljus toast. Talle kuulus isiklik mitmest toast koosnev sviit, kus ta veetis suurema osa oma ajast. Söögikordade vahepeal nägin ma teda tõepoolest haruharva.

Ma ei kohanud mr. Nicholasi enam enne õhtusööki; ma ei tea, mis kell ta õhtupoolikul koju tagasi jõudis. Teed serveeriti mulle raamatukokku, millest järeldasin, et mr. Nicholas polnud veel naasnud. Ja kui me õhtusöögi ajal kohtusime, hämmastas mind kaks või kolm ebatavalist seika. Esiteks polnud ta õhtusöögiks ümber riietunud; minu teada oli ta sellest tavast alati vankumatult kinni pidanud. Teiseks oli ta erakordselt vaikne, ei rääkinud õieti ei miss Starri ega minuga. Ja kolmandaks sõi ta väga vähe ning jõi kõvasti. Senini olin teda pidanud väga mõõdukaks meheks: klaasike või kaks lahjat veini toidu kõrvale ning paar klaasi portveini pärastpoole oli tema norm. Aga seekord jõi ta viskit ja ma panin imeks viisi, kuidas ta oma klaasi üha uuesti ja uuesti täitis. Paar korda märkasin, kuidas miss Starr teda rahutult ja küsivalt vaatas, aga ta ei öelnud midagi — mr. Nicholasi enda vaikimine ei õhutanud vestlust.

Visti sel õhtul ei mainitudki. Miss Starr lipsas minema niipea, kui õhtusöök lõppes, ja nähes, et mr. Nicholas ei ihka minu seltskonda, läksin raamatukokku lugema ja suitsetama, jättes ta söögilauda, kus ta endale parajasti viskit juurde oli kallanud. Ma tundsin jäljest kasvavat rahutust ja hämmastust tema pärast: ma olin päris kindel, et midagi oli juhtunud. Ja loomulikult oli see seotud ennast Dengoks nimetanud mehe külaskäiguga.

Pool tundi pärast õhtusööki, soovides võtta raamatut, mille olin jätnud hommikul hommikusöögituppa, läksin läbi halli ja nägin mr. Nicholasi eesukse juures. Ta kandis palitut ja pehmet mütsi ning sel hetkel, kui mu pilk talle langes, oli ta valimas jalutuskeppi keppe ja vihmavarjusid täis korvist. Sekund hiljem avas ta eesukse ja lipsas välja. See oli kõige ebatavalisem asi: minu teada polnud ta varem ühelgi õhtul majast lahkunud.

Aga see polnud ainuke ebatavaline sündmus tol õhtul. Kui ma hommikusöögitoast, kust oma raamatut sugugi kergesti ei leidnud, sest üks teenija oli pannud selle raamatukappi, tagasi tulin, silmasin miss Starri majast lahkumas. Ta oli just uksest väljunud, kui teda märkasin, ja ma nägin teda ainult sekundi murdosa vältel. Aga ma jõudsin tähele panna, et ta kandis paksu loori.

See liitus saladusega, mille tugevat haaret ümber Wridesi olin tajunud juba sestsaadik, kui Jeeves tuli hommikul minu juurde raamatukokku uudisega Dengo saabumisest. Mis see oli, mis ajas mr. Nicholasi ja tema õetütre välja — ja veel eraldi — nii hilisel õhtutunnil? Ning kuhu olid nad läinud? Läheduses polnud majasid — ma pean silmas majasid, mida nad oleksid võinud kalastada: lähim paik, kus elasid nende klassi kuuluvad inimesed, oli Vicarage kahe miili kaugusel. Mida rohkem ma mõtisklesin nende veidrate sündmuste üle, seda enam ma veendusin, et kõik oli alguse saanud Dengost. Ja kes oli Dengo?

Ma ei näinud ei mr. Nicholasi ega miss Starri enam sel õhtul. Aga hommikul saatis Jeeves, kes oli tulnud mu tuppa midagi minu heaks tegema, mulle veidra pilgu.

„Eile juhtus imelikke asju, söör,” ütles ta. „Ega te ei näinud, kuidas peremees läinud ööl koju tuli? Hea, et ei näinud, söör! Ta oli — jäägu see, söör, meie vahele — purujoobnud! Ma aitasin ta voodisse, söör. Varem pole kunagi midagi säärast juhtunud. Aga see on fakt! Oh, loomulikult ei hinga ma sellest kellelegi, söör. Hea, et keegi peale minu teda ei näinud.”

Jeevesi uudis ei üllatanud mind. Aga... kus oli mr. Nicholas viibinud? Ja kus oli käinud miss Starr? Sel hommikul einestasin ma üksinda ja niipea, kui olin söönud, kõndisin Havering-St. Michaelisse, et täita üks mr. Nicholasi antud ülesanne. Keskpäeva paiku tagasiteel olles kohtusin ülemteener Hoileriga. Tal oli uusi kummalisi uudiseid. Mr. Nicholas ja miss Starr olid paariks päevaks linna sõitnud.

Need paar päeva venisid kaheks nädalaks, mille vältel ma oma tööandjast midagi ei kuulnud. Olin Wrides Parkis omaette; kõik kulges tavalist õlitatud rada pidi. Kedagi ei paistnud mr. Nicholasi eemalviibimine üllatavat: kui Hoilerilt selle kohta küsiti, vastas ta muretult, et mr. Nicholas ja miss Starr võivad iga hetk tagasi jõuda ja võivad ka mitte jõuda. Ma ei vaevanud ennast enam nende asjadega ja jätkasin oma tööd. Aga ühel hommikul tuli Jeeves mulle ütlema, et metsaülem Grayson sooviks minuga rääkida. Ma läksin välja Graysoni juurde; ta kutsus mind kõrvale.

„Mr. Camberwell,” sosistas ta, „ma pole veel kellelegi sõnakestki lausunud — ma mõtlesin, et kui mr. Nicholas on ära, siis ma räägin parem kõigepealt teiega. Mr. Camberwell! ... Ma leidsin meie Middle Spinneyst ühe mehe laiba!”

Kolmas peatükk

Keppmõõk

Ma ei tea, mis iseäralik südantpööritav hirm mind valdas, kui Grayson ütles oma viimased sõnad. Aga see tuli — ja muutis mu hetkeks sõnatuks. Ma seisin ja jõllitasin teda ammuli sui.

„Tema leidis selle,” jätkas ta, osutades otsikoerale, kes keerutas ta jalgade ümber. „Nuuskis ühes rämpsu täis kraavis. See... see oli ära peidetud, söör. Maetud!”

Ma sain viimaks kõnevõime tagasi.

„Missugune mees?” küsisin. „Kas keegi, keda te tundsite”

Ta raputas vastuseks pead, aga see žest tähendas veel midagi peale pelga eituse.

„Ei saa öelda, et ma teda tundsin, söör,” vastas ta, „aga...” Ta tegi pausi ja mulle näis, et ta pidas paremaks mitte öelda seda, mida oli öelda kavatsenud. „Ma olen teda varem näinud,” lõpetas ta. „Elusalt, ma mõtlen.”

„Kus... millal?” küsisin mina.

„See oli umbes kaks nädalat tagasi, söör. Ta kõndis koos mr. Nicholasiga läbi pargi. Suur, kogukas mees.”

„Kas olete kindel, et see on sama mees?” nõudsin mina. „Kindlasti?”

„Surmkindel, söör! Ma olin sel hommikul temast ja peremehest viiekümne jardi kaugusel. See oli keskpäeva paiku — väravate juures.”

„Ja te väidate, et tema on Middle Spinneys?” küsisin. „Ma tulen koos teiega sinna. Ärge öelge ühelegi teenrile midagi, Grayson.”

Ma läksin majja tagasi ja võtsin oma mütsi, siis ühinesin uuesti metsaülemaga, et minna läbi pargi. Middle Spinney* ei olnud sugugi metsatukk, nagu nime järg oleks arvanud; see oli kahel pool orgu paiknev umbes poolteist aakrit suur mets, kus kasvasid vanad puud ja mida niisutas parki poolitav kitsas oja, millest viis üle tahumatu sild. Puid oli seal tihedalt ja palju leidus ka võssakasvanud soppe. Graysoni otsikoer ihkas meeletult neid läbi uurima asuda niipea, kui olime jõudnud metsa tihedamasse ossa, ning tõusis valvsalt tagajalgadele.

___________________

*Spinney – metsatukk (ingl k) Tõlk.

„Nagu ma ütlesin, söör, oli see tema, kes laiba leidis,” märkis Grayson. „Ta nuuskis selles vanas kraavis siin taga ja tegi sellist lärmi, et ma läksin vaatama, mida ta jahib — arvasin, et see võib mäger olla. Ja ma nägin jalga! ... ta oli selle rämpsu alt välja tuhninud. Seda teed, söör!”

Ta juhtis mind jalgrajalt kõrvale ja läbi võsa sinna, kus sügav kraav jooksis piki metsapiiri. Kohas, kus kraav tegi pöörde, oli kuhjas rämpsu ja surnud lehti ning selle kõrval joonistusid paari halli ja pehkinud vana koti alt välja millegi ähmased kontuurid.

„Olemegi kohal!” sosistas Grayson. „Need vanad kotid vedelesid siin käepärast ja ma katsin ta nendega. Ta... ta ei ole kena vaatepilt, söör.”

Ta vedas kotinurga kõrvale ja ühe lühikese hetke silmitsesin ma oma silmadele avanenut. Ainsast terasest pilgust piisas. Ma tundsin ära mehe, kes oli nimetanud ennast Dengoks.

Ajasin end vaikides sirgu, mõeldes, mida me peaksime tegema. Aga Grayson oli nõukam.

„See on politsei asi, mr. Camberwell,” ütles ta. „Kõige õigem on Haveringi helistada ja nad siia kutsuda. Ning keegi ei puuduta... teda... enne nende tulekut. Ehk te läheksite tagasi majja, söör, ja helistaksite Haveringi superintendendile; mina jään siia valvesse. Kui olete nendega rääkinud, siis ei kulu neil siiajõudmiseks palju aega. Aga üks hetk, söör... kas te olete seda meest varem kohanud?”

Minu arvates polnud põhjust midagi salata: kõik pidi niikuinii välja tulema.

„Jah,” vastasin. „See on mees, kes tuli umbes kaks nädalat tagasi mr. Nicholasi külastama.”

„Ah!” hüüatas ta. „Siis oli mul õigus, söör! ... see on see mees, keda ma nägin koos mr. Nicholasiga läbi pargi panemas. Kuidas ta küll siia sattus? Aga politsei uurib selle välja... kui te lähete ja helistate neile, mr. Camberwell.”

Jätsin Graysoni sinna ja sammusin tagasi majja. Hulk kahtlusi, küsimusi, hirme ja oletusi keerles mu peas, kui kiirustasin läbi pargi. Mida tegi selle mehe laip Middle Spinneys? Kuidas ta suri? Oli see loomulik surm? Või oli see... mõrv? Aga sellele küsimusele polnud minul sel hetkel võimalik vastust leida.

Majja sisenedes sattusin vastamisi Hoileri ja mrs. Handsiga. Nähtavasti ilmutasin mingeid erutuse märke, sest ülemteener kõnetas mind otsekohe:

„Kas midagi on viga, söör?” uuris ta. „Te ei ole...”
Raputasin pead, pöördudes majapidajanna poole; „Minuga on kõik korras, tänan teid, Hoiler,” vastasin ma. „Aga midagi tõsist on juhtunud! Mrs. Hands... kas te mäletate seda meest, kes tuli kaks nädalat tagasi mr. Nicholasi otsima? ... meest, kes nimetas ennast Dengoks? Metsaülem Grayson leidis tema laiba Middle Spinneyst ma tegin tema isiku just kindlaks. Nüüd lähen Haveringi politseisse helistama.”

Keerasin joonelt ringi, nägemata, millist mõju minu teade avaldas. Aga kui ma olin telefonikõne lõpetanud, leidsin Hoileri oma küünarnuki juurest.

„Kas miski viitas surma põhjusele, söör?” küsis ta. „Ma olin sel päeval ära ja ei näinud seda isikut. Aga mrs. Hands rääkis mulle, et tema nägi teda ning tegu oli suure ja tugeva täissöönud mehega, seega ma oletan, et nõrkusse ei saanud ta surra, söör? Kas leidus mingeid vägivalla tunnuseid?”

„Ma ei oska teile öelda, Hoiler,” vastasin. „Heitsin pilgu ainult mehe näole. Ma lähen nüüd sinna tagasi politseinikega kohtuma — kui soovite, võite minuga kaasa tulla.”

Politseiauto lähenes täiskiirusel mööda pargi peateed just siis, kui meiegi jõudsime Middle Spinneysse. Selles olid Havering-St. Michaeli superintendent ja paar tema meest, samuti oli nendega kaasas politseiarst. Ja pärast minupoolset lühikest selgitust avastusega seotud asjaolude kohta läksime me metsatukka ning kohale, millel Grayson silma peal hoidis.

Seisime Hoileriga kõrval, kui doktor sooritas esialgse läbivaatuse. Aga tema kõigutamatut otsust ei tulnud meil kaua oodata.

„See mees on mõrvatud!” teatas ta, tõustes äkitselt jalgadele. „Teda on torgatud otse südamesse! Ja veel seljatagant — argpüksi kombel!”

Keegi ei teinud ühtki märkust. Me seisime, vahtides surnud meest. Hetkeks oli kõik vaikne. Siis kummardus politseiarst uuesti ja superintendent pöördus minu poole, et teha algust terve küsimusteseeriaga. Kes leidis laiba? Kas keegi tundis seda meest? Mees, kes külastas mr. Nicholasi kaks nädalat tagasi? Siis peaks mr. Nicholas teda tundma? Kus on mr. Nicholas? Kodunt ära? Aadressi pole teada... olgu, mr. Nicholas tuleb üles leida.

Üks politseinik, kes oli surnud meest lähemalt uurinud, tuli ülespoole, sinna, kus superintendent, Hoiler ja mina olime vestelnud.

„Ma olen seda meest varem näinud, söör,” ütles ta. „Ma nägin teda kaks korda ühel hommikul kaks nädalat tagasi. Esimene kord kohe pärast kella kümmet; ta tuli mulle High Streetil vastu ja küsis, kas ma oskan juhatada teed Wrides Parki. Teine kord oli kaks tundi, võib-olla ka natuke rohkem, hiljem. Ta kõndis jälle mööda High Streeti ja mr. Nicholas oli koos temaga. Mr. Nicholas läks Haveringi vanasse panka ja see mees ootas teda õues. Väljudes ühines mr. Nicholas taas selle mehega ja nad kõndisid piki High Streeti tagasi, kuni kadusid mul silmist.”

Me peame mr. Nicholasiga ühenduse saama nii kiiresti kui võimalik,” ütles superintendent. Ta pöördus lesti minu poole. „Kas te arvate, et ta on Londonis?” küsis ta. „Kus ta seal tavaliselt peatub?”

Ainus hotell, mida tean nimetada, on „Claridge’s” vastasin mina. „Ma võin sinna helistada.”

„Tehke seda!” vastas tema. „Me peame välja selgitama, see mees on. Kas te võiksite nüüd minna ja helistada, mr. Camberwell? ... me vaatame siin kõige järele.”

Läksime Hoileriga majja tagasi ja ma helistasin otsekohe „Claridge’sisse”. Aga mr. Nicholas ja miss Starr polnud seal viibinud. Ma katsetasin veel kolme või nelja West Endi hotelliga, kuid tulemuseta. Ja just siis, kui olin neist otsinguist loobunud, sõitsid mr. Nicholas ja tema õetütar ukse ette.

Minu osaks langes mr. Nicholasile uudistest teatada ja niipea, kui ta oli majja sisenenud, järgnesin ma talle tema kabinetti. Aga enne, kui ma jõudsin midagi ütelda, hakkas tema ise minuga rääkima mingist plaanist haaratud mehe kärsitul moel.

„Camberwell!” ütles ta. „Kas te mäletate seda punkti teie kokkuleppes, et teil pole midagi reisimise vastu? Nüüd siis... olgu, ma teen ettevalmistusi ümbermaailma reisiks! Me oleme ära kaks või kolm aastat ja vaatame kõike, mis on vaatamist väärt ning ma panen ette nüüdsama teele asuda. Ega teil ei ole mingeid vastuväiteid? See reis annab teile võimaluse avardada oma teadmisi.” Ta tegi ootamatu pausi, märgates vist minu jaos midagi, mis teda jahmatas. „Ärge ütelge, et see ee teile ei meeldi!” hüüatas ta. „Ma tahan, et te tuleksite!”

„Mulle meeldib see idee tohutult, söör,” vastasin. „Ma tuleksin suurima rõõmuga, aga ma järgnesin teile siia, söör, teatamaks, et täna hommikul juhtus midagi, millest te kohe kuulma peate. Kas te mäletate seda meest, kes kaks nädalat tagasi tuli siia teid otsima — Dengot?”

Ta pöördus välkkiirelt minu poole ja ma nägin, kuidas hirm, tõeline puhas hirm ilmus tema silmadesse.

„Mis temaga on?” nähvas ta. „Ta pole...”

„Tema laip leiti täna hommikul Middle Spinneyst,” laususin mina. „Arst ütles, et ta on mõrvatud!”

Ma olin uudise otsesõnu välja ladunud ja järgmisel hetkel kahetsesin seda. Mr. Nicholas muutus taas üleni kaameks ja seekord, pomisedes midagi arusaamatut, lõi ta kõikuma, ahmis õhku ja kukkus kogu pikkuses põrandale enne, kui ma jõudsin temast kinni haarata.

See oli esimene kord, kui ma nägin kedagi minestamas. Ma olin nii jahmunud, et tormasin ülepeakaela halli — õnneks oli Hoiler seal. Ta kahmas söögitoa puhvetkapist karahvini brändi või viskiga ja jooksis kabinetti; mõne minutiga tuli mr. Nicholas taas teadvusele. Tema esimeseks liigutuseks oli meile märku anda, et me suleksime ukse.

„Vabandan, et tegin nii palju tüli,” pomises ta peagi. „See peab olema süda... aga ärge miss Starrile midagi rääkige... kohe on minuga kõik korras. Aidake mind üles, Hoiler.”

Me seadsime ta toolile ja ma ruttasin oma äkilisuse pärast vabandama.

„Pole midagi, mu poiss,” ütles tema. „Te ei teadnud. Mina... ma ei talu praegusel ajal mingeid ehmatusi — omal ajal olin nendega harjunud. Võib-olla oli neid liiga palju. Aga... andke mulle veel brändit, Hoiler... need uudised, Camberwell? Rääkige mulle neist, rääkige rahulikult, aga rääkige kõigest... kõigest, mida te teate.”

Ma rääkisin kõigest, mida pidasin oluliseks, ja seda polnud palju. Ta kuulas vaikselt lõpuni ja küsis siis ärevalt:

„Kas... kas midagi leiti laiba juurest? Näiteks raha?”

„Teda polnud veel läbi otsitud, kui ma ära tulin,” vastasin. Usun, et politseinikud võivad seda teile peagi ütelda.”

Varsti pärast seda tuli superintendent majja. Ta oli kuulnud mr. Nicholasi kojusaabumisest ja tahtis temaga kohtuda. Ma püüdsin teda eemal hoida, aga sest polnud kasu: ta nõudis mr. Nicholasiga kohest kokkusaamist ja tahtis teda nelja silma all näha. Ta sai oma tahtmise ja oli mõnda aega mr. Nicholasi juures; kui ta temast lahkus, näis ta väga tõsine. Järgmiseks kohtus ta Jeevesiga ja seejärel mrs. Handsiga; lõpuks suunas ta oma tähelepanu minule. Ma rääkisin talle kõigest, mida teadsin Dengost, aga mr. Nicholasi tegemistest ja käikudest Dengo külaskäigule järgnenud õhtul ma vaikisin. Ja ma taipasin või järeldasin, et ka Jeeves polnud midagi maininud.

„Selle loo juures on mõned väga kahtlased seigad, mr. Camberwell,” täheldas superintendent. „Mr. Nicholas mulle, et ta aitas seda meest rahaga — märkimisväärse summaga. Olgu, tema riietes polnud mingit raha ale mõne mündi. Samuti dokumente — isegi ühtki, mis vihjaks, kes see mees oli.”

„Kas mr. Nicholas ei öelnud teile tema tõelist nime?”

„Mr. Nicholas ei andnud mulle selles osas muud in- formatsiooni peale selle, et tema tundis seda meest kui Dengot,” vastas ta. „Loomulikult oleme me alles uurimist alustamas. Aga ühte asja tahan ma teilt küll küsida. Kui mees siia tuli, siis olite teie esimene isik, kes teda kui ta oli teenrist mööda trüginud, kas pole? Jah? Olgu, missuguse hoiaku ta võttis? Riiaka?”

„Kahtlemata riiaka!” kinnitasin.

„Nagu oleks tal õigus siin viibida?” pakkus ta välja. Jagu oleks ta, teisisõnu väljendades, kindel oma jalgealuses?”

„Ja-ah,” vastasin mina, „jah, ma arvan küll. Ta käitus kahtlemata omamoodi hirmuvalitsejana.”

„Ja see olite teie, kes teatas mr. Nicholasile tema siinviibimisest?” jätkas ta. „Nii, kuidas mr. Nicholas sellesse suhtus?”

Aga ma ei lasknud ennast sellest küsimusest heidutada.

„Mr. Nicholas mainis Dengo nime kuuldes, et see on üks vana pensionär, ja läks teda vaatama,” vastasin mina.

„Kas mr. Nicholas paistis hämmastunud, kohkunud, ärritunud?” jätkas ta visalt.

„Ma eelistan mr. Nicholasi kohta mitte midagi öelda,” vastasin. „Ma ei tee seda mingil juhul! Te peate mind vabandama.”

„Jah, jah, ma isegi mõistan teie seisukohta, mr. Camberwell,” ütles tema. „See on üsna iseloomulik, pole kahtlust... nagu soovite. Aga te teate, et peagi toimub eeluurimiskohtu istung ja seal tuleb teil tunnistajana esineda; küll te näete, et koroner soovib kuulda kõike, mida te oskate rääkida. See on mõrvajuhtum! ... selles pole kahtlust.”

„Millal eeluurimiskohus toimub?” pärisin.

„Ma arvan, et algust tehakse homme või ülehomme, vastas ta. „Seda otsustab koroner.”

Siis ta lahkus ja selle järgi, mida me kuulsime aeg-ajalt kogu ülejäänud hommiku ja järgnenud pärastlõuna vältel, otsis ta koos oma meestega hoolikalt läbi nii Middle Spinney kui selle ümbruse. Ja õhtupoole tuli superintendent uuesti minu juurde. Üks tema mees oli leidnud mõrvapaiga lähedusest peidetud mõõgateraga varustatud jalutuskepi, mille ta paberisse mähitult endaga kaasa tõi. Ma tundsin selles otsekohe ära ühe mr. Nicholasi jalutuskepi, mis harilikult seisis koos teiste samasuguste ja pilliroost keppidega hallis korvis.