Sisukord
Eessõna 5
1. Tuleme selle juurde veel tagasi 9
2. Kuidas tehnoloogia šokeerib ja
aukartust äratab 16
3. Sõda, millest kõik alguse sai 31
4. Mida loomad meile öelda üritavad 48
5. Äikesetorm ajus 62
6. Doktor, kes tantsis saatanaga 82
7. Meeste mure 110
8. Mobiiltelefonid ravivad Alzheimeri
tõbe! 122
9. Rahvatervis ei ole füüsika 138
10. Lugegem teksti, mis on väikeses
kirjas 167
11. Tulevane maailm 186
Lisa. Kuidas kaitsta ennast ja oma
peret 199
Teabeallikad 203
Tänusõnad 209
Register 213
Eessõna
Kui see oleks
tõsi, siis me teaksime seda juba! Vestlesin kord põgusalt mobiiltelefonide
mõjust inimese tervisele USA riikliku vähiuuringute instituudi endise ja
praeguse direktoriga ühele avalikule loengule järgnenud pidulikul vastuvõtul.
Kumbki ei võtnud teemat kuigi tõsiselt: “Esiteks, pole olemas mingeid tõendeid selle
kohta, et elektromagnetväljad DNA-d mõjutavad, seega ei saa need kuidagi vähki
tekitada. Teiseks, epidemioloogilistes uurimustes pole kunagi leitud, et
mobiiltelefonide kasutamine suurendab ajukasvajariski, ning kolmandaks,
ajukasvajate esinemissagedus maailmas pole tõusnud, kuigi väga paljud inimesed
kasutavad tänapäeval mobiiltelefone.” Kogu lugu. Selles raamatus me näitame, et
kõigi kolme argumendi ümberlükkamiseks piisab pelgalt mobiiltelefonide
elektromagnetkiirgusega seotud terviseriskide põgusast uurimisest. Ma teadsin
seda juba tookord. Mind hämmastas nende geniaalsete meeste, suurepäraste
arstide ja esmaklassiliste teadlaste kaljukindel veendumus, et see valdkond ei
vääri põhjalikumat uurimist. Mind kummitab tänaseni küsimus, kuidas oli see võimalik.
Parim vastus, mille ma olen siiani suutnud välja mõelda,
on see, et enamiku mõistlike inimeste, sealhulgas meie prestiižikate
meditsiiniasutuste juhtide meelest pole võimalik, et nad ei teaks seda juba,
kui mobiiltelefonid oleksid tõesti tervisele ohtlikud. “Kui need seadmed
oleksid tõesti ohtlikud, siis oleksime me sellest kindlasti kuulnud!”
Arsti, teadlase ja viimased kaheksateist aastat
pahaloomulise ajukasvaja järeluuringutes osalenud patsiendina uskusin ma
täpselt sedasama. Ma kasutasin mobiiltelefoni nagu kõik teisedki. Nii nagu mu
kolleegid riiklikust vähiuuringute instituudist, olin ka mina kuulnud kõikidest
uurimustest, mille käigus ei olnud keegi kunagi leidnud veenvat seost
mobiiltelefoni kasutamise ja vähktõve vahel. See tundus piisavalt julgustav.
Lisaks olin veendunud, et see tehnoloogia ei saaks nii laialt levida, nagu
tänapäeval levib, ilma et valitsused nõuaksid tõendeid, mis näitaksid, et uut
tüüpi mikrolainekiirgus, millega peaaegu kõik inimesed maailmas aastakümneid
iga päev kokku puutuvad, ei ohusta mingil moel tervist.
Ma olin ohtudele
mõtlemata kasutanud mobiiltelefoni hulk aastaid, hoolimata sellest, et
paranesin ajukasvajast, kui sattusin juhuslikult selle raamatu autoriga ühel
suveõhtul Pittsburghis õhtust sööma. Dr Davis oli hiljuti võtnud vastu ülikooli
Hillmani vähiuuringute keskuse keskkonna-onkoloogia osakonna juhi koha ning
keegi oli soovitanud meil kohtuda. Dr Davis oli tööstuse katastroofilisi
mõjusid inimese tervisele palju uurinud ning selle julge teadlase terav mõistus
ja sarm olid muljetavaldavad. Ühel hetkel hakkas mu mobiiltelefon, mida tol
ajal kandsin taskus, valjusti helisema ning mulle ei jäänud märkamatuks õudus
minu vestluskaaslase näol, kui kõnele vastates telefoni vastu kõrva surusin. Ta
lausa kargas toolilt püsti ning karjatas: “Kuidas? Isegi sina ei kasuta
käed-vabad komplekti?”
Kui olin kõne lõpetanud ja dr Davisele arusaamatust
väljendava pilgu heitnud, esitas ta kaks lihtsat küsimust, mis on mulle
tänaseni meelde jäänud ideaalse vestluse alustamise viisina inimesega, kes
arvab nagu mina end “teadvat”, et mobiiltelefon ei ole tervisele ohtlik:
1. Kas sa tead, et enamiku mobiiltelefonidega on
kaasas hoiatus seda “mitte hoida kehale lähemal kui üks toll”?
2. Kas sa tead, et kindlustusfirmad keelduvad
kindlustamast mobiiliettevõtteid ja -operaatoreid tervisekahjustuste vastu, mis
tekivad pikaajalisest kokkupuutest nende toodanguga?
Sel hetkel mõistsin, kui vähe ma tegelikult tean
“uuringutest”, millele nii sageli viidatakse, kui on tarvis ümber lükata
kõikvõimalikke mobiiltelefoniga seotud ohte tervisele. Ja õppida oli mul palju.
Ma ei piirdunud sellega, mida dr Davis mulle tol õhtul
rääkis, sest olen aru saanud, et teaduses ei piisa kogu tõe teadasaamiseks
kunagi ühe inimese arvamusest, ükskõik kui tark ja püüdlik see inimene ka
poleks. Ma otsisin need uurimused ise üles ja lugesin bioinitsiatiivi töörühma
põhjalikku raportit, mille avaldasid 2007. aasta augustis mitmed oma ala
juhtivad teadlased, kes olid selleks läbi töötanud praktiliselt kogu tol ajal
saadaoleva kirjanduse. Nii avastasin just selle, millest käesolevas raamatus
kirjutatakse – tohutu “valeühenduse” tegelike uurimistulemuste ning inimeste
seas ja ka meditsiiniringkondades levinud arvamuse vahel, et mobiiltelefonid on
ohutud.
Aasta hiljem aitasime dr Davisega koostada kahekümne
erinevatest riikidest pärit teadlase ja onkoloogi ühisavaldust, et rõhutada,
kui tähtis on kaitsta lapsi mobiiltelefonikiirguse eest ja uurida senisest
põhjalikumalt, kuidas mobiiltelefonide elektromagnetväljad mõjutavad
bioloogilisi mehhanisme, mis kaitsevad tervist või tekitavad haigusi.
Ma olen uhke, et dr Davis palus mul kirjutada eessõna
raamatule, milles ta võtab kokku kõik aastate jooksul tehtud avastused.
Teadusringkondadesse tungiv poliitika ja ärimaailma surve ei ole soosinud dr
Davist ja teisi teadlasi, kes on esimeste seas viidanud võimalustele, kuidas
uus tehnoloogia võib tervisele mõjuda. Me ei taha uskuda, et meie uued
mänguasjad, millesse oleme nii kiindunud ja mis toodavad suurt kasumit, võivad
üksiti meid ja meie lapsi hävitada. Teadus ei ole usk. Valitsuste vastutus
kodanike eest ei tohiks samuti usule toetuda. Debatt, milles dr Davise raamat
geniaalselt, selgelt ja veenvalt osaleb, peaks toetuma faktidele ja valikutele,
mida me neid fakte teades teeme. Loodame, et see raamat saab aluseks just
sellisele debatile.
David Servan-Schreiber, M.D., Ph.D.
Pittsburghi ülikooli kliinilise psühhiaatria professor;
Texase ülikooli juures asuva M.D. Andersoni vähiuuringute keskuse üldonkoloogia
abiprofessor; Lyoni ülikooli meditsiiniteaduskonna õppejõud, raamatu Anticancer: A New Way of Life autor.
1
ME TULEME SELLE JUURDE HILJEM
TAGASI
Inimene, kellel on
võimalik protestida,
kuid kes ei tee seda,
on kaassüüdlane.
Talmud
Kas
mobiiltelefon võib olla ohtlik? Sellest ideest umbes kuus aastat tagasi esimest
korda kuuldes ma ei uskunud seda ega tahtnudki uskuda. Ma olin selle pöördelise
tehnoloogilise saavutuse esimeste seas innukalt kasutusele võtnud, juhtides
mitmekümnest teadlasest koosnevat meeskonda, mis töötas Teaduste akadeemia
kahes erinevas hoones. Ma sain tänu mobiiltelefonile igal ajal ükskõik kus
rääkida oma laste ja abikaasaga ning olin uhke, et tundsin uusimaid nohiklikke
rakendusi sama hästi kui mu õpilased. Ma teadsin enamiku uurijate veendumust,
et mobiiltelefonide raadiokiirgus ei saa inimese organismile mingit mõju
avaldada, kuid mõistsin kogu oma karjääri keskkonna ja tervise vahelistele
seostele pühendanud inimesena, et teadus ja teadlased järgivad samuti moodi ja
trende nagu kõik teisedki. Mõnikord osutub tõde, millesse kõik soovivad uskuda,
ebamugavaks valeks. Tehnoloogiliselt eesrindlikes riikides, näiteks Iisraelis
ja Soomes, kus mobiiltelefone on kasutatud kauem ja rohkem, on asjatundjad
andnud juhiseid mobiiltelefonide ohutumaks tarvitamiseks. Mind hakkas huvitama,
miks.
Ma tutvustan selles raamatus oma avastusi. Need üllatasid
mind tookord ja on hämmastavad ka praegu. Raamatu läbi lugenud, nõustud sa
loodetavasti minuga – ning üha suurema hulga ekspertidega USA-st ja mujalt
maailmast –, et lihtsaid ettevaatusabinõusid oleks rumal mitte kasutusele
võtta. Mobiiltelefone saab ohutumaks muuta, vähendades nende otsest kiirgust
ajule ja kehale, ning ilmselt seda edaspidi tehaksegi. Siiani seda tehtud pole,
kuid me võime mobiiltelefonide raadiokiirguse mõju ise vähendada, kuni
teadusringkondades hakatakse asja põhjalikumalt uurima.
Vastupidiselt paljude austatud asjatundjate kaljukindlale
veendumusele võib nähtamatu raadiokiirgus muuta elavaid rakke ja tekitada
kahjustusi, mis meile teadaolevalt suurendavad vähki ja neuroloogilistesse
tõbedesse haigestumise riski. Mobiiltelefonide ohutus või ohtlikkus ei ole hetkel
ümberlükkamatult kindel. See, mida me oma teadmatuses ette võtame, võib ära
hoida üleilmsed katastroofilised tagajärjed inimeste tervisele.
Kõik enam kui kuus miljardit inimest meie planeedil
alustavad elu täielikult välja arenemata ajuga. Õnne ja korraliku toitumuse
puhul saab inimese aju täielikult “programmeeritud” kahekümnendate eluaastate
alguseks. Ajaks, mil sa selle raamatu kätte võtad, on maailmas umbes viis
miljardit mobiiltelefoni. Sul võib olla koguni kaks telefoni ning sa tunned
kahtlemata paljusid inimesi, kelle aju alles areneb (kõik alla kahekümne viie
aastased) ja kes kasutavad regulaarselt mobiiltelefone. Lapsed kasvavad keset
raadiokiirgust, mida viis aastat tagasi veel ei olnud.
Mobiiltelefonid võimaldavad meil reageerida igasugustele
hädaolukordadele, nii tõelistele kui ka väljamõeldutele. Need on ühiskondliku
staatuse sümbolid. Need aitavad tööd leida. Nendesse saab koguda muusikat, mida
kuulata soovid, ning tänu neile saad suhelda kallite inimestega igal ajal ja
kõikjal. Need tunduvad olevat esmatähtsad esemed, sest aitavad teha kõike, mida
soovid: aktsiakurssidel silma peal hoida, lemmikfotosid jagada,
spordivõistluste tulemusi vaadata ning saata tekstisõnumeid, pilte, videoklippe
ja häälsõnumeid kõikjale maailmas. Sa pead edu saavutamiseks olema kättesaadav
24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas. Ja kes julgeks vastu vaielda faktile,
et need suurepärased vidinad hoiavad sind kõigega paremini kursis ning teevad
sinust tegusama ja toredama inimese? Uusima põlvkonna mobiiltelefonid toovad
meid üksteisele lähemale kui eales varem.
Mobiiltelefonid on tänapäeval nagu elekter ja vesi,
milleta ei saa elada. Need tunduvad olevat ohutud ja äärmiselt väärtuslikud.
Mobiiltelefonidega kutsutakse kiirabi, kuid need ei ole kunagi väljakutse põhjuseks.
Ometi oleme midagi kahe silma vahele jätnud – midagi hullemat kui autoroolis
tekstisõnumite saatmine. Mobiiltelefonide võimet inimesi lähendada teatakse,
kuid seda, mida need revolutsioonilised seadmed iga päev meie kõrva vastu
surutuna kehale teha võivad, enamasti mitte.
Ma olen ilmselt kümnenda põlvkonna bubbie – jidiši keeles “vanaema”. Mu ema tahtis, et teda
kutsutaks ameeriklaste traditsiooni järgides grandma Jeaniks. Tegelikult pärines ta, nagu minagi, pikast bubbie’de liinist: bubbie Fannie, bubbie Pearl, bubbie Leah. Nagu kõik maailma vanaemad, nii tahan
ka mina oma lapselapsi kaitsta.
Minu lapselastel on terve rida nüüdisaegseid
kaitsevahendeid. Neil on jalgrattakiivrid ja autos isiklikud turvatoolid ning
nad teavad, kui oluline on turvavöö kinnitamine . . . Mu vanim lapselaps Davis,
kes saab kohe-kohe viieaastaseks, kannab rulaga sõites oma tumepruunidel
lokkidel alati valget plastmassist kiivrit ning keha ümber musti randme-,
põlve- ja küünarnukikaitseid. Sinistes teksapükstes ja punaseruudulises särgis
mööda kõnniteed (meie koduümbrus on rulasõiduks suurepärane) kihutav poisike on
vanaema silmatera. Davis ootab väga keskendunult, kuni tee jääb tühjaks, ja
kihutab seejärel otse keset tänavat allamäge. Ta peatab rula järsult, astudes
selle tagumisele otsale, mispeale see tõuseb õhku, ning hüppab uhkelt maha,
tavaliselt kukkumata.
Mul on päris raske temaga sammu pidada, kui ta sõidab.
Pisut üle ühe meetri pikk Davis on kõnnitee valitseja, kui tema õde Josephine,
kes on kõigest kaheksateist kuud noorem ja viisteist sentimeetrit lühem, teda
ei takista. Pruunide lokkidega Josephine sõtkub uhkelt oma kolmerattalise
pedaale nii kiiresti, kui suudab, keel suust väljas. Tüdruku kiiver on
säravroosa ning ta sõidab otse vanema venna Davise poole, kuid pidurdab
järsult. Jo Jo on oma teise lapse ohvriilme juba täiuslikuks lihvinud. Ta on
nutma puhkemas.
Oma kaht väikest lapselast kõnniteel koha eest võitlemas
nähes ma otsekui kuuleksin neuroneid töötamas. Elu ja surma vaheline erinevus
seisneb ainult ühes – ajutegevuses. Josephine ja Davis teavad, et neid
jälgitakse. Nad heidavad mulle kaeblikke pilke, lootes minu sekkumisele. Me
otsustame tuppa pere uut mänguasja vaatama minna.
Laste isa on koju toonud väikese plastmassist karbi, mis
on nende tillukeste käte jaoks pisut liiga suur. Karbil on ekraan, millel
vahelduvad pildid. Josephine ja Davis on lummatud. Mõlemad tahavad seda
imevidinat – tuliuut telefoni, millega saab kuulata muusikat ja vaadata
multikaid ning videoid, mis oskab rääkida ja ütleb isale, kuhu sõita, ning
leiab poe, kust saab jäätist osta.
Need lapsed on üles kasvanud perekonna autos DVD-sid
vaadates. Nüüd on aga saabunud väike ekraan, mis teeb kõike sedasama ja palju
rohkemgi.
Aju kontrollib, mida me näeme, mõtleme, tunneme, kuuleme
– kuidas me ümbritsevat maailma tajume. Teisel elukuul moodustub kasvavas
lootes lihtne närvirakkude kogum, millest areneb uskumatu kiirusega inimaju,
veerand miljonit rakku minutis. Sünnihetkeks on nullist rakust saanud sada
miljardit rakku. Imiku aju kaal kolmekordistub esimesel eluaastal ja ajaks, mil
laps saab kaheaastaseks, on selles kakssada miljardit rakku. Rakkude vahel on
nii palju ühendusteid, et nende kokkulugemiseks kuluks üle kolmekümne miljoni
aasta. Iga signaaliga, mille mu väikesed lapselapsed vastu võtavad, suunatakse
nende silmad sellele, mis tähelepanu köidab; nende kõrvad püüavad helisid, mis
kuulmisnärve tabavad, nende aju soovikeskus – mandelkeha – kihutab neid nõudma
seda, mida nad parajasti teha või saada ihkavad.
Vastsündinud ei suuda pilku fookustada, kuid nad tajuvad
mustreid ja lõhnu, mis nende ajule meeldivad. Paari kuu vanustena suudavad
imikud juba ema ja isa vaadata ja tajuda. Nende aju harjub korrapärase une-,
söömis- ja nutmisrütmiga ning kohandub kasvamisega seotud muutustega. Iga
ajurakk neist miljarditest, millega nad sünnivad, võib olla seotud mitme
teisega. Imiku aju on nagu väike superarvuti, milles on keerukaid
numbrikombinatsioone ja permutatsioone.
Kuidas on lugu telefoniga, mille nad kõik tulevikus
saavad? Millega seletada selle peaaegu hüpnootilist mõju nende habrastele
ajudele? Mu lapselapsed on vaimustuses väikesest säravast uuest mustast
vidinast. Kuid see võiks vabalt olla ka iPhone või Palm Pre. Ameerika
lastearstide akadeemia ei soovita vanematel mingil juhul väikelapsi televiisori
või videote abil rahustada. Ütle seda kolme mähkmetes lapse tülpinud emale.
Lapsed on vaimustuses ega suuda vastu panna. Evolutsioon ei valmistanud neid
selleks ette. Aafrika savannis polnud miljoneid aastaid tagasi midagi nii
vaimustavalt värvilist, vilkuvat ega metsikut. Davis hakkas mobiiltelefonis
leiduvaid mänge mängima enne, kui õppis lugema ja numbreid loendama. Taolised
uued mänguasjad võivad olla täiesti vastupandamatud.
Lastele on alati meeldinud mängult telefoniga rääkida. Miks ei võiks
lasteaialaps lobiseda vanavanematega telefoni teel ükskõik kus ja millal, kui
see on nii mugavaks tehtud? Mängud, internetiühendus, GPS – mis neil
huvitavatel asjadel siis viga on? Miks ei või kõigile sülelastele
mobiiltelefoni anda? Põhjuseks on ebakõla nende salakavalate vidinate süütu
maine ja selle vahel, mida teatakse mobiiltelefonide kiirgusest
teadusringkondades.
Kui oleks võimalik teha aegluubis film aju kasvamisest,
siis näeksime, et aju arengut juhtiv superarvuti töötab kiiremini, kui keegi
jälgida jõuab, ning et seda ei ümbritse superkangelastele omane hävimatu raudne
korpus. Erinevalt metallist kestaga masinast on lapse kolju väga elastne. See
on hea, sest see tähendab, et kui uudishimulikud ja vallatud väikelapsed
kukuvad – mida nad on teinud miljoneid aastaid –, siis ei purune nende koljuluu
kuigi kergesti. Imiku kolju on õhukesest luust, mis pidevalt kasvab ja ajapikku
pakseneb. Mida kiiremini rakud kasvavad, seda suurem on tõenäosus, et need
teevad vigu, mis lõputult korduma jäävad. Lapse õhem ja paindlikum kolju aitab
tal ellu jääda, evolutsioon on selle nii seadnud, kuid kuna Aafrika savannis ei
olnud miljonite aastate eest kolmanda põlvkonna mobiiltelefone, siis on lapsed
nendest seadmetest tuleva kiirguse ees kaitsetud.
Proovi aeglaselt lugeda seda ingliskeelset salmi: Peter Piper picked a peck of pickled peppers. How many pecks of pickled
peppers did Peter Piper pick? Nüüd ütle seda
kiiremini. Seejärel nii kiiresti, kui suudad. Mida kiiremini sa seda teed, seda
rohkem on ka vigu. Kolmeaastase lapse aju kaalub täiskasvanu ajust neljandiku
võrra vähem ning tarbib kaks korda rohkem veresuhkrut. Noor aju kasvab
lapsepõlve ja teismeliseea vältel pidevalt. Asi pole ainult selles, et
ajurakkude või neuronite arv kasvab, vaid ka viisis, kuidas need üksteisega
seostuvad. Ajapikku kattuvad neuronid müeliinikihiga, mis teeb need tugevamaks
ja vastupidavamaks. See kaitsekiht on ülioluline. Arvatakse, et müeliin
vastutab otsustusvõime, tarkuse, impulsside kontrolli all hoidmise ja paljude muude
omaduste eest, mida me seostame küpsuse ja hea eluga. Teismeliste autojuhtide
vanemaid ei üllata fakt, et inimese aju ei saavuta täielikku küpsust enne
kahekümnendatesse eluaastatesse jõudmist. Samuti ei üllata paljusid vanemaid
see, et noorte naiste aju saavutab küpsuse varem kui noorte meeste aju.
Nagu muud kasvavad koed, nii on ka aju kaitsetu mürgiste
ainete ees, eriti kui nendega puututakse kokku varases lapsepõlves. Kokkupuude
raskemetalli pliiga esimesel kahel eluaastal võib tekitada mitmeid erinevaid
neuroloogilisi probleeme isegi siis, kui plii kogus on kaduvväike. Plii
aatomeid ümbritseb sama arv sama tüüpi elektrone nagu kaltsiumit. See tähendab,
et mürgine metall ei lase ajul ja muudel elutähtsatel organitel kaltsiumi
omastada. Kaltsiumit on vaja, et aju ja luud oleksid terved ning süda ja
neuronid töötaksid korralikult. Plii segab neuronite ja sünapside tööd. Lapsed,
kelle organismi satub esimestel eluaastatel pisut liiga palju pliid ning liiga
vähe kaltsiumi, pole sama intelligentsed kui teised, neil tekivad koolis
probleemid ning nad satuvad hiljem tunduvalt sagedamini vanglasse või vaimsete
probleemidega tegelevatesse asutustesse.
Kui pliiga kokkupuutuvate laste ajud ei arene nii, nagu
vaja, ja neil tekib täiskasvanuna sagedamini vaimseid probleeme ning nad
satuvad kergemini seadusega pahuksisse, siis kuidas mõjutab aju ja keha see
pretsedenditu raadiokiirgus, mille keskel nad tänapäeval üles kasvavad? Pärast
Teist maailmasõda, innustatuna äkilisest sõjatehnika kättesaadavusest, arvasid arstid,
et mõistlik oleks pügaraigi (nakkuslik nahahaigus) ravida röntgenikiirtega. See
mõjus. Röntgenikiired said infektsioonist võitu, kuid tagajärjed olid karmid.
Inimestel, kelle aju kiiritati peanaha ravimiseks lühikest aega, enne kui nad
said viieaastaseks, esines enne keskiga ajukasvajaid ligi neli korda sagedamini
kui neil, kes sellist ravi polnud saanud.
Lapse aju on vaja igakülgselt kaitsma hakata nii vara kui
võimalik ning teha seda senikaua, kui võimalik. Minu lapselaste kiivrid
kaitsevad pead kukkumise korral, kuid need ei takista mobiiltelefonist tulevate
väikeste mikrolainete jõudmist ajju. Tänapäeva mobiiltelefonid on väiksemad,
nutikamad ja kiiremad kui kunagi varem. Kas need on tõesti nii ohutud, kui
tundub?
2000. aastal sai Maailma Tervishoiuorganisatsiooni,
maailma suurima tervisega tegeleva asutuse peadirektoriks arst ja endine Norra
peaminister Gro Harlem Brundtland. Harvardi ülikooli juures asuvas rahvatervise
koolis õppinud Brundtland oli ÜRO jätkusuutliku arengu komisjoni esimees. 2002.
aastal Norra juhtivale ajalehele intervjuud andes ütles ta, et on keelanud
mobiiltelefonide kasutamise oma kabinetis. Intervjuu ajal hakkas Brundtlandil
pea valutama. Ta küsis, kas mõnel toasviibijal on mobiiltelefon sisse
lülitatud. Ajalehe fotograaf oli telefoni hääletule režiimile seadnud, kuid
jätnud välja lülitamata, arvates, et Brundtland ei saa nagunii teada. Ta eksis.
Brundtlandil oli oma füüsilise reaktsiooni pärast
piinlik, kuid ta ei saanud probleemi eirata. “Ma olen teinud mitmeid katseid. Inimesed
on tulnud minu kabinetti, mobiiltelefon taskus või kotis. Teadmata, kas see on
sisse või välja lülitatud, on mu keha alati reageerinud, kui telefon on
töötanud. Seda pole kordagi juhtunud, kui telefon on olnud välja lülitatud.
Seega . . .”
Ta ei soovitanud tookord inimestel mobiiltelefonidest
loobuda. Arstina uskus ta, et teadusuuringud ei õigustaks sellist soovitust.
Brundtland ütles, et tema arvates saab maailm peagi olulist teavet
mobiiltelefonide pikaajalise mõju kohta. “Hetkel ei ole meil teaduslikke
tõendeid, mis õigustaksid selge hoiatuse andmist. Näiteks ei ole tõestatud, et
kiirgus tekitab ajuvähki. Maailma Tervishoiuorganisatsioon viib hetkel läbi
ulatuslikke uuringuid ning kahe või kolme aasta pärast oskame kõigile
küsimustele paremini vastata.” Teiste sõnadega: “Me tuleme veel selle juurde
tagasi.”
See uurimus avaldati tegelikult enam kui kaheksa aastat
hiljem. Ametlik seisukoht on, et “kallutatuse ja vigade tõttu ei saa
usaldusväärseid järeldusi teha”. Leitakse, et “mobiiltelefonide kasutamise ja
ajuvähi esinemise seost on tarvis põhjalikumalt uurida”.
See stsenaarium näitab, milline erakordne ebakõla
valitseb selle vahel, milleni teadlased on viimastel aastatel jõudnud, toetudes
aastakümneid vanadele vähetuntud avastustele, ning milline imepärane, kindel ja
süütu aura on tänapäeva nutitelefonidel. Käesolev raamat keskendubki sellele
valeühendusele.
5
ÄIKESETORM AJUS
Inimeste teaduses on
rohkem religiooni
kui nende religioonis
teadust.
Henry David Thoreau
Lloyd Morgan
läks oma sõbra Ken Johnsoniga lõunat sööma Ajantasse, oma armastatuimasse India
restorani. See oli varakevadine reede, 28. aprill 1995. Morgan kõneles elavalt.
Tema kõne oli juba mitu kuud olnud kiire nagu automaadivalang ja pisut erutatum
kui muidu. Äkitselt jäi ta poole lause pealt vait. Paari sekundi vältel, või
pisut vähem aega, ümbritses teda valge valgus, talumatu ebaharilik eredus. Mees
tundis kabuhirmu ja läheneva hukatuse hõngu, otsekui hakkaks universum kokku
kukkuma. Tema elu oli täielikult muutumas. Tema aju tabas šokk, see “jooksis kokku”.
Ta ei mäleta, mis edasi sai. Ta ei hakka seda sündmust kunagi mäletama. See on
ilmselt hea.
Bilateraalse toonilis-kloonilise haigushoo ajal, mis
Morganit tabas, laastab aju rida äikesetorme. Sisemine välgutabamus häirib
närvisüsteemi tööd. Häälepaelad tõmbuvad kokku, mille tulemuseks on ägav karje.
Mitte midagi nägevad silmad lähevad pahupidi. Mitte midagi kuulvates kõrvades
kohisevad terves ajus möllavad võimsad lained. Mõnikord kaasnevad haigushooga
kontrollimatud keeleliigutused ning metsik jäsemete tõmblemine. Pea jõnksatab
tahapoole, tabades eset, mis läheduses juhtub olema. Miski ei liigu, nagu vaja,
ning kõik asjad liiguvad korraga.
Morgan ärkas alles kiirabiautos. Tal vedas. Tal olid
säilinud kõnevõime, kuulmine, liikumis- ja mõtlemisvõime. Californias San Joses
asuva Alexian Brothersi haigla kiirabiosakonnas kuulas ta oma
kompuutertomograafia tulemusi.
“Teil on suur ajukasvaja.”
Arst osutas kasvajast tehtud piltidele.
“Kas näete neid invasiivseid harusid?”
Kui tema kaaslane haiglasse jõudis, jätkas Morgan
poolelijäänud vestlust, otsekui poleks vahepeal midagi juhtunud. Umbes 173 cm
pikk, kõhna kehaehitusega Morgan on mitmes mõttes ebatavaline mees. Ta räägib
palju ning tema aju on piisavalt suur ning keegi ei oskaks arvata, et ta kaotas
viisteist aastat tagasi pool päeva kestnud operatsioonil suure tüki oma ajust.
Morgan on mees, kellel on palju öelda ning kes teab, et tal ei pruugi olla
palju aega selle ütlemiseks. Kuigi kasvaja oli healoomuline, kipub meningioom,
mis ta peaaegu tappis, tagasi tulema, võib-olla mõnda teise ajupiirkonda. Ajus
pole piisavalt ruumi, et seal midagi võõrast kasvada võiks.
Seega peab Morgan kiirustama. Haigushoog pani aluse tema
uuele karjäärile – temast sai ajukasvaja-aktivist. Ta oli kaheksa päeva
“kriitilises seisus”, oodates ajuturse alanemist, et arstid saaksid
operatsioonil kasvaja eemaldada. Teda opereerinud neurokirurg dr James Saadi
selgitas, et kui nad oleksid proovinud otsekohe opereerida, poleks Morgani aju
kuidagi päästa saanud, sest turse oli liiga suur. Õnneks on Morganil üsna suur
ja paks iirlase kolju. Vastasel juhul oleks ta ajuturse tagajärjel surnud. Kui
kasvaja hakkab ajule liiga suurt survet avaldama, lükatakse käsnjas mass alla
ajutüve kohal olevasse avausse, katkestades ühenduse seljakeelikuga, millele
järgneb halvatus ja surm.
Kui Morgan oli ajuoperatsioonist toibunud, esitas ta
küsimuse, mida küsivad kõik: “Mis seda põhjustas?”
Tema arst oli pisut rohkem lugenud kui enamik inimesi
ning ta vastas. Vastus muutis Morgani ja paljude teiste elu.
Dr Saadi ütles, et ta pole kindel, “kuid süüdi võivad
olla elektromagnetväljad”.
Aasta oli 1995 ja Morgan oli rabatud. Ta oli koolis ja
hiljem elektriinsenerina töötades alati olnud üks targimaist inimestest ruumis.
Ta oli see tüüp, kes kutsutakse kohale siis, kui keegi teine ei saa aru, miks
asi, mis oli laboris korralikult töötanud, tehases enam töötada ei taha. Morgan
oli aastaid töötanud protsessiinseneri ja probleemilahendajana suurtes
ettevõtetes, ümbritsetuna uusimast elektroonilisest tootmistehnoloogiast, mida
oli parandanud ja mõnikord ümber ehitanud. Ta suutis teha kindlaks, miks võib
arvutisüsteem kokku kukkuda vea tõttu, mis esineb ainult ühe korra iga miljardi
tsükli jooksul, ning teadis, kuidas seda viga parandada. Ta oli palju lugenud
ning uudishimulik nagu enamik täiskasvanuid, kes on üles kasvanud – nii palju,
kui üldse on võimalik üles kasvada – Berkeleys. Ometi polnud ta kunagi kuulnud,
et elektroonikaga töötamine võib mingil moel ohtlik olla, kui ohuna mitte
arvestada teatud nohiklikkust, mis selle alaga enamasti kaasneb.
Terve elu igasuguseid asju välja mõtelnud, hakkas Morgan
oma oskusi kasutama, et teha kindlaks, mis tema ajuga oli juhtunud. Ta leidis
hulgaliselt teavet, mille olid avaldanud erinevad ekspertide rühmad. Ta oli insenerina
innukas lugeja, kes sai aru elektrivoolu uurimise instituudi üllitistest ja
muudest elektriseadmetega seotud töödest. Teda šokeeris avastus, et pidevalt
elektromagnetväljadega kokku puutuvatel töötajatel nagu tema on suurem oht
haigestuda leukeemiasse ja ajukasvajatesse ning koguni meeste rinnavähki.
Morgani suhteliselt suur, massiivne ja tark pea oli
ilmselt tema elu päästnud. Kuna tema koljusse mahtus kasvaja ära, ei saanud ta
ajurabandust ega surnud selle tagajärjel. Kuigi me ei tea täpselt, mis
põhjustas Morgani ajukasvaja, teame siiski, et tema puhul ei olnud mingil juhul
süüdi mobiiltelefonikiirgus. Ta pole kunagi mobiiltelefoni kasutanud ega hakka
seda kunagi tegema. Kuid ta töötas kogu elu elektromagnetväljadega. Selles on
Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja paljud teised autoriteedid ühel nõul.
Inimestel, kes puutuvad lähedalt kokku kõrgepingejaamadega ning ehitavad ja
parandavad elektromagnetseadmeid, tänu millele ülejäänud inimesed saavad
kasutada röstreid ja ahjusid, esineb kasvajaid kolm korda sagedamini, võrreldes
nendega, kes selliste asjadega kokku ei puutu.
Mõned päevad pärast operatsiooni hakkas Morgan uurima
ajukasvajate tekkepõhjusi. Ta tahtis meningioomi kohta rohkem teada. Kuigi
meningioomi nimetatakse tavaliselt healoomuliseks, võib see kasvaja olla
tegelikult sama tappev kui mõni pahaloomuline kasvaja. Meest pani mõtlema ka
see, miks noortel inimestel esineb tunduvalt sagedamini ajukasvajaid, nii hea-
kui ka pahaloomulisi.
On ilmselge, et inimese aju on äärmiselt tundlik
erinevate raadiokiirguse vormide suhtes. Tänapäeval on üks edukamaid
ajukasvajate ravimise meetodeid kasvaja töötlemine erinevat tüüpi kiirgusega,
mis tapavad ajus olevad vähirakud. Inimese keha ei ole ühtlase tihedusega, vaid
koosneb paljudest erinevatest kihtidest ja kudedest, sealhulgas tihedatest
luudest, vetruvast rasvast, sitketest lihastest ja käsnjast ajukoest. See, kui
palju raadiokiirgust koed vastu võtta suudavad, sõltub neljast asjast: kui
sageli laineid edastatakse, kui suured on kõrgeimad lained, kui suure jõuga
need luuakse ning vedeliku või rasva kogus, millest konkreetne kude koosneb.
Lapse ajus on võrreldes täiskasvanu ajuga üsna palju vedelikku. Seetõttu ongi
väikeste laste raputamine niivõrd ohtlik – nende aju võib sõna otseses mõttes
ringi loksuda. Lapse koljuluu ja luuüdi on õhem ning tunduvalt vastuvõtlikum
kui täiskasvanu oma, mistõttu lapse aju võib võtta vastu kaks või enam korda
rohkem raadiokiirgust kui täiskasvanu aju.
Morgani aju oli täielikult välja kujunenud, sisaldades
tunduvalt vähem vedelikku, mistõttu kasvajal oli vähem kasvuruumi. Kuna tegu
oli saleda mehega, oli aju nahaalune rasvakiht õhem kui temast raskemal või
pikemal mehel.
Enamik inimesi ei tea, et tänapäeval kehtivad lubatud
mobiiltelefonikiirguse standardid pandi paika mehe järgi, kes ei sarnane
kuigivõrd tüüpilise tänapäeva mobiilikasutajaga. Otsides viise
mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega kokkupuute hindamiseks, toetusid teadlased
1996. aastal tegelasele nimega SAM – Standard
Anthropomorphic Man. SAM ei olnud tavaline
mees. Ta mahtus suuruselt ja kaalult kõigi 1989. aastal sõjaväkke astunute
esimese kümne protsendi hulka. Ta kaalus rohkem kui üheksakümmend kilogrammi,
tema pea kaalus viis kilogrammi ning ta oli umbes 188 cm pikk. SAM ei saanud
olla kuigi jutukas, sest eeldati, et ta ei räägi mobiiltelefoniga kunagi
korraga üle kuue minuti.
1996. aastal oli mobiiltelefon vähem kui viiel protsendil
ameeriklastest – umbes viieteistkümnel miljonil inimesel.
USA-s kehtivad raadiokiirguse ohutusstandardid on pärit
1962. aastast, kui mobiiltelefone veel reaalselt ei eksisteerinud. Paljude
standardite aluseks olid uurimistööd, mida tehti Utah ülikoolis tööstuse
huvides enam kui kakskümmend viis aastat. Ajal, mil need standardid loodi,
mõtlesid kõik ühele elementaarsele küsimusele – kui tugev elektrivool võib
tappa või anda elektrilöögi mingit konkreetset seadet kasutavale inimesele.
Ameerika riiklik standardite instituut (ANSI) kehtestas kõigile
elektroonikaseadmetele standardid, mis vaadati üle iga kümne aasta tagant,
lähtudes sellest, kui tugev elektrivool võib inimesele elektrilöögi anda või ta
koguni tappa. Selline standardite kehtestamise viis muutus tänu auhindu võitnud
tööle, millega tuli Utah osariigis lagedale elektriinseneride meeskond, kes
hakkas alguses lahendama lihtsaid tavapäraseid teaduslikke küsimusi ning muutis
kokkuvõttes teadusringkondade suhtumist mõjusse, mida raadiokiirgus ja muu
elektromagnetkiirgus inimesele avaldab.
Mobiiltelefon on iseenesest tavalisest pisut keerukam raadio,
mis võtab vastu ja saadab välja miljoneid mikrolainete suurusi
impulss-signaale. Transmitter muudab su hääle telefonis nähtamatuteks
mitteioniseeriva kiirguse mikrolaineteks, mis saadetakse antennist teele
valguse kiirusel. Standardid kehtestati algselt esimese põlvkonna ehk
analoogmobiiltelefonidele, mille signaalid olid alati pidevad, et SAM-i pea
koed üle ei kuumeneks. Erinevalt kõigi teiste inimeste ajust olid SAM-i aju
kõik osad ühesugused. SAM-iga testimisel valatakse vedelikku – erinevate sageduste
puhul erineva tihedusega –tühja plastmassist peamudelisse, mis on umbes
keeglipalli suurune. Seejärel hoitakse mobiiltelefoni kõrvast kümne millimeetri
kaugusel ning spetsiaalne arvuti saadab vedelikku sondi, mis teeb kindlaks, kui
palju raadiokiirgust jõuab aju konkreetsetesse osadesse. Meie ja meie laste
ajud aga ei ole lihtsad ühtlased kleepuvad vedelikud, vaid koosnevad mitmest
erinevast osast, sealhulgas hüpotalamusest, mandelkehast ja luuüdist. SAM on
aga hoopis algelisem sell perioodist, mil elu oli lihtsam ning keegi ei suutnud
ettegi kujutada, et väiksed lapsed võiksid mobiiltelefoni kasutada.
Need standardid kehtestati 1993. aastal, toetudes SAM-i
suurele ajule, arvestamata laste, naiste või väiksema peaga meestega. Peale
selle ei arvesta SAM-il põhinevad standardid faktiga, et raadiosignaalid
avaldavad ka teistsugust bioloogilist mõju ning võivad muuta seda, kui kiiresti
võõrad ained ajju pääsevad. Nende toimel tekivad veres mõned ebatavalised valgud,
mis pääsevad tunduvalt sügavamale väikese lapse ajju. Ükski neist mudeleist ei
arvesta ka sellega, et väikese lapse aju kasvab esimesel eluaastal
kolmekordseks ning areneb kogu noorukiea vältel pidevalt.
Resonantsiteadlane
Mõnikord on revolutsioonidel täiesti uskumatud algatajad.
Om P. Gandhit ja tema teadlasterühma Utah ülikoolist toetasid
kaitseministeerium ja tööstus, kui nad töötasid kolmkümmend aastat välja
meetodeid, mille abil hinnata mikrolainete mõju elusolenditele. Meeskond uuris
laborirotte, kes olid kaua söömata olnud ja seetõttu innukalt valmis õppima
labürindis orienteerumist, et saada tasuks toitu. Teadlased avastasid peagi, et
teatud lainepikkustel ja mikrolaineenergia tingimustel lõpetavad näljased rotid
toidu otsimise. Nii kehtestatigi esimesed mikrolainetega kokkupuute standardid
meie kõigi jaoks.
Gandhi sai elektromagnetkiirguse maksimaalse ohutu piiri
paikapanemise nimel tehtud töö eest mitmeid auhindu. 1975. aastal valminud
uurimus näitas, et mikrolainete resonants inimkehas on kaheksa kuni kümme korda
kõrgem, kui seni oli arvatud.
Kuigi me ei pruugi seda enamasti tajuda, vibreerib meie
keha pidevalt koos ümbritseva maailmaga. Kuna organism koosneb peamiselt veest,
ei taju me enamasti neid vibratsioone. Rokk-kontsertidel tunnevad meie kehad
kõmisevat bassi, mis tundub alati tulevat minu meelest liiga võimsatest
kõlaritest, mida taoliste kontsertide ajal kontserdisaalides või staadiumitel
ikka näha on. Tegelikult vibreerivad meie kehad iga päev kõikjal vaikselt
teatud sagedusega, mida nimetatakse resonantsiks.
Üks vaatemängulisemaid resonantsi demonstratsioone on
pärit muinas-Hiinast, kus 2500 aasta eest valmistati kummalisi esemeid, mida
nimetatakse purskavateks kaussideks. Peened pronksist kausid on niivõrd täpselt
tehtud, et kui neisse pannakse õige kogus vett ning sangu hõõrutakse õigesti,
tekib vibratsioon, mis tekitab veepurskeid. Teadusajaloolane Joseph Needham
kõneleb koguni ühe meetri kõrgustest pursetest. Pursked tekivad, sest kausi
vibreerimise tõttu tekib korraga kaks võistlevat, võrdset ja täpselt
vastandlikku lainet. Lained tekivad kausi vastasosadest ning liiguvad ühesuguse
kiiruse ja kõrgusega teineteise poole nagu kaks palveks ühendatavat kätt,
tekitades seisva laine. Esmalt hakkab vesi kausis virvendama ning seejärel
vibreerima. Kausid hakkavad helisema, tuues kuuldavale sügava kõlava heli, mis
tugevneb sedamööda, kuidas vesi kõrgemale ja kõrgemale tõuseb.
Seisev laine on iseenesest erakordne. Selles on täpselt
tasakaalustatud vastasjõud, mis muidu selle hävitaksid. Täpselt tasakaalus
olevate vastasjõudude tõttu seisab laine kauem.
Taas sellepärast, et me koosneme peamiselt veest, ei taju
enamik meist raadiokiirgusega kokku puutudes, et need nähtamatud signaalid
vibreerivad koos meie rakkudega, millel on oma loomulik võnkesagedus ehk
resonants. Kõigil esemetel on oma resonantsisagedus ehk kiirus, millega see
ümbritseva maailmaga koos vibreerib. Kõigel, mis on põhimõtteliselt vedelik,
näiteks inimesel, on madalam resonants ning Q-faktor, samal ajal kui tahketel metallist
esemetel nagu helihark, ksülofon või paljudes elektroonilistes seadmetes olev
vasktraat, on tunduvalt kõrgem resonants ja Q-faktor.
Toetudes Gandhi revolutsioonilistele töödele, mis
demonstreerisid inimeste ja loomade keha loomulikku resonantsi, muutsid ANSI ja
kõik muud tol ajal standardite kehtestamisega seotud grupid nii
mobiiltelefonide, elektrooniliste jälgimisseadmete kui ka meditsiinitehnika
ohutud kiirgustasemed mõne sageduse puhul kümme korda väiksemaks. Enamik
riigiorganeid võttis uued standardid kasutusele veel samal aastakümnel.
Gandhi selgitas, et 1980. aastate keskpaigaks oli ANSI
muutunud pisut rahutuks seoses avalikkuse tähelepanuga, mis nende standardite
kehtestamise meetoditele osaks sai. Kallites ülikondades tüübid hakkasid koosolekutel
käima ja uurima, mida erinevad teadlased mõtlevad. Standardite loojad lõid
pisut kartma, millega see kõik võib lõppeda. Gandhi selgitas, et “mõned ANSI
tüübid ei tahtnud regulatsioonidest enam kuuldagi. Nende juhid teadsid, et ühel
päeval algatab keegi kohtuasja, väites, et standardid pole piisavalt karmid.
Kui raadiokiirgust üha enam kasutama hakati, otsustas ANSI tervise- ja
ohutusstandardite soovitamisest üldse loobuda”.
Elektri- ja elektroonikainseneride instituut, mida nüüd
tuntakse lihtsalt tähekombinatsiooni IEEE järgi, oli innukalt nõus nende
tegevuse üle võtma. IEEE tegutses juba üle saja aasta esimeste telegraafide ja
elektrijaamadega seotud inseneride rühmana. 1980. aastate alguses oli rühmitus
suures osas USA organisatsioon, mille enam kui pooled liikmed olid otseselt
seotud tööstusega ning ülejäänud tulid insenere koolitavatest
haridusasutustest.
Alguses järgis IEEE standardite kehtestamisel lihtsalt
varasemaid ANSI norme, kuid 1992. aastal muudeti ANSI kehtestatud vana C 95,1
ohutusstandardit, millest sai IEEE 95,1 RF ohutusstandard. Selle tähtsus on
ilmselge. Gandhi analüüsile toetudes kehtestati 1992. aastal standardid, mille
järgi inimesed tohtisid kokku puutuda viis korda madalama kiirgusega kui kümme
aastat tagasi. Need standardid hakkasid kehtima laialt kasutatavate sageduste
30 KHz kuni 300 GHz puhul.
Tänu Utah’s tehtud tööle sai selgeks, et inimese
organismi võib kaugel asuvatest allikatest jõuda tunduvalt rohkem energiat, kui
seni oli arvatud. Pea meeles, tol ajal ei kasutatud peaaegu üldse
mobiiltelefone, välja arvatud kopsakad kinga- ja autotelefonid, mida kasutati
ärimaailmas ja sõjaväes.
Standardimaailmas juhtus seejärel midagi üsna kummalist.
1988. aastast, kui mobiiltelefonid hakkasid laiemalt levima, kuni 1996.
aastani, mil oli just algatatud esimene kohtuasi seoses väitega, et
mobiiltelefonid võivad tekitada ajuvähki, töötas Gandhi juhtival kohal
mõjuvõimsas IEEE alamkomisjonis, mis kehtestas ohutusstandardeid kõikidele
traadita seadmetele. Komisjon koosnes peamiselt teadlastest ning paarist
tööstuse esindajast. Mobiiltelefonid olid tol ajal üsna haruldane kaup. Kõik
standardeid kehtestava grupi juhid olid olnud teadlased. Aastal, kui Gandhi
komisjoni esimehe kohast loobus, avaldas ta ühtlasi uurimuse, mis mobiilitööstust
raputas. Vanad mudelid olid põhimõtteliselt kujutanud endast suurt tühja
plastmassist keeglipalli, millesse valati konkreetse tihedusega vedelikku.
Gandhi võttis oma uues töös arvesse ka fakti, et inimese aju piirkonnad on
erinevad, ning kasutas väikelapse, kümneaastase lapse ja täiskasvanud mehe
kolba järgi tehtud anatoomiliselt korrektseid mudeleid. Selle tööga näitas
Gandhi, et inimese pea ei ole pelgalt tühi kest ning et raadiosignaalid jõuavad
lastel tunduvalt sügavamale ajju kui täiskasvanutel.
Seejärel näitas ta, et väiksemate täiskasvanute pead –
teiste sõnadega peaaegu kõigi meie pead – saavad samuti rohkem kiirgust kui
SAM. Töö avaldamisele eelnenud perioodil oli Gandhi oma meeskonnaga loonud
mudelid, mille abil hinnata mobiiltelefonidest tulevat kiirgust, ning nad tegid
tihedat otsest koostööd paljude mobiilitootjatega. Ta kutsuti mobiilitööstuse
tunnistajaks telefonidest tuleva kiirgusega seotud kohtuprotsessidele.
1993. aastal, mil vähem kui üks protsent ameeriklastest
kasutas mobiiltelefoni, oli mobiilitööstuse maine suures ohus. H. David Reynard
kaebas kohtusse telefonitootja Motorola, teenusepakkuja NEC-i ning kaupluse,
kust ta kahe aasta eest oli telefoni ostnud, väites, et regulaarne
mobiiltelefoni kasutamine oli põhjustanud tema abikaasa Susani tapnud
ajukasvaja või kiirendanud haiguse kulgu. Kohtuasja, mis väidab, et mingi
tehnoloogia ohustab tõsiselt tervist, ei ole lihtne
algatada. Taoline kohtuasi saab teoks ainult siis, kui juristid ja eksperdid on
jõudnud järeldusele, et süüdistus on õigustatud, ning on valmis sellele aega ja
raha kulutama. Peagi algatati teisigi kohtuasju.
Telefone tootvate ettevõtete aktsiate väärtus langes enam kui kümme protsenti
nädala jooksul pärast seda, kui Susani lesk David Reynard rääkis juhtumist
Larry Kingi jutusaates.
Kuigi ühtki neist kohtuasjadest ei võidetud, tekitasid
need inimestes ärevust. Mida telefonitööstus taoliste küsimuste esilekerkimise
puhul teeb? Nad eeldavad, et süüdistused ei ole põhjendatud ning üritavad
tekkinud arutelu summutada. Nad palkavad probleemi uurima parimad ja targimad
eksperdid, kes jäävadki seda uurima. Tegeletakse huvitavate asjadega.
Rahastatakse doktoritöid ja laboreid. Mitukümmend aastat hiljem tehakse
endiselt teadustööd. Kellelgi ei saa ju olla midagi teadustöö vastu. Need, kes
teenivad sellega elatist, soovivad loomulikult asjaga võimalikult kaua
venitada. Kuni bona fide tehnilistele küsimustele ei ole vastust leitud, rahastatakse pidevalt
uurimistöid ning mobiilitööstuse kasum ei vähene.
Motorola president Paul Staiano kinnitas ABC saates
“20/20”, et sellel väitel pole
mingisugust tõepõhja: “Nelikümmend aastat teadustööd ja enam kui kümme tuhat
uurimust on tõestanud, et mobiiltelefonid on ohutud.” Naljakas on tema väite
puhul see, et need vähesed tol ajal avaldatud selleteemalised uurimused
näitasid, et mikrolainelaadsed signaalid, mis tol ajal mobiiltelefonidest
tulid, avaldasid bioloogilist mõju.
Staiano väitis lisaks, et raadiosignaalid on meiega olnud
aegade algusest peale. See on tõsi. Ta unustas aga öelda, et meile tuntud
maailma loonud raadiokiirguse tase oli miljardeid kordi madalam kui see, mis
tänapäeval kogu maailma inimeste ajudesse jõuab. Tõenäoliselt ei tekitanud
Susan Reynardi ajukasvajat ainult mobiiltelefoni kasutamine, sest ta oli seda
kasutanud alla kümne aasta. Täiesti võimalik on aga, et korduv kokkupuude
telefoniga kiirendas juba varem tekkinud ajukasvaja arengut.
Susan Reynardi juhtumi ajal töötas Gandhi mobiilitööstuse
eksperdina ning tema kavandaski selle telefoni mudeli, mida naine kasutas. Ta
selgitas, et tema mobiiltelefoni antenni asukoht hoidis telefoni peast eemal,
vähendades ajju jõudva kiirguse hulka. 1995. aastal tunnustati Gandhit kõrgeima
autasuga bioelektromagneetika vallas. Bioelektromagneetika ühing andis talle
d’Arsonvali medali teedrajava töö eest. Kuid uurimus, mille ta järgmisel aastal
avaldas ning mis näitas, et laste ajusse jõuab tunduvalt rohkem raadiokiirgust,
lõpetas tema kauaaegsed ja edukad suhted kaitse- ja elektroonikatööstusega.
Muudame reegleid?
Oma uutele uurimustele toetudes nõudis Gandhi
mobiiltelefonide ohutusstandardite muutmist. Telefonitööstus oli rabatud.
Gandhi oli aastaid olnud üks neist, kellele nad võisid alati loota. Kui Gandhi
tööd ümber ei lükata, tähendab see, et lapsed, naised ja väiksema peaga mehed
ei saa turvaliselt kasutada mõningaid elektroonikaseadmeid või et need tuleb
ümber ehitada nii, et neist eralduks vähem raadiokiirgust.
Kõigepealt lõpetas mobiilitööstus Gandhi rahastamise.
Seejärel palkasid nad oma mudeldajad, kes pidid Gandhi töödest vigu otsima.
Kuna Gandhi oli paljud neist ise välja õpetanud ning aastakümneid tööstuse
ekspertidega koostööd teinud, polnud kerge leida inimesi, kes tema tööd ründama
hakkaksid. Loomulikult lihvis Gandhi oma tööd hiljem ise, nagu teaduses
sellistel puhkudel ikka tehakse, kuid elementaarsed avastused jäid samaks.
Laste pead ei ole pelgalt täiskasvanute peade väiksemad koopiad. Seda teavad
kõik lapsevanemad.
Peale selle, et SAM-i mudeli aluseks võeti suure mehe aju
ja keha, mille põhjal kehtestati kõiki inimesi hõlmavad standardid, eeldati ka,
et aju on oma konsistentsilt ühtne. Kuigi paljud uurimused, ka Gandhi enda töö,
on seda arusaama avardanud, pole keegi pannud kahtluse alla põhiseisukohta, et
lapse aju erineb täiskasvanu omast. See on loomulikult väiksem, kuid areneb
ühtlasi kiiremini. Igaüks saab aru, et kui miski liigub kiiremini, on tõenäosus
vigu teha samuti suurem. Sellepärast ongi meil maanteedel kiiruspiirangud.
Kiirus tapab ning teeb seda logaritmiliselt – see tähendab, et tõenäosus surma saada, sõites üheksakümnekilomeetrise tunnikiirusega, on
sada korda väiksem kui saja kahekümne kilomeetrise tunnikiiruse puhul. Gandhi
töö põhjal on loodud teisigi mudeleid. Mõnda on pisut täiustatud. Kõik on nõus,
et lapse aju ja kolp võtavad vastu vähemalt kaks korda rohkem raadiokiirgust
kui täiskasvanu aju. Austria teadlased näitasid 2010. aastal, et lapse luuüdi
võib vastu võtta kümme korda rohkem kiirgust kui täiskasvanu oma.
Noore aju ehituse ja talitluse parem mõistmine ei ole
kuidagi mõjutanud seda, kuidas mobiiltelefone testitakse või hinnatakse. Veel
mitte. Laboratooriumis, kus toodetakse SAM-i mudeleid kõikidele USA ja
paljudele välismaistele mobiiltelefonidele, valatakse endiselt erineva
tihedusega vedelikku umbes keeglikuuli-suurusesse plastmassist peasse ning
uuritakse seejärel, kui sügavale sellesse vedelikku signaalid jõuavad.
Loomulikult ei ole aju üks lihtne üksus, vaid keerukas eri osadest koosnev
süsteem. Aju, mis täiskasvanul kaalub ligikaudu 1,4 kilogrammi, kaitsevad ajukelmed.
Sealt saigi Lloyd Morgani kasvaja alguse.
Senised ajumudelid, mille abil hinnatakse terves maailmas
kokkupuudet mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega, ei arvesta paljude
elementaarsete neuroanatoomiliste seikadega. Alvaro de Salles on Brasiiliast Porto
Alegrest pärit elektriinsener, kes juhib elektromehaanika osakonda. Niels
Kuster on aju- ja kehamudelite valmistaja Austriast, kes juhib suurt
rahvusvahelist instituuti, mis on pühendunud raadiokiirgusmudelite
väljatöötamisele. Kuigi nad ei tööta koos, on mõlemad mitmetes uurimustes ja
raportites viimase kümne aasta jooksul tungivalt soovitanud luua
üksikasjalikumaid inimese bioloogiaga arvestavaid mudeleid, mille abil hinnata
kiirgust, millega meie kõigi ajud ja kehad mobiiltelefonide tõttu kokku puutuvad.
De Salles töötab ajumudelite kallal, mis toetuvad elusa kümneaastase poisi
peast tehtud magnetresonants-piltidele ning näitavad selgelt, et aju eri osad
võtavad kiirgust vastu erinevalt. Austrias on Kuster ja tema kümnetest
ekspertidest koosnev meeskond ehitanud mudelid, mis demonstreerivad, kuidas
mobiiltelefonist tulev kiirgus jõuab kõigi pereliikmete – kolmeaastase
pisipõnni, noore poisi ja tüdruku ning nende vanemate, sealhulgas raseda naise
– ajju ja kehasse. Kuigi detailide üle vaieldakse, on kõik nõus, et lapsi saab
täiskasvanute moodi riietada, kuid nende ajusid ei saa täiskasvanu aju kombel
tööle panna.
Kõik need mudelid arvestavad tõsiasjaga, et kui asi
puudutab meie päid ja ajusid, siis üks suurus ei sobi
kaugeltki kõigile. SAM-i mudelid eiravad
standardite aluseks olles seda fakti. Kõige rohkem kiirgust saab kõrv. Ka
kuulmisnärv saab üsna suure doosi, samuti silm ja põsealune piirkond, mida
nimetatakse süljenäärmeks. Need on pea- ja ajupiirkonnad, mis võivad
mobiiltelefoni sagedase kasutamise puhul kõige suurema löögi alla sattuda, nagu
mõned teadlased on avastanud. Kas ülisagedane mobiiltelefoniga rääkimine võib
seletada seda, miks Diane von Fürstenbergil või Roger Ebertil leiti põskede alt
vähkkudet? Võib-olla seletab fakt, et iisraellased olid 2000. aasta seisuga
maailma suurimad mobiiltelefonikasutajad, seda, miks alla kahekümneaastastel
iisraellastel on nendes kehapiirkondades vähkkasvajaid esinema hakanud kolm
korda sagedamini kui varem?
2004. aastaks oli mobiiltelefonikiirguse hindamise
mudelit, millele IEEE toetus, muudetud viisil, mida Gandhi poleks kunagi arvata
osanud ega soovitanud. Teadus polnud muutunud, kuid teadlased küll. 1999.
aastani oli Gandhi juhtinud IEEE standardeid kehtestava komisjoni tööd ning
ühtlasi loonud mudeleid, mille abil hinnata ajju jõudva kiirguse taset. Paar
aastat hiljem olid muutunud nii telefonid kui ka inimesed, kes standardeid
kehtestasid. Mees, kes Gandhi asemele astus, oli C. K. Chou, tolleaegne
vähiuuringute keskuse City of Hope elektroonikainsener. Paari aastaga oli Chou
leidnud uue töö, juhtides Motorola raadiosignaalide uurimise programmi.
1970. aastatel oli Gandhi hakanud koos oma tudengitega
uurima, kuidas elusolendeid mõjutavad erinevad elektri- ja magnetväljad
kõrgepingeliinidest mikrolainete ja raadiokiirguseni. Kuidas selgitada, mida
raadiolained kehaga teevad? 1970. aastatel läbi viidud uurimistööde käigus
pandi näljased närilised mikrolainekambritesse, et uurida, kuidas madal
kiirgustase mõjutab nende käitumist toidu otsimisel, ning mõõta, kui kuumaks
nad erinevates tingimustes lähevad ja mis hetkest toidu otsimise üldse
lõpetavad.
Gandhi aitas luua täiesti uut uurimisvaldkonda, milles
ühendati elementaarsed elektrialased teadmised bioloogia ja inimese ehitu-sega,
millest sai bioelektromagneetika. See ala ei sobi neile, keda hirmutavad
algebra või matemaatilised mudelid. Gandhi on viimased nelikümmend aastat Utah
ülikooli professori ja elektromehaanika osakonna juhatajana neid uurimusi
täiustanud. Selleks, et raadiokiirguse omadustest paremat ülevaadet saada,
ehitas ta inimese pea mudeli. Meditsiiniteadlastega koostööd tehes on Gandhi
magnetresontantsuuringute ja sondide abil kindlaks teinud, kust täpselt ja
kuidas nähtamatud raadiosignaalid ajju sisenevad. Tema tööde põhjal hakati
paika panema standardeid, mis pidid kaitsma kogu maailma inimesi.
2009. aasta septembris senaatorite Tom Harkini ja Arlen
Specteri ees sel teemal tunnistusi andes võtsin kaasa Gandhi kohandatud
peamudeli. Lihtne roosast plastmassist aju oli pooleks lõigatud. Üks pool
näitas, et mobiiltelefonidest tulev raadiokiirgus jõuab umbes kahe tolli
sügavusele täiskasvanu ajju, ning teine, et viieaastase lapse puhul tungib sama
kiirgus tunduvalt sügavamale. Mu kolleeg Ronald Herberman, auhindu võitnud
teadlane, kes tol ajal oli Pittsburghi ülikooli vähiuuringute instituudi
direktor, oli aasta varem Kongressi istungil samasuguse ettekande teinud. Kui
Herberman tunnistuse lõpetas, tõstis esimees Dennis Kucinich peamudeli üles –
justkui vaest Yorickit meenutav Hamlet. Vabariiklaste juht Darrell Issa, tema
kolleeg Dan Burton ja demokraat Diane Watson andsid ajumudelit käest kätte,
olles hämmastunud, kui sügavale signaalid jõuavad.
Ma olen väga tänulik mulle ja Gandhile osaks saanud
võimaluse eest teha koostööd Alvaro de Salles’iga. Kui me oma töö arutamiseks
kokku saime, selgitas Gandhi rahulikul, kuid kriitilisel toonil, et midagi on
standardite kehtestamisega olnud Ameerika Ühendriikides viimased paar aastat
väga mäda:
Ma olin 1980. aastate lõpus selle komisjoni esimees, mis
pani paika raadiokiirguse standardid enne mobiiltelefonide loomist. Umbes kümme
aastat tagasi võttis mu ameti üle C. K. Chou, kes töötas tookord City of Hope’i
haiglas. Ei möödunud kahte aastatki, kui Chou oli karjääriredelil ülespoole
liikunud. Temast oli saanud Motorola juht – ilmselge huvide konflikt. Komisjon,
mis paneb paika mobiiltelefonidega seotud standardid, peaks olema sõltumatu;
seda komisjoni polnud kunagi varem juhtinud inimene samast tööstusharust,
millele standardeid kehtestatakse. Chou juhtimisel kehtestas komisjon alates
2005. aastast mobiiltelefonidele leebemad standardid. Kuna olen kogu elu loonud
ajumudeleid, siis tean, kuidas need asjad käivad. Ühtlasi tean, et me oleme
suurendanud kokkupuudet mobiiltelefonidest tuleva kiirgusega, andmata sellest
inimestele teada. Tänapäevased mobiiltelefonidele kehtivad standardid on enam
kui kahekordistanud raadiokiirgust, mida tohib ajju lasta.
Miks on selle mudeli juures tehtud muudatused olulised?
Gandhi on teiste teadlaste poolt retsenseeritud uurimustes selgitanud, et
ohutusnõuetele vastavuse testimisel ei hoita uute mudelite puhul telefoni vastu
pead, nagu enamik inimesi helistades teeb. Selle asemel eeldatakse nende
mudelite puhul, et telefon on ajust vähemalt poole tolli kaugusel. Gandhi on
veendunud, et iga millimeetriga, mille võrra telefoni peast eemal hoitakse,
saab aju 10 protsenti vähem kiirgust. Ühtlasi leiab ta, et uuendusel nimetada
mudeli plastikust vaherõngast pinna’ks, mitte kõrvaks, on huvitav mõju. “Keegi ei saa aru, millest sa räägid. Pinna võib enamiku inimeste meelest vabalt tähendada kas
või mäetippu.” Ta lisas:
Esimestel mobiiltelefonidel oli väline antenn, mis ulatus
kopsakast telefonijurakast välja peaaegu 30 sentimeetri võrra. Esimesed antennid
olid sissetõmmatavad. Loomulikult on väikest metallist osa edasi-tagasi
liigutades oht see ära lõhkuda. Need antennid ei olnud stabiilsed ning läksid
pidevalt katki. Tänapäeva telefonid on väiksemad ning neisse on sisse ehitatud
kolm või neli antenni – GPS-i, e-kirjade, helistamise ja tekstisõnumite jaoks.
Seetõttu sattub ajju mitu korda rohkem raadiokiirgust.
2002. aastal läks lahing karmiks ning mobiilitööstus tegi
Gandhile selgeks, et nad ründavad otseselt teda. Gandhi mäletab, kuidas üks
mobiilitööstuses tegev isik, kes oli kunagi olnud tema õpilane ja sõber, ütles
talle: “Kui sa peaksid avaldama uurimused, milles ütled, et lapse aju saab
rohkem kiirgust kui täiskasvanu oma, ning väidad, et meie testid pole
usaldusväärsed, võid olla kindel, et me ei rahasta enam sinu teadustööd.”
Gandhi vastas: “Ma olen ülikooli professor. Ma ei vaja teie raha.”
Seejärel üritas mobiilitööstus avaldada Gandhi mudeleid
kritiseerivat Chou artiklit ajakirjas, mille peatoimetaja Gandhi oli olnud ja
kus ta oli avaldanud kümneid artikleid, nõudes, et Gandhi kriitiline artikkel
standardite kehtestamise alustest kas eemaldataks või lisataks sellele Chou
vastus.
Gandhi meenutab: “Minu tööd kritiseeriva Chou artikli
neli erinevat eksperthinnangut näitasid, et Chou kriitika oli teaduslik rämps.”
Mobiilitööstus andis järele alles siis, kui ajakirja toimetaja kategooriliselt
keeldus.
“Ärge hoidke keha vastas”
Hoolimata sellest, et Gandhil õnnestus nurjata üks katse
tema tööd diskrediteerida, saatis püüdeid tõsta lubatava raadiokiirguse taset
kokkuvõttes siiski edu. Standardeid seadva komisjoni uue esimehena muutis Chou
standardeid ning komisjon, kuhu nüüd kuulus suur hulk mobiilitööstuse eksperte,
andis välja uued soovitused, eirates Gandhi analüüse, mis näitasid, et aju
puutub sel juhul kokku kaks korda suurema kiirgusega.
Me ei tea veel, kui palju nõrgemad on praegused
standardid ja kui palju rohkem kiirgust need ajju lasevad. Me teame aga seda,
et keegi on kusagil asjale pihta saanud. Millega muidu seletada fakti, et kõikide
uute mobiiltelefonide kasutusjuhendites on hoiatus, mis ütleb, et telefoni
tuleb kehast eemal hoida? Mõned, näiteks BlackBerry, käsivad hoida seda kehast
0,98 tolli kaugusel, mis on enamiku mõistlike tööinimeste puhul täiesti
ebapraktiline. Teised, sealhulgas soomlaste Nokia, ütlevad suurte tähtedega, et
telefoni ei tohi hoida otse keha vastas. Hetkel hindab IEEE, testides
mobiiltelefonide vastavust ohutusnõuetele, keskmise kiirguse neeldumismäära
SAM-i füüsilisele mudelile toetudes nii, et mudelile on lisatud kümne
millimeetri suurune plastmassist vaherõngas, mille ametlik ingliskeelne nimetus
on pinna, kuid mida
varem tunti kõrvana. Selle vaherõnga kasutamine teeb tegelikult lubatud
kiirguse palju hullemaks ning näitab, et nende meelest ei ole vahet, kas
raadiokiirgus läheb aju vahetus läheduses olevasse kõrva või jalgadesse ja
kätesse. Järgmine kord, kui keegi ütleb, et su jäsemetel ja ajul ei ole mingit
vahet, vaata, et ta sulle midagi kahtlast müüa ei ürita.
Telefonikiirguse neeldumise tegeliku määra
väljaarvutamiseks tuleb teada paari lihtsat asja. Sa pead teadma, kui paks on
kude, sest sellest sõltub, kui kiiresti raadiosignaalid koe läbivad. Sa pead
teadma, kui suur on kude ja kui palju see kaalub, sest kaal määrab, kui palju
kiirgust kude vastu võtab, ning sa pead teadma, kui tugev on signaal. Nendest
andmetest valemi koostamine on üsna lihtne matemaatika. Neeldumismäär sõltub
signaali tugevusest ning sellega kokku puutuva koe tüübist ja suurusest.
Siinkohal lähevad asjad eriti huvitavaks. Euroopa
standardite kohaselt tohib selle koeosa kaal, mille järgi keskmist kiirgust
arvestatakse, olla kümme grammi, mis on pooleteisetolline ajurakkude kogum. USA
standardite järgi võib see koeosa olla ühegrammine, mis tähendab umbes
pooletollist ajurakkude kogumit. Euroopas lubatud ruumala on kolm korda suurem
kui Ameerika Ühendriikides lubatu. Mida väiksem on pind, mille järgi sa
keskmist kiirgust arvutad, seda väiksemad on temperatuuri erinevused selle
erinevates osades. Suurema ruumala kasutamine tähendab loomulikult, et lubatud
on suurem kiirgusedoos, ning ühtlasi ka seda, et mõned väikesed piirkonnad
võivad saada tunduvalt rohkem kiirgust.
Oletagem, et sul on vana hea raske malmpann. Sa oled
panni õliga määrinud ning hakkad liha praadima. Eeldame, et sa panid lihatüki
pannile nii, et ainult pool sellest puudutab tegelikult panni kuuma osa, kuna
teine pool ripub üle ääre. Sellistes tingimustes võib keskmise temperatuuriga
praadides saada parajalt küpsenud lihatüki, kuid tegelikult läheb nii, et
pannil olev osa küpseb ära, kuid üle ääre rippuv osa jääb tooreks. See meenutab
ütlust, et otsustades, kas kahlata läbi jõe, ei tohi kunagi toetuda jõe
keskmisele sügavusele. Kuigi keskmine sügavus võib olla ainult üks meeter, upud
sa ikkagi kahe meetri sügavuses ära. Seega ei saa arvutada üldist keskmist
raadiokiirguse neeldumise määra, sest ajus on palju erineva tundlikkuseastmega
piirkondi.
Teadlased on juba üle neljakümne aasta teadnud, et
mikrolainekiirgus ei lähe millestki läbi ega soojenda midagi ühtlaselt.
Seetõttu esimesed mikrolaineahjud läbi kukkusidki. Mikrolainekiirgus levib
niivõrd ebaühtlaselt, et esimestes ahjudes kõrbes osa roast ära ning osa jäi
tooreks, sest oli tuliseid kohti, kus kiirguse tase oli kümme korda suurem, ja
külmi kohti, kuhu kiired tegelikult ei jõudnudki. Mikrolaineahjudesse pandi
keerlevad alused, millel toit liiguks, et ebaühtlased kohad probleeme ei
tekitaks ja roog ühtlaselt kiirgust saaks. Mobiiltelefoniga rääkides aga ei saa
me oma aju keerlema panna.
1972. aastal märkis Allan Frey, noor teadlane, kes tol
ajal uuris elektri kasutusvõimalusi meditsiinis, et raadiokiirguse mõju kuhjub
ajapikku. Seega võib ühekordne kiirgusega kokkupuude kutsuda rakkudes esile
muutusi, mida me ei märkagi ja mida saab parandada. Kui aga täpselt sama
piirkonda kahjustatakse pidevalt, ei pruugi selle parandamine enam nii lihtne
olla. Kui aju tibatillukestes osades tekivad korduvalt kuumad kohad, ei pruugi
aju lõpuks enam suuta neid parandada. Kuna aju ei tunne ise otseselt midagi, ei
taju selliste mikroskoopiliste ajukahjustusega inimene alguses midagi imelikku.
Mudelite loojad näitavad, et kiirguse neeldumise määr
pooletollistes ajukoe osades võib olla kümme korda kõrgem sellest, mida
mõõdetakse suurel SAM-i nukul. Isegi kui võtta aluseks SAM-i meetod ning
kasutada lapse väiksemat pead, võib neeldumismäär olla 2,5 korda suurem. Kõik
SAM-ist väiksemad inimesed, see tähendab enamik meist, saavad tunduvalt suurema
kiirgusdoosi.
2004. aastast alates on IEEE standard eiranud kahte
ümberlükkamatut fakti – kõigile ei sobi üks suurus ja inimeste ajutihedus on
erinev. Laste suurem haavatavus ei ole pelgalt aju mudeldajate probleem, vaid
on mõjutanud paljude riikide seaduseandjaid. 2001. aastal esitas kuningliku arstide
kolleegiumi komisjon, mida juhatas Sir William Stewart, järgmise raporti:
Kui mobiiltelefonide kasutamisega kaasnevad hetkel
teadmata kahjulikud mõjud tervisele, võivad lapsed olla suuremas ohus oma veel
täielikult välja kujunemata närvisüsteemi, ajukudede suurema energia
vastuvõtmise võime (paragrahv 4.37) [kaldkiri originaalis] ning pikema eluaegse kokkupuute
tõttu. Kooskõlas ettevaatusele manitseva lähenemisega usume täna, et laste
puhul tuleks mobiiltelefoniga rääkimise sagedust piirata, kui tegu ei ole
elutähtsate kõnedega. Ühtlasi leiame, et mobiiltelefonitööstus peaks loobuma
lastele suunatud mobiiltelefonireklaamidest (paragrahvid 6.89 ja 6.90).
Veel üks ajutorm
Alan Marks, nutikas kinnisvaraanalüütik ja -arendaja, oli
kümme aastat imelikult käitunud. Naine, kellega ta oli ligi nelikümmend aastat
abielus olnud, ja nende täiskasvanud lapsed ei rääkinud temaga enam peaaegu
üldse. Alati humoorikas mees muutus süngeks, tal esines raevuhooge ja ta käitus
kummaliselt. Ta võis ootamatult karjuma hakata, unustada, kuhu oli olulised
asjad pannud, ning langeda ajuti sügavasse halvavasse masendusse. Psühhiaatrid
määrasid talle erinevaid ravimeid ning ta käis perega tihti perenõustaja
juures. Mehel diagnoositi bipolaarne isiksusehäire. Ükski arst ei küsinud tema
telefonikasutamisharjumuste kohta.
2008. aasta 6. mail, päev enne oma noorima lapse
lõpuaktust, hakkas Marks magades metsikult käte ja jalgadega vehkima ega
suutnud lõpetada. Tema kael kiskus krampi ning ta värises ja vappus. Mehe suust
tulid kuuldavale sügavad kurguhelid. Ehmunud abikaasa kutsus kiirabi. Marksil
oli raske bilateraalne toonilis-klooniline haigushoog. Haiglas öeldi Ellie’le,
et tema mehel on golfipallisuurune kasvaja aju gliiarakkudes, just seal, kus ta
oli rääkides hoidnud erinevaid mobiiltelefone ligi kakskümmend aastat – kokku
rohkem kui kümme tuhat tundi. Alan ja Ellie Marksi missiooniks on nüüd oma lugu
kõigile rääkida.
“Kui keegi oleks mulle öelnud, et telefoni pea vastas
hoidmine võib tekitada ajukasvaja, ei püüaks ma praegu siin oma surmaotsusega
leppida. Ma oleksin teinud seda, mida teen nüüd – kasutanud käed-vabad
komplekti või valjuhääldit,” ütles Marks mulle ühel päeval, kui me kokku saades
tema olukorda arutasime.
“Ma olen vihane. Mu elu lõpeb, sest keegi ei pööranud
tähelepanu sellele, mida see seade võib ajule teha. Pole õige, et
mobiilitööstus tohib valmistada toote, mis võib inimeselt elu võtta, ilma
kohustuseta meid isegi selle eest hoiatada.
Kui mind oleks kakskümmend seitse aastat tagasi
hoiatatud, oleksin ikkagi mobiiltelefoni kasutanud,” lausus ta, “kuid ma ei
oleks seda vastu pead pannud. Selles ongi probleem. Inimestele ei öelda, et
viis, kuidas nad praegu mobiiltelefone kasutavad, võib nad hauda viia.”
“Telefoni vastu pead surudes mängid tahtmatult Vene ruletti,”
ütles Marks Maine’is toimunud istungil, kus kaaluti mobiiltelefonidele
hoiatussiltide lisamist.
“Minu jaoks on liiga hilja, kuid minu ja teie lastele
veel mitte,” rõhutas Marks.
Ja veel üks
Mindy Brown on naine, kes mõistab väga hästi, mida
Marksid öelda tahavad. Ta pidi nägema, kuidas tema pikast sportlikust turskest
mehest sai kahe aastaga voodihaige, paistes peaga invaliid. Fresno State’i
meeskonna kaitseliini treenerina ja inimesena, kellele oli raske “ei” öelda,
rippus Dan Brown uusi andekaid mängijaid värvates ringi reisides vahetpidamata
telefoni otsas. Ta oli naljatanud, et praeb oma aju, sest tema kõrv muutus
alati väga tuliseks. Tegelikult ei pruugi kuumus, mida kõrv tunneb, olla üldse
seotud faktiga, et nähtamatud raadiosignaalid võivad tekitada nn kuumi koldeid
ja häirida rakke ajus paar tolli allpool kohast, kuhu on paigaldatud telefonis
antennid. Aju ise ei tunne kuumust ega valu. Hetkeks, kui peanahk tuliseks
muutub, on tegelikult sügaval ajus toimunud palju olulisemad protsessid.
Ajapikku tekib kuumi koldeid, mis ei paranegi enam, suutmata enam ebanormaalset
rakkude vohamist takistada. Neist tibatillukestest kahjustatud kohtadest võib
saada alguse ajukasvaja.
Tundidepikkusi operatsioone, kiiritus- ja keemiaravi
taluma pidanud treener Brown teadis, et lootust on väga vähe. Ta püüdis
meeleolu üleval hoida, tehes nalja nagu alati. Ta küsis Mindylt, oma
kooliaegselt kallimalt ja abikaasalt, paar tundi enne surma liikumisvõimetuna
voodis lamades, mida naise heaks teha saaks. “Palun, palun,” anus Mindy. “Palun
ära sure. Ära jäta mind maha.”
Mees vastas: “Anna andeks, sinna ei saa enam midagi
parata. Kuid sina saad minu heaks midagi teha.”
“Jah?” küsis naine. “Mida?”
Mees palus: “Hoolitse, et sellest teataks, et maailm
kuuleks, mis minuga juhtus.”
Mindy on mehele antud sõna pidanud. Sama teeb ka tema
kahekümne nelja aastane poeg Larry, nende kuuest lapsest vanim. 2010. aasta
märtsis Maine’is toimunud seadusandliku kogu istungil, kus arutati
seaduseelnõud, mis käsib panna telefonidele hoiatussildid, esitas Larry
küsimuse, millele keegi vastata ei osanud.
Ta võttis mobiiltelefoni pakendist leitud tibatillukeses
kirjas lehe ning luges valjusti ette hoiatuse mitte hoida mobiiltelefoni keha
vastas.
“Miks panevad telefone tootvad firmad oma uutele
telefonidele selliseid hoiatusi?” uuris Larry. “Kas on veel midagi, millest nad
meile ei räägi?”
Komisjoniliikmeid, kes tema jutule tähelepanu pöörasid,
tabas see küsimus ootamatult. Oli ilmselge, et mõned neist ei uskunud kuuldut.
Nad palusid näha õhukest ja kortsus paberitükki, mida Larry käes hoidis. Nad
andsid seda käest kätte ja veendusid, et Larryl oli õigus. Kõik oli must-valgel
kirjas.
KAS SA TUNNED kedagi, kes
hoiab mobiiltelefoniga rääkides aparaati kõrvast ühe tolli kaugusel?
On üsna tõenäoline, et telefonid, mida Marks ja Brown
kasutasid 1990. aastatel, vastasid SAM-il põhinevatele standarditele. Pea
meeles, et need standardid eeldavad kuni kuus minutit kestvat kõnet. Arvati, et
pärast seda hakkavad koed kuumenema. Dan Browni ja Alan Marksi aegsete
mobiiltelefonide standardid pandi tegelikult paika ajal, kui vähestel inimestel
oli mobiiltelefon. Neid pole sellest ajast saadik muudetud.
Marks on 178 cm pikk. Brown oli 183 cm pikk. Kumbki neist
ei andnud SAM-i mõõtu välja. Ometi eraldus kõigist nende kasutatud
mobiiltelefonidest kiirgus, mille määr oli paika pandud, toetudes SAM-i suurele
ajule ja lühikestele kõnedele.
Kusagil kõigi nüüdisaegsete mobiiltelefonide pakendites
peituvad uued hoiatused toetuvad samale suurt kasvu tüübile, kes räägib
telefoniga kuus minutit. Ometi on kolmel kaheteistaastasel neljast
mobiiltelefon, samuti pooltel kümneaastastel. Nende aju saab ilmselgelt
tunduvalt rohkem kiirgust, kui SAM saaks, kui ta päriselt olemas oleks. Vähesed
neist loevad väikeses kirjas hoiatusi, mis tänapäeval üha sagedamini
telefonidega kaasnevad. Kuid see võib peagi muutuda.