sisukord

 

 

 

 

EESSÕNA Jeff Sawardilt 7

 

SISSEJUHATUS täiendatud trükile 9

 

ESIMENE PEATÜKK: PÜHA RUUM 13

Püha geomeetria 14 · Paleoastronoomia 16 · Maa energiad 17

Labürindid 18 · Teised võimendajad 18 · Oliver Cromwell 19

 

TEINE PEATÜKK: SEEMNEMUSTER 21

Labürintide joonistamine 22 · Tagasi alustõdede juurde 24

Nazca 24 · Ohio 29 · Klassikaline seitsmeringiline labürint 29

Hopi indiaanlased 32· Briti murulabürindid 34 · Skandinaavia 34

Tibble 37 · Chartres 37 · Peegeldused 40 · Mõistmise õppetunnid 41

 

KOLMAS PEATÜKK: MÜÜT 43

Theseus ja labürint: müüt viies vaatuses 44 · Jumalanna keskmes 50

Üks vaateviis 50 · Labürindid kui portaalid 52 · Mõistmise õppetunnid 52

 

NELJAS PEATÜKK: UNENÄGU 53

Jung ja müüt 54 ·  Tunnelitest ja varjudest 55 · Theseus 55

Anima 56 · Patriarhid versus jumalanna 56 · Lääneliku mehe vari 57

Sookure tants 58 · Mõistmise õppetunnid 59

 

VIIES PEATÜKK: NAISE LUGU 61

Marija Gimbutas 62 · Meander ja labürint 62 · Side Troojaga 63

Jumalanna Kreetal 65 · Minotauros kui asendus 66

Kaksikkirves 68 · Keldid 69 · Mõistmise õppetunnid 70

 

KUUES PEATÜKK: ENERGIAD 75

Maa energiate ümbermõtestamine, labürindid ja veeallikad 76

Vesi 77 · Energiajooned 80 · Veesoonte otsimine 82 · Ring 84

Veesoonte otsimine pühapaigas 85 · Energiajoonte määramine 85

Labürintides veesoonte otsimine 86

Plaan: kalmuküngas ja energiajooned 86 · Yorkshire’ murulabürint 88

Mõistmise õppetunnid 90 · Labürindi seinad 91

 

SEITSMES PEATÜKK: PLANEET 93

Mercurius (Hermes), jumalate ja jumalannade sõnumitooja 93

Sookure tants 94· Merkuur ja astroloogia 94

Merkuuri nähtavus aasta vältel 97 · Maagilised ruudud 101

Mõistmise õppetunnid 105

 

KAHEKSAS PEATÜKK: PEEGLID JA KAHE PEAGA KIRVES 109

Müüt ja peegel 110 · Tšakrad 110 · Seitse tšakrat 113

Parima sõbra harjutus 113 · Tšakrate määramise harjutus 114

Peeglid 114 · Peeglid ja muinasjutud 116

Kahe peaga kirves ja püha geomeetria 118 · Kuu 119 · Kirvesilm 122

Ümberlülitus 123 · Lemniskaat looduses 124 · Merkuuri peegel 127

 

ÜHEKSAS PEATÜKK: MEHE LUGU 129

Arheoloogia vanad jumalad 130 · Uued arheoloogid 130

Kuldajastu on paljastatud 130 · Kaitsvad müürid 131

Indoeurooplased 131 · Koster 132

Jumalanna ja uued ajaloolased 132 · Jumalanna Kreetal 133

Vaataja silm 135 · Kuidas on tasakaaluga? 135 · Kana või muna? 136

Mõistmise õppetunnid 136

 

KÜMNES PEATÜKK: KASUTAMINE TÄNAPÄEVAL 139

Probleemi lahendamine seitsmeringilise labürindi abil 140

Ravimiratas 150 · Planetaarsed küsimused 152

Planeedimaskid 153 · Surm pärastlõunal 154 ·  Appleton 156

Probleemi lahendamine klassikalise üheteistringilise labürindi abil 158

12 sodiaagimärki 160 ·  Kiviread: sirged labürindid? 165

Suurte ajutiste labürintide tegemine 166

Barbara labürint ja tseremoonia 166 · Chartres 167

Püha geomeetria: neli ja seitse 170 · Neli 170 · Seitse 171

Avaldumise õppetunnid 173

 

AJAJOON 175

 

Lisa. Labürindid Eestis 177

 

ALLIKALOEND 183

 

LABÜRINTIDEGA SEOTUD ASUTUSED, INTERNETILEHEKÜLJED, AJAKIRJAD 187

 

TÄNUSÕNAD 191

 

eessõna

 

jeff saward

 

 

Eksikäigustike ja labürintide ajalugu on niisama pikk ja käänuline nagu nende struktuurgi. Kui mainida eksikäigustikke, siis mõtleb enamik inimestest Hampton Courtile või mõnele muule kuulsale käigustikule. Kui mainida labürinte, siis meenub paljudele Theseuse ja Minotauruse müüt. Vähesed on tuttavad labürindi kui sümboliga, mis esineb mitmetes kultuurides maailma paljudes paikades, nagu näiteks Peruu, Arizona, Island, Kreeta, Egiptus, India ja Sumatra. Erinevate labürintide ajalugu ulatub 4000 aasta taha. Labürindi algupära on siiani mõistatuseks.

Labürindi sümboolikat ja sellega seotud mütoloogiat on lihvinud kultuurid, mis on need mitmesugustel eesmärkidel oma osaks muutnud. Mõnikord on huvi labürintide vastu olnud lühiajaline, teinekord seevastu kestnud sadu aastaid ja aidanud niimoodi labürintidega seonduvaid põhimõtteid levitada. Vahendeid nende põhimõtete rakendamiseks on olnud mitmeid ja  need on muutunud. Labürint, mis näib mütoloogias esinevat lihtsa sümbolina, võib olla uuristatud kaljuseina, punutud korvi sisse, moodustatud vee poolt kokku kantud kividest kallastele, laotud kirikute ja katedraalide kivi- või plaatpõrandale või lõigatud elavasse murumättasse.

Lood labürintidest on tihtipeale kohandatud vastavalt kohalikele vajadustele. Mõnikord on labürindi struktuuri muudetud ja arendatud, kuid tihti kasutatakse seda siiski muutumatul kujul. On väga keeruline leida seoseid laialt levinud labürindivaimustuse puhangute vahel. Meil on veel palju avastada, kuid iga leid on pöördeks käänulisel rajal, mis on aastasadu loogelnud mööda maailma. Iga episood on jätnud endast maha hajali näited, mis on tänaseni säilinud – hajali sõnad labürindi ajaloost.

Kuidas on selline täpne ja keerukas sümbol nagu labürint tuhandete aastate jooksul muutumatuna säilinud? Üheks võtmeks on selle rajamise meetod – nii lihtne, kuigi rajatis ise tundub keeruline. Kunagi ära õpitud protsess võimaldab labürindi korduvat taasloomist. See on võtmeks (inglise clue kõlab sarnaselt sõnale clew, mis tähendab Ariadne lõngakera) ülemaailmsele labürindivaimustusele – lihtne katse testimaks oskust rajada teed silmadele ja jalgadele, harjutus vaimule ja kehale. Õppige see protsess ära ja te saate nägemuse eesootavast teekonnast labürinti, mis ongi elu ise. Veelgi olulisem on asjaolu, et mõnede arvamuste kohaselt annab labürint võimaluse võtta osa ühesuunalisest rituaalist, mis on tuhandete aastate jooksul muutumatuna püsinud, võimaluse kogeda labürindi ahvatlust.

See kõik ei käi ainult mineviku kohta. Viimase 30 aasta jooksul on labürindi motiiv ja sellega kaasnevad müüdid teinud läbi kiire evolutsiooni, muutudes taas elavaks kontseptsiooniks, mis on haaranud inimeste teadlikkuse paljud aspektid.

Hiljutine huvi taasteke labürindi ajaloo ja arengu vastu on toonud kaasa mõtete ja teabe vahetamise. Praktikud ja teadlased, disainerid ja loojad said omavahel kokku Trooja linnas. Meedias on kasutatud labürinti arvutimängude teemana, finantsskeemides, filmides ja telesaadetes. Labürint on oma mitmekesistes vormides oluline osa meelelahutusest, parkidesse ja mänguväljakutele üle terve maailma rajatakse sadu tihtipeale äärmiselt suuri ja keerulisi eksikäigustikke.

Kõik see on aidanud luua uue äratundmise meelelahutuse ja üllatuse kahesest loomusest. Korrapärases ja äraseletatud maailmas on tekkinud vajadus kaose järele. Ajutine teadmatus ajast ja suunast, isoleeritus kahest kõige olulisemast põhimõttest, mis meie elu ja maailma juhivad. See on labürindi seinte vahel alati saavutatav isegi siis, kui labürindiks on jugapuu okste rägastik, lihtsad kaarjad jooned mäe otsas murumättal või kaldale laotud kivid.

Järgmine ajastu labürindi ajaloos on algamas! Tere tulemast teekonnale!

 

Jeff Saward

 

 

 

 

sissejuhatus

 

täiendatud trükk

 

 

Labürindid on imelised tööriistad. Need võivad tekitada tõelise maagia – hetked, mis ühendavad erinevaid maailmu. Labürindid leiutati hägusel eelajaloolisel perioodil kultuuris, mis toimis tänapäevasest küllaltki erineval teadvuse tasemel. Maagilised ühe rajaga keerdkäigud võivad suurendada võimalust viia meie analüütiline ja ratsionaalne teadlikkus kokku intuitiivsuse ja spirituaalsusega.

Kõigepealt pean ma vabandama. Kuna kirjutan sissejuhatust raamatu „Labürindid. Iidsed müüdid ja kasutamine tänapäeval“ täiendatud versioonile, siis pean tunnistama: ma olen teadlik, et jätsin eelmisest versioonist välja klassikalise seitsmeringilise labürindi, mida mööda saab jalutada Edela-Inglismaal Glastonbury Tori mäel. Taanis ja Saksamaal on ka mitmeid oluliselt väiksemaid selliseid labürinte, kuid see on kõige tuntum täissuuruses kolmedimensiooniline labürint maailmas! Toris jalutamine annab spirituaalse rännaku tarvis mitmeid kasulikke nägemusi. Kuna minu kirjastaja Gothic Image’i süda ja osake ka minu enese südamest on Glastonburys, siis pean nüüd punastama.

Kui ma seda raamatut 1990. aastatel kirjutasin, ei olnud paljud inimesed niisugusest esoteerilisest pühast tööriistast üldse kuulnud. Viimase 15 aasta jooksul olen näinud plahvatuslikult suurenenud huvi üherajaliste maagiliste käigustike vastu mõlemal pool Atlandi ookeani. Mõned USA asutused on teinud ilusaid Chatres’i tüüpi ja klassikalisi seitsmeringilisi labürinte lõuendile, mis rullitakse lahti teatud eriliste sündmuste puhuks. Ühes kirikus New Canaanis Connecticutis avatakse labürint igal aastal vana-aastaõhtul. Missugune suurepärane viis uue aasta vastuvõtmiseks! See aitab kindlasti selgelt mõelda ja teha uueks aastaks mõistlikke otsuseid!

Lauren Artress, Grace’i episkopaalkiriku toompraost San Franciscos, on võtnud oma kohustustest puhkuse ja külastab paljusid linnu üle USA, jutustades peamiselt kristlastele Chartres’i tüüpi labürintidest. Kunstnikud Marty Clain New Englandis, Robert Ferré St Louisis ja Alex Champion ehitavad aktiivselt niisuguseid labürinte läänerannikule.

Labürintidest kirjutab Briti ajakiri Caerdroia, mida toimetab Jeff Saward. See ajakiri sai alguse 1980. aastatel ning pakub jätkuvalt kõige uuemaid uudiseid labürintide teemal. Aina rohkem inimesi saab nende kohta teavet.

Internet on uuele teadlikkuse suurenemisele palju kaasa aidanud. Labürinti käsitletakse mitmetel veebilehtedel. Minu internetileht Mid-Atlantic Geomancy tegeleb teemadega, mis puudutavad koha jõudu – kuidas ehitada ja paigutada pühasid ja ilmalikke ruume (näiteks kodusid ja äriruume) ning kuidas neid energeetiliselt puhtana hoida. Minu internetileheküljel on oluline maht pühendatud labürintidele ja seda lehe osa on senini kõige rohkem külastatud. Kasulik internetilehekülg on ka Caerdroia , kus käsitletakse labürintide ajalugu, ehitust ja paljusid muid aspekte.

Võimalik, et üks viimase aja olulisemaid täiendusi on Labürintide Ühingu internetileht (The Labyrinth Society ehk TLS). See on foorum, kus võtavad sageli sõna labürindieksperdid üle maailma. Seal on ka labürintide kataloog, kuhu liikmed saavad üles laadida uut teavet oma uute labürintide kohta ja mõned pildid. Te leiate sellelt lehelt teavet TLS liikmelisuse ja sündmuste, sealhulgas nende iga-aastase kokkutuleku kohta, palju baasteavet ja suurepärase allikaloendi, kus on ära toodud ka mõningad teised veebilehed.

Kõige olulisem on, et inimesed ehitavad labürinte. Nii on see kogu Britannias ja ma saan pidevalt kirju, mis tõestavad, et ka USA-s – Maine’ist Californiani, Floridast Hawaiini – rajatakse uusi labürinte.

Inimesed, kes kasutavad labürinte tänapäeval, näiteks hopi hõim, aga ka muistsed rahvad, kes lõid Stonehenge’i ja Avebury Inglismaal, maiade püramiidid, figuurid Ohios ja Mississippi jõe orus, Egiptuse suured püramiidid ja ehitised Kreetal, lähtuvad ja lähtusid põhiilmakaartest (põhi, ida, lõuna ja lääs), Päikesest, Kuust ja loodusest. Kõike seda on nähtud looduse müsteeriumi osana ja peetud pühaks. Paljude jaoks on need pühad ka tänapäeval.

Võib-olla kõige positiivsem reaktsioon selle raamatu eelmistele väljaannetele on minu klassikalise seitsmeringilise labürindi ja tšakratel põhineva – igale tšakrale vastab üks rada – probleemilahendamismeetodi üha laialdasem rakendamine. Viimase 15 aasta jooksul olen rõõmuga jälginud, kuidas paljud inimesed oma raamatutes ja mitmetel labürintidega seotud kokkutulekutel on seda meetodit kasutanud ja varieerinud. Hoolimata sellest, et labürintide ajalugu ja nende paiknemine on oluline teave, nagu ka käesoleva raamatu pealkiri viitab, on minu jaoks siiski tähtsam nende iidsete tööriistade kasutamine tänapäeval.

Enamikku peatükke lugedes on teil tõenäoliselt vaja kasutada värvi- ja viltpliiatseid ning harilikku pliiatsit, et joonistada labürinte ja mõista nende ülesehitust uuest vaatenurgast. Veel vajate kahte traadist riidepuud ja näpitsaid. Teil võib tekkida ka vajadus koopiamasina järele, et labürinte paljundada. Te petate end, kui jätate vahele harjutusülesanded, mis on suurema osa peatükkide lõpus. Kui te need tegemata jätate, siis võib raamatu mõte teist täiesti mööda minna.

Gnostikud oli varakristluseaegsed väärusulised, kes olid avatud ka teistele õpetustele. Praktiseerides tehnikaid, mis võimaldasid kogeda spirituaalset maailma otse, leidsid nad, et neil on ainult ühe mehe sõnade kuulamise asemel õigus ise spirituaalsete küsimuste üle otsustada. Kahjuks ei püsinud nende arusaam kaua. Roomas ei levinud selline mõtteviis üldse, kuid see võiks olla sobiv tänapäeval.

Inglise tegusõna „teadma“ tuleb anglosaksikeelsest sõnast knowen. Kui te teate midagi, siis võite seda näha, puudutada, haista, kuulda või maitsta (näiteks näha masina nõela liikumas). See on teaduslik füüsiline reaalsus. Gnostikud olid huvitatud teistmoodi teadmisest.

Nad austasid teavet, mis jõudis nendeni läbi vasaku ajupoolkera, ehk fakte. Samas austasid nad samaväärselt infot, mis pärines intuitiivsest või spirituaalsest maailmast. Samaväärselt. Teadmine, mida selles raamatus aidatakse omaks võtta, on nii intuitiivne kui ka ratsionaalne. See tuleb kahe maailma tasakaalupunktist, võimaldades meil kasutada kogu aju, mille jumal või jumalanna meile andnud on. Labürindid ja pildad on selle uue teadmise tööriistad.

 

Sig Lonegren

veebruar 2007

 

 

 

 

esimene peatükk

 

 

püha ruum

 

 

See raamat on intuitsioonist ja sellest, kuidas intuitsiooni parandada, rakendades harmooniat koos oma teadlikkuse ratsionaalse poolega. Labürindid, pühad ruumid, on suurepärased tööriistad aitamaks teil leida uusi viise oma intuitsiooni arendamiseks. Alustuseks aga küsime, mis on püha ruum ja milleks seda algselt kasutati.

Püha ruum on koht, kuhu inimene võib minna, et saada abi mittefüüsilise maailmaga kontakti leidmiseks. See maailm võib olla emotsionaalne, intuitiivne või spirituaalne. See kehtib nii Stonehenge’ist, pühast kaevust, Suurest Püramiidist, indiaanlaste ravimirattast, Saalomoni templist, Jaapani pagoodist, gooti katedraalidest kui ka labürindist rääkides. Need pühad ruumid on asetatud ja kavandatud nii, et suureneks kontakt spirituaalse maailmaga.

Püha ruum koosneb mitmesugustest komponentidest. Kuigi niisugused pühad paigad nagu Ayers Rock Austraalias, Mount Shasta Californias ja Mount Fujiyama Jaapanis on inimkätest puutumata, on neil mitmeid sarnaseid jooni inimeste poolt samasugustesse jõupunktidesse rajatud pühade ehitistega.

Geomeetriat rakendades võib need paigad muusikariista sarnaselt häälestada lainele, mis aitab soovijal spirituaalsusega ühendust saada. Mitmesugused kujundid ja sisemised koefitsiendid loovad unikaalseid võnkeid, mis võimaldavad soovijatel seonduda selliste mittefüüsiliste tegevustega nagu tervendamine, tuleviku ennustamine või Temaga kontakti astumine.

Kõige pühamate paikade puhul arvestati taevakehadega, sageli kas Päikese või Kuuga, ning sellega, millal need mingil kindlal päeval – näiteks pööripäevadel – tõusevad ja loojuvad. Selle järgi otsustati, millal on koht maksimaalselt võimas.

Kogu Maa on püha. Siiski, Maal on teatud paigad, kus energiad kohtuvad, ja

see muudab spirituaalse maailmaga kontakteerumise kergemaks. Meie eellased teadsid seda ja paigutasid oma templid Maa energiapunktidesse, Maa aktiivsete ja vastuvõtlike energiate kohtumispaikadesse.

Kui jumal või jumalanna soovib meid kõnetada, siis võib see toimuda ka keset Times Square’i, Picadilly väljakut või Damaskuse tänaval (ja püha kaevu juures). Siiski, soovides jumala või jumalannaga suhelda, vajame kogu abi, mida on võimalik saada. Selleks ongi pühad paigad.

 

PÜHA GEOMEETRIA

Neoliitikumist kuni protestantliku reformatsioonini on pühade ruumide ehitamiseks kasutatud erilist geomeetriat, mida kutsutakse pühaks geomeetriaks. Selles geomeetrias sisaldub kamalutäis suhtarve, arve, mis on jagatud ühega (või Ühega). Selliseid suhtarve leidub pühapaikades üle kogu maailma.

 

Nendeks suhtarvudeks on pii (B) ehk 3,1416; fii (φ) ehk 1,618

%2 (ruutjuur 2) ehk 1,414

%3 ehk 1,732; ja %5, mis võrdub 2,236.

 

Isegi kui matemaatika tekitab teis ärevust ja kahe ruutjuure mainimine paneb peopesad higistama, pidage vastu. Matemaatikal on oluline osa selles, kuidas labürindid toimivad, kuid see on erinev matemaatikast, mida te koolis õppinud olete. Trikk seisneb selles, et siin teete te rohkem oma kätega – sellest räägime pikemalt raamatu järgmises osas.

Enamik numbreid, millega me tuttavad oleme, on ratsionaalarvud ehk arvud, mida saab kirjutada kahe täisarvu jagatise või murruna. Ratsionaalarve võib kirjutada komakohtadega (1/5 = 0,2 või ruutjuur 9 = 3) või on neil lõpmatu hulk komakohti:

 

1/3 = 0,333333... või

1/7 = 0,1428571422857...

 

Pühad geomeetrilised suhtarvud ei ole ratsionaalarvud. See oli arvatavasti üks Phytagorase suuri saladusi: mõned numbrid trotsivad ratsionaalsust. Need jätkuvad lõpmatult, ilma et ennast kordaksid, ja neid ei ole võimalik kirjutada täpse kümnendmurruna. Need arvud on irratsionaalsed.

Kuigi irratsionaalarve on palju, eelistati iidsel ajal pühapaikade ehitamisel viit vasakul toodud arvu (rasvaselt hallis ruudus). Neid arve kasutati sajandeid paljudes kultuurides.

Vaatame lähemalt mõnda irratsionaalarvu. Ruutjuur 2 (√2) on leitav igas ruudus. Kui külje suurus on 1, siis selle diagonaal on √2 (1,4142135...). Kas teile meenub Phytagorase teoreem a2 + b2 = c2? Eelpool toodud joonisel 12 + 12 = c2 (diagonaali ruut), seega 2 = c2 ehk c = √2.

Ruut esineb ka Saalomoni templi kõige pühamas ruumis, kus hoiti lepingulaegast. Preestrid võisid sinna minna ainult pärast põhjalikku puhastust. Edela-Inglismaal asuvat Glastonbury Torit peetakse kolmedimensiooniliseks labürindiks. Kui te jalutate mööda seda vaimustavat looduslikku küngast, lähete tipus asuvasse torni ja vaatate alla, siis märkate veel üht ruutu, kus asub St Michaeli pühamu. (Vaadake 12. leheküljel olevat Glastonbury Tori fotot ja allpool toodud joonist.)

Suure Püramiidi kuningakamber, Saalomoni templi eeskoda ja suur koda olid topeltruudud. Need olid kaks korda nii pikad kui laiad. Seda 2:1 suhet leidub lääne muusikas oktaavi näol. Topeltruudu puhul, kui lühem külg on 1 ja pikem külg 2 ühikut, on diagonaal √5 (ehk 2,236068).

On veel mitmeid teisi pühasid geomeetrilisi suhteid: phi (φ või kreeklaste kuldlõige) ja √3 (ruutjuur 3), mida leidub gooti kaarte ja konstruktsiooni vesica piscis juures, kuid suurem osa labürinte on ringikujulised ja see toob meid pii (π) või 3,1416.... juurde.

Pii kuulub irratsionaalarvude hulka. Neid arve pole võimalik täpselt jagada ratsionaalarvudega. Pii ei ole mitte mingisuguste täisarvude algebralise tehte tulemus. See tähendab, et pii ei saa olla sellise tehte nagu 3X2 x 12 = 0 lahendiks. Pii leidub igas ringis, kuna ringi ümbermõõt on 3,1416... korda pikem kui selle läbimõõt.

Ruut, mille ümbermõõt on täpselt määratav, sümboliseerib füüsilist poolt. Ringikujulised pühad paigad, nagu kivad, Iirimaa ümarad tornid ja ravimirattad, sümboliseerivad spirituaalsust. Spirituaalsust ei saa sama täpsusastmega määratleda kui füüsilist maailma. Labürindid on spirituaalsed tööriistad.

Eelnevalt kirjeldatud viit suhtarvu on kasutatud loomaks ruume, mis on aidanud nende vajajatel võnkuda õigel sagedusel, saavutamaks mingit kindlat spirituaalset eesmärki.

Te ei valmista ju viiuleid, nagu juhtub; te teete need nii, et kõlakast võnguks õigetel sagedustel, ja parandate seeläbi instrumendi heli. Iidsetel aegadel asetasid inimesed oma keha ruumidesse, mille mõõtudes kasutati irratsionaalarve, sest need sümboliseerivad energiaid, mis ei ole ratsionaalsed ega füüsilised, kuid võivad aidata kontakteeruda mitteratsionaalse intuitiivse, loova ja spirituaalse maailmaga. Kuna nende arvude väärtus pole lõplikult teada, siis neid füüsilises maailmas ei eksisteerigi. Topeltruudu diagonaali jaoks ei ole füüsilises maailmas täpset väärtust olemas.

Kui soovite oma teadlikkust oktaavi võrra tõsta, minnes kohta, mida füüsilises ratsionaalses maailmas ei eksisteeri, siis miks mitte asetada oma keha topeltruudu keskele – kahe mitteeksisteeriva joone lõikumiskohta.

 

palEOASTRONOOMIA

Enamik protestantliku reformatsiooni eelseid pühapaiku Vähi pöörijoonest põhjas olid suunatud ühe põhiilmakaare suunas või arvestasid mõnd olulist astronoomilist sündmust. Tavaliselt oli selleks mingi horisondil toimuv sündmus, näiteks suvise pööripäeva päikesetõus või Kuu kõige kõrgem seis (oluline aeg 18,6-aastasest kuusõlmede tsüklist). Meie esivanemate huvi astronoomia vastu nimetatakse paleoastronoomiaks.

Troopilise Vähi ja Kaljukitse vahel on mõned pühapaigad, mille katusel on augud, et püüda südapäevase Päikese energiat päeval, mil Päike on otse ruumi kohal. Seda ei esine mujal. USA-s ega Britannias pole Päike kunagi otse maapinna kohal – see on alati teatud nurga all lõuna pool. Sellised asendid pühapaikades andsid osalejatele teavet, millal on energia teatud paigas suurim.

 

MAA ENERGIAD

Mis energiast ma räägin? Üha enam raamatuid kirjutab iseäralikest energiatest, mida on leitud pühapaikade ümbert ja mis lõikuvad tähtsates pühapaikades otsekui rattakodarad. Paljud autorid mainivad ley-jooni – sirgjooni, mille järgi on valitud pühapaiga asend.

Põhjavee otsijad on leidnud, et mõnikord liigub energia mööda neid jooni või joondudes pühapaikade järgi, selliseid jooni nimetatakse energiajoonteks. Need 10,8–2,4 m laiad jooned on täiesti sirged ja neil on yang laeng. Selle vastand yin esineb energiajoonte ristumiskohtades. Nende ristumiskohtade all on põhjavesi, nagu on ka kõigi pühapaikade all, mis neid jooni tähistavad. Paiku, kus yang ja yin kohtuvad, nimetatakse jõupunktideks. Neid leitakse tõeliselt pühades paikades.

Olen pühades paikades esinevaid Maa energiaid üle 30 aasta uurinud. Tihtipeale näevad inimesed neid energiaid igaüks omal moel. Kui ekspert näeb energiat talle omasel moel, siis võib ta teha järelduse, et teiste nähtu on vale. Seetõttu pole energiate niisugune vaatlus rahuldav. Iga veesoonte otsija, selgeltnägija või spirituaalne rändur toob endaga kaasa teatud teadvuse ja ootused ja kogeb asju pisut või oluliselt omamoodi.

Paljud põhjavee otsijad näevad neid energiaid peamiselt kahes vormis: (1) põhjavesi, mis on yin ehk vastuvõttev, ja (2) energiajooned, sirged yang-kiired ehk aktiivne energia, mis voolab paljudes muistsetes pühapaikades täpselt piki ley-jooni.

 

LABÜRINDID

Kuna soovin keskenduda labürindi intuitsiooni parandavatele aspektidele, siis ei räägi ma selles raamatus põhjalikult geomeetriast, paleoastronoomiast ega Maa energiatest, kuigi iidsed labürindid ja maagilised üherajalised keerdkäigud on seotud kõigi kolme eelnimetatud distsipliiniga.

On olemas mitmesuguse kujuga labürinte. Skandinaavlased lõid ringikujulisi, hopi suguharu USA edelaosas D-kujulisi ja klassikalisi seitsmeringilisi labürinte. Klassikalised labürindid on geomeetrilised. Geomeetriat on selgelt näha ka Chartes’i katedraalis Prantsusmaal.

Rootsi kõige vanemad eelajaloolised labürindid on suunatud suvise pööripäeva päikeseloojangu järgi. Gooti katedraalide põrandatel olevad labürindid, tavaliselt löövides, on suunatud vastavalt hoone põhiteljele. Paljud pühapaigad rajati teatud pühaku päeval tõusva päikese suunas ja selle pühaku järgi sai katedraal ka nime.

Nii nagu pühapaigad, asutati ka iidsed labürindid jõupunktidele. Parimad näited sellest on Rootsis ja need vastavad suurepäraselt Maa energiatele.

Pühapaiga eesmärk on suurendada võimalust kontakteeruda sellega, mis pole füüsiline ega ratsionaalne. Labürindid on suurepärased tööriistad aitamaks otsijal mitte ainult jumalusega kontakteeruda, vaid võimaldamaks ka tema intuitiivsel poolel avalduda. Selles raamatus vaatame, kuidas iidsed labürintide kohta käivad müüdid aitavad mõista nende võimalikku kasutusviisi, ja pakume välja, kuidas neid üherajalisi käigustikke tänapäeval rakendada võiks.

 

TEISED VÕIMENDAJAD

Ma keskendun kolmele aspektile, mis on erinevates kultuurides ajavahemikus 3000 eKr (New Grange’i kambriline kivikalme Iirimaal) kuni 1300 pKr (keskaegsed gooti katedraalid) rajatud pühade ruumide puhul universaalsed. Mõned sellised pühamud on küll rajatud alles hiljuti (näiteks Skandinaavias ja Põhja-Venemaal), kuid suuremas osas lääne kultuurides lõpetati pühade ruumide (nagu mina neid defineerin) ehitamine renessansi alguses.

Lisaks pühadele ruumidele on spirituaalsetel otsingutel olnud abiks teised vahendajad, viisid ja tegevused. Näiteks keskaegsed kristlased leiutasid värvilise klaasi valmistamise viisi, mille meie unustanud oleme. See klaas võimaldas ainult teatud sagedusega valgusel kirikusse pääseda ja need kindlad võnked suurendasid võimalust teadlikult leida seda Samasust, mida nii paljud rändajad otsinud on. Kristlaste gregooriuse laulud ja teisedki viisid on samuti selle eesmärgi saavutamisele kaasa aidanud.

Muudes kultuurides on spirituaalse teadlikkuse saavutamiseks kasutatud rituaalset tantsu, trummipõrinat, viirukit ja psühhedeelseid preparaate. Need meetodid küll suurendavad võimalust spirituaalse teadlikkuse saavutamiseks, kuid ei puuduta otseselt pühapaikade ehitust.

 

OLIVER CROMWELL

Kui Maa peal on olemas sellised pühapaigad, mille abil võib kontakteeruda intuitiivsuse ja spirituaalsusega, siis miks me ei õppinud nende kohta midagi koolis? Kui need kohad kunagi eksisteerisid, siis miks me need unustanud oleme? Viimastel sajanditel on kehtinud ratsionaalsuse, humanismi ja teadusliku metodoloogia ülemvõim. 17. sajandi keskpaigaks mõistsid paljud eurooplased, et katoliku ja anglikaani kirikud on unustanud oma peamise eesmärgi ja selle, milleks nende rituaalid mõeldud on. Kirik oli liialt sekkunud ilmalikesse asjadesse. Humanism nõudis, et fookuses oleks inimene, mitte Jumal.

Oliver Cromwell (1599–1658) lõi Inglismaal pühapaikadele hingekella. Suurenes vaenulikkus silmatorkavate kiriklike sümbolite ja tseremooniate demonstreerimise vastu, mis paistsid olevat oma mõtte kaotanud.

Puritaanlased tundsid, et nad ei vaja ilusaid pilte, dramaatilisi skulptuure ega imelisi ehitisi, et tunnetada Jumala lähedust. Cromwell lubas oma meestel siseneda iidsetesse pühapaikadesse ratsa ega takistanud hobuseid sinna roojamast.Seetõttu neid ruume enam pühaks ei peetud. Spirituaalsel otsingul luges see, mis oli iga inimese sees. Koht, kus valgustust ja spirituaalset kontakti otsiti, ei omanud tähendust. Umbes sel ajal vajusid ka labürindid Euroopas unustusse ja säilisid ainult vähesed jäänukid, mida tänapäeval uurida saame.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

teine peatükk

 

 

seemnemuster

 

 

Enamik eksikäigustikke on lihtsalt mängud. Näiteks Hamptoni väljaku  ja Longleadi käigustikud, mis asuvad Britannias. Neil käigustikel on palju radasid ja need on mõeldud eksitamiseks või segadusseajamiseks. Rajad pakuvad liiga palju valikuid ja kõndija ei tea kunagi, millist teed minna, kuna radade lahknemise paigas pole mingeid vihjeid. Need eksikäigustikud on mõeldud harjutamiseks analüütilisele vasakule ajupoolkerale. „Kas ma olen siin juba olnud? Jah? Siis pean seekord teise raja valima.“ Niisugused käigustikud on kunstlikud müsteeriumid, väikesed pusled. Mängud.

Ühe rajaga labürint on  maagiline tööriist. See on maagiline, kuna labürindi teadliku kasutamise kaudu võivad küsimused saada vastuse, suureneb spirituaalne teadlikkus, labürindi käänulise raja tekitatud segadus võib (maagiliselt) muutuda selguseks. Labürinti sisenemine on teie valik, kuid kui te juba sisenenud olete, on võimalik käia vaid ühte rada – tagasi ja edasi, tagasi ja edasi, kuni jõuate oma eesmärgini, varanduseni labürindi keskel.

Pontevedra labürintidest Hispaanias on leitud kivi, mis pärineb ajast umbes 2000 aastat eKr, ja Lõuna-Kreeka Pylose labürindist tahvel, mis on  pärit 1200 eKr. Kreetas on labürindid kaunistatud müntidega, mis pärinevad perioodist 300 kuni 70 aastat eKr. Me keskendume teatud klassikalistele labürintidele ja käsitleme mõningaid paljudest varajaste labürintide teisenditest.

 

LABÜRINTIDE JOONISTAMINE

Labürindi joonistamine on tegelikult küllaltki lihtne. Võtke paberileht. Joonistage kõigepealt rist ja seejärel täpp iga neljandiku keskele. See on seemnemuster (vaadake allpool toodud 1. sammu).

Nüüd jätkake joonistamist risti ülemisest osast, tõmmake joon üles ja siis vasakpoolse ülemise täpini (või teisel juhul parempoolse ülemise täpini). Selle harjutuse

jaoks liigume üles ja paremale (2. samm).

Järgmiseks tõmmake joon vastasolevast täpist horisontaalse joone parempoolse otsani (3. samm).

Selle horisontaalse joone otsast tõmmake joon parempoolse alumise täpini (4. samm).

Lõpuks tõmmake joon vasakpoolse alumise täpi juurest vertikaalse joone alumise osani (5. samm). Seda nimetatakse vasaku käe labürindiks, kuna sisenedes toimub esimene pööre vasakule (vaadake allolevat joonist). Kui te oleksite tõmmanud joone kõigepealt üles ja vasakule, siis oleksite loonud parema käe labürindi.

Palun tehke kolm sellist klassikalist vasaku käe labürinti. Joonistage need lihtsad kujundid valgele paberile. Võtke paber ja pliiats kohe kätte.

On väga oluline, et teeksite oma käte ja mõistuse abil labürindi. Hiljem saate teada, miks – te mõistate seda nii ratsionaalselt kui ka intuitiivselt ... lihtsalt tunnete seda ootamatult. Palun joonistage need kolm vasaku käe labürinti nüüd (esimene joon algab risti ülemisest otsast, liigub üles ja paremale).

Õnnitlused! Nüüd te teate, kuidas labürinti joonistada. Labürindi isetegemises on midagi väga erilist. Te tajute seda viiendal või kuuendal korral. On tõesti küllaltki lihtne intellektuaalselt mõista, kuidas labürinti teha, kui te mõistate saladust. Kui te olete labürinti tuhandeid kordi joonistanud, siis teie käsi mitte ainult ei tea, kuidas see protsess käib, vaid ka mõistab. Sellepärast leiate sellest raamatust palju võimalusi labürintide joonistamiseks. Palun kasutage neid võimalusi, kuna need aitavad teil seda maagilist tööriista mõista viisil, mis pole võimalik, kui te ainult loete või sel teemal mõtlete. Labürindi joonistamine pakub võimalust teistmoodi mõistmiseks.

 

TAGASI ALUSTÕDEDE JUURDE

On mõned labürinte puudutavad põhimõisted, mida peaksite teadma. Sissepääsu nimetatakse suuks. Te kõnnite rajal (seda nimetatakse ka ringrajaks). Raja moodustavad ja piiritlevad seinad. Labürindid, mida te siiani joonistanud olete, on kolme rajaga, mis lõpuks eesmärgini viivad. Need rajad on nummerdatud, alustades välimisest rajast, mis kannab numbrit üks; numbrid suurenevad sissepoole liikudes. (Vaadake labürindi osade nimetusi lehekülje ülaosas.)

 

NAZCA

San Josè pampas Nazca linna lähedal Peruu edelaosas on kuiv kliima. See on üks kuivemaid kohti Maal. Seal sajab vaid 1,25 cm iga kahe aasta tagant.

Umbes 500 aastat pKr, enne inkasid, mil maiade tsivilisatsioon Yucatanis Peninsulas Mehhiko lõunaosas oli oma õitsengu tipul, olid ka Nazca hämmastavas ja töökas tsivilisatsioonis selles kõrbenud Peruu nurgas parimad ajad. Nazca inimesed ehitasid imepäraseid veekanaleid, mille abil juhiti vett Andide mäestikust mitmeid miile ida poole. Neid kanaleid kasutatakse ka tänapäeval ja vesi muudab kuivanud kõrbe lokkavateks hästiharitud põldudeks.

Nazca inimesed valmistasid Peruus värvikirevaid savinõusid. Nende savikausid ja muud nõud olid kaunistatud igasuguste mustrite ja loomadega. Kuigi ka loomad keraamikal on nägemist väärt, on kõige rohkem pakkunud huvi pampas välja kaevatud nikerdatud loomad ja muud kujukesed.

See maa on lame. Tõeliselt lame 150 m üle mere pinna asuv San Josè, mille igas küljes on mäed või veelgi kõrgem platoo, on ideaalne lõuend kunstnikule. Selle pind on puhas valge kips, kuid sademete vähesuse tõttu on tingimused sobilikud kõrbelise kooriku tekkeks. See sisaldab mangaani, milles leidub mikroobseid eluvorme. Koorik katab kogu pampa kriitvalge pinna punakaspruuni kihiga. Niisugusele lõuendile joonistamiseks pidid Nazca inimesed kooriku pealmise kihi eemaldama. Seda võib kerge vaevaga luua abil teha.

Ja nii Nazca inimesed tegidki. Maapinda katavad jooned, mis koonduvad nagu erineva laiusega rattakodarad rattarummu ümber, neid nimetatakse kiirtekimbuks. Seega, püüdke ette kujutada, et terve pampa on neid pisut kõrgemal asetsevaid kiirte kimpe täis, sirged jooned suunduvad keskpunktidesse ja sealt välja. Mõned jooned suunduvad teistesse keskustesse, teised aga kõrbesse ja haihtuvad seal – mõned kaovad väiksematel küngastel.

Üks esimesi kirjanikke, kes tutvustas avalikkusele Nazca tsivilisatsiooni ja San Josè pampat, oli Erich von Däniken raamatus „Jumalate kaarikud“. Ta arvas, et Maad on külastanud kõrgemad eluvormid teistest päikesesüsteemidest ning ristkülikukujulised platsid ja kiirtekimbud pampas on tulnukate kosmoselaevade maandumisjäljed.

Lisaks Dänikeni lendavate taldrikute sirgetele joontele ja ristkülikukujulistele maandumisplatsidele leidub seal palju mitmesuguseid, sealhulgas ka loomade kujutisi, mis on moodustatud vaid ühe joone abil. Ma viibisin Peruus koos paleoastronoom Anthony Aveniga Colgate’i ülikoolist, kes on tuntud tänu Kolumbuse-eelse perioodi astronoomiat käsitlevatele raamatutele ja artiklitele. Minuga koos oli ka andekas Colgate’i ja Illinoisi Ülikooli antropoloog Tom Zuidema, kes oli Cuzcos taasavastanud ceque süsteemi . Ceque (hääldatakse se-kay) on Peruust pärinev hispaaniakeelne sõna, mis tähistab sirgeid jooni, radasid või monumentide (huacade) või pühapaikade asukohti.

Cuzcos saavad 41 joont kokku kohas, mida kutsutakse Corianchaks, Päikese templiks. See oli inkade pealinna tähtsaim tempel. Britannias eelistatakse terminit ley-joon, kuna see vastab täpselt Alfred Watkinsi 1920. aastatel ilmunud raamatus „Vana sirge jälg“ toodud definitsioonile. Pühapaigad joondfuvad ley-joonte järgi.

Kuigi ma läksin Peruusse joonte ja nende potentsiaalse astronoomilise tähtsuse tõttu, hõivasid mu kujutlusvõime hoopis ühe joone abil moodustatud loomad ja muud kummalised kujundid. Üheks pampas esinevaks figuuriks on peegelkujutis klassikalisest kolmeringilisest labürindist!

Võrreldes enamiku kuivas pampas esinevate figuuride ja kujudega, on Nazca klassikaline kolmeringiline labürint küllaltki väike, selle läbimõõt on kõigest 13,5 m. See on peegelpilt. Joon tähistab pigem rada kui seinu. Seega kõnnite mööda joont. Seal on väljumistee otse eesmärgi juures. Me vaatleme niisuguse väljumistee muudetud varianti hiljem.

Kõrbelõuendil on kujutatud mitmeid loomi: koolibri, tormilind, sisalik, kes on üle 210 m pikk (kahjuks on see poolitatud Pan-Ameerika kiirtee poolt), pelikan, hai, koer. Tom Zuidema nimetab neid labürintseteks figuurideks – maagilised ühesuunalised figuurid. Need on tootemid või jõudu andvad loomad. Paljud niinimetatud primitiivsed ühiskonnad kasutavad tootemeid. Näiteks võib mõni neist võtta jõuduandvaks loomaks kotka, et suuta ületada suuri kõrgusi ja käia pikki vahemaid, teine aga valida tootemiks karu, et olla raevukas. Nazca tootemloomade labürintides käidi, et saavutada rituaalide abil selle looma oletatav vägi.

Kahel tootemloomal – ämblikul ja ahvil – on minu jaoks eriline tähendus. Ämblikul on kaheksa jalga, neli mõlemal kehapoolel. Joon, mis moodustab 40,5 m suuruse ämbliku, algab (analoogselt klassikalise labürindi suule) eelviimase jala juures ämbliku paremal kehapoolel ja liigub edasi, ääristades ämbliku ümarat kõhtu, kaheksat jalga, pead ja 2,4 m pikkuseid suiseid. Joon liigub tagasi mööda kahte esijalga paremal kehapoolel ja siis välja sama jala juurde, mille kaudu siseneti. Seda labürindiämblikku on samastatud mitmete Nazcast eemal teiselpool Ande elavate ämblikega. Kõnealune emane ämblik kannab oma mune ainult ühe kindla jala abil. See fakt leidis kinnitust 1950. aastatel, kui ämblikku vaadeldi mikroskoobiga. Kas te oskate arvata, millise jala abil nimelt? Te arvasite ära: eelviimase parempoolse jalaga.

Kui see labürint kavatsetult läbi käia, siis võite saada ämbliku energiat – Ameerika võimsa looma jõudu. Te võite ämblikulabürinti siseneda ja sealt väljuda punkti kaudu, mis keskendub viljakusele, soojätkamisele ja liikide püsimajäämisele.

Ahvikujuline labürint on samuti huvitav. See on üle 72 m pikk, ainult natuke lühem kui jalgpalliväljak. Te alustate oma jalutuskäiku labürindis mööda kahte paralleelset joont, sisenedes ahvi pärasoolest või juurtšakrast. Arutluse jaoks valime vasaku käe raja.

See rada liigub üles ja ahvi selgroo lõpust tagasi, et moodustada nelja pöördega rõngasjas saba, teeb pöörde ja liigub mööda selja välimist joont. Joon jätkub peani ja käteni (ühel käel on viis ja teisel neli sõrme), mööda kõhtu kahe jalani (kummalgi on kolm varvast) ja läbi looma juurtšakra välja. Joon on paralleelne siseneva joonega. Nii nagu ämblik, pärineb ka see ahv väljastpoolt Nazcat, Peruu loodeosa mägedest.

Niisuguseid spiraale, nagu selle ahvi saba, on leitud paljudest Nazca linna tungiva kõrbe osadest. Üheks selliseks paigaks on linna lõunaosa Cantalloc. Väikeses pampas on neli figuuri, mida Nazca joonte grand old lady Maria Reiche nimetas Nõelaks ja Niidiks.

Maria Reiche on sündinud Saksamaal ja Nazca kujudega töötanud Teisest maailmasõjast alates. Ta on teinud nende figuuride säilitamiseks ja hävimisest päästmiseks enam kui keegi teine. Ta on pühendanud suurema osa elust nende joonte puhastamisele ja uurimisele. Mul oli au temaga koos külastada Catalloci Nõela ja Niiti. Seal on pikkade võrdsete haaradega kolmnurk, mis on puhastatud nagu von Dänikeni maandumisrajad San Josè pampas. Selle 900 m pikkuse nõela tipus on 13-osaline siksak. Neli Nõela ja Niidi figuuri on paigutatud pikale kitsale mäele. Siksaki pöörded on kitsaste mägede servas.

Veesooni otsides leidsin ma siksaki iga V-kujulise nurga alt ristuvad põhjavee kanalid. Nii nagu labürindi 180-kraadised pöörded, sümboliseerivad ka need veega märgitud looked pöördepunkte – kohti, kus peaks koormast vabanema. Niisuguseid ristumiskohti märgiti tihti väikeste vaiade või kividega.

Nõelasilmas muutub siksakiline joon enam kui viie pöördega spiraaliks, olles justkui ahvi saba vastand. See pöördub sissepoole ja siis välja ning kaob lõpuks kuhugi nõela alla.

Mõned väidavad, et see siksakiline rada on teatud tseremoniaalse jooksuraja spiraalne vorm. Kui inimene jooksis mööda seda rada, siis sai ta spirituaalsel tasemel midagi teada.

Teistes kultuurides joostakse labürindis. (Tavaliselt jooksevad lapsed.)

 

OHIO

Niidi ja Nõela mustrit on leitud ka Ameerika Ühendriikidest Adamsi maakonnast Ohios. Adenas ülistasid indiaanlased niimoodi Serpent Mounti (mao mäge). Nagu Catallocal Peruus, nii loodi ka see kujutis 500 aastat pKr. Figuur ulatub kaljuneemeni ja kujutab madu, kellel on tõenäoliselt muna suus. Olulisem on see, et nii nagu Niit, teeb joon ka selle kujutise sabaosas siksakke (seitse korda), liikudes iga kord kaljuneeme ääreni. Taas näitab mu veesoone otsimiseks mõeldud pilda, et mao keha   iga looke all on vesi. Mao saba moodustab tihke spiraali, mis sarnaneb Peruu nõelasilmaga.

Cantalloca Nõel ja Niit ja Serpent Mount Ohios rajati umbes samal ajal. Mõlema mustrisse kuuluvad siksakid ja spiraalid. Mõlemad figuurid asuvad kaljuneemel. Mõlema figuuri siksakkide all asub põhjavesi. Mõlemad kujundid lõppevad spiraalidega ja on leitud neeme servalt.

Ehkki need kokkusattumused viitavad, et kaks teineteisest eemal paiknevat kujutist on omavahel seotud, ei ole minu ülesandeks teid selles ega ka vastupidises veenda. Oluline on, et kuigi need kujutised ei ole klassikalised keerdkäigustikud, on need tegelikult labürindid – maagilised ühesuunalised rajad.

 

KLASSIKALINE SEITSMERINGILINE LABÜRINT

Klassikaline seitsmeringiline labürint on üherajaline maagiline tööriist, mida maailmas kõige rohkem kasutatakse. See põhineb klassikalise kolmeringilise labürindi ristil ja neljal täpil. Üks erinevus siiski on. Klassikalise seitsmeringilise labürindi puhul on neli parempoolset nurka paigutatud risti parema nurga ja sellele vastava täpi vahele.

Nii nagu tegite risti ja täppide puhul, alustage ka nüüd joonistamist risti ülemisest otsast. Liikuge üles ja paremale, ainult et seekord lõpeb joon F-i ülemises osas parempoolses neljandikus. Liikuge käega vasakule järgmise punkti juurde. Seekord tagurpidi L-kujutise ülemisse ossa vasaku käe neljandikus. Seejärel tõmmake joon ümber ülemise parempoolse neljandiku täpi ja nii edasi (vaadake 31. lehekülge).

Palun joonistage see kujund paberil kolm korda läbi, alustades seemnemustrist:

Te vajate joonistamiseks piisavalt ruumi. Kui palju radasid sellel labürindil on (kui keskpunkti mitte arvestada)?

Labürinte leitakse kogu maailmast. Kuigi alati pole tegemist klassikaliste labürintidega, on need kõik maagilised üherajalised käigustikud. Ameerika idaosas paiknevate O’odhami (Papago) indiaanlaste kudumeid ja keraamikat katavad pildid, mida nad nimetavad „Inimene keerdkäigus“.

Kuigi pöörded on algselt suunatud keskpunkti poole, on see käigustik põhiolemuselt identne klassikalise seitsmeringilise labürindiga.

(Vaadake O’odhami indiaanlaste kujutist „Inimene labürindis“ lehekülje ülemises osas paremal.)

 

HOPI INDIAANLASED

Frank Waters kirjeldab oma teoses „Raamat hopi indiaanlastest“ hopi suguharu labürinte järgmiselt: „Kogu tärkamise müüt ja selle tähendus on väljendatud hopide Emakese Maa sümboliga. Sellel on kaks vormi – ruudu- ja ringikujuline.

Sellesse kujundisse kuuluvad üks ringikujuline ja viis ruudukujulist sümbolit, mille diameetri pikkuseks Lõuna-Oraibi (Hopi küla Põhja-Arizonas) kaljul on 10–15 cm, ja üks ringikujuline vorm, mis asub Shipaulovis ja mille diameetriks on 22,5 cm. Sümboli kaks teisendit on leitud ka puutikkudelt, mis on paigutatud Wuwuchimi tseremooniaks Ükssarve altarile Kwani kivas Walpis.

Sümbolit teatakse enamasti kui tapua’d (Ema ja Laps). Ristkülik sümboliseerib spirituaalset taassündi eelmisest maailmast käesolevasse, samuti tärkamist. Järgmisel joonisel pole sissepääsu juurest lähtuv sirge joon keerdkäiguga ühendatud. Selle kaks otsa sümboliseerivad elu kahte etappi – sündimata laps Emakese Maa üsas ja laps pärast sündi. See joon sümboliseerib nabavääti ja tärkamise rada. Kui te keerate joonise nii, et joon paikneb vertikaalselt lehe ülemises osas, siis märkate, et joone alumine ots on ümbritsetud keerdkäigu U-kujuliste „kätega“. Sisemised jooned kujutavad lootekotti, mis ümbritseb last üsas, välimised aga ema käsi, mis hoiavad last pärast sündi.

Ringikujuline sümbol erineb pisut nii oma kujunduse kui ka tähenduse poolest. (See on klassikaline seitsmeringiline labürint.) Sissepääsu keskel olev joon on keerdkäiguga otse ühendatud ja keskne rist, mille see moodustab, sümboliseerib Päikese- isa, elu andjat. Keerdkäigu sees lõppevad jooned neljas punktis. Kõik keerdkäigu jooned ja läbikäigud moodustavad Looja universaalse plaani, mille järgi inimene peab oma elutee läbima; neli punkti sümboliseerivad peamisi või suunavaid hetki universaalses eluplaanis. Sellele, kes plaani järgib, on „topeltturvalisus“ või uuestisünd garanteeritud, sama kindlalt nagu ema hoiab last. Lisaks sümboliseerib see ringikujuline motiiv hopide traditsioonilise asuala kontsentrilisi piire, ümber selle maa-ala on rajatud salajasi altareid. Wuwuchimi ja teiste tseremooniate ajal teevad preestrid ümber küla neli ringi, et seda maalappi tseremoniaalselt kooskõlas universaalse plaaniga parandada.

Ema ja lapse sümboli struktuurseks paralleeliks on kiva (hopi suguharu ringikujuline maa-alune pühapaik), Emake Maa ise. Sipapuni, väike auk põrandas, sümboliseerib üsa, eelmisest maailmast tärkamise kohta, ja redel, mis läbi katuse ulatub, on nabaväädi sümboliks. Tärkamine Wuwuchimi ajal, kui saabub spirituaalne uuestisünd.” (Waters, lk 23–24.)

 

BRITI MURULABÜRINDID

Britannias nimetatakse neid murulabürintideks või Trooja linnadeks. Nagu kriidikaljudessse raiutud kujud Lõuna-Inglismaal, nii vajavad ka murulabürindid pidevat säilitamist. Uffington Horse’is on Oxfordshire’i mäeküljesse tahutud hobuse kuju, mille taastamiseks iga seitsme aasta tagant pidustusi peetakse. Ka mul on oma eesaias murulabürint ja ma võin teile kinnitada, et see vajab pidevat hoolt. Ilma hoolitsuseta võtab rohi varem või hiljem võimust. Selle tõttu ongi säilinud vaid mõned murulabürindid.

 

SKANDINAAVIA

Labürinte leidub terves maailmas, kuid kõige tihedamalt on neid Skandinaavias Läänemere ja Botnia lahe rannikul. Rootsi ja Soome vahel on sõna otseses mõttes sadu kivist labürinte. Kõik need põhinevad klassikalisel labürindimustril.

Skandinaavias on mitmeid seitsmeringilise labürindi näiteid. Üks enimkasutatutest on Lindbacke labürint väikese Nyköpingi linna serval. Rootsis tõuseb maapind siiani, taastudes viimase jääaja survest. Viikingite ajast saadik on Läänemerest sõna otseses mõttes aina uut maapinda tõusnud.

Lindbacke labürint ehitati Läänemere kaldale, nüüd on aga Nyköping labürindi ja mere vahel! Ma külastasin seda klassikalist seitsmeringilist labürinti mitmel korral koos rootslasest pildaja Dan Mattsoni ja tema poja Manfrediga. Oli päris lihtne näha, kus asus kallas, kui labürint ehitati – ainult 7,5 m labürindi sissekäigust eemal. Tänapäeval kasutavad rootslased seda labürinti pidevalt – seal käivad armastajad, piknikupidajad, lapsed kooliekskursioonidel ja paljud teised.

Lindbacke seinad on tehtud kivirahnudest, mis on pisut väiksemad kui keskmine pea. Labürindi kuju meenutab tammetõru: kolmnurkne suu juurest ja ümar teisest otsast.

Skandinaavlased on klassikalist seitsmeringilist labürinti edasi arendanud. Visby on 13. sajandist pärit müüriga ümbritsetud linn Gotlandil. See saar paikneb Läänemeres Rootsi kagukalda ääres. Oma hiilgeaegadel oli Visby Põhja-Euroopa kaubanduskeskus. Visbyst põhjas asub Galgbergeti linn, teise nimega Gallows Hill, mis on tunnelitest õõnestatud. (Tegelikult on kogu Gotland looduslikest tunnelitest õõnestatud.) Mäe jalamil Läänemere lähedal on üks kõige paremini säilinud labürinte, mis kannab nime Galgberget (vaadake joonist 36. leheküljel).

See on klassikalise seitsmeringilise labürindi edasiarendatud variant. Igas neljandikus on ühe L-i asemel kaks. Tulemust nimetatakse klassikaliseks 11-ringiliseks labürindiks.

Tehke ka ise mõned sellised labürindid. Alustage risti ülemisest osast ning liikuge seekord üles ja vasakule (vastupäeva) esimese tagurpidi L- tähe ülemisse ossa (vasaku neljandiku ülemisse otsa). Seejärel tõstke pliiats kõige ülemise parempoolse neljandiku kõige sisemise L-i ülemisse ossa. Tõmmake kaar üle esimese joone ülemise vasaku neljandiku teise L-i ülemisse ossa. Ja nii edasi... (Vaadake paremal toodud seemnemustrit.)

 

TIBBLE

Võib-olla on üks kõige põnevamaid kivist komplekse, mida Rootsis nägin, see, mis asub kõrgel inimkäte poolt kärbitud mäel Stockholmist läänes, kohas nimega Anundshög Västeråsi lähedal Västmanlandis. Selle muljetavaldava mäe jalamil on kaks suurt laeva kujutist (stenskeppen). Need tunduvad sarnanevat Britannia kivisõõridega, kuid on hoopis viikingilaeva kujuga, ovaalsed. Ovaal moodustub, kui kaks ringi (tavaliselt ühesuurused) lõikuvad. Ovaal on osa, kus ringid kattuvad. Lisaks on seal pikk kivirida, mitmed väiksemad kaljukünkad ja mul-jetavaldavalt kõrge ruunikivi.

Kui liustik taandub, siis mõnikord jätab see endast maha piklikud kruusakünkad. Nende moreenküngaste suund sõltub mõjutuse suunast (tavaliselt on need põhjasuunalised). Anundshögis on labürindiotsijate tõeliseks rõõmuks just lõunatipp liustikulise moreeni lähedal. (Enamik varajasi Rootsi labürinte asub selliste moreenide lõunapoolses otsas). Seal paiknev Tibble on kindlasti Anundshögi kompleksi osa ja see on kõige keerulisem klassikaline labürint, mida ma näinud olen. Sellel on igas veerandis kolm L-tähte! Murumätas on labürindi ehitamisest saadik kasvanud ja mõned kivid on selle alla jäänud. John Kraft koostas labürindi plaani (vaadake lk 38), otsides kive rauast varba kasutades. See on klassikaline 15-ringiline labürint.

 

CHARTRES

Sõjalis-religioosne selts Saalomoni Templi Vaeste Rüütlite Ordu moodustati esimese ristisõja järel, 1118. aastal Hugues de Paynsi poolt ränduritele. Algselt olid templirüütliteks üheksa rüütlit, kes valvasid Saalomoni templit Jeruusalemmas. Nende ajalugu oli suuresti varjutatud müstikast ja intriigidest, kuid üks on kindel – Euroopasse naastes algatasid nad Euroopa ajaloo ühe suurima arhitektuurilise uuenduse gooti katedraalides.

Paljudes gooti katedraalides oli algselt labürint. Kahjuks on mitmed neist erinevatel põhjustel kadunud. Õnneks on üks labürintidest suhteliselt vigastamatult säilinud, see asub Chartres’i katedraalis Pariisi edelaosas. Chartres on rajatud paganlikule alale ja selle lähikonnas elasid peamiselt maainimesed, kes olid katedraalile väga pühendunud. Labürint ehitati valmis 29 aastaga.

Imepärane labürint asub majesteetliku katedraali kesklöövis. Enamik katedraale on ristikujulised. Kui te kujutleksite kedagi sellel ristil rippumas, siis see lööv oleks püstpuu alumine pool, keha alaosa, ning kui te liiguksite mööda löövi katedraali teises otsas asuva suure altari poole, siis labürint asuks reite ja ristlööv väljasirutatud käte kohal. Pea paikneks suure altari ja koori juures.

Astroloogias juhib iga sodiaagimärk mingit kehapiirkonda. Jäär valitseb pead, Sõnn kaela, Kaksikud kopse ning käsi ja nii edasi. Reite mõjutajaks on Ambur, kes on seotud meie elus ette tulevate pikkade teekondade ja rännakutega. Chartes’i labürint on ränduritele, neist paljud on selle labürindi põlvedel läbinud. Proovige valge rada oma silmadega läbi käia.

Võib-olla olete tuttav uhke värvilisest vitraažklaasist roosaknaga, mis on täpselt katedraali peaukse kohal. Selle kõrgus põrandast on võrdne labürindi kaugusega sissepääsust. Roosaken ja labürint on enam-vähem samas mõõdus. Kui murraksite vaimusilmas katedraali esiseina peaukse alt altari suunas vastu põrandat, siis jääks aken labürindiga kohakuti. Kuulsa akna valgus ja palverännutee pimedus on üks.

Me räägime Chartes’i labürindi kui klassikalise seitsmeringilise labürindi võimalikest rakendusest hiljem. Siiski pange tähele, et labürint on jaotatud neljaks osaks ja igal osal on seitse 180-kraadist pööret. Kui te neid õigesti loetlete, siis on seal ka seitse rada.

Selles raamatus kasutan ainult nende labürintide jooniseid, mida ise näinud olen. Tõenäoliselt on labürinte üle maailma veel palju. Nii varajasel ajal kui 1000 pKr tehti nelinurkseid viirukist labürinte selleks, et aega määrata. Viiruki põlemiseks kulus teatud kindel aeg. Tseremooniate puhul teadis inimene, et viiruki põledes teatud nurgani on aeg asuda järgmise etapi juurde.

Egiptuses asub vanim teadaolev eksikäigustik, mis ehitati 1800 aastat eKr Amenemhat III poolt XII dünastia valitsemisajal. Selle avastas egüptoloog Flinders Petrie 1888. aastal. Labürint asub Hawara linna lähedal Moerise järve lõunakaldal, nüüdisaegse linna El Fayûmi lähedal.

See õudne labürint ulatus 300 m idast läände ja 240 m põhjast lõunasse. See oli hiigelsuur – paljude, paljude ruumidega. Väidetavalt oli selles 1500 ruumi maapinnal ja 1500 ruumi maa all, kuid see polnud tegelikult labürint. Inimene pidi tegema sõna otsese mõttes sadu valikuid, et keerdkäigust välja pääseda.

On veel hulk teisi paiku, kust labürinte leida võib, alates Pompei müüridest Itaalias kuni Hollywoodi kivini Iirimaal, Rooma tüüpi labürindist Türgis kuni Zulu käigustikeni Aafrikas.

Selles raamatus ei suuda me tõenäoliselt käsitleda kõigi maailma labürintide asukohti ja geograafiat. Pigem tegeleme iidsete müütide ja labürintide tänapäevaste kasutusaladega. Oluline on, et labürinte, maagilisi ühesuunalisi radasid, leidub kogu maailmas. On mitmeid häid raamatuid, milles käsitletakse labürintide asukohti, ajalugu ja võimalikke rajajaid. (Vaadake lk 183 asuvat allikaloendit.) Ma tahan uurida labürinte käsitlevaid vanu lugusid, et saada vihjeid, kuidas neid maagilisi pühasid tööriistu tänapäeval kasutada.

 

PEEGELDUSED

Selles peatükis oleme rääkinud mitmetest maagilistest ühesuunalistest radadest, keskendudes klassikalisele labürindile ja selle konstrueerimisele. Oleme vaadanud erinevates maailmajagudes paiknevaid labürinte, tuues näiteid Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Euroopast ja Skandinaaviast. Klassikalise labürindi teisendeid leidub kõikjal üle terve maailma. Mind vaimustab just nende mitmekesisus. Need juhivad otsija peegelpildist peegelpilti. Vasaku käe labürint peegeldab parema käe oma.

Joonistage tühjale paberile tumeda pliiatsiga. Määratlege, kas tegemist on vasaku või parema käe labürindiga. Nüüd keerake paber teistpidi ja hoidke vastu valgust. Voilá! Te näete peegelpilti!

Nazca klassikaline kolmeringiline labürint peegeldab enamikku teisi labürinte. Klassikalise kolmeringilise labürindi rada asub joonte või seinte keskel. Nazca labürindi rada muutub jooneks ja sein kaob. See on kui peegel. Edasi-tagasi liikumine, positiivne-negatiivne, hele ja tume – niisuguses vaheldumises seisnebki labürintide olemus. Selgeltnägijad ja teised, kes rändavad mittefüüsilistes maailmades, näiteks astraalmaailmas, väidavad, et seal on poolused vahetuses. Vasak muutub paremaks. Tulevikust saab minevik. Tšakrate puhul leian ma, et nende polaarsus muutub üle ühe, kui liikuda mööda selgroogu juurtšakrast kroontšakrani. Peeglid sümboliseerivad neid nihkeid. Labürindid aitavad inimestel muutusi läbi viia.

 

MÕISTMISE ÕPPETUNNID

Iga peatüki lõpus on harjutused, mille eesmärgiks on aidata teil neid iidseid spirituaalseid tööriistu paremini mõista. Pidage meeles, et mõistmiseks kasutame nii oma intuitiivseid kui ka ratsionaalseid võimeid. Hetkel on kõige olulisem harjutus jätkata seitsmeringilise labürindi – selle, millel on L igas neljandikus – joonistamist.

Palun kasutage seemnemustrit, et teha kolm vasaku käe (risti ülemisest osast üles ja paremale) klassikalist seitsmeringilist labürinti. Te võite labürintide joonistamiseks kopeerida selles raamatus toodud seemnemustreid käsitsi või koopiamasinaga.