sisukord
EESSÕNA Jeff Sawardilt 7
SISSEJUHATUS
täiendatud trükile 9
ESIMENE
PEATÜKK: PÜHA RUUM 13
Püha geomeetria 14 · Paleoastronoomia 16 · Maa
energiad 17
Labürindid 18 · Teised võimendajad 18 · Oliver Cromwell 19
TEINE
PEATÜKK: SEEMNEMUSTER 21
Labürintide
joonistamine 22 · Tagasi alustõdede juurde 24
Nazca 24 · Ohio 29
·
Klassikaline seitsmeringiline labürint 29
Hopi
indiaanlased 32· Briti murulabürindid 34 ·
Skandinaavia 34
Tibble 37 · Chartres 37 ·
Peegeldused 40 · Mõistmise õppetunnid 41
KOLMAS
PEATÜKK: MÜÜT 43
Theseus ja
labürint: müüt viies vaatuses 44 ·
Jumalanna keskmes 50
Üks vaateviis 50 ·
Labürindid kui portaalid 52 ·
Mõistmise õppetunnid 52
NELJAS
PEATÜKK: UNENÄGU 53
Jung ja müüt 54 ·
Tunnelitest ja varjudest 55 · Theseus 55
Anima 56 ·
Patriarhid versus jumalanna 56 ·
Lääneliku mehe vari 57
Sookure tants 58 ·
Mõistmise õppetunnid 59
VIIES
PEATÜKK: NAISE LUGU 61
Marija Gimbutas
62 · Meander ja labürint 62 · Side
Troojaga 63
Jumalanna Kreetal 65 · Minotauros kui asendus 66
Kaksikkirves 68 · Keldid
69 · Mõistmise õppetunnid 70
KUUES
PEATÜKK: ENERGIAD 75
Maa energiate
ümbermõtestamine, labürindid ja veeallikad 76
Vesi 77 ·
Energiajooned 80 · Veesoonte otsimine 82 · Ring
84
Veesoonte otsimine pühapaigas
85 · Energiajoonte määramine 85
Labürintides veesoonte
otsimine 86
Plaan: kalmuküngas ja
energiajooned 86 · Yorkshire’ murulabürint 88
Mõistmise õppetunnid 90 ·
Labürindi seinad 91
SEITSMES
PEATÜKK: PLANEET 93
Mercurius (Hermes), jumalate ja jumalannade sõnumitooja 93
Sookure tants 94· Merkuur
ja astroloogia 94
Merkuuri nähtavus aasta
vältel 97 · Maagilised ruudud 101
Mõistmise õppetunnid 105
KAHEKSAS
PEATÜKK: PEEGLID JA KAHE PEAGA KIRVES 109
Müüt ja peegel 110 · Tšakrad 110 · Seitse
tšakrat 113
Parima sõbra harjutus 113 · Tšakrate määramise harjutus 114
Peeglid 114 · Peeglid
ja muinasjutud 116
Kahe peaga kirves ja püha
geomeetria 118 · Kuu 119 · Kirvesilm
122
Ümberlülitus 123 · Lemniskaat looduses 124 · Merkuuri
peegel 127
ÜHEKSAS
PEATÜKK: MEHE LUGU 129
Arheoloogia vanad jumalad 130
· Uued
arheoloogid 130
Kuldajastu on paljastatud 130
·
Kaitsvad müürid 131
Indoeurooplased 131 · Koster 132
Jumalanna ja uued ajaloolased
132 · Jumalanna Kreetal 133
Vaataja silm 135 · Kuidas
on tasakaaluga? 135 · Kana või muna? 136
Mõistmise õppetunnid 136
KÜMNES
PEATÜKK: KASUTAMINE TÄNAPÄEVAL 139
Probleemi lahendamine seitsmeringilise labürindi abil 140
Ravimiratas 150 · Planetaarsed
küsimused 152
Planeedimaskid 153 · Surm
pärastlõunal 154 · Appleton 156
Probleemi
lahendamine klassikalise üheteistringilise
labürindi abil 158
12 sodiaagimärki 160 ·
Kiviread: sirged labürindid? 165
Suurte ajutiste labürintide
tegemine 166
Barbara labürint ja
tseremoonia 166 · Chartres 167
Püha geomeetria: neli ja
seitse 170 · Neli 170 · Seitse
171
Avaldumise õppetunnid 173
AJAJOON
175
Lisa.
Labürindid Eestis 177
ALLIKALOEND
183
LABÜRINTIDEGA SEOTUD
ASUTUSED, INTERNETILEHEKÜLJED, AJAKIRJAD 187
TÄNUSÕNAD
191
eessõna
jeff
saward
Eksikäigustike ja
labürintide ajalugu on niisama pikk ja käänuline nagu nende struktuurgi. Kui
mainida eksikäigustikke, siis mõtleb enamik
inimestest Hampton Courtile
või mõnele muule kuulsale käigustikule. Kui mainida
labürinte, siis meenub paljudele Theseuse ja Minotauruse müüt. Vähesed on tuttavad labürindi kui
sümboliga, mis esineb mitmetes kultuurides maailma paljudes paikades, nagu
näiteks Peruu, Arizona, Island, Kreeta, Egiptus, India ja Sumatra. Erinevate
labürintide ajalugu ulatub 4000 aasta taha. Labürindi algupära on siiani
mõistatuseks.
Labürindi
sümboolikat ja sellega seotud mütoloogiat on lihvinud kultuurid, mis on need
mitmesugustel eesmärkidel oma osaks muutnud. Mõnikord on huvi labürintide vastu
olnud lühiajaline, teinekord seevastu kestnud sadu aastaid ja aidanud niimoodi
labürintidega seonduvaid põhimõtteid levitada. Vahendeid nende põhimõtete
rakendamiseks on olnud mitmeid ja need on muutunud. Labürint, mis näib
mütoloogias esinevat lihtsa sümbolina, võib olla uuristatud kaljuseina, punutud
korvi sisse, moodustatud vee poolt kokku kantud kividest kallastele, laotud
kirikute ja katedraalide kivi- või plaatpõrandale või lõigatud elavasse
murumättasse.
Lood
labürintidest on tihtipeale kohandatud vastavalt kohalikele vajadustele.
Mõnikord on labürindi struktuuri muudetud ja arendatud, kuid tihti kasutatakse
seda siiski muutumatul kujul. On väga keeruline leida seoseid laialt levinud
labürindivaimustuse puhangute vahel. Meil on veel palju avastada, kuid iga leid
on pöördeks käänulisel rajal, mis on aastasadu loogelnud mööda maailma. Iga
episood on jätnud endast maha hajali näited, mis on tänaseni säilinud – hajali
sõnad labürindi ajaloost.
Kuidas
on selline täpne ja keerukas sümbol nagu labürint tuhandete aastate jooksul
muutumatuna säilinud? Üheks võtmeks on selle rajamise meetod – nii lihtne,
kuigi rajatis ise tundub keeruline. Kunagi ära õpitud protsess võimaldab
labürindi korduvat taasloomist. See on võtmeks (inglise clue kõlab
sarnaselt sõnale clew, mis
tähendab Ariadne lõngakera) ülemaailmsele
labürindivaimustusele – lihtne katse testimaks oskust rajada teed silmadele ja
jalgadele, harjutus vaimule ja kehale. Õppige see protsess ära ja te saate
nägemuse eesootavast teekonnast labürinti, mis ongi elu ise. Veelgi olulisem on
asjaolu, et mõnede arvamuste kohaselt annab labürint võimaluse võtta osa
ühesuunalisest rituaalist, mis on tuhandete aastate jooksul muutumatuna
püsinud, võimaluse kogeda labürindi ahvatlust.
See
kõik ei käi ainult mineviku kohta. Viimase 30 aasta jooksul on labürindi motiiv
ja sellega kaasnevad müüdid teinud läbi kiire evolutsiooni, muutudes taas
elavaks kontseptsiooniks, mis on haaranud inimeste teadlikkuse paljud aspektid.
Hiljutine
huvi taasteke labürindi ajaloo ja arengu vastu on toonud kaasa mõtete ja teabe
vahetamise. Praktikud ja teadlased, disainerid ja loojad said omavahel kokku
Trooja linnas. Meedias on kasutatud labürinti arvutimängude teemana,
finantsskeemides, filmides ja telesaadetes. Labürint on oma mitmekesistes
vormides oluline osa meelelahutusest, parkidesse ja mänguväljakutele üle terve
maailma rajatakse sadu tihtipeale äärmiselt suuri ja keerulisi eksikäigustikke.
Kõik
see on aidanud luua uue äratundmise meelelahutuse ja üllatuse kahesest
loomusest. Korrapärases ja äraseletatud maailmas on tekkinud vajadus kaose
järele. Ajutine teadmatus ajast ja suunast, isoleeritus kahest kõige
olulisemast põhimõttest, mis meie elu ja maailma juhivad. See on labürindi
seinte vahel alati saavutatav isegi siis, kui labürindiks on jugapuu okste
rägastik, lihtsad kaarjad jooned mäe otsas murumättal või kaldale laotud kivid.
Järgmine
ajastu labürindi ajaloos on algamas! Tere tulemast teekonnale!
Jeff Saward
sissejuhatus
täiendatud
trükk
Labürindid on
imelised tööriistad. Need võivad tekitada tõelise maagia – hetked, mis
ühendavad erinevaid maailmu. Labürindid leiutati hägusel eelajaloolisel
perioodil kultuuris, mis toimis tänapäevasest küllaltki erineval teadvuse
tasemel. Maagilised ühe rajaga keerdkäigud võivad suurendada võimalust viia
meie analüütiline ja ratsionaalne teadlikkus kokku intuitiivsuse ja
spirituaalsusega.
Kõigepealt
pean ma vabandama. Kuna kirjutan sissejuhatust raamatu „Labürindid. Iidsed
müüdid ja kasutamine tänapäeval“ täiendatud versioonile, siis pean tunnistama:
ma olen teadlik, et jätsin eelmisest versioonist välja klassikalise seitsmeringilise labürindi, mida mööda saab jalutada
Edela-Inglismaal Glastonbury Tori mäel. Taanis ja
Saksamaal on ka mitmeid oluliselt väiksemaid selliseid labürinte, kuid see on
kõige tuntum täissuuruses kolmedimensiooniline
labürint maailmas! Toris jalutamine annab spirituaalse rännaku tarvis mitmeid
kasulikke nägemusi. Kuna minu kirjastaja Gothic Image’i süda ja osake ka minu enese südamest on Glastonburys, siis pean nüüd punastama.
Kui
ma seda raamatut 1990. aastatel kirjutasin, ei olnud paljud inimesed
niisugusest esoteerilisest pühast tööriistast üldse kuulnud. Viimase 15 aasta
jooksul olen näinud plahvatuslikult suurenenud huvi üherajaliste maagiliste käigustike vastu mõlemal pool Atlandi ookeani. Mõned USA
asutused on teinud ilusaid Chatres’i tüüpi ja
klassikalisi seitsmeringilisi labürinte lõuendile,
mis rullitakse lahti teatud eriliste sündmuste puhuks. Ühes kirikus New Canaanis Connecticutis avatakse labürint igal aastal
vana-aastaõhtul. Missugune suurepärane viis uue aasta vastuvõtmiseks! See aitab
kindlasti selgelt mõelda ja teha uueks aastaks mõistlikke otsuseid!
Lauren Artress,
Grace’i episkopaalkiriku
toompraost San Franciscos, on võtnud oma kohustustest puhkuse ja külastab
paljusid linnu üle USA, jutustades peamiselt kristlastele Chartres’i
tüüpi labürintidest. Kunstnikud Marty Clain New Englandis, Robert Ferré St Louisis ja Alex Champion
ehitavad aktiivselt niisuguseid labürinte läänerannikule.
Labürintidest
kirjutab Briti ajakiri Caerdroia, mida toimetab Jeff Saward. See ajakiri sai
alguse 1980. aastatel ning pakub jätkuvalt kõige uuemaid uudiseid labürintide
teemal. Aina rohkem inimesi saab nende kohta teavet.
Internet
on uuele teadlikkuse suurenemisele palju kaasa aidanud. Labürinti käsitletakse
mitmetel veebilehtedel. Minu internetileht Mid-Atlantic
Geomancy tegeleb teemadega, mis puudutavad koha jõudu
– kuidas ehitada ja paigutada pühasid ja ilmalikke ruume (näiteks kodusid ja
äriruume) ning kuidas neid energeetiliselt puhtana hoida. Minu
internetileheküljel on oluline maht pühendatud labürintidele ja seda lehe osa
on senini kõige rohkem külastatud. Kasulik internetilehekülg on ka Caerdroia , kus käsitletakse labürintide ajalugu, ehitust
ja paljusid muid aspekte.
Võimalik,
et üks viimase aja olulisemaid täiendusi on Labürintide Ühingu internetileht (The Labyrinth Society
ehk TLS). See on foorum, kus võtavad sageli sõna labürindieksperdid üle
maailma. Seal on ka labürintide kataloog, kuhu liikmed saavad üles laadida uut
teavet oma uute labürintide kohta ja mõned pildid. Te leiate sellelt lehelt
teavet TLS liikmelisuse ja sündmuste, sealhulgas nende iga-aastase kokkutuleku
kohta, palju baasteavet ja suurepärase allikaloendi, kus on ära toodud ka mõningad
teised veebilehed.
Kõige
olulisem on, et inimesed ehitavad labürinte. Nii on see kogu Britannias ja ma
saan pidevalt kirju, mis tõestavad, et ka USA-s – Maine’ist Californiani,
Floridast Hawaiini – rajatakse uusi labürinte.
Inimesed,
kes kasutavad labürinte tänapäeval, näiteks hopi
hõim, aga ka muistsed rahvad, kes lõid Stonehenge’i
ja Avebury Inglismaal, maiade püramiidid, figuurid
Ohios ja Mississippi jõe orus, Egiptuse suured püramiidid ja ehitised Kreetal,
lähtuvad ja lähtusid põhiilmakaartest (põhi, ida, lõuna ja lääs), Päikesest,
Kuust ja loodusest. Kõike seda on nähtud looduse müsteeriumi osana ja peetud
pühaks. Paljude jaoks on need pühad ka tänapäeval.
Võib-olla
kõige positiivsem reaktsioon selle raamatu eelmistele väljaannetele on minu klassikalise
seitsmeringilise labürindi ja tšakratel
põhineva – igale tšakrale vastab üks rada – probleemilahendamismeetodi üha laialdasem rakendamine.
Viimase 15 aasta jooksul olen rõõmuga jälginud, kuidas paljud inimesed oma
raamatutes ja mitmetel labürintidega seotud kokkutulekutel on seda meetodit
kasutanud ja varieerinud. Hoolimata sellest, et labürintide ajalugu ja nende
paiknemine on oluline teave, nagu ka käesoleva raamatu pealkiri viitab, on minu
jaoks siiski tähtsam nende iidsete tööriistade kasutamine tänapäeval.
Enamikku
peatükke lugedes on teil tõenäoliselt vaja kasutada värvi- ja viltpliiatseid
ning harilikku pliiatsit, et joonistada labürinte ja mõista nende ülesehitust
uuest vaatenurgast. Veel vajate kahte traadist riidepuud ja näpitsaid. Teil võib
tekkida ka vajadus koopiamasina järele, et labürinte paljundada. Te petate end,
kui jätate vahele harjutusülesanded, mis on suurema osa peatükkide lõpus. Kui
te need tegemata jätate, siis võib raamatu mõte teist täiesti mööda minna.
Gnostikud
oli varakristluseaegsed väärusulised, kes olid avatud ka teistele õpetustele.
Praktiseerides tehnikaid, mis võimaldasid kogeda spirituaalset maailma otse,
leidsid nad, et neil on ainult ühe mehe sõnade kuulamise asemel õigus ise
spirituaalsete küsimuste üle otsustada. Kahjuks ei püsinud nende arusaam kaua.
Roomas ei levinud selline mõtteviis üldse, kuid see võiks olla sobiv
tänapäeval.
Inglise
tegusõna „teadma“ tuleb anglosaksikeelsest sõnast knowen. Kui te
teate midagi, siis võite seda näha, puudutada, haista, kuulda või maitsta
(näiteks näha masina nõela liikumas). See on teaduslik füüsiline reaalsus.
Gnostikud olid huvitatud teistmoodi teadmisest.
Nad
austasid teavet, mis jõudis nendeni läbi vasaku ajupoolkera, ehk fakte. Samas
austasid nad samaväärselt infot, mis pärines intuitiivsest või spirituaalsest
maailmast. Samaväärselt. Teadmine, mida selles raamatus aidatakse omaks võtta,
on nii intuitiivne kui ka ratsionaalne. See tuleb kahe maailma
tasakaalupunktist, võimaldades meil kasutada kogu aju, mille jumal või
jumalanna meile andnud on. Labürindid ja pildad on
selle uue teadmise tööriistad.
Sig Lonegren
veebruar
2007
esimene
peatükk
püha ruum
See raamat on intuitsioonist ja sellest, kuidas intuitsiooni
parandada, rakendades harmooniat koos oma teadlikkuse ratsionaalse poolega.
Labürindid, pühad ruumid, on suurepärased tööriistad aitamaks teil leida uusi
viise oma intuitsiooni arendamiseks. Alustuseks aga küsime, mis on püha ruum ja
milleks seda algselt kasutati.
Püha ruum on koht, kuhu
inimene võib minna, et saada abi mittefüüsilise maailmaga kontakti leidmiseks.
See maailm võib olla emotsionaalne, intuitiivne või spirituaalne. See kehtib
nii Stonehenge’ist, pühast kaevust, Suurest
Püramiidist, indiaanlaste ravimirattast, Saalomoni templist, Jaapani pagoodist,
gooti katedraalidest kui ka labürindist rääkides. Need pühad ruumid on asetatud
ja kavandatud nii, et suureneks kontakt spirituaalse maailmaga.
Püha ruum koosneb
mitmesugustest komponentidest. Kuigi niisugused pühad paigad nagu Ayers Rock Austraalias, Mount Shasta
Californias ja Mount Fujiyama Jaapanis on inimkätest
puutumata, on neil mitmeid sarnaseid jooni inimeste poolt samasugustesse
jõupunktidesse rajatud pühade ehitistega.
Geomeetriat rakendades võib
need paigad muusikariista sarnaselt häälestada lainele, mis aitab soovijal
spirituaalsusega ühendust saada. Mitmesugused kujundid ja sisemised
koefitsiendid loovad unikaalseid võnkeid, mis võimaldavad soovijatel seonduda
selliste mittefüüsiliste tegevustega nagu tervendamine, tuleviku ennustamine
või Temaga kontakti astumine.
Kõige pühamate paikade puhul
arvestati taevakehadega, sageli kas Päikese või Kuuga, ning sellega, millal
need mingil kindlal päeval – näiteks pööripäevadel – tõusevad ja loojuvad.
Selle järgi otsustati, millal on koht maksimaalselt võimas.
Kogu Maa on püha. Siiski,
Maal on teatud paigad, kus energiad kohtuvad, ja
see muudab spirituaalse
maailmaga kontakteerumise kergemaks. Meie eellased teadsid seda ja paigutasid
oma templid Maa energiapunktidesse, Maa aktiivsete ja vastuvõtlike energiate
kohtumispaikadesse.
Kui jumal või jumalanna
soovib meid kõnetada, siis võib see toimuda ka keset Times Square’i,
Picadilly väljakut või Damaskuse tänaval (ja püha
kaevu juures). Siiski, soovides jumala või jumalannaga suhelda, vajame kogu
abi, mida on võimalik saada. Selleks ongi pühad paigad.
PÜHA
GEOMEETRIA
Neoliitikumist
kuni protestantliku reformatsioonini on pühade ruumide ehitamiseks kasutatud
erilist geomeetriat, mida kutsutakse pühaks geomeetriaks. Selles geomeetrias
sisaldub kamalutäis suhtarve, arve, mis on jagatud ühega (või Ühega). Selliseid
suhtarve leidub pühapaikades üle kogu maailma.
Nendeks suhtarvudeks on pii (B) ehk
3,1416; fii (φ) ehk
1,618
%2
(ruutjuur 2) ehk 1,414
%3 ehk 1,732;
ja %5, mis
võrdub 2,236.
Isegi kui
matemaatika tekitab teis ärevust ja kahe ruutjuure mainimine paneb peopesad
higistama, pidage vastu. Matemaatikal on oluline osa selles, kuidas labürindid
toimivad, kuid see on erinev matemaatikast, mida te koolis õppinud olete. Trikk
seisneb selles, et siin teete te rohkem oma kätega – sellest räägime pikemalt
raamatu järgmises osas.
Enamik
numbreid, millega me tuttavad oleme, on ratsionaalarvud ehk
arvud, mida saab kirjutada kahe täisarvu jagatise või murruna.
Ratsionaalarve võib kirjutada komakohtadega (1/5 = 0,2 või ruutjuur 9 = 3) või
on neil lõpmatu hulk komakohti:
1/3
= 0,333333... või
1/7
= 0,1428571422857...
Pühad
geomeetrilised suhtarvud ei ole ratsionaalarvud. See oli arvatavasti üks Phytagorase suuri saladusi: mõned numbrid trotsivad
ratsionaalsust. Need jätkuvad lõpmatult, ilma et ennast kordaksid, ja neid ei
ole võimalik kirjutada täpse kümnendmurruna. Need arvud on irratsionaalsed.
Kuigi
irratsionaalarve on palju, eelistati iidsel ajal pühapaikade ehitamisel viit
vasakul toodud arvu (rasvaselt hallis ruudus). Neid arve kasutati sajandeid
paljudes kultuurides.
Vaatame
lähemalt mõnda irratsionaalarvu. Ruutjuur 2 (√2) on leitav igas ruudus. Kui
külje suurus on 1, siis selle diagonaal on √2 (1,4142135...). Kas teile meenub Phytagorase teoreem a2 + b2 = c2? Eelpool
toodud joonisel 12 + 12 = c2 (diagonaali ruut),
seega 2 = c2 ehk c = √2.
Ruut
esineb ka Saalomoni templi kõige pühamas ruumis, kus hoiti lepingulaegast.
Preestrid võisid sinna minna ainult pärast põhjalikku puhastust.
Edela-Inglismaal asuvat Glastonbury Torit peetakse kolmedimensiooniliseks labürindiks. Kui te jalutate mööda
seda vaimustavat looduslikku küngast, lähete tipus asuvasse torni ja vaatate
alla, siis märkate veel üht ruutu, kus asub St Michaeli pühamu. (Vaadake
12. leheküljel olevat Glastonbury Tori fotot ja
allpool toodud joonist.)
Suure
Püramiidi kuningakamber, Saalomoni templi eeskoda ja suur koda olid topeltruudud. Need olid kaks korda nii pikad kui laiad.
Seda 2:1 suhet leidub lääne muusikas oktaavi näol. Topeltruudu
puhul, kui lühem külg on 1 ja pikem külg 2 ühikut, on diagonaal √5 (ehk
2,236068).
On
veel mitmeid teisi pühasid geomeetrilisi suhteid: phi
(φ või
kreeklaste kuldlõige) ja √3 (ruutjuur 3), mida leidub gooti kaarte ja
konstruktsiooni vesica piscis juures, kuid suurem osa
labürinte on ringikujulised ja see toob meid pii (π) või 3,1416.... juurde.
Pii
kuulub irratsionaalarvude hulka. Neid arve pole võimalik täpselt jagada
ratsionaalarvudega. Pii ei ole mitte mingisuguste täisarvude algebralise tehte tulemus. See tähendab, et pii ei saa olla
sellise tehte nagu 3X2 x 12
= 0 lahendiks. Pii leidub igas ringis, kuna ringi ümbermõõt on 3,1416... korda
pikem kui selle läbimõõt.
Ruut,
mille ümbermõõt on täpselt määratav, sümboliseerib füüsilist poolt.
Ringikujulised pühad paigad, nagu kivad, Iirimaa
ümarad tornid ja ravimirattad, sümboliseerivad spirituaalsust. Spirituaalsust
ei saa sama täpsusastmega määratleda kui füüsilist maailma. Labürindid on
spirituaalsed tööriistad.
Eelnevalt
kirjeldatud viit suhtarvu on kasutatud loomaks ruume, mis on aidanud nende
vajajatel võnkuda õigel sagedusel, saavutamaks mingit kindlat spirituaalset
eesmärki.
Te
ei valmista ju viiuleid, nagu juhtub; te teete need nii, et kõlakast võnguks
õigetel sagedustel, ja parandate seeläbi instrumendi heli. Iidsetel aegadel
asetasid inimesed oma keha ruumidesse, mille mõõtudes kasutati
irratsionaalarve, sest need sümboliseerivad energiaid, mis ei ole ratsionaalsed
ega füüsilised, kuid võivad aidata kontakteeruda mitteratsionaalse intuitiivse,
loova ja spirituaalse maailmaga. Kuna nende arvude väärtus pole lõplikult
teada, siis neid füüsilises maailmas ei eksisteerigi. Topeltruudu
diagonaali jaoks ei ole füüsilises maailmas täpset väärtust olemas.
Kui
soovite oma teadlikkust oktaavi võrra tõsta, minnes kohta, mida füüsilises
ratsionaalses maailmas ei eksisteeri, siis miks mitte asetada oma keha topeltruudu keskele – kahe mitteeksisteeriva joone
lõikumiskohta.
palEOASTRONOOMIA
Enamik
protestantliku reformatsiooni eelseid pühapaiku Vähi pöörijoonest põhjas olid
suunatud ühe põhiilmakaare suunas või arvestasid mõnd olulist astronoomilist
sündmust. Tavaliselt oli selleks mingi horisondil toimuv sündmus, näiteks
suvise pööripäeva päikesetõus või Kuu kõige kõrgem seis (oluline aeg
18,6-aastasest kuusõlmede tsüklist). Meie esivanemate huvi astronoomia vastu
nimetatakse paleoastronoomiaks.
Troopilise
Vähi ja Kaljukitse vahel on mõned pühapaigad, mille katusel on augud, et püüda
südapäevase Päikese energiat päeval, mil Päike on otse ruumi kohal. Seda ei
esine mujal. USA-s ega Britannias pole Päike kunagi otse maapinna kohal – see
on alati teatud nurga all lõuna pool. Sellised asendid pühapaikades andsid
osalejatele teavet, millal on energia teatud paigas suurim.
MAA
ENERGIAD
Mis
energiast ma räägin? Üha enam raamatuid kirjutab iseäralikest energiatest, mida
on leitud pühapaikade ümbert ja mis lõikuvad tähtsates pühapaikades otsekui
rattakodarad. Paljud autorid mainivad ley-jooni –
sirgjooni, mille järgi on valitud pühapaiga asend.
Põhjavee
otsijad on leidnud, et mõnikord liigub energia mööda neid jooni või joondudes
pühapaikade järgi, selliseid jooni nimetatakse energiajoonteks. Need 10,8–2,4 m
laiad jooned on täiesti sirged ja neil on yang laeng.
Selle vastand yin esineb
energiajoonte ristumiskohtades. Nende ristumiskohtade all on põhjavesi, nagu on
ka kõigi pühapaikade all, mis neid jooni tähistavad. Paiku, kus yang ja yin kohtuvad, nimetatakse
jõupunktideks. Neid leitakse tõeliselt pühades paikades.
Olen
pühades paikades esinevaid Maa energiaid üle 30 aasta uurinud. Tihtipeale
näevad inimesed neid energiaid igaüks omal moel. Kui ekspert näeb energiat
talle omasel moel, siis võib ta teha järelduse, et teiste nähtu on vale.
Seetõttu pole energiate niisugune vaatlus rahuldav. Iga veesoonte otsija,
selgeltnägija või spirituaalne rändur toob endaga kaasa teatud teadvuse ja
ootused ja kogeb asju pisut või oluliselt omamoodi.
Paljud
põhjavee otsijad näevad neid energiaid peamiselt kahes vormis: (1) põhjavesi,
mis on yin ehk vastuvõttev,
ja (2) energiajooned, sirged yang-kiired ehk aktiivne
energia, mis voolab paljudes muistsetes pühapaikades täpselt piki ley-jooni.
LABÜRINDID
Kuna
soovin keskenduda labürindi intuitsiooni parandavatele aspektidele, siis ei
räägi ma selles raamatus põhjalikult geomeetriast, paleoastronoomiast
ega Maa energiatest, kuigi iidsed labürindid ja maagilised üherajalised
keerdkäigud on seotud kõigi kolme eelnimetatud distsipliiniga.
On
olemas mitmesuguse kujuga labürinte. Skandinaavlased lõid ringikujulisi, hopi suguharu USA edelaosas D-kujulisi ja klassikalisi seitsmeringilisi labürinte. Klassikalised labürindid on
geomeetrilised. Geomeetriat on selgelt näha ka Chartes’i
katedraalis Prantsusmaal.
Rootsi
kõige vanemad eelajaloolised labürindid on suunatud suvise pööripäeva
päikeseloojangu järgi. Gooti katedraalide põrandatel olevad labürindid, tavaliselt
löövides, on suunatud vastavalt hoone põhiteljele. Paljud pühapaigad rajati
teatud pühaku päeval tõusva päikese suunas ja selle pühaku järgi sai katedraal
ka nime.
Nii
nagu pühapaigad, asutati ka iidsed labürindid jõupunktidele. Parimad näited sellest
on Rootsis ja need vastavad suurepäraselt Maa energiatele.
Pühapaiga
eesmärk on suurendada võimalust kontakteeruda sellega, mis pole füüsiline ega
ratsionaalne. Labürindid on suurepärased tööriistad aitamaks otsijal mitte
ainult jumalusega kontakteeruda, vaid võimaldamaks ka tema intuitiivsel poolel
avalduda. Selles raamatus vaatame, kuidas iidsed labürintide kohta käivad
müüdid aitavad mõista nende võimalikku kasutusviisi, ja pakume välja, kuidas
neid üherajalisi käigustikke
tänapäeval rakendada võiks.
TEISED
VÕIMENDAJAD
Ma
keskendun kolmele aspektile, mis on erinevates kultuurides ajavahemikus 3000
eKr (New Grange’i kambriline
kivikalme Iirimaal) kuni 1300 pKr (keskaegsed gooti katedraalid) rajatud pühade
ruumide puhul universaalsed. Mõned sellised pühamud on küll rajatud alles
hiljuti (näiteks Skandinaavias ja Põhja-Venemaal), kuid suuremas osas lääne
kultuurides lõpetati pühade ruumide (nagu mina neid defineerin) ehitamine
renessansi alguses.
Lisaks
pühadele ruumidele on spirituaalsetel otsingutel olnud abiks teised vahendajad,
viisid ja tegevused. Näiteks keskaegsed kristlased leiutasid värvilise klaasi
valmistamise viisi, mille meie unustanud oleme. See klaas võimaldas ainult
teatud sagedusega valgusel kirikusse pääseda ja need kindlad võnked suurendasid
võimalust teadlikult leida seda Samasust, mida nii paljud rändajad otsinud on.
Kristlaste gregooriuse laulud ja teisedki viisid on samuti selle eesmärgi
saavutamisele kaasa aidanud.
Muudes
kultuurides on spirituaalse teadlikkuse saavutamiseks kasutatud rituaalset
tantsu, trummipõrinat, viirukit ja psühhedeelseid
preparaate. Need meetodid küll suurendavad võimalust spirituaalse teadlikkuse
saavutamiseks, kuid ei puuduta otseselt pühapaikade ehitust.
OLIVER
CROMWELL
Kui
Maa peal on olemas sellised pühapaigad, mille abil võib kontakteeruda
intuitiivsuse ja spirituaalsusega, siis miks me ei õppinud nende kohta midagi
koolis? Kui need kohad kunagi eksisteerisid, siis miks me need unustanud oleme?
Viimastel sajanditel on kehtinud ratsionaalsuse, humanismi ja teadusliku
metodoloogia ülemvõim. 17. sajandi keskpaigaks mõistsid paljud eurooplased, et
katoliku ja anglikaani kirikud on unustanud oma peamise eesmärgi ja selle,
milleks nende rituaalid mõeldud on. Kirik oli liialt sekkunud ilmalikesse
asjadesse. Humanism nõudis, et fookuses oleks inimene, mitte Jumal.
Oliver
Cromwell (1599–1658) lõi Inglismaal pühapaikadele
hingekella. Suurenes vaenulikkus silmatorkavate kiriklike sümbolite ja
tseremooniate demonstreerimise vastu, mis paistsid olevat oma mõtte kaotanud.
Puritaanlased
tundsid, et nad ei vaja ilusaid pilte, dramaatilisi skulptuure ega imelisi
ehitisi, et tunnetada Jumala lähedust. Cromwell lubas
oma meestel siseneda iidsetesse pühapaikadesse ratsa ega takistanud hobuseid
sinna roojamast.Seetõttu neid ruume enam pühaks ei
peetud. Spirituaalsel otsingul luges see, mis oli iga inimese sees. Koht, kus
valgustust ja spirituaalset kontakti otsiti, ei omanud tähendust. Umbes sel
ajal vajusid ka labürindid Euroopas unustusse ja säilisid ainult vähesed
jäänukid, mida tänapäeval uurida saame.
teine
peatükk
seemnemuster
Enamik eksikäigustikke
on lihtsalt mängud. Näiteks Hamptoni väljaku ja
Longleadi käigustikud, mis
asuvad Britannias. Neil käigustikel on palju radasid
ja need on mõeldud eksitamiseks või segadusseajamiseks.
Rajad pakuvad liiga palju valikuid ja kõndija ei tea
kunagi, millist teed minna, kuna radade lahknemise paigas pole mingeid vihjeid.
Need eksikäigustikud on mõeldud harjutamiseks
analüütilisele vasakule ajupoolkerale. „Kas ma olen siin juba olnud? Jah? Siis
pean seekord teise raja valima.“ Niisugused käigustikud
on kunstlikud müsteeriumid, väikesed pusled. Mängud.
Ühe rajaga
labürint on maagiline tööriist. See on maagiline, kuna labürindi teadliku
kasutamise kaudu võivad küsimused saada vastuse, suureneb spirituaalne
teadlikkus, labürindi käänulise raja tekitatud segadus võib (maagiliselt)
muutuda selguseks. Labürinti sisenemine on teie valik, kuid kui te juba
sisenenud olete, on võimalik käia vaid ühte rada – tagasi ja edasi, tagasi ja
edasi, kuni jõuate oma eesmärgini, varanduseni labürindi keskel.
Pontevedra
labürintidest Hispaanias on leitud kivi, mis pärineb ajast umbes 2000 aastat
eKr, ja Lõuna-Kreeka Pylose labürindist tahvel, mis
on pärit 1200 eKr. Kreetas on labürindid kaunistatud müntidega, mis
pärinevad perioodist 300 kuni 70 aastat eKr. Me keskendume teatud
klassikalistele labürintidele ja käsitleme mõningaid paljudest varajaste
labürintide teisenditest.
LABÜRINTIDE
JOONISTAMINE
Labürindi
joonistamine on tegelikult küllaltki lihtne. Võtke paberileht. Joonistage
kõigepealt rist ja seejärel täpp iga neljandiku keskele. See on seemnemuster
(vaadake allpool toodud 1. sammu).
Nüüd
jätkake joonistamist risti ülemisest osast, tõmmake joon üles ja siis
vasakpoolse ülemise täpini (või teisel juhul parempoolse ülemise täpini). Selle
harjutuse
jaoks
liigume üles ja paremale (2. samm).
Järgmiseks
tõmmake joon vastasolevast täpist horisontaalse joone
parempoolse otsani (3. samm).
Selle
horisontaalse joone otsast tõmmake joon parempoolse alumise täpini (4. samm).
Lõpuks
tõmmake joon vasakpoolse alumise täpi juurest vertikaalse joone alumise osani
(5. samm). Seda nimetatakse vasaku käe labürindiks, kuna sisenedes toimub esimene
pööre vasakule (vaadake allolevat joonist). Kui te
oleksite tõmmanud joone kõigepealt üles ja vasakule, siis oleksite loonud
parema käe labürindi.
Palun
tehke kolm sellist klassikalist vasaku käe labürinti. Joonistage need lihtsad
kujundid valgele paberile. Võtke paber ja pliiats kohe kätte.
On
väga oluline, et teeksite oma käte ja mõistuse abil labürindi. Hiljem saate
teada, miks – te mõistate seda nii ratsionaalselt kui ka intuitiivselt ...
lihtsalt tunnete seda ootamatult. Palun joonistage need kolm vasaku käe
labürinti nüüd (esimene joon algab risti ülemisest otsast, liigub üles ja
paremale).
Õnnitlused!
Nüüd te teate, kuidas labürinti joonistada. Labürindi isetegemises on midagi väga
erilist. Te tajute seda viiendal või kuuendal korral. On tõesti küllaltki
lihtne intellektuaalselt mõista, kuidas labürinti teha, kui te mõistate
saladust. Kui te olete labürinti tuhandeid kordi joonistanud, siis teie käsi
mitte ainult ei tea, kuidas see protsess käib, vaid ka mõistab. Sellepärast
leiate sellest raamatust palju võimalusi labürintide joonistamiseks. Palun
kasutage neid võimalusi, kuna need aitavad teil seda maagilist tööriista mõista
viisil, mis pole võimalik, kui te ainult loete või sel teemal mõtlete.
Labürindi joonistamine pakub võimalust teistmoodi mõistmiseks.
TAGASI
ALUSTÕDEDE JUURDE
On
mõned labürinte puudutavad põhimõisted, mida peaksite teadma. Sissepääsu
nimetatakse suuks. Te kõnnite rajal (seda
nimetatakse ka ringrajaks). Raja moodustavad ja
piiritlevad seinad. Labürindid, mida te siiani joonistanud olete, on kolme
rajaga, mis lõpuks eesmärgini viivad. Need rajad on nummerdatud, alustades välimisest
rajast, mis kannab numbrit üks; numbrid
suurenevad sissepoole liikudes. (Vaadake labürindi osade
nimetusi lehekülje ülaosas.)
NAZCA
San
Josè pampas Nazca linna
lähedal Peruu edelaosas on kuiv kliima. See on üks kuivemaid kohti Maal. Seal
sajab vaid 1,25 cm iga kahe aasta tagant.
Umbes
500 aastat pKr, enne inkasid, mil maiade tsivilisatsioon Yucatanis
Peninsulas Mehhiko lõunaosas oli oma õitsengu tipul,
olid ka Nazca hämmastavas ja töökas tsivilisatsioonis
selles kõrbenud Peruu nurgas parimad ajad. Nazca
inimesed ehitasid imepäraseid veekanaleid, mille abil juhiti vett Andide
mäestikust mitmeid miile ida poole. Neid kanaleid kasutatakse ka tänapäeval ja
vesi muudab kuivanud kõrbe lokkavateks hästiharitud põldudeks.
Nazca inimesed valmistasid Peruus
värvikirevaid savinõusid. Nende savikausid ja muud nõud olid kaunistatud igasuguste
mustrite ja loomadega. Kuigi ka loomad keraamikal on nägemist väärt, on kõige
rohkem pakkunud huvi pampas välja kaevatud nikerdatud loomad ja muud kujukesed.
See
maa on lame. Tõeliselt lame 150 m üle mere pinna asuv San Josè,
mille igas küljes on mäed või veelgi kõrgem platoo, on ideaalne lõuend
kunstnikule. Selle pind on puhas valge kips, kuid sademete vähesuse tõttu on
tingimused sobilikud kõrbelise kooriku tekkeks. See
sisaldab mangaani, milles leidub mikroobseid
eluvorme. Koorik katab kogu pampa kriitvalge pinna punakaspruuni kihiga.
Niisugusele lõuendile joonistamiseks pidid Nazca
inimesed kooriku pealmise kihi eemaldama. Seda võib kerge vaevaga luua abil
teha.
Ja
nii Nazca inimesed tegidki. Maapinda katavad jooned,
mis koonduvad nagu erineva laiusega rattakodarad rattarummu ümber, neid
nimetatakse kiirtekimbuks. Seega, püüdke ette
kujutada, et terve pampa on neid pisut kõrgemal asetsevaid kiirte kimpe täis,
sirged jooned suunduvad keskpunktidesse ja sealt välja. Mõned jooned suunduvad teistesse
keskustesse, teised aga kõrbesse ja haihtuvad seal – mõned kaovad väiksematel
küngastel.
Üks
esimesi kirjanikke, kes tutvustas avalikkusele Nazca
tsivilisatsiooni ja San Josè pampat, oli Erich von Däniken raamatus „Jumalate
kaarikud“. Ta arvas, et Maad on külastanud kõrgemad eluvormid teistest
päikesesüsteemidest ning ristkülikukujulised platsid ja kiirtekimbud
pampas on tulnukate kosmoselaevade maandumisjäljed.
Lisaks
Dänikeni lendavate taldrikute sirgetele joontele ja
ristkülikukujulistele maandumisplatsidele leidub seal palju mitmesuguseid,
sealhulgas ka loomade kujutisi, mis on moodustatud vaid ühe joone abil. Ma
viibisin Peruus koos paleoastronoom Anthony Aveniga Colgate’i ülikoolist, kes
on tuntud tänu Kolumbuse-eelse perioodi astronoomiat käsitlevatele raamatutele
ja artiklitele. Minuga koos oli ka andekas Colgate’i
ja Illinoisi Ülikooli antropoloog Tom Zuidema, kes
oli Cuzcos taasavastanud ceque süsteemi
. Ceque (hääldatakse se-kay) on Peruust pärinev hispaaniakeelne sõna, mis
tähistab sirgeid jooni, radasid või monumentide (huacade) või
pühapaikade asukohti.
Cuzcos saavad 41 joont kokku kohas,
mida kutsutakse Corianchaks, Päikese templiks. See
oli inkade pealinna tähtsaim tempel. Britannias eelistatakse terminit ley-joon, kuna
see vastab täpselt Alfred Watkinsi 1920. aastatel
ilmunud raamatus „Vana sirge jälg“ toodud definitsioonile. Pühapaigad joondfuvad ley-joonte
järgi.
Kuigi
ma läksin Peruusse joonte ja nende potentsiaalse astronoomilise tähtsuse tõttu,
hõivasid mu kujutlusvõime hoopis ühe joone abil moodustatud loomad ja muud
kummalised kujundid. Üheks pampas esinevaks figuuriks on peegelkujutis
klassikalisest kolmeringilisest labürindist!
Võrreldes
enamiku kuivas pampas esinevate figuuride ja kujudega, on Nazca
klassikaline kolmeringiline labürint küllaltki väike,
selle läbimõõt on kõigest 13,5 m. See on peegelpilt. Joon
tähistab pigem rada kui seinu. Seega kõnnite mööda joont. Seal on väljumistee
otse eesmärgi juures. Me vaatleme niisuguse väljumistee muudetud varianti
hiljem.
Kõrbelõuendil
on kujutatud mitmeid loomi: koolibri, tormilind, sisalik, kes on üle 210 m pikk
(kahjuks on see poolitatud Pan-Ameerika kiirtee poolt), pelikan, hai, koer. Tom
Zuidema nimetab neid labürintseteks
figuurideks – maagilised ühesuunalised figuurid. Need on tootemid või jõudu
andvad loomad. Paljud niinimetatud primitiivsed ühiskonnad kasutavad tootemeid.
Näiteks võib mõni neist võtta jõuduandvaks loomaks
kotka, et suuta ületada suuri kõrgusi ja käia pikki vahemaid, teine aga valida
tootemiks karu, et olla raevukas. Nazca tootemloomade
labürintides käidi, et saavutada rituaalide abil selle looma oletatav vägi.
Kahel
tootemloomal – ämblikul ja ahvil – on minu jaoks eriline tähendus. Ämblikul on
kaheksa jalga, neli mõlemal kehapoolel. Joon, mis moodustab 40,5 m suuruse
ämbliku, algab (analoogselt klassikalise labürindi suule) eelviimase jala
juures ämbliku paremal kehapoolel ja liigub edasi, ääristades ämbliku ümarat
kõhtu, kaheksat jalga, pead ja 2,4 m pikkuseid suiseid. Joon liigub tagasi
mööda kahte esijalga paremal kehapoolel ja siis välja sama jala juurde, mille
kaudu siseneti. Seda labürindiämblikku on samastatud mitmete Nazcast eemal teiselpool Ande elavate ämblikega. Kõnealune
emane ämblik kannab oma mune ainult ühe kindla jala abil. See fakt leidis
kinnitust 1950. aastatel, kui ämblikku vaadeldi mikroskoobiga. Kas te oskate
arvata, millise jala abil nimelt? Te arvasite ära: eelviimase parempoolse
jalaga.
Kui
see labürint kavatsetult läbi käia, siis võite saada ämbliku energiat –
Ameerika võimsa looma jõudu. Te võite ämblikulabürinti siseneda ja sealt
väljuda punkti kaudu, mis keskendub viljakusele, soojätkamisele ja liikide
püsimajäämisele.
Ahvikujuline
labürint on samuti huvitav. See on üle 72 m pikk, ainult natuke lühem kui
jalgpalliväljak. Te alustate oma jalutuskäiku labürindis mööda kahte
paralleelset joont, sisenedes ahvi pärasoolest või juurtšakrast.
Arutluse jaoks valime vasaku käe raja.
See
rada liigub üles ja ahvi selgroo lõpust tagasi, et moodustada nelja pöördega rõngasjas saba, teeb pöörde ja liigub mööda selja välimist
joont. Joon jätkub peani ja käteni (ühel käel on viis ja teisel neli sõrme),
mööda kõhtu kahe jalani (kummalgi on kolm varvast) ja läbi looma juurtšakra välja. Joon on paralleelne siseneva joonega. Nii
nagu ämblik, pärineb ka see ahv väljastpoolt Nazcat,
Peruu loodeosa mägedest.
Niisuguseid
spiraale, nagu selle ahvi saba, on leitud paljudest Nazca
linna tungiva kõrbe osadest. Üheks selliseks paigaks on linna lõunaosa Cantalloc. Väikeses pampas on neli figuuri, mida Nazca joonte grand old
lady Maria Reiche nimetas Nõelaks ja Niidiks.
Maria
Reiche on sündinud Saksamaal ja Nazca
kujudega töötanud Teisest maailmasõjast alates. Ta on teinud nende figuuride
säilitamiseks ja hävimisest päästmiseks enam kui keegi teine. Ta on pühendanud
suurema osa elust nende joonte puhastamisele ja uurimisele. Mul oli au temaga
koos külastada Catalloci Nõela ja Niiti. Seal on
pikkade võrdsete haaradega kolmnurk, mis on puhastatud nagu von
Dänikeni maandumisrajad San Josè
pampas. Selle 900 m pikkuse nõela tipus on 13-osaline siksak. Neli Nõela ja
Niidi figuuri on paigutatud pikale kitsale mäele. Siksaki pöörded on kitsaste
mägede servas.
Veesooni
otsides leidsin ma siksaki iga V-kujulise nurga alt ristuvad põhjavee kanalid.
Nii nagu labürindi 180-kraadised pöörded, sümboliseerivad ka need veega
märgitud looked pöördepunkte – kohti, kus peaks koormast vabanema. Niisuguseid
ristumiskohti märgiti tihti väikeste vaiade või kividega.
Nõelasilmas
muutub siksakiline joon enam kui viie pöördega spiraaliks, olles justkui ahvi
saba vastand. See pöördub sissepoole ja siis välja ning kaob lõpuks kuhugi
nõela alla.
Mõned
väidavad, et see siksakiline rada on teatud tseremoniaalse jooksuraja spiraalne
vorm. Kui inimene jooksis mööda seda rada, siis sai ta spirituaalsel tasemel
midagi teada.
Teistes
kultuurides joostakse labürindis. (Tavaliselt jooksevad lapsed.)
OHIO
Niidi
ja Nõela mustrit on leitud ka Ameerika Ühendriikidest Adamsi maakonnast Ohios. Adenas ülistasid indiaanlased niimoodi Serpent
Mounti (mao mäge). Nagu Catallocal
Peruus, nii loodi ka see kujutis 500 aastat pKr. Figuur ulatub kaljuneemeni ja
kujutab madu, kellel on tõenäoliselt muna suus. Olulisem on see, et nii nagu
Niit, teeb joon ka selle kujutise sabaosas siksakke (seitse korda), liikudes
iga kord kaljuneeme ääreni. Taas näitab mu veesoone otsimiseks mõeldud pilda, et mao keha iga looke all on vesi. Mao saba
moodustab tihke spiraali, mis sarnaneb Peruu nõelasilmaga.
Cantalloca Nõel ja Niit ja Serpent Mount Ohios rajati umbes samal ajal. Mõlema
mustrisse kuuluvad siksakid ja spiraalid. Mõlemad figuurid asuvad kaljuneemel.
Mõlema figuuri siksakkide all asub põhjavesi. Mõlemad kujundid lõppevad
spiraalidega ja on leitud neeme servalt.
Ehkki
need kokkusattumused viitavad, et kaks teineteisest eemal paiknevat kujutist on
omavahel seotud, ei ole minu ülesandeks teid selles ega ka vastupidises veenda.
Oluline on, et kuigi need kujutised ei ole klassikalised keerdkäigustikud, on
need tegelikult labürindid – maagilised ühesuunalised rajad.
KLASSIKALINE
SEITSMERINGILINE LABÜRINT
Klassikaline
seitsmeringiline labürint on üherajaline
maagiline tööriist, mida maailmas kõige rohkem kasutatakse. See põhineb
klassikalise kolmeringilise labürindi ristil ja
neljal täpil. Üks erinevus siiski on. Klassikalise seitsmeringilise
labürindi puhul on neli parempoolset nurka paigutatud risti parema nurga ja
sellele vastava täpi vahele.
Nii
nagu tegite risti ja täppide puhul, alustage ka nüüd joonistamist risti
ülemisest otsast. Liikuge üles ja paremale, ainult et seekord lõpeb joon F-i ülemises osas parempoolses neljandikus. Liikuge käega
vasakule järgmise punkti juurde. Seekord tagurpidi L-kujutise ülemisse ossa
vasaku käe neljandikus. Seejärel tõmmake joon ümber ülemise parempoolse
neljandiku täpi ja nii edasi (vaadake 31. lehekülge).
Palun
joonistage see kujund paberil kolm korda läbi, alustades seemnemustrist:
Te
vajate joonistamiseks piisavalt ruumi. Kui palju radasid sellel labürindil on
(kui keskpunkti mitte arvestada)?
Labürinte
leitakse kogu maailmast. Kuigi alati pole tegemist klassikaliste labürintidega,
on need kõik maagilised üherajalised käigustikud. Ameerika idaosas paiknevate O’odhami (Papago) indiaanlaste
kudumeid ja keraamikat katavad pildid, mida nad nimetavad „Inimene
keerdkäigus“.
Kuigi
pöörded on algselt suunatud keskpunkti poole, on see käigustik
põhiolemuselt identne klassikalise seitsmeringilise
labürindiga.
(Vaadake
O’odhami indiaanlaste kujutist „Inimene labürindis“
lehekülje ülemises osas paremal.)
HOPI
INDIAANLASED
Frank
Waters kirjeldab oma teoses „Raamat hopi indiaanlastest“ hopi
suguharu labürinte järgmiselt: „Kogu tärkamise müüt ja selle tähendus on
väljendatud hopide Emakese Maa sümboliga. Sellel on
kaks vormi – ruudu- ja ringikujuline.
Sellesse
kujundisse kuuluvad üks ringikujuline ja viis ruudukujulist sümbolit, mille
diameetri pikkuseks Lõuna-Oraibi (Hopi
küla Põhja-Arizonas) kaljul on 10–15 cm, ja üks ringikujuline vorm, mis asub Shipaulovis ja mille diameetriks on 22,5 cm. Sümboli kaks
teisendit on leitud ka puutikkudelt, mis on paigutatud Wuwuchimi
tseremooniaks Ükssarve altarile Kwani kivas Walpis.
Sümbolit
teatakse enamasti kui tapua’d (Ema ja
Laps). Ristkülik sümboliseerib spirituaalset taassündi eelmisest maailmast
käesolevasse, samuti tärkamist. Järgmisel joonisel pole sissepääsu juurest
lähtuv sirge joon keerdkäiguga ühendatud. Selle kaks otsa sümboliseerivad elu
kahte etappi – sündimata laps Emakese Maa üsas ja laps pärast sündi. See joon
sümboliseerib nabavääti ja tärkamise rada. Kui te keerate joonise nii, et joon
paikneb vertikaalselt lehe ülemises osas, siis märkate, et joone alumine ots on
ümbritsetud keerdkäigu U-kujuliste „kätega“. Sisemised jooned kujutavad
lootekotti, mis ümbritseb last üsas, välimised aga ema käsi, mis hoiavad last
pärast sündi.
Ringikujuline
sümbol erineb pisut nii oma kujunduse kui ka tähenduse poolest. (See on
klassikaline seitsmeringiline labürint.) Sissepääsu
keskel olev joon on keerdkäiguga otse ühendatud ja keskne rist, mille see
moodustab, sümboliseerib Päikese- isa, elu andjat. Keerdkäigu sees lõppevad
jooned neljas punktis. Kõik keerdkäigu jooned ja läbikäigud moodustavad Looja
universaalse plaani, mille järgi inimene peab oma elutee läbima; neli punkti
sümboliseerivad peamisi või suunavaid hetki universaalses eluplaanis. Sellele,
kes plaani järgib, on „topeltturvalisus“ või
uuestisünd garanteeritud, sama kindlalt nagu ema hoiab last. Lisaks
sümboliseerib see ringikujuline motiiv hopide
traditsioonilise asuala kontsentrilisi piire, ümber
selle maa-ala on rajatud salajasi altareid. Wuwuchimi
ja teiste tseremooniate ajal teevad preestrid ümber küla neli ringi, et seda
maalappi tseremoniaalselt kooskõlas universaalse plaaniga parandada.
Ema
ja lapse sümboli struktuurseks paralleeliks on kiva (hopi suguharu ringikujuline maa-alune pühapaik), Emake Maa
ise. Sipapuni, väike
auk põrandas, sümboliseerib üsa, eelmisest maailmast tärkamise kohta, ja redel,
mis läbi katuse ulatub, on nabaväädi sümboliks. Tärkamine Wuwuchimi
ajal, kui saabub spirituaalne uuestisünd.” (Waters,
lk 23–24.)
BRITI
MURULABÜRINDID
Britannias
nimetatakse neid murulabürintideks või Trooja linnadeks. Nagu kriidikaljudessse raiutud kujud Lõuna-Inglismaal, nii
vajavad ka murulabürindid pidevat säilitamist. Uffington
Horse’is on Oxfordshire’i
mäeküljesse tahutud hobuse kuju, mille taastamiseks iga seitsme aasta tagant
pidustusi peetakse. Ka mul on oma eesaias murulabürint ja ma võin teile
kinnitada, et see vajab pidevat hoolt. Ilma hoolitsuseta võtab rohi varem või
hiljem võimust. Selle tõttu ongi säilinud vaid mõned murulabürindid.
SKANDINAAVIA
Labürinte
leidub terves maailmas, kuid kõige tihedamalt on neid Skandinaavias Läänemere
ja Botnia lahe rannikul. Rootsi ja Soome vahel on
sõna otseses mõttes sadu kivist labürinte. Kõik need põhinevad klassikalisel
labürindimustril.
Skandinaavias
on mitmeid seitsmeringilise labürindi näiteid. Üks
enimkasutatutest on Lindbacke labürint väikese
Nyköpingi linna serval. Rootsis tõuseb maapind siiani, taastudes viimase jääaja
survest. Viikingite ajast saadik on Läänemerest sõna otseses mõttes aina uut
maapinda tõusnud.
Lindbacke labürint ehitati Läänemere
kaldale, nüüd on aga Nyköping labürindi ja mere vahel! Ma külastasin seda
klassikalist seitsmeringilist labürinti mitmel korral koos rootslasest pildaja Dan Mattsoni ja tema poja
Manfrediga. Oli päris lihtne näha, kus asus kallas,
kui labürint ehitati – ainult 7,5 m labürindi sissekäigust eemal. Tänapäeval
kasutavad rootslased seda labürinti pidevalt – seal käivad armastajad,
piknikupidajad, lapsed kooliekskursioonidel ja paljud teised.
Lindbacke seinad on tehtud
kivirahnudest, mis on pisut väiksemad kui keskmine pea. Labürindi kuju meenutab
tammetõru: kolmnurkne suu juurest ja ümar teisest otsast.
Skandinaavlased
on klassikalist seitsmeringilist labürinti edasi arendanud. Visby
on 13. sajandist pärit müüriga ümbritsetud linn Gotlandil. See saar paikneb
Läänemeres Rootsi kagukalda ääres. Oma hiilgeaegadel oli Visby
Põhja-Euroopa kaubanduskeskus. Visbyst põhjas asub Galgbergeti linn, teise nimega Gallows
Hill, mis on tunnelitest õõnestatud. (Tegelikult on
kogu Gotland looduslikest tunnelitest õõnestatud.) Mäe jalamil Läänemere
lähedal on üks kõige paremini säilinud labürinte, mis kannab nime Galgberget (vaadake joonist 36.
leheküljel).
See
on klassikalise seitsmeringilise labürindi
edasiarendatud variant. Igas neljandikus on ühe L-i asemel kaks. Tulemust
nimetatakse klassikaliseks 11-ringiliseks labürindiks.
Tehke
ka ise mõned sellised labürindid. Alustage risti ülemisest osast ning liikuge
seekord üles ja vasakule (vastupäeva) esimese
tagurpidi L- tähe ülemisse ossa (vasaku neljandiku ülemisse otsa). Seejärel
tõstke pliiats kõige ülemise parempoolse neljandiku kõige sisemise L-i ülemisse
ossa. Tõmmake kaar üle esimese joone ülemise vasaku neljandiku teise L-i
ülemisse ossa. Ja nii edasi... (Vaadake paremal toodud
seemnemustrit.)
TIBBLE
Võib-olla
on üks kõige põnevamaid kivist komplekse, mida Rootsis nägin, see, mis asub
kõrgel inimkäte poolt kärbitud mäel Stockholmist läänes, kohas nimega Anundshög Västeråsi lähedal Västmanlandis. Selle muljetavaldava mäe jalamil on kaks
suurt laeva kujutist (stenskeppen). Need
tunduvad sarnanevat Britannia kivisõõridega, kuid on hoopis viikingilaeva
kujuga, ovaalsed. Ovaal moodustub, kui kaks ringi (tavaliselt ühesuurused)
lõikuvad. Ovaal on osa, kus ringid kattuvad. Lisaks on seal pikk kivirida,
mitmed väiksemad kaljukünkad ja mul-jetavaldavalt
kõrge ruunikivi.
Kui
liustik taandub, siis mõnikord jätab see endast maha piklikud kruusakünkad.
Nende moreenküngaste suund sõltub mõjutuse suunast (tavaliselt on need põhjasuunalised). Anundshögis on
labürindiotsijate tõeliseks rõõmuks just lõunatipp liustikulise
moreeni lähedal. (Enamik varajasi Rootsi labürinte asub selliste moreenide
lõunapoolses otsas). Seal paiknev Tibble on kindlasti
Anundshögi kompleksi osa ja see on kõige keerulisem
klassikaline labürint, mida ma näinud olen. Sellel on igas veerandis kolm L-tähte! Murumätas on labürindi ehitamisest saadik kasvanud
ja mõned kivid on selle alla jäänud. John Kraft koostas labürindi plaani
(vaadake lk 38), otsides kive rauast varba kasutades. See on klassikaline
15-ringiline labürint.
CHARTRES
Sõjalis-religioosne selts Saalomoni
Templi Vaeste Rüütlite Ordu moodustati esimese ristisõja järel, 1118. aastal Hugues de Paynsi poolt
ränduritele. Algselt olid templirüütliteks üheksa rüütlit, kes valvasid
Saalomoni templit Jeruusalemmas. Nende ajalugu oli suuresti varjutatud
müstikast ja intriigidest, kuid üks on kindel – Euroopasse naastes algatasid
nad Euroopa ajaloo ühe suurima arhitektuurilise uuenduse gooti katedraalides.
Paljudes
gooti katedraalides oli algselt labürint. Kahjuks on mitmed neist erinevatel
põhjustel kadunud. Õnneks on üks labürintidest suhteliselt vigastamatult
säilinud, see asub Chartres’i katedraalis Pariisi
edelaosas. Chartres on rajatud paganlikule alale ja
selle lähikonnas elasid peamiselt maainimesed, kes olid katedraalile väga
pühendunud. Labürint ehitati valmis 29 aastaga.
Imepärane
labürint asub majesteetliku katedraali kesklöövis.
Enamik katedraale on ristikujulised. Kui te kujutleksite kedagi sellel ristil
rippumas, siis see lööv oleks püstpuu alumine pool,
keha alaosa, ning kui te liiguksite mööda löövi
katedraali teises otsas asuva suure altari poole, siis labürint asuks reite ja
ristlööv väljasirutatud käte kohal. Pea paikneks suure altari ja koori juures.
Astroloogias
juhib iga sodiaagimärk mingit kehapiirkonda. Jäär valitseb pead, Sõnn kaela,
Kaksikud kopse ning käsi ja nii edasi. Reite mõjutajaks on Ambur, kes on seotud
meie elus ette tulevate pikkade teekondade ja rännakutega. Chartes’i
labürint on ränduritele, neist paljud on selle labürindi põlvedel läbinud.
Proovige valge rada oma silmadega läbi käia.
Võib-olla
olete tuttav uhke värvilisest vitraažklaasist roosaknaga, mis on täpselt
katedraali peaukse kohal. Selle kõrgus põrandast on võrdne labürindi kaugusega
sissepääsust. Roosaken ja labürint on enam-vähem samas mõõdus. Kui murraksite
vaimusilmas katedraali esiseina peaukse alt altari suunas vastu põrandat, siis
jääks aken labürindiga kohakuti. Kuulsa akna valgus ja palverännutee pimedus on
üks.
Me
räägime Chartes’i labürindi kui klassikalise seitsmeringilise labürindi võimalikest rakendusest hiljem.
Siiski pange tähele, et labürint on jaotatud neljaks osaks ja igal osal on
seitse 180-kraadist pööret. Kui te neid õigesti loetlete, siis on seal ka
seitse rada.
Selles
raamatus kasutan ainult nende labürintide jooniseid, mida ise näinud olen.
Tõenäoliselt on labürinte üle maailma veel palju. Nii varajasel ajal kui 1000
pKr tehti nelinurkseid viirukist labürinte selleks, et aega määrata. Viiruki
põlemiseks kulus teatud kindel aeg. Tseremooniate puhul teadis inimene, et
viiruki põledes teatud nurgani on aeg asuda järgmise etapi juurde.
Egiptuses
asub vanim teadaolev eksikäigustik, mis ehitati 1800
aastat eKr Amenemhat III poolt XII dünastia
valitsemisajal. Selle avastas egüptoloog Flinders Petrie 1888. aastal. Labürint asub Hawara
linna lähedal Moerise järve lõunakaldal, nüüdisaegse
linna El Fayûmi lähedal.
See
õudne labürint ulatus 300 m idast läände ja 240 m põhjast lõunasse. See oli
hiigelsuur – paljude, paljude ruumidega. Väidetavalt oli selles 1500 ruumi
maapinnal ja 1500 ruumi maa all, kuid see polnud tegelikult labürint. Inimene
pidi tegema sõna otsese mõttes sadu valikuid, et keerdkäigust välja pääseda.
On
veel hulk teisi paiku, kust labürinte leida võib, alates Pompei
müüridest Itaalias kuni Hollywoodi kivini Iirimaal, Rooma tüüpi labürindist
Türgis kuni Zulu käigustikeni
Aafrikas.
Selles
raamatus ei suuda me tõenäoliselt käsitleda kõigi maailma labürintide asukohti
ja geograafiat. Pigem tegeleme iidsete müütide ja labürintide tänapäevaste
kasutusaladega. Oluline on, et labürinte, maagilisi ühesuunalisi radasid,
leidub kogu maailmas. On mitmeid häid raamatuid, milles käsitletakse
labürintide asukohti, ajalugu ja võimalikke rajajaid. (Vaadake
lk 183 asuvat allikaloendit.) Ma tahan uurida
labürinte käsitlevaid vanu lugusid, et saada vihjeid, kuidas neid maagilisi
pühasid tööriistu tänapäeval kasutada.
PEEGELDUSED
Selles
peatükis oleme rääkinud mitmetest maagilistest ühesuunalistest radadest,
keskendudes klassikalisele labürindile ja selle konstrueerimisele. Oleme
vaadanud erinevates maailmajagudes paiknevaid labürinte, tuues näiteid Põhja-
ja Lõuna-Ameerikast, Euroopast ja Skandinaaviast. Klassikalise labürindi
teisendeid leidub kõikjal üle terve maailma. Mind vaimustab just nende
mitmekesisus. Need juhivad otsija peegelpildist peegelpilti. Vasaku käe
labürint peegeldab parema käe oma.
Joonistage
tühjale paberile tumeda pliiatsiga. Määratlege, kas tegemist on vasaku või
parema käe labürindiga. Nüüd keerake paber teistpidi ja hoidke vastu valgust. Voilá! Te näete
peegelpilti!
Nazca klassikaline kolmeringiline labürint peegeldab enamikku teisi labürinte.
Klassikalise kolmeringilise labürindi rada asub
joonte või seinte keskel. Nazca labürindi rada muutub
jooneks ja sein kaob. See on kui peegel. Edasi-tagasi liikumine,
positiivne-negatiivne, hele ja tume – niisuguses vaheldumises seisnebki
labürintide olemus. Selgeltnägijad ja teised, kes rändavad mittefüüsilistes
maailmades, näiteks astraalmaailmas, väidavad, et seal on poolused vahetuses.
Vasak muutub paremaks. Tulevikust saab minevik. Tšakrate
puhul leian ma, et nende polaarsus muutub üle ühe, kui liikuda mööda selgroogu juurtšakrast kroontšakrani.
Peeglid sümboliseerivad neid nihkeid. Labürindid aitavad inimestel muutusi läbi
viia.
MÕISTMISE
ÕPPETUNNID
Iga
peatüki lõpus on harjutused, mille eesmärgiks on aidata teil neid iidseid
spirituaalseid tööriistu paremini mõista. Pidage meeles, et mõistmiseks
kasutame nii oma intuitiivseid kui ka ratsionaalseid võimeid. Hetkel on kõige
olulisem harjutus jätkata seitsmeringilise labürindi
– selle, millel on L igas neljandikus – joonistamist.
Palun
kasutage seemnemustrit, et teha kolm vasaku käe (risti ülemisest osast üles ja
paremale) klassikalist seitsmeringilist labürinti. Te võite labürintide
joonistamiseks kopeerida selles raamatus toodud seemnemustreid käsitsi või
koopiamasinaga.