Ken
Wilber
Integraalne
meditatsioon
Teadvelolek kui üleskasvamise,
ülesärkamise ja ülesnäitamise tee teie elus
www.suurpuu.ee
Sisukord
Sissejuhatus 5
1. Üleskasvamine. Arengu varjatud kaardid 23
2. Ülesärkamine. Valgustumise
tasandid 99
3. Ülesnäitamine. Teadvuse paljud
väljavaated 153
4. Meie
paljud hoovused. Mitmikintelligentsuste uurimine 191
5. Kõige Mis On täielik maal 227
Register 255
Sissejuhatus
Tere, mu
sõbrad, olete teretulnud integraalse meditatsiooni esitlusele, mille põhirõhk
on teadvelolekul, vaadatuna integraalse teooria
perspektiivist. Usutavasti leiate, et see meditatsioonipraktika pole mitte
ainult ülimalt inspireeriv, vaid ka radikaalselt uuendusmeelne, sest ühendab
ühe vanima ja võib-olla ka tõhusaima meditatsiooniliigi, mida kunagi on
kasutatud, kõige piirekompivaima ja evolutsiooniliselt
edasijõudnuima, alles hiljuti välja arendatud lähenemisviisiga universumi
olemusele. Erinevalt teistest meditatsioonidest annab see meile plahvatuslikult
võimsa arusaama kasvust, arengust ja uuenemisest ehk isiklikust arengust. Tean,
et minu jutt võib näida liialdatud kiidulauluna, aga kui te otsustate kaasa
lüüa ja püüate omandada mõned esimesed eksperimentaalsed kogemused, siis
hakkate kindlasti nägema asju täiesti uut- ja isemoodi – ka oma elu.
Seetõttu alustame kohe vastustest
küsimustele, mida minult on seoses integraalse lähenemisega teadveloleku
meditatsioonile kõige sagedamini küsitud, ja vaatame, kas see tundub teile
pikemata mingil määral mõttekas.
Kui te ütlete, et integraalne meditatsioon on üks viis
tegeleda kasvu ja arenguga, siis mida te kasvu ja arengu all täpsemalt silmas
peate?
Jätkuvad
uuringud on näidanud, et inimeste puhul on tegemist kasvu ja arengu vähemalt
kahe väga erineva liigiga – ja see tähendab, et ka vaimse tegevuse kahe väga
erineva liigiga. Naljakas on see, et kuna üks neist lähenemisviisidest avastati
alles suhteliselt hiljuti, siis ei ole kunagi eksisteerinud kasvu ja arengu
teed (konventsionaalset, vaimset või ükskõik mis kujul), mis oleks tegelikult
hõlmanud neid mõlemat uskumatult
tähtsat kasvu vormi. Nagu edaspidi näeme, räägime neist kahest põhilisest
lähenemisviisist kui üleskasvamisest
ja ülesärkamisest. Ja nagu samuti
näeme, on inimkond tootnud kogu oma ajaloo kestel arvukalt ebatäielikke,
katkisi inimesi, sest kogu inimkonna ajaloos ei ole mitte kusagil maailmas
ükski lähenemisviis mitte kunagi ühendanud neid mõlemat. Oleme tõesti
keskendunud vaid ühele neist kasvu liikidest, jättes teise otsesõnu pehkima.
See tähendab, et oleme tootnud indiviide, kes võivad olla „üles kasvanud“
(või ülimalt arenenud kõikides oma mitmikintelligentsustes),
kuid pole ärganud ehk valgustunud (pole tegelikustanud
seda, mida mõned traditsioonid nimetavad ülimaks eneseteadmuseks, kus ennast
kogetakse otsesõnu kogu tegelikkusega üksolevana, kogu universumiga üksolevana,
kõikide olenditega üksolevana). Kui sellised asjad näivad teile natuke liiga
kauged, siis jääge siiski minuga veel veidikeseks ning vaadake, kas saate
asjast mingigi tunnetuse – ja kui saate, kas pole see siis millegi saavutamine,
mida tahaksite omada? Üks asi, millega selles raamatus tegeleme, on avastamine,
kuidas hakata mõistma seda, mida taoline kogemus võib teile isiklikult
tähendada.
Või teisest
küljest, inimkond on andnud ärganud
ehk valgustunud indiviide – inimesi, kes on järginud ülesärkamise teed –, kuid
nad võivad ikkagi olla mitmetes inimelu valdkondades suhteliselt ebaküpsed: nad
võivad olla nõrgalt arenenud psühhoseksuaalselt
(kasutades seksuaalselt ära oma õpilasi) või mitte piisavalt arenenud
kõlbeliselt, vaatamata oma vaimsetele huvidele (näiteks olid paljud natsid jooga ja meditatsiooni väga vilunud
harrastajad). Nad võivad olla homofoobsed, seksistlikud, rassistlikud, ksenofoobsed,
autoritaarsed, jäigalt hierarhilised jne – nad võivad olla „maailmaga üks“, aga
nende teovõime selles maailmas on jäänud suhteliselt ebaküpseks või isegi
väärtalitluslikuks ja patoloogiliseks.
Meil pole mitte kunagi olnud tõsiseltvõetavat kasvupraktikat, mis oleks
toiminud nii ülesärkamisena (meie ülimale eneseteadmusele) kui ka
üleskasvamisena (ehk igapäevakeeles täieliku küpsuse saavutamisena kõikides
teovõimetes ja mitmikintelligentsustes). Teiste
sõnadega, praktikat, mis oleks andnud inimesi, kes oleksid tõeliselt
terviklikud ja tõepoolselt kõikehõlmavalt küpsed – mitte osaliselt või
killustunult. Katkised inimesed on otsesõnu kõik, mida oleme maailmale andnud.
Te võite
muidugi juba olla järginud mõnd vaimset teed, arvates, et see on tõeliselt
täiuslik ja terviklik ega vaja midagi lisaks. Ma võin seda vaatepunkti tõesti
mõista. Kuid tuletage meelde, et see teine tee – üleskasvamise tee – on
inimkonna ajaloos tõepoolest hiljutine avastus. Ülesärkamiskogemusi on inimestel tõenäoliselt olnud juba
vähemalt 50 000 aastat või rohkem, alates varaseimatest šamaanidest ja
rahvameditsiinist, ning on väga tõenäoline, et kui te juba mingit vaimset teed
käite, siis on see seotud mõne praktikaga, mis kujunes välja tuhat aastat või
veelgi rohkem aega tagasi.
Üleskasvamise teed ei olnud isegi avastatud veel umbes 100 aastat tagasi –
miks, seda näeme kohe. Asi on selles, et see pole midagi täiesti ilmset ega
kergesti nähtavat ning seetõttu on väga tõenäoline, et hoolimata sellest, kui
palju te tegelete sisekaemusega või mediteerite või enesesse vaatate, ei saa te
näha mingeid üleskasvamise astmeid. Need ei ole lihtsa sisevaatlusega
kättesaadavad ning seepärast, nagu edaspidi näeme, võite võtta mistahes
põhilise meditatsioonisüsteemi kogu maailmast, leidmata sellest midagi, mis
sarnaneks üleskasvamise astmetega, ehkki paljud neist sisaldavad meditatiivse
arengu astmeid (mida põhjalikult uurime). Ülesärkamine – jah; üleskasvamine –
ei. Mitte kusagil ei ole terviklikku teed, mis kätkeks endas nii üleskasvamist
kui ka ülesärkamist.
Neid
üleskasvamise astmeid hakkasid esmalt avastama lääne arengupsühholoogia
koolkonnad umbkaudu 100 aastat tagasi. Nüüd on olemas kümneid
arengukoolkondasid, mis põhinevad nende vahetutel uuringutel. Aga väga huvitav
on see – ning see on miski, millele me kindlasti tähelepanu pöörame –, et kõik
need koolkonnad räägivad olemuslikult samadest üleskasvamise 6–8 põhilisest
astmest. See tähendab, et meil on olemas teekaardid selle üleskasvamise tee
kohta, mis aitavad meil neid astmeid läbides vahetult kasvada, areneda ja
edeneda küpsuse ja terviklikkuse kõige kõrgemate mõeldavate astmeteni. Ja
siiski – see on veider – ei sisalda ükski neist üleskasvamise teekaartidest või
mudelitest midagi, mis sarnaneks valgustumise või ülesärkamise või ülima
eneseteadmusega. Niisiis õpetavad need koolkonnad meile, kuidas üles kasvada,
aga ei õpeta, kuidas üles ärgata – ning seetõttu jäävad sellised mõisted nagu „suur vabanemine“, „ärkamine“, „ülim eneseteadmus“
ja „valgustumine“ lääne käsitlustes üldiselt tundmatuiks.
Üks või
teine, kas üleskasvamine või ülesärkamine, selline on olnud inimkonna ajalugu.
Aga niinimetatud integraalse lähenemise puhul – uus piirekompiv mudel, mida
just äsja mainisime – on mõlemad teed esimest korda ühendatud, andes tulemuseks
kasvu ja arengu meetodi, mis on tõesti igas mõttes sügav ja tõhus. Seda
integraalset lähenemist võivad rakendada (ja on rakendanud) põhimõtteliselt
kõik olemasolevad inimest käsitlevad distsipliinid. Tegelikult on tähtsaimas
integraalsele lähenemisele pühendatud erialaajakirjas seostatud seda rohkem kui
kuuekümne inimest käsitleva distsipliiniga (mis on andnud integraalse
meditsiini, integraalse äri, integraalse hariduse, integraalse nõustamise jne).
Need, kes on
selle teemaga tuttavad, nõustuvad peaaegu üksmeelselt, et kõik tuleviku
religioonid või vaimsed õpetused peavad selleks, et jätkata järgijate
ligimeelitamist mistahes mõeldavatel viisidel, lisama oma õpetustesse nii
üleskasvamise kui ka ülesärkamise mõõtme, sest muidu need lihtsalt kaotavad oma
järgijad (kes ootavad tegelikke tulemusi). Ma nimetan seda homseks
religiooniks, mis on kohaldatud teie enese tänase vaimse teega.
Mis on teadvelolek?
Järgnevatel lehekülgedel esitame rea praktilisi, kergesti
järgitavaid harjutusi ja praktikaid, mis ühendavad ülesärkamise parimad teed
üleskasvamise parimate teedega, andes valimi sellest, mille kohta usume, et see
on kõige tõhusam tänapäeval maailmas olemasolev kasvu ja arengu programm.
Veelkord, kui see jutt näib teile natuke liiga ülespuhutuna, palun tehke minuga
vähemalt mõni esimene samm, et jõuda selgusele, mida asjast ise arvate.
Mis on integraalne teadvelolek
ja kuidas see erineb meditatsioonist, mille kohta olen meediast lugenud?
Teadvelolek on keha-meele treening,
mille kohta on leitud, et see vähendab oluliselt stressi, suurendab rahu,
seotust ja kooskõla, kahandab ärevust ja depressiooni, leevendab valu, parandab
õppimisvõimet, tõstab IQ-d ja loovust ning virgutab teadvuse kõrgemaid
seisundeid, mida mõnikord nimetatakse „inimloomuse kaugemateks saavutusteks“.
See mõjub inimtegevustele nagu steroid, alates tavapärastest igapäevastest
tegevustest kuni valgustatud vaimsete tegevusteni. See võimas praktika ulatub
ajas vähemalt 2500 aastat tagasi ning inimkond on jätkanud selle kasutamist nii
kaua lihtsalt sellepärast, et see toimib (see on ülesärkamise paljude teede
põhiline osa).
Enamik lääne meediakajastusi teadvelolekust on
kindlasti sarnased ajakirja Times ühele 2004. aasta esikaaneloole, milles keskenduti
suurele hulgale teadustõenditele, mis osutasid teadveloleku
positiivsetele mõjudele inimelu kõikides kujuteldavates valdkondades ja
rõhutasid, et see on eriti soovitatav just tänases hullumeelses
kiirustav-askeldavas maailmas, kus tehnoloogilised tähelepanu hägustajad teevad üha raskemaks ja
raskemaks keskendumise ükskõik millele. Teadvelolekupraktika
põhiharjutused aitavad kindlasti saavutada kõiki eespool nimetatud häid
tulemusi ja veelgi enamat.
Teadveloleku põhitehnika. Mida see praktika endast täpsemalt kujutab? Olgu,
sisuliselt kõik, mida peate tegema, on istuda mugavas asendis, rahustada meel
ja tuua seejärel tähelepanu praegusele hetkele,
ükskõik mis esile kerkib. Alustuseks istuge põrandale, ristake jalad või võtke sisse
joogapraktikast tuntud lootoseasend, asetage käed, peopesad ülespoole, üksteise
peale ja laske neil puhata oma süles või pange need põlvedele, peopesad
allapoole, või istuge toolil, jalad põrandal, selg sirge ja käed ühes kahest
kirjeldatud asendist. Seejärel lihtsalt puhake, tähelepanu koondatud rahuliku
selgusega praegusele hetkele, ja pange tähele kõike, mis juhtub, nii sees- kui väljaspool.
Tavaliselt juhendatakse teid pöörama tähelepanu ühele kindlale asjale
korraga – enamasti oma hingamisele. Vaatame neid juhiseid hiljem
üksikasjalikumalt, praegu piisab sellest, et olete teadlik oma hingamisest: te
jälgite, kuidas sisse hingate, siis panete tähele pausi, seejärel pöörate
tähelepanu väljahingamisele, taas paus, järgmine sissehingamine jne. Kui kaotate
järje – leiate end mõtlemast minevikule või tulevikule või oma praegusele elule
(midagi ärritavat tööl eelmisel nädalal või erutav sündmus, mis peaks toimuma
homme või raskused praegustes suhetes) –, siis lihtsalt laske neist mõtetest
leebelt lahti ja pöörduge tagasi hingamise jälgimise juurde. Tehke seda 10–40
minutit kord või kaks päevas.
Näib lihtne,
kas pole? Teatud mõttes on see väga lihtne. Kuni te seda proovite. Siis
märkate, kui vähe teie meel teile selles asjas kaasa aitab ja kui vähe te oma mõtteid
tegelikult kontrollite. Te avastate, et teie tähelepanu ei püsi üldse
hingamisel; ohjeldamatud mõtted ja kujutlused ujutavad teie teadvuse üle,
mõnikord matavad tugevad ja ebameeldivad tunded teid enda alla, teinekord
tungivad esile uskumatult positiivsed, isegi õndsalikud tunded. Te hakkate
mõistma, kui vähe olete olnud teadlik omaenda meelest, oma siseruumist. Teile
hakkab jõulise selgusega koitma, et kui mõtted juhivad käitumist, siis sellised
sassis ja ekslikud mõtted, mis on praegu teie normaalne seisund, viivad teid
sassis, ekslikule, probleemsele käitumisele. Te olete peaaegu kõigis oma elu
valdkondades elanud palju väiksema
edu, sidususe, headuse, kooskõla, saavutusvõime, hoolivuse ja oivalisuse
tingimustes kui võinuks. Ning see on
nii igas valdkonnas – sest see
sassis, ekslik „ahvimeel“ on teiega pea kõikides valdkondades, olles aluseks
käitumisele ja seda juhtides. Valdkonnad,
kus oleksite võinud tegelikult suurt
edu saavutada, kui neid lähemalt vaatlete, on peaaegu alati need, millele
võiksite kindlasti juba praegu keskenduda selgelt, sidusalt ja vabalt – sageli
seisundites, mida nimetatakse vooseisunditeks.
Need sidusad vooseisundid võimaldavad teil teha mida iganes parimal võimalikul
viisil (seega tavaliselt ka edukalt) – olgu see töö, suhe, laste kasvatamine
või lihtsalt puhkamine. Niisiis, teadvelolek on viis,
mille abil saab viia kogu oma elu vooseisundisse.
Mille poolest on integraalne teadvelolek
eriline? Mis on siis see suur erinevus integraalse ja tavalise teadveloleku
vahel? Integraalne teadvelolek põhineb tavalisel teadvelolekul, kuid kombineerib seda eespool mainitud,
enamasti integraalseks teooriaks ja praktikaks nimetatud tipptasemel mudeli
paljude läbimurdeliste arusaamadega ja kasutab seda raamistikku, et veelgi
täpsemini keskenduda neile teie elu
valdkondadele, kus saate teadvelolekut rakendada –
suurendades seeläbi valdkondade arvu, milles olete võimelised vooseisundit
saavutama. Need muud valdkonnad on
omased igale elavale inimolendile, kuid suurem osa inimesi ei ole neist
lihtsalt teadlik; need toimivad tegelikult just praegu meis kõigis, kuid
vähesed märkavad neid vahetult (mis kõige tähtsam, see käib kõigi üleskasvamise
astmete kohta – need astmed on kohal ja olemas, kuid on väga tõenäoline, et te
ei ole ühestki teadlik).
Las ma toon näite. Võtame keele, mille keeleruumi olete sündinud – näiteks
inglise keele. Iga laps, kes on üles kasvanud ingliskeelses keskkonnas, räägib
lõpuks seda keelt enam-vähem õigesti – ta ühendab aluse ja öeldise õigesti, ta
kasutab omadus- ja määrsõnu õigesti, ta paneb sõnu kokku õigesti jne. Teiste
sõnadega, ta järgib grammatikareegleid õigesti. Aga kui te palute tal kirja
panna, mida need reeglid tegelikult ütlevad, ei suuda ta arvatavasti seda teha.
Kõik järgivad neid reegleid täpselt, aga tegelikult ei ole keegi neist teadlik!
See näide
annab ettekujutuse teemadest, millele integraalne teooria osutab kõikides meie
eluvaldkondades. Need on nagu aluskaardid, mida kasutame, et saada ettekujutust
territooriumist, millel asume – tööl, suhetes, loomingus, laste kasvatamisel,
uute asjade õppimisel, sportmängudes, peaaegu kõiges –, me valmistame nende
valdkondade kaardid ning need kaardid annavad meile juhised, kuidas seda piirkonda
näha, kuidas seal orienteeruda, kuid enamasti me ei tea, et meil need kaardid
on. (See kehtib üleskasvamise kõikide astmete kohta – need astmed on justkui
peidetud kaardid.) Täpselt nagu grammatikareeglid, on need miski, mida me
järgime, teadmata, et me neid järgime. Ausalt öeldes on paljud neist kaartidest
justkui ära vusserdatud – need on ebatäpsed, lapsikud, jäänukid lapsepõlvest
või lihtsalt valed. Aga kuna me ei saa neid
näha – me ei saa grammatikareegleid näha ja me ei saa neid peidetud kaarte näha
–, siis me ei mõtle kunagi nende kohandamisele, täpsemini ümberjoonistamisele,
et luua kaarti, mis annaks palju täpsema ülevaate neist meie elu erinevatest
valdkondadest. See on nagu katse sõita ühest linnast teise, kasutades ebatäpset
kaarti: sõit ebaõnnestub ja te jõuate lõpuks kuhugi, kuhu ei tahtnud minna. Kas
see ei tundu mingil määral tuttavana? Mulle küll tundub.
Aga neid
kaarte ei saa üles leida lihtsalt oma teadvusse vaadates ja seda uurides. Me ei
saa leida grammatikareegleid lihtsalt sisevaatluse
abil. Kõik, mida näeme, on sõnad, kujundid, märgid ja sümbolid, aga mitte
varjatud reeglid, mida need järgivad. Seetõttu peame objektiivselt uurima mingi
keele paljusid kasutajaid, leidma, mis neis on ühist, ja jõudma siis
järeldusele, millised nende keelt valitsevad reeglid tegelikult on. Seesama
kehtib nende peidetud kaartide puhul, mis juhivad nii paljut meie elus. Te ei
saa neid lihtsalt endasse vaadates näha. Nagu eespool öeldud, avastasid
inimesed need kaardid – mida nimetatakse erialakeeles teadvuse struktuurideks – tegelikult suhteliselt
hiljuti. Me oleme olnud sellel planeedil rohkem kui miljon aastat, aga
avastasime need peidetud kaardid alles 100 aastat tagasi (ning just seepärast
on üleskasvamise astmed nii hiljutine avastus).
Kõrvutage seda
teadvuse seisunditega – nood seal on
teadvuse struktuurid, need siin on teadvuse seisundid. Nagu eespool lühidalt
märkisime, võib meditatsioon anda teile ligipääsu teadvuse kõrgematele
seisunditele, sealhulgas neile, mida tihti nimetatakse muutunud seisunditeks:
kasvanud armastus ja rõõm, suurenenud sisekaemus ja teadlikkus, avaram
identiteeditaju (sealhulgas tunne, et ollakse kõigega üks – ülim eneseteadmus)
ning vooseisundid üldiselt – teiste sõnadega, ülesärkamise teede olemuslik
sisu. Aga te võite kõiki neid seisundeid endasse vaadates näha. Kui te tunnete
endas tohutut armastust kõikide olendite vastu ja pahvatate: „Ma armastan
kõiki!“, siis tunnete selle seisundi kohe ja vahetult ära – isegi kui ei suuda
sõnastada grammatikareegleid, mis seda lauset koos hoiavad. Inimesed avastasid
need seisundid, nagu eespool märkisime,
vähemalt 50 000 aastat tagasi, mitte hiljem kui esimeste šamaanide ja
rahvaarstide otsirännakute aegu. Aga veelkord,
struktuure – neid peidetud kaarte – ei saa näha sissepoole vaadates, seetõttu
avastati need alles arengupsühholoogia tekkides ligikaudu 100 aastat tagasi.
Seetõttu ei ole neid varjatud kaarte – mis on tohutu hulga arengu-uuringute tulemus ja kokku võetud integraalses teoorias – leitud ühestki
maailma suurest meditatsioonitraditsioonist, mitte ühestki. Niisiis ei
kasutanud ükski neist traditsioonidest, nii hiilgavad kui need ka ei olnud
mitmete selliste meditatsiooni- ja kontemplatsioonivormide loomisel nagu teadvelolek (mis viib ülesärkamisele), teadvelolekut
nende peidetud kaartide avastamiseks ja asendamiseks mingite paremate
(üleskasvamise) variantidega. Enamik tänapäeval praktiseeritavaid
meditatsioonisüsteeme on rohkem kui 1000 aastat vanad, aga kuna need kaardid
avastati alles 100 aasta eest, siis on need mistahes meditatsioonisüsteemi
palju hilisemad lisandid. Niisiis, isegi kui jõuti väga kõrgete
teadvusseisunditeni, sealhulgas valgustatuse ehk ärkamiseni (peetud Kogu
Olemise lõpliku põhjuse tegelikustumiseks – puhtaks
ärkamiseks), jäädi ikkagi nende varjatud kaartide (ja nende üleskasvamise
astmete) armu alla. See on põhjus, miks ma ütlesin, et kõrgelt arenenud
meditatsioonimeistrid võivad langeda tõsiselt moonutatud arusaamade
(homofoobiast autoritaarsuse, seksismi ja jäiga
hierarhilisuseni) ohvriks, olles juhitud
ikka veel neist teadvustamata, moonutatud ja peidetud kaartidest.
Seega
lihtsaim viis, kuidas teha vahet neil teadvuse struktuuridel ja seisunditel, on
meeles pidada, et struktuurid – grammatika varjatud tasandid ehk varjatud
kaardid – on üleskasvamise alus, aga teadvuse seisundid, mis viivad ärkamisele
ja valgustatusele, on ülesärkamise alus. Üleskasvamise korral me liigume oma
maailma madalamatelt astmetelt ehk kaartidelt täpsematele, küpsematele,
arenenumatele astmetele ehk kaartidele, tõelise üleskasvamise poole.
Ülesärkamise korral me liigume vähem terviklikest ja vähem arenenud
seisunditest kõige kõrgematesse ja arenenumatesse kujuteldavatesse
seisunditesse, mis viib tõelise ümberkujundava ärkamise, valgustatuse, suure
vabanemise, teisenemise, satori ehk ülima
eneseteadmuseni, nagu seda seisundit on nimetatud.
Üleskasvamise
varjatud kaartide leidmine
Nüüd keskendume üleskasvamisele ja
madalamate, vähem täpsete, vähem arenenud varjatud kaartide asendamisele
arenenumate, küpsemate, hõlmavamate kaartidega (toome mitmeid näiteid, et
võiksite täpselt näha, millised need on ja millega on need
seotud). Kohe seejärel keskendume ülesärkamisele, tehes muuhulgas
mõned harjutused, mis annavad vahetu tunnetuse sellest, millega on
tegemist (sealhulgas kõrgemad eheda Mina ja lõpliku ühtsusteadvuse seisundid).
Muidugi, üleskasvamise korral on ainus tee madalamate ja algelisemate varjatud kaartide mõjust vabanemiseks need kõigepealt üles leida,
neist teadlikuks saada. See on just see, mida integraalne teooria aitab teha.
Kui olete ühe neist varjatud kaartidest leidnud ja jõudnud otsusele, et see on
kindlasti natuke ajast maha jäänud või luitunud või teie jaoks läbitud või
lihtsalt täiesti vale, siis on teil vaja see nii-öelda eemaldada ja asendada.
Ning eemaldamine on täpselt see koht, kus teadvelolek
võib olla väga tõhus. Tegemist on tavapärase teadvelolekuga
– mõnele just praegu tekkivale ilmingule suunatav järjekindel ehe tähelepanu –,
aga tekkiv ilming on miski, millest meditatiivsed traditsioonid ei tea midagi,
ent mida integraalne teooria teile täpselt näitab (nimelt üleskasvamise aste).
Varjatud
kaartide järjekindel teadvustamine toob need varjust välja – see tähendab, et
need alateadvuslikud kaardid kerkivad
teadvusse; subjektiivsed struktuurid muutuvad objektiivseks, millekski, mida te
saate teadlikult kontrollida. Vabanemisel vanadest mittesidusatest kaartidest
ja nende asendamisel uute, palju täpsemate kaartidega on kohene ja sügav
mõju pea kõikidele teie elu valdkondadele –
just nii see on! See on nii, sest see vabastab teid alateadlikest ja
ebatäpsetest kaartidest, mida olete enda teadmata kasutanud, et juhtida ja
suunata oma elu kõiki valdkondi – samasuguste tulemustega nagu siis, kui
kasutate moonutatud kaarti sõitmiseks ühest linnast teise. Tulemuseks on
õnnetus, lausa katastroof. Need kaardid, need raamistikud, need seisukohad,
mida oma elu mitmesugustes valdkondades võtate, juhivad teie elu pea kõiki
aspekte; neist teadlikuks saamine – avastanud need integraalse teooria abil ja
seejärel keskendunud neile teadvelolekuga – mõjutab
põhjalikult teie elu pea kõiki aspekte, mõnikord viivitamatult, mõnikord pärast
vähest praktikat, kuid mõju on igal juhul vältimatu.
Just seda hakkame nüüd tegema, õppides tundma mõningaid neist kõige
põhilisematest kaartidest, raamistikest või vaatepunktidest, mida te pea igas
eluvaldkonnas kasutate, ning pöörates seejärel neile tähelepanu teadveloleku abil, justkui tahtes neid välja juurida ja
maha kiskuda, et teha ruumi hoopis täpsematele ja sidusamatele kaartidele.
Sellel on kohene sügav mõju pea kõikidele valdkondadele teie elus. Ma ei palu
teil seda kõike omaks võtta pelgast usust, vaid teha vähemalt üks sissejuhatav
katse ja seejärel näha ise selle mõju endale (luban teile, see on täiesti
ilmne, kas ühel või teisel viisil). Pidage meeles, et te saate kõik need
põhilised eelised, mis käivad kaasas tavapärase teadvelolekuga
– parem tervis, paremad mentaalsed võimed, tasakaalukam emotsionaalne elu,
suuremat rahuldust pakkuvad suhted, ärksam vanemlus
–, aga te saate ka hüved, mis tulenevad nende ajast ja arust raamistike ja
kaartide ülesleidmisest, väljajuurimisest ja mahakiskumisest,
mis teid juhivad ja teie elus kõikvõimalikke õnnetusi esile kutsuvad, ning
nende asendamisest uuemate ja asjakohasemate raamistikega, mis kaardistavad
teie elu territooriume palju tervislikumalt, õnnelikumalt, sidusamalt ja
intelligentsemalt, muutes teie elu kõik valdkonnad olemuslikult külluslike
vooseisundite jadaks.
Aga isegi laps võib olla erksas vooseisundis, kas pole? Seega tahame olla
kindlad, et kogeme neid vooseisundeid – sealhulgas ärkamist ja valgustatust –
kõige arenenumatel, asjakohasematel ja küpsematel arenguastmetel, mis üldse
võimalik. Need, kelleks tahame saada, ei
ole valgustatud veidrikud – ja uskuge mind, see on väga reaalne võimalus.
Pigem ühendame üleskasvamise põhilised tasandid ülesärkamise põhiliste
seisunditega, mille tulemuseks on kõikidest võimalikest maailmadest kõige parem
ja säravam – see on saanud võimalikuks alles suhteliselt hiljuti, kui muistsete
tarkusetraditsioonide praktikaid (nagu teadvelolek)
hakati siduma tipptasemel evolutsiooniliste ja revolutsiooniliste
vaatepunktide, väljavaadete ja tehnikatega (nagu integraalne teooria),
ühendades esmakordselt ajaloos üleskasvamise ülesärkamisega, struktuurid
seisunditega, täiuse vabadusega, tõeliselt meisterlikud oskused ülima tarkusega
– see on integraalse teadveloleku sisim
olemus.
Kuidas aitab integraalne teadvelolek
mul olla tervem, õnnelikum ja loovam?
Kuigi me sellest just natuke rääkisime, lubage mul lisada, et
integraalsel teoorial on õnnestunud tuua päevavalgele paljud neist varjatud
kaartidest (kui teile ei ole veel selge, mida mõiste „varjatud kaardid“ täpselt
tähendab, siis üsna varsti räägime sellest koos paljude näidetega ja viisil,
mis teeb kõik kristallselgeks, ma luban seda), kasutades seda, mida nimetatakse
integraalseks metodoloogiaks – uhke nimi, mille taga on üks väga lihtne arusaam.
See integraalne lähenemine väidab, et enam-vähem kõik inimdistsipliinid
teadusest moraali, kirjanduse, majanduse ja
vaimsuseni sisaldavad mingil määral tõde, mingil määral tõeseid, ehkki
katkendlikke ideid. Võtame näiteks kirjanduse. Seda vastandatakse tihti
teadusele, mille kohta arvatakse, et see esitab puhast moonutamata tõde, samal
ajal kui kirjandus tegeleb mittetõeste kujuteldavate väljamõeldud maailmadega.
Aga kas see teeb kirjanduse mittetõeseks? Sugugi mitte, kirjandus tegeleb ka
sellega, kuidas inimesed asju tõlgendavad – ja tõlgendamine on inimolemise ülioluline keskne tõde, isegi teadus sõltub
tõlgendustest. Niisiis ei ole kirjandus kõigest näilik, vaid tõene, ehkki
osaline. Ning nii on see ka pea kõikide teiste distsipliinidega, millega inimesed
tegelevad. Seega ei küsita enam, milline neist lähenemistest on tõde, vaid
pigem uuritakse, kuidas on meie maailm korraldatud selliselt, et kõikides neis
lähenemistes on mingi tõe aspekt. Teiste sõnadega, igaühel on õigus – mingil
määral. Niisiis ei paku integraalsele teooriale huvi, mis neist on õige, vaid
kuidas me saame need kõik kokku panna. Sõna
„integraalne“ vasted on „laiahaardeline“, „täiendav“, „hõlmav“, „ühendav“ – osasid tervikusse kokku toov.
Niisiis, kui integraalse teooriaga
tegelejad hakkasid vaatlema kõiki neid kaarte, mida inimesed on kogu ajaloo
vältel loonud – premodernistlikel, modernistlikel ja postmodernistlikel
aegadel –, tõi see protsess kõik need paljud kaardid lagedale ning seejärel
hakati looma kõikehaaravat liitkaarti – superkaarti, kui soovite –, mis hõlmaks
nende kõikide „tõeseid, kuid osalisi“ aspekte, kasutades igat kaarti täitmaks
kõikvõimalikke tühikuid teistes. Saadud liitkaart sisaldab peamisi elemente
enam-vähem kõigist põhilistest kaartidest, mida kogu maailma inimesed on ajaloo
vältel loonud – see pole mikroskoopiliselt pedantse üksikasjalikkusega
väljajoonistatud kaart (mis poleks arvatavasti üldse võimalik), vaid pigem vaade 15 kilomeetri kauguselt koos tähtsamate üldjoontes
visandatud tunnustega, mis osutavad inimese maailmas olemise põhilistele
aspektidele ja valdkondadele. Me nimetame seda superkaarti, seda liitkaarti,
seda integraalset kaarti A-Q-A-Liks ehk AQALiks (hääldatakse
ah-qwal), mis on lühend ingliskeelsetest sõnadest all quadrants, all
levels (kõik kvadrandid, kõik tasandid). AQAL
hõlmab ka kõiki liine, kõiki seisundeid, kõiki tüüpe – uskuge mind, te ei pea
neid mõisteid endale kohe praegu selgeks tegema, vaid igat neist, mida
kasutame, selgitatakse põhjalikult selleks sobival ajal. Asja mõte on, et selle
liitraamistiku hõlmav loomus võimaldas integraalsel teoorial otsida varjatud
kaarte pea kõikidest inimtegevuse valdkondadest, sest tegelikult sisaldusid
need kõik selles liitkaardis ning nende defektid ja puudused äratasid otsekohe
tähelepanu.
Me selgitame
seda liitkaarti edaspidi selgete ja lihtsate sõnadega ning selle kõikehõlmava
kaardi kasutamine võimaldab teil märgata erinevaid varjatud kaarte ehk
raamistikke, mida just praegu oma elu mitmesuguste aspektide suunamiseks
kasutate. Seejärel, tuginedes nende kaartide rikkumata variandile, mis on
toodud integraalse lähenemise abil päevavalgele, aitame teil leida varjatud kaardi ja keskenduda sellele teadvelolekuga,
lõdvendades nii selle haaret ja võimaldades asendada see asjakohasemate,
terviklikumate, hõlmavamate ja vähemrikutud variantidega.
Arvutiteaduses kehtib vana hea ütlus „rämps sisse, rämps välja“ – kui sisestate oma süsteemi ebatäpse või
kehvasti koostatud info, siis see, mille saate, on samuti ebatäpne või kehvasti
koostatud – sisestate rämpsu, saate rämpsu. Nii on see ka nende varjatud
kaartidega. Me oleksime justkui kasutanud kohutavalt moonutatud grammatikat
ning suur osa sellest, mida ütlesime, ei omaks mingit mõtet. Tegelikult on
enamikus keeltes murded, mis ei järgi normikohase grammatika reegleid, ning
neid kohalikke dialekte peetakse kehva hariduse või madalamasse klassi
kuuluvuse ipso facto tunnusteks. Me ei mõista siin
kohut, kuid sellised laused nagu „Ma äs saand autot“, „Nad on end uhkeks teinud“, „See siin pirukas
on pand kärbsed enda ümber lendama“ on näited mittenormikohasest keelest. Suure
osa inimeste isiklike peidetud kaartide grammatikad pole palju paremad kui
sellised laused ja ka tulemused ei ole palju paremad. Integraalne teadvelolek toob need esile, asetab puhta teadlikkuse
selgesse päevavalgusse ja asendab palju kaunimalt vormitud variantidega, mis
hakkavad terenduma kõikides teie elu valdkondades, kus seda teete. Just
niimoodi aitab see teil olla tervem, õnnelikum ja loovam oma elu kõikides
valdkondades.
Kaht liiki vaimsus
Kas teadvelolek on vaimne
või religioosne praktika ja kui see on üks kahest, siis mil viisil?
Olgu, me tahame selgitada neid asju vähehaaval, selgesti ja arusaadavalt,
üks samm korraga, sest kõik sõltub sellest, kuidas te kasutate sõna „vaimne“ ja
mida sellega mõtlete. Seetõttu peame rääkima ka sellest, mida täpselt selliste
mõistete all nagu „religioon“ või
„vaimsus“ mõtleme (lisaks tõsiasi, et paljud inimesed väidavad tihti end olevat
vaimsed, aga mitte religioossed). Kui olete üks neist, kes üldse ei huvitu
vaimsusest ega religioonist – nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tutvustatakse
–, on need määratlused teie jaoks eriti tähtsad. Kui olete üks neist, siis väga
tõenäoselt (1) see, kuidas te vaimsust mõistate, ei ole selle hea variant (selline, mis viib otse ülesärkamisele);
(2) leides hea variandi, olete sellest
huvitatud.
Niisiis
kordame alustuseks, et on vähemalt
kaks väga erinevat religiooni või vaimsuse liiki, mis püüavad saavutada väga erinevaid eesmärke.
Esimene liik, mida õpetlased kutsuvad sageli narratiivseks, on niinimetatud müütilis-sõnasõnalise religiooni kõige levinum vorm. Siin tähendab
religioon müütiliste lugude, jutustuste ja pajatuste jada, mille eesmärk on
selgitada universumi ja inimese suhet jumaliku olendiga (samuti reeglite või
seaduste jada selle kohta, kuidas inimene peab toimima, et olla jumaliku
olendiga õiges suhtes). Selline arusaam kaldub võtma müütilisi lugusid sõnasõnalise ja absoluutse tõena (siit „müütilis-sõnasõnaline“). See on tihtipeale erinevate fundamentalistlike religioonide alus. Näiteks usub
fundamentaalne kristlane, et Mooses tõepoolest jagas
Punase mere kaheks, et Jumal tõepoolest tappis suure
veeuputusega kõik inimesed peale Noa perekonna (ning Noal tõepoolest
õnnestus mahutada oma laeva pardale kaks isendit igast loomaliigist – teate
küll, kaks bakterit, emane ja isane, kaks viirust, emane ja isane, kaks isendit
igast enam kui 180 000 putukaliigist – loodan, et tal oli oma
putukatõrjevahend). Kui te usute seda müütilist narratiivi – milles tavaliselt
sisaldub väide, et absoluutse jumaliku olendi esindaja on inimkonna üks
ja ainuke lunastaja –, kui te seda siiralt usute, siis veedate kogu igaviku
selle jumaliku olendi kaaskonnas tema taevases
elupaigas, aga kui te ei usu seda ega tunnusta üht ja ainsat tõelist
lunastajat, siis põlete igavesti põrgus (või peate taluma lõputuid kohutavaid
taassünde). See on üht liiki religioon. See keskendub teadvuse struktuuridele ja sageli pole need
struktuurid kuigi hästi arenenud või esindavad arengu varasemaid,
lapsepõlveaegseid astmeid varasemate lapsepõlveaegsete kaartidega (see
tähendab, et keskendub vaimses liinis üleskasvamise varasematele
astmetele).
Teist liiki vaimsus ei ole uskumuste süsteem, vaid teadvuse ümberkujundamise psühhotehnoloogia. See huvitub
teadvuse seisundite muutmisest. See
tähendab, et see kasutab erinevaid meditatiivseid ja kontemplatiivseid
praktikaid eesmärgiga teadlikkus põhjalikult ümber suunata uute ja kõrgemate
teadvuse seisundite saavutamisele, sealhulgas kogu universumiga üksolemise
vahetule kogemisele (teiste sõnadega, püüab saavutada puhast ülesärkamist).
Need praktikad sisaldavad teadvelolekut, mis oli
algselt budistliku meditatsiooni vorm, eesmärgiga jõuda kõrgeimasse
seisundisse, mida tuntakse nirvaanana. Õpetused ütlevad, et praktiseerides teadvelolekut ajatus olevikus, võib kogeda teadvuse ühtsust
Kõikse Olemise ülima, piiritu, määratlematu, põhjatu alusega. See on seisund,
mida tuntakse valgustumise, vabanemise või ärkamisena. Põhiolemuselt on need, millest ärgatakse, lakkamatud,
kaootilised, mittesidusad mõtted ja tegelikkuse piiristamise viisid, mis
valitsevad suuremat osa inimtegevusest, tekitades kannatuse erinevaid
seisundeid; see, millele ärgatakse,
on ehe, selge, avatud, tühi, puhas teadlikkus, milles puuduvad mittesidusad ja
katkised mõtted ning raamistikud.
Sellisest
ärkamisest on mõnikord räägitud ka kui oma kõrgema Mina, tõelise Mina, enda
tegeliku seisundi avastamisest – sel avastamisprotsessil
on palju rohkem ühist psühholoogia kui religiooniga. Niisiis, kui see on just
see, mida peate vaimseks, siis on teadvelolek
kindlasti vaimne ning on olnud puhtalt vaimne praktika algusest peale.
Juhtumisi on nii, et sellel on rohkesti ka teisi vähem-olulisi, aga sellegipoolest väärtuslikke mõjusid, mis ulatuvad
heast tervisest psühholoogilise heaolu ja paremate suheteni. Seetõttu häbenevad paljud lääne praktikud teadveloleku vaimseid aspekte isegi mainida, kartes, et
seda võidakse segi ajada maailma kultuurides võimutsevate tüüpiliste müütilis-sõnasõnaliste religioonide tobedustega –
religiooni või vaimsuse esimese liigiga, mida kirjeldasime ja mida on nimetatud
narratiivseks religiooniks. Kui te peate seda vaimseks, siis ei ole teadvelolek vähimalgi määral vaimne.
Niisiis tuleb mõistete kasutamisel olla väga ettevaatlik. Kui te peate
vaimsuse all silmas üleskasvamise mõnda varasemat astet vaimsel teel (eriti
midagi sellist nagu müütilis-sõnasõnaline aste), siis
ei ole teadvelolek sugugi vaimne. Kui peate silmas
teadvuse või teadlikkuse kõrgeimat seisundit – puhast ühtsusteadvust ehk ülimat
eneseteadvust –, siis saab teadvelolekust sügavalt
vaimne praktika.
Teie isiklik areng
Kuidas võiksin kasutada integraalset teadvelolekut oma isiklikuks arenguks?
See on hea näide sellest, kuidas tuleb mängu integraalne
teooria. Te olete arvatavasti teadlikud põhimõttest, et inimesed ei ole
sündides täielikult välja arenenud, vaid pigem on meil hulk mitmesuguseid
võimeid, mis aastate jooksul avanevad ja kasvavad ja arenevad küpsuse poole.
Nagu tõrudest saavad tammed ja munadest tibud, nii kasvavad inimesed embrüost
täiskasvanud organismiks. Ning on tosinate kaupa mudeleid selle üldise
arengujada erinevate astmete kohta, mille meie võimed oma kasvu ja arengu teel
läbivad (see tähendab, üleskasvamise mudeleid).
Tähelepanuväärne
on, nagu eespool nägime, et peaaegu kõik need arvukad mudelid piiritlevad
põhiolemuselt arengu neidsamu peamisi 6–8 põhitasandit. Ütlesime ka, et need
tasandid on ühed ja samad, ükskõik kus need maailmas avalduvad. Rohkem kui 100
sellist arengumudelit on visandatud kaartidel minu raamatu „Integraalne
psühholoogia“ („Integral Psychology“)
lõpuosas ja kui te neid uurite, siis hämmastute, kui olemuslikult sarnased
nende tasandid on. Mõned on kokkuvõtlikumad, andes umbes viis tasandit, mõned
üksikasjalikumad, andes 16 või rohkem tasandit, kuid kokkuvõttes ilmuvad
needsamad 6–8 põhitasandit üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
Need tasandid on põhilised kaardid, mida inimesed oma maailma mõtestamiseks
kasutavad. Neid me nimetamegi struktuurideks või varjatud grammatikaks –
varjatud kaartideks, mis valitsevad selle üle, kuidas me tegelikult näeme,
tõlgendame ja tunnetame maailma oma arengu igal umbes kaheksal tasandil. Enamik
inimesi arvab, et see, mida nad näevad „seal väljaspool“, on tõepoolest seal väljaspool ning et see üks ja sama maailm
on kättesaadav kõikidele – tuleb ainult vaadata. Kuid arengu-uuringud näitavad
eksimatult, et oma arengu igal tasandil me näeme, tunnetame ja tõlgendame
maailma tegelikult täiesti erinevalt. Meie arengu igal astmel on omaenese
grammatika, omaenese struktuur, omaenese kaart territooriumi kohta, mida see
meile tutvustab. Ning need erinevad tohutult, koguni sedavõrd, et mõned
arengu-uurijad väidavad, et kõikidel neil erinevatel astmetel on tegelikult
erinev maailm või et need ise on need
erinevad maailmad. Erinevad on need astmed kindlasti ja kui te hakkate neid ära
tundma, siis hakkate neid nägema kõikjal enda ümber. Seega vaatleme neid
juurdepääsuna integraalse meditatsiooni rakendamisele oma isiklikus arengus,
sest need on osa sellest, millele hakkate oma teadveloleva
teadlikkusega keskenduma, saades võimaluse näha, väga tõenäoselt esimest korda,
varjatud kaarti või grammatikat või raamistikku, mis juhib tegelikult teie elu
peaaegu kõiki valdkondi, ilma et te seda ise teaksite.
See
tähendab, et me alustame ametlikult oma integraalse teadveloleku
praktikat, vaadates mõnda hiljuti avastatud asja, millest saavad meie teadvelolekumeditatsiooni objektid – nimelt neid 6–8
varjatud kaarti või varjatud grammatikat, mis suuresti määravad, kuidas me
näeme ja kogeme maailma. Ning ehkki inimesed on sellel planeedil elanud miljoni
isevärki aasta kestel, on need kaardid, need varjatud subjektid, avastatud
alles viimaste 100 aasta sees. Me rõhutame seda sellepärast, et need on tõepoolest üks inimkonna kõige suurejoonelisemaid avastusi.