Dalai-laama
Meditatsiooni süda
© Tõlge eesti keelde Enn Puskar
ja kirjastus Suur Puu, 2017
SISUKORD
Eessõna 9
ESIMENE OSA
Budismi tee
1. Minu tähelepanukese 17
2. Empaatia. Aluspraktika 25
3. Meditatsioon. Meele jõu suunamine 31
Meele määratlemine 34
Tehnika 36
4. Teadmus. Keskendumise eesmärk 39
Alustage
iseendast 42
Edasiliikumine
valgustumise poole 43
Budasuse omadused 48
TEINE OSA
Sissejuhatus Suurde Terviklikkusesse
5. Aluspõhimõte, mis on ühine Tiibeti budismi
kõikidele
harudele 55
Sisim teadlikkus läbistab igat liiki teadvust 57
Tee
praktiseerimine kohe praegu 58
6. Selge valguse
algmeel 61
Pingutuseta 61
Selge valguse
meele keskne tähendus 62
Raamatute
liigid 63
KOLMAS OSA
Patrul Rinpoche
“Kolm võtit, mis läbistavad
olemuse”
kommentaarid
7. Esimene võti.
Tutvumine sisima teadlikkusega 69
Puhake 70
Lõpetage mõneks
hetkeks mõtlemine 71
Šokk 72
8. Ülim viis puhata 77
Teadvuse
tasandid 78
Selge valgus
kõikides teadvustes 90
9. Kõik-hea
teemantmeel 93
Oma tähelepanu
suunamine ruumis 94
Sisima teadlikkuse määratlemine 94
10. Teine võti. Meditatsioonis püsimine 97
Ohutu 98
Pilved ja
taevas 99
Ema ja lapse
kohtumine 100
Surma selge
valgus 101
Selged
valgused, ema ja laps, poeemis 103
Kogemuse
hoidmine 103
Tegelemine häiringutega 104
Meditatsioonis
ja väljaspool meditatsiooni
olemine
on sarnased 105
Kujutlustest
vabanemise kolm põhivormi 106
11. Astmeline tee 109
Oht 110
Otsusele
jõudmine 111
12. Kolmas võti.
Enesevabastamine 113
Mitteseotuse
ruum 114
Oluline
erinevus 116
Usaldus 117
13. Kolme võtme ainukordsus 119
Altruism 120
Tee
õilsus 120
Nägemise,
meditatsiooni ja käitumise kolmsus 124
Poeemi
viimased read 130
NELJAS OSA
Vana ja uue tõlke koolkondade võrdlus
14. Suure Terviklikkuse põhistruktuurid
vana tõlke koolkonnas 133
Kaks
tõde 133
Alus,
teed ja viljad 137
Sõna
“meditatsioon” eriline tähendus 141
15. Nõuanne 147
Lisa:
“Kolm võtit, mis läbistavad olemuse”
Dza Patrul Jigme
Chokyi Wangpo 151
Valitud kirjandus 155
EESSÕNA
See on erakordne raamat, milles Tema Pühadus
XIV dalai-laama kõneleb üksikasjalikult meditatsioonist. Tehes 1984. aastal
ettevalmistusi targa Tiibeti joogi Patrul Rinpotše kaemuslikku poeemi “Kolm võtit, mis läbistavad
olemuse” tutvustavaks koolituseks Londonis, õpetas Tema Pühadus mind seda
teksti tundma oma isiklikus kabinetis Indias Dharmasalas,
sest pidin olema tema avalikul esinemisel tõlgiks. Selles raamatus olen põiminud
need isiklikud õpetused dalai-laama seminariloengutega Camden
Centre’is, et anda lugejale mõjuv ettekujutus
sellest, kuidas viia end sügavasse meditatsiooniseisundisse väljapoole ülearuste
mõtete ahistavaid katteid ja jõuda oma sisima meele
alasti tuumani. Nii saab kasutada tühikut mõtete vahel, et kogeda esmase
teadlikkuse sügavamat tasandit ja tuua see esile, jõudes kogu teadliku kogemuse
põhjani.
Raamat on
jaotatud nelja ossa. Esimeses osas selgitab dalai-laama poeemi erakordselt
vahetute juhiste konteksti ja teksti lõpus antud üksikasjalikke nõuandeid selle
kohta, kuidas suurendada empaatiat kõikide olendite suhtes ja teadmisi kõige nähtumuste
– nii isikute kui ka objektide – olemuse mõistmiseks. Teises osas tutvustab ta
Suure Terviklikkuse õpetust ja näitab, et sisim
teadlikkus on Tiibeti budismi kõikide õpetuste ühine aluspõhimõte. Kolmandas
osas kommenteerib ta seda innustavat poeemi ja avab selle tähenduse, vaadeldes
lähemalt teksti põhisõnumiks olevaid kolme võtit – kuidas määratleda sisimat teadlikkust iseendas, kuidas olla kõikides
seisundites ühenduses sisima teadlikkusega ja kuidas
vabastada end liiga paljudest mõtetest. Kolme esimese osa ühisosa on kerge märgata:
laiendades kaastundlikku empaatiat kõikidele olenditele, lõhume maha tõkked,
mis tõmbavad meid väga paljudesse edasiliikumist takistavatesse mõtetesse ja
tegudesse, ning uurides meele, iseenda ja objektide olemust, õõnestame nende
ahvatleva selgepiirilisuse külgetõmbavust, mis teeb võimalikuks mõtetevahelise ruumi kasutamise ja sügavama meele
avaldumise. Neljandas osas selgitab dalai-laama selliseid eriomaseid vaimseid
teemasid, nagu seda on kaks tõde – tavapärane ja ülim –, puhtus algusest peale,
sisemine ja väline helendus, mõistelisuse järkjärguline kahanemine ja sisima teadlikkuse kasvav tegelikustumine ning puhta
valguse äratundmine igasuguses teadvuses. Raamatu neli osa toetavad üksteist,
mistõttu võib teil tekkida soov lugeda neid läbisegi.
Lubage
lisada, et viibimine Camden Centre’i
loengute ajal Londonis oli minu jaoks äärmiselt huvitav. Minu mõlemapoolsed
esivanemad, Hopkinsid ja Adamsid, elasid
revolutsioonist saadik Ameerikas, ehkki nende juured olid Inglismaal, ning
viibimine esivanemate kodus tekitas minus põnevust, põhiliselt soovist näha,
kas ma tunnen üldse inglastega mingit sidet. Dalai-laama peatus patsifisti, oikumeeniku ja feministi, Westminsteri
dekaani (aastatel 1974–1986) reverend Edward F. Carpenteri ja tema naise Liliani kodus, nad mõlemad
osutusid väga soojadeks ja avatud inimesteks. Mind majutati Liberaalide
klubisse mõned kvartalid eemal, mistõttu pidin kõndima mööda Downing Streeti, kus asuvad peaministri
kantselei ja kodu, ja minu sisemine poisilik ulakus sundis mind tegema mõnd
sammu maja number 10 poole ning peatuma seal küllalt kauaks, et turvameest ärevile
ajada.
2. juulil juhatas Lilian Carpenter mind meeldiva ja ajuti lustaka vestluse saatel läbi
võimsa, kuid kohutavalt halli Westminster Abbey. Me veetsime lõbusalt aega, nautides teineteise
seltskonda, ja tutvusime Inglismaa suurte juhtide ajalooga, mis oli jäädvustatud
meie ümber suurtel kiviplokkidel, kuigi pean tunnistama, et tundsin end oma
eelkäijatest üha rohkem võõrdununa, ehkki mul oli Liliani seltsis järjest
kodusem olla.
Järgmisel
päeval naasin Westminster Abbey’sse,
et tõlkida Tema Pühadust. Poistekoor laulis lapselike
inglihäältega ning seejärel esitleti dalai-laamat. Esimene lause, mille ta
sellesse suurde kloosterkirikusse kogunenutele ütles, oli tiibeti keeles: “Mind
ei huvita ehitised.” Ta viipas väga kergelt käega, otsekui näidates, et mõtleb
just seda hoonet, ning osutas üles taeva poole. See oli tegelikult tema esimene
avalik seisukohavõtt Londonis; ta ei öelnud rohkem midagi ja tegi pausi, et
saaksin tõlkida. Mul polnud aimugi, mida ta kavatseb ja mis edasi tuleb, seega
puudus mul igasugune mõtteseos. Ma olin kindel, et pean tõlkima just seda, mida
laama ütleb, ehkki kontekst võimaldas mingil määral sõnu valida. Seekord mul
sellist konteksti ei olnud; minu ainus kontekst oli, et see ehitis on
kuulajatele väga tähtis! Aga see ei puutunud asjasse. See oli tema vaatepunkt,
seega pidin tõlkima just nii, nagu ta ütles, ja ma tegin seda. See oli tema
teine külaskäik Inglismaale, aga esimene ei olnud seotud õpetamisega, seetõttu
puudus mõtteseos ka kuulajatel. Reageering näis täiesti olematu; inimeste nägude
järgi võinuks oletada, et ta polnud midagi öelnud. Tema Pühadus jätkas: “Mind
huvitab see, mis toimub teie mõtetes, teie südames.” Kui ta ütleb seda tänapäeval,
järgneb sellele kohene äratundmine, sügav tõetunnetus, kuid tookord Westminster Abbey’s, nagu ma
kuulajate nägudelt märkasin, näis reageering olematu. Kui midagi isegi toimus,
siis toimus see sügavamal, ent pikapeale publik siiski soojenes silmanähtavalt.
Tema Pühadus kõneles alati oma mõtetest
ning vähehaaval hakkas maailm nägema ja tunnustama seda imet, seda inimest, kes
kutsub meid üles vaatama iseendasse. Sõnum on jäänud endiseks, avanedes üksikasjades
sedamööda, kuidas temast on saanud kogu maailma laama.
Räägin ka ühe
naljaka loo. Enne Londoni esinemisi käis dalai-laama oma kaaskonnaga Edinbourghis, Glasgow’s, Conventrys
ja mujal, kus kuulsime inimesi rääkimas: “Ta kavatseb 5. juulil kõnelda Royal Albert Hallis!” Mulle jäi mulje, et see on
Suurbritannias väga eriline koht. Ja muidugi, oma viie kaarduva rõduga lava ümber,
nii et ükski iste-koht
ei ole liiga kaugel, tekitab see imepärase tugeva lähedustunde. Lava ulatub publiku
sekka ning inimesed võivad peaaegu toetada sellele oma küünarnukid. Tema Pühaduse
vastas vasakul – mina olin nende vahel – oli esimeses reas üks sell, kes loengu
lõpupoole avas joogipurgi, mis avanedes kihises parasjagu. Nagu ikka, ei
lasknud dalai-laama ennast häirida, kuid kuna mina pidasin end alati tema
esimeseks kaitseliiniks, seistes talle nii lähedal, siis mõtlesin, et äkki too
sell kavatseb teda limonaadiga pritsida. Midagi siiski ei juhtunud ning loeng jätkus.
Kui dekaan oli lausunud oma hüvastijätusõnad ja me läksime lava taha, ütlesin
sosinal paarile tiibeti julgestustöötajale, et nad jälgiksid seda joogipurgiga
tegelast esimeses reas. Julgestajad kuulsid valesti,
et ma ütlesin “mõõgaga”, ja võtsid kasutusele kõrgendatud ettevaatusabinõud! Ma
sain oma ebaselge sosistamise eest pragada ja hiljem pidin kuulma ka nöökimist.
Pärast Royal
Albert Hallis peetud ettekannet “Rahu meeles, rahu tegudes”, mis võeti vastu väga
soojalt, tuli Tema Pühadus tagasi palju väiksemasse kohtumispaika Camden Centre’is Londonis, kus
oli päev varem alustanud neljapäevast seminarisarja vastastiksõltuvusest kui
kesksest budistlikust õpetusest. Selle sarja lõpus pidas ta viis loengut ka
selle innustava poeemi kohta, mis on käesoleva raamatu süda.
Raamat on väga rikas,
peegeldades Tiibeti meditatiivse ja mõtiskleva kultuuri sügavusi, mis on läbi
imbunud headusest ning praktilisusest. See on särav näide sellest, kui tohutut
mõju on suur Tiibeti tsivilisatsioon avaldanud kogu Aasiale ja tervele
maailmale.
Jeffrey Hopkins, PhD
Tiibeti-uuringute
UMA Instituudi president,
Virginia ülikooli
Tiibeti õppetooli
emeriitprofessor
ESIMENE OSA
Budismi tee
· 1 ·
Minu tähelepanukese
Suuremat
osa maailmast ühendab tänapäeval elektroonilise side võrgustik ja kohene
teabelevi. Kahekümne esimesel sajandil on meie ülemaailmne majandus teinud
rahvad ja inimesed üksteisest senisest sõltuvamaks. Muistsetel aegadel ei olnud
rahvusvaheline kaubandus vajalik. Tänapäeval on võimatu olla omaette ja kui
rahvastel puudub vastastikune lugupidamine, tekivad kohe probleemid. Kuigi
vaesemate ja rikkamate rahvaste vahel on sügavad lahkhelid, samuti vaesemate ja
rikkamate elanike gruppide vahel rahvaste sees, saab neid majanduslikke
lahknevusi tervendada suurema globaalse vastastiksõltuvuse ja vastutuse kaudu. Ühe
riigi elanikud peavad arvestama teise riigi elanikega, samuti oma riigi
elanikega, et olla nagu õed ja vennad, kes väärivad õigust areneda vabalt.
Vaatamata
maailma liidrite parimatele jõupingutustele, pääsevad ikka valla kriisid. Sõdades
tapetakse süütuid inimesi, eakad ja lapsed surevad endiselt. Paljud sõdurid ei
ole lahinguväljal omast tahtest, neile süütutele sõjaväelastele saavad osaks
tegelikud kannatused, mis on väga kurb. Relvadega kauplemine – tuhanded ja
tuhanded erinevad relvad ja laskemoonad –, millega tegelevad suurte riikide
tootjad, õhutab vägivalda, aga veel palju ohtlikumad kui püssid või pommid on
viha, kaastunde puudumine ja teiste õigustest mittehoolimine. Niikaua kui inimmeeles pesitseb viha, ei ole tõelist rahu võimalik
saavutada.
Peame tegema kõik, mis võimalik,
et peatada sõjad ja vabastada maailm
tuumarelvadest. Kui ma külastasin Hiroshimat, kuhu visati esimene
aatomipomm, ja nägin tegelikku sündmuspaika ning kuulasin ellujäänute lugusid,
olin südames sügavasti liigutatud. Kui paljud inimesed surid ühe hetkega! Kui
palju rohkem oli vigastatuid! Kui palju valu ja hävingut tekitab tuumasõda! Ja
vaatame, kui palju raha kulutatakse ikka veel massihävitusrelvadele! See on šokeeriv,
ääretult häbiväärne.
Edusammud teaduses ja
tehnoloogias on toonud inimkonnale muidugi palju kasu, aga sellel on hind. Näiteks,
samal ajal kui me naudime reaktiivlennunduse arengut, mis võimaldab kergesti rännata
kogu maailmas, on loodud ka tohutu hävitusjõuga relvad. Väga paljud inimesed,
olenemata sellest, kui kaunis või kui kaugel on nende kodumaa, elavad ähvardava
ohu püsivas hirmus: tuhanded ja tuhanded tuumalõhkepead on suunatud nende
poole, et tasakaalustada võimalikku rünnakuohtu, ning igasse linna võib smugeldada
kas või üheainsa lõhkepea. Aga inimesed peavad neist lahti ütlema, inimesed
peavad vastutama oma kavatsuste eest.
Ainus tee püsiva rahu
saavutamisele läheb läbi vastastikuse usalduse, lugupidamise, armastuse ja
headuse. See on ainus tee. Suurjõudude katsed saavutada ülekaalu võidurelvastumise
kaudu – olgu need keemilised, bioloogilised, tuuma- või tavarelvad – takistavad
edasiliikumist. Kuidas võib maailm, kus on nii palju viha ja vimma, jõuda
tegeliku rahuni?
Väline rahu ei ole võimalik ilma
sisemise rahuta. On üllas tegelda väliste lahenduste väljatöötamisega, aga neid
ei saa edukalt rakendada, kui inimeste mõtted on täidetud vimma ja vihaga. Just
siin peab toimuma põhjalik muutus. Igaüks peab nägema vaeva, et muuta neid põhiseisukohti,
mis kujundavad meie tundeid. Me saame seda teha ainult harjutades, süüvides
meditatsioonipraktikasse eesmärgiga järk-järgult ümber kujunda seda viisi,
kuidas iseend ja teisi tajume.
Meie maailma masendav olukord
kutsub meid tegudele. Igaüks meist on
kohustatud abistama meid kõiki ühendava inimsuse sügavamal tasandil. Kahjuks
ohverdatakse inimkond nii tihti ideoloogia kaitsmise nimel. See on täiesti
vale. Poliitilised süsteemid peaksid tegelikult inimkonda aitama, aga need
kontrollivad meid, nii nagu rahagi, selle asemel et töötada meie heaks.
Kui me suudame sooja südamega ja
kannatlikult arvestada teiste inimeste vaatekohtadega ja vahetada mõtteid
rahulikus arutelus, siis leiame, milles kokku leppida. See on meie kohustus –
armastusest ja kaastundest inimkonna vastu – otsida kooskõla rahvaste,
ideoloogiate, kultuuride, etniliste gruppide ja majanduslike ning poliitiliste
süsteemide vahel.
Kui me mõistame tõeliselt kogu
inimkonna ühtsust, muutub meie motivatsioon leida rahu tugevamaks. Me oleme
tegelikult õed ja vennad kõige sügavamas tähenduses, seetõttu peame jagama üksteise
kannatusi. Vastastikune lugupidamine, usaldus ja hool üksteise heaolu eest on
meie parim lootus kestvaks maailmarahuks.
Muidugi kannavad rahvaste juhid
selle eest erilist vastutust, aga iga inimene üksikult peab samuti olema
algatusvõimeline, vaatamata oma religioossetele uskumustele. Just inimesena, püüdes
jõuda õnneni ja vältides kannatusi, oleme selle planeedi kodanikud. Me kõik
oleme kohustatud looma paremat tulevikku.
Selleks, et omandada sõbralikkust,
sooja südant, lugupidamist teiste inimeste õiguste suhtes ja hoolivust nende
hea käekäigu üle, peame koolitama oma meelt. Selle mentaalse koolituse põhieesmärgiks
on arendada kaastundlikku ja rahulikku hoiakut – meeleseisundit, mis on tänase
inimühiskonna jaoks eriti oluline, sest sel on jõud säilitada tõelist üksmeelt
rahvaste, rasside ja erinevatest religioossetest, poliitilistest ja
majanduslikest süsteemidest pärit inimeste vahel. Kaastundliku ja rahuliku
meelega võime arendada tahet, seda ajamit, mis võib esile kutsuda muutuse.
Kas olete nõus? Või arvate, et
see on mõttetus? Ma olen vaid budistlik munk. See, millest räägin, põhineb mu
oma praktikal, mis on piiratud. Kuid ma püüan rakendada neid mõtteid oma igapäevaelus,
eriti siis, kui mul on probleeme. Muidugi, mõnikord see ei õnnestu mul. Mõnikord
ma ärritun. Aeg-ajalt kasutan karme sõnu, aga kui seda teen, tunnen kohe: “Ah,
see on vale!” Tunnen nii, sest olen omandanud kaastunde ja tarkuse praktikad.
Kui olin vaid viieteistaastane,
tungisid Hiina kommunistid Ida-Tiibetisse ning Tiibeti valitsus otsustas samal
aastal, et Tiibeti riigiasju pean juhtima mina. See oli raske aeg, sest me
taotlesime oma vabadusi, olles rusustatud, ning 1959. aastal olin sunnitud ööpimeduse
varjus pealinnast põgenema. Indias eksiilis olles pidime igapäevaselt tegelema
probleemidega, mis ulatusid vajadusest kohaneda tohutult erineva kliimaga
vajaduseni taastada kultuuriinstitutsioonid. Mu vaimne praktika andis mulle väljavaate,
mis võimaldas jätkata lahenduste otsimist, kaotamata silmist tõsiasja, et me kõik
oleme inimesed, kes on sattunud valemõtetest eksiteele ning kokku köidetud ühiste
sidemetega, valmis arenema.
See õpetas mulle, et kaastunne,
rahu ja sisekaemus on igapäevaelus loomulikud ja neid tuleb oma igapäevategevustes
arendada. Mured tulevad niikuinii, seetõttu on õige hoiaku arendamine otsustav.
Viha vähendab meie võimet eristada head halvast, aga see on üks kõrgeimaid
inimlikke omadusi. Kui see on kaotatud, oleme kadunud. Mõnikord on vaja
reageerida jõuliselt, kuid seda võib teha vihata. Viha ei ole vajalik. Sellel
ei ole väärtust. Kaastunne ja rahu on need, mis annavad elujõu kauakestvale
tugevale tahtele.
Ma nimetan kaastunnet ülemaailmseks
vajaduseks. Järjepidevast kaastundest tulenev meelerahu on inimkonna põhivajadus.
Õpilaste, poliitikute, inseneride, teadlaste, koduperenaiste, arstide, õpetlaste,
juristide jaoks – kõikide inimeste jaoks kõikides eluolukordades – on terve,
kaastundlik motivatsioon positiivse arengu alus.
Suurem osa tänapäeva inimestest,
kes on sellise hoiakuga tiibetlastega kokku puutunud, on öelnud, et tiibetlased
on hea iseloomuga ja rahulikud, kuigi peavad taluma ebaharilikke kannatusi,
olles kaotanud võõrvägede sissetungi tagajärjel oma
maa. Mõned arvavad, et see kuulub tiibetlaste iseloomu juurde, kuid enamus mõistab,
et see tuleb mõtteviisist, valmisolekust kasutada halbu olusid vaimseks
arenguks. Seetõttu ei ole nad rõhutud ning sisemise rahutuse puudumine avaldub
nende välise muretusena. See tuleb kaastundest, mille õpetamine oli Tiibetis
laialt levinud.
On suur eelis praktiseerida
kaastunnet mis tahes jõukohasel tasandil. Samuti on väga tähtis sõnastada
soove, mis väljendavad püüdu suuta toimida edaspidi kaastundlikumalt. Igasuguse
tegevuse korral, mis on seotud inimühiskonnaga, on kaastunne ja armastus
eluliselt tähtsad, olgu tegemist poliitikuga, ärimehega, sotsiaaltöötajaga,
teadlasega, inseneriga vms. Kui inimesed teevad oma tööd hea motivatsiooniga,
saab nende elukutse inimliku heaolu tööriistaks. Teisest küljest, kui inimesed
ei kasuta oma elukutset sellest ajendatult, vaid toimivad isekusest ja vihast lähtudes,
nende elukutse moondub. Selle asemel et tuua inimkonnale kasu, toob selle
elukutse oskusteave rohkem kahju. Niisiis on kaastunne esmatähtis.
Tean omast kogemusest, et enda
sisemisi hoiakuid on võimalik muuta ja inimmeelt täiustada.
Inimmeel, kuigi värvitu, kujutu ja mõnikord nõrk, võib
muutuda tugevamaks kui teras. Terastugeva meele saavutamiseks peame harjutama
kannatlikkust ja otsustavust. Kui tegeleme oma meele täiustamisega, et muutuda tugevatahtelisemaks ja meelekindamaks, aina treenides,
treenides, treenides, siis sõltumata sellest, kui palju raskusi me algul
kohtame, oleme edukad. Kannatlikkus, praktika ja aeg toovad muutuse. Ärge
kaotage julgust, olge vaprad ning püüdke teha seda, mida suudate.