C-vitamiin ­– esmane rohi kõikide hädade vastu

 

 

 

 

Sisukord

 

 

Dr Garry Gordoni eessõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    11

Eessõna  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17

 

Esimene peatükk. C-vitamiini suured annused –

universaalne vahend mikroobide vastu

 

Ärge söandage rääkida terveks ravimisest! 25

Neli ilmselt „ravimatut“ surmahaigust . . . . . . . . . . . . . . .     26

Mõned meditsiini „ravimeetodid“ on lausa barbaarsed  . .   29

C-vitamiin võib ravida viirusnakkusi  . . . . . . . . . . . . . . . .             32

Moodsa meditsiini põlgus C-vitamiini suurte                          

   annuste suhtes – kuidas see algas  . . . . . . . . . . . . . . . .   33

Herpesviirusnakkused ja C-vitamiini suured annused  . . .    35

AIDS ja C-vitamiini suured annused . . . . . . . . . . . . . . . . .      36

C-vitamiin võib ära hoida ja välja ravida                                

   ka muid haigusi peale viirusnakkuste   . . . . . . . . . . . . . 36

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38

 

Teine peatükk. C-vitamiini suured annused –

universaalne vastumürk

 

„112, AIDAKE! Mu kümnekuine beebi neelas

just alla natuke …“ 40

Kokkupuude pestitsiididega  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     41

Musta leskämbliku hammustus . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    42

Barbituraadi üledoos  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42

Kilplõugmao hammustus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   43

Seenemürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 44

Igapäevane vajadus universaalse vastumürgi järele . . . . .      46

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47

 

Kolmas peatükk. C-vitamiini suured annused –

looduse esmane vahend kõikide hädade vastu

 

„Ükskord hallil ennemuistsel ajal …“ –

meie kauge eelajalugu võimaldab

paljust hoopis paremini aru saada     49

Miks inimesed on haigustele nii palju vastuvõtlikumad?    49

Vähestele teadaolev geneetiline saladus …   . . . . . . . . . .   51

Looduse poolt „soovitatav päevane annus“ kitsele . . . . . .      52

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 53

 

Neljas peatükk. C-vitamiini suured annused –

tähtsaim arterite kaitsja

 

Liimist lahti minek – probleemi algpõhjus   56

Südamehaiguse kulg . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     56

Eriomased põhjused, miks arterites ei jätku C-vitamiini . .       62

Praegused ravimeetodid – omaksvõetud „ajutine remont“.       64

Kolesterool ja C-vitamiini puudu. . . . . . . . . . . . . . . . . .      65

Kõrge vererõhk ja C-vitamiini vaegus  . . . . . . . . . . . . . . .   66

Suhkurtõbi ja C-vitamiini vaegus . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    67

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68

 

Viies peatükk. C-vitamiini suured annused –

looduse vastus vähile

 

Toksilised koed on läinud hulluks!    70

Võib-olla me võitleme hoopis vale vaenlase vastu. . . .    70

Vähiennetus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     73

Vähi ravimine C-vitamiiniga  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 74

C-vitamiin pidurdab nii kasvajate suurenemist

   kui ka vähi levikut   . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      77

C-vitamiini suured annused tapavad vähirakke . . . . . . . .    78

C-vitamiin ei takista, vaid hoopis toetab

   traditsioonilist keemiaravi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  79

Uuringud, mis ei kinnita C-vitamiini mõju vähile . . . . . . .     80

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80

 

Kuues peatükk. C-vitamiini suured annused –

tähtsaim vananemisvastane vahend

 

Vabanemine kardetud allakäigust     82

Oksüdatiivse stressi osa degeneratiivsete haiguste arengus      83

Loogiline strateegia degeneratiivsete

   haigustega võitlemiseks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     85

Tõendid C-vitamiini tõhususe kohta degeneratiivsete

   haigustega võitlemisel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 86

Osteoporoos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      87

Artriit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    88

Alzheimeri tõbi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     89

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 93

 

Seitsmes peatükk. C-vitamiini suured annused –

arvamuskujundajad valetavad

 

Seitse meditsiinilist valet, mis tapavad  94

Vale nr 1. C-vitamiini mõju ei ole uuritud  . . . . . . . . . . . .    94

Vale nr 2. C-vitamiini mõju kohta ei ole tõendeid . . . . . . .  97

Vale nr 3. C-vitamiin ei ole ohutu . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  99

Vale nr 4. C-vitamiini kasutamine

   toidulisandina tekitab neerukive  . . . . . . . . . . . 100

Vale nr 5. Kogu vajadus C-vitamiini järele

   rahuldatakse normaalse toidu söömise kaudu  . . . . . . 102

Vale nr 6. C-vitamiini suurte annuste manustamine

   pole muud kui hinnalise uriini tootmine . . . . . . . . . . . . 103

Vale nr 7. Kui C-vitamiinist oleks kasu, siis me

   kõik ju kasutaksime seda . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  105

Aga kuidas on lugu negatiivsete tulemustega?

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108

 

Kaheksas peatükk. C-vitamiini suured annused –

vaja on revolutsiooni                                                                       

 

Kas kasum on tähtsam kui inimesed?  109

Massiivsed huvide konfliktid  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 110

Kui levinud on sellised huvide konfliktid? . . . . . . . . . . . .  112

Miks FDA ja selle ravimifirmadest kliendid

   vihkavad toidulisandeid?  . . . . . . . . . . . . . . . . . . .113

Ristiretk mittetoksilise vähiravimeetodi vastu,

   mis tõepoolest toimib  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 115

Codex Alimentarius: C-vitamiini suured annused

keelatakse rahvusvahelise lepinguga . . . . . . . . . . . . . . 121

„Elav tõend!“, C-vitamiin, McGuff ja FDA . . . . . . . . . . . . 122

Uus-Meremaa – C-vitamiini suurte annuste

   revolutsiooni esimene võit  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123

 

Üheksas peatükk. C-vitamiini suured annused –

kuidas nendest kasu saada

 

Kuhu me siit edasi läheme?                             126

Miks see aine on nii tõhus ja tähtis?  . . . . . . . . . . . . . . .   126

Vere C-vitamiini-sisalduse optimeerimine . . . . . . . . . . .   128

Tohutu läbimurre C-vitamiini manustamisel

   toidulisandina suurtes annustes  . . . . . . . . . . . . . . . . 129

Mis on liposoom? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 130

Tegeliku C-vitamiini-vajaduse määramine  . . . . . . . . . 131

Praktilised soovitused   . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   132

Kokkuvõte  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 134

 

TEABEKOGUD

 

Nendele, kes soovivad rohkem põhjendusi

 

TEABEKOGU A. Kuidas C-vitamiin töötab 137

Kuidas on lugu nakkushaigustega? . . . . . . . . . . . . . . . .   134

Miks raud hõlbustab mitte üksnes patogeenide kasvu,

   vaid ka nende tapmist? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 134

Kuidas see kõik on seotud C-vitamiiniga? . . . . . . . . . . .   134

Kuidas see mõjutab vähki? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  134

 

TEABEKOGU B. 20 viisi, kuidas C-vitamiin

tugevdab immuunsüsteemi                             150

 

TEABEKOGU C. C-vitamiini olulised

ülesanded metabolismi valdkonnas                 154

Kollageeni süntees   . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    154

Aluskile süntees . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       155

Kiirendab haavade paranemist . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     156

Karnitiini süntees . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     156

Neurotransmitterite süntees . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 156

C-vitamiin soodustab kaltsiumi sidumist luukoesse . . .   157

Looduslik antihistamiin  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    157

C-vitamiin osaleb mitmel viisil immuunsüsteemi

   toimimises ja tugevdamises . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 158

 

TEABEKOGU D. C-vitamiini side

südamehaiguste riskiteguritega  160

Kõrge vererõhk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  160

Kolesterooli ja triglütseriidide tase . . . . . . . . . . . . . . . 161

Arteripõletik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 165

Lipoproteiin(a) tase  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     167

Suhkurtõbi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     168

Suitsetamine. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      170

Fibrinogeeni sisaldus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        172

 

TEABEKOGU E. Neerukivide

moodustumise riskitegurid 174

 

TEABEKOGU F. Toksiinide mõju minimeerimine  178

Hammaste halb seisund – üks toksiinidega

kokkupuute peamisi allikaid  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   179

Kehv seedimine – väga oluline toksiinide allikas   . . . . .     180

Reaktsioonivõimelise raua sisalduse vähendamine . . . .      181

 

TEABEKOGU G. C-vitamiini suurte annuste

tasakaalustamine muude toidulisanditega 183

 

TEABEKOGU H. Avaldatud uuringud, mis

toetavad C-vitamiini kasutamist toksiinidega

kokkupuute ja nakkushaiguste ravimiseks 186

Aflatoksiinimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      188

AIDS/HIV . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    189

Alkoholi- ehk etanoolimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . .       191

Alzheimeri tõbi ja dementsus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       194

Alumiiniumimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    195

Amfetamiinimürgistus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       196

Amööbdüsenteeria . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        197

Arseenimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        198

Artriit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        199

Barbituraadi üledoos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    200

Batsillaarne düsenteeria (šigelloos) . . . . . . . . . . . . . . .  201

Bensantroonimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  202

Benseenimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       203

Brutselloos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        204

Difteeria . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .         206

Elavhõbedamürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 208

Entsefaliit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 210

Fenoolimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       211

Fentsüklidiini mürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  212

Fluoriidimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     213

Gripp . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      214

Herpes . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      215

Kaadmiumimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       216

Keeritsustõbi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     217

Kiirguse toksiline mõju . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 218

Koerte katk, kassikatk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     221

Kolesterool (kõrge LDL-kolesterooli tase) . . . . . . . . . . .       222

Kopsupõletik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    223

Kroomimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      225

Kõrgvererõhutõbi  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   226

Lastehalvatus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 227

Leepra . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     229

Leetrid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      230

Loomsed mürgid  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      231

Läkaköha . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      233

Lämmastikdioksiidimürgistus  . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     234

Malaaria  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 235

Marutõbi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   237

Mononukleoos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     238

Mumps . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       239

Niklimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     240

Ohratoksiini toksiline mõju . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .  242

Osooni toksiline mõju . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   243

Osteoporoos . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   244

Parakvaadimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    246

Pestitsiidi- ja herbitsiidimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . .   247

Pliimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   249

Polüklorobifenüülide toksiline mõju . . . . . . . . . . . . . . .       251

Pseudomonas’e nakkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .        252

Seenemürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     253

Seleenimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     254

Stafülokokinakkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    255

Streptokokinakkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     256

Strühniinimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     258

Süsiniktetrakloriidimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     259

Teetanus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    260

Toksilised nitraadid ja nitritid . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    262

Toksilised ravimid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .     264

Trüpanosoominakkused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       271

Tuberkuloos  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    272

Tüfoidne palavik  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .    276

Vanaadiumimürgistus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 277

Vähk . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .   279

Vöötohatis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .      281

Äge viirushepatiit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .       282

 

Viidatud kirjandus                                           285

 

 

Eessõna

 

Garry Gordon, MD

 

 

Olen juba palju aastaid kõrgelt hinnanud dr Thomas Levy suurt teaduslikku panust C-vitamiini imelise ravitoime väljaselgitamisse. Ma olen patsientide ravimisel ja paljude riikide arstide õpetamisel väga sageli kasutanud tema raamatut „Ravida ravimatut: C-vitamiin, nakkushaigused ja toksiinid“.

Tänu dr Levy koostatud ulatuslikule ülevaatele teaduskirjandusest (üle 1200 viite) teavad nüüd paljud, millisel kujul ja millises annuses toob C-vitamiin kõige rohkem kasu – ja tema kogutud teave näitab, et C-vitamiini ametlikult heakskiidetud päevane annus on väga kaugel allpool seda kogust, mis suudaks tagada meie rakkude tervise ja tõrjuda nakkushaigusi. C-vitamiin sellises annuses, mis näib hiiglaslikuna, nimelt 5000–20 000 mg (5–20 g) või rohkemgi suu kaudu ja 20 000–200 000 mg (20–200 g) veenisiseselt, võib päästa – ja on päästnud – elu ka siis, kui miski muu enam ei aita.

See raamat ilmub ajal, kui meie tervishoiusüsteem käib alla. Me oleme kaotamas oma õigust ise otsustada, millist arstiabi tahame. Me oleme kaotamas võimalust ravida end heas haiglas ja asjatundliku arsti juures; me kaotame häid arste, sest nad loobuvad oma tööst seadusandlike ja riiklike sunniviisiliste piirangute tõttu.

„Korruptsioon on võim pluss monopol miinus läbipaistvus.“ See tundmatu autori sentents kirjeldab meie suurkorporatsioonide kontrolli all oleva valitsuse praegust toimimist. Me ei tohi istuda tegevuseta ja mõelda, et Obama esitatud tervishoidu käsitlev eelnõu, mis rahva tahte ja põhiseaduse vastaselt muudeti seaduseks, võib asja kuidagi parandada. Kui seda ei tühistata, saame ka tulevikus näha üksnes sama ja veel hullematki.

Me kulutame siin praegu tervishoiule rohkem kui ükski teine riik kogu maailmas, kuid läheme üha paksemaks ja jääme üha haigemaks, võttes samas üha rohkem ravimeid. Firmad turustavad lobby-tööga hiigelkogustes surmavalt ohtlikke ravimeid ning teenivad triljoneid dollareid inimeste haigustelt ja kannatustelt. Retseptiravimeid igale vanuserühmale lastest vanainimesteni, järelmõjuga veel isegi sündimata lastele, pressitakse meile peale massitarbija jaoks ettenähtud õnneküllaste reklaamiklippidega.

Kuidas me saame häält tõsta mõne ravimireklaami paikapidavuse vastu, kui selles näidatakse naeratavat ja end hästi tundvat inimest, kas jalutamas päikeseloojangu ajal kaunil rannal või nautimas kohtumist oma lähedastega perekokkutulekul, olles nüüd õnnelik ja rõõmus, sest haigus, mis tal „diagnoositi“ – depressioon, südamehaigus, vähk, kõrge kolesteroolitase või impotentsus – on lõpuks ometi välja ravitud uusima imerohuga. Nendes reklaamiklippides soovitatakse teil alati „küsida oma arstilt“ kõnealuse rohu kohta, kui kahtlustate, et teil võib olla mõni kirjeldatud sümptom või haigusseisund … ja mitte pöörata tähelepanu kümnetele kahjulikele kõrvalmõjudele, mis reklaamiklipi lõpus vastutuse vältimiseks rahulikult ja kiiresti ette vuristatakse. Kui arst, keda te usaldate, usub sellesse ravimisse ja kui Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA) on selle heaks kiitnud, siis peab see olema ju kindlaim ja parim ravivahend, kas pole?

Aga see ei ole nii! Jutt käib ainult rahast – ja sümptomite kontrolli all hoidmisest. Enamik ravimeid üksnes maskeerib sümptomeid, ei tegele haiguse algpõhjuste väljajuurimisega ning tekitab selle asemel uusi haigusi ja hädasid, mille vastu on vaja võtta juba muud rohtu. Ravimifirmad teavad seda, kuid varjavad teie eest.

Kurb on lugeda, kui Wall Street Journal teatab, et üle veerandi Ameerika lastest ja noorukitest võtab tänapäeval pidevalt mõnda retseptiravimit, kusjuures 7% nendest tarvitab kahte või enamat ravimit. Gripivaktsiine ja depressiooniravimeid kirjutatakse välja lapseootel naistele, kuigi on teada, et need on lootele kahjulikud ja põhjustavad lapsel hilisemas elus kroonilisi haigusi. Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) andmetel tarvitab pool ameeriklastest pidevalt retseptiravimeid, ligikaudu üks kolmandik võtab iga päev kahte või enamat retseptiravimit ning üle 10% ameeriklastest kasutab sageli korraga viit või enamat rohtu. Sellist statistikat arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, kui Ameerika arstide ühenduse ajakiri Journal of The American Medical Association teatab, et ravimite surmavad kõrvaltoimed on tänapäeval Ameerika Ühendriikides peamine surmapõhjus.

Riikliku kontrolli, ametliku meditsiini ja ravimifirmade vahelise pahasti lõhnava suhte on avalikkuse ette toonud ei keegi muu kui Harvardi ülikooli meditsiinikooli arst dr Marcia Angell, kes oli varem maailma ühe prestiižikaima meditsiiniajakirja New England Journal of Medicine peatoimetaja. Dr Angell kritiseerib avameelselt praegust Ameerika Ühendriikide tervishoiusüsteemi ja ravimitööstust oma raamatus „The Truth About the Drug Companies: How They Deceive Us and What to Do About It“ („Tõde ravimifirmade kohta: kuidas nad meid petavad ja mida selle vastu ette võtta“) ning suurepärases artiklis, mis ilmus ajakirjas New York Review of Books pealkirjaga „Drug Companies & Doctors: A Story of Corruption” („Ravimifirmad ja arstid – korruptsiooni lugu“). Paljastades rahalis-korruptiivseid sidemeid praeguste Ameerika Ühendriikide tervishoius valitsevate tavade ja ravimifirmade toel toimuvate teadusuuringute vahel, kirjutas ta järgmist:

 

Keegi ei tea täpset summat, mille ravimifirmad maksavad arstidele, kuid Ameerika Ühendriikide üheksa suurima ravimifirma aastaaruannete põhjal hindan, et see summa ulatub ainuüksi Ameerika Ühendriikides kümnetesse miljarditesse dollaritesse aastas. Selliste vahenditega on ravimitööstus saavutanud väga ulatusliku kontrolli selle üle, kuidas arstid hindavad ja kasutavad ravimitööstuse tooteid. Ravimitööstuse laialdased sidemed arstidega, eelkõige prestiižsete meditsiinikoolide juhtivate õppejõududega, mõjutavad teadusuuringute tulemusi, ravitavasid ja isegi arusaama sellest, mida pidada haiguseks.“

 

Peavoolumeditsiin ja -meedia, mida kontrollivad FDA ja tema ravimifirmadest „kliendid“, on teinud kõik, mis nende võimuses, et C-vitamiini ja muid looduslikke ning taskukohaseid eneseravi-vahendeid ei hakataks kasutama esimese abinõuna iga tervisehäda puhul, mis meid võib tabada.

Miks nad seda teevad?

Sest toidulisandeid ei saa patenteerida ja sellepärast ei kõlba need erinevalt ravimitest triljonite dollarite teenimiseks intellektuaalomandiõiguse kaudu. See ei tähenda aga, et nad pidevalt ei püüaks leida võimalust omandada kontrolli meie ravivalikute üle; selle nimel tehakse propagandat, levitatakse valeinfot ja võetakse vastu kavalaid seadusi, kõik muidugi „rahva ohutuse“ nimel. Juulis 2011 esitasid FDA ja senaator Dick Durbin (demokraat) järjekordse seaduseelnõu – 2011. aasta toidulisandite märgistamise seadus (S.1310) –, mis on välja mõeldud kindla eesmärgiga lämmatada toidulisanditootjaid naeruväärsete ja ülearuste märgistus- ja hoiatamisnõuetega.

Nad ei taha, et avalikkus saaks teada, milline uskumatult tugev ravitoime on C-vitamiini suurtel annustel (kui suu kaudu võetakse iga päev sisse 4–20 ja enamgi grammi ning veenisiseselt manustatakse vajaduse korral 30–200 ja enamgi grammi päevas); selliste annuste puhul aitaks C-vitamiin inimkonnal võidelda kõige raskemate krooniliste ja ägedate terviseprobleemidega.

Me peame kõik õppima, kuidas tulla toime lõputute terviseprobleemidega väiksematest õnnetustest antibiootikumide suhtes resistentsete nakkushaigusteni, mis tapavad Ameerika Ühendriikides igal aastal üle 100 000 inimese. Me peame olema täielikult informeeritud kõikidest võimalustest ja võitlema süsteemi vastu, mis püüab võtta meilt võõrandamatut õigust valida looduslikke ravi-vahendeid tavameditsiini ettekirjutuste asemel.

Dr Levy näitab meile, kuidas päästa elusid. Me vajame rohkem selliseid võitlejaid, nagu on tema ja Ralph Fucetola, JD, kes on saanud tuntuks „vitamiiniadvokaadina“ ning keda on korduvalt esile tõstetud selle tähtsa rolli eest, mida ta mängis 1995. aasta DHEA kohtuasjades, esindades Life Extension Foundationit (Elu Pikendamise Fond), samuti hiilgav põhiseadusetundja Jonathan Emord, kes on föderaalkohtus võitnud FDA-d seni kokku kaheksal korral, kaitstes Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 1. parandust ja kodanike õigust saada alternatiivset ja eksperimentaalset ravi. Paljud „alternatiivsed“ raviviisid võivad tarbijate nõudmisel muutuda peavoolumeditsiini osaks – seda siis, kui inimesed saavad teada rohketest muudest elu päästmise võimalustest, mis on tegelikult olemas.

Oma uusimale ja väga teretulnud raamatule on dr Thomas Levy valinud täpse ja põhjendatud pealkirja „Esmane rohi kõikide hädade vastu“. Me elame väga keerulisel ajal paljudest mürkidest rikutud planeedil, mida tabavad olulised magnetilised ja atmosfäärimuutused – need annavad oma panuse sellesse krooniliste degeneratiivsete haiguste epideemiasse, mida tänapäeval näeme vohamas kõikjal enda ümber, alates südamehaigustest, vähist, rasvumisest, suhkurtõvest jne. On vaja temasugust eksperti ja tõeliselt motiveeritud propagandisti, et teavitada avalikkust kõikidest nendest hämmastavalt tõhusatest, peaaegu mittetoksilistest raviviisidest, mida liigagi sageli kasutatakse Ameerikas alles pärast seda, kui ükski tunnustatud raviviis ei ole aidanud.

Minu arvates ei ole üldse küsimust, kas C-vitamiin on tõesti kõige universaalsem ravim, mida tänapäeval teame. Iga tervisehäda on paremini ravitav ja paranemine täielikum, kui patsiendid saavad vajalikus annuses C-vitamiini.

Me vajame meditsiini revolutsiooni ja dr Thomas E. Levy on kahtlemata üks olulisimaid teenäitajaid, kes aitab meid juhtida tõelise tervise ja pika eluea poole.

 

 

 

Sissejuhatus

 

 

 

 

Ma tundsin aukartust, kui juhtusin pealt nägema sündmust, mis muutis alatiseks suuna, mille olin elus valinud, ja viisi, kuidas ravida patsiente. Sel päeval nägin, kuidas ühel väga raskes seisundis hulgiskleroosipatsiendil toimus kiire ja hämmastav kliinilise seisundi paranemine, mida lihtsalt ei peetud võimalikuks. Olen kindel, et kui ma poleks seda näinud oma silmaga, siis oleksin öelnud: „See on võimatu!“ Kuigi olin tähele pannud paljusid muidki samalaadseid, ehkki mitte nii vapustavaid tervenemisi, oli selle patsiendi seisundi paranemine nii hämmastav ja toimus nii kiiresti, et see muutis täielikult minu arusaamu füsioloogiast, haigustest ja nende ravimisest.

See juhtus 1993. aasta suvel Colorado Springsis. Kuni selle ajani olin täielikult pühendunud oma erapraksisele. Kardioloogia oli minu valitud eriala juba meditsiiniõpingute esimesel kursusel – enamikul minu kursusekaaslastest ei olnud sel ajal nii kindlat sihti ja otsustavust. Juba noorukina tahtsin saada arstiks. Kõigil ülejäänud õpinguaastatel ja peaaegu kogu erapraksise vältel olin väga õnnelik selle üle, mida tegin. Tundsin, et toon oma patsientide ellu väga suuri positiivseid muutusi.

1992. aasta paiku hakkas mind aga närima teatav rahulolematuseuss. Mulle tundus, et kardioloogiapraksisest jääb justkui väheks. Kuigi mul ei olnud kahtlust, et olin aidanud muuta oma patsientide terviseseisundit oluliselt paremaks, oli ikkagi nagu midagi puudu. Nendele suhteliselt vähestele inimestele, kellele usaldasin oma tundeid, rääkisin mind rahutuks tegevast tundest, et mul tuleks tegeleda millegi tähtsamaga, kuigi mul polnud mingit ettekujutust, mis see uus „miski“ peaks olema.

Umbes aasta hiljem kohtasin dr Hal Hugginsit, tõelist maadeavastajat meditsiini alal, kes mõistis täielikult, et väga paljud haigused algavad hambaarstitoolist. Dr Huggins pani kahtluse alla moodsa hambaravi paljud põhilised, kuid sellele vaatamata väärad arusaamad – mille eest paljud teda austasid, kuigi veelgi rohkem oli vist neid, kes teda sõimasid. Dr Hugginsil olid konkreetsed tõendid, et paljud üldiselt omaksvõetud hambaravimeetodid avaldavad olulist negatiivset mõju organismi kui terviku seisundile.

Dr Huggins oli minu kohatud arstide hulgas tõepoolest üks esimesi, kes ravis kogu patsienti. Ta oli hamba-, mitte üldarst, kuid käsitles siiski ka paljusid muid küsimusi peale patsiendi hamba-mure. Ta tegeles koos oma assistentide meeskonnaga toitumise, dieedi, toidulisandite ja elustiili küsimustega. Kui ta tegi patsiendi hambaid kontrollides ja ravides kindlaks muu terviseprobleemi, hoolitses ta selle eest, et patsient pöörduks eriarsti poole.

Sel ajal oli dr Hugginsil laialdane praksis; ta oli spetsialiseerunud hambatoksiinide, sealhulgas elavhõbeplommide ja krooniliste infektsioonipesade kõrvaldamisele. Kuigi hambatoksiinid ei olnud minu jaoks päris uus teema, polnud ma oma südamepatsientide hindamisel ja ravimisel pööranud sellele kunagi erilist tähelepanu. Ma ei olnud eales mõelnud võimalusele, et varasem hambaravi, eriti endodontne (nn juurekanali) ravi, võib põhjustada valusid rinnus, arteri sulgumisi ja südameatakke, mille all paljud minu patsiendid kannatasid.

Varsti pärast meie kohtumist kutsus dr Huggins mind oma kliinikusse vaatama, mida ta teeb. Ma läksin sinna, olles valmis midagi õppima, kuid ma ei olnud kaugeltki valmis selleks, mida seal nägin ja kogesin.

Hiljem külastasin dr Hugginsi kliinikut veel mitmel korral. Minu uudishimu ja hämmastus üha kasvasid, kui nägin üht patsienti teise järel reageerimas ravile viisil, mis oli täielikult vastuolus sellega, mida minu arstistuudium oli mind õpetanud ootama. Enamik tema patsientidest oli väga raskes seisundis. Kaugelearenenud hulgiskleroosi juhtumid, amüotroofne lateraalskleroos (Lou Gehrigi tõbi), Parkinsoni tõbi ja Alzheimeri tõbi olid tavalised. Paljud patsiendid ei saanud enam ratastoolita liikuda. Päris kindlasti polnud ma kunagi näinud ega isegi kuulnud, et sellistel patsientidel võiks esineda mingit olulist kliinilise seisundi paranemist – olenemata raviviisist või meditsiinilise sekkumise laadist. Aga selles kliinikus oli seisundi oluline paranemine reegel. Vaid harva juhtus, et patsiendi tervis ei läinud tavalise kahenädalase ravi jooksul oluliselt paremaks.

Kõiki patsiente jälgiti, tehes ulatuslikke ravieelseid ja -järgseid laborianalüüse. Normist erinevad vere- ja uriinianalüüside tulemused muutusid pärast kahenädalast haiglaravi tavaliselt normaalseks või normilähedaseks. Podagra-tasemele lähenevad kusihappesisalduse näidud langesid järsult, maksa- ja lihaseensüümide sisalduse normist erinevad väärtused paranesid kiiresti. Mida rohkem ma seda haiglat külastasin, seda rohkem lõid kõikuma minu arstihariduse alussambad. Dr Huggins tundis ilmselgelt füsioloogiat ja keemiat palju paremini kui ükski teine arst, keda olin kohanud, ning tema patsientide kliinilise ravi tulemused näitasid järjekindlalt tema raviviiside õigsust.

Kui kogu see teave oli minus settinud, sain aru, et paljud kroonilised degeneratiivsed haigused ei tähenda tegelikult pöördumatut kohtuotsust, mis kuulutab kannatusi ja enneaegset surma. Nägin oma silmaga, milliseid lihtsaid ja terviklikke meetodeid kasutati peaaegu kõikide selliste haiguste ravimiseks ja positiivsete tulemuste saavutamiseks.

Kuigi esimesed külaskäigud dr Hugginsi kliinikusse olid juba kõigutanud enamikku minu meditsiinialastest tõekspidamistest, pidid varsti muutuma ka nende põhialused.

Sellel minu elu pöördelisel päeval veeretas põetaja hambaarstikabinetti väga haige ja loiu patsiendi. See naine oli üks paljudest kaugelearenenud hulgiskleroosi põdevatest ratastoolipatsientidest, kes olid lõpuks kuidagi jõudnud dr Hugginsi kliinikusse. Röntgeniülesvõte tema suust näitas hammaste ulatuslikku patoloogiat – isegi minu üsna kogenematu silma jaoks. Palju hambaid oli puudu, suus olid mõned implantaadid ning suretatud närvi ja ravitud juurekanaliga hambad, ka lõualuu kogumass näis olevat kahanenud. Kuigi tema üldine terviseseisund oli halb, tehti tema hammastele sel päeval mitmetunnine kirurgiline operatsioon. Mõned hambad tõmmati välja, varem väljatõmmatud hammastest lõualuusse jäänud õõnsusi puhastati ja mõned elavhõbeamalgaamist plommid asendati bioloogiliselt kokkusobivate komposiitplommidega.

Sel ajal mõtlesin endamisi, et see oli küll kaugelt liiga suur töö nii haige ja ilmselt ka nõrga patsiendi jaoks. Pealegi teadsin, et mõned minu noored ja terved sõbrad, kellel hambaarst oli eemaldanud ühe külastuse ajal mitu tarkusehammast, pidid pärast seda veetma mitu päeva voodis, enne kui jõud järk-järgult tagasi tuli ja algas tervenemine.

Selle patsiendiga ei olnud asi nii. Peaaegu kohe pärast kirurgilise operatsiooni lõppu ta naeratas, tegi natuke naljagi, teatas, et tema energia on taastunud, ja ütles isegi, et tahab minna õhtul koos põetajaga linna peale, et proovida süüa biifsteeki nende väheste korras hammastega, mis olid jäänud tema vasakusse suupoolde. Tagasihoidlikult väljendudes olin lihtsalt pahviks löödud. Ma teadsin vaistlikult, et toksiinide eemaldamine kehast on hea asi, aga kas tõesti nii hea ja nii kiire toimega?

Rääkisin oma hämmastusest ja umbusust dr Hugginsile. Ta naeratas ja üksnes osutas tilgutikotile, millest lahus ikka veel patsiendi veeni tilkus. Ma ei pidanud seda mingiks vastuseks, kuna olin ise pannud tuhandeid haigeid tilguti alla ega olnud kunagi näinud sellist hämmastavat mõju patsiendi seisundile. Ta ütles, et see on C-vitamiini lahus, mida haigele manustatakse.

C-vitamiin? Ma olin veel rohkem hämmastunud. Nagu iga teine inimene, nii teadsin ka mina, et C-vitamiin on küll hea asi, kuid organism võib seda saada vaid täisväärtuslikust toidust või toidulisanditest ning tavaliselt mitte rohkem kui 50–250 milligrammi korraga. Selles tilgutikotis oli 50 grammi (50 000 milligrammi) C-vitamiini ja seda manustati kogu operatsiooni vältel.

Kuigi ma ei teadnud, miks C-vitamiin oli sellele patsiendile nii hästi mõjunud, taipasin kohe, et olin leidnud uue relva oma ravivahendite arsenali. Kuid isegi siis ei teadnud ma veel, kui võimas see uus relv on. Aga see tähistas minu teise ja kindlasti tähtsama arstihariduse omandamise algust. Kui vaatan sellele praegu tagasi, siis saan aru, et mu varasem väljaõpe oli andnud mulle vaevalt midagi enamat kui suhteliselt korraliku aluse kõigele, mida pidin juurde õppima pärast kohtumist dr Hugginsiga. Kummalisel kombel oli üks hambaarst õpetanud mulle kliinilise meditsiini ja füsioloogia kohta rohkem kui kõik varem minu elus kohatud meditsiinidoktorid kokku.

Kui ma hakkasin uurima teaduskirjandust C-vitamiini kohta, siis minu hämmastus üksnes kasvas. Sain teada, et C-vitamiin on midagi hoopis enamat kui vitamiin, mida inimene peab saama ühe tillukese annuse iga päev, et mitte haigestuda vaegushaigusesse skorbuuti. Võib öelda, et see on kõige olulisem toitaine, mida me saame sisse süüa.

Vastupidiselt peavoolu arstide pimesi korratavale mantrale „seda ei ole teaduslikult uuritud“ leidsin väga palju teavet, millest enamik pärineb kõige tunnustatumatest ja lugupeetavamatest meditsiiniajakirjadest. Artikkel artikli järel rääkis sellest, et C-vitamiinil on ainulaadne võime hävitada, neutraliseerida või muul viisil välja ravida uskumatult paljusid erinevaid nakkushaigusi, eriti viirushaigusi. Peale selle näib, et ei ole ühtegi mürgistust ega toksilist kahjustust, mille tagajärgi õigesti manustatud C-vitamiini annus ei raviks.

Dr Frederick Klenner hakkas 1940. aastatel esimesena kasutama C-vitamiini megagrammiseid veenisiseselt manustatavaid annuseid selleks, et tõhusalt ravida paljusid nakkushaigusi või saavutada isegi patsiendi täielik tervenemine. Mõnda neist haigustest peetakse isegi praegu ravimatuks, nagu lastehalvatus, teetanus ja entsefaliit. Ta oli teerajaja, kes näitas, et C-vitamiin võib toimida väga tõhusa vastumürgina selliste mürkide surmavate annuste puhul nagu süsinikmonooksiid (vingugaas), pestitsiidid, barbituraadid ja isegi raskmetallid.

Ka teised arstid on sellest ajast saadik järginud dr Klenneri näpunäiteid ja kui nad on kasutanud tema soovitatud annuseid, on nad saanud samasuguseid tulemusi. Minu otsesed kogemused C-vitamiiniga on olnud samuti hämmastavad, vaadatuna igast mõistlikust kliinilisest vaatenurgast. Kardioloogina ei ole mul küll kunagi olnud võimalust ravida nii erinevaid nakkushaigusi ja mürgistusi kui need, millega puutus kokku dr Klenner. Sellele vaatamata olen ka mina edukalt ravinud paljusid seisundeid, mille vastu tänapäeva arstiteadus oskab soovitada üksnes voodirahu, toetavat hooldust ja õrna lootust, et ehk suudab immuunsüsteem ka seekord lõpuks ikkagi peale jääda.

Mul on tulnud kahel korral ravida Lääne-Niiluse viirusesse nakatunud inimest ja need kaks patsienti kahest said täiesti terveks pärast üksnes kolmepäevast ravi C-vitamiini ülekannetega veeni. Mõlemad patsiendid olid enne seda olnud juba kuude viisi haiged ja nendest ühel oli viiruse levik arenenud nii kaugele, et laborianalüüside kohaselt oli tal tekkinud ka hepatiit. Sellele vaatamata kadus isegi hepatiit sama kiiresti ja täielikult kui kõik muud selle haiguse märgid ja sümptomid. Samamoodi tervenesid kolme päevaga C-vitamiini veeniülekannete toimel ka need kaks patsienti kahest, kes pöördusid minu poole nakkusliku mononukleoosiga. Mõlemad olid noored inimesed ja üks neist oli olnud juba mitu kuud nii haige, et langes sellepärast kolledžist välja.

Kui külastasin tuttavaid Lõuna-Ameerikas Colombias, paluti mul ravida üht 15-aastast tüdrukut, kellel oli hemorraagiline Dengue palavik. Veenisisene C-vitamiin ei olnud kättesaadav, seepärast kasutasin 10 grammi suukaudset liposoomset C-vitamiini. See lihtne ravi tegi ta kolme päevaga täiesti terveks.

Isegi Lyme’i tõbi ehk puukborrelioos allub C-vitamiin-ravile. Erinevalt paljude muude nakkushaiguste ravimisest C-vitamiiniga, mida olen pealt näinud, on veenisisese C-vitamiiniga mõne päeva jooksul täielikult välja ravitav siiski ainult äge puukborrelioos. Krooniline puukborrelioos, mis on organismis olnud juba kuid või aastaid, on alati reageerinud hästi C-vitamiini suurte annuste kasutamisele, kuid sellega ei ole õnnestunud borrelioosi lõplikult välja juurida või inimest päris terveks ravida. Siiski on paljud minu patsiendid saavutanud tänu C-vitamiin-ravile taas kliiniliselt normaalse seisundi, kuigi haigust põhjustanud mikroobi ei õnnestunud kehast päriselt kõrvaldada. Puukborrelioosi ja selliste krooniliste nakkuste nagu AIDS ja C-hepatiit puhul saab patsiendi C-vitamiiniga sageli ravida sümptomivaba või peaaegu sümptomivaba seisundini. See võimaldab patsiendil oma nakkusega piiramatu aja „koos eksisteerida“ ja jätkata normaalset elu.

C-vitamiin on ühtlasi parim vahend hea tervise säilitamiseks. Nakkustel on harva võimalik meis kanda kinnitada, kui C-vitamiini sisaldus kehas on normaalne. Ka enamik vähktõvejuhtumitest saab alguse neist kudede piirkondadest, milles on suurenenud oksüdatiivne stress; seda saab öelda ka nii, et nendes piirkondades ei ole piisavalt C-vitamiini. Nagu me käesolevas raamatus näeme, on ka infarktini viivate südame veresoonte ummistuste kujunemisel tegemist C-vitamiini puudusega pärgartereid vooderdavas sisemises rakukihis (kohalik skorbuut).

Iga arst, kes on oma arsenali võtnud 50- või 100-grammiste C-vitamiini dooside veenisisese manustamise, on saanud näha selliseid kliinilise seisundi paranemise juhtumeid, mida enamik arste peab kokkusattumusteks või lihtsalt võimatuks.

2009. aastal raviti veenisisese C-vitamiiniga terveks koomasse langenud seagripihaige, kes oli juba sõna otseses mõttes jõudnud punkti, kus tema edasist elus hoidmist hingamisaparaadi abil peeti mõttetuks. Tal olid juba diagnoositud ka röntgenipildil täieliku varjustusega (nn valge) kopsupõletik ja karvrakkleukeemia. Sellest lausa uskumatust loost tehti film pealkirjaga „Living Proof!“ (Elav tõend!), mida näidati Uus-Meremaa telesaates „60 minutit“ augustis 2010. Mehe raviarstid tahtsid juba „tõmmata seinast pistiku“, mille abil patsienti terve eelneva kuu elus hoiti, kuid patsiendi omaksed nõudsid, et enne tuleks proovida C-vitamiin-ravi Klenneri annustes. Ravi andis kiiresti tulemusi ja need olid hämmastavad. Peaaegu otsekohe hakkasid patsiendi kopsud puhastuma ja ta tervenes sedavõrd, et tema kunstliku elushoidmise võis lõpetada. Mõne nädala pärast lahkus ta haiglast omal jalal. Veelgi enam: selgus, et leukeemia oli kadunud koos seagripiga. Olles oma silmaga näinud seda imetaolist ellu tagasipöördumist ja oskamata pakkuda ühtegi muud selgitust, tegid teda ravinud arstid kokkuvõtte, et tegemist oli mingi kokkusattumusega – igatahes ei olnud tervenemisel mingit seost C-vitamiini manustamisega!

Toetudes oma enam kui 15 aasta pikkusele uurimistööle ja isiklikele kogemustele, võin täiesti kindlalt öelda, et suured C-vitamiini annused on lausa imerohi kõikide muude meie käsutuses olevate moodsate ravimite kõrval. Köidete kaupa on olemas uurimusi, mis näitavad, et see on tõesti nii. See on üks ohutuimaid teadaolevaid ravimeid – C-vitamiini toksiline annus on seni veel leidmata, mis on juba ise väike ime. Isegi siis, kui mõne päeva jooksul manustatakse sadu gramme C-vitamiini, on ainsaks kõrvalnähuks alati olnud hea tervis. C-vitamiini hind on enamiku retseptiravimite ja raviprotseduuridega võrreldes lausa naeruväärselt madal. Paljud haigused ja seisundid, mille kohta teadlased on näidanud, et C-vitamiin ravib need täielikult välja, on tavaliste ravimite ja raviviiside kasutamisel ikka veel ravimatud.

Miks valitseb siis selline peaaegu üleüldine soovimatus kaaluda C-vitamiini suurte annuste kasutamist või isegi vaadata tõendeid sellise ravi edukuse kohta? Selle küsimuse jätan vastamiseks lugejale. Olenemata sellest, mis on sellise suhtumise põhjus, on see andestamatu! Mitte miski ei muutu, enne kui avalikkus hakkab arstidelt nõudma, et nad järgiksid neid õilsaid aateid, mida väidavad end järgivat.

Lugedes seda raamatut ja tutvudes kõigi nende veenvate andmetega, mida teadlased on C-vitamiini kohta kogunud, küsige endalt, miks selline raviviis ei ole paremini tuntud ja laialdasemalt kasutatud. Tõendid näitavad päris üheselt, et C-vitamiini suured annused võivad ära hoida või tõhusalt ravida väga paljusid haigusi, mis vaevavad inimkonda. C-vitamiin ei ole kallis ja on täiesti ohutu. Minu otsus kõlab: C-vitamiin on esmane rohi kõikide hädade vastu. Ma olen kindel, et te nõustute minuga.

 

Thomas E. Levy, MD, JD

 

 

 

 

Esimene peatükk

 

C-vitamiini suured annused –

universaalne mikroobitõrje

 

 

 

Ärge söandage rääkida

 

terveks ravimisest!

 

 

 

 

Me „saavutame vähi remissiooni“, suudame „kontrolli alla“ võtta südamehaigused, suhkurtõve ja artriidi … kuid tegelikult ei ravi me inimest nendest haigustest terveks! Kui mõelda triljonitele dollaritele ja aastakümnetele, mis on kulutatud ravimite otsimisele ja uurimisele, kas ei peaks siis olema võimalik inimest terveks ravida nendest kõige kardetumatest haigustest?

Arstid ei kasuta sõnapaari „terveks ravima“ ja toidulisandite müüjad ei tihka seda kasutada. Toidulisandite reklaamides ei ole lubatud kasutada sõnapaari „terveks ravima“ isegi selliste toitainevaegusega seotud tõbede puhul nagu skorbuut (C-vitamiini vaegus) või beribeeri (B-vitamiini vaegus). Isegi kui teadus veenvalt tõendab, et mingi toit või toidulisand suudab mõnest haigusest „terveks ravida“, aidata seda „ravida“ või „ära hoida“ selle tekkimise, leiab Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (FDA), et viide sellistele teaduslikele tõenditele tähendab väidet, et tegemist on ravimiga. Iga toidumüüjat või toidulisandi müüjat, kes esitab sellise väite, võib tabada järgmine:

 

         läbiotsimine ja/või pangakonto arestimine;

         läbiotsimine ja/või kõigi äridokumentide arestimine;

         kauba konfiskeerimine;

         suured trahvid;

      vanglakaristus.

 

Ravimifirmad teiselt poolt ei tõota kunagi kedagi terveks ravida. Oleks väga huvitav teada, kas nad üldse otsivadki vahendit selleks.

Vaadake mõnd meditsiini käsiraamatut, mille võib leida peaaegu iga arsti kabinetist, ja te näete, et enamiku või isegi kõigi viirushaiguste kohta on öeldud, et „tõhus ravimeetod puudub“. Tavainimese keelde tõlgituna kõlab see: „Looge patsiendile mugavad tingimused … ja lootke, et tema immuunsüsteem võidab (palvetage selle eest).“

 

See on tõesti lausa kriminaalne, samal ajal kui:

         üks uurituim,

         ohutuim,

         odavaim,

         ja uskumatult tõhus

viiruste ja mikroobide vastane vahend on olnud kättesaadav juba aastakümneid!

 

On näidatud, et C-vitamiini suured annused tagavad hea ravitulemuse – ja paljudel juhtudel täieliku tervenemise – enamiku viirushaiguste ja paljude bakteriaalsete nakkuste korral. Miks seda siis ikka veel ignoreeritakse? … naeruvääristatakse? … välditakse? Miks selle eest karistatakse?

 

Neli ilmselt „ravimatut“ surmahaigust

Kahjuks näib, et on olemas neli surmahaigust, mida ei saa ravida C-vitamiini suurte annustega:

 

         nõmedus,

         küünilisus,

         kartus lolliks osutuda,

         ahnus.

Selleks, et mind ei süüdistataks ülepakkumises, esitan ühe hiljutise näite, mis toodi avalikkuse ette Uus-Meremaa mõjuka teleprogrammi „60 minutit“ kahes dokumentaalfilmis, mis olid eetris 2010. aastal.

Esimeses, mille pealkiri oli „Elav tõend!“, räägiti Uus-Meremaa talunikust, kes haigestus väga raskelt grippi H1N1. Analüüsid kinnitasid seagripi, röntgenpildil täieliku varjustusega kopsupõletiku ja karvrakkleukeemia diagnoosi. Tema kopsud olid nakkusest nii rängalt tabandunud, et ta oli ühendatud niinimetatud ECMO-seadme külge, millega kopsudes toimuv hingamine asendatakse kehavälises seadmes toimuva gaasivahetusega. Pärast neljanädalast viibimist kunstlikus koomas ja intensiivset ravi ei olnud tema seisund ikka veel paranenud. Intensiivraviarstid tulid kokku, et arutada Allan Smithi prognoosi. Nende otsus oli, et „sellise kopsukahjustusega ei saa hr Smith elama jääda“. Pärast teist arutelu kirjutasid samad spetsialistid, et konsiilium on üksmeelsel seisukohal, et on aeg hr Smithi ECMO-ravi lõpetada ja tal surra lasta, sest ravi jätkamine tähendaks üksnes patsiendi vältimatu surma pikendamist.1

Mehe omaksed hakkasid protestima – nad väitsid, et arstid ei ole veel proovinud kõike. Nad nõudsid väga energiliselt, et haigele manustataks veenisiseselt suurtes annustes C-vitamiini. Kaks päeva enne seda, kui patsiendi elutalitluse toetamine oli otsustatud lõpetada, andsid arstid loa C-vitamiin-ravi alustamiseks, kuigi ütlesid: „Me oleme kõik ühiselt veendunud, et C-vitamiinist ei ole kasu.“1

Pärast üksnes 25 grammi C-vitamiini manustamist näitas röntgenipilt kopsude seisundi olulist paranemist. C-vitamiin-ravi jätkati, kasutades annust 100 grammi päevas. Mõne päevaga paranes Allan Smithi seisund sedavõrd, et ta suutis iseseisvalt hingata ning ühendati ECMO-seadme küljest lahti.

Siis hakkas Allani seisund taas halvenema. Omaste päringute peale võttis haigla omaks, et C-vitamiini manustamine oli katkestatud. Perekond nõudis ravi jätkamist. Arstid andsid alla, kuid jätkasid ravi üksnes kahe grammi C-vitamiini manustamisega päevas. Patsient hakkas taas paranema, aga väga aeglaselt. Kui eeldame, et arstide ainus soov oli hr Smithi ravida, siis on loogika abil küll võimatu seletada, miks nad jätkasid ravi annusega, mis oli ainult kaks protsenti varasemast kogusest.

Kui hr Smith oli sedavõrd paranenud, et teda sai üle viia kodule lähemasse haiglasse, lõpetas sealne uus arstide meeskond taas C-vitamiini manustamise. Nagu võiski arvata, hakkas Allani seisund taas halvenema. Seekord pidi perekond pöörduma advokaadi poole, et sundida arste C-vitamiin-ravi jätkama. Ka uus haigla oli nõus manustama üksnes kaks grammi päevas. Isegi sellise annuse juures hakkas haige jälle paranema. Kohe kui Allan oli võimeline ise neelama, andsid omaksed talle lisaks suukaudset liposoomset C-vitamiini. Arstide hämmastuseks kõndis Allan haiglast minema mitu nädalat enne seda, kui see nende arvates võimalik sai olla. Lisaks kõigele ei olnud ka karvrakkleukeemiast enam jälgegi.

Võib-olla kõige hämmastavam on selle loo juures asjaolu, et arstid, kellel oli võimalik voodi veerel jälgida seda hämmastavat draamat, ei uskunud lõpuni, et C-vitamiinil võis üldse olla mingi osa Allan Smithi tervenemises! Üks kokkuvõtte kirjutanud arst, kes keeldus uskumast, et C-vitamiin oli Allan Smithi tervenemisele kaasa aidanud, väitis, et sama hästi võis pöörde tema haiguse kulgu tuua bussi möödumine palati akna tagant.2

Teise H1N1 gripi juhtumi puhul, millest räägiti samuti saates „60 minutit“, juhiti ühe 25-aastase naise hingamist samuti ECMO-seadme abil. Tema vend Mark oli näinud saadet „Elav tõend!“ ja otsustas Smithi pere üles otsida, et saada rohkem teavet suurte C-vitamiini annustega ravimise kohta. Olles veendunud, et selline ravi võib ka tema õde aidata, nõudis Mark haiglalt veenisisese C-vitamiini manustamist. Arstid andsid lõpuks järele. Nagu Allan Smithi puhul, nii hakkasid ka selle naise kopsud, mis olid nakkusest tugevasti kahjustatud, juba pärast paari annust puhastuma. Lõpuks paranes patsient sedavõrd, et teda võis ECMO küljest lahti ühendada. Samal ajal lõpetasid arstid talle C-vitamiini manustamise, olles kuidagi suutnud veenda haige ema, et jätkuv C-vitamiin-ravi võib olla ohtlik. Haige tervis hakkas kiiresti halvenema ja mõne päeva pärast ta suri.2

Enamik arste on pimesi omaks võtnud valearvamuse, et C-vitamiini suurte annuste ravitoime kohta „ei ole tõendeid“ ja et „puuduvad uuringud“, mis näitavad, et see aine suudab tõhusalt ravida midagi muud peale skorbuudi. Tegelikult on selle kohta olemas tuhandeid uuringuid ja palju tõendeid! Kuid isegi siis, kui tõendid ilmuvad otse nende silme alla, keeldub enamik arste neid nägemast.

Ilmselge reaalsus ei jäänud avalikkusel siiski märkamata. Need dokumentaalfilmid on tekitanud Uus-Meremaal nii vihase järellainetuse, et inimesed nõuavad seal senise meditsiinipraktika otsustavat muutmist. Kui need „60 minuti“ dokumentaalfilmid pandi üles internetti, jõudis tõde kogu maailma inimesteni. Kas kokkusattumusena või ehk ka mitte, igatahes keelas Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet varsti pärast seda, kui need juhtumid olid äratanud sellist tähelepanu, veenisisese C-vitamiini tootmise ravimifirmal, mille toodet oli kasutatud neis kahes saates käsitletud juhtudel. Selline karm meede kuulub juba nõmeduse ja küünilisuse valdkonda. Ja näib, et tulemas on veelgi pahatahtlikum C-vitamiini suurte annuste piirang (vt kaheksas peatükk).

Toitumis- ja keskkonnameditsiini spetsialist dr Ian Brighthope, kes teab C-vitamiini suurte annuste erakordset ravitoimet, võttis selle kokku kõige paremini saates „60 minutit“: „Inimesed surevad arstide suhtumise tõttu.“2

 

Mõned meditsiini „ravimeetodid“ on lausa barbaarsed

Pärast penitsilliini avastamist on keemiliste vahendite arsenali, mida arstid kasutavad bakterinakkuste vastu, lisatud veel palju antibiootikume. Terve rea põhjuste tõttu ei ole neil paljudele bakteritüvedele üldse mõju. Praegu on ravimifirmad kaotamas võidujooksu selle nimel, et välja töötada üha uusi antibiootikume, mis oleksid tõhusad võitluses üha enam ja enam ravimresistentsete bakteritega.

Bakterioloog dr Kenneth Todar aitas 2008. aastal näidata, millise hiiglasliku ja üha teravneva probleemiga on tegemist:

Tänapäeval on umbes 70 protsenti bakteritest, kes põhjustavad haiglates nakkust, resistentsed vähemalt ühe ravimi suhtes, mida raviks kõige sagedamini kasutatakse. Mõned bakterid on resistentsed kõikide heakskiidetud antibiootikumide suhtes ning neid saab tõrjuda ainult eksperimentaalsete ja toksiliseks osutuda võivate ravimitega.3

    

Mida traditsioonitruud arstid siis peale hakkavad, kui patsiendil kujuneb välja äge antibiootikumiresistentne nakkus? Vastus sõltub sellest, kus nakkuskolle asub. Kui see on mõnes organis, siis – kui ei juhtu just imet – haige sureb. Kuid kui kontrollile allumatu nakkus pesitseb kusagil jäsemes, siis on olemas tõhusam ravi: AMPUTEERIMINE!

Enamikul või isegi kõikidel juhtudel ei ole see vajalik. Kadunud Maureen Kennedy Salaman, Riikliku Terviseföderatsiooni president, rääkis hirmsa loo sellest, mis juhtus tema abikaasa Frankiga. Kui Frank püüdis ükskord vannitada nende kassi Sami, ehmus loom sedavõrd juuksekuivati heli ja mõju peale, et hammustas Franki nimetissõrme kuni luuni. Kiirabihaigla arst vaatas hammustuse üle, tegi teetanusevastase süsti ja kirjutas välja antibiootikumi.

Järgmise nelja päeva jooksul läks Franki parem käsi nii paiste, et oli tavalisest kaks korda suurem ja hoopis teist värvi ning valutas hullupööra, vaatamata valuvaigistitele. Kiirabihaigla arstid panid üksmeelselt diagnoosi: osteomüeliit (luupõletik). Maureen Salaman jutustab:

 

Bakterid olid ära söönud luu, liigese, sõrmenuki ja jätkasid oma teekonda piki kätt. Laboris ei suudetud seda bakterit määrata. Arstid seletasid mulle karmi näoga, et tõenäoliselt jääb Frank oma käest ilma – ja võib-olla ka elust. Talle hakati ööpäevaringselt manustama veenisiseseid antibiootikume. Tema käsi lõigati risti üle peopesa ja sõrme mõlemalt küljelt luuni lahti ja seda pesti iga kahe tunni tagant lootuses kuidagi peatada ägeda kuluga nakkust.

Ma pöördusin haigla juhtkonna poole palvega, et talle manustataks veenisisest C-vitamiini. Nad vastasid, et on kindlad, et see võib olla hea raviviis, kuid nad ei tea sellest midagi ega luba kasutada ravi, millest nad midagi ei tea.“4

 

Pärast viit nädalat tulutut ravi öeldi Salamanidele, et Franki elu päästmiseks on ainult üks võimalus: AMPUTEERIMINE! Olles konsulteerinud C-vitamiini-spetsialisti dr Robert Cathcartiga, otsustasid Salamanid haiglast lahkuda ja ravida nakkust C-vitamiini suurte annustega. Nii selle haigla arstid kui ka muud asjatundjad ütlesid neile, et nende otsus võib maksta Franki elu. Olles valmis olukorra halvenemiseks, jätsid nad siiski tühistamata kokkulepitud aja käe amputeerimiseks.

Salamanid sõitsid haiglast otse oma kohalikku kliinikusse, kus manustati igapäevaselt suuri C-vitamiini annuseid. Arstid alustasid kohe veenisisest C-vitamiin-ravi; nad manustasid Frankile 60–75 grammi C-vitamiini päevas. Lisaks võttis Frank 30 grammi C-vitamiini sisse suu kaudu ja pani igaks ööks käele küüslauguhautise ja punase savi kompressi. Pärast kahte ülekannet vaibus valu, mida oli tulnud iga nelja tunni tagant vaigistada kahe tableti kodeiiniga. Pärast üheksapäevast ravi olid nakkus ja paistetus täielikult kadunud. Kirurgide lõigatud sügavad lahtised haavad olid paranenud, nii et neist olid jäänud ainult juuksekarvalaiused väikesed armid. Tsiteerime taas Maureen Salamani:

 

Frank läks käe amputeerimiseks kokkulepitud ajal haiglasse kohale. Laia naeratusega sirutas ta pahviks löödud kirurgile tervituseks oma parema käe, mis ei olnud enam ei paistes ega teist värvi. Nad ei olnud „kunagi varem näinud midagi sellist“. „Üks juhtum miljonist,“ ütlesid nad.

 

Kui ma vaatasin nende hämmastunud nägusid, tuli mulle meelde rida pühakirjast: „Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku …“

Äsja kirjeldatust veelgi ohtlikum võib olla sellele lähedase terviseprobleemi, nimelt sepsise pandeemia. Tavakeeles nimetatakse seda veremürgituseks ja see tekib siis, kui keha ei suuda toime tulla mikroobinakkuse ja mikroobide eritatavate toksiinidega. Kuigi seitse täiskasvanut kümnest ei ole sepsisest kunagi midagi kuulnud, sureb selle tagajärjel üks ameeriklane iga 2,5 minuti kohta. Ülejäänud sepsiseohvrid „päästetakse“ nakkuskolde amputeerimisega. Tuhandete uuringutega on tõendatud tõsiasi, et suures annuses on C-vitamiin laia toimespektriga mikroobivastane vahend (vt kirjanduse loetelu, teabekogu H) ja et see neutraliseerib kõik toksiinid (vt teine peatükk ja teabekogu H).

Iga päev saaks C-vitamiini suurte annustega päästa sepsiseohvrite elusid. Iga päev võiks jätta amputeerimata lugematul arvul sõrmi, varbaid, käsi ja jalgu ning selle asemel ravida need terveks, kui arstide kogukond võtaks lihtsalt kuulda fakte ja reageeriks neile ausa teadlase kombel.

 

C-vitamiin võib ravida viirusnakkusi

On näidatud, et C-vitamiiniga saab ära hoida, kontrolli alla võtta ja isegi terveks ravida paljusid viirushaigusi (vt üksikasjad, teabekogu H). See pole kaugeltki ammendav loetelu:

 

         AIDS/HIV;

         Ebola viirus;

         entsefaliit;

         hepatiit;

         herpes;

         kopsupõletik;

         lastehalvatus;

         vöötohatis;

         seagripp.

 

Samas on ravimifirmadel veel leidmata usaldusväärsed ravimid viiruste hävitamiseks. Selle asemel pakub moodne meditsiin vaktsineerimist. Me ei hakka siin süvenema vaktsineerimise ümber käivatesse vaidlustesse, vaid mainime lihtsalt, et see strateegia ei ole kaugeltki vaba olulistest terviseriskidest. Peale selle võivad sellised viirused nagu gripiviirused areneda uuteks tüvedeks, mis ei ole tundlikud vaktsineerimise tulemusena tekkinud antikehade suhtes. Näiteks tänavune gripivastane vaktsineerimine, mille jaoks loodi vaktsiin eelmise aasta viiruse põhjal, ei tarvitse oluliselt või üldse kaitsta gripiviiruse eest, mis on liikvel sel aastal.

Kui arstidel ei ole tõhusat ravi ühegi viirushaiguse ja paljude bakteriaalsete nakkushaiguste vastu, siis miks nad ei kasuta C-vitamiini suuri annuseid oma patsientide elu päästmiseks? Aastakümneid on kõrgetel ametipostidel töötavad mõjuvõimsad tegelased püüdnud hoida teadmisi C-vitamiini kohta vaka all. Kui see ei ole aidanud, on nad püüdnud C-vitamiini diskrediteerida. Vaatame, kuidas see kõik algas …

 

Moodsa meditsiini põlgus C-vitamiini suurte annuste suhtes – kuidas see algas

Enamik alla 30-aastaseid ameeriklasi on vaevalt midagi kuulnud lastehalvatusest. Õnneks esineb seda Ameerika Ühendriikides nüüd veel päris harva. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses levis lastehalvatus aga epideemiana. Paljud lastehalvatuse ohvrid, kellel oli piisavalt õnne sellest ägedast nakkushaigusest eluga pääseda, on elanud kogu ülejäänud elu invaliidina. Lastehalvatus rikkus paljude patsientide ja nende perekondade elu.

Lastehalvatus oli üks esimesi viirushaigusi, mida raviti C-vitamiini suurte annustega. Kliinilised tulemused olid aukartustäratavad ning arstid olid lausa rabatud.

10. juunil 1949 esitas dr Frederick Klenner New Jerseys Atlantic Citys Ameerika arstide ühenduse aastakoosolekul ülevaate oma tööst lastehalvatuse vallas.5,6 Selleks ajaks oli ta C-vitamiini suurte annustega terveks ravinud juba 60 lastehalvatuse patsienti 60-st. Ta ütles järgmist:

 

Võiks olla huvitav teada saada, kuidas raviti lastehalvatust Põhja-Carolinas Reidsville’is 1948. aasta epideemia ajal. Viimase seitsme aasta jooksul on viirushaigusi välja ravitud 72 tunniga, kasutades askorbiinhappe ehk C-vitamiini suuri sagedasi ülekandeid. Ma usun, et kui nendele poliomüeliidihaigetele antaks C-vitamiini sellistes suurtes annustes, 6000–20 000 mg 24 tunni jooksul, ei tekiks neist ühelgi halvatust ja edaspidi ei oleks enam invaliidistumisi ega poliomüeliidiepideemiaid.“6 [Märkus: neid annuseid kasutati imikute ja väikelaste raviks, täiskasvanu puhul vastaks sellele annus, mis ületaks tublisti 100 grammi.]

 

Lastehalvatus välja ravida! 72 tunniga või isegi kiiremini! Lihtsalt süstida C-vitamiini! Lõpp invaliidistumisele! Ei mingeid epideemiaid! Imelik küll, aga küsimusi ei esitatud, vastu ei vaieldud, ei tehtud ettepanekuid seda ravieeskirja lähemalt uurida ... mitte ühtegi küsimust saalis viibinud arstide poolt! Tuleb märkida, et dr Jonas Salk ja dr Albert Sabin olid selleks ajaks juba üsna kaugele jõudnud lastehalvatuse vaktsiini väljatöötamisega. Kaheksa aastat hiljem, 1957. aastal, kui lastehalvatuse epideemia oli raugenud, teatas Salk maailmale, et ta on välja töötanud süstitava vaktsiini. Kolmteist aastat pärast seda, kui dr Klenner oli teatanud oma meetodist lastehalvatuse ravimiseks, sai Sabin loa oma suukaudsele poliomüeliidivaktsiinile (suhkrukuubik).

Mul on raske kirjeldada emotsioonitulva, mis valdas mind, kui esmakordselt sattusin lugema dr Klenneri tööst lastehalvatuse patsientide ravimisel. Fakt, et lastehalvatuse viirust oli võimalik nii kergesti C-vitamiiniga hävitada, ei üllatanud mind. Minu oma edukad kogemused C-vitamiini suurte annuste kasutamisega terve rea haiguste ravimiseks olid mind juba veennud selle vitamiini väga tugevates viirusevastastes omadustes. Mis mind aga kõige rohkem vapustas, oli teadasaamine, et C-vitamiini võime sellest haigusest jagu saada oli tõendatud veel ENNE seda, kui lastehalvatus tappis või sandistas lugematu arvu inimesi. Isegi nüüd hakkab mu süda valutama, kui mõtlen lastehalvatuse ohvritele kunstliku hingamise aparaadi all, ratastoolis, jalatugedega … ja ma saan vihaseks! Kui kas või mõni arst oleks oma silmad avanud, oleks kõik võinud minna hoopis teisiti.

See kriminaalne hoolimatus peaks panema häbist punastama teadlasi, poliitikuid, ravimifirmade juhte, valitsusametnikke ja arste, kes on võidelnud selle nimel, et C-vitamiin ei muutuks tavaravimiks. Kuid nagu ütleb üks tüütu TV-reklaam: „Aga oodake, see pole veel kõik!“