Sissejuhatus
9
Paar sõna autoritelt...
13
Suured Küsimused
17
Teadus ja religioon: suur lahutus
25
Paradigmanihe
37
Mis on reaalsus?
47
Nägemine ja taju
57
Kvantfüüsika
67
Vaatleja
77
Teadvus
89
Vaimu üleolek mateeriast
99
Teadvus loob reaalsust
111
Ma loon oma reaalsust?
121
Miks me ei ole võlurid?
133
Kvantaju
145
Aju 101
157
Tunded
171
Sõltuvused
181
Iha → valik → tahe → muutus
191
Betsy vahepala
201
Paradigmad: teine pool
205
Põimumine
221
Viimne superpositsioon
235
Epiloog: kvantpidusöök
243
Filmi “Mida ... me üldse teame!?” saamislugu
257
Kaasautorid
270
Lugemissoovitusi edasiseks
279
See oli üle kuue aasta tagasi, kui mulle tuli mõte teha film vaimust ja
teadusest. Alguses pidi sellest saama väike film – paar intervjuud ja mõned
algelised animatsioonid. Aga mulle hakkas tunduma, et huvi kvantfüüsika ja
vaimumaailma vastu on suur ning et inimesed ihkavad vaadata maailmale ja oma
elule uue pilguga. Minu kolleegid Mark Vicente ja Betsy Chasse jagasid seda
arvamust ning peagi asusime tegema neil hämaratel teemadel filmi, mida hiljem
näidati kinosaalides üle terve maailma.
Kuigi filmitööstus eiras filmi “Mida ... me üldse teame!?” ja see sai kriitikutelt hävitava hinnangu, leidis
film siiski oma vaatajaskonna ja muutus väga populaarseks. Viidates nii filmi
kui ka raamatu ootamatule edule, küsiti minult ja mu kolleegidelt ühtelugu
kahte küsimust: “Kas te olite “Mida ... me üldse teame!?” edust üllatunud?” ja “Milline on olnud vastukaja?”
Ma arvan, et meie kolmekesi filmi tegijatena olime ainsad, kes polnud üldse
üllatunud. Esiteks teadsime, et suur osa vaikivast ühiskonnast oli sedasorti
materjalist siiralt huvitatud. Uusimad teadusavastused tunduvad inimestele
korda minevat ja kui neid põimida tõdedega, mis müstikutele on juba ammu teada,
muutuvad teaduse viimased teooriad rakendatavaks igapäevaelus. Inimesed,
kellega ma olen neil teemadel vestelnud, on alati olnud väga imestunud: “Kas
kvantfüüsika ütleb tõesti seda?!”, “Minu rakud teevad seda?!”, “M-m-ma loon ise
oma k-k-kogemuse?!” Niisiis me teadsime, et inimesed olid asjast huvitatud.
Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas see materjal nendeni viia.
See toob meid teise põhjuseni, miks me polnud üllatunud – me ju ise lõime selle!
Me tahtsime algusest peale, et film oleks võimalikult edukas, et seda näidataks
kogu maailmas ja et seda näeks lõpuks vähemalt sada miljonit inimest. Miks sada
miljonit? See on suur arv ja meie intervjuude käigus sai selgeks, et kui kõik
need inimesed keskenduksid sellele uuele reaalsusele, siis muudaks see midagi.
Me ei teadnud täpselt, mida, kuid tundsime, et maakera vajab väikest nüket...
Kui filmilevitajad meile ära ütlesid, jõudsime arusaamale, et universum
tahab, et me selle asja ise käsile võtaksime. Meie filmides ja raamatutes on
palju juttu reaalsuse loomisest ja nüüd panime need ideed lihtsalt proovile –
meie endi väike teadusprojekt. Praeguseks on filmi näidatud rohkem kui
kolmekümne viies riigis ja seda raamatut on tõlgitud korea, heebrea, hollandi,
taani, norra, rootsi, saksa, itaalia, vene, kreeka, hispaania, prantsuse,
türgi, horvaatia, rumeenia, katalaani ja ungari keelde. Sada miljonit pole enam
kaugel.
Niisiis, kui need ideed reaalsuse loomisest, meie sisemisest jumalikkusest
ja teadvusest olid kord maailma paisatud, siis kuidas maailm need vastu võttis?
Huvitaval kombel langevad arvamused kahte äärmusse: need ideed kas meeldivad
inimestele tõesti või nad heidetakse täielikult kõrvale. Kui vaadata erinevate
veebilehtede kommentaare, siis hinnatakse seda filmi ja raamatut kas viie või
nulli palli vääriliseks, väga vähesed reitingud jäävad nende kahe vahele. Kuigi
me polnud edust üllatanud, oli filmi vastuvõtu juures paar asja, mis meid
siiski üllatas.
Üllatus nr 1. Me arvasime, et saame religioossete dogmade – eriti nende,
mis puudutavad kohtumõistmist, ideid kättemaksuhimulisest jumalast, igavesest
taevast ja põrgust – kommenteerimise tõttu palju vastukaja religioossetelt
inimestelt. Kui üks meeleavaldaja Portlandist Oregoni osariigist välja arvata,
on erinevad religioossed rühmitused meid väga vähe kritiseerinud. Õigupoolest
on enamik inimesi, kes peavad ennast religioosseks, olnud oma kommentaarides
väga järelemõtlikud ja tervitanud uut lähenemist vaimsusele ja Jumalale.
Üllatus nr 2. Meile langes osaks teadlaste halvakspanu. On mõned väga
häälekad ja energilised skeptikud, kes saavad vihaseks niipea, kui pakutakse
välja midagi muud peale materialistliku maailmavaate. Näib, et nad tunnevad
ennast ohustatuna, kui vihjatakse ideele, et on olemas ka midagi muud peale
selle reaalsuse, mida tajuvad meie viis meelt. Selle raamatu teises pooles
kirjeldame seda debatti “reaalsuse” üle lähemalt, aga praegu piisab, kui
ütleme, et olime teadusringkondade reageeringust vapustatud. Me arvasime (lihtsameelselt),
et vastukaja saab olema – teaduslik. Enamasti on see aga olnud lihtsalt siltide
külgekleepimine.
Töö käigus saime teada palju lõbusaid, ootamatuid ja veidraid asjaolusid.
Texase osariigis vaatas filmi rohkem inimesi kui New Yorgi osariigis. Eks sa
võta kinni, mida see tähendab. 2006. aasta suvel oli see raamat Saksamaal
kõikides menukite edetabelites kahekümne viie esimese seas. Rohkem kui
kahekümnes riigis üle maailma tekkisid iseenesest BLEEP-õppegrupid.
Ja on ka väga isiklikku laadi vastukaja. Ümberjutustamise asemel toon ära
mõned tüüpilised sissekanded külalisteraamatusse
www.whatthebleep.com/questbook, mis on tehtud viimase kuu aja jooksul. Need
ilma küsimata laekunud sõnumid kirjeldavad kõige paremini, mis toimub
BLEEP-maailma allhoovustes.
Postitanud Patricia Grimaud, 54 a, Quebec City, Quebec:
Originaalfilmi olen
vaadanud lugematu arv kordi ja nüüd kavatsen läbi vaadata uue väljaande
intervjuud. Ma olen lugenud ka raamatut. See tõesti puudutas mind seesmiselt. Vaimu
puhastamine vanast rämpsust ja püüded näha ümbritsevat maailma “uues valguses”
julgustab meie sügavat sisemist vajadust ja kohustust edasi areneda ja mitte
rahulduda “ilmselgega” või “praeguse olukorraga”. See film ja internetilehekülg
täidavad üllast ülesannet, võimaldades inimestel jõuda üksteiseni. Aitäh.
Postitanud Trixie Monks, 27 a, London, Inglismaa:
Ma olen reaalsuse üle pead
murdnud sestsaadik, kui olin seitsmeaastane. Kümneselt hülgasin religioonid,
sest need on ebatäpsed. Ma elan oma elu, otsides Tõde. Kvantfüüsika aitas mul
tõele lähemale jõuda. Kui ma lõpetasin füüsika magna cum laude, otsustasin pühendada oma ülejäänud elu enda sisemuses
peituvate tõeuste avamisele. Film “Mida ... me üldse teame!?” on saanud heaks võimaluseks selgitada teistele oma arusaama reaalsusest ja
tõest. Aitäh!
Postitanud Kathleen Wilks, 48 a, Lääne-Virginia, USA:
Kui mu lapsed küsisid minu
käest, mis on Jumal, ütlesin neile, et Jumal on midagi suuremat ja palju
enamat, kui eales oskame unistada või kujutleda. See film kinnitas neid ideid,
mida ma olen alati endas kandnud ja mille tõttu ma tundsin palju aastaid, et
olen justkui muust maailmast eraldatud. Mulle on nii lohutav teada, et olen
lihtsalt hoidnud oma vaimu avatud. Ma tänan teid kogu südamest.
Postitanud John Mulhern, 36 a, La Serena, Tšiili:
Ma tahtsin lihtsalt öelda,
et vaatasin filmi ja olin kohe kaasa haaratud mõnedest asjaoludest, mis
kinnitasid teatud juhtumeid ja tundeid minu lapsepõlvest, mida olen seniajani
eemale tõrjunud. Filmis nähtu on mul aidanud taastada sidet nende tunnetega.
Tasapisi olen taas ärkamas. Minule ja mu naisele meeldis see film väga. Suur
tänu teie töö ja pühendumise eest.
Postitanud Denis Côté, 43 a, Montreal, Quebec:
Ma tunnen, et ma pole enam
üksi...
Sellised vastused hämmastavad mind jätkuvalt. See näitab, et maailm januneb
uue maailmavaate järele. See näitab, milline võim on siin raamatus esitatud
infol, kui seda valdavad inimesed, kes julgevad asja otsustavalt käsile võtta.
William Arntz,
raamatu “Mida ... me üldse teame!?” kaasautor,
jaanuar 2007
Paar sõna autoritelt...
Me alustasime seda projekti nii, nagu oskasime. Aga lõpetasime sellega,
et... Noh, sa ju tead, mis on filmi pealkiri.
Nii et kui sa seisad neid sõnu lugedes raamatupoe riiulite vahel, otsides
vastust küsimusele “Kuidas seda teha?” edasijõudnutelt, kes “on seda juba
teinud”, siis peaksid selle raamatu arvatavasti riiulisse tagasi panema.
Aga kui sa ikka veel edasi loed, siis läheme sinuga ühele rännakule.
Õigupoolest me juba käisime ühel rännakul. Me reisisime mööda maad ja
intervjueerisime kõiki neid suurepäraseid inimesi, et jäädvustada filmilindile
seda, mis neil oli öelda. Peagi selgus, et me olime tahtnud jäädvustada seda,
mida arvasime neid ütlevat, samal ajal kui nende sõnum erines oodatust. Erines meie endi arusaamadest, erines teiste intervjueeritute arusaamadest,
erines sellest, mida meile koolis õpetati, erines sellest, mida jutlustatakse
kirikutes, ja erines sellest, mida õhtul uudistest näeme. Ja lõpuks olime meie
need, kes pidid otsustama. Otsustama endi jaoks, kus on tõde ja mida oma eluga peale hakata.
Inimesed näivad arvavat, et kusagil on olemas maagiline valem, salajane
esoteeriline tehnika või peidetud traditsioon, mis kõik ühtäkki selgeks teeb.
Kui kuskil ongi midagi sellist, siis meie aastakümneid kestnud ühine vaimne
tegevus pole selleni viinud.
Kuna me ei paista nii palju teadvat, võid ehk imestada, miks me selle
raamatu üldse kirjutasime. “Mida ... me üldse teame!?” on paljudele inimestele tutvustanud paljusid uusi ideid ja maailmavaateid.
Teised on kinnitust leidnud sellele, mis on neile alati tõene tundunud, ehkki nad pole leidnud kedagi, kes oleks mõtelnud
samamoodi. Niisiis on osa raamatust informatiivne, selle eesmärgiks on süüvida
sügavamale teadusesse. Peale selle on raamatus peatükid, mis räägivad meist
endist – kuidas me tajume (või ei taju), mida me teeme ja mismoodi meie hoiakud avaldavad mõju kogemustele ja
reaalsusele. Samuti uurime, mida uurijad on avastanud põhjuste kohta, miks me
teeme seda, mida teeme.
Ja siis on veel kristallkuul. Paljud intervjueeritud on visionäärid,
teerajajad ja prohvetid. Me kõik tajume, et oleme avastamas midagi, midagi tõeliselt suurt. Kogu ajaloo vältel on visionäärid
ette kuulutanud suuri nihkeid inimeste maailmavaates (st paradigmas). Nad kas
tajusid neid nihkeid ette või olid ise teerajajad. Kas visionäärid lõid uue
paradigma või ulatus uus paradigma ajas tagasi ja lõi visionäärid? Või kas on
üldse nii, et üks asi loob teise, äkki ei olegi üht, mis loob teise, vaid
hoopis ühise olemasolu seisund, kus põhjuse ja tagajärje asemel on olemasolu, nagu mõned uued käsitused välja pakuvad?
See ongi jäneseurg. Ja nii müstiliselt kui see ka ei kõla, ja nii
kummalisena, kui see ka ei tundu, on olemas teaduslikke
andmeid, mis viitavad, et see on tõepoolest nii.
Me olime selle teadlaste, filosoofide ja müstikute plejaadi
intervjueerimisest jäägitult haaratud. Ja seda sel määral, et intervjuu
lõppedes hüppas võttegrupp ligi ja hakkas küsimusi esitama. Ja need võttegrupid
polnud materjaliga tuttavad. Nad olid elukutselised filmitegijad, keda me
võteteks igast linnast üles otsisime. Ja kui neile salvestatud ideid ja
seisukohti selgitati, olid nad täiesti hämmeldunud ja hakkasid juurdlema kõigi
nende võimaluste üle. Ja see ongi põhjus, miks me selle raamatu kirjutasime – inimesed, palju inimesi on
nendest teemadest huvitatud. Ja paljud neist, kes on huvitatud, ei teadnud seda
enne, kui maitse suhu said. Nii et kui te lubate meil serveerida endale
mõningaid “kvantroogasid”, siis teeme seda suurima heameelega. Tundke sellest
kõigest rõõmu, sest see on üks tõeline rännak tõepoolest hämmastavasse maailma.
Will Arntz
Ma mäletan, kuidas viis aastat tagasi kurtsin endale (nagu seda sageli
tegin), et Hollywood ei tee üldse selliseid filme, mis oleksid minu arust
vaatamist väärt ja mida vajaks maailm. Sel ajal olin ma kineast ja kõige rohkem
tahtsin leida režissööri, kellega koos saaksin teha uuenduslikke filme. Samal
ajal jätkasin kaebamist, et filmitööstus on nii ühekülgne. Ühel päeval saabus
mulle selgusehetk ja ma mõistsin, et see pole Hollywoodi asi teha pöördelisi
filme. Võib-olla oli see hoopis minu asi. Ja kõik need aastad olin ma
süüdistanud “seda”, et see pole vastanud mu ootustele. Päris ülbe, kas pole?
Mul ei tulnud kordagi pähe, et kurtmise asemel võiksin lihtsalt ise ühe
filmi teha! Varsti pärast seda kohtasin ma William Arntzi, kes on ilmselt üks
julgeimaid mehi, keda tean. Väga-väga vähesed on kasutanud oma raha nii, nagu
tema seda tegi. Koos väga andeka Betsy Chasse’iga moodustasime loomingulise
kollektiivi, et luua see film, see raamat ja uus arusaamine iseendast. Kõik
need filmi tegemiseks kulunud kolm aastat olime emotsionaalses sõltuvuses, mida
võid ka filmi põhjal aimata, ja seda lõpetades vanemad ja targemad. See raamat
sisaldab mõningaid uusi mõtteid, mis filmi ei pääsenud, kuid üksiti ka neid
ideid ja informatsiooni, mis tegid filmist sellise hiti. Ma usun, et need
teadmised ja see info on midagi, mis muudab elu. Naudi meie pilguheitu
inimkonna tulevikku.
Mark Vicente
Neli aastat tagasi elasin ma õnnelikult oma kingateadvusega. (Missuguseid
kingi ma kannan? Millise autoga ma sõidan?) Siis kukkus see film mulle sõna
otseses mõttes sülle. Näed, kuidas universum meile sõnumeid saadab! Viimased
neli aastat olen pidevalt kõigilt küsinud, “mis on sellel minuga pistmist” ja
“kuidas ma saan seda oma elus kasutada”. Mõnikord tunduvad püüded kogu selle
värgi mõistmisega kas või algust teha ja seejärel see enda jaoks läbi seedida
liiga ränga katsumusena. See raamat on olnud hämmastav võimalus selgitada meie
arusaamu hullumeelsest ja imelikust maailmast, kus me elame. Ma loodan, et see
aitab ka sinul sellega algust teha. See on meie teekond, meie kogemus ja meie
arusaam kõigest. Ma ei väida, et olen õpetaja või guru – aga ma võin kindlalt
öelda, et selle kõige filmilindile jäädvustamise kogemus ja seejärel selle
kõige raamatusse kirjapanemine on mind otsustavalt muutnud. Ma loodan, et sa
leiad siit endale midagi kasulikku. Aga ära jää meid niisama uskuma – proovi
ise järele.
Betsy Chasse
Kui esitad
endale neid sügavasisulisi küsimusi, avanevad sulle uued maailmas olemise
võimalused. See toob kaasa värskendava tuulepuhangu.
Elu muutub
rõõmsamaks. Tõeline elukunst pole pühendumine teadmisele, vaid saladusele.
Fred Alan Wolf
Mis ON Suur Küsimus?
Miks see peaks mulle korda minema?
Mis teeb selle Suureks?
Oletame, et sinu kõrvale kohvilauale maandub kosmoselaev (kas suurusel on
tähtsust?) ja selle sees on Kõikide Vastuste Raamat. Ja sa saad esitada ühe
küsimuse. Mis küsimus see on?
See võib näida veidi tobedana, aga on proovimist väärt. Tee väike paus ja
mõtle. Mis küsimus see olla võiks? See võib olla mis iganes. Võta pliiats ja
pane oma küsimus kirja.
Oletame nüüd, et Raamatul on neil päevil vähe lugejaid ja sa saad küsida
lisaküsimuse. Mõtle millelegi, mis sind lihtsalt huvitab. Küsi näiteks, kas
Elvis on ikka veel elus või kuhu su autovõtmed jäid. Lihtsalt midagi, mis sul
meeles mõlgub. Kirjuta ka see küsimus üles.
Ja nüüd tunneb Raamat ennast pisut tühjana ning saabub tema kord esitada küsimusi ja saada õigeid vastuseid.
Niisiis, küsimus sulle on järgmine (küsimus, mis lisatakse Raamatusse):
Mis on see Üks Asi, mida sa täiesti kindlalt tead?
Suured küsimused
– teadvuse konserviavajad
Millal inimesed üldse julgevad küsimusi esitada, kui vähesed Fred Alan
Wolfi (kellelt pärineb tsitaat peatüki alguses) sugused välja arvata? Ja ometi,
enamik nendest suurtest avastustest ja leiutistest, mida meie ühiskond nii
kalliks peab, said võimalikuks just tänu küsimuste esitamisele. Need asjad, need vastused, mida me koolis õpime, on saanud alguse küsimustest. Küsimused käivad iga inimteadmiste valdkonna eel ja on selle esmapõhjuseks.
India tark Ramana Maharshi ütles oma õpilastele, et tee valgustumiseni on kokku võetav ühte küsimusse
“Kes ma olen?”. Füüsik Niels Bohr küsis, kuidas saab elektron liikuda punktist
A punkti B asumata kordagi nende kahe punkti vahel.
Need küsimused avavad meid sellele, mida me varem ei teadnud. Ja nad on
tõesti ainus võimalus, kuidas pääseda sinna – teisele poole teadmatust.
Miks küsida Suuri Küsimusi? Suurte Küsimuste küsimine on kutse seiklusele,
avastusretkele. Uuele seiklusele asumine on põnev, selles on vabaduse
joovastust, vabadust uurida uusi maid.
Aga miks me siis ei esita neid küsimusi? Sest küsimuste esitamine avab ukse
kaosele, teadmatusele ja ettearvamatusele. Sel hetkel, kui sa küsid küsimuse,
mille vastust tõesti ei tea, avad sa ennast kõikide võimaluste maailmale. Kas
sa oled valmis vastu võtma vastust, mis sulle ei meeldi või millega sa ei
nõustu? Mis siis, kui see paneb sind tundma ennast ebamugavalt või viib sind väljapoole
enda ümber loodud turvalisuse ja kindlustunde piire? Mis siis, kui vastus pole
see, mida sa tahaksid kuulda!?
Küsimuse esitamiseks pole vaja muskleid, vaid julgust.
Vaatame nüüd, mis teeb küsimuse suureks. Suur Küsimus ei pea pärinema
filosoofiaraamatust ja see ei tarvitse olla üks nendest mis-on-elu-mõte küsimustest. Sinu
Suur Küsimus võib kõlada näiteks: “Mis juhtuks, kui ma otsustaksin minna tagasi
ülikooli ja saada kraad uuel erialal?” või “Kas ma peaksin kuulda võtma seda
sisemist häält, mis lakkamatult käsib mul reisida Californiasse või Hiinasse?”
või “Kas on võimalik teada saada, mis peitub neutriinos?” Nende ja tuhandete
teiste küsimuste küsimine võib muuta sinu elu. See ongi Suur Küsimus – küsimus,
mis võib muuta sinu elu kulgu.
Niisiis, veelkord, miks me ei küsi neid küsimusi? Enamik inimesi soovib
pigem püsida teadmise turvalistes piirides kui otsida küsimisega kaasnevat
ebakindlust. Isegi kui nad küsimuse otsa komistavad, jooksevad nad sellest
arvatavasti eemale, peidavad pea liiva alla või leiavad endale kiiresti mingi
muu tegevuse.
Enamikule meist on Suure Küsimuse tõstatamiseks vaja tõsist kriisi:
eluohtlik haigus; lähedase inimese surm; pankrot või abielulahutus; korduv,
isegi sõltuvuslik käitumismuster, mida pole jõudu muuta; üksindus, mille
talumine veel ühe päeva näib väljakannatamatu. Sellistel puhkudel kerkivad
Suured Küsimused esile meie olemise sügavikest nagu kuum laava. Need küsimused
pole intellektuaalsed harjutused, vaid hinge karjed. “Miks mina? Miks tema?
Mida ma valesti tegin? Kas elu on pärast seda üldse väärt elamist? Kuidas Jumal
laseb sellistel asjadel toimuda?”
Kes teab, mis võiks juhtuda, kui me suudaksime endas tekitada Suure Küsimuse
esilekerkimiseks vajaliku tõukejõu kohe praegu, mil me ei ela parasjagu läbi ühtegi kriisi?
Nagu ütles dr Wolf, võib Suure Küsimuse esitamine avada uusi maailmas
olemise võimalusi. See võib esile kutsuda suure muudatuse. Arengu. Kasvamise.
Edasiliikumise.
Küsimise rõõm
Tuleta meelde aega, kui sa olid viieaastane ja muudkui küsisid: “Miks?” Su
vanemad hakkasid ilmselt peagi arvama, et sa teed seda lihtsalt nende hulluks
ajamiseks, kuid tegelikult sa ju tõesti tahtsid teada! Mis on selle viieaastase
lapsega juhtunud?
Kas sa mäletad seda viieaastast last? Kas sulle meenub, mis tunne see oli?
See on tähtis, sest kui sa olid viiene, siis sa armastasid pühenduda
saladustele. Sa armastasid soovi asjadest aru saada. Sa armastasid
avastusretke. Iga päev oli täis uusi avastusi ja uusi küsimusi.
Niisiis, milles seisneb erinevus oleviku ja tolle kauge lapsepõlve vahel?
Hea küsimus!
Elamise lõbu ja rõõm seisnevad teelolemises. Meie kultuuriruumis on meid kasvatatud
suhtuma “teadmatusse” kui millessegi vastuvõetamatusse ja halba. See on mingit sorti läbikukkumine. Selleks, et testist läbi pääseda, peame teadma vastuseid. Aga isegi kui on tegemist faktiteadmistega
konkreetsete asjade kohta, on seda, mida teadus ei tea, kaugelt enam kui seda, mida teab. Paljud suured teadlased on heitnud pilgu
universumi ja meie planeedi elu saladustesse ja otsekoheselt tunnistanud: “Me
teame väga vähe. Enamasti on meil ainult palju küsimusi.” See kehtib kindlasti
ka nende silmapaistvate mõtlejate kohta, keda oleme intervjueerinud. Terence
McKenna sõnadega: “Teaduse pidutulede sära paisumisega paljastub meie ehmunud
silmade ees üha rohkem pimedust.”
Veelgi raskem on anda selget vastust küsimusele, mis on minu elu mõte ja
eesmärk. Selle Suure Küsimuse vastus saab ilmneda ainult elurännakul. Ja me
saame selleni jõuda ainult mitte-teadmise teed mööda – või ehk peaksime ütlema,
et mitte-veel-teadmise teed mööda. Kuidas me saame areneda, kui arvame alati,
et meil on vastus teada? Mille õppimiseks me üldse avatud oleme?
Ühe ülikooli professor
külastas zen’i meistrit Nan-ini, et küsida
temalt zen’i õpetuse kohta. Aga meistri
kuulamise asemel rääkis õpetlane lakkamatult omaenda ideedest.
Mõnda aega teda kuulanud,
hakkas Nan-in teed serveerima. Ta valas külalise tassi teed täis, kuid jätkas
valamist. Tee voolas üle tassiserva, täitis alustassi, valgus mehe pükstele ja
põrandale.
“Kas sa ei näe, et tass on
täis?” pahvatas professor. “Siia ei mahu rohkem!”
“Täpselt nii,” vastas Nan-in
rahulikult. “Ja nagu see tass, oled sinagi täis oma ideid ja arvamusi. Kuidas
ma saan sulle zen’i õpetada, kui sa pole enne oma tassi tühjaks valanud?”
Tassi tühjendamine tähendab
ruumi tegemist Suurtele Küsimustele. See tähendab enese avamist ja uuendamist nii,
et oleks võimalik mõnda aega leppida mitte-teadmisega. Sellest kasvab välja
suurem teadmine.
Sellest pole midagi, kui sa vastust ei tea
Veidi aega tagasi saatis mu kuueteistaastane sugulane mulle pika meili.
Asja tuum oli järgmine: “Elu on nõme. Ma näen oma isa iga päev täiesti
muserdatuna koju tulemas. Ma ei taha jääda elu hammasrataste vahele, aga ma ei
näe ühtegi võimalust, kuidas seda vältida. Kas elu seisnebki selles? Mis mõte
sellel on? Ma võiksin samahästi ennast maha lasta.”
Ma kirjutasin talle vastuse: “Christina, sa ei arva võib-olla mu vastusest
kuigi palju, aga ma olen sinu üle uhke. Ma ei saa sulle öelda, et sa lahendad
oma probleemid ja et sa leiad Vastuse. Ma tean, et sa tahad vastuseid – aga
mõnikord elu ei anna sulle neid kohe. Aga sa küsid õigeid küsimusi ja see on
tähtis.”
Will
Sa oled sattunud
ühte erilisse seltskonda
Inimesed on küsinud Suuri Küsimusi tuhandeid aastaid. Alati on leidunud
mehi ja naisi, kes on vaadelnud tähti ja imestanud selle tohutu salapära üle
või jälginud inimesi enda ümber sagimas ja mõtelnud: “Kas elus polegi midagi
enamat kui ainult see?”
Suurte Küsimuste üle juurdlesid ja arutlesid Antiik-Kreeka filosoofid.
Mõned neist, näiteks Sokrates ja Platon, küsisid: “Mis on ilu? Mis on hüve? Mis
on õiglus? Milline on kõige õiglasem viis valitseda ühiskonda? Millised
inimesed sobivad valitsejateks?”
Usumehed, müstikud ja vaimsed õpetajad nagu Buddha, Laozi, Jeesus, Muhamed,
Püha Fransiscus, Meister Eckhardt, Appollonius Tyanast ja paljud teised erinevatest
traditsioonidest üle kogu maailma on küsinud Suuri Küsimusi.
Teadmishimulised inimesed on kogu aeg küsimusi küsinud. Kuidas see töötab?
Mis seal sees on? Kas asjad on ka tegelikult nii, nagu paistavad? Millest
universum alguse sai? Kas Maa on Päikesesüsteemi keskmes? Kas igapäevast elu
juhivad kindlad loodusseadused? Mis seob keha ja vaimu?
Ajaloost tuntud suurtel teadlastel on need küsimused esile kutsunud
sedavõrd kirglikke püüdeid aru saada, et need ületavad kaugelt tavalise uudishimu. Nad polnud pelgalt
uudishimulikud – nad lausa pidid teada saama!
Albert Einstein küsis endalt lapsepõlves: “Mis juhtub, kui ma sõidan jalgrattaga valguse kiirusel ja lülitan jalgratta laterna sisse – kas see
hakkab põlema?” Ta ajas end lausa hulluks, küsides
kümme aastat järjest endalt sama küsimust, kuid tema vankumatu otsingu
tulemuseks oli relatiivsusteooria. See on suurepärane näide sellest, kuidas
inimene, kes jätkab aastaid teadmatuses viibides ühe ja sama küsimuse küsimist,
tuleb viimaks välja täiesti uue arusaamaga tegelikkusest.
Paradigmade
murdmine
Üks suurepäraseid asju teaduse juures on lähtumine eeldusest, et tänased
teadmised homme arvatavasti kummutatakse. Eilsed teooriad toimivad platvormina,
millelt kõrgemale ronida. Just seda pidas silmas Sir Isaac Newton, kui ütles:
“Kui mul on olnud õnne näha teistest kaugemale, siis seda tänu sellele, et ma
seisan hiiglaste õlgadel.”
Teadus areneb ainult küsimuste küsimise, eelduste ja endastmõistetavate “tõdede”
pideva kahtluse alla seadmise teel. Mis siis, kui see käib ka meie isiklike
elude, meie individuaalse kasvamise ja arengu kohta?
Ja tead mis? See ongi nii. Kui sa murrad lahti oma eelarvamustest iseenda
kohta, siis kasvad rohkem, kui eales võimalikuks pidasid.
Tee see ära
Suurte Küsimuste üle juurdlemine on suurepärane viis veeta oma vaimuga
“kvaliteetselt aega”. Millal oli viimane kord, kui sa viisid oma vaimu
metsikule retkele mööda salapäraseid radu? Proovisid jõuda teisele poole
Lõpmatust?
Küsimuste küsimisel on ka tohutu praktiline väärtus. See avab tee
muutustele.
Näiteks esita endale aeg-ajalt neid küsimusi, mida küsib Joe Dispenza:
“Miks me kogu aeg loome ühte ja sama reaalsust? Miks me satume alati
samasugustesse suhetesse? Miks me saame kogu aeg samasuguseid töökohti? Miks on
see nii, et me loome end ümbritsevas lõpmatute võimaluste meres ikka ja jälle
samu reaalsusi?”
Või nagu ütles Einstein, et üks viis hullumeelsust defineerida on teha kogu
aeg samu asju ja oodata seejuures erinevaid tulemusi.
See on koht, kus tulevad mängu Suured Küsimused. Nad on suured, sest nad avavad meid suuremale reaalsusele, nad
laiendavad horisonti ja loovad uusi võimalusi. Ja nad avalduvad küsimuste vormis, sest tulevad Teadmise vastaspoolelt. Ja
sinna jõudmine tähendab muutumist.
Mõtiskle hetkeks
nende küsimuste üle...
Üks märkus seoses nende küsimustega. Mõnele neist
küsimustest oskavad paljud meist hõlpsasti vastata. Aga asja mõte pole näha
seda, mis on ilmselge, vaid vaadata nende küsimuste taha – alateadvusse. Me ei
vaata sinna kuigi sageli, kui üldse. Kui sa nende küsimuste peale mõtled, siis
ära unusta vaadata kõikjale enda sees. Mõtle asjadele, mis võisid sulle
lapsepõlvest külge jääda. Näiteks hirm. Kas hirm koerte ees läbistab su
teadvust mõnel teisel viisil? Võta endale aega. Keegi ei mõõda su selja taga,
kui kaua sul aega kulub!
• Kas sa mäletad oma esimest kolme küsimust peatüki algusest? Mis need nüüd
on?
• Kosmoselaev maandub su kõrval ja selle sees on Kõikide Vastuste Raamat. Sa saad lihtsalt lõbu pärast küsida ühe
lisaküsimuse. Mis see on?
• Ja veel mõned lisaküsimused: Kas me oleme tagasi algusesse jõudnud? Või
oleme edasi liikunud?
Meenuta aeg-ajalt neid küsimusi, kui sa seda raamatut loed. Sinu arenedes
arenevad ka need küsimused. Ja see on tore! Pea päevikut, et saaksid näha oma
arengut ja meenutada.
Kõik suured asjad saavutatakse kerge südamega!
Ramtha
Kõik, mis me oleme, on meie mõtete
tulemus. Vaim on kõik.
Mida mõtleme, selleks saame.
Buddha
Noh? Kas see on tõsi? Kas vaim on tõesti mateeriast üle
või on see lihtsalt nende skisofreeniliste teisitimõtlejate ettekujutus, kes
peavad elu niivõrd igavaks, et omistavad sellele tahkele materiaalsele
maailmale igasuguseid fantastilisi omadusi?
Tahaksid sa teada, kas selle kohta on mingeid tõendeid?
Kas see pole küsimus, millele kõik vastust ihkavad?
Me teame, et mateeria mõjutab vaimu. Mateeria on vaimust üle. Järgnevalt
üks lihtne eksperiment, millega saad seda ise kodus tõestada:
• Pane tähele, milline on sinu praegune vaimuseisund.
• Tõsta suur klaver (tavaline või tiibklaver) meetri kõrgusele oma jala
kohale.
• Lase klaveril kukkuda.
• Vaata, milline on sinu vaimuseisund nüüd.
Selle protseduuri tulemusena muutub sinu vaimuseisund oluliselt (kui sa
just pole mõni multifilmikangelane, näiteks Roger Rabbit, Daffy Duck või Wile
E. Coyote). Pole ka midagi imestada, sest aine on tahke substantsiaalne ollus,
samas kui vaim on efemeerne tühi ollus. Kas pole nii?
Teaduslik meetod
Eelnev harjutus polnud lihtsalt mõtteeksperiment, mille sa oma peas läbi
mängisid, vaid ühtlasi ka teaduse nurgakivi – teaduslik meetod. Nagu dr Jeffrey
Satinover selgitab:
Teaduslik meetod on kõige
objektiivsem kunagi inimese poolt välja mõeldud uurimismeetod. See on
absoluutne, see pole seotud ühegi kultuuriga, see pole seotud sugupooltega, see
on kõigist kõige võimsam tööriist reaalsuse uurimiseks, kes iganes seda ka
kasutada ei soovi.
Laias laastus on teaduslik meetod järgmine: võta üks teooria, kavanda
selline teooriat testiv eksperiment, mis välistab kõik välismõjutused, vii
eksperiment läbi ja kui eksperimendi tulemus läheb teooriaga vastuollu, hakka
otsima uut teooriat.
Olgem ausad. Praegusel ajal pöördume reaalsuse kohta vastuste saamiseks
kõigepealt teaduse poole. Vaimu üleolek mateeriast on nüüdisaegses teaduses
vastuoluline teema. Järgmine eksperiment: küsi kümnelt inimeselt, ega nad ei
taha teada, kas väitele, et vaim on mateeriast üle, on teaduslikku tõestust.
(Rääkimata sellest, et kui vaim on tõepoolest mateeriast üle, siis on inimestel
sellist reaalsust palju lihtsam vastu võtta.)
Sõjakirve
väljakaevamine
Me oleme rääkinud paradigmadest ja selle loomulikust vastupanust
muutustele, aga lõppude lõpuks teevad teadust teadlased, kes on inimesed.
Hiljutisel konverentsil märkis John Hagelin kohalolijatele: “Ärge tehke seda
viga, et peate teadlasi teaduslikuks.”
Räägime asjadest nii, nagu need on. Vaimu käsitlemine mateeriast
tähtsamana, psüühiliste ja paranormaalsete nähtuste uuringud toovad lagedale
teaduskogukondade eelarvamused. See solvab sedasama metodoloogiat, mille eest
nad seisavad.
Mis meil sellest? Põhineb ju nii suur osa meie maailmas toimuvast
nüüdisaegsel teaduslikul maailmapildil. Ja teadusajalugu näitab meile midagi
suurepärast: kui teadus on kord midagi käsile võtnud, siis on edasiminek
vankumatu, läbi saavad käidud kõik võimalikud teooriaid ja hüpoteesid, kuni
leitakse need, mis sobivad eksperimentaalsete andmetega.
Dr Dean Radin on Mõtlemisteaduste Instituudis korraldanud aastaid
eksperimente ja püsinud selle võitluse eesliinil, mis üritab teadust
ülemeelelisi ja müstilisi nähtusi tunnistama panna – eeskätt vaimu üleolekut
mateeriast:
Ma üritan rõhuda
katsetulemustele. Saadud katsetulemused on palju tugevamad ja selles on midagi
palju enamat, kui te arvate. Ma käsitlen katsetulemusi samamoodi, nagu käsitlen
ükskõik millist eelarvamust. Selleks, et eelarvamusega võidelda, olgu see
rassiline, sooline või muu eelarvamus, tuleb võtta seda tunnistav seisukoht.
Niisiis, ma võtan kriitilise
hoiaku nagu alati, kui midagi pooldan, ja ütlen, et kui seal on midagi vaadata,
siis tuleb minna ja vaadata, mis seal on. ... Sa mõistad niipea, kui hakkad
tõepoolest tähelepanelikult vaatlema – antud juhul siis katsetulemusi –, et
kõik, mida me tõendusmaterjalina vaatleme, käib läbi teooria filtri. Seega, kui
su teooria ütleb, et seda ei saa olemas olla, siis ei lähene sa
tõendusmaterjalile õigesti.
Eksperimendid
Nagu dr Radin märgib, leidub palju tõendusmaterjali selle kohta, et vaim on
mateeriast üle. Üheks näiteks on katsed juhuslike sündmuste generaatoriga (REG – Random Event Generator), mille
fookuses on tahe. Need seadmed (vahel nimetatakse neid juhuslike arvude
generaatoriteks) on põhimõtteliselt elektroonilised kulli ja kirja viskajad.
Nad põhinevad kas ühel kvantsündmusel, näiteks radioaktiivsel lagunemisel, või
mitme kvantsündmuse koostoimumisel, tavaliselt elektronivooluringide tekitatud
“müral”.
Dr Radin räägib oma kogemustest seoses nende eksperimentidega:
17. sajandil, kui Francis
Bacon arendas välja teadusliku empirismi, ... kirjeldas ta täringut kui
võimalikkust. Iga kord kui täring põrgatab, saad sa minna tagasi
kvantsündmusteni, mis põhjustasid täringu liikumise just sinnapoole, mitte
teisele poole. Nii et kui täring põrgatab mitu korda, muutub see
põhimõtteliselt kvantmehaaniliseks määramatuseks.
Kui tekkis elektroonika, siis
tuli kellelegi idee simuleerida täringuviskamist elektronvooluringis. See
osutus kasulikuks, sest tänu sellele muutus protsessi täpne mõõtmine väga
lihtsaks ja seda võis automaatselt salvestada.
Teisisõnu, kui elektroonika tuli mängu, võisid sa oma vaatluste
salvestamisel tugineda masinatele, kõrvaldades inimliku vea. Tulemuseks polnud
mitte lihtsalt täpsemad vaatlused ja salvestused, vaid REG-eksperimentide
laviin.
Üks REG-eksperiment, mida on viimase neljakümne aasta jooksul läbi viidud
sadu kordi, on juhuslike sündmuste genereerimine, mille käigus tekitatakse
juhuslike bittide (nullide ja ühtede) jada – see on nagu mündiviskamine. Sa
palud kellelgi vajutada nuppu, mis tekitab kakssada bitti, aga ühtlasi palud
teda proovida panna masinat tekitama rohkem ühtesid kui nulle.
Võttes käsile tohutu hulga üleskirjutusi sadadest läbiviidud
eksperimentidest, võid esitada lihtsa küsimuse, kas see muutis midagi, kui inimesed üritasid
tekitada rohkem ühtesid või nulle. Ja üldine vastus on jah, see muudab
tulemust. Inimese tahe on mingil viisil seotud juhuslike arvude generaatori
tööga või väljundiga. Kui sa soovid saada rohkem ühtesid, siis generaator
toodab rohkem ühtesid.
... Viimane analüüs annab tulemuse viiskümmend
tuhat ühe vastu. Võimalus, et tegemist
on juhusega [see oli juhus, et generaator andis inimese tahtele vastava
tulemuse], on üks viiekümne tuhande vastu.
Kriitikud on öelnud, et need tulemused on “kõigest statistika”. Aga
kvantlainefunktsioon annab ka kõigest statistilise tõenäosuse leida osake mingist kindlast kohast kindlal hetkel. Nii et kui
see on probleem, siis pole see ainult REG-eksperimentide probleem.
Juhuslike
sündmuste generaatorid: kollektiivne vaim
Mäletad O. J. Simpsoni kohtuprotsessi? Kuidas sa võiksidki seda unustada –
sajad miljonid inimesed ootamas saatuslikku kohtuotsust. Nendele miljonitele
oli see haarav kohtudraama. Dean Radini, Roger Nelsoni ja Dick Shwope’i jaoks oli
see võimalus näha, kas lisaks tahtele suudavad REG-ide juhuslikke tulemusi kallutada ka kooskõlas toimivad vaimud.
Mis võib juhtuda sadade miljonite inimestega, kes kõik on
ühtäkki suunanud oma tähelepanu samale asjale? Ja tuli välja, et umbes kuu aega
pärast seda, kui see mõte mulle pähe tuli, pidi toimuma O. J. Simpsoni
kohtuotsuse väljakuulutamine. See on inimkonna ajaloos ebatavaline hetk,
inimesed on tükk aega ette teadnud, et ühe sekundi murdosa jooksul öeldakse
sõna “süüdi” või “süütu”. Sel hetkel toimub midagi äärmiselt huvitavat, mis
köidab sadade miljonite elusolevate inimeste tähelepanu.
Nad otsustasid sündmuse jäädvustada juhuslike arvude generaatoritega. Kolm
masinat seati üles ühes USA laboris, üks Amsterdamis ja üks Princetonis. Kõik
viis juhuslike arvude generaatorit olid valmis salvestama hetke, mil loetakse
ette kohtuotsus, ja teadlased ootasid, mis juhtub.
Me panime generaatorid tööle
ja hindasime hiljem tulemusi. Me nägime päris kindlasti kahes kohas ebatavalisi
kõrvalekaldeid – tõenäosusega üks tuhande vastu, et muutus ei olnud juhuslik.
Esmalt siis, kui telepilt lülitus kohtumaja esiselt kohtusaali; see äratas
tohutult tähelepanu, mis kajastus ka juhuslike arvude generaatorite töös. Teist
korda ajal, kui kohtuotsus ette loeti. Kõigi viie generaatori graafikutesse
tekkis neil kahel hetkel suur piik.
See piik on nullide ja ühtede
kõrvalekalle juhusliku jaotumise graafikus. Harilikult näitab REG 50% ühtesid
ja 50% nulle, mis graafikul kajastub ühe sirge joonena. Aga kui miljonid inimesed
suunasid oma tähelepanu samale asjale, kaldus seni sirge joon just sel
tähelepanu keskpunktis olnud dramaatilisel hetkel väärtusest 50/50 järsult
kõrvale. See läheb vastuollu kvantteooria põhieeldusega, et kvantsündmused on
täiesti juhuslikud.
Sellest ajast peale on Radin ja tema kolleegid töötanud globaalse teadvuse
projekti (Global Consciousness Project) kallal. Eksperiment seisneb selles, et REG-id, mis on laiali üle maailma,
töötavad kakskümmend neli tundi ööpäevas ja saadavad iga viie minuti järel
tulemused Princetonis asuvasse serverisse. Märkimisväärseid piike on
graafikusse tekkinud näiteks aastatuhandevahetusel, 9/11 sündmuste ja printsess
Diana matuse ajal. Statistilisi andmeid tuleb aina juurde ja nagu Bill Tiller
oma eksperimentide kohta ütleb: “Tulemused on võimsad.”
Tahet
salvestavad elektronseadmed (IIED)
Bill Tiller oli Stanfordis loodusteaduste osakonna juhataja, kuid loobus
juba mitmekümne aasta eest osakonnajuhataja ametist, valitsuskomiteedest ja
muudest juhtivatest kohtadest, et keskenduda sellele “teisele värgile”. Ta
otsustas eksperimentaalselt kindlaks teha, kas inimese tahe mõjutab füüsilisi
süsteeme või mitte. Mitte “lihtsalt” kollabeerida lainefunktsiooni või
“lihtsalt” mõjutada juhuslikke kvantsündmusi mingis suunas, vaid uurida, kas
sel on mõju aine makroskoopilistele omadustele.
Niisiis konstrueeris ta IIED. See on lihtne kast paari dioodi,
ostsillaatori, EPROM-mälukiibi, mõne takisti ja kondensaatoriga. Ja siis:
Me asetame selle lauale, mille
ümber istub neli väga kogenud mediteerijat, väga sügava sisekaemusega inimest.
Nad viivad end sügavasse meditatsiooni, nad puhastavad keskkonda, nad muudavad
oma ümbruse vaimu ja tahte abil põhiolemuselt pühaks paigaks. Seejärel räägib
üks neljast mediteerijast masinale teatud kavatsusest.
See on kavatsus mõjutada katse
tulemust, kas suurendada puhastatud vee pH-d ühe pH-ühiku võrra või vähendada
pH-d ühe pH ühiku võrra või suurendada ühe kindla maksaensüümi,
leelisfosfataasi, termodünaamilist aktiivsust. Või suurendada in vivo eksperimendi käigus veinikärbsevastsete energiamolekulide suhtarvu kehas
(ATP muuta ADP-ks), et nad muutuksid tugevamaks ja areneksid kiiremini. Me
oleme nende seadmetega läbi viinud kõik neli eksperimenti ja tulemused on olnud
väga edukad.2
Lisaks nendele kastidele, mis salvestavad tahte, on valmis seatud ka
kontrollaparaadid, millele tahet ei rakendata. Need mähitakse ükshaaval
alumiiniumfooliumisse ja transporditakse tuhandeid miile eemal asuvasse
laborisse. Seejärel asetatakse mõlemat tüüpi kastid, nii kontroll- kui ka
salvestusseadmed, katseobjektist viieteistkümne sentimeetri kaugusele ning
lülitatakse sisse. Kastidel läheb kolm või neli kuud aega, et “seadistada ruum
kõrgemale sümmeetriatasandile”. See tähendab, et nad peavad nii kaua
katseobjekti töötlema. Kõige tähtsam on see, et “me täheldasime iga kontroll-
ja salvestusseadme paari puhul, et need mõjutavad katseobjekti erinevalt. Me
nägime olulisi tulemusi, mille juhuslikkuse tõenäosus on vähem kui üks tuhande
vastu”.
Lihtsamalt öeldes: dr Tiller paneb neli mediteerijat keskenduma ühele
lihtsale elektronkastile kavatsusega midagi muuta – näiteks vee pH taset ühe
ühiku võrra. Kastid saadetakse välja, asetatakse vee lähedale ja paar kuud
hiljem on vee pH muutunud. Võimalus, et see muutus toimus juhuslikult, on
väiksem kui üks tuhande vastu, eriti arvestades, et kontrollseadmete puhul
muutust ei ilmnenud.
Kui suur on üks pH ühik? Tiller: “Kui pH sinu kehas muutub ühe ühiku võrra,
siis sa sured.”
Ja nende katsetulemuste vastuvõtu kohta teadusringkondades märgib dr
Tiller: “Tavalistel teadlastel on selle tunnistamisega raskusi... tekib
ebameeldiv vaikusehetk. Nende silmad klaasistuvad ja nad eelistavad seda
vestlust mitte jätkata.”
Sõnumid veest
Dr Masaru Emoto lõi laineid oma raamatuga “Vee varjatud sõnumid” (The Hidden Messages in Water). Raamatut
illustreerivad jahmatavad fotod, millel on näha külmutatud vee kristallid
pärast seda, kui neid on mõjutatud mittefüüsiliste stiimulitega. Emoto alustas
sellest, et mõjutas veekristalle muusikaga – Beethovenist heavy metal’ini – ja pildistas
seejärel tulemusi. Pärast avastust, et muusika ilmselgelt mõjutab
veekristallide kuju ja vormi, liikus ta edasi teadvuse juurde. Muusika loob
ikkagi füüsilise, materiaalse objekti – helilained –, mis võivad omakorda
mõjutada veekristalle. Aga kuidas on mõtetega?
Dr Emoto pani veepudelitele sildid, mis väljendasid inimlikke emotsioone ja
ideid. Mõned sildid olid heatahtlikud, näiteks “aitäh” ja “armastus”, teised
seevastu pahatahtlikud; ühel sildil oli näiteks kirjas: “Sa ajad mind oksele,
ma tapan su ära.” Vastupidiselt valitsevatele teaduslikele seisukohtadele
reageeris vesi nendele teadvuse väljendustele isegi siis, kui sõnad ei tekitanud mõõdetavat füüsilist aktiivsust. Heatahtlike siltidega vesi koosnes ilusatest kristallidest, halbade
sõnumitega vesi muutus koledaks ja rikutuks.
Need fotod on vastukaja saanud kogu maailmast. Tänu meie filmile ja Emoto
raamatutele ning väsimatutele loengu- ja seminarituuridele üle maailma on nende
eksperimentide vastu tärganud tohutu avalik huvi. Vastuseks sellele tegeleb
hulk teadlasi samade katsete kordamisega. Iseseisvad korduskatsed on teadusliku
meetodi lahutamatu osa.
Vesi ühendab kogu inimkonda ja tegelikult kõiki elusolendeid. 70–90%
(sõltub sellest, kelle uurimuse sa aluseks võtad) inimese kehast on vesi.
Planeedi pealispind koosneb peamiselt veest. Erakordse ettenägelikkusega tungib
dr Emoto otse selle kõike elavat ühendava füüsilise elemendi südamesse. Kui elu (meie) võib mõjutada
füüsist, siis näib täiesti loomulik, et see avaldub just vee puhul.
Eelöeldust on selge, et teadusringkondadel on seoses sellega palju
mõtlemisainet. Eksperimendid on läbi viidud ja neid jätkatakse pidevalt.
Tulemused on avaldatud. Ja samal ajal tahab suurem osa maailmast tegelikult
teada, kui tõeline on vaimu üleolek mateeriast. Kui mõtted suudavad veega teha
selliseid asju, siis mõelda vaid, mida kõike nad veel meiega teha suudavad.
Vaimu üleolek mateeriast?
Kui oletame, et vaimu üleolek mateeriast on reaalsuse omadus, ehkki meie
mõtteeksperiment klaveriga tõestas sulle, või vähemalt veenis sind, et mateeria
üleolek vaimust on samuti reaalsuse omadus, siis mida see tähendab?
Vaimu üleolek mateeriast või mateeria üleolek vaimust – see on veel üks
sasipundar, veel üks universumi kana-või-muna küsimus. Aga nagu märgib Ramtha, see vaateviis on olemuselt dualistlik.
Dualism läbib näiteks selliseid mõistepaare: subjekt/objekt, siin sees/seal väljas,
teadus/hing, teadvus/reaalsus. See maailmavaade, mille
üle oleme nii palju arutlenud, hiilib taaskord salamisi meie keelde ja
mõtetesse. Kuidas on siis lugu vaimu kui mateeriaga ja seega mateeria kui
vaimuga?
Kuidas oleks mateeria informatsioonina või vaim informatsioonina?
Praegusel ajal on kvantfüüsika ahvatlused peaaegu kõikehõlmavad. Kas
asjaolu, et mateeria näib lõpuks olevat informatsioon, tõestab vaateviisi, et vaim on mateeriast üle? Kindlasti
ei lükka see seda ümber. Õigupoolest näib see vihjavat, et ollakse õigel teel.
See vihjab sellele samamoodi, nagu klaveri langemine su jalale vihjab
valule. Nagu vaatleja mõju vaadeldavale (teadlik või mitte), nagu kõigi
universumi osakeste omavaheline side vihjab mittedualistlikule maailmale. See
mitte ainult ei vihja mittedualistlikule maailmale – see tõestab seda. Newtoni
unistus kaheks jagatud universumist on minevikuks saanud ja selline positiivne
asjadekäik paneb meid kõiki küsima, mida sellega peale hakata?
Mõtiskle hetkeks
nende küsimuste üle...
• Millised eelarvamused takistavad sind liikumast uude paradigmasse?
• Kuidas need eelarvamused peegelduvad sinu reaalsuses asuvates asjades
(sinu süsteemis)?
• Mis on “sinu süsteem”?
• Kui sa tead, et need asjad on sinu mõtete väljendused, siis kas on võimalik,
et võttes aluseks uue paradigma, saad kerge vaevaga oma reaalsuses uusi asju
ilmutada?
• Märgi üles viis erinevust vaimu ja mateeria vahel.
• Kas oskad vaadata neile erinevustele uue pilguga ja näha neid samadena?
• Kui mõtted võivad mõjutada vee molekulaarstruktuuri, siis mida suudavad
sinu mõtted teha sinu reaalsusega?
• Kumb oli enne – kas tool, millel sa istud, või idee istuda toolile ja
lugeda seda raamatut?
Kangelased valivad, mida nad tahavad.
Olla mitmes kohas korraga.
Kogeda paljusid võimalikkusi samaaegselt.
Seejärel kollabeeruda üheks.
Reggie
Kõik teed viivad Rooma
Kõik on nii põimunud
Igavene linn
Igavene küsimus:
Kas ma loon reaalsuse
või loob reaalsus mind?
Kõik teed, mida mööda me oleme eelmistes peatükkides rännanud, toovad
tegelikult selle peatükini. Sellest igavesest küsimusest juhinduvad kõik
ülejäänud peatükid. Keegi meist ei saa mööda hiilida mingil viisil vastamisest
küsimusele, kas ma loon oma reaalsuse või olen leheke tuules. Olen ma allikas,
mis määrab mu elu kulu, või on mu elu viimane lüli ahelas, mis pandi paika ühe
hetkega Suure Paugu ajal?
Me nägime peatükis “Mis on reaalsus?”, kuidas vastame küsimusele reaalsuse
kohta iga kord, kui tõuseme voodist, iga kord, kui puutume kokku sellega, mis
on “seal väljas”. Olgu, kas küsimus “Kas ma loon oma reaalsust?” on saanud
vastuse igal seesmisel “siin sees” hetkel? Ja kui see on tõepoolest nii, et me
loome oma reaalsuse, siis eelnevad need hetked “siin sees” hetkedele “seal
väljaspool”. Seepärast on see siin selle raamatu keskne “siin sees” hetk.
See arusaam oli ja on praegugi vaimsete, metafüüsiliste, okultsete ja
alkeemiliste traditsioonide keskne idee. Arusaam, et “nagu ülal, nõnda all,
nagu sees, nõnda väljas” on nende jaoks põhilisim, tõene viis maailma näha. Ja
ikkagi, kui tavamõistus võib nõustuda, et sa lood mõned hetked oma elus (mida
süüa hommikuks, kellega abielluda, millise autoga sõita), siis näib olevat
liialdus öelda, et sul oli midagi pistmist selle puuga, mis su auto peale
kukkus.
Tegelikult on reaalsuse loomise ideel (lõpuks see ju kuidagi luuakse –
reaalsus on ometi ju olemas!) tohutu hulk erinevaid nüansse. See tekitab palju
küsimusi.
• Kui mina loon ja sina lood ja me loome erinevalt – mis siis saab?
• “Ma ei looks oma ellu mitte kunagi midagi sellist (täida vastav tühi
lahter)!”
• Kas teadvus on olemas?
• Kas nälgiv laps loob nälga?
• Kuidas on loodusõnnetustega?
• Kes on see “mina”, kes loob?
Ja need küsimused seostuvad omakorda mõtetega karmast, transtsendentsest
minast, sageduspõhistest resonantsidest, suhtumistest, isiklikust vastutusest,
ohverdusest ja võimust.
Aga peamine on see: sinu seisukoht, kuidas sellesse ideesse suhtuda,
avaldab elule, mida sa elad, kõige suuremat mõju.
Tagasi
laboratooriumisse (jälle!)
Peatükis “Vaimu üleolek mateeriast” nägime, kuidas tahe näib mõjutavat
sündmusi mikroskoopilisel tasandil. Nägime, kuidas kvantsündmuste väidetavat
juhuslikkust saab muuta ja kuidas vaimu keskendumisega võib esile kutsuda
muudatusi füüsilises seisundis. Peatükis “Vaatleja” seisnes see kõik määramata
võimalikkustepilve kollabeerumises kindlasse olekusse. Peatükis “Kvantfüüsika”
oli juttu sellest, et tahke ja paikapandud reaalsus polegi nii tahke,
paikapandud ja stabiilne ning et universumis on kõik omavahel seotud.
Paralleelid peatükkide “Kvantmehaanika” ja “Teadvus loob reaalsust” vahel on
taaskord kõnekad.
Princetoni füüsik, Nobeli preemia laureaat John Wheeler: “Igapäevastes
tingimustes on küll kasulik öelda, et maailm eksisteerib meist sõltumatult
“seal väljas”, kuid seda vaadet pole enam võimalik kinnitada.” Wheeleri sõnutsi
pole me mitte “kõrvalseisjad kosmilisel laval, [vaid] kõikehõlmava universumi
elavad kujundajad ja loojad.”
Füüsik ja kirjamees Amit Goswami: “Me oleme harjunud mõtlema, et kõik meie
ümber on juba asjad, mis eksisteerivad ilma minu sekkumiseta, ilma minu
valikuta.” Et jääda truuks kvantmehaanika avastustele, peame Goswami sõnul
“sellise mõtteviisi kõrvale heitma. Selle asemel tuleb tõesti aru saada, et
isegi meid ümbritsev materiaalne maailm, toolid, lauad, ruumid, vaibad, pole
midagi muud kui teadvuse võimalikud liikumised. span>Ja ma valin igal hetkel nendest liikumistest selle, mis avaldub minu
tegeliku kogemusena”.
Need füüsikud ja üldse kogu uus füüsika kõnelevad dualismi surmast. See
pole vaimu ülemvõim mateeria üle. See on vaim = mateeria. Teadvus ei loo
reaalsust, vaid teadvus = reaalsus.
Mõtle neile kahele vastaspoolele:
teadvus füüsiline reaalsus
vaim mateeria
hing teadus
transtsendentne mina loodus
jumal asjad
Peatükk peatüki järel oleme vaadelnud nende kahe poole omavahelist suhet.
Me oleme otsinud põhjuslikke seoseid. Kes põhjustab mida? Kas nad on seotud?
Kas nad on lahutatud? Kes need lahutas ja kes istub kahe vastaspoole keskel,
jalad ulatumas mõlemasse valda? Meie lahutasime need ja meie istume nende
keskel.
Aga kui dualismi poleks, ei saaks olla ka nende vastaspoolte vahelist sidet
ega põhjuslikkust (ega lõhet). See kõik on üks ja seesama. Kõik on üksteisest
sõltuvad – ja seda on teadvuses rändajad alati rääkinud. Goswami nõustub
täielikult, et raske on kohaneda selle uue mõtteviisiga, mis näib minevat
vastuollu meie igapäevaste kogemustega. Ta ütleb: “See on ainus äärmuslik
arvamus, mille sa pead omaks võtma, aga see-eest väga äärmuslik. See on väga
raske, sest sa kaldud uskuma, et maailm on seal väljaspool juba olemas,
sõltumata sinu kogemusest. Aga see pole nii. Kvantfüüsika on selle väga selgeks
teinud.”
Kõik selle võttis Fred Alan Wolf 1970. aastatel kokku sõnadega: “Ma lõin
oma reaalsuse.” New age’i liikumine korjas selle kohe üles ja liitis oma paradigmaga. Aga paljud füüsikud ütlesid, et asi
pole nii lihtne, et seda saaks täielikult mõista. Nagu varem tsiteeritud dr
Wolf ütles: “Sa ei mõjuta seal väljaspool asuvat reaalsust. Sa ei mõjuta toole
ja suuri veoautosid ja buldoosereid ja õhkutõusvaid rakette – neid sa ei
mõjuta!”
Kes loob mida?
Dr Wolf jätkab: “Üks asi, mis reaalsuste loomise juures üles kerkib, on
küsimus, mis juhtub, kui kaks inimest loovad erinevaid reaalsusi. Mis siis
toimub? Kõigepealt tuleb õigesti mõista ideed, et sina lood omaenda reaalsuse.
Kui sa pead sina all silmas seda egoistlikku inimest, kes sinu arvates juhib su
etteastet, siis sa arvatavasti eksid. Arvatavasti pole see sina see, kes
reaalsust loob.” Amit Goswami sõnadega:
Selgus, et see koht, kust ma
otsustan oma reaalsust luua, see koht teadvuses on väga eriline ebatavaline
olemisvorm, kus subjekt ja objektid lõhenevad ja haihtuvad. Ma teen valikud selles
ebatavalises olekus ja see on põhjus, miks new age’laste vaimustus hääbus, kui nad pidid tunnistama, et tasuta lõunaid pole
olemas. Me peame mediteerima ja saavutama ebatavalise teadvusseisundi, enne kui
saame oma reaalsuse loojateks.
Idee “teadvus loob reaalsust” tõstatab otsemaid küsimuse, mis teadvus,
missugune teadvusetasand, milline “mina” reaalsust loob.
Neid küsimusi iseloomustab suurepäraselt film “Keelatud planeet” (Forbidden Planet). Selles filmis ehitavad planeedi elanikud masina,
mis muundab nende mõtted koheselt füüsiliseks reaalsuseks. Suur päev jõuab
kätte, nad panevad masina käima ja VAU! Milline päev. Nad loovad imelisi
villasid, Ferrarisid igasse õue, ilusaid parke, luksuslikke bankette, pärast
seda sõidavad (Ferraridega) oma suurejoonelistesse villadesse ja heidavad
magama. Ja näevad unenägusid.
Ja järgmisel hommikul ärgates leiavad eest laastatud planeedi.
Dr Dean Radini sõnul on olemas väga hea põhjus, miks me ei ilmuta asju oma
reaalsusse otsekohe: “Kõik, mida sa teed, kõik, mida sa mõtled, kõik sinu
plaanid valguvad edasi ja mõjutavad universumit. Kuid tuleb välja, et suuremal
osal universumist on sellest ükskõik ja seepärast ei muuda sinu isiklikud
väikesed mõtted universumit kohe selliseks, nagu sina ette näed. Ma arvan, et
vastasel korral, kui igaüks oleks nii võimas, et tema kiirelt mööduvad tujud
koheselt välja paiskuksid ja universumit muudaksid, hävitaksime üksteist
peaaegu hetkega.”
Mõtle kõigile nendele kordadele, kui keegi sulle maanteel ette sõitis ja sa
mõtlesid (sa tead, mida sa mõtlesid), ja nüüd kujutle, et see mõte muutus
koheselt reaalsuseks. Või nendele kordadele, kui su abikaasa tegi
____________________ ja sina ütlesid ____________!
See, et me ei saa koheselt rahuldada oma soove reaalsuse loomisel, võib
meid kaitsta meie endi eest.
Kõik sõltub
suhtumisest
Kaks põhilist ideed, mida Ramtha oma valgustumiskoolis (Ramtha School of
Enlightenment) õpetab, on tõdemused, et teadvus ja energia loovad reaalsuse
olemust ja et kõik sõltub suhtumisest. Esimene paneb paika seaduse, kuidas nii juhtus, nagu juhtus, ja teine, miks see nii juhtus.
Ellen Langeri ja Rebecca Levy hiljutine uuring Harvardis võrdles vanemate
inimeste mälukaotust erinevates kultuurides. Keskmistel ameeriklastel, kes
elavad kultuuriruumis, kus kardetakse vananemist ja “teatakse”, et vananedes
inimese võimed vähenevad, esines mälukaotust märkimisväärselt palju. Seevastu
vanemaealiste hiinlaste seas, kelle kultuuris tuntakse sügavat austust
vanainimeste vastu, polnud mitte ainult väga vähe mälukaotust, vaid nad said
uuringutel peaaegu sama häid tulemusi kui neist nooremad. Iga kultuur tootis
vanemaid inimesi vastavalt sellele, millised olid seal levinud hoiakud
vananemisse.
Ja siis on veel prantslased, kelle kultuur suhtub hästi veinijoomisse,
sigarettide suitsetamisse ja rohke kolesterooliga koogikeste söömisse
(rafineeritud suhkruga!), kuid kes elavad kõrge eani, pakatades tervisest ning
olles saledad ja õnnelikud. Paljud uurimused on üritanud seda “saladust”
paljastada, praeguseks peaks olema iga kondiitriäri kohta üks retsept, kuidas
pääseda pärgarteri tromboosist. Aga saladust pole, on õige suhtumine. Nad
armastavad seda, mida söövad, ega tunne end sellepärast süüdi.
Kui see on isiklik, nimetame seda suhtumiseks – kui see on kultuuriline,
nimetame seda paradigmaks – kui see on universaalne, nimetame seda seaduseks. “Nagu sees, nõnda väljas.”
Nagu ülal, nõnda
all
Mäletad, kuidas me ütlesime, et peatüki “Mis on reaalsus?” võiks paigutada
ükskõik kuhu? See peatükk ongi kõikjal. Peatükk “Nägemine ja taju” räägib
sellest, kuidas aju loob kujundid, mida arvame seal välismaailmas tõeliselt
olemas olevat. “Paradigmanihe” vaatleb, kuidas ideed ja avastused kohuvad
üldomaksvõetud uskumusteks maailma kohta. “Kvantfüüsika” ja “Vaatleja” tõmbavad
ahvatlevaid paralleele elementaarosakeste maailma ja selle vahele, kuidas
teadvus suhestub looduga. “Vaimu üleolek mateeriast” lükkab ümber nähtavat ja
nähtamatut eraldava aia ning viitab seostele nende kahe näiliselt eraldiseisva
tõeluse vahel. Teisisõnu, nad kõik räägivad teadvusest, reaalsusest ja
nendevahelistest suhetest.
Ajast ette rutates olgu lisatud, et peatükk “Aju 101” räägib sellest,
kuidas meie suhtumised on kodeeritud neurostruktuuridesse ja mida selle alusel
luuakse. “Emotsioonid” ja “Sõltuvused” vastavad küsimusele, miks ma loon endale
seda reaalsust, kust ma ennast leian. “Miks me pole võlurid?” tegeleb
küsimusega, miks me ei loo seda, mida (enda arust) tahame luua. “Iha/tahe”
käsitleb seda, kuidas teadlikult kasutada loomiskirvest, samal ajal kui
“Valikud/muutused” (samas peatükis) vaatleb, kuidas need kirvelöögid tegelikult
sinu elu tahuvad.
Aga kogemuse kosmilise kohtulaua ees – kas ükski neist loetletud
peatükkidest tõestab, et teadvus loob reaalsust? See näib erinevatelt
kogemusetasanditelt küll vastu peegelduvat (“Nagu ülal, nõnda all”), kuid kas
selle kohta on tõestust või vähemalt kaudseid tõendeid? Ma oleme kuulda võtnud
kõiki, nii elektrone ja positrone kui ka silmapaistvaid füüsikuid ja filmitegijaid.
Dean Radini sõnutsi: “Teaduses ei kasutata sõna tõestus. Me saame millegi kohta tõendeid esitada. Saame
anda teatud kindluse, et tulemus on see, mis ta näib
olevat. Kas keegi on kunagi “tõestanud” gravitatsiooni olemasolu? Newton ütles,
et gravitatsioon on massidevaheline külgetõmbejõud. Einstein ütles, et mass
kõverdab ruumi ja aja geomeetriat, mis seejärel põhjustab masside tõmbumise
üksteise poole. Aga nad ei saanud tõestada, et see nii on. Parimal juhul saab
matemaatiliste kirjelduse abil näidata, et puuduvad tõendid vastupidisest.”
Sel hetkel tõstsime meie – filmitegijad – käed üles ja hüppasime aia otsast
alla.
“Mida ... me
üldse teame!?” loomine
Me olime jahmunud. Me ei kavatsenud hakata silmakirjatsema. Me ei
kavatsenud olla tugitoolifilosoofid. Me ei tahtnud lihtsalt mõtteid mõlgutada,
vaid asja ära teha, nii hästi kui oskasime. See tähendas, et me kavatsesime
hakata nende ideede järgi elama, ja kõigist ideedest kaks kõige tähtsamat olid
emotsionaalsed sõltuvused ja oma reaalsuse loomine. Filmi “Mida ... me üldse
teame!?” tehes proovisid need,
kes olid asjasse segatud, tõepoolest reaalsust luua ja tegeleda emotsionaalsete
sõltuvustega.
Teisisõnu, me otsustasime olla “iseenda elu teadlased” ja rakendada
teaduslikku meetodit, et järgi proovida, kas see tõesti toimib. Ja tulemus oli
positiivne, tulemuseks oli parem viis oma elu elada.
Aga need oleme ainult meie kolmekesi, filmi loojad. Filmi pealkiri on “Mida
kuradit me üldse teame!?”,1 nii et pole sugugi selge, kas te peaksite meid kuulda võtma. Keda sa
peaksid kuulda võtma? Seda inimest, keda sa tegelikult pidevalt kuulda võtad –
ennast.
Mass massi vastu
Ma olin lavastamas ühte stseeni Bagdadi teatris. Me pidime filmima keskööst
koidikuni ja siis sealt läinud olema. Olime graafikust kõvasti maas. Ma
mõistsin, et me ei saa sellega ealeski õigeks ajaks valmis. See oleks
katastroof olnud, sest siis poleks kogu stseenil mõtet olnud. Ramtha kirjeldab
inimeste töömeetodit pidevalt sõnadega “mass massi vastu”. Teisisõnu, kogu meie
loomistegevus seisneb füüsiliste asjade füüsilises lükkamises, selmet luua
peenematel tasanditel ja kõik vabaks lasta.
Ma mõistsin, et meil on lips läbi ja et mass massi vastu meetodiga pole
mingit lootust. Ma mäletan, et mõtlesin: “On aeg hakata looma nagu Jumal,” ja
jooksin teatrilavale ning karjusin: “Aitab mass massi vastu meetodist!” See on
kõik, mida ma sellest mäletan, välja arvatud veel see, et koidikuks oli kõik
tehtud.