SISUKORD
Eessõna. Juhised raamatu
kasutamiseks 7
Kuidas Richard Athose mäe dieedi
avastas 9
1. peatükk. Athose mägi: elu pühal
mäel 13
2. peatükk. Mida kujutab endast
paastumine? 18
3. peatükk. Athose mäe dieedi mõte:
mille poolest
see teistest erineb ja kuidas see toimib 21
4. peatükk. Athose mäe dieedi
eelised 27
5. peatükk. Athose mäe dieedi kava
32
6. peatükk. Kindlusta väljavaated
edule – aju ja keha häälestamine
kaalulangetamisele ja tervena
püsimisele 40
7. peatükk. Dieediks valmistumine 47
8. peatükk. Nõuandeid edukaks
dieedipidamiseks 52
9. peatükk. Dieedi
toiduvalmistamispõhimõtted 58
10. peatükk. Athose mäe dieedi
nauditavad toidud 63
11. peatükk. Athose mäe dieedi
joogivalik 71
12. peatükk. Dieet ja alkohol 73
13. peatükk. Dieet ja einestamine
väljaspool kodu 76
14. peatükk. Liikumine, tervis ja
Athose mäe dieet 80
15. peatükk. Meditatsioon ja
vaimne heaolu 87
16. peatükk. Dieedi jätkamine 92
17. peatükk. Paastupäevade retseptid
95
18. peatükk.
Mõõdukuspäevade retseptid 142
19. peatükk. Pidupäevad 174
20. peatükk. Menüü kavandamine 177
21. peatükk. Athose mäe dieedi
edulood 196
Pärast Athose mäe dieeti – kuidas
edasi? 207
Soovitusi lisalugemiseks 209
Viited 211
Tänusõnad 213
Sisujuht 215
EESSÕNA
Athose mäe dieet on turvaline
ja lihtsalt järgitav toitumiskava, mis aitab kehakaalu langetada ning end
tunduvalt tervemana tunda ja parem välja näha. Siin ei ole tegemist rangete loobumiste
ega kalorite rehkendamisega. Spetsiaalseid dieettoite ega -jooke pole vaja.
Tuleb vaid järgida mõningaid lihtsaid põhimõtteid ja valmistada toitu
raamatusse valitud hõrgutavate retseptide alusel. Kui oled eesmärgiks seatud
kehakaalu saavutanud, siis leiad, et uut kehalist vormi ja uusi
toitumisharjumusi säilitada on lihtne.
JUHISED RAAMATU KASUTAMISEKS
Käesolev raamat on koostatud
nii, et seda saaks lugeda ka lõigukaupa. Sa ei pea seda kaanest kaaneni läbi
töötama. Paljud lugejad tahavad kohe teada, mida nad tegema peavad, ning löövad
lahti dieedikava, retsepte ja toiduaineid puudutavad peatükid. Olenemata
sellest, kas oled taimetoitlane, lihasööja või vegan
– hulgaliselt retsepte ja oma elustiiliga sobivaid nõuandeid leiad siit igal
juhul. Kindlasti on ka neid lugejaid, keda huvitab Athose mäe dieedi taust:
kust see pärit on, kes seda proovinud on ja kuidas see neile mõjus? Raamatust
leiab liikumisele, alkoholi tarvitamisele ja meditatsioonile pühendatud
peatükid neile lugejaile, kes oma teekonnal tervisliku toitumise ja eluviisini
on huvitatud ka nende aspektide arendamisest. Täiendavat tuge ja teavet,
kauneid fotosid ja retsepte leiad Athose mäe dieedi koduleheküljelt
www.mountathosdiet.co.uk, meie Facebooki lehelt www.facebook.com/themountathosdiet
ja Twitterist www.twitter.com/mountathosdiet.
Paar sõna tervisest
Athose mäe dieedi koostamisel
on abiks olnud elukutseline toitumisnõustaja; toitainete sisaldus soovitatud retseptides
on tasakaalustatud, mis tagab kehakaalu alanemise kontrollitud ja tervislikul
viisil. Kui sa põed mõnd kroonilist haigust, võtad ravimeid, oled rase, toidad
last rinnaga või kannatad söömishäire all, soovitame sul enne dieedi või
treeningukavaga alustamist oma perearstiga nõu pidada.
Märkused toiduainete kohta
Kui tekstis ei ole viidatud
teisiti, on kõikides retseptides silmas peetud kooritud köögiviljade kaalu ning
kõik toiduained peaksid olema parima kvaliteediga. Kui vähegi võimalik, kasuta
vabapidamisel kasvatatavate kanade mune, maheliha ja -piimatooteid ning
vastutustundlikult (jätkusuutlikult) püütud kala ja mereande.
KUIDAS RICHARD ATHOSE
MÄE DIEEDI AVASTAS
Ma naudin oma toitu... ja
jooki.
Ma olen alati olnud gurmaan (maiasmokk,
ütleks nii mõnigi minu kohta). Minu ema töötas toitlustusettevõttes, seejärel
kokana ja viimaks kokandusõpetajana. Viiesena olin ema töö juures juba sage
külaline: aitasin köögivilju koorida ja hakkida või segasin potis toitu. Minu
isa alustas oma tööelu talunikuna, seejärel pidas aednikuametit. Kuna isa käis
peaaegu iga päev kalal või jahil, teenisin ma oma taskuraha kalarookimise ja
liharaiumisega. Isa kasvatas ise köögi- ja puuvilju ning ma harjusin
mahetoiduga juba ammu enne seda, kui see moeasjaks muutus.
Nii pole midagi üllatavat
selles, et sestpeale kui ma kooli lõpetasin ja vanematekodust lahkusin, olen
oma korterikaaslaste, sõbrataride, naise ja pere jaoks koka rolli täitnud –
pidusööke korraldanud, sisseoste teinud, toiduaineid ette valmistanud ja kokanud. Teistele toidu valmistamine võib pakkuda suurt
rõõmu, kuid sellega käivad kaasas ka suured kiusatused. Et õigesti süüa teha ja
õigeid toiduaineid valida, on väga tähtis kõike maitsta. See tähendas mulle –
ja maiasmokale minu sees –, nagu ka paljudele teistele läänemaailma inimestele,
et olin mõistetud kogu eluks oma kaalu jälgima.
Aastate jooksul jõudsin
proovida paljusid ahvatlevaid, kuid üle jõu käivaid dieete ning minu
vannitoakaalu näidud kõikusid 13 kilo ulatuses üles ja alla. Kõik dieedid, mida
ma järgisin, toimisid teatud punktini – lühikest aega. Võtsin kaalust alla,
tundsin uhkust, kui sõbrad ja kolleegid mu edusamme märkasid, ning vajusin
depressiooni, kui kaalunumbrid endise näiduni tõusid – tavaliselt veel mõnekilose lisaga.
Kaks aastat tagasi muutus
kõik.
Korraldasin koos abikaasaga
neljanädalase puhkusereisi Kaplinna Lõuna-Aafrikas. See oli minu esimene reis
Lõuna-Aafrikasse ning ma ei osanud aimata, millised kulinaarsed kiusatused mind
ees ootasid. Ma ei osanud aimata ka seda, kui paljut see reis minu elus muudab.
Lõuna-Aafrika on kuulus oma
ahvatleva ja küllusliku vikerkaareköögi poolest, mis kujutab endast eklektilist
toiduvalmistamisvõtete ja toiduainevalikute segu ning koloniseerimise käigus
tekkinuna hõlmab nii kohalikke kui ka sisserännanute toidutraditsioone.
Kaplinnas, kus toit on odav ja toiduvalik külluslik, einestavad peaaegu kõik
väljaspool kodu. Kuna paljudes restoranides on kaasavõetud jookide tarbimine
lubatud, aitab see hinnatundlikel einestajatel veini
arvelt veelgi raha säästa. Suurte toiduportsjonite ja odava veini kombinatsioon
tõotas kiiret vööümbermõõdu paisumist. Võimalus viibida sellel kaunil maal
neljanädalasel gurmeepuhkusel pani häirekella
helisema.
Siis meenus mulle Athose
mägi.
Põhja-Kreekas paiknev Athose
mägi, üks maailma kauneimatest rikkumata loodusega kohtadest, on koduks
kahekümnele õigeusukloostrile. Veidi aega enne Lõuna-Aafrika reisi olin naasnud
nädalaselt retkelt Pühale mäele, nagu mõned seda paika nimetavad. Viibisin seal
palveränduri ja munkade külalisena, elasin nendega külg külje kõrval, jalutasin
ühest kloostrist teise, sõin ja jõin, järgides munkade dieeti ehk Athose mäe
toiduvalikut. Koju jõudes tundsin, et olen heas vomis
ja puhanud, ning nägin tervem välja.
Kõik Athose mäe kloostrid on
enamjaolt isemajandamisel ning usukommete järgimise, aga ka toiduvarude
kokkuhoidmise eesmärgil on nende toidulaud esmaspäeviti, kolmapäeviti ja
reedeti teistsugune kui muudel päevadel. Nendel kolmel päeval on munkade
toiduvalik selline, mida meie nimetaksime taimetoitlase omaks: nad väldivad
liha, kala, piimatooteid ja veini ning ei kasuta toiduvalmistamisel õli.
Ülejäänud nädalapäevadel tarvitavad nad piimatooteid, muna ja kala, kasutavad
oliiviõli ning joovad punast veini. Nädal aega pühade isade keskel elades
kaotasin 0,9 kilo, ilma et oleksin seda püüdnud või tundnud, et olen sunnitud
millestki loobuma.
Kaplinna jõudes heitsin pilgu
Lõuna-Aafrika köögi kiusatustele ja mõtlesin: ei, need pole minu jaoks. Olin
nädal aega kodunt eemal olnud, kaalus alla võtnud ja tundsin end seetõttu
hästi. Selle asemel et kuu aega vabalt mõnuleda, taas juurde võtta ja
täissöönuna koju tagasi jõuda, otsustasin: miks mitte jätkata Athose mäe
toitumisviisiga, süües kolmel päeval nädalas ainult taimetoitu?
Kõik arvasid, et olen peast
segane: “Sa puhkad sellises kokakunsti paradiisis nagu Lõuna-Aafrika ja
kavatsed paastuda?!”
Kuid see, millega mungad
tegelevad, ei ole tegelikult paastumine. Nad söövad argipäevadel mõistlikult ja
mõõdukalt, lubades endale enamat nädalalõppudel, mil tähistavad üht või teist
oma paljudest usupühadest. Niisiis – mõeldud, tehtud. Neljal puhkusenädalal
loobusin ma kolmel päeval nädalas lihast ja piimatoodetest ning ülejäänud
päevadel sõin mõõdukalt. Ma avastasin, kui lihtne oli nädalasse kolme
taimetoidupäeva lülitada, mõõdukalt süüa, ülejäänud kolmel nädalapäeval
piimatooteid, liha, kala ja punast veini nautida ning lubada pühapäevadel
endale kõike, mida hing ihkas. Tõele au andes tuleb öelda, et täiendav
kaalulangus jäi ohtra õlle ja ahvatlevate suupistete tõttu saavutamata, kuid
kuu aja pärast koju tagasi jõudes oli mu kaalunumber sama, mis reisile minnes.
Olin avastanud Athose mäe
dieedi.
1. PEATÜKK
ATHOSE MÄGI – ELU PÜHAL MÄEL
Athose mäe munkade toidulaud on
püsinud üle tuhande aasta muutumatuna. Nende toiduvalik on tõepoolest
igavikuline. Kuidas see eriline koht – Püha mägi – sellisena tuntuks sai?
On tõendeid, et esimesed
kristlastest erakud asusid Athose mäele 7. sajandil. Tänapäeval on Athose mägi
omavalitsuslik kloostririik Põhja-Kreekas Chalkidike
maakonnas, mis on üks kolmest lõuna poole Egeuse merre sirutuvast poolsaarest.
Liigirikkuse poolest silmapaistva ökosüsteemina on see üks vähestest paikadest maailmas, mis on kantud UNESCO
maailmapärandi nimekirja nii kultuurilise kui ka loodusliku tähtsuse tõttu.
Pärimuse kohaselt reisis neitsi Maarja, kelle eest pärast Kristuse surma
hoolitsesid jüngrid, koos evangelist Johannesega Küprosele Laatsarusele külla.
Ootamatult puhkenud torm kandis nende laevukese Athose poolsaarele. Kui Maarja
kaldal jalutas, äratasid mäe metsik loodus ja rikkumatu ilu temas vaimustuse.
Ta õnnistas seda maanurka ning kuulutas, et Neitsi aiaks nimetatud paika
edaspidi ükski naissoost olend ei pääse. Kui metsloomad ja kassid välja arvata
(neid peetakse poolsaarel näriliste peletamiseks), on Athosel säilinud meessoo
ainuvõim.
Esimene õigeusuklooster
asutati 866. aastal. Tänaseks on Athosel 20 suuremat kloostrit, lisaks nendega
külgnevad külad ehk skete’d ja lugematul arvul üksikuid mungakonge, mille elanikeks on
ühe- või kahekaupa elavad eakamad mungad. Kokku elab Athose mäel umbes 2500
munka. Vanuserühmade eavahemik on väga lai: mõned
mungad on juba üheksakümnendates eluaastates, kuid suurem osa
kolme-neljakümnesed. Osa neist on mungad olnud juba aastakümneid, teised on
hiljuti liitunud noviitsid, esindatud on väga erinevad ühiskonnagrupid. Õigeusk
ja rahvuslus on lähedalt seotud – Kreeka kloostrite kõrval leidub ka Vene,
Serbia ja Bulgaaria kloostreid, mis võõrustavad peamiselt vaid oma riigist
pärit külalisi. Mungad ise on kokku tulnud üle terve maailma, sealhulgas
USAst, Suurbritanniast ja Prantsusmaalt.
Hoolimata mitmetest ohtudest,
mis munkade eluolu häirivad – tehnoloogia kiire areng, sekularism
ja poliitilised mõjutused –, on nende igapäevarutiin ja toidulaud püsinud
viimase 1150 aasta jooksul peaaegu muutumatuna.
ELU KLOOSTRITES
Kloostrielu keerleb palve
ümber. Suur osa päevast veedetakse kirikus jumalateenistustel, mis võivad kesta
mitu tundi. Vaatamata ilmaelu hülgamisele, on munkade peamiseks kohustuseks
maailma eest palvetada, kuigi kloostrielu ei ole läbinisti sissepoole pööratud.
Mitmed kloostrid osalevad heategevuslikes ettevõtmistes, mis on seotud põgenike
toetamise, noorte arendamise ja uimastisõltlastele uute tulevikuväljavaadete
võimaldamisega ning loodusõnnetustes kannatada saanute abistamiseks loodud
fondidega.
Kloostrid ise on hämmastavalt
suured ning mõni neist sarnaneb lausa väikelinnaga. Neid kogukondi ümbritsevad
müürid ja väravad, mis ehitati algselt selleks, et pakkuda kaitset marodööritsevate teeröövlite ja ristisõdijate vastu, kes
püüdsid Püha mäge igal võimalusel vallutada ja alistada, himustades sealseid
väärtuslikke ikoone, muistiseid ja käsikirju.
Pole üllatav, et selliste
suurte ja rahvarohkete kogukondade majandamine nõuab tugevat tööd. Mõningate
väljastpoolt palgatud abitööliste kõrval toetuvad mungad omaenda annetele ning
saavad märkimisväärselt hästi omal jõul hakkama. Suur osa ehitiste
remonditöödest ja üldistest majapidamistöödest tehakse ära traditsioonilisi
töövõtteid ja tööriistu kasutades. Tänapäev oma nelikveoliste autode, telefonide
ja internetiga on hakanud ka siia hiilima, kuid suuremalt jaolt on Athose mägi
sellele, mida Henry Adams 1890. aastatel “kiirenevaks muutuseks” nimetas, immuunseks
jäänud.
Vaatamata mõningatele 21.
sajandi elustiili vältimatutele ilmingutele, käib elu Athose mäel maailmaga
erinevat jalga. Kloostrites on siiani kasutusel vana Juliuse kalender, mis
tähendab, et Athose mäe ajaarvamine on ülejäänud Kreekast ja Euroopast 13 päeva
maas. Kloostri liturgiline päev algab mitte südaööl, vaid päikesetõusuga, mis
tähendab, et munkade päevarütm on “maailmaga” võrreldes, nagu mungad seda
nimetavad, viis tundi taga.
Athosel pole telereid,
muusikariistu, reklaamtahvleid, ajakirjandust, müra ega õhusaastet. Munkade
maailmas näib kõik olevat sellele rihitud, et elu nii kaua kui võimalik
aeglasel lainel hoida. Nii karmilt kui see lääne inimese kõrvadele ka ei
kõlaks, lisavad need vabatahtlikud anakronismid paigale müstilisust ja teise
maailma tunnet. Athose mäe kloostrite erilisusel on suur roll nende kestmajäämises.
KÜLALISENA PÜHAL MÄEL
Athose mäe külastamine ei ole
just kõige lihtsam. Esiteks, nagu olevat otsustanud neitsi Maarja ise – naisi
Pühale mäele ei lubata. Lisaks õigeusklikele meestele, kes võivad kloostrisse
iga päev tulla, antakse külastusluba ka kümnele mitteõigeusklikule
palverändurile. Külastajad taotlevad endale aegsasti diamoniterion’i – hoolikalt
tembeldatud ja allkirjastatud passi –, mis annab selle esitajale õiguse jääda
Athose mäele vaid kolmeks ööks, kusjuures kõik majutatakse eraldi
kloostritesse. Öömaja kindlas kloostris tuleb telefoni, kirja või faksi teel
varakult reserveerida.
Igal hommikul kell 9.45
väljub Athose mäele praam, kogudes reisijaid kokku erinevatest rannikuribal
paiknevatest kloostritest, mis palistavad teed Daphnesse
– väikesesse sadamasse poolsaare tipul mäest paari tunni tee kaugusel. Lahkuvad
palverändurid kogunevad kobarasse ja praam alustab tagasiteed Ouranapoulisse. Kui ilm vähegi lubab, toimub reis iga päev
aasta ringi.
Pideva külaliste voo tõttu on
kloostrid saginat täis, et tulijatele, keda on aastas sadu, peavarju ja
toitlustust pakkuda. Toidu ja majutuse eest tasu ei nõuta ega ka oodata.
Palveränduritele abi ja öömaja pakkuda, andes endast parim, on kõikide
kloostrite kohustus.
MUNGAD, NENDE KÜLALISED JA
PÄEVARING
Munkade ööpäev jaguneb
kolmeks: palve-, töö- ja uneaeg. Iga aasta algul
jagab kloostriülem kõikidele vennaskonna liikmetele kindlad ülesanded, millest
järgnevaks aastaks, vahel ka kauemaks, saab nende igapäevatöö.
Teha on palju. Esiteks on
õigeusukloostrid oma usu põhimõtetest lähtuvalt kohustatud palverändureid vastu
võtma alati, kui vähegi võimalik. Kreekakeelne sõna xenios tähendab nii võõrast kui ka külalist. Külaliste tervitamist
ja võõrustamist peeti Vana-Kreekas väga tähtsaks,
sest usuti, et külaliste seas võib olla jumalaid ning et kui võõrustaja oma
kohustustega toime ei tulnud, võis karta kontvõõraks kehastunud jumala viha ja
kättemaksu.
Kreeklased on xenia (võõrustamise) oma tavadesse ja kommetesse lülitanud ning
suuremas osas Kreekast (kui mitte kõikjal) on see tavapärane praktika. Mõned
kloostrid võtavad vastu vaid väikese rühma palverändureid, teised aga sadu
külalisi päevas ning kõigile neile tuleb pakkuda toitu ja öömaja. Toitu tuleb
valmistada ja serveerida, refektooriumi lauad peab
koristama ja järgmiseks söögikorraks katma, toad vajavad koristamist ja voodipesu
vahetamist.
Paljud mungad ei välju
oma kloostri piiridest. Kui nad seda teevad, siis selleks, et praamiga “suurele
maale” sõita või naaberkloostrit külastada. Kuigi Athosel leidub ka
transpordivahendeid, eelistatakse poolsaart risti-rästi katvatel
Bütsantsi-aegse sillutisega muularadadel jalgsi liikuda. Naaberkloostrisse
jõudmine võib võtta kolm kuni viis tundi ning kui samal päeval tagasi tulla,
siis kaks korda nii palju aega.
Munga elu võib olla vaimne ja
kontemplatiivne, kuid see on ka töine ja
igapäevaaskeldustega täidetud – kloostrielu pole kunagi tähendanud hõlbuelu.
Milliseid ülesandeid mungale ka määratud poleks, kolmandik tema päevast möödub
töiselt: põllul, köögis, kalastades, hooneid kõpitsedes, voodeid korrastades
või koristades.
Aiad ja mesilad nõuavad
samuti pidevat hoolt. Istutamine, kastmine, rohimine, pookimine, pügamine ja
saagikoristus, iga töö omal ajal, ei anna munkadele hõlpu, eriti kui mõelda, et
kõike seda tehakse Kreeka lõõskava päikese all pealaest jalatallani musta rõivastatult.
Ent kõige selle juures teevad mungad aiatööd rõõmuga, pidades seda üheks
parimaks võimalikuks treeninguks. Hea vanamoodne kehaline töö värskes õhus
tähendab seda, et vatsakat munka naljalt ei kohta.
KUIDAS MUNGAD SÖÖVAD
Athose mäe dieet on üks
maailma paremini hoitud saladusi.
Uuringud on näidanud, et
Athose mäe kloostrid kuuluvad maailma parimate tervisenäitajatega kogukondade
hulka. Mungad elavad kõrge vanuseni ning väga vähesed neist põevad vähki,
südameveresoonkonna haigusi, diabeeti või Alzheimeri
tõbe. Nende toitumisviisil on väga meeldiv kõrvalmõju
– loomulik kehakaalu alanemine.
Mungad ei loe kaloreid
ega kannata loobumispiinu, mida läänemaailmas tuntud moedieetidega seostatakse.
Nende toitumislaadi ei saagi tegelikult dieediks nimetada, pigem on see
eluviis. Nad söövad head toitu, joovad head veini, tarvitavad vanaaegseid
põhimõtteid järgides tervislikke rafineerimata toiduaineid, söövad mõõdukalt,
liiguvad regulaarselt ning kuuluvad maailma terveimate ja parimas vormis
olevate inimeste hulka.
Kõik kloostrid on suuremalt
jaolt isemajandamisel ning mujalt ostetakse sisse vaid väga väheseid tooteid.
Kloostreid ümbritsevad rohtaiad, viljapuuaiad, viinamarjaistandused, mesitarud
ja õlipuusalud; kõik, mida viljeldakse, on looduspuhas ja hooajaline,
maaharimine ja selle viljakana hoidmine nõuab palju aega ja vaeva. Kloostritel
on omad väikesed sadamad, kust kalapaatidega merele minnakse. Kalapüük on
tavaliselt eelmänguks kirikupühadele, mille saabudes kalu suuremal hulgal
roogitakse, rapitakse ja potti pistetakse.
Kloostri söögikorrad on
igapäevaste usutavade pikenduseks ning neid on ette nähtud kaks korda päevas:
hommikul ja õhtul. Toitu süüakse vaikides, sest söögiaegadel kuulavad mungad
päevalugemisi pühakirjast (mida vahetevahel katkestavad abti sõnavõtud). Suurem
osa söögikordadest kestab 20 minutit ning need lõpevad, kui abt kella helistab.
Kuigi mungad vaatavad söömisele kui kütuse tankimisele, on nende toiduvalik
maitsev ja mitmekesine, sisaldades suppe, aedvilju, ube ja teisi kaunvilju,
isevalmistatud salateid, leiba ja puuvilju.
Nende söömisrütm püsib
ühesugusena: esmaspäevad, kolmapäevad ja reeded on paastupäevad, mil süüakse
peamiselt taimetoitu – piima, loomseid valke, veini ega oliiviõli ei tarbita.
Paastupäevaroad valmistatakse pigem vee kui õliga. Hoolimata teatud
piirangutest sisaldab tüüpiline paastupäeva menüü küllaldaselt toitu: on üsna
tavaline, et toitu jääb üle, siis kasutatakse ülejääke järgmise päeva toidu
valmistamiseks või antakse need kloostri kassidele, kes elavad peamiselt oma
hiirepüügioskuste najal – nälga ei jää keegi.
Ülejäänud nädalapäevad (kui
just mõnd kirikupüha tulekul pole) on niinimetatud mõõdukuspäevad, mil
päevamenüüd laiendatakse kala, juustu, munade, veini ja jogurtiga.
Kirikupühad on rõõmsad sündmused
ning siis troonivad toidulaual isepüütud värske kala, koogid ja maiustused,
mõnikord serveeritakse isegi jäätist. Mungad näevad neis maiuspalasid,
kuid isegi pühade ajal süüakse mõõdukalt.
2. PEATÜKK
MIDA KUJUTAB ENDAST PAASTUMINE?
Paastumisel on erinevaid
vorme. Kui arst käsib sul paastuda, mõtleb ta seda, et jooksid ainult vett ega
sööks midagi. Religioosne paast on erinevates usundites erinev ning selle
intensiivsus võib sõltuda sellest, kui usklik või pühendunud ollakse. Näiteks islamiusulised
ei tohi paastukuu ramadaani kestel päevasel ajal ivagi suhu pista ning
katoliiklased ei söö reedeti liha (nii on kalast saanud traditsiooniline
valik).
Paastumine ei tähenda alati
täielikku toidust loobumist. Sageli tähendab see lihtsamat toitu.
Kreeka-katoliku usus tähendab see loobumist lihast, kalast ja piimatoodetest
(juust, piim, jogurt), alkoholist ja toiduõlist. Süüakse ainult niipalju, kui
keha normaalseks funktsioneerimiseks vajab – ei kübetki rohkem. Athose mäe
dieedi juures peame me kinni munkade paastureeglitest. Nende jaoks tähendab
paastumine lihtsa toidu söömist mõõdukates, kuid mitte piiratud kogustes, ning
liha, piimatoodete, alkoholi ja toiduõli vältimist. Toidud on lihtsamad ja
kogused väiksemad ning mungad ei näkitse söögivaheaegadel.
Mis iganes kavatsustel ja
eesmärkidel söövad mungad esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti taimetoitu. Ent
kui mõnelt mungalt küsida, miks nad taimetoitu söövad, ei oska nad sellele
vastata, sest nad ei pea ennast taimetoitlasteks.
Mungad ei arva, et nende
toiduvalik on paastupäevadel piiratud – see on lihtsalt teistsugune. See on üks
osa nende soovist teha asju mõõdutundega. Nende vahelduv paastumine on viis
anda kehale puhkust, puhastades sellega mitte ainult keha, vaid ka meelt.
Mungad ei tunne erilist huvi hüvede vastu, mis paastuga kaasneda võivad:
parem tervis, kehakaalu kontrolli all hoidmine, pikem eluiga. Munkade jaoks on
need vaid vähest huvi pakkuvad lisaväärtused eluviisile, mida nad on järginud
üle tuhande aasta – kloostritoit on vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.
Kloostri söögikorrad on
ühised ettevõtmised, mis leiavad alati aset reflektooriumis
– ruumis, mis asetseb tavaliselt peakiriku uste vastas. Nii on munkadel lihtsam
söögikordi liturgilisse elumustrisse lülitada – neist saab jumalateenistuste
pikendus. Regulaarne paastumine lubab munkadel alistada kõik liialdamissoovid
ning laseb neil koondada oma tähelepanu vennale, kelle ülesandeks on pühakirja
ettelugemine. Mõõdukus aitab aplust ohjes hoida. Paastumine ja enesekontroll
on voorused.
PAASTUMINE 21.
SAJANDIL
Nii paastumine kui ka
taimetoitlus on tänapäeval dieetidega tegelevates ringkondades väga
populaarsed, kuid ometi pole kummaski midagi uut. Juba 19. sajandi keskpaiku
kirjutas dr Hookey raamatu “Ei hommikusöögile” (The No Breakfast
Plan). Taimetoitlust on ammu kiidetud kui võimalust tervise
parandamiseks ja vaimsuse arendamiseks ning selle juuri võib otsida Vahemere
maade idaosa ja Vana-India kultuurist. Kreeka filosoof Pythagoras võttis
taimetoitluse kiituseks sõna juba enam kui 2500 aastat tagasi ning paljude
maailma religioonide – budismi, hinduismi, džainismi
ja šintoismi tavade hulka kuuluvad taimetoitlus ja regulaarne paastumine.
Regulaarset paastumist on pikka aega praktiseeritud ka juutide, kristlaste ja
moslemite seas kui puhastumise ja meeleparanduse vormi.
Viimase sajandi-poolteise
jooksul on arstid kogu maailmast soovitanud paastumist ravivõttena väga
mitmesuguste tervisehädade puhul, alates reumast ja nakkushaigustest ning
lõpetades eesmärgiga soolestikku puhastada.
KUIDAS
ATHOSE MÄE DIEEDI PAASTUPÄEVAD
TERVISE PARANEMISELE
KAASA AITAVAD
Pole mingit kahtlust, et
Athose mäe mungad naudivad pikka ja tervet elu, mis on paljudest
läänemaailma katkuna ründavatest vaevustest vaba. Nende rekordilistes tervisenäitajates
on kindlasti oma osa ka suhteliselt aeglasel elustiilil ning eksistentsiaalsete
murede puudumisel, kuid lisapanuse annavad ka kolm taimetoidupäeva nädalas.
Tarbitavate kalorite loomulik
vähendamine paastupäevadel toob tervisele palju kasu. Usume siiski, et munkade
heade tervisenäitajate taga ei ole ainult paastumine. See on paastumise ja
lisanduva kolme mõõdukusepäeva kombineerimine, mis füüsilist ja vaimset tervist hoida aitab.
Paastumine (ja mõõdukus) aitavad
kehal puhata ja puhastuda. Järjest rohkem lisandub teaduslikke tõendeid, et
lühikesed paastumisperioodid aitavad tervist parandada. Paastumine aitab
korrastada vererõhku (kõrge vererõhuga kaasneb suurem insuldi- ja
südamehaiguste oht), parandab insuliinitundlikkust (vähendades diabeeti
haigestumise ohtu), parendab lipiidide tasakaalu veres (veres sisalduva rasva
ja kolesterooli taset). Samuti leidub tõendeid, et see aitab eluiga
pikendada, aju tervena hoida ning vähiriski alandada.
Oma osa on ka varajastel
õhtusöökidel. Mida varem me oma päeva viimase toidukorra sööme, seda kauem on
kehal aega puhata ja taastuda. Paljud lääne inimesed näevad söömises 24/7
kestvat ajaviidet, samal ajal kui Athose mäe dieediga kaasnev
paastumine on lihtsalt viis, kuidas teisiti söömist mõõdukalt söömisega
tasakaalustada. See on täiesti teostatav.
Athose mäe mungad söövad
sellisel viisil iga päev, iga kuu, iga aasta. See ei ole nende jaoks dieet
lääne mõistes, see on nende eluviis ning selle püsikindlus jätab neile vähe
võimalusi rongilt maha hüppamiseks. Jojoefekt, mis
paljusid tänapäeva dieete iseloomustab, tekib lihtsalt, kui seniste
toitumisharjumuste juurde naastakse – kehakaal hüppab üles, tavaliselt
kiiremini, kui see alanes.
3. PEATÜKK
ATHOSE MÄE DIEEDI MÕTE
MILLE
POOLEST SEE TEISTEST ERINEB JA KUIDAS SEE TOIMIB
Uuringud näitavad, et Athose
mäe mungad kuuluvad maailma kõige parema tervisega inimeste hulka.
Aristotelese ülikoolis Thessaloníkis uuriti
munkade tervist, füüsilist vormi ja pikaealisust. Uuringu tulemused olid
hämmastavad. Vähki ei esine peaaegu üldse, eriti mao-, soole-, söögitoru- ja
seedetrakti, põie- ning eesnäärmevähki. Insulte ja südameatakke tuleb ette
haruharva ning Alzheimeri tõvest pole õieti
kuuldudki.
Athose munkade keskmine
eluiga on pikem kui Kreeka maismaaosa meestel. Kloostrite kalmistutel on näha,
et suurem osa sinna maetutest on elanud kaheksakümnendate ja üheksakümnendate
eluaastateni. 2013. aasta maikuus uuriti kaht kloostri kalmistut ning selgus,
et esimesele kalmistule maetud elasid keskmiselt 87 eluaasta ja teisel 89
eluaasta vanuseks. Briti meeste keskmine oodatav eluiga on 79 ning Kreeka
meestel 78 eluaastat (MTO, 2011).
Munkade pikaealisus on
tavaliselt pandud kloostri toitumisviisi arvele, mis sarnaneb tüüpilisele Kreeka
talupojatoidule ehk nn Vahemere dieedile: kõrge juur- ja kaunviljade osakaal,
puuviljad, pähklid, täisteraviljatooted ja oliiviõli. Vahemere dieeti
iseloomustab ka mõõdukas kala, linnuliha ja punase veini tarbimine ning madal
piimatoodete, punase liha, töödeldud toidu ja maiustuste osakaal.
Toit, mida kloostrites
süüakse, on värske, mahedalt kasvatatud ja hooajaline. Mungad ei söö peaaegu
üldse liha ega töödeldud toitu ning varieerivad toiduõliga valmistatud
toite veega valmistatud toitudega, andes maole kolmel päeval nädalas puhkust.
Athose mäel elanud
mungad on sel viisil toitunud juba tublisti üle tuhande aasta ning nende
söömisviisid on nende religioossete praktikate osa. Athose mäe dieet ei ole
sajandite jooksul peaaegu üldse muutunud ning on tekkinud selleks, et püsima
jääda.
PÕHJUSED,
MIKS ATHOSE MÄE DIEET
SULLE
MEELDIMA HAKKAB
Athose mäe dieet ei kujuta
endast tavapärast karmi toitumisrežiimi, mida iseloomustavad ranged reeglid ja
spetsiaalsed toidulisandid. See on säästlik ja mõõdukas toitumisviis. Kui sa
juba tunned rõõmu värsketest hooajalistest köögiviljadest ning oskad hinnata
värske kala ja kanaliha maitset, peaks see dieet sulle hästi sobima. Ent kui
sinu poenimekiri sisaldab tavaliselt valmistoite, töödeldud toitu, hulgaliselt
loomaliha ja alkoholi, võib Athose mäe dieet sulle tõelise ilmutusena tunduda.
Võtab vaid kolm nädalat, et
märkaksid, kuidas su keha ja ainevahetus reageerivad väikestele muudatustele
söömis- ja ostuharjumustes. Athose mäe dieedi katsetamisel osalenud vabatahtlikud on meile
korduvalt jutustanud, kuidas see on nende jaoks kaasa toonud muutusi
mõtlemises, keskendumis- ja tähelepanuvõimes, millega on kaasnenud:
·
suuremad
teadmised köögiviljadest, nauding nende söömisest ja valmistamisest;
·
näljasööstude
puudumine (kadumine);
·
igasuguse
ilmajäetustunde puudumine;
·
vähenenud
isu loomaliha järele;
·
tunduvalt
väiksem valmistoidu tarbimine;
·
paindlik
söömis- ja dieedikava;
·
mõistlikul
tasemel alkoholitarbimine;
·
toiduülejääkide
vähenemine;
·
tuntav kokkuhoid söögi ja joogi arvelt.
KIIRDIEEDID
Dieedid tulevad ja lähevad.
On arvatud, et Suurbritannias, kus elab 12 miljonit rasvunud ja 24 miljonit
ülekaalulist inimest, peab ühel ajahetkel üht või teist tüüpi dieeti vähemalt
27 miljonit inimest. Paljusid neist võib nimetada kiir- või moedieetideks.
Termin “moedieet” kõlab üsna kurvalt, sest sama ruttu kui need dieedid
populaarseks saavad, vajuvad nad unustuse hõlma. Kas mäletate veel
greibidieeti? Kapsasupidieeti? Veregrupidieeti? Tsoonidieeti? Atkinsi dieeti? Dukani dieeti? South Beachi (lõunaranniku)
dieeti? Kõik need olid omal ajal edukad – lühikest aega. Epiteet “moehullus”
tähendab ka seda, et dieet ei tugine üldiselt tunnustatud arusaamadele
tervislikust toitumisest, ning sageli on ilmnenud, et see ei toimi või sellest
on väga raske kinni pidada.
ENESEPIIRAMISE
LÕKS
Suur osa dieetidest kukub
läbi, sest on keskendunud millestki loobumisele. Enamik inimesi on võimelised
oma söömis- ja tarbimisharjumusi mõneks ajaks muutma. Iga uue dieediga kaasneb
algul innukas õhin, kuid mõne aja pärast see lahtub. Kui põhjuseks ei saa vana
hea kiusatus, mis sunnib iga kord külmkapiust avama, kui sellest möödutakse,
või küpsisekarpi revideerima, et see kenasti tühjaks teha, saab selleks
sotsiaalne surve. Raskused tekivad siis, kui puututakse kokku piiratud
valikutega restoranimenüüs, praetaldrikuga, mille tõstavad sulle parimate
soovidega ette sind võõrustavad sõbrad, või suupistelauaga peoõhtul, mis
tekitab kiusatuse maitsta õhtu jooksul natuke kõigest.
Loobumine ainult suurendab
tungi selle järele, millest sa loobunud oled. Pelgalt fakt, et dieet sunnib
sind loobuma millestki, mis sulle väga meeldib, paneb su mõtted selle ümber
keerlema. Kui loobumus on kestnud küllalt kaua, muutub kiusatus viimaks väljakannatamatuks
ning “suutäiest, mis ei tee ju midagi halba” saab märkamatult terve kõhutäis.
Nädal aega ei kübetki šokolaadi – seejärel kaks tahvlit korraga… Sellise
nõrkushetke ja veel paari libastumise järel annab suurem osa dieedipidajaist
alla, mõeldes: “Tühja kah. See dieet ei tööta. Mina loobun.”
Viga pole dieedis, vaid
ebaloomulikus ja püsivas ilmajäetustundes, mis
sellega kaasas käib. Põhjus, miks kiir- ja moedieedid läbi kukuvad, seisneb
selles, et nendega kaasnevad tõsised loobumised ja tugev kalorite kärpimine,
mis sunnivad keha energia saamiseks lihaseid lammutama. Kiirdieedi tulemusel
kehakaal tõepoolest langeb, kuid see tuleb vähenenud
rasva kõrval ka glükogeeni ja proteiinide arvelt.
Viimaks püüab keha raisatud energiavarusid taastada ning algne kaalukaotus jääb
toppama. Mida väiksem on su lihasmass, seda aeglasem on ainevahetus, mille
tulemusel hakkab rasv hõlpsamalt kogunema, kui dieet lõpetatakse. Seda tüüpi
dieedid toimivad lühikest aega, kuid viimaks leiab su keha, et tegemist on
näljaga, ning hakkab otsima kõiki võimalusi varude talletamiseks. Jojodieet on ainevahetuse jaoks nagu sõit Ameerika mägedel.
Kui eelnevast jutust veel ei
piisanud, siis vähe sellest, et vaegtoitumine ei
suuda pakkuda kiiret tervise paranemist, viib kiire kaalukaotus ka tuge pakkuva
nahaaluse rasvakihi kadumisele, mis omakorda võib viia kortsude tekkimiseni.
MÕÕDUKUSE
TÄHELEPANUVÄÄRNE MÕJU
Athose mäe dieet ei tähenda
endale kauakestvate piirangute seadmist. See ei ole eitamisdieet. Siin ei ole
pistmist kalorite lugemisega – mungad ei loetle midagi peale sõlmede oma
palvenööril. Kui oled seda dieeti mõne nädala järginud, muutub sinu suhtumine toitumisse
kiiresti. Teravad näljasööstud ja nendele järgnev liigsöömine kaovad minevikku.
Sinu suhtumine tugevalt töödeldud supermarketi-lasanjesse muutub igaveseks.
Toiduülejäägid kahanevad olematuse piirile, sest söömata toitu, mida ära
visata, jääb väga vähe järele. Athose mäe dieet asetab sind tagasi kindlale
pinnale ning lubab sulle, et süütunne või ahistav ilmajäetustunne
ei vaeva sind üldse, või kui, siis väga vähesel määral.
Põhjus, miks Athose mäe dieet
toimib ja kaotatud kilod pärast soovitud kehakaaluni jõudmist tagasi ei tule,
seisneb selles, et paari-kolme nädala jooksul viib see sind automaatselt oma söömisharjumuste
ümberhindamiseni. Asi ei ole niivõrd dieedis, kuivõrd selles, mida me toidust
mõtleme ja kuidas me seda tarbime; selles, kuidas see meie elu kujundab ja
tervist mõjutab. See dieet on sündinud täiuslike tegurite koosmõjul: ta on
nauditav, paindlik, ja mis kõige tähtsam – teostatav.
Munkade jaoks on toidud
loomingu, mitte mugavuse küsimus. Kloostritesse valmistoite ega töödeldud
toiduaineid ei satu. Mungad võtavad aega, et oma
köökides maitsvaid ja toitvaid roogi valmistada, kasutades hooajalisi mahedalt
kasvatatud toiduaineid ja ürte, mis pärinevad enamasti nende endi aedadest,
põldudelt ja õlipuusaludest. Mungad kasvatavad ise nisu ja küpsetavad ise
oma igapäevast täisteraleiba.
Ka ei ole mungad
täiskarsklased. Pooli nende söögiaegadest saadab isevalmistatud vein, mida
serveerimiseks suurtest vaatidest pudelitesse ümber valatakse.
Athose mäe mungad ei
tegele dieedipidamisega. See, mida me siin raamatus Athose mäe dieediks
nimetame, on lihtsalt Kreeka õigeusumunkade toitumisviis, mis on ühesugusena
püsinud üle tuhande aasta. See on hoidnud neid saledatena, heas vormis ja
ebatavaliselt tervetena läbi nende pikkade elude. Kui hakkad rõõmu tundma
paindlikkusest ja ilmajäetustunde puudumisest, mida
Athose mäe dieedi järgimine tõotab, siis kaalulangus, mida saadavad suurem
kehaline aktiivsus ja parem tervis, on asja loomulikuks jätkuks.
TEE TAGASI
SALEDAMA, TERVEMA
JA PIKEMA
ELU JUURDE
Athose mäe dieet kujutab
endast toitumisviisi, mida järgisid meie vaarvanemad. Mõtle ennast tagasi 19. sajandi
lõpu ja 20. sajandi alguse aastatesse. Sel ajal töödeldud toiduaineid ei olnud.
Toiduaineid osteti kohalikelt spetsialiseerunud väikepoodnikelt, valmistoite ja
kulinaarialette ei tuntud, hamburgeriputkasid ja pitsasid pakkuvaid
kiirsöögikohti polnud veel avatud; juur- ja puuviljad olid rangelt hooajalised;
keemilisi säilitusaineid ja toiduvärve ei olnud olemas; mürgiseid sünteetilisi
pestitsiide, herbitsiide ja fungitsiide ei tuntud.
Meie esivanemate toidulaual
oli rikkalikult puu- ja juurvilju, herneid, läätsi ja ube – kõike seda, mida me
21. sajandil sageli “supertoiduainetena” tunneme. Toiduportsjonite suurus oli
tagasihoidlik. Liha oli kallis, seda söödi harva kui maiuspala ning täiendati
hooajaliste köögiviljade rikkaliku valikuga. Odavad toiduained olid ühtlasi ka
need, mis Victoria ajastu inimeste tervisele head tegid. Juurvilju, sibulaid,
vesikressi, peeti ja kapsast söödi palju ning need olid mahedalt kasvanud.
Rasvane kala ja mereannid, oad, läätsed ja herned olid
odavad ja sageli laual. Tänapäeva läänemaailmas lubame endale ülesöömist
ning kannatame samal ajal toitainevaeguse all.
Üks Suurbritannia populaarsemaid supermarketeid müüb
veiselihaga lasanjet, mis sisaldab ei vähem ega rohkem kui 32 koostisainet.
(Lasanjeretsept kokaraamatus “Hõbelusikas” (The
Silver Spoon) – Itaalia köögi piiblis – sisaldab 11 koostisainet). Mida meie
vanaemad oleksid sellest veidrusest arvanud?
KOKKUVÕTLIKULT ATHOSE MÄE
DIEEDIST
Athose
mäe dieet kujutab endast munkade toitumisviisi, mida on pisut kohandatud
läänemaailma eluoluga. Munkadel on isekehtestatud, piiratud ressursid, nad
elavad teise kalendri järgi ning nende ajatsoon on viis tundi taga meie ehk
maailma päevakavast, nagu mungad seda nimetavad. Meie, kes me elame väljaspool
Püha mäge, naudime hoopis teistsuguse maailma hüvesid, mis pakub meile laiemat
toiduainete valikut ja võimalusi nende hankimiseks. Munkade söömisharjumused on
läbi põimunud nende usutavadega ning paindlikkust on nendes vähe, kui üldse.
Meie, lääne inimesed, sööme tavaliselt kolm korda päevas ning sageli erinevatel
kellaaegadel. Et dieet meile sobiks, tuleb meil leppida sellega, et me ei saa
munkade eluviisi ja söömisharjumusi ülima täpsusega üle võtta.
Paastureegel,
mida mungad järgivad, on üks Athose mäe dieedi aluspõhimõtetest. Dieedi
pidamisel sööd sa kolmel päeval nädalas paastutoite, ülejäänud kolmel päeval
mõõdukalt ning üks päev jääb pidupäevaks, mil võib süüa ja juua kõike, mida
hing ihaldab.
Paastupäevad
on rasvavaesed taimetoidupäevad: liha, kala, kana ja piimatooteid ei sööda ning
toiduõli ei tarvitata. Paastupäevadel alkohoolseid jooke ei jooda ning
toiduportsjonid hoitakse väikesed. Ülejäänud päevadel süüakse peamiselt puu- ja
juurvilju, kaunvilju, pähkleid ja seemneid, kuna tühje kaloreid sisaldavaid
rasvaineid ja magusat tarvitatakse vähe.