Sisukord
Sissejuhatus: näksimise
teadus 9
1. Arutu määr 19
Liisunud popkorn ja nõrk
tahtejõud
Sama hea nagu
Põhja-Dakota vein
Dieedipidaja dilemma
Märkamatu määr
2. Unustatud toit
34
Vanglakilode saladus
Me usume oma silmi, mitte
kõhtu
Vaata, tõsta ette, söö
Põhjatu supikauss
Inimese või söögi suurus?
3. Pilk söögilauale
49
Hiidpakendid ja normide
vägi
Joogiklaasi illusioonid
Suured taldrikud, suured
lusikad, suured portsjonid
Super Bowli intelligendid
Mitmekesisuse ahvatlused
4. Varjatud ahvatlused
meie ümber 63
Toidunägemise lõks
Mugavus: kas sa kõnniksid
karamellikommi
nimel kilomeetreid?
Hulgilao needus
5. Arutu söömise
stsenaariumid 74
Perekond, sõbrad ja rasv
Meheliku mehe
söömisstsenaariumid
Söö-nii-palju-kui-jaksad televisioon
Aeglane Itaalia ja kiire
Hiina
Usalda oma nina
Kuula ilmateadet
6. Nimemäng 90
Pimedas söömine
Punane sidrunitarretis
Menüümaagia
Kaubamärgipsühhoos
Kas maisiküpsis maitseb
nagu kohupiim?
7. Hellitustoidu tuju
105
Hellitustoidu-isu tekitavad
meeleolud
Hellitustoidu kujunemine
Viiskümmend aastat
rindest
Kas sa jätad parima
viimaseks?
8. Toiduvalvurid
122
Toiduvalvur ja
kõrvalkorteri hea kokk
Toidu pärilikkus: nagu
ema, nii ka tütar
Toitumisharjumuste
kujundamine ja Popeye projekt
Portsjoni suuruse
paikapanemine kogu eluks
9. Kiirtoidupalavik
135
Mitmekesisus ja oma
tahtmise saamise kergus
McSubway uuring ja
informeerituse illusioonid
Kas “madala
rasvasisaldusega” tooted teevad meid paksuks?
Tervislikkuse halo ja
toiduainete etiketid
Kui suur portsjon?
Rasvumisvastane turundus
ja portsjonite vähendamine
21. sajandi turundus
Sissejuhatus
Näksimise teadus
Me kõik – viimne kui üks – sööme
nii palju, kui sööme, suuresti selle tõttu, mis meid ümbritseb. Me ei söö liiga
palju nälja, vaid perekonna ja sõprade, topside ja taldrikute, nimede ja
numbrite, siltide ja tulede, kujude ja küünalde, värvide ja lõhnade, vahelduse
ja vahemaade, kappide ja pakendite tõttu. See nimekiri on peaaegu sama lõputu
kui nähtamatu.
Nähtamatu?
Enamik meist viibib õndsas teadmatuses sellest, mis
meid tegelikult sööma ajendab. See raamat toetub kümnetele uuringutele, mis on
kaasanud tuhandeid inimesi, kes – nagu enamik meist – on uskunud, et söövad
vastavalt sellele, kui näljased nad on, kui väga toit neile maitseb, missugune
tuju neil parajasti on. Me peame ennast liiga taiplikuks, et lasta end ära
petta pakendil, valgustusel või taldrikutel. Teised võivad muidugi nendesse
lõksudesse langeda, kuid meie mitte. See teebki arutu söömise nii ohtlikuks. Me
ei saa peaaegu kunagi ise aru, et me seda teeme.
Minu laboriuuringud on näidanud, et keskmine
inimene langetab päevas umbes kakssada söömisega seotud otsust.1 Süüa
hommikul või mitte? Sõõrik või soolakringel? Terve või pool? Köögis või autos?
Iga kord kui me möödume kommikausist või avame lauasahtli ja näeme seal
närimiskummi või 1997. aastast pärinevat energiabatooni, langetame söömist
puudutava otsuse. Seletada aga oskame neist kahesajast otsusest vaid mõnda
üksikut.
Aga mis siis, kui me oskaksime? Kui teaksime, miks
me sööme nii, nagu sööme, võiksime süüa natuke vähem, natuke tervislikumalt, ja
hoopis suurema naudinguga. Seepärast tunnevadki paljud inimesed toitumise vastu
huvi. Küsimus, kuidas panna inimesed sööma parajas koguses tervislikku toitu,
huvitab nii toitumiseksperte, kalorilugejaid ja arste kui ka brändiloojaid,
lapsevanemaid ja koguni
valitsusi. See pakub huvi ka USA sõjaväele, ajakirjale Better Homes and
Gardens, ja kõigile, kes teile täna õhtul süüa teevad.
Alates toidu- ja kaubamärgilabori loomisest 1997.
aastal, olen kavandanud ja läbi viinud üle 250 uuringu ning kirjutanud üle 200
ettekande valitustele ja kuberneridele, tippülikoolidele ja -ettevõtetele,
kokakoolidele ja uurimisinstituutidele, tutvustades oma uurimistulemusi
kõikidel mandritel peale Antarktika. Paljud käesolevas raamatus toodud
uurimistulemused on ilmunud Wall Street Journali esikülgedel ning New York
Timesi ja USA Today veergudel. Neid on avaldanud National Enquirer, Annals of
Improbable Research ja Uncle John’s Bathroom Reader. Neid on lugematuid kordi
tutvustatud telesaates “20/20”, BBC-s ja teistes telekanalites, neid on aasinud
Ruth Limbaugh ja maha teinud dr Laura.
Arutu toitumine on minu missioon. Samas pole ma
kunagi osanud vastata küsimusele, millal hakkasin toidu, psühholoogia ja
turunduse vastu huvi tundma. Tavaliselt ütlen ma nii: “Mulle meeldis 1957.
aastal ilmunud Vance Packardi raamat “Varjatud mõjutajad” (The Hidden Persuaders), sest see püüdis näidata, kuidas reklaam meid tahtmatult mõjutab. Sama
juhtub minu arvates ka söömise puhul, ainult et varjatud mõjutajad otsustavad
siin, kuidas me kujundame oma söögilauda, kööki ja harjumusi.”
See on puhas tõde, ehkki mitte kogu tõde.
Poisipõlves veetsin suved koos venna ja onulastega
onu ja tädi 55 hektari suuruses farmis Correctionville’i lähedal Iowas. Iga
suvelõpu suursündmuseks oli päev, mil tädi Grace ja onu Lester viisid meid
linna kinno ning pärast filmi söögikohta, mis kandis nime Dairy Freeze.
1968. aastal aga olid viljahinnad madalad. Kui ma
onu Lesterilt küsisin, miks me sel suvel linna kinno ei lähe, võttis ta
põllumajanduse olukorra kokku kuue sõnaga: “Läheksime, kui inimesed sööksid
rohkem maisi.” Kaheksa-aastasele lapsele tähendas see: “Kui ma tahan elus veel
kunagi kinno minna, tuleb mul välja nuputada, kuidas panna inimesi rohkem
köögivilju sööma.”
Hüppame kiirelt aastasse 1984.
Omandanud äsja magistrikraadi kommunikatsiooniuuringutes,
tegin konsultandina koostööd ajakirjaga Better Homes and Gardens (BH&G).
Ühel päeval näitas nüüdseks meie seast lahkunud Ray Deaton, uurimisosakonna
direktor, mulle kümne kuu pärast ilmuva ajakirja nelja kaanevarianti. Kõigil neljal
oli sama foto ning kaugelt vaadates tundusid need täpselt ühesugused. Lähemale
astudes avastasin ainsa erinevuse: kuus reklaamlauset kaane vasakus servas. Ray
palus mul arvata, milline kaas ostjatele kõige rohkem meeldida võiks ja miks.
Osutasin ühele ja ütlesin: “Minu meelest on see kõige sobivam, sest siin on
selged lühikesed laused.” Silmagi pilgutamata kostis Ray: “Sinu arvamus tekitas
meile hoobilt üle miljoni dollari suuruse kahjumi.” Ta seletas, et iga kuu
valib ajakiri parima kaaneloo, töötab välja vähemalt neli näidiskaant ja küsib
siis umbes tuhande mitte-tellija käest, millise kaanega ajakirja nad kioskist
ostaksid. Trükiarv on 7,2 miljonit ning intuitsioonile ega oletustele loota ei
saa. Nad korraldasid uuringuid, et selgitada välja, millist ajakirja märkab,
lehitseb ja ostab Safeway ostukeskuse järjekorras seisev blond, kolmekümne
seitsme aastane kahe lapse ema Wisconsinist.
Ma olin rabatud. Minus tärkas huvi. Ehk suudan
õppida ära arvama, millist toitu inimesed parema meelega sööksid – ka siis, kui
nad ise seda ei suuda.
Kuue kuu pärast olin Stanfordi ülikoolile esitanud
avalduse doktoritöö tegemiseks tarbimiskäitumise teemal. Ütlesin, et tahan
uurida, kuidas “panna inimesi rohkem köögivilju sööma”.
Kuus avastusterohket aastat hiljem sai minust
turundusprofessor Dartmouthi kolledži alla kuuluvas Tucki ärikoolis, täis
tuhinat rajada toidupsühholoogia labor.
Sõna “labor” toob muidugi silme ette pildid
katseklaasidest, mullitavatest kolbidest, elektrisähvakutest ja Einsteini
soenguga teadlastest. Mõnikord vastab see tõele, isegi toidumaailmas. Võtkem
näiteks friikartulite füüsika. Argonne’i laboratoorium aitas McDonald’sil
avastada, kuidas friikartuleid kiiremini valmistada. Füüsik Tuncer Kuzay juhitud
meeskond pani külmutatud friikartulitesse sensorid, et teada saada, kuidas
kasutada jääkristallide sulamisel tekkivat auru. Seejärel konstrueerisid nad
spetsiaalsed praekorvid, mis lühendasid iga portsjoni küpsetusaega 30–40
sekundi võrra.2
Toidupsühholoogia laborid uurivad eelkõige
inimkäitumist. Need on tegelikult näidistoad, -köögid ja -restoranid. Mõni
neist on varustatud ühepoolsete peeglite, varjatud kaamerate ja laudadega, kus
taldrikute alla on peidetud kaalud. Teistes leidub rida 90 cm laiusi kitsukesi
maitsmiskabiine, kus inimesed saavad segamatult erinevaid toite proovida.
Kolmandad on kas väikesed helikindlad toad intervjuude läbiviimiseks või
suuremad ruumid gruppidele, kes vastavad toiduga seotud küsimustikele.
Asutatud on kümneid toitu ja toitumist uurivaid
psühholoogilisi laboreid, mis tegutsevad kas täis- või poole tööajaga. Neid on
sisse seatud suuremate ülikoolide juures USA-s, Suurbritannias, Kanadas,
Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes ja mujal. Need on olemas ka USA
sõjaväes. Mõned salajasemad laborid eksisteerivad koguni toiduainetööstuses.
Kõik need laborid kasutavad erinevaid meetodeid, et
selgitada, kuidas me toitume. Ühine on neile sõltumatutele laboritele see, et
nad tahavad oma tulemusi avaldada parimates akadeemilistes ajakirjades, mille
hulka kuuluvad näiteks Journal of the American Medical Association (JAMA),
British Medical Journal (BJM), Obesity Research, Journal of the American
Dietetic Association, International Journal of Obesity, Journal of Consumer
Research, Appetite, Journal of Marketing, Food Quality and Preference või
Journal of Marketing Research. Enamik uurijaid loodab, et tema töö aitab
inimeste elu paremaks muuta. Kas aitab? Suurt osa tulemustest lihtsalt
eiratakse. Aga need 10 protsenti, mis tähelepanu pälvivad, aitavad tõepoolest,
ning seetõttu ei loobu paljud uurijad kunagi oma tööst – isegi siis, kui neile
selle eest enam palka ei maksta.
Käesolevas raamatus viitan eelkõige neljale
laborile, mis on minu meelest tegelenud eriti oluliste probleemidega.3
• Illinoisi ülikooli kostituskorralduse programm. Üheks Urbana-Champaignis asuva Illinoisi ülikooli
programmi tugevuseks on nende teadusrestoran Spice Box. Oleme Jim Painteriga
kasutanud seda uurimiseks, kuidas menüü, valgustus, muusika, vein, teenindav
personal ja lauanaabrid mõjutavad, kui palju me sööme ja mil määral toitu
naudime. Restoran on avatud ainult üks-kaks päeva nädalas – elegantne õhtusöök
küünlavalgel valge laudlinaga laua taga maksab alla 25 dollari. Võidavad kõik.
Külastajad saavad hea õhtusöögi, üliõpilased väärt kogemuse ja teadlased sisuka
uurimismaterjali. Restoranis tehtud järeldused menüü kujundu se, toitude kirjelduse ja välimuse ning kogu miljöö kohta
on pakkunud elavat huvi toiduainetööstusele, sealhulgas juhtivatele
restoranikettidele. Kuna igas projektis osales kümneid inimesi, lekkisid
uuringute tulemused kogemata ettevõtete uudiskirjadesse ja koosolekuruumidesse
mitu kuud varem, kui need akadeemilises ajakirjas ametlikult avaldada jõuti.
• Pennsylvania Riikliku Ülikooli toitumisteaduse
osakond. Siin asub dr Barbara Rollsi
labor, mille novaatorlik töö on näidanud, kuidas mitmekesisus ja kalorsus
mõjutavad seda, kui palju me sööme. Kui oled lugenud mõnd Rollsi populaarset
kaalulangetamisraamatut (The Volumetrics
Weight-Control Plan, The Volumetrics Eating Plan), siis oled nende tööga kursis.4 Labori einelaud on
veenvalt tõestanud, et on võimalik valmistada tervislikke, vähese kalorsusega
toite, mida inimesed hea meelega söövad. Dr Leann Birchi labor, mis tegutseb
samuti Pennsylvania ülikooli juures, on väga edukalt uurinud laste toitumist.
Muuhulgas on nad näidanud, et lapsed on igasuguste toidutrikkidega niisama
kergesti mõjutatavad kui täiskasvanud.
• USA armee labor Natickis. Meenutagem Napoleoni kuulsat ütlust “Sõjavägi marsib oma
kõhul”. Toit on sõjaväe füüsilise valmisoleku ja vastupidavuse alustala ning
ühtlasi tähtis vaimse heaolu mõjutaja. Naticki labori tugevaks küljeks on
aistingulised hinnangud. Labor on palganud või vastu võtnud peaaegu kõik oma
ala juhtivad spetsialistid. Pea iga päev kasutavad teadlased üheksat
kõrgtehnoloogilist arvutiseeritud maitsmiskabiini. Nendes kabiinides
selgitatakse välja, kui erinevalt maitsevad toidud, kui neid süüa pimedas, kui
neile on kleebitud eksitavad “parim enne” sildid või kui neid serveeritakse
oliiviroheliste plastiknõude asemel pabertaldrikutel. Laborit on üle neljakümne
aasta juhtinud Herbert Meiselman ja Armand Cardello.5 Nende eksperimendid
on sõjaväele õpetanud, kuidas toitu valmistada, pakendada ja serveerida nii, et
sõdurid seda rohkem naudiksid – ja kõik ära sööksid.
• Cornelli Toidu- ja Kaubamärgilabor. See on minu labor, mis praeguseks on Illinoisi ülikooli
juurest üle viidud Cornelli ülikooli. Meie keskendume varjatud teguritele enda
ümber, mis määravad, kui palju me sööme ja mil määral toitu naudime.6
Labori üht osa ühendavad minu tööruumiga ühepoolsed
peeglid, varjatud kaamerad ja taldrikute alla paigutatud sensorid. Vähem kui
kolme tunniga saame labori muuta köögiks, söögitoaks, elutoaks või hoopis
hiiglasuure teleriga väikeseks uberikuks. See võimaldab meil selgitada, kui
palju mõjutavad toidu asetus laual, taldrikute suurus, valgustus, vaadatav
teleprogramm ja kümned muud tegurid seda, kui kiiresti ja kui palju inimesed
söövad. Me kutsume inimesi laborisse lõunale, õhtusöögile, pidudele või
lihtsalt näksima ning jälgime ja mõõdame hoolikalt, mida nad antud tingimustes
teevad.
Kui uurimus näitab, et miski laboris tõesti
“töötab”, katsetame seda “päris” kohas. Me oleme käinud Chicago kinodes, New
Hampshire’i restoranides, Massachusettsi suvelaagrites, Iowa toidupoodides,
Philadelphia baarides, Michigani söögikohtades, San Francisco kodudes ja USA
sõjaväebaasides. Lisaks oleme intervjueerinud või jälginud inimesi peaaegu
kõigis neljakümne kaheksas mandril asuvas osariigis. Me püüame välja selgitada,
kas laboris täheldatud tegurid mõjutavad inimesi ka nende igapäevaelus.
Mõistagi on kõik need uuringud eelnevalt heaks
kiidetud. Tänapäeval peab iga viimnegi mis tahes ülikooli teadlaste uuring olema
kooskõlastatud ülikooli järelevalvenõukoguga. See tagab, et osalejaid mingil
moel ei kahjustata.7 Mis ajendab inimesi osalema? Üliõpilased saavad tavaliselt
ainepunkte. “Tavalistele” inimestele makstakse 10–30 dollarit või antakse
tasuta süüa või kinopiletid jne. Nende identiteet on alati kaitstud – kõik,
mida nad ütlevad ja teevad, on anonüümne ning iga märge nende osavõtust meie
uuringutes kustutatakse niipea, kui oleme saadud andmete analüüsimise
lõpetanud.8
Nagu juba mainisin, on paljudel suurtel toiduainetootjatel
oma laborid, kus korraldatakse degustatsioone. Nad maksavad tarbijale, et ta
prooviks uut toitu või uuendatud retsepti ning annaks oma hinnangu. Ehkki
enamik ettevõtetest on huvitatud ka toidupsühholoogiast, palkavad vaid vähesed
spetsialiste viima läbi keerukamaid katseid ja analüüsima näiliselt segaseid
andmeid. Seetõttu pöördutaksegi tihti abi saamiseks akadeemiliste laborite
poole.
Mõned laborid, näiteks meie oma, ei tööta otseselt
toiduainetööstuse heaks. See välistab huvide konflikti ja võimaldab meil
kiiresti avaldada oma tulemusi teadusajakirjades ning jagada neid
tervishoiutöötajate, teadusajakirjanike ja tarbijatega. Paraku vajavad kõik laborid raha, et osta toitu, maksta
üliõpilastele ja töötada elektrivalguses, sestap sõltume paljuski
stipendiumitest ja annetustest. Meie projekte on rahastanud
tarbijaorganisatsioonid, samuti oleme saanud stipendiume Illinoisi
peaprokurörilt, Riiklikult Terviseinstituudilt, Üleriigiliselt Teadusfondilt,
USA Põllumajandus-ministeeriumilt,
Põllumajandusuuringute Nõukogult ja Riiklikult Sojaoa Uurimise Keskuselt.
Selline süsteem on enamasti hästi toiminud, andes meile piisavalt vabadust ja
tõestades, et meie töö kannab vilja. Siiski olen mõnikord pidanud puudujäägid
korvama omaenda taskust. Me algatame enda arvates kõige vajalikumad ja
põnevamad uuringud ning alles seejärel hakkame otsima võimalust, kuidas neid
rahastada.
Maailmas on kümneid teisi toidulaboreid, mille tööd
me hindame, aga enamik siin kirjeldatud uuringuist pärineb minu enda toidu- ja kaubamärgilaborist.
Esiteks saan nii näidata toimunu ajuti üsna naeruväärset “värvikust”. Teiseks
olid need uuringud kavandatud osana suuremast projektist, mis käsitleb toitu
puudutavaid varjatud tegureid meie elus ning püüab kindlaks teha, kuidas arutut
toitumist enda kasuks tööle panna.
Kas
see on dieediraamat?
Nendele, kes toitu armastavad, pole dieet midagi
ahvatlevat. (Tegelikult tuleb sõna ‘dieet’ ladinakeelsest sõnast, mis tähendab
eluviisi.) Mina isiklikult armastan korralikku söömaaega. Minu naine lõpetas
kiitusega Le Cordon Bleu kokakooli Pariisis ning meil mõlemal on taskus
prantslastelt saadud esimese kategooria sommeljee tunnistus. Ehkki me lõpetame
paljud õhtud küünlavalgel suurepärast sööki ja veini nautides, alustan nii
mõndagi päeva kiirtoidu ja Coca-Cola Light’iga. Ajakirjanikud imestavad tihti
minu veidra “eluviisi” üle, mõned panevad seda koguni pahaks. Ma armastan
igasugust toitu – hõrgutavat, naeruväärset, rafineeritut, labast. Ma olen nagu
lapsevanem, kes armastab kõiki oma lapsi, ükskõik kui erinevad nad ka poleks.
Seetõttu söön ma Le Bec-Finis mõnuga galette de crabe’i,
Burger Kingis burgereid ja Taipei ööturul hautatud pardikeelt.
See raamat ei kõnele äärmuslikust dieedist – otse
vastupidi. See räägib sind ümbritseva keskkonna ümberkorraldamisest, et saaksid
igasuguse süütundeta ja kaalus juurde võtmata süüa seda, mida tahad. Sul tuleb
oma toitumisharjumused ümber vaadata, et söömine oleks nauditav, mitte arutu.
Toit on meie elu üks nauditavamaid osi ning me ei
peaks siin kompromisse tegema. Me peame lihtsalt oma ümbrust muutma nii, et see
töötaks ühes rütmis meie elustiiliga,
mitte selle vastu. See
raamat paljastab need varjatud mõjutajad, mis innustavad meid liigsöömisele, ja
õpetab, kuidas neist vabaneda. Teisalt – kui sa töötad sõjaväes toitlustajana,
keelitad vanadekodu elanikke sööma või üritad rahuldada nõudlikke sööjaid
omaenda köögis, näitab seesama uurimus sulle, kuidas panna nad sööma rohkem
tervislikku toitu, mida nad tegelikult vajavad.
Tavalised dieediraamatud toetuvad dietoloogide ja
terviseekspertide teadmistele. See raamat tugineb psühholoogide ja
turundustöötajate teadmistele. Mingeid retsepte siin ei ole, ainult
teaduslikult saadud uurimistulemused. Üht-teist sellest turundusinimesed juba
teavad, mistõttu sa ostadki just nende hamburgereid, mitte konkurentide omi.
Tegemist pole kurja vandenõuga. Mõnda nende taktikat kasutas juba sinu vanaema,
kes tahtis, et tänupühalõuna oleks kosutav, ning samad taktikad aitavad sul
edukalt korraldada oma järgmise õhtusöögi.
Tavalised dieediraamatud panevad enamiku inimesi
ahastuses käsi laiutama ja otsima uut raamatut, mis võimaldaks kaalu alandada
pisut vähem piinarikkal moel. Kõige selle asemel õpetab meie raamat, kuidas
sööma ahvatlevatest teguritest vabaneda ja oma köök ja harjumused ümber seada.
Sinust ei saa järgmisel nädalal aluspesumodelli ega Chippendale’i tantsijat,
kuid sa leiad õige tee ja liigud edaspidi õiges suunas. Sa võid
enda teadmata liiga palju süüa, kuid samamoodi märkamatult ka vähem süüa.
Parim dieet on see, mida sa tähele ei pane. Tehkem
siis algust.
Parim dieet on see,
mida sa tähele ei pane.
1
Arutu määr
Kas sa oled kunagi ära söönud
krõbeda, kuivanud šokolaadikoogi viimase tüki, ehkki see maitses nagu
šokolaadilõhnaline papp? Kas sa oled kunagi söönud friikartulid lõpuni,
kuigi need olid külmad, pehmed ja vesised? Nendele küsimustele on üsna vastik
vastata.
Miks me sööme liiga palju sellist toitu, mis meile
isegi ei maitse?
Me sööme, sest meid ümbritsevad märguanded ja
vihjed, mis kutsuvad meid seda tegema. Meile pole loomuomane iga suutäie järel
peatuda ja aru pidada, ega kõht ole äkki täis saanud. Süües otsime tahtmatult –
enese teadmata – märguandeid ja vihjeid, mis meile ütleksid, et oleme juba
küllalt söönud. Kui lauale pole enam midagi jäänud, on see ilmseks vihjeks, et
aeg on lõpetada. Kui teised on lauast lahkunud ja tuled kustutanud ning meie
istume üksinda pimedas, siis on see samuti märguanne. Aga kui
hommikusöögihelveste kausi põhja on jäänud veel mõned läbiligunenud palakesed,
siis on paljude arvates töö lõpule viimata. Pole tähtis, kas kõht on juba täis
või mitte, ja pole tähtis, kas meile need helbed üldse maitsevad. Me sööme,
sest tunneme, et see on meie ülesanne.1
Liisunud popkorn ja nõrk tahtejõudL
iisunud popkorn ja nõrk tahtejõud
Võtame näiteks kinos pakutava popkorni. Filmi ajal
söömiseks pole olemas mingit “õiget” kogust. Pole kehtestatud reegleid ega
toiduainetööstuse ettekirjutusi. Inimesed söövad nii palju, kui tahavad,
sõltuvalt sellest, kui näljased nad on ja kui hästi popkorn maitseb. Vähemalt
nii nad väidavad.
Minu üliõpilased ja mina nii ei arva. Meie meelest
mõjutavad inimesi neid ümbritsevad märgid ja vihjed – näiteks popkorninõu suurus –, mis neile sisendavad, kui palju nad peavad
sööma. Need märgid hiilivad mööda inimese näljatundest ja maitsemeelest ning
ärgitavad sööma isegi siis, kui kõht on täis ja toit tegelikult ei maitse.
Kui sa elasid mõned aastad tagasi Chicagos, siis võisid
olla meie külaliseks äärelinna kinoseansil. Kui võtsid end laupäeval kell 13.05
järjekorda, et vaadata uut märulifilmi “Arved klaariks”, peaosas Mel Gibson,
ootas sind meeldiv üllatus – tasuta popkorn.
Kõik piletiostjad, kaasa arvatud need, kes olid
äsja lõunat söönud, said ühe karastusjoogi ja kas keskmise suurusega või
tõeliselt vägeva, inimpeast suurema popkorninõu. Neile öeldi, et kõik on
tasuta, kui nad pärast filmi soostuvad vastama mõnele küsimusele.
Asja juures oli ainult üks väike konks. Popkorn ei
olnud värske. Ei kinokülastajad ega minu tudengid teadnud, et popkorn oli
valmistatud viis päeva tagasi ja seisnud steriilses pakendis, kuni oli nii
liisunud, et hamba all kenasti kriuksus.
Selleks, et vana popkorn kino popkorniga segi ei
läheks, toodi see kohale kuldkollastes prügikottides, seda tooni kollastes, mis
karjub: “Bioloogiline oht!” Popkorn oli muidugi täiesti ohutu, kuid see oli
tõesti vanaks läinud. Üks kinokülastaja väitis, et talle näis, nagu järanuks ta
vahtpolüsterooli pakitud pähkleid. Kaks külastajat, kellel oli ilmselt meelest
läinud, et nad olid kõik tasuta saanud, nõudsid raha tagasi. Filmi ajal pistsid
inimesed endale natuke popkorni suhu, siis panid nõu käest, kuid võtsid selle
mõne minuti pärast uuesti sülle ja pistsid taas midagi põske, seejärel asetasid
nõu uuesti kõrvale, ja nii aina edasi. Pidevaks söömiseks polnud popkorn
piisavalt hea, ent ometi ei suudetud sellest loobuda.
Mõlemad nõud – keskmine ja suur – olid nii mahukad,
et keegi poleks jaksanud kõike ära süüa. Ja igaüks sai oma nõu, nii et jagada
ei olnud seda kellegagi.
Niipea, kui film lõppes ja ekraanile ilmusid
tiitrid, palusime kõigil oma popkorn kaasa võtta. Andsime inimestele
pooleleheküljelise küsimustiku (bioloogilise ohu värvi erksal kollasel paberil)
ning palusime vastata, kas nad nõustuvad selliste väidetega nagu näiteks “Ma
sõin liiga palju popkorni”. Nad võisid tõmmata ringi ümber numbrile ühest
(kindlasti pole nõus) üheksani (kindlasti olen nõus). Kuni nad sellega ametis
olid, kaalusime meie järelejäänud popkorni.
Kui suure nõu saanud kinokülastajad järelejäänud
popkorni meile tagasi andsid, ütlesime: “Mõned inimesed said täna keskmise
suurusega popkorninõu ja mõned, näiteks teie, suure nõu. Me oleme täheldanud,
et keskmine inimene, kes saab suure nõu, sööb rohkem kui see, kes saab keskmise
suurusega nõu. Kas te sõite enda arvates rohkem sellepärast, et saite suurema
nõu?” Enamus polnud nõus. Paljud teatasid endaga rahulolevalt: “Minule see ei
mõju”, “Mina niisugusesse lõksu ei lange” või “Ma saan ju aru, kui mul kõht
täis on”.
Nii võisid nad arvata, kuid tegelikkus oli hoopis
teistsugune.
Järelejäänud popkorni kaaludes avastasime, et
suurema portsu saanud inimesed olid söönud keskmiselt 173 kalorit ehk umbes 21
suutäit rohkem. Toidu kvaliteet neid igatahes selleks ei ajendanud. Kui need
kinokülastajad popkorni kallale asusid, ei läinud maitse neile enam
korda.2 Ehkki mõned neist olid hiljuti lõunatanud, sõid suurema portsjoni
saanud inimesed keskmiselt 53 protsenti rohkem kui need, kellele anti keskmise
suurusega popkorninõu. Andke neile rohkem ja nad söövadki rohkem.
Tegemist oli viis päeva vana, liisunud popkorniga!
Me oleme läbi viinud teisigi popkorni-uuringuid
ning tulemused on alati samaks jäänud, ükskõik milliseid detaile me oleme
muutnud. Polnud vahet, kas meie kinokülastaja asus Pennsylvanias, Illinoisis
või Iowas, ja polnud tähtsust, millist filmi kinos näidati – kõik meie
popkorni-uuringud andsid alati ühesuguseid tulemusi. Inimesed sõid rohkem, kui
neile anti kätte suurem portsjon. Kogu lugu. Polnud ka vahet, kas popkorn oli
värske või neliteist päeva vana ja kas inimene oli näljane või mitte, kui ta
kinosaalis oma koha sisse võttis.
Kas inimesed sõid sellepärast, et neile maitses
popkorn? Ei. Kas nad sõid sellepärast, et nad olid näljased? Ei. Nad sõid, sest
neid ümbritsesid mitmed söömist soodustavad märgid ja märguanded – mitte ainult
popkorninõu, vaid ka teised mõjurid, mida me käsitleme hiljem, näiteks
kaasahaarav film, teiste popkorni söövate inimeste tekitatud helid ja söömisharjumused,
mille me kinno minnes endaga kaasa võtame. Kõik need tegurid andsid inimesele
mõista, et on normaalne muudkui süüa ja süüa.
Kas see tähendab, et me saame arutut söömist
vältida lihtsalt nii, et asendame suured kogused väiksematega? See on osa mõistatuse
lahendusest, kuid meid ümbritseb veel hulk märke ja vihjeid, mida saame ise
kõrvaldada. Nagu edaspidi näed, võivad varjatud mõjutajad olla näiteks mingi roa isuäratav kirjeldus menüüs või
peen nimi veinipudelil. Sind võib panna rohkem sööma üksnes mõte, et toit
on väga maitsev. Sa ei pane seda tähelegi.
Sama
hea nagu Põhja-Dakota vein
See restoran on avatud vaid kahekümne neljal õhtul
aastas ning seal pakutakse alati kindla hinnaga toiduvalikut. Hea õhtusöök
maksab alla 25 dollari, aga et selle saamiseks tuleb ette helistada ja laud
broneerida ning kohal olla täpipealt kas kell 15.30 või 17.00. Sellisele
tülikale nõudele vaatamata on seal tihti ootejärjekord.
Tere tulemast Spice Boxi.3 Spice Box meenutab
restorani nii välimuse, helide kui ka lõhnade poolest. Seal söövate inimeste
jaoks see ongi restoran. Seal töötavate inimeste jaoks on see aga
suurepärane toidulabor, mida rahastab Illinoisi ülikooli juures asuv
toiduteaduse ja inimtoitumise teaduskond. Spice Boxis saavad kulinaaria vallas
katsetajad välja selgitada, kas nende uued retseptid on menukad või ei. Selles
laboris katsetab teenindav personal, kas mõni uus käitumismudel võetakse hästi
vastu või mitte. Samal ajal uurivad tarbimispsühholoogid, mis paneb inimese pisut
näkitsema või kõike viimseni nahka pistma.
Söögisaali keskele on tõmmatud salajane kujuteldav
eraldusjoon. Ühel neljapäeval võivad vasakul istujad saada eelroaks teistsuguse
kreveti-kookose jambalaya kui need, kes istuvad paremal. Järgmisel neljapäeval
antakse vasakul olijatele menüü, kus roogadel on lihtsad ja arusaadavad nimed,
kuna paremat kätt on menüüs kirjas peened prantsuskeelsed nimed. Ülejärgmisel
neljapäeval seletab kelner vasakul istujatele kenasti, mida eelroad endast
kujutavad, samal ajal kui parempoolsed külalised peavad sama juttu lugema
menüüst. Söömaaja lõpul esitame einestajatele mõnikord paar küsimust, teinekord
aga kaalume hoolega, kui palju toitu nad oma taldrikutele järele on jätnud. Sel
juhul ei pea me tuginema nende sõnadele, vaid tegudele – kumma kreveti-kookose jambalaya variandi
nad viimseni nahka panid.
Ühel pimedal neljapäevaõhtul 2004. aasta veebruari
esimesel nädalal oli aga külastajatele, kes lund trotsides ikkagi kohale olid
tulnud, plaanis midagi pisut üleannetumat. Neile anti enne sööki klaas Cabernet
Sauvignoni. Tasuta. Restorani kulul.
Cabernet ei olnud eriti peen, otse vastupidi –
tegemist oli kaks dollarit maksva pudeliga, mida müüdi Charles Shaw kaubamärgi
all. Meie külastajad seda muidugi ei teadnud. Kõik Charles Shaw sildid olid
pudelitelt lahti leotatud ning asendatud professionaalselt disainitud
etikettidega, mis olid sajaprotsendiliselt võltsid.
Vasakul istujatele pakuti veini olematult Noah’
veinitootjalt, kes olla uus tegija Californiast. Etikett oli klassikaliselt
lihtne, kaunistatud viinamarjade ja väätidega. All oli uhke teade, et vein on
“UUS Californiast”. Kui külastajad olid saabunud ja oma kohad sisse võtnud,
ütles kelner: “Tere õhtust ja tere tulemast meie restorani. Kuni te otsustate,
mida soovite täna õhtul süüa, pakume teile maja kulul klaasikese Cabernet
Sauvignoni. See pärineb uuelt California veinitootjalt Noah’lt.” Igale
külalisele valati seejärel tavaline 110-milliliitrine klaasitäis.4
Umbes tund aega hiljem, kui õhtusöök oli läbi ja
külastajad selle eest parajasti tasusid, kaalusime igasse klaasi jäetud veini
ning järelejäänud eelrooga taldrikutel. Samuti oli meile teada, millal iga
külastaja oli sööma hakanud ja millal tasus arve ning lahkus.
Paremal istujad kogesid täpselt sama, ainult ühe erinevusega.
Kelneri hoolikalt ettevalmistatud tervituskõnes oli California asendatud
Põhja-Dakotaga. Etikett pudelitel oli täpselt sama kujundusega, kuid sõnadega
“UUS Põhja-Dakotast”.
Põhja-Dakotas ei ole mingit Bordeaux’, Champagne’i
ega Burgundy piirkonda. Seal on Fargo, Bismarcki ja Minot piirkonnad. Paraku ei
kasva üheski neist viinamarju. California tähendab veini. Põhja-Dakota tähendab
lund ja piisoneid.
Inimesed, kellele pakuti “Põhja-Dakota veini”,
uskusid, et see ongi Põhja-Dakota vein. Kuna neile valati sama veini mida
teistele, kes arvasid veini pärinevat Californiast, poleks tohtinud see nende
maitseelamust mõjutada. Või kuidas?
Mõjutas. Varasemast uurimusest teadsime, et
inimestel, kes arvavad end joovat Põhja-Dakota veini, on madalad ootused, nad
peavad veini halvaks ja toitu vähem maitsvaks. California etikett suudab heita
tervele söömaajale helendava pühapaiste, samal ajal kui Põhja-Dakota etikett
varjutab kõike, millega kokku puutub.
Tol õhtul oli meil kavatsus kindlaks teha, mil
määral mõjutab veinipudeli etikett seda, kui palju inimesed söövad.
Kui söömaaeg sai läbi, avastasime, et mõlemad
grupid olid joonud võrdse koguse veini – terve klaasitäie. Ega see eriti
imestama pannudki. Tegemist oli ainult ühe klaasiga ning ilm oli külm. Erinevus
seisnes selles, kui palju nad olid söönud ja kui kaua sellega aega veetnud.
Võrreldes nende õnnetutega, kellele pakuti
Põhja-Dakota etiketiga veini, sõid need, kes jõid enda arvates tasuta
klaasikese California veini, umbes 11% rohkem – 24-st külastajast 19 tegid oma
taldriku täiesti tühjaks. Samuti veetsid nad laua taga umbes kümme minutit
rohkem aega (64 min). Tegelikult istusid nad seal senikaua, kuni personal
hakkas poetama vihjeid peatselt saabuvate järgmiste külastajate kohta.
Põhja-Dakota etiketiga veini joojate õhtupoolik ei
kulgenud nii meeldivalt. Nad jätsid rohkem toitu järele ega veetnud lauas
kuigipalju aega, nii et meeldejäävaks söömaajaks see neil vaevalt kujunes.
Põhja-Dakota veini inimesed võtsid istet, jõid, sõid, maksid arve ning olid 55
minuti pärast juba läinud – kokku viibisid nad restoranis seega alla tunni.
Nendele polnud see eriline õhtupoolik, vaid lihtsalt söömine.
Täpselt samad toidud, täpselt sama vein. Erinevad
etiketid, erinevad reaktsioonid.
Skeptiku silmis poleks nende kahe grupi vahel
tohtinud olla mingeid erinevusi. Nad oleksid pidanud sööma sama palju ja
nautima kõike ühtemoodi.
Kuid nii ei läinud. Nad sõid arutult. Niipea, kui neile anti tasuta klaas “California” veini, mõtlesid nad:
“Sellest tuleb kena õhtusöök.” Kui nad olid kord nii otsustanud, oli nende
kogemus valmis kinnitama nende ootusi. Polnud enam tarvis mõelda, kas toit ja
vein on ikka nii head, nagu nad arvavad. Otsus oli juba ette langetatud.
Sama juhtus muidugi ka külastajatega, kellele anti
“Põhja-Dakota” veini. Niipea, kui nad etiketti nägid, olid nad juba ette
pettunud. Ei mingit pühapaistet, vaid hoopis vari. Halb polnud mitte üksnes
vein, vaid kogu õhtusöök.
Kui meie uuringud on tehtud, võtame osalistega ühendust
– sageli meili teel – ning teatame neile oma eesmärkidest ja tulemustest.
Näiteks oma veiniuurimuse järel ütleme: “Me järeldame, et enda arvates
Põhja-Dakota veini joonud inimestele maitses toit vähem kui neile, kellele
pakuti “California” veini.” Järgmiseks küsime külastajatelt: “Kas teid mõjutas
osariigi nimi pudeli etiketil?” Peaaegu kõik vastavad veendunult: “Ei
mõjutanud.”
Sadade uuringute käigus tehtud küsitlustes on
enam-vähem kõik inimesed, keda etikett, pakendi suurus, ruumi valgustus või taldriku
suurus eksiteele ajas, väitnud kaljukindlalt: “Mind see ei mõjutanud.” Teised
võisid nende arvates muidugi lõksu langeda, kuid nemad mitte.
Seepärast ongi arutul toitumisel meie üle nii suur võim – me ei ole sellest
teadlikud.
Isegi kui me oleme teadlikult tähelepanelikud,
oleme ikkagi mõjutatavad – isegi siis, kui tegemist on kuivade külmade
numbritega. Võtame näiteks ankurdumise. Kui küsida kelleltki, kas õunas on üle
või alla 50 kalori, pakub enamik, et rohkem kui viiskümmend. Kui jätkata
küsimusega, kui palju täpselt, on harilik vastus “66 kalorit”. Kui sa aga
küsiksid, kas õunas on üle või alla 150 kalori, pakuks enamik, et alla. Kui
seepeale küsida, kui palju siis, vastaks keskmine inimene “114 kalorit”.
Eneselegi teadmata ankurduvad või klammerduvad inimesed esimesena kuuldud arvu
külge ning lasevad sellel end juhtida.
Mõni aeg tagasi tegin koostööd kahe vana
professorist sõbra Steve Hochi ja Bob Kentiga. Me tahtsime uurida, kas
ankurdumine mõjutab seda, kui palju me poes toitu ostame. Eeldasime, et kui
ostjad näevad poes mingite numbritega silti, näiteks “12 eset inimese kohta”,
siis ostavad nad seda kaupa rohkem kui need, kes näevad silti “Esemete hulk
inimese kohta piiramata”. Me kordasime seda uuringut mitmeid kordi erinevates
ostukeskustes ja esmatarbekaupade kauplustes, kasutades erinevaid arve ja
reklaamivõtteid (näiteks “2 eset 2 dollari eest” vastakuti sildiga “1 ese 1
dollari eest”). Lõpuks selgus, et pea iga silt, millel on mõni number, ajendab
meid ostma umbes 30–100% rohkem kui tavaliselt.5
Pärast selle uurimuse tulemuste avaldamist
ajakirjas Journal of Marketing Research seisime kord sõbraga ostukeskuse
kassajärjekorras. Märganud silti “10 pakki 2 dollari eest”, ladusin õhinaga
letile kümme pakki närimiskummi, kui mu sõber korraga ütles: “Kas sa mitte ei
avaldanud äsja selle kohta uurimistulemusi?”
Ümbritsev keskkond mõjutab meid kõiki. Isegi
kui me seda “teame”, mõlgub meil ikkagi korraga peas nii palju mõtteid, et
kipume seda unustama ja ennast mõjutada laskma. Seepärast ongi lihtsam muuta
ümbrust kui oma mõttemaailma.
Dieedipidaja
dilemma
Oleme kõik kuulnud lugusid, kuidas kellegi
vennapoja õde võttis enne kooli lõpupidu ette karmi dieedi, kaotas poole oma
kehakaalust, suutis soovitud kaalu hoida, võitis loteriiga ja elas õnnelikult
elu lõpuni. Ometi teame umbes 95 korda rohkem lugusid inimestest, kes hakkasid
dieeti pidama, kuid loobusid varsti, või hakkasid dieeti pidama, kaotasid
kaalus ja võtsid seejärel veel rohkem juurde ning lõid käega.6 Mõne aja pärast
alustasid nad uut dieeti ning läbisid samasuguse pettumuste jada. Arvatakse, et
umbes 95 protsenti inimestest, kes tänu dieedile kaalu kaotavad, võtavad peagi
jälle juurde ja saavutavad taas endise kaalu.7
Enamik dieete on loobumisdieedid. Me loobume,
keelates endale midagi – süsivesikud, rasva, punase liha, suupisted, pitsa,
hommikusöögi, šokolaadi jne. Paraku niisugused dieedid tegelikkuses ei toimi ja
seda kolmel põhjusel: 1) meie keha võitleb nende vastu; 2) meie mõistus võitleb
nende vastu; 3) meie igapäevane ümbrus võitleb nende vastu.
Miljonid evolutsiooniaastad on muutnud keha liiga
nutikaks, et langeda lihtsasse “ma söön ainult natuke salatit” lõksu. Meie
ainevahetus toimib väga hästi. Kui tal on põletamiseks palju toitu, annab ta
ahjule hoogu juurde ning põletab meie rasvavarusid kiiremini. Kui toitu on
vähem, töötab ka ahi väiksema hooga ning põletab aeglasemalt ja tõhusamalt. See
aitas meie esivanematel üle elada näljaajad ja kõledad talved.
Tänapäeva loobumisdieedipidajat see kõik ei aita.
Kui süüa liiga vähe, läheb keha üle säilitamisrežiimile ning siis on veel
raskem lisakilodest lahti saada.
Seda tüüpi kaalukaotus pole lihtne. See on nagu
kaljurahnu veeretamine ülesmäge, iga sekund ja iga päev.
Kui suur kaalukaotus vallandab
säilitamismehhanismi? Tundub, et me võime kaotada nädalas umbes 200 grammi,
ilma et ainevahetus aeglustuma hakkaks.8 Mõned võivad ka rohkem kaotada,
aga enamik meist saab loobuda vähemalt 200 grammist nädalas ja olla endiselt
täispõletusrežiimil. Probleem seisneb selles, et paljude jaoks on see protsess
liiga aeglane. Me arvame, et kaalukaotus peab olema kiire ja mõjuv, sest muidu
ei ole sel üldse mõtet. Seetõttu üritavadki paljud kärsitud inimesed kaotada
kohe kõik liigsed kilod, ent ei kaota mitte midagi.
Vaatame, mis toimub ajus. Kui me keelame teadlikult
endale midagi üha uuesti ja uuesti, siis hakkame just nimelt seda ihaldama.10
Pole vahet, kas sul jääb puudu soojadest tunnetest,
puhkusest, televisioonist või lemmiktoidust. Millestki puudust tundmine
tähendab, et sa ei naudi eriti oma elu. Siiski loobuvad paljud dieedipidajad
esmajärjekorras just oma hellitustoidust. See ennustab kindlat läbikukkumist,
sest iga dieet, mis rajaneb sellel, et sa keelad endale toidu, mida üle kõige
armastad, ei kesta kuigi kaua. Toit, millele me hambaid sisse ei löö, võib
kergesti lüüa hambad sisse meile. Kui dieet lõpeb – ajendatuna kas meeleheitest
või ajutisest edust –, hakkad sa oma lemmiktoite õgides kõike tagasi tegema.
Toodud ohvrid tuleb ju ometi kompenseerida.
Kui me tahame kaalu kaotada, siis ei saa me
tugineda kas ainult mõistusele või “tunnetuslikule kontrollile” ehk tahtejõule.
Kuna me teeme päevas üle kahesaja toiduga seotud otsuse, nagu meie uurimus on
näidanud, siis ei saa eeldada, et need kõik vastavad dieediõpiku
ettekirjutustele. Instinkt ja miljonid aastad evolutsiooni käsivad meil süüa
nii tihti ja nii palju kui võimalik. Enamikul meist lihtsalt pole nii tugevat
meelekindlust, et seista silmitsi taldrikule pandud koogikestega ning öelda:
“Ma ei söö ühtegi kooki, ma ei söö ühtegi kooki,” ja tõepoolest mitte süüa
ühtegi kooki. Ei kulu kuigi kaua, kui meie “ei, ei, võib-olla, võib-olla”
asendub kindla jaa-sõnaga.
Keha ja vaim võitlevad loobumiste vastu.12 Ja et
asi veel hullemaks ajada, on meid ümbritsev keskkond üles seadnud hulga lõkse,
millesse satub iga vähegi asisem kavatsus. Iga kiirtoiduleti ümber levib
ahvatlev aroom. Telereklaamid pakuvad meile sooje hellitustoidu-elamusi. Igas
automaadis ja bensiinijaamas on saadaval 85-sendised veel-paremad-kui-kodus-tehtud suupisted. Miljardeid dollareid maksnud turunduse
tulemusena pakutakse meile täiuslikke toite, mida ihaldavad meie suur süda ja
suur kõht.
Enne kui hakkame süüdistama kurikavalaid turundustöötajaid,
heitkem pilk lõksudele, mille ise endale seame. Lõunaks valmistame
ekstra-pastalaari “tervele perele”, et keegi mingil juhul nälga ei jääks. Me
jätame hoolitsevalt lauale igasuguseid suupisteid oma lastele (ja iseendale).
Õhtusöögi ajal kasutame suuri taldrikuid, kuhu saame kuhjata vägevad
portsjonid. Me soojendame mikrolaineahjus üles tüki õunakooki, samal ajal kui
üksildane õun külmiku puuviljasahtlis kükitab. Kui asi puudutab dieedile ja
tahtejõule seatud lõkse, oleme headele kavatsustele vaatamata iseenda ja oma
perekonna peamiseks vaenlaseks.
Hea uudis on see, et samu hoobasid, mis sind
tasapisi kaalus juurde võtma ajavad, saab lükata ka vastupidises suunas, et nad
niisama märkamatult aitaksid sul kaalus alla võtta – ilma et sa ise sellest teadlik
oleksid. Kui me ei tea, et sööme natuke vähem, siis me ju ei tunne, et oleme
millestki ilma jäänud. Ja kui me millestki ilma ei jää, pole ka
tagasilanguseohtu ja me ei hakka pärast dieeti rohkem sööma, et kaotatut tagasi
teha. Saladuse võti peitub arutus
märkamatus määras.
Märkamatu
määr
Pole võimalik heita kõhnana magama ja ärgata
paksuna. Enamik inimesi võtab kaalus juurde (või kaotab kaalu) tasapisi,
saamata isegi aru, kuidas see juhtub. Neile ei meenu, et nad on oma
toitumisharjumusi muutnud.13 Ainus, mida nad mäletavad, on fakt, et kunagi
mahtusid nad oma lemmikpükstesse, ilma et oleksid pidanud sügavalt sisse
hingama, lootes, et lukk ikka ilusti kinni tuleb.
Muidugi on ka erandeid. Kui me topime ennast söö-niipalju-kui-jaksad pitsalauas kurguni täis, seejärel tühjendame vägeva friikartulikausi ja
koduteel teeme peatuse Baskin-Robbinsi jäätiseputka juures, et võtta sealt kõhturebestav jäätiseports, siis
saame isegi aru, et oleme liiale läinud. Tavalisel päeval aga pole meil aimugi,
kas sõime 50 kalorit liiga palju või liiga vähe. Tegelikult ei tea enamik meist sedagi, kas tarbisime 200 või 300 kalorit
rohkem või vähem kui eelmisel päeval.
Siin ongi see märkamatu arutu määr. See on määr või
tsoon, kus me võime märkamatult natuke üle- või alasüüa. Oletagem, et sa saad
ilma kaalus juurde või alla võtmata omandada 2000 kalorit päevas.14 Kui sa
ühel päeval omandad ainult 1000 kalorit, ei jää see sul märkamata. Sa tunned
nõrkust, su pea käib kergelt ringi, tuju on kehv ja sa kurjustad koeraga. Kui
sa sööd päevas 3000 kalorit, tead seda samuti. Siis tunned end pisut koormatuna
ja aeglasena ning soovid vaid sohval lesida ja kassi silitada.
Kui me sööme oluliselt vähem kui tavaliselt, siis
tajume seda kindlasti. Sama kehtib, kui sööme palju rohkem kui tavaliselt. Aga
on olemas kalorihulk – märkamatu
määr –, mille puhul enesetunne
on suurepärane ja me ei taju väikesi erinevusi. Me ei taju vahet 1900 ja 2000
ega 2000 ja 2100 kalori vahel. Ent just niisugune märkamatu määr on põhjuseks,
miks me kaotame või võtame juurde viis kilogrammi aastas. Pool kilogrammi
võrdub 3500 lisakaloriga. Pole tähtis, kas omastame need 3500 kalorit ühe
nädalaga või aegamööda terve aasta jooksul. Kokku tuleb ikka pool kilogrammi.
Märkamatu
määr
Siin peitubki vargsi kogunevate kalorite oht.
Ainult kümme lisakalorit päevas – üks piparmündinätsu leht või kolm väikest
Jelly Belly kommi – ja sa oled aasta pärast pool kilogrammi
raskem.15 Ainult kolm Jelly Belly kommi.
Õnneks kehtib sama ka vastupidises suunas.
Mu kolleeg Cindy kaotas oma uuel töökohal esimese
kahe aastaga ligi kümme kilogrammi. Kui ma küsisin, kuidas ta sellega hakkama
sai, ei osanud ta midagi kosta. Pikema uurimise peale selgus, et ainuke teadlik
otsus, mille ta kahe aasta eest tegi, oli loobumine kofeiinist taimetee kasuks.
See ei tundunud küll midagi selgitavat.
“Aga,” lisas Cindy, “kuna ma loobusin kofeiinist,
ei joonud ma enam ka Coca-Colat.” Enne oli ta joonud nädalas kuus purki, mis
pole mingi tõsine harjumus, kuid 139 kalorit igas Coca-Cola purgis võrdus
lõpuks viie kilogrammiga aastas. Cindyl endal polnud aimugi, kuidas ta kaalus
alla oli võtnud. Ainus teadlik otsus oli kofeiinist loobumine.
Ajakirjas Science ilmunud suurepärases artiklis
väidavad doktorid James O. Hill ja John C. Peters, et kui me tarbiksime kõigest
100 kalorit päevas vähem, peataks see kaalutõusu peaaegu kogu USA elanikkonna seas.16 Kui
enamik inimesi võtab juurde ainult 0,5–1 kilogrammi aastas, siis võib 100
kalori suurune erinevus meist enamiku kehakaalu langetada. Selleks tuleks
astuda päevas umbes 2000 sammu rohkem (umbes 1,6 kilomeetrit) või süüa 100
kalorit vähem kui tavaliselt.
Parim moodus päevas 100–200 kalorit vähem süüa on
teha seda nii, et sa ei tunne end millestki ilma jäänuna. On ju lihtne oma köök
pisut ümber seada või muuta mõnd toitumisharjumust, ilma et peaksid üldse
mõtlema vähem või teisiti söömisele. Rõõmustav tõsiasi, nagu öeldud, on see, et
meid märkamatult kaalus juurde võtma õhutavad tegurid võivad täpselt sama
edukalt aidata kaalus alla võtta.
Kui palju? Paraku mitte 5 kilogrammi 10 tunniga või
5 kilogrammi 10 päevaga, nagu sa aeg-ajalt reklaamidest kuuled ja loed. Isegi 5
kilogrammi 10 nädalaga pole kuigi tõenäoline. Seda paned sa tähele ning hakkad
millestki puudust tundma. Oletagem aga, et sa püsid märkamatuse piirides ning
loobud 100–200 kalorist päevas. Sa ei tunne, et oled millestki ilma jäänud,
kuid 10 kuu pärast oled umbes viis kilogrammi kergem. Sama aasta parima
spordiajakirja trikookalendrisse sa ei pääse, kuid ehk mahud jälle mõnesse oma
lemmikrõivatükki. Igatahes tunned sa end hulga paremini, ilma et oleksid
pidanud loobuma leivast, pastast ja oma hellitustoitudest.
Loobumine lemmiktoitudest pole hea mõte. Loobumine väikesest osast
lemmiktoitudest on aga täiesti teostatav. Paljud moodsad dieedid keskenduvad
toidu tüübile, mitte kogusele. Ometi pole probleem ju selles, et me tellime
väherasvase kana asemel loomaliha. Probleem on tõsiasjas, et loomalihaportsjon
on sageli kaks korda suurem. Väherasvane kanarind, mida me tegelikult süüa ei
taha, mõjub meie pikaajalisele dieedile halvemini kui maitsvam, aga natuke
väiksem loomalihatükk.
Kui loobuda 100–200 kalorist päevas, ei pane me
seda tähele. Me saame neist lahti üsna kerge vaevaga, panemata seda tähelegi.
Selles seisnebki märkamatu määra saladus.
Ümberkorralduste strateegia nr 1:
Söö 20 protsenti rohkem või 20 protsenti vähem
Enamik ameeriklasi lõpetab söömise, kui kõht saab
täis, samal ajal kui “kõhnemates” kultuurides lõpetatakse söömine näljatunde
kadudes. Hetke, mil Okinawa elanik väidab: “Ma ei ole enam näljane,” ja
ameeriklane ütleb: “Mul on kõht täis,” vahel on oluline kalorierinevus.
Okinawalastel on koguni spetsiaalne väljend selle kohta, millal söömine
lõpetada. Nende hara
hachi bu tähendab söömist senikaua, kui
kõht saab 80 protsenti täis.17
• Söö 20 protsenti vähem. Enne sööma hakkamist tõsta endale ette 20 protsenti
vähem, kui arvad end süüa tahtvat. Puudujäävat osa ei pane sa ilmselt tähele.
Enamik meie uurimusi on näidanud, et inimesed ei pane tõesti tähele, et on
söönud 20 protsenti vähem. Nad panevad tähele 30 protsenti, kuid 20 protsenti
jääb kenasti radari-ekraanilt välja.
• Puu- ja juurvilju söö 20 protsenti rohkem. Kui sööd 20 protsenti vähem pastat, siis suurenda sama
palju puu- ja juurviljade kogust.