SISUKORD

 

Eessõna   9

Sissejuhatus: päev pärast homset   15

 

 

1. osa

Ettekuulutused ja ennustused

 

1. peatükk

Kiirenemise märgid   19

 

2. peatükk

Päevade lõpp   35

 

3. peatükk

Uus koidik   55

 

4. peatükk

Kes tõmbab niite?   64

 

 

2. osa

Gaia kättemaks

 

5. peatükk

Gaia vastuhakk   75

 

6. peatükk

Plahvatuslik olukord   101

 

7. peatükk

Võimumängud   131

 

 

3. osa

Ülenemine: saabuv arenguhüpe

 

8. peatükk

Meditsiinilised imed   147

 

9. peatükk

Kvanthüpped   161

 

10. peatükk

Paradigmanihke kujundajad   175

 

Kokkuvõte

Tühi jutt või uus maailmakord?

Suurteks muutusteks valmistumine   187

 

Nägemusi 2013. aastast: esseed ja arvamused   193

 

Kirjandus   231

 

 

EESSÕNA

 

 

On huvitav, et minul, kes ma ei usu, et 2012. aastal leiavad aset mingid erakordsed sündmused, palutakse kirjutada eessõna raamatule, mis räägib 2012. aasta 23. detsembri paiku toimuvatest suurtest ülemaailmsetest muutustest. Ma olen kindel, et 2012. aasta 24. detsember on üpris sarnane 23. detsembrile. Ma tean, et paljud inimesed ootavad sel õhtul maailma lõppu ja veelgi rohkem inimesi loodab näha suuri muutusi inimteadvuses – kuid paraku tuleb neil kõigil pettuda.

Samas on sel omad põhjused, miks nii paljud inimesed on tähelepanu pööranud kuupäevale, millega lõpeb maiade muistne pikaajaline kalender. Maiadele tähendas see kuupäev sõna otseses mõttes neile teadaoleva reaalsuse lõppu. Pärast seda tuli Universum uuesti luua. Konventsionaalsed maiade uurijad väidavad, et maiadel polnud mingeid teadmisi galaktikatest, rääkimata sellest, et meie Päikesesüsteem võib sel kuupäeval läbida Linnutee galaktikatasandi keskpunkti. Ometi on selge, et maiad olid võimelised õigesti välja arvutama tulevased pööripäevad, kasutades selleks omaenda loodud matemaatikat. See pole üldse tühine saavutus ja viitab tõigale, et maiade astronoomia-alased teadmised olid üsna suured. Meie sügavalt Euroopa-keskne koolisüsteem lähtub eeldusest, et tänapäeva lääne kultuur on kõiges kõige arenenum – nii teaduses, looduse tundmises kui ka elutarkuses – ja hoopis vähem ebausklik kui minevikukultuurid.

Hoolimata sellest, kas see vastab tõele või mitte, on sel halb kalduvus õõnestada meie võimet mõista kunagisi mõtteviise ning teadmiste hankimise ja kasutamise meetodeid. Seetõttu võib põlisameeriklaste uurijal José Argüellesel, kelle geniaalne maiade kalendri tõlgendus on tekitanud praeguse huvi 2012. aasta vastu, olla õigus, kui ta väidab, et maiad tundsid galaktikaid ja olid teadlikud Maa asukohast nende suhtes.

See pole üldse võimatu, et nad teadsid midagi galaktikatest, sest Linnuteele lähimat galaktikat Andromeeda udukogu võivad terava nägemisega inimesed märgata palja silmaga – see paistab kettana, mille servi ümbritsevad väikesed tähed. Ma võin seda kinnitada, sest tunnen ise ühte harrastusastronoomi, kellel on nii terav nägemine. Ta võib palja silmaga näha ka Jupiteri kuid.

Arvestades, et maiade ajastul oli atmosfäär palju puhtam ja ööd pimedamad, on lihtne mõista, miks nende teadmised taevast võisid olla üllatavalt suured, hoolimata sellest, et neil polnud teleskoope. Maiadele oli taevas väga tähtis ja nad vaatlesid seda erakordselt hoolikalt, pidades seal toimuvate muutuste kohta arvestust sadu aastaid.

Nende nähtuste seas, mida maiad ja teised põlisrahvad tundsid ilmselt juba üsna ammustest aegadest, oli ka Maa pöörlemistelje pretsessioon. See tähendab Maa pöörlemistelje põhjatipu (ja ka lõunatipu) aeglast vastupäeva pöörlemist mööda taevasfäärile moodustuvat kujuteldavat ringi, mis on tingitud sellest, et planeedi pöörlemistelg on Päikesesüsteemi horisontaaltasandi suhtes veidi kaldu.

Ma saan seda täie kindlusega väita, sest pretsessiooniga seotud muutusi taevavõlvi sodiaagiringis on registreeritud vähemalt 2000 aastat. Babüloonia ja sumeri kirjutistes leidub vihjeid, et seda protsessi tunti juba palju varem. Kui vaadata kiviaegseid uuristusi, siis oli näiteks Sõnni tähtkuju tuntud juba rohkem kui 10 000 aastat tagasi.

Maiad olid pretsessioonist kindlasti teadlikud, samuti tähtkujude asukohtade kummalistest muutustest taevas, mida mõned inimesed võisid minevikus regulaarselt jälgida ja kasutada juhtnöörina inimkonda puudutavate suurte plaanide tegemiseks. Ning nad märkisid oma ühiskonna asukoha selles plaanis neile eriomasel viisil üles.

Kolm sodiaagimärki, mille kevadpunkt viimati läbis, on Sõnn, Jäär ja Kalad. Praegu on see liikumas järgmisesse märki, Veevalajasse. Hämmastaval kombel leidub tõendeid, et kõige varasemad lääne tsivilisatsioonid teadsid väga hästi oma ajastu asukohta sodiaagiringis. 6000–4000 aastat tagasi Sõnni ajastul valitses Vahemere ääres härjakultus, millest annab tunnistust Kreeta ja Mükeene tsivilisatsioonide kunst. Kreeta saarel asuva Knossose palee seintele maalitud kuulsate härjatantsude motiive võib tänapäevalgi ära tunda härjavõitluses, mis on Hispaanias siiani populaarne spordiala.

Järgmine oli Jäära ajastu, mis algas umbes 4000 aastat tagasi. See on omal kombel äramärkimist leidnud ka Vanas Testamendis, kus jäära mainitakse 72 korda, rohkem kui ühtegi teist looma.

Kalade ajastu algus langes kokku kristluse algusega ning seega ei tohiks tulla üllatusena, et piiblis leidub palju kala-motiive. Kristus kogus enda ümber kalamehi, et levitada ülestõusmissõnumit, ning luules ja müütides sai ta tuntuks kui Kalameeste Kuningas. Varaseim kristluse sümbol oli kala ja seda kasutatakse sageli ka tänapäeval.

Kõik see viitab, et muistsed inimesed vähemalt austasid oma asukohta sodiaagiringis ja mõistsid võib-olla sügavamalt müütilise alkeemia-isa Hermes Trismegistose kuulsat õpetust “Nagu ülal, nõnda all”.

Teatavasti liigub just 2012. aastal – ja arvatavasti pole see juhus – kevadpunkt Kalade tähtkujust Veevalaja tähtkujusse. Need teadmised, mis sundisid muistseid inimesi rajama oma maailma kunagi tulevikus valitseva sodiaagimärgi seesmisele tähendusele, on muidugi kaotsi läinud. Kuid on selge, et kõrgem reaalsus, millesse me kuulume, pole viinud inimeste rumaluse ja sellest tuleneva ülbuseni. Sodiaagimärkide liikumise sügavamad tähendused mõjutavad jätkuvalt inimesi nii praegu kui ka tulevikus, meeldigu see neile või mitte.

Kalad on vees ujuvad olendid. Vesi annab neile kõik eluks vajaliku: keskkonna, toidu ja isegi vajaliku hapniku. Veevalaja seevastu valab vee välja, jättes kalad kuivale, kus neil puuduvad eluks vajalikud tingimused. Eluvesi ei toida neid enam. Nad peavad kas muutuma või surema.

Ja ühtäkki me mõistame, miks see raamat on nii tähtis. Elades Kalade ajastu lõpul ja Veevalaja alguses, oleme tõepoolest jõudnud oma evolutsiooni pöördepunkti. Maa ei saa meid enam toita. Me peame kas surema või muutuma.

See raamat räägib, kuidas muutustega kaasa minna, sest vastasel juhul sureb inimkond välja. Varem või hiljem satuvad inimesed sundolukorda, kus Maa – inimestele sama, mis kaladele vesi – ei suuda neid enam toetada. Ja see pole miski, mis juhtub kunagi kauges tulevikus. See juhtub just praegu. See on toimumas. Ja ühte muutust ennustan ma aastaks 2012 küll: selleks ajaks teab iga inimene siin planeedil kindlalt, et vett valatakse välja – teisisõnu, inimesi kõik need aastad ustavalt toetanud looduskeskkond hakkab kokku varisema.

Selle eessõna kirjutamise aegu 2008. aasta jaanuaris teatas USA põllumajandusministeerium Ameerika nisuvarude järjekordsest kahanemisest; hinnad, mis on juba terve aasta kerkinud, on aastaks 2009 üpris tõenäoliselt kahekordistunud. Need ei lange enam kunagi endisele tasemele ja aastaks 2012 (kui mitte varem) pole paljudel inimestel, kes elavad praegu toiduga hästi varustatud piirkondades, piisavalt süüa.

Maakera kliima teeb läbi murrangulisi muutusi ja leidub tõendeid, et selle põhjuseks on ootamatult kiiresti kasvav kasvuhoonegaaside maht Maa atmosfääris. Peale selle täidab seninägematu vaatemänguline Gröönimaa ja põhjapooluse jäämütsi sulamine Põhja-Atlandi ookeani uute veevarudega, mille paratamatuks tagajärjeks on Põhja-Atlandi hoovuse kadumine. Hoovuse nõrgenemise tagajärgi võis näha Briti saartel juba 2007. aastal, mida madalate temperatuuride tõttu hakati nimetama “suveta aastaks”. Külmale suvele järgnes erakordselt külm 2007–2008. aasta talv kogu maailmas.

Lisaks sellele on NASA teatanud, et järgmine Päikese aktiivsuse haripunkt leiab aset ajavahemikus 2011–2012 ja ilmselt saab see olema seni registreeritutest kõige võimsam. See tähendab, et sel on võimsaid tagajärgi meie planeedile ja selle ilmastikule.

Majanduslikus mõttes seisab inimkond Damoklese mõõga all – keskkonnas toimuvad muutused raskendavad kaubavahetust, eriti toidukaupadega kauplemist. Leidub üha rohkem tõendeid, et Kuveidi ja Saudi-Araabia naftaväljadel on tootmine saavutamas haripunkti, samal ajal kui Indias ja Hiinas on tekkimas uus ülisuur nõudlus nafta järele.

Ebastabiilsete riikide olemasolevad tuumarelvad võivad sattuda terroristide valdusse. Kui need tuumaraketid suunatakse olulistele maailmalinnadele, võib see esile kutsuda maailma võimukeskuste otsustava ümberpaiknemise.

Pole kahtlust, et kui Kalad annavad teed Veevalajale, satub maailm murrangulistesse muudatustesse, mis on kooskõlas ühest tähtkujust teise liikumise seesmise tähendusega. Näib, et maiad on ajastu lõpu õigesti paika pannud. Mitte ainult maiade kalender, vaid ka meid ümbritsev maailm ütleb meile, et praegune ajastu on tõepoolest lõppemas.

Kõigepealt toimub eitamine – inimkonna praegune staadium –, millele järgneb segadus, seejärel tuleb üllatumine, seejärel paanika ja kõige lõpuks leppimine sellega, mida ei saa enam muuta. Praegu üritame ikka veel uskuda, et teatud muudatused eluviisis – parem hoolitsemine looduskeskkonna eest – päästavad maailma. Kuid praegust olukorda pole enam võimalik juhtida. Alles aasta tagasi ennustasid teadlased veendunult, et põhjapoolusel pole jäävabu suvesid enne 2050. aastat, aga nüüd näib olevat vältimatu, et see juhtub paari järgmise aasta jooksul – esimene jäävaba suvi võib tegelikult saabuda juba aastal 2012. USA Riikliku Lume ja Jää Andmekeskuse (National Snow and Ice Center) väitel täheldati 2007. aastal põhjapoolsetes piirkondades uskumatut merejää koguse vähenemist. Florida-suurune jäälahmakas sulas kõigest paari päevaga. Selliste uute veekoguste lisandumine Põhja-Atlandi ookeani on võrreldav Agassizi järve tühjaksvoolamisega 8000 aasta eest. Uued veevood tõkestasid toona Golfi hoovuse. Tulemuseks oli keskmise temperatuuri langus järgmise paari aasta jooksul ligi 8 °C võrra. Läks sadu aastaid, enne kui Golfi hoovus taastus.

Kui selline jahenemine toimuks praegu – ja näib, et see on juba toimumas –, lühendaks see oluliselt viljakasvatusperioodi riikides, mis hoolitsevad praegu maailma leivavarude eest: Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Ukraina.

New Age’lik uskumus, et 23. detsembril 2012 leiab aset mingi maagiline muutus, mis mõjutab kogu inimkonda, võib, kuid ei tarvitse tõsi olla. Ja idee, et sel päeval leiab sõna otseses mõttes aset maailma lõpp, on ilmselt veidi ülepingutatud. Kuid me elame tõepoolest ajajärgul, mil põhjalikud murrangud muudavad põhimõtteliselt inimelu ja inimkonda. Selles pole mingit kahtlust. Liisk on langenud.

Tõele vastab ka see, et kunagi kauges minevikus lõi keegi tohutu ajaskaala, mida järgivad neile eriomaselt nii maiade pikaajaline kalender kui ka sodiaagiring. Mõlemad viivad samale järeldusele, et praegusel ajastul hakkavad toimuma suured muudatused.

Kes iganes nad ka olid, nende teadmised ja oskused on jäänud aegade hämarusse, kuid nende saavutused on jõudnud meieni. Heida pilk ajalooallikatele ja sa näed seda. Palju ajastuid tagasi tajusid mõned inimesed loodust ja aega nii selgesti, et oskasid paika panna selle tuhandete aastate pärast saabuva ajahetke ning koostada kalendri, mis ennustab tulevikus toimuvaid sündmusi. Ja näib, et nad tegid seda väga täpselt.

 

Whitley Strieber,

kirjanik, kirjutanud raamatud “Sõjapäev” (Warday), “Ühendus”

(Communion), “Tulevane üleilmne ülitorm” (The Coming Global

Superstorm), mille järgi tehti film “Päev pärast homset”

(The Day After Tomorrow), ja “2012: sõda hingede pärast”

(2012: The War for Souls).

 

 

 

SISSEJUHATUS

 

 

See pole apokalüpsise peaproov. See pole kõigest aastatuhandevahetus.

Ma ütlen teile, et see on tõsine värk. See pole proovilepanek.

See on viimane võimalus, enne kui kõik paisatakse nii segamini,

et pole enam võimalik millestki aru saada.

Terence McKenna

 

Kui asju ei muudeta tahtlikult paremaks,

siis muutuvad need iseenesest halvemaks.

Sir Francis Bacon

 

See ei lõpe enne, kui see lõpeb.

Joogi Berra

 

 

Aasta 2012 – kõik räägivad sellest. Mõned tunnevad selle ees hirmu, arvates, et see on lõpu algus. Teised ootavad seda põnevusega, uskudes, et see käivitab muutusteperioodi, mis toob täiesti uue olemise, täiesti uue maailma. Uue ajastu koidiku.

Kolmandad kahtlevad, kas üldse midagi juhtub (mäletad aastatuhandevahetust?). Ehk on kogu see “2012. aasta mõistatus” vaid liiga hea kujutlusvõime vili, mis mõeldi välja lihtsalt selleks, et oleks, mille nimel elada, mida oodata või isegi – karta.

Metafüüsikud ja New Age’i jutlustajad räägivad elavalt kosmiliste jõudude koondumistest, ajaloolased juurdlevad maiade pikaajalise kalendri varjatud tähenduse üle ja küsivad, miks see lõpeb just siis, kui lõpeb (paari aasta pärast), ning bioloogid, teadlased ja geenitehnoloogid mõtisklevad järjest kasvavast infohulgast ja üha arenevast tehnoloogiast, arutledes, kuidas need võiksid inimesi nende endi käest päästa (või meid hoopis hävitada). Maakera jätkab samal ajal pöörlemist, liikudes tuleviku poole, mis mõne meelest on tume kui igavene öö. Teised jälle usuvad, et see toob kaasa uue valguse. Igal juhul on tunda, et midagi on õhus, ja sellest tuleb rääkida, selle üle tuleb arutleda ja vaielda – võib-olla tuleb selleks isegi valmistuda, nii üksikult kui ka kollektiivselt.

Selles raamatus uuritakse erinevaid 2012. aastaga seotud uskumusi, müüte ja ennustusi. Tuuakse välja tänasel päeval mängusolevad jõud, mis mõjutavad ja kujundavad inimkonna lähitulevikku. Analüüsitakse paljusid paradigmasid, mis ootavad seda pakilisemalt kinnitamist või ümberlükkamist, mida lähemale liigume aastale, millest kõik räägivad. Raamatus esitatakse maailma juhtivate teadlaste, filosoofide ja mõtlejate ennustusi selle kohta, mis võib järgmisel paaril aastal inimkonda ees oodata: planeediga toimuvad muutused, loodusõnnetused, merest ja kosmosest ähvardavad ohud, poliitiline võimuvõitlus, ellujäämisvõimalused, loodusvarade lõppemisest tingitud kriitiline olukord. Kõik need tegurid mängivad selle mõistatuse lahenemisel oma rolli, saades võib-olla iga praegu elusoleva mehe, naise ja lapse äratusmärguandeks.

Muutuste tuuled puhuvad. Sellega nõustuvad ilmselt kõik. Aga kas need tuuled pühivad meid maamunalt minema või kannavad hoopis uude homsesse – seda teab kindlalt ainult aeg.

Samal ajal kui enamik inimesi küsib, mis juhtub aastal 2012, üritatakse selles raamatus julgus kokku võtta ja minna veel kaugemale, küsides, milline näeb välja aasta 2013.

Kas saabub kardetud apokalüpsis või sünnib maailm uuesti ja esile astub uus inimkond?

 

 

1

 

EETTEKUULUTUSED JA ENNUSTUSED

 

 

 

Igale asjale on määratud aeg,

ja aeg on igal tegevusel taeva all.

Koguja 3:1-8

 

Aeg paljastab tõe.

Seneca

 

 

 

Aeg kiireneb.

Igas päevas on ikka veel kakskümmend neli tundi ja igas kuus kindel arv päevi ja igas aastas kolmsada kuuskümmend viis päeva. Või vähemalt nii tundub.

Aga paljude jaoks aeg kiireneb. Aeg koguks nagu hoogu juurde, aega tajutakse üha kiiremini ja kiiremini liikuvana – igat tundi, igat päeva, igat kuud ja igat aastat täidab üha rohkem informatsiooni.

2012. aasta mõistatus saab alguse nendest aja kiirenemise märkidest. Juba mõnda aega on muutustega, mis väidetavalt kaasnevad selle müstilise aastaga, seostatud maiade tsivilisatsiooni. Maiade jaoks tähistas 2012. aasta nende pikaajalise kalendri lõppu, mis mõnede arvates tähendab seda, et üks maailma arenguetapp saab läbi ja algab uus ajastu. Sellega kaasneb inimteadvuse transformatsioon ning inimkonda ja selle asendit suurel kosmilisel kaardil hakatakse tajuma hoopis teisiti.

2012. aasta lugu tuleb alustada maiade kalendrist, sest sealt pärineb suurem osa mütoloogilistest arusaamadest inimkonna transformatsioonist ja senituntud maailma lõppemisest. Maiade tsivilisatsioon kuulub Kesk-Ameerika tsivilisatsioonide hulka. See ulatus Mehhiko lõunapoolsetest aladest kuni Kesk-Ameerika riikide Hondurase, Belize, Guatemala ja El Salvadorini. Kesk-Ameerika tsivilisatsioonid maiad, asteegid, tolteegid, sapoteegid, misteegid ja teotihuanacanod olid mõningates aspektides küll erinevad, eriti poliitilise elukorralduse poolest, kuid kultuuriliselt jagasid nad ühiseid arusaamu ja eesmärke, millele tänapäeval võib kinnitust leida sarnasustest nende kunstis, keeltes ja religioossetes traditsioonides.

 

Tõusev maiade kultuur

Esimesed maiade asulad rajati umbes 1800–1900. a eKr, varasel eelklassikalisel perioodil. Samas väidavad ajaloolased, et regioon oli asustatud juba palju varem.

Esimesel aastatuhandel pärast Kristuse surma kerkis maiade tsivilisatsioon esile kui kultuur, mida iseloomustasid sügavad teadmised astronoomiast ja matemaatikast, samuti olid neil olemas kõrgkunst ja tseremoniaalne arhitektuur, mida tõendavad Palenque, Tikali ja Chichen Itza võimsad püramiidid. Maiade kultuuriruumi kuulus klassikalise perioodi kõrgajastul, mille enamik ajaloolasi paigutab ajavahemikku 250–900 a pKr, rohkem kui viis miljonit inimest. Tänapäeval asustavad seda regiooni jätkuvalt maiad ja nende järglased, kes on truuks jäänud Kolumbuse-eelsetele mõtteviisidele ja traditsioonidele, hoolimata järgnenud Hispaania kolonisatsioonist ja hilisemast rooma-katoliku kiriku misjonist ning teistest kultuurimõjudest.

Maiade tsivilisatsiooni hiilgeajal kauplesid maiad teiste Kesk-Ameerika kultuuridega kakao, vürtside, nefriidi ja obsidiaaniga ning laiendasid oma haaret isegi praegustele Panama aladele. Maiade klassikalise perioodi kunstiteoseid loetakse muistse Ameerika maailmajao kõige keerukamate ja arenenumate hulka. Nende arhitektuur oma kuningapaleede ja kultuurimonumentidega – näiteks kuulsad astmikpüramiidid ja religioosse tähendusega hauaplatsid, mida kasutatakse maiade rituaalides tänapäevalgi – on võrdväärne Antiik-Kreeka ja -Rooma arhitektuuriga.

 

Koodeksid

Suurem osa sellest, mida me maiade uskumustest ja kultuurist teame, pärineb neljast Kolumbuse-eelsest koodeksist. Need on kalendrid, mis jäid alles massilistest raamatupõletamistest, mida korraldasid sissetunginud Hispaania misjonärid ja preestrid, kes 16. sajandi jooksul vallutasid kogu Yucatani regiooni.

 

Dresdeni koodeksit peetakse maiade säilinud kalendrilistest tekstidest kõige tähtsamaks. Koodeks sisaldab rohkete illustratsioonidega täiendatud rituaalseid sümboleid, almanahhe ja planeet Veenusega seotud astroloogilisi arvutusi. Koodeks asub hetkel Dresdeni raamatukogus Saksamaal.

 

Madriidi koodeksi on kirja pannud kaheksa erinevat autorit ja see asub hetkel Hispaanias, Madriidi Museo de Americas.

 

Pariisi koodeks sisaldab maiade ettekuulutusi ja selles on esitatud ka maiade sodiaagisüsteem. Koodeks on halvas seisukorras ja asub hetkel Prantsuse Rahvusraamatukogus Pariisis.

 

Grolieri koodeks avastati teistest hiljem, see leiti ühest koopast 1970. aastatel ning selle autentsus on küsitav. Hetkel hoitakse seda ühes Mehhiko muuseumis ja see pole avalikult kättesaadav (kuigi väidetavalt on mitu skaneeritud lehekülge kättesaadavad internetis).

 

 

Koodeksid on kirjutatud hieroglüüfkirjas huuni-nimelise puu koorest valmistatud paberile. Need olid kokku volditud raamatuteks ja enne konkistadooride vallutusi võis taolisi voldikraamatuid olla sadu. Lisaks nendele neljale koodeksile võime maiade uskumuste kohta saada teavet allikatest, mis pandi kirja pärast hispaanlaste vallutusi. Nende hulgas on kõige kuulsam “Popol Vuh”, mida peetakse tõeliseks maiade piibliks ja mis sisaldab rohkesti teavet maiade mütoloogia, kosmoloogia ja loomislugude kohta.

 

Püha kalender

Maiade kohta on kirjutatud palju väga häid raamatuid ja mõned neist on ära toodud ka selle raamatu bibliograafias. Aga 2012. aasta mõistatusest rääkides on kõige olulisem keskenduda Pühale kalendrile – 260-päevane kalender, mida kasutasid nii maiad kui ka teised Kesk-Ameerika kultuurid enne gregooriuse kalendri kehtestamist 1582. aastal.

Püha kalender, tuntud ka kui “tzolkin” või “päevade arvestus”, on keerukas ajamõõtmissüsteem, mis kasutab kolmeteistpäevast arvestust ja sellega paralleelselt kulgevat kahekümnepäevast tsüklit, milles igale päevale on omistatud oma sümbol ehk “uinal”. Kolmeteistpäevane arvestus ja “uinal” toimivad koos, igale päevale omistatakse talle eriomane arv (“kon”) ja sellele vastav sümbol. Kolmeteistkümne päeva ja kahekümne erineva sümboli võimalikke kombinatsioone on kokku kakssada kuuskümmend, mistõttu iga arv ja sellele vastav sümbol kordub iga kahesaja kuuekümne päeva järel.

Asteegid kasutasid samuti kalendrit, kus igale päevale vastas oma sümbol, mis omakorda vastas maiade päevasümbolile. Kuigi sümbolite kujundid erinesid, on nende tähendused väidetavalt samad. Igal päeval on erinev sümbol ja igat päeva valitseb erinev jumal, keda nimetatakse Päevajumalaks ja kellel on ainult talle omane energia.

 

Maiade pikaajaline kalender

Püha kalender on ainult üks osa 2012. aasta mõistatusest. Maiade pikaajaline kalender, mida seostatakse 2012. aastal toimuvate muudatuste ennustamisega kõige rohkem, on tervet aastatuhandet hõlmav ajaarvamine. Carl Johan Calleman, füüsikaline bioloog, maiade kalendrisüsteemide ekspert ning maiade pikaajalise kalendri struktuuri kõige paremini kirjeldava raamatu “Maiade kalender ja teadvuse muundumine” (The Mayan Calendar and the Transformation of Consciousness) autor, väidab, et maiade pikaajaline kalender on jäädvustatud peaaegu kõikidele iidsetele püramiididele ja steelidele üle kogu Kesk-Ameerika regiooni.

Raamatus kirjutatakse: “Pikaajaline kalender koosnes 13 “baktunist”. Üks “baktun” on periood, mis koosneb 400 “tunist” (üks “tun” on omakorda 360-päeva pikkune periood). Üks “baktun” on seega 400 x 360 = 144 000 päeva pikk, mis annab kokku 394,3 päikeseaastat.” Callemani sõnul on enamik arheolooge üksmeelel, et “maiade kalendri 13. baktuni alguskuupäev oli päev, mida me praeguses kalendrisüsteemis tähistame kuupäevaga 11. august 3114. a eKr”. Niisiis, lisades sellele kuupäevale need maagilised 13 baktunit, saame kuupäeva, mida enamik 2012. aasta “eksperte” peab maiade kalendri viimaseks päevaks: 21. detsember 2012 pKr. Aga see kuupäev ei pruugi olla nii kindel, nagu algselt arvati.

 

Joonis 1.4A. Maiade kalender ja päevade sümbolid.

 

Vaatame kõigepealt maiade kalendrit lähemalt.

Maiade pikaajaline kalender põhineb sisuliselt kahekümnendsüsteemil, samal ajal kui meie kasutame praegu kümnendsüsteemi. Kahekümnendsüsteemis esitab arvu moodustava numbrirea iga väärtus sellele asukohaliselt eelnevat üksust kahekümnekordselt. Huvitaval kombel tegid maiad numbrireas teisel kohal paikneva väärtuse kohta erandi ja see hõlmab 18 x 20 üksust, mis annab kokku 360 päeva ja läheneb päikeseaasta pikkusele. Kuid maiade kalendri tsüklid ei sõltu praegu kasutusel olevast päikeseaasta süsteemist.

Maiad lähtusid kahekümnendsüsteemist ning kasutasid nulli ja kahekümnekordsete väärtuste märkimiseks punkte ja kriipse. Euroopas võeti nulli mõiste kasutusele alles siis, kui moslemid seda 1000. aasta paiku Hispaanias tutvustasid.

Maiade kalender koosneb viiest väärtusest:

1. Baktun – 144 000 päeva (huvitaval kombel saab Uue Testamendi Ilmutusraamatu järgi just nii palju inimesi päästetud)

2. Katun – 7200 päeva

3. Tun – 360 päeva

4. Uinal – 20 päeva

5. Kin – 1 päev

 

Seega maiade pikaajalise kalendri süsteemis esitatud kuupäev 10.15.5.1.2 tähendab näiteks seda, et ajaarvamise algusest on möödas 10 baktunit, 15 katunit, 5 tuni, 1 uinalit ja 2 kini.

13-baktuni pikkust perioodi, mis kestab 5125,36 aastat, nimetatakse maailmaajastuks. Neli maailmaajastut annavad kokku ühe Maa telje pretsessiooni perioodi, ligikaudu 25 627 aastat. Kõige laialdasemalt aktsepteeritud lõpukuupäev on 13-baktunilise tsükli viimane päev, 21. detsember 2012.

See lõpukuupäev langeb kokku tähtsa astronoomilise sündmusega, talvisel pööripäeval detsembris leiab aset Maa, Päikese ja Linnutee galaktika keskpunkti joondumine. John Major Jenkins, raamatu “Galaktiline joondumine: teadvuse transformatsioon maiade, egiptlaste ja veedade traditsioonide järgi” (Galactic Alignment: The Transformation of Consciousness According to Mayan, Egyptian and Vedic Traditions) autor, väidab, et see oluline kosmiline sündmus võib olla põhjuseks, miks maiad valisid “lõpukuupäevaks” just 2012. aasta 21. detsembri. Ekspertide sõnul määrasid maiad kindlaks isegi joondumise kellaaja – 11:11 maailmaaja järgi.

 

Teadlikkus ajast

See, et maiad olid teadlikud isegi Maa pöörlemistelje pretsessioonist, mille paljude ajaloolaste ja arheoloogide arvates “avastas” kreeka astronoom Hipparchos ligikaudu 120 aastat eKr, näitab, kui arenenud olid nende teadmised sellistest keerukatest kosmilistest nähtustest, mida 1687. aastal kirjeldas ja seletas Newtoni füüsika.

Pretsessioon on Ameerika nüüdisaegse inglise keele seletava sõnaraamatu (American Heritage Dictionary) järgi “Maa pöörlemistelje otspunktide aeglane nihkumine lääne suunas mööda ekliptikatasandit, joonistades taevasfäärile kujuteldava ringjoone. See tekitab pööripäevade varasema ilmumise igal täheaastal. Pöörlemistelje pretsessioon kulgeb kiirusega 50,27 kraadisekundit aastas, mis teeb ühe pretsessiooniperioodi pikkuseks 25 800 aastat.” Maa pöörlemistelje pretsessiooni põhjustab Maa ekvaatorile mõjuv Päikese ja Kuu gravitatsioonijõud, mis paneb maakera telje loperdama 26 000 – 27 000 aasta pikkuse perioodiga.

Hipparchose avastus, et Päikese asend nihkub sodiaagiringi suhtes, mõjutas selle aja astroloogilisi teadmisi. Lääne astroloogid käsitlevad aasta algusena tavaliselt kevadist pööripäeva, mil Päike paikneb Maalt vaadates kevadpunktis, mida nimetatakse astroloogilise Jäära märgi alguseks. Päike liigub tasapisi mööda sodiaagimärke edasi ja aasta lõpuks saab sodiaagiring täis. Jäära tähtkuju väikese nihkumise tõttu Päikese suhtes nihkub seega igal kevadisel pööripäeval veidi ka kevadpunkt tähistaeva suhtes.

Samuti võib sodiaagiringi taustsüsteemis kirjeldada Maa pöörlemistelje pretsessiooni. Ühe astroloogilise ajastuna määratletakse aega, mis kulub kevadpunkti liikumiseks ühest sodiaagimärgist teise, ja see kestab ligikaudu 2150 aastat. Ja nagu korduvalt on mainitud, kulub kogu sodiaagiringi ehk ühe pretsessiooniperioodi läbimiseks Maa pöörlemisteljel peaaegu 27 000 aastat. Astroloogid väidavad, et iga astroloogiline ajastu toob endaga kaasa eriomaseid nähtusi nii galaktikates kui ka inimeste seas. Maiadele polnud pretsessioonist tingitud “ajastud” tundmatud, nende iseloomustamiseks oli neil Maailmaajastute süsteem, millest tuleb lähemalt juttu 3. peatükis.

Uskumusega, et maiade kalender on “tulevaste aegade” ennustamisel tähendusrikas allikas, seostatakse kõige enam 2012. aasta talvisel pööripäeval 21. detsembril aset leidvat galaktilist joondumist. Kuid maailmalõpu täpse kuupäeva kohta leidub mitmeid teooriaid.

John Major Jenkins iseloomustas oma raamatus “Maiade kosmogenees 2012” (Maya Cosmogenesis 2012) seda haruldast astronoomilist joondumist kui 21. detsembri 2012 lõpukuupäeva taga olevat keskset sündmust ja paljud 2012. aasta fenomeni uurivad eksperdid on temaga sama meelt. Lõpukuupäeva määramisel tugineb Jenkins korrelatsioonile maiade ja hiljem kasutusele võetud gregooriuse kalendri vahel, võttes aluseks, et maiade pikaajalise kalendri kõige rohkem kinnitust leidnud alguskuupäev gregooriuse kalendri süsteemis on 13. august 3114 eKr. Selle kuupäeva väljaselgitamisel lähtus Jenkins omaenda laiaulatuslikust uurimistööst, mille käigus üritas ta esmalt määrata (teiste õpetlaste abiga), “mis päev on täna 260-päevalise maiade kalendri järgi”. Kui tänane kuupäev on määratud, siis on võimalik välja selgitada nii algus- kui ka lõpukuupäev.

Jenkins ja teised 2012. aasta fenomeni uurijad seisavad vastamisi hulga korrelatsiooniprobleemidega, sealhulgas küsimustega, kuidas sobitada nüüdisaegset gregooriuse kalendrit maiade ajamõõtmissüsteemiga ja mismoodi õigesti rekonstrueerida maiade Veenuse kalender. Jenkins on uurinud ka kõrgmäestikes elavate kitšee maiade tänaseni püsinud arusaamu päevade loendamisest. Kui Jenkins alustas 1980. aastatel oma uurimistööd maiade kosmoloogiast, siis elas ja töötas ta kõrgmäestike maiade seas, kelle kalendritraditsioon ulatub väidetavalt katkematult tagasi ligi 3000 aasta taha.

Oma raamatus “Galaktiline joondumine” räägib Jenkins lõpukuupäeva määramisega seotud mahukast uurimistööst ja sellest, kuidas ta jõudis teistsuguste järeldusteni kui José Argüelles. Argüelles on tema enda veebilehe väitel “planetaarsete terviksüsteemide antropoloog” ja ta on koos abikaasa Lloydine’ga asutanud võrgukommuuni Planet Art Network. Argüelles on aastakümneid uurinud maiade kalendreid ja nende ettekuulutusi. Ta osales 1970. aastal Maa Päeva korraldamisel ja algatas 1987. aasta augustis liikumise Harmooniline Konvergents (Harmonic Convergence).

Argüelles tõlgendab maiade kalendrit erinevalt enamikest teistest maiade uurijate ja sel teemal kirjutajate tõlgendustest. Tema interpretatsioon kaasab allikaid, mis pole maiadega seotud, ning ta läheneb iidsele kalendritraditsioonile pigem New Age’i vaimus. Ta kasutab teistsugust päevade loendamise süsteemi, omaenda loodud Dreamspell’i kalendrit, milles on 13 kuud ja igas kuus 28 päeva. See 13-kuuline kalender ei võta arvesse liigaastaid, mis matemaatik Michael Finley sõnul annab tulemuseks ebatäpse sünkronisatsiooni. Finley märgib, et 365-päevane maiade haab (paljudele Kolumbuse-eelsetele Kesk-Ameerika kultuuridele tuttav maiade versioon 365-päevasest kalendrist, mille aasta pikkus läheneb päikeseaasta pikkusele, koosnedes 18 “kuust”, igaühes 20 päeva, millele lisandub aasta lõpus viiepäevane lisaperiood [“nimeta päevad”]) ei arvestanud liigaastatega, seega nihkub selle alguskuupäev gregooriuse kalendris iga nelja aastaga ühe päeva võrra ajas edasi. Seetõttu lahkneb Argüellese kalender, mille fikseeritud alguskuupäevaks on 26. juuli, maiade haabist ega ühti maiade loendatud päevamärkidega.

Kuid Argüelles toob oma kalendri õigustuseks välja, et see on kogu planeedi kui terviku seisukohalt “korrektne ja bioloogiliselt täpne”. Argüellese ja tema abikaasa ulatuslikud uurimused on kättesaadavad nende veebilehel ja publikatsioonidena, mis nende endi sõnul annavad oma panuse “maiade kalendri aluseks oleva ajaarvamise teaduslikesse ja matemaatilistesse uuringutesse”.

Niisiis, enamik 2012. aasta fenomeni eksperte käsitleb maiade pikaajalise kalendri alguskuupäevana 13. augustit 3114. a eKr ehk – maiade terminoloogias – päeva 0.0.0.0.1 (Esimene Päev), mis teeb lõpukuupäevaks 21. detsembri 2012 (13.0.0.0.0., Viimane Päev), milles ollakse samuti enamasti üksmeelel. Erandiks on kaks uurijat, Linda Schele ja Michael Coe, kes nihutasid lõpukuupäeva kaks päeva hilisemale 23. detsembrile. Schele, tunnustatud maiade epigraafia ja ikonograafia ekspert, Texase maiade hieroglüüfilise töötoa rajaja, on olnud kaasautoriks paljudele muljetavaldavatele raamatutele maiadest, sealhulgas “Kuningatemets” ( A Forest of Kings) koos David Friedeliga 1990. aastal ja “Maiade varjatud näod” (Hidden Faces of the Maya) koos Jorge Perez de Laraga 1997. aastal. Michael Coe on antropoloog ja arheoloog ning teda peetakse üheks tähtsaimaks maiade uurijaks. Ta on kirjutanud muuhulgas raamatu “Maiade koodi murdmine” (Breaking the Maya Code).

Schele ja Coe lähtusid Schele mentori dr Floyd Glenn Lounsbury varasematest töödest. Dr Lounsbury on Ameerika päritolu keeleteadlane, antropoloog, maiade kultuuri ja raidkirja uurija ning Kesk-Ameerika pikaajalise kalendri korrelatsiooni väljatöötaja – meetod, mis võimaldab pikaajalise kalendri kuupäevi teisendada gregooriuse kalendri kuupäevadeks. Kuid Jenkins leiab, et Schele ja Coe lõpukuupäevade kahepäevane lahknevus on lihtsalt valetõlgendus, ja keskendub jätkuvalt 21. detsembrile kui õigele kuupäevale.

Kuigi Jenkinsi algus- ja lõpukuupäev on leidnud 2012. aasta uurijate seas laialdast toetust, mis on täielikult dokumenteeritud tema raamatutes “Maiade kosmogenees 2012” ja “Tzolkin: ettekuulutused ja kalendriuuringud” (Tzolkin: Visionary Perspectives and Calendar Studies), on välja pakutud ka teine lõpukuupäev, mis väärib võrdväärset tähelepanu ja toetust. Tõepoolest, kui jutt käib maailma lõpust, pole miski tähtsam täpsest ajast.

 

Lõpp?

Varem mainitud Carl Johan Calleman leiab, et keskenduma peaks hoopis ühele kuupäevale aasta varem: 28. oktoober 2011. Oma raamatus “Maiade kalender ja teadvuse transformatsioon” (The Mayan Calendar and the Transformation of Consciousness) toob Calleman välja asjaolu, et just sellele kuupäevale langeb 13. jumaluse Ahau energia, mis on tzolkini ringi viimane kuupäev. Calleman arvab, et see on aeg, kui “valgus läbistab kõiki Allmaailmu ilma pimeduse tuhmistava loorita, mis tõkestab inimkonna ja Jumalikkuse kokkusaamist.”

Calleman paigutab pikaajalise kalendri alguskuupäeva aasta hilisemaks kui paljud tema kolleegid, 11. augustile 3115. a eKr. Tema uurimistööd on tutvustatud raamatutes “Maiade kalender ja teadvuse transformatsioon” ning “Meie aja suurima mõistatuse lahendamine: maiade kalender” (Solving the Greatest Mystery of Our Time: The Mayan Calendar). Ta möönab, et lõpukuupäev 21. detsember 2012 “on täpne küll arheoloogiliselt”, aga erinevus tuleb alguskuupäevast, mis Callemani järgi peaks põhinema Izapa traditsioonil, kust on alguse saanud pikaajaline kalender. Calleman väidab, et selle traditsiooni kohaselt algas ajaarvamine 11. augustist, “sest sel päeval asub päike selles piirkonnas seniidis”. See päev päikeseaastas, selgitab Calleman, on Izapa regioonis muutunud pühaks päevaks, sarnaselt läänemaailma jõuludega, mida peetakse alati ühel ajal.

 “Kui pikaajalise kalendri alguskuupäev põhineb kohalikul Izapa traditsioonil, siis maiade kalendri rakendamisel globaalsel tasandil pole mitte mingisugust tähendust,” leiab Calleman. Ta väidab, et iidsed maiad ei huvitunud mitte niivõrd lõpukuupäevast, millal iganes see ka poleks, kuivõrd algusest, ning inimestele Izapa regioonis, kus maiade pikaajaline kalender võeti kõige tõenäolisemalt esimesena kasutusele, oli algkuupäev tõeliselt oluline ainult selle traditsiooni raames. Asjaolu, et päike asub sel päeval Izapal seniidis, oli seal elavatele inimestele erakordselt tähtis. Kuid mis tähtsust omab see ülejäänud maailmale?

Calleman keskendub selle asemel alguskuupäevale kui osale loomistsüklist, mis algab, kui Esmane Isa püstitab Maailmapuu. Selle tsükli lõpp, mida käsitletakse täpsemalt 3. peatükis, langeb 13. jumaluse Ahau päevale ja sellel on suur prohvetlik tähtsus. See kuupäev on 28. oktoober 2011.

Hoolimata segadustest seoses tegeliku lõpukuupäevaga (enamik 2012. aasta eksperte nõustub, et aastane erinevus on täiesti mõistetav, kui uuritakse miljardeid aastaid hõlmavat kalendrisüsteemi), on oluline küsimus, kuidas see seostub aja endaga?

 

Aeg

Kas aeg kiireneb? Kas aeg kogub hoogu juurde? Maiade kalendri järgi – või vähemalt selle kõige levinumate tõlgenduste kohaselt – on vastus “jah”. Aeg kiireneb.

Maiade kalender on seotud loomistsüklitega, neid on kokku üheksa ja need vastavad erinevatele teadvuse tasanditele. Neid tasandeid nimetatakse allmaailmadeks. Callemani sõnadega: “Selle protsessi käigus, kui inimkond liigub materialistlikust planetaarsest allmaailmast, kus me praegu ikka veel asume, uuele ja kõrgemale teadvussagedusele – galaktilisse allmaailma, mis omakorda on ettevalmistus viimasele, teadliku valgustatuse universaalsele tasandile –, kogub aeg üha kiirust juurde.”

Sellise tõlgenduse kohaselt pole aja kiirenemine pelk kujutlusvõime vigur. Kõik maiade eksperdid nõustuvad, et maiade kalender viitab üheksa allmaailma süsteemile, mis ulatub ligikaudu 16,4 miljardit aastat tagasi ja lõpeb aastal 2011 või 2012.

Tabelist on näha, et allmaailmade pikkus lüheneb vastavalt lõpukuupäeva lähenemisele, mis on aluseks teooriale, et lähenedes viimasele universaalsele allmaailmale, mis kestab vähem kui üks aasta, kiirendab aeg ise teadvuse arenemist. Nii Carl Johan Calleman kui ka raamatu “Maiade kood: aja kiirenemine ja maailmavaimu ärkamine” (The Mayan Code: Time Acceleration and Awakening the World Mind) autor Barbara Hand Clow leiavad, et maiade kalendri tähendus on jumaliku loomisprotsessi kirjeldus või kronoloogia, mis kulgeb läbi üheksa ajajärgu, millest igaüks viib inimkonda üha kiiremini teadvuse revolutsioonilisele transformatsioonile lähemale. Kuigi pearõhk asub “Suurel Aastal”, mis on 5125 aasta pikkuse pikaajalise kalendri viimane aasta, võib allmaailmade järjestuses näha kogu evolutsiooni läbilõiget, mis kulmineerub galaktilise joondumisega 2012. aasta detsembris. Barbara Hand Clow usub, et kaks erinevat lõpukuupäeva saab kokku sobitada tõlgendusega, et “kuigi aja ja evolutsiooni kiirenemine jõuab lõpule 28. oktoobril 2011, leidus maiadel ettenägelikkust lõpetada pikaajaline kalender 21. detsembril 2012, kui leiavad aset otsustava tähtsusega astroloogilised sündmused”.

Aja kiirenemine vastavalt inimkonna teadvuse ärkamisele on levinud arusaam, nagu me hilisemates peatükkides näeme, kui arutluse alla tulevad informatsiooniteooria, singulaarsus ja elussüsteemid. Muistsete inimeste jaoks tähendas see aga eelkõige inimpotentsiaali ja -arengu teostumist, millest tuleb lähemalt juttu 3. peatükis.

Maiade arusaamale aja kiirenemisest leidub nüüdisaegseid vasteid uudsuseteooriast, ajalaine teooriast ja isegi Robert Anton Wilsoni nn “hüppava Jeesuse fenomenist”. Tagapool vaatleme veel ühte aja kiirenemise teooriat, mida nimetatakse tehnoloogiliseks singulaarsuseks ja millega kaasnevad üha kiirenevad muutused kultuuri arengus. Kuid praegu keskendume aja uudsuseteooriale.

 

Uudsuseteooria

Lühidalt öeldes, aja uudsuseteooria eesmärk on arvutada Universumi uudsuse astet suhestatuna ajaga. Uudsuseteooria aluseks on järgmised tõekspidamised (kohandatud Wikipediast):

1. Universum on kindla teleoloogilise sihtpunkti suunas liikuv elav süsteem. See teleoloogiline sihtpunkt suunab materiaalsete vormide keerukuse suurenemist ja säilitamist. Sõna “teleoloogiline” on tuletatud kreeka sõnast telos, mis tähendab “lõppu” või “eesmärki”. Teleoloogia on uskumus, mille kohaselt on looduse toimimisel ja loodusprotsessidel kindel eesmärk või neid protsesse juhib eesmärgipärane printsiip.

2. Uudsus ja keerukus suurenevad aja jooksul vastavalt lumepalliefektile, hoolimata mõningatest korduvatest tagasilöökidest.

3. Inimaju on teadaoleva Universumi organisatoorse keerukuse kõrgpunkt.

4. Inimmõtte ja -kultuuri keerukuse ja mitmekesisuse arenedes läheneb universaalne uudsusemõõt Kochi kõvera (mittediferentsieeruv pidevjoon, mille kõikides punktides puudub puutuja) lõpmatule ja eksponentsiaalsele kasvule.

5. Vahetult enne seda lõputu uudsuse lõpp-punkti ja selles punktis (singulaarsus) ilmneb samaaegselt kõik, milleks inimvaim on võimeline.

6. Selle ajaloolise lõpp-punkti kuupäev on 21. detsember 2012, mis langeb kokku maiade pikaajalise kalendri lõpukuupäevaga.

 

Ajalaine nullteooria

Lõpp-punkti, mille poole universaalne evolutsioon teleoloogiliselt liigub, nimetatakse Eschatoniks. 1970. aastate alguses mõtles Terence McKenna koos oma venna Dennisega välja ajalaine nullteooria, mis esitab ajas arenevat uudsust graafiliselt. Graafikul on fraktaalkõvera kuju ja seda nimetatakse ajalaine nulliks ehk lihtsalt ajalaineks. See kõver iseloomustab aja uudsuse kasvu ja kahanemist ning kombineerides seda numeroloogia ja matemaatikaga, saame jada, mille graafiline esitus näebki välja nagu fraktaalkõver.

McKennad rajasid mõned oma ideedest enteogeenilistele kogemustele, mida on kirjeldatud nende raamatus “Tõelised hallutsinatsioonid” (True Hallucinations), ja ajalaine nullteooria pole teaduslikuma taustaga kolleegide seas kunagi tunnustust leidnud, mis on ükskõik millise teooria tõsiseltvõetavuseks hädavajalik. Hoolimata sellest on teooria tähelepanu äratanud esoteerilisemates ringkondades, eriti pärast seda, kui selle vaatas läbi tuumafüüsik John Sheliak, kes leidis teooria algses formuleeringus vea ja seejärel parandas selle, tugevdades nii McKennade teoreetilist baasi. Ta avalikustas uuendatud versiooni Ajalaine Üks nime all. Väidetavalt annab Ajalaine Üks parema ülevaate uudsuse mõõnadest ja tõusudest Esimese maailmasõja ja islami tekkimise perioodil, mida McKennad pidasid uudsuseteooria seisukohast otsustavateks.

Ajalaine arvutitarkvara võimaldab igaühel demonstreerida ajalaine fraktaalkõvera-sarnast kuju, mis kombineerituna Hiina iidse oraakliraamatu “I Chingi” matemaatiliste ja filosoofiliste elementide ning matemaatiliste fraktaaloperaatoritega annab tulemuseks “ajalaine” poolt kaardistatud uudsuse kulgemise suurest paugust kuni ennustatud Eschatonini aastal 2012. McKennad ise kirjeldavad seda lõpukuupäeva ehk oomega-punkti kui aega, mil inimesed puutuvad kokku dimensioonidevahelise objektiga, millega võib kaasneda hüperruumiline läbimurre, planetaarne kokkupõrge, kontakt tulnukatega, ajalooline metamorfoos, päikese plahvatus või kvasari süttimine galaktika keskmes.

John Sheliak väidab oma veebilehel (www.levity.com/eschaton/sheliak), et “I Ching”, kust McKenna tuletas King Wen heksagrammide jada abil ajalaine, leiab teaduses, filosoofias ja isegi kvantmehaanikas märkimisväärset vastukaja. Käsitledes seda kui süsteemi, mis peegeldab voolamis-, liikumis- või muutumisprotsesse looduses või inimteadvuses, kommenteerib Sheliak, et “kui uudsuseteooria peab paika, siis kirjeldab see vormi, milles informatsioon ennast esitab, s.t ajalainet”.

Ajalaine tarkvarast huvitatud võivad külastada veebilehte www.timewave2012.com või guugeldada märksõna “Fractal Time 7.1”.

 

Hüppava Jeesuse fenomen

Veelgi intrigeerivam aja kiirenemise teooria pärineb Robert Anton Wilsonilt, kes leiutas termini “hüppava Jeesuse fenomen” (Jumping Jesus Phenomena). Selle abil kirjeldatakse eksponentsiaalselt või isegi logaritmiliselt erinevate infotöötlussüsteemide leiutamise ja arendamise vahelisi lühenevaid ajaperioode, näiteks ajavahemikke Aleksandria raamatukogu rajamise, Jeesuse elu ja Gutenbergi trükipressi leiutamise vahel või ajavahemikku, mis jääb Gutenbergi trükitud piibli ja esimese ärieesmärgil avaldatud raamatu vahele. Taoliste sündmuste vahelised ajavahemikud muutuvad üha lühemaks, kuni saavutatakse kriitiline mass ehk singulaarsus. Jällegi, see kiireneva teabevahetuse lumepalliefekt vastab aja tajumisele üha kiirenevana ning maiade järgi ka inimteadvuse kiirenevale arengule. Esimesena tutvustas hüppava Jeesuse fenomeni väidetavalt Anton Wilson 1988. aastal seminaril “Teadvuse kiirenemine”, teoretiseerides, et informatsioon kahekordistub teatud ajaperioodi jooksul ning iga järgnev kahekordistumine toimub üha kiiremini ja kiiremini.

 

Niisiis, kui aeg kihutab elusolendeid ja Universumi tervikuna eksponentsiaalse kasvu, arengu ja transformatsiooni singulaarsuspunkti suunas, siis miks peaksime kartma maailma lõppu, millele maiade kalender viitab? Enne aja kiirenemisega kaasnevate transformatsioonide lähemat uurimist peatume hetkeks sellel, mida täpsemalt peaksime erinevate mõtlejate arvates kartma.

 

Kirjastus Nebadon kodulehele >>>