Inimesed ütlesid, et Jimmy on vana kass. Naeruväärne! Jimmy arvates oli ta parimates aastates kõuts, kuigi armastas natuke rohkem magada kui mõne aasta eest. Aga kassid teavad ju, kuidas elu nautida! Ja Ralfi baari ülemisel riiulil kogukate viskipudelite varjus oli väga mõnus silma looja lasta.
Ootamatult segasid kassi mugavat äraolemist lähenevad sammud ja rõõmsad hõiked. Jimmy avas pahuralt oma kollase silma – milleks kulutada energiat kahe silma avamiseks! – ja jäi ukseava põrnitsema. Peagi muutus jutuvada valjemaks ja nüüd kergitas ka Ralf arveraamatu kohalt oma pead. Hetk hiljem sisenesid baari tuulest sasitud juustega, päevitunud naerusuised tüdrukud.
“Meeldivat pärastlõunat,” soovis Ralfile lähenev energiline brünett, kui teised tütarlapsed saali kaugemas otsas nurgalaua ääres istet võtsid.
“Kas päikesest ja meretuulest sai villand?” päris Ralf tellimust oodates viisakalt ja naeratas valgete hammaste välkudes.
“Jah! Aitab suvitamisest,” vastas brünett oma pikki juukseid selja taha lükates. “Sügis on tulekul ja meil on aeg koju minna. Sõidame homme tagasi New Yorki, täna aga lubame endale suvepuhkuse lõppemise puhul mõned dringid, niisiis seitse vodkamartiinit.”
Ralf täitis klaasid ja asetas need kandikule. “Lõbusat puhkuse lõppu!” soovis ta heatujuliselt.
Brünett haaras vilunud liigutusega kandiku, nagu oleks joogiklaaside kandmine ta igapäevane tegevus, ja eemaldus graatsilise kõnnakuga. Ralf jälgis teda hindava pilguga. Tüdruk oli vaieldamatult väga ilus – pikk ja sale, ümarate puusadega ja kaunilt vormitud säärtega. Kõndides hõljusid ta seljale heidetud tumedad juuksed kelmikalt.
Jõudnud laua juurde, tervitasid sõbratarid teda lärmakalt.
“Braavo!” hüüdis seksikas blondiin kätt kärsitult klaasi poole sirutades.
“Olingi juba janusse suremas,” teatas tõmmu krussis juustega tütarlaps, kelle päevitus püsis aasta ringi ühtlaselt šokolaadpruun.
“No lõpuks ometi! Mõtlesin juba, et jäädki baarmeniga kudrutama.” Nördinud hääl kuulus õblukesele pähkelpruunide juustega tütarlapsele, kelle siniste silmade etteheitev pilk sädeles jäiselt suurte sarvraamidega prillide taga. Tüüpiline June – ta leidis alati kõiges ja kõigis vigu.
“Rahu, ainult rahu,” naeris brünett ja asetas kandiku laua keskele, et kõik ulatuksid klaase võtma.
“Suve lõpu terviseks!” kõlasid peagi üksmeelsed hääled ja klaasid tühjenesid kiiresti.
“Ma jooksin veel ühe martiini,” lausus energiline brünett tühja klaasi lauale asetades.
“Ka mina võtaksin uue dringi,” arvas šokolaadpruun kräsupea ja vaatas küsivalt kaaslaste poole. “Mida teie arvate?”
“Nõus! Tellime uued dringid ..., kuid kas teil on selleks raha?” päris June.
“Raha? Muidugi, kas meil on raha?”
Seksikas blondiin avas oma rahakoti ja, tutvunud selle sisuga, raputas kurvalt pead. “Minul on ainult paar dollarit, aga teil?” küsis ta nõutult õlgu kehitades.
Järgnes rusuv vaikus, kui selgus, et tüdrukutel ei jätku uute jookide tellimiseks raha. Esimesena katkestas vaikuse energiline brünett.
“Milline jama! Mul on kõrini sellest virelemisest. Olen kogu pika aasta päev päeva kõrval tööd teinud... kohusetundlikult... ja mida ma olen oma vaeva eest saanud? Paar vaevalist dollarit! Olen veendunud, et väärin paremat.”
“Ja mina? Kogu minu raha neelab tantsustuudio. Kui ühel päeval vanemad ei suuda mind enam toetada, pean tantsimisega jumalaga jätma, aga ma unistasin juba pisikese plikana tantsijakarjäärist,” lausus seni vaikinud, punase poisipeaga tütarlaps nukralt, keerutades tühja joogiklaasi sõrmede vahel.
“Ära nukrutse, sulle sobibki strippamine rohkem kui klassikaline tants. Seda sa ju oskad hästi, nii et elu läheb edasi,” lohutas June optimistlikult. Ilmselt ei mõelnud ta midagi halba, oli ainult otsekohene nagu alati. Kuid kas ei olnud ta siniste silmade pilgus siiski õela sädeluse vari? June’i oli raske mõista.
“Ka minu olukord pole kiita. Kui mu luulekogu sügisel ei ilmu, pean õpingud katkestama ja tööturul õnne proovima,” lisas punapea kõrval istuv Mary-nimeline tüdruk ohates ja süütas sigareti.
“Niisiis on olukord lootusetu,” võttis energiline brünett kuuldu kokku. “Ei mingeid drinke enam!”
“Noored daamid, nii ei või see kauem kesta. Meil tuleb midagi otsustavalt ette võtta,” sekkus vestlusesse mahe, kuid kindel hääl. Kõigi pilgud pöördusid laua kaugemas otsas istuva tütarlapse poole. Tüdruk nägi vanem välja kui ta kaaslased. Tal olid mustad kulmud, tumesinised läbitungiva pilguga silmad, sirge suursugune nina ning ta tumepunaseks värvitud huuled olid täidlased ja meelad. Ta sirged sinakasmustad juuksed ulatusid taljeni. Noore daami nimi oli Rita ja see nimi sobis talle.
“Mida me peaksime sinu arvates ette võtma? Kas pangaröövi?” June’i hääl oli pilkav.
“Ja miks ka mitte?” vastas Rita. “Igasugune tegutsemine on alati parem kui noruspäi hädaldamine.”
“Tegutsemine! Kas röövimine on sinu arvates süütu tegutsemine?” ei uskunud energiline brünett oma kõrvu.
“Mulle see plaan meeldib,” naeris blondiin. “Tõmbaksime musta suka pähe ja vehiksime revolvriga. Võib-olla isegi tulistaksime! Kas keegi teist oskab revolvriga ümber käia?”
“Jäta jutt! Võin kihla vedada, et sul ei jätkuks külma närvi, kui su relv üldse lahti läheks, tulistaksid ikkagi vaid endale jalga,” lausus Mary-nimeline tüdruk. “Mina soovitan väljapressimist – rahulik ja mugav kirjatöö. Istud laua taga ja muudkui kirjutad südamlikke kirju: “... kui te ei kanna homme õhtuks allpool lisatud pangaarvele nõutavat summat, teatan teie abikaasale ...””
“Mida sa teataksid?” katkestas kriitiline June sõbratari hoogsa mõttelennu. “Sul pole ju midagi teatada. Või tahad teada anda, et nägid lugupeetud mister Browni trepikojas sigarit suitsetamas?”
“Jah, kompromiteerivate faktide kogumine on väga vaevarikas, kui mitte just üle jõu käiv töö,” liitus mänguga ka energiline brünett. “Arvan, et meile on jõukohane ainult kaubamajavargus. Eemaldad proovikabiinis turvaelemendid, tõmbad kolm kasukat otsakuti selga ja jalutad elegantselt kummardades tänavale. Ja varsti võid avada oma pisikese boutique’i.”
“Suurepärased ettepanekud! Teil on haaret,” muigas Rita suitsu kopsudest õhku lennutades, “aga mina ei teinud nalja, mina rääkisin tõsiselt. Teate, mida me teeme...” Rita vaatas ettevaatlikult vasakule ja paremale, kummardus siis ettepoole ning teatas sosistades tähelepanelikult kõrvu kikitavatele tüdrukutele oma tõsiselt võetava plaani. “Ja see on lõbus ning täiesti ohutu,” lisas ta.
Järgnes hingemattev vaikus. Esimesena katkestas vaikuse blondiin.
“Kas me suudaksime ... kas me oleksime küllalt head ... kas ... Teate, see plaan meeldib mulle.. ja tõesti ma vajan hädasti raha. Mina olen nõus katsetama.”
“Päris lõbus ettevõtmine,” arvas energiline brünett mõtlikult kauneid õlgu kehitades. “Võiksime katsetada, ega meil midagi kaotada ka ole.”
“Minule see töö sobiks, olen selles kindel, kuid pean asja üle natuke põhjalikumalt mõtlema,” ütles punapea. “Väga võimalik, et ma löön kampa.”
“Mina olen kõigega nõus, mida te teete,” lausus šokolaadpruun kräsupea hooletult. “Otsustage ise!”
“Ja sina?” Kõigi pilgud pöördusid June’i poole. Alati sõnakas tüdruk istus vaikides ja muljus närviliselt oma käsi. Ta pilgust võis lugeda varjamatut halvakspanu.
“Taevas hoidku! Kas te olete aru kaotanud, kõik koos ühe lühikese hetke jooksul! Ma ei suuda uskuda, et ... Mina seda küll ei tee!”
Pärast hetkelist mõtlemist mõistsid tüdrukud, et June ei teeks seda mingil juhul – tal lihtsalt polnud selleks eeldusi. Kuid ta võiks nende ettevõtmises siiski kaasa lüüa.
“June, sa oled meile väga oluline. Sinust saaks loodavas firmas suurepärane administraator ja raamatupidaja. Mõtle sellele. Töö oleks huvitav ja tasu kuninglik.” Rita hääl oli veenev.
“Idioodi unistus!” hüüatas June üleolevalt. “Kuninglik sissetulek! Ära aja mind naerma. Te olete suurusehullustuses. Ja lubage endale meenutada, et ma ei vaja raha.”
See oli tõsi. June’i vanemad olid jõukad ja tüdruku taskuraha soliidne, nii et raha ei olnud talle probleemiks. Tema puhul taandus küsimus sõprusele ja kambavaimule.
“Võiksin ma sama öelda,” ohkas kräsupea nukralt. “Kui meie ettevõtmine õnnestuks, võiksin lõpuks ometi mannekeenide kooli minna ja kes teab...”
“Ja minust saaks suur kirjanik, võib-olla saaksin kunagi oma loomingu eest isegi mõne auhinna,” unistas Mary. “Aga sina? Mida teeksid sina?” pöördus ta energilise brüneti poole.
“Ma ei tea. Ma ei muudaks oma elus midagi, minu töökoht meeldib mulle.”
“Sa oled firmas ju ainult sekretär,” imestas Rita.
“Mis sellest! Minu boss on meeldiv ja ... ma tean, mida ma teeksin! Ma ostaksin endale ehtsast krokodillinahast kostüümi ja saapad.”
“Oh taevas,” oigas June. “Lähen ja toon meile uued joogid,” lausus ta toolilt tõustes. “Ilmselt vajame väikest vaimu värskendamist.
June võis endale sellist žesti lubada – tema rahakott ei olnud kunagi tühi.
Ralf täitis seitse klaasi ja Jimmy avas oma valvsa kollase silma, et jookide valamist jälgida.
“Oih! Kipskuju teie riiulil avas silma,” hüüatas June kohkunult. “Kas see kass polegi dekoratsioon?”
“Ei, noor daam, Jimmy on tõeline kass,” vastas Ralf muiates.
“Ja tervishoiuinspektorid? Mida ütlevad nemad selle elusa iluasjakese kohta?”
“Inspektorid on Jimmy’t siiani kipskujuks pidanud,” naeris Ralf ja lükkas kandiku tüdruku ette.
June kehitas sellisest korralagedusest sõnatuna õlgu ja hakkas nurgalaua poole sammuma.
Kui kõik olid oma joogiklaasi kandikult kätte saanud, muigas June ja lausus rõhutatud pidulikkusega: “Teie firma terviseks.”
“Meie firma terviseks,” parandas Rita ettevaatlikult.
“Olgu pealegi, meie firma terviseks,” nõustus June kõhklevalt.
“Meie firma terviseks!”
Klaasid kõlasid kokku nagu hinnaline kristall.