SISUKORD

 

 

 

Autori eessõna / 5

Sissejuhatus: mis on x-sündmused? / 7

 

 

I osa

Miks normaalne pole enam kuigi “normaalne” / 19

 

 

II osa

Konkreetsed sündmused / 49

 

X-sündmus nr 1: digitaalne pimedus / 54

Pikaajaline ulatuslik internetikatkestus

 

X-sündmus nr 2: millal süüa saab? / 70

Ülemaailmse toidusüsteemi krahh

 

X-sündmus nr 3: päev, mil elektroonika suri / 81

Tugev elektromagnetimpulss hävitab elektroonika

 

X-sündmus nr 4: uus maailmasegadus / 91

Üleilmastumise krahh

 

X-sündmus nr 5: surmav füüsika / 106

Maa häving eksootiliste osakeste loomise tõttu

 

X-sündmus nr 6: plahvatuslik olukord / 117

Tuumamaastiku destabiliseerimine

 

X-sündmus nr 7: tühi bensiinipaak / 129

Maailma naftavarude kokkukuivamine

 

X-sündmus nr 8: kõik on haiged / 139

Ülemaailmne pandeemia

 

X-sündmus nr 9: pimedus ja põud / 150

Ulatuslik elektrivõrgu rike ja puhta vee varude lõpp

 

X-sündmus nr 10: tehnoloogiline amokijooks / 163

Intelligentsed robotid hävitavad inimkonna

 

X-sündmus nr 11: suur kollaps / 175

Globaalne deflatsioon ja maailma finantsturgude kokkuvarisemine

 

 

III osa

X-sündmuste seletus / 191

 

 

Märkused ja viited / 211

 

 

 

 

 

 

 

 

 

AUTORI EESSÕNA

 

 

 

 

Raamatu kaanetekste lugedes võid arvata, et tegu on järjekordse hukatust ja hävingut ennustava looga, kus kirjeldatakse inimkonda ootavat apokalüpsist, mis paiskab meid tagasi eelindustriaalsesse ajastusse, kuid nagu elus ikka, esmamulje on sageli petlik või lausa vale. Raamatu eesmärgiks ei ole sind surmani hirmutada. Kaugeltki mitte. Mis see siis on, kui see pole eesootavate õuduste üksikasjalik kirjeldus?

Raamatus räägitakse võimalikest traagilistest sündmustest, mis on haruldased, üllatavad ja inimkonda sügavuti mõjutavad ning millega seoses meil on illusioon, et seda ei juhtu mitte kunagi seal, kus oleme meie. Rahvas nimetab neid tavaliselt “äärmuslikeks sündmusteks”. Mulle meeldib rohkem mõiste “X-sündmused”. See raamat räägibki hälbivatest sündmustest, mis langevad väljapoole “normaalsuse” piire. Teadlased on X-sündmusi väga vähe uurinud, sest need kõik – asteroididest finantsturukrahhide ja tuumarünnakuteni – on haruldased ja üllatavad. Teadus tegeleb harilikult korratavate nähtuste uurimisega, kuid X-sündmused ei kuulu sellesse kategooriasse, mistõttu meil polegi hetkel korralikku teooriat selle kohta, millal, kuidas ja miks need aset leiavad. Kui raamatust muud kasu pole, võiks see vähemalt õhutada taolist “üllatuste teooriat” looma.

Inimeste põhjustatud X-sündmused on liiga keerukate süsteemide tulemus. X-sündmus, olgu selleks poliitiline revolutsioon, internetiühenduse ulatuslik katkemine või tsivilisatsiooni häving, on inimloomuse viis vähendada jätkusuutlikkuse kaotanud liigset keerukust. Raamatus püütakse vastata järgmistele küsimustele:

 

Miks X-sündmused aset leiavad?

Miks esineb X-sündmusi tänapäeval sagedamini kui eales varem?

Kuidas mõjutavad konkreetsed X-sündmused inimeste igapäevaelu?

Kuidas aru saada, millal X-sündmuse tõenäosus on ohtlikult suur?

Millal on võimalik X-sündmust ära hoida ja millal saame selleks valmistuda üksnes sedavõrd, et ellu jääda?

 

Vastused neile küsimustele on seotud astmeliselt keerukamaks muutuvate süsteemidega, mida on vaja nüüdisaegsete esmatähtsate taristute käigushoidmiseks. See fakt on teose läbivaks lõimeks.

Raamat “X-sündmused” räägib kontseptsioonidest ja ideedest. Ma püüdsin need tavalugejale võimalikult kergesti mõistetavaks teha, mistõttu ei leia te siit valemeid, tabeleid, võrrandeid, graafikuid ega teaduslik-tehnilist erialakeelt. (Üks tabel siiski on!) See raamat on omavahel seotud lugude kogumik, mille läbivaks teemaks on tõsiasi, et keerukus võib tappa – ja teebki seda –, kui lubame sel enda kontrolli alt väljuda.

Nagu ikka kipub olema, on tagantjärele tarkus 20/20. Nii ka see raamat. Pärast käsikirja lõpetamist koitis mulle, et sinu käes olev raamat on tegelikult triloogia teine osa. Esimene osa oli minu 2010. a ilmunud raamat “Meeleolu loeb” (Mood Matters), mis käsitles gruppide sotsiaalpsühholoogiat ja rääkis, kuidas “sotsiaalne meeleolu” mõjutab teatud oodatavaid kollektiivseid sündmusi. “X-sündmused” keskendub rohujuure tasandil inimühiskonda ähvardavatele äärmuslikele sündmustele ja võimalustele, kuidas sellised sündmused meie eluviisi muuta võivad. Kolmas osa näitab, et äärmuslik sündmus on nii võimalus kui ka probleem – “loov” aspekt majandusteadlase Joseph Schumpeteri kuulsast ütlusest “loov häving”.

Lugejad võivad saata mulle oma kommentaare, ideid ja/või kaebusi meiliaadressil: john@moodmatters.net.

 

Autoritele pakub alati suurt rahuldust võimalus tänada inimesi, kelle abiga raamat ilmavalgust on näinud. Mul on väga vedanud, et mind on toetanud paljud asjatundjad. Tänu nende väsimatule heldele abile sai raamat parem, kui ma eales oleksin osanud ette kujutada. Tunnustan rõõmuga nende pingutusi ning tänan neid avalikult abivalmiduse ja läbinägelikkuse eest. Tänan Olav Ruudi, Brian Fathi, Leena Ilmolat, Jo-Ann Polise’i, Helmut Kroissi, Rex Cummingit ja Timo Hämäläist ideede, soovituste ja panuse eest seoses ühe või mitme peatükiga. Erilist tänu võlgnen oma ustavaimatele lugejatele Trudy Draperile ja Zac Bharuchale, kes vaatasid rida-realt läbi kõik peatükid ning andsid lugeja huvide eest hoolitsedes endast parima. Nemad pole süüdi, kui tekstis jääb endiselt miski arusaamatuks. Kinnitan, et nad püüdsid igati sundida mind vajalikke parandusi tegema. Mu karm, kuid õiglane kirjastaja Peter Hubbard, kirjastuse William Morrow/HarperCollins vanemtoimetaja, käskis mul pidevalt lõike mitu korda ümber kirjutada. Tema entusiasmi ja vankumatu toetuseta poleks see raamat kunagi ilmavalgust näinud.

John Casti

Viin, Austria

November 2011

 

 

 

 

 

SISSEJUHATUS

 

 

Mis on X-sündmused?

 

 

 

 

KEERUKUSE LÕKS

 

USA arhitekt Bryan Berg sai 2010. aasta alguses valmis maailma suurima kaardimaja. Ta ehitas enam kui neljast tuhandest kaardipakist Hiinas asuva Venetian Macao hotelli hiiglasliku koopia, mis on üle kolme meetri kõrge ja üle üheksa meetri lai. Hämmastavat ehitist silmitsedes tundus mulle, et see on omamoodi metafoor, mis iseloomustab meie ülikeerukat tihedalt lõimitud nüüdisaegset maailma. Üle põranda vudiv hiir või valel ajal aevastav inimene võib ainsa hetkega hävitada Bergi kaardimaja, mille ehitamiseks tuli nelikümmend neli päeva vaeva näha. Samamoodi võivad hävida meie elu aluseks olevad väga haprad taristud.

Kogu tööstusmaailm toetub pidevalt arenevale keerukale tehnoloogiale. Tänapäeva inimese elustiili aluseks olevad süsteemid on omavahel tihedalt seotud: internet sõltub elektrivoolust, mis sõltub naftast, kivisöest ja tuumalõhustumisest; tooraine töötlemiseks on tarvis tehnoloogiat, mis nõuab elektrivoolu jne. Süsteemid on kuhjatud üksteisele ning kõik on kõigega seotud. Nüüdisaegne ühiskond on nagu Bergi kaardimaja, milles iga pealmine kaart toetub alumistele. Taolise ülesehituse puhul pruugib üle põranda sibaval hiirel ainult riivata alumist kaarti ning kogu ehitis langeb kolinal kokku.

Haavatavus teebki kaardimajast huvitava nähtuse ja ajaviite, kuid kas me ikka tahame, et kogu meie elustiil toetuks kaardimajakesele? Kujutle, et New Yorgis või Moskvas kaob elekter ning keegi ei tea, millal see tagasi tuleb. Mis saaks, kui meie käsutuses poleks järgmised kümme aastat ühtki moodsat tehnikasaavutust? Mis meie eluviisist alles jääks?

See on hea küsimus. Mis juhtub meie eluviisiga, kui mugav tehnoloogia kaob? Veelgi huvitavam on küsimus, mis võiks olla tehnoloogia hävingu põhjuseks? Nagu kõigil fundamentaalsetel küsimustel, on ka sellel palju pinnapealseid vastuseid, kuid kõik need on seotud sellega, miks ja kuidas tehnika võib hävida. Ma väidan, et põhjuseks on äärmuslikud sündmused. Ootamatud dramaatilised X-sündmused leiavad aset “normaalse” elu aluseks olevate nüüdisaegsete tehnoloogiliste taristute üha kasvava keerukuse tulemusena. Niinimetatud normaalsusega kaasneb ülim haavatavus, mis tähendab, et erinevad X-sündmused võivad selle hävitada. Veelgi enam, kõigil võimalikel sündmustel on üks peamine põhjus: nende imetabaste ja ebaloomulikult keerukate süsteemide puudulik mõistmine.

Ma olen suurema osa oma karjäärist uurinud keerukust, töötades sellistes organisatsioonides, nagu on uurimisgrupp RAND Corporation, Santa Fe Instituut ja Rahvusvaheline Rakendusliku Süsteemianalüüsi Instituut (International Institute for Applied Systems Analysis). 1970. aastal, kui ma sain matemaatikadoktori kraadi ning hakkasin keerukaid süsteeme uurima, oli maailm hoopis teistsugune. Telefonidel olid ümmargused kettad, arvutid maksid miljoneid dollareid, pooles maailmas polnud vaba kaubandust, paljudesse paikadesse ei saanud reisida ja vana Chevyt või Volkswagenit võis edukalt remontida elektri- inseneri hariduseta. Mõistmaks, et meie elu ja ühiskond sõltuvad üha enam keerukast tehnoloogiast, pole vaja olla süsteemiteoreetik. Taoline sõltuvus toetub suuresti tehnoloogia kasvanud keerukusele. Aasta-aastalt muutuvad meie seadmed ja taristud autodest finatssektori, elektrivõrkude ja toiduvarude liikumise ahelateni üha keerulisemaks. Keerukuse kasv peaks teoreetiliselt tegema süsteemid töökindlamaks, kuid see kehtib tavaliselt ainult väikeste ning üsna ette-arvatavate tõrgete kohta ega õigusta keerukuse ülikiiret kasvu. Kas sa tõepoolest vajad mikroprotsessoriga espressomasinat? Kas kaubanduskeskuses peab tõesti olema müügil seitseteist sorti koeratoitu? Kas on vaja ehitada autosid, mille kasutamiseks pead lugema läbi paksu kasutusjuhendi, et osata käsitseda erilisi istmeid, GPS-süsteemi ja muid sisseehitatud imevidinaid?

Taolisi väikseid igapäevaseid üha keerulisemaks muutuvaid asju reklaamitakse sageli kui tehnoloogilisi edulugusid. On need tõesti edusammud? Ma julgen väitan, et need on tegelikult hoopis tehnoloogilised läbikukkumised. Mõtle, kui kaua sa tavaliselt analüüsid poes koeratoidu koostisaineid, enne kui teatud sordi kasuks otsustad, või kujutle oma pahameelt, kui lappad ülipaksu kasutusjuhendit, otsides kohta, kus õpetatakse uue auto kella õigeks seadma. Soovimatud/tarbetud vidinad uues autos ja koeratoidud, mis tegelikult üksteisest ei erine, on tegelikult tillukesed, koguni naeruväärsed probleemid. Kahjuks/õnneks pole vaja suuremaid probleeme kaugelt otsida. Ajalehtedest piisab. Sa leiad neist artikleid, milles räägitakse globaalse finantssüsteemi hädadest, tuumaelektrijaamade turvamehhanismide riketest ja/või üleilmastumisprotsessi taaskäivitamise nimel peetavate kaubandus- ja maksukõneluste ummikusse jooksmisest. Need lood on piisavalt hirmutavad. Veel jubedam on see, et asjad, millest avalikult räägitakse, on pelgalt jäämäe tipp, nagu käesolevas raamatus edaspidi selgub.

Keerukust uurivat teadusharu on tuntud juba vähemalt kakskümmend aastat. Miks on just nüüd tingimata vaja inimestele keerukusest ja äärmuslikest sündmustest rääkida? Põhjus on lihtne. Inimkond pole kunagi varem olnud nii haavatav hiiglaslike mõõtmetega uskumatute sündmuste poolt, mis võivad meie eluviisi drastiliselt muuta. Taristud, millele postindustriaalne eluviis toetub – elektrivool, vesi, toit, kommunikatsioon, transport, tervishoid, kaitsesüsteemid, finantsmehhanismid – on sedavõrd tihedasti omavahel seotud, et kui üks süsteem aevastab, võivad teised kiiresti kopsupõletikku haigestuda. Selles raamatus räägin meid tänapäeval ohustavate probleemide olemusest, nende tekkepõhjustest ning sellest, kuidas oleks võimalik vähendada kogu süsteemi kokkukukkumise ohtu. “Süsteemiks” on antud juhul inimtsivilisatsioon.

 

TAVALINE JA ÜLLATAV

Inimese, rahvuse ja koguni tsivilisatsiooni sünni ja surma vahele jääb pikk rida sündmusi. Parafraseerides tuntud ütlust: see on lihtsalt üks kuramuse sündmusteahel. Enamik sündmusi on vähetähtsad. Sa tellid restoranis liha asemel kala: see on sündmus sinu ja koka jaoks, kes peab roa valmistama. Viini linnavalitsus otsustab, et autoga ei tohi enam vanale kaubatänavale Grabenile sõita: see sündmus mõjutab Viini kesklinna elanikke ja turiste, kuid teisi ilmselt ei häiri. Ameerika Ühendriikide valitsuse otsus Iraaki tungida on sündmus, mis mõjutab kogu maailma veel mitukümmend aastat, võib-olla kauemgi. Enamik taolisi sündmusi, olenemata nende mõjust, on haruldased, sest me ei oska neid täpselt ette näha. Need pole aga mingil moel äärmuslikud. X-sündmuse puhul on oluline sündmuse üllatavus kontekstis, milles see aset leiab, ning selle mõju ühiskonnale tervikuna.

Uurime lähemalt neid kahte olulist aspekti, alustades faktist, et X-sündmus on hälbeline juhtum.

 

X-SÜNDMUSED

Kui sünoptik ütleb, et homme sajab 60-protsendilise tõenäosusega vihma, tähendab see, et meteoroloogiline mudel, mida ta kasutab, ennustab, et oodatav õhutemperatuur, tuule kiirus ja muud ilma mõjutavad tegurid on varem tähendanud 60 protsendil juhtudest vihmasadu. Ilmaennustaja analüüsib seega statistiliselt varasemat ilma, keskendudes sellele, kui sageli taoliste tingimuste puhul tõepoolest vihma on sadanud.

Ajaloolisi andmeid analüüsitakse statistiliselt lisaks ilmaennustamisele ka seoses muude nähtustega. Ajaloolisi andmeid peab olema piisavalt, et ennustada konkreetsete sündmuste tõenäosust. Aga mis saab siis, kui ei ole? Mis siis, kui ajaloolisi andmeid on liiga vähe või need pole kuidagi seotud sündmusega, mida ennustada püüame? Mis siis saab? Kuidas teha kindlaks mingi konkreetse sündmuse tõenäosust? See on koht, kus “harvaesinevast” ja “ebatõenäolisest” saab “üllatav”. Mida üllatavam on sündmus, seda äärmuslikum ja “iksim” see on. Järgnevalt räägin, kuidas hinnata sündmuse üllatavust, kui andmebaas on liiga väike analüüsimaks konkreetset sündmust.

 

Igal spordialal on teatud müütilised saavutused, mis jäävad rekordiraamatutesse, kuni raamatud ise ajapikku kõdunevad. Ühe legendaarse rekordi püstitas 1941. aasta hooajal USA pesapallur Joe DiMaggio. Ta sai viiekümne kuues järjestikuses mängus vähemalt ühe hit’i – lõi palli kurikaga väljakule ja jõudis pesale, ilma et vastased oleksid ta out’i viinud. Kaine mõistus ütleb, et see on täiesti võimatu. Sama võimatu on DiMaggio saavutust ületada, mistõttu see figureerib pidevalt “purustamatute” või “puutumatute” rekordite nimekirjades. DiMaggio püstitas rekordi tõepoolest. Milline oli selle sündmuse tõenäosus? Oli see universumis ainult ühe korra juhtuda võiv erakordne sündmus, nagu usub enamik pesapallifänne? Kas seda võis viimase seitsmekümne aasta jooksul juhtuda mitu korda mõnel teisel planeedil galaktika teises otsas?

Cornelli ülikooli teadlased Samuel Arbesman ja Stephen Strogatz otsustasid mõni aeg tagasi seda küsimust uurida. Nad kujutlesid kümmet tuhandet planeeti, kus mängivad samad sportlased ühesuguste statistiliste näitajatega. Iga planeedi mängijaid mõjutavad erinevad juhused. Teadlased mängisid kümme tuhat korda läbi hooajad 1871–2005, otsides pikimat palli väljakule löömise ja pesale jõudmise järjestikust seeriat. Cornelli teadlased ei uurinud, kui haruldane oli DiMaggio 56-mänguline seeria, vaid püstitasid tunduvalt üldisema ja huvitavama küsimuse: kui üllatav oleks ükskõik kelle minimaalselt viiekümne kuues järjestikuses mängus vähemalt ühe korra palli väljakule löömise ja pesale jõudmise seeria pesapalli ajaloos (aastani 2005)? Vastus oli: mitte eriti üllatav!

Kümnel tuhandel paralleelsel hooajal olid pikimad seeriad tagasihoidlikust 39 mängust hämmastava (ja kahtlemata haruldase!) 109 mänguni. Enam kui kahel kolmandikul juhtudest oli pikim väljakule löömise / pesale jõudmise seeria 50–64 mängu. Lühidalt, viiekümne kuue mänguline seeria polnud sugugi erakordselt veider. Kummaline arvuline kokkusattumus on see, et DiMaggio tuli kõigest viiekümne kuuendale kohale mängijate nimekirjas, kes kõige tõenäolisemalt hoiaks oma käes pikima seeria rekordit pesapalli ajaloos. Kes on kõige tõenäolisem? Pesapalli fänne huvitab ehk, et võitjateks tulid kaks möödunud aegade mängijat Hugh Duffy ja Wee Willie Keeler, kes kahepeale püstitasid rekordi rohkem kui tuhandel simuleeritud hooajal. Pisut uuema aja mängijaist võitis Ty Cobb, kelle seeria oli pikim ligi kolmesajal hooajal kümnest tuhandest.

Oluline on meeles pidada, et sündmus, mis tundub olevat niivõrd harvaesinev ning mida võib seega pidada “müütiliseks”, võib olla tegelikult üsna tavaline mõnes teises universumis! Probleem seisneb selles, et meie “maine” andmebaas võib olla liiga väike, et selle põhjal saaks teha järeldusi, kui haruldane teatud sündmus tegelikult on. Sündmuse harukordsuse aste ja see, kas tegu on X-sündmusega, sõltub kontekstist. Võid arvata, et sündmus on haruldane, kuid see ei pruugi tegelikult nii olla. Isegi kui sündmus on üsna ebatõenäoline ja üllatav, pole see alati tingimata X-sündmus. Selleks on vaja teist faktorit – mõju!

Usun, et ma ei liialda, väites, et tõeliselt meeldejäävad sündmused on need, mis mingil moel muudavad inimese – või rahvuse – saatust. Muutus võib olla paremuse või halvemuse poole, kuid taolistel sündmustel on sügav mõju. Homne vihm ei mõjuta inimesi eriti, välja arvatud juhul, kui nad kavatsevad matkama minna, vabas looduses abielluda või on talunikud, kes muretsevad oma põldude seisukorra pärast. Aga kui tegemist on tornaadoga, võib su elu tõepoolest muutuda, sest su kodust saab minutiga rusuhunnik. Sel juhul avaldab üllatav sündmus tõsist mõju – ning sugugi mitte positiivset. Tornaadot võib seega nimetada X-sündmuseks, vähemalt võivad seda teha inimesed, kelle elu see muutis. Orkaan Katrina oli üllatav ning avaldas tohutut mõju tunduvalt suuremale alale kui üksik väike tornaado, mis teeb sellest veel suurema X-sündmuse. Üllatavuse ja mõju valem on inimeste tekitatud sündmustes selgesti nähtav. 11. septembri terrorirünnakuid, 2007–2008. aasta rahanduskriisi ja 2003. aasta elektrikatkestust USA idarannikul võib pidada X-sündmusteks.

 

Miks me terminit “äärmuslik sündmus” kuuldes peaaegu alati arvame, et see on ähvardav või hävitav? See küsimus saab selgemaks, kui uurime pisut lähemalt X-sündmuse kolme omadust.

Kõigi sündmuste ühisjooned on sündmuste hargnemise aeg ehk periood sündmuse algusest lõpuni, mõjuaeg ehk periood, mil üksikisik või suurem rühm kogeb sündmuse positiivset või negatiivset mõju, ning kogumõju, millega mõõdetakse sündmuse üldist suurusjärku, tavaliselt rahas või inimohvrites. (Analüütilise meelega lugejad leiavad raamatu märkuste ja viidete osast valemi, millega saab välja arvutada sündmuse “iksilikkust” ühepallisüsteemis (0 pole X-sündmus ja 1 on kõige äärmuslikum võimalik sündmus). Jätsin suurema osa tehnilistest üksikasjadest raamatu lõppu märkuste ossa, kuid asjast huvitatud võiksid neid kindlasti uurida.)

Mõeldes mõistele “sündmus”, kujutleme enamasti juhtumit, mis leiab aset üsna lühikese ajahetke vältel, näiteks autoõnnetust või lotovõitu. Ilmselt on põhjuseks see, et inimestel on tavaliselt üsna väike tähelepanuulatus – inimeste püsivus väheneb iga päevaga, sedamööda kuidas telekommunikatsioon areneb ning kiired pikamaareisid muutuvad üha lihtsamaks. Kiiresti arenev sündmus (lühike hargnemisaeg), mille mõju on ulatuslik (pikk mõjuaeg), on üllatav ja vastik ning selleks ei saa kuigi edukalt valmistuda. 2011. aasta märtsis Jaapanit tabanud maavärin ning sellega kaasnenud hiidlaine ja tuumajaama plahvatus on sellised X-sündmused. Termodünaamika teine seadus, mis põhimõtteliselt ütleb, et järelevalveta süsteemide korrapäratus on maksimaalne, näitab, et millegi hävitamine on alati tunduvalt lihtsam ja kiirem kui selle ehitamine. Sündmused, mis arenevad kiiresti ja mille mõju on suur, vähemalt riikide ja ühiskondade tasandil, on peaaegu alati paratamatult hävitavad.

Võib-olla huvitab sind, kas on olemas ka toredaid X-sündmusi? Jah, kindlasti on! Kuid diletandid ja kiirelt rikastuda soovivad pettuste sepitsejad, pange tähele: taolised positiivsed X-sündmused hargnevad peaaegu alati üsna pika aja jooksul. Mõtle näiteks Marshalli plaanile, mis aitas Lääne-Saksamaal pärast Teist maailmasõda jalule tõusta, või veelgi pikema aja jooksul toimunud põllumajanduse arengule ja loomade kodustamisele, mis olid tänapäeva tsivilisatsioonide tekke aluseks. Ravimite ja meditsiiniliste protseduuride väljaarendamiseks kulub sageli aastaid ning kultuurilised sündmused, nagu teedrajavad romaanid või kunstiteosed, on samuti pika katse-eksituse perioodi tulemid. Sellised sündmused arenevad aastate, aastakümnete ja koguni sajandite vältel ning nendega on seotud taristute ehitamine või arendamine, näiteks ärimaailma ja rahvusega seotud või tehnoloogilised uuendused. Kui järgnevatel lehekülgedel toodud näited tunduvad üksluiselt negatiivsed, peaks lugeja meeles pidama, et positiivseid X-sündmusi leidub samuti – ma lihtsalt ei räägi nendest selles raamatus! Meeldivad üllatused on alati toredad, kuid need pole enamasti ähvardavad. Selles raamatus keskendun just neile sündmustele, mis meie nüüdisaegset elustiili ohustavad.

Me teame juba, millest X-sündmused koosnevad. Kuigi definitsioonid, ka hajusad, on kasulikud, tahame eelkõige mõista, kuidas taolised üllatavad sündmused aset leiavad ning mismoodi saaksime neid vältida või vähemalt nendeks valmistuda ja nende negatiivset mõju vähendada.

 

PÕRKUVAD SÜSTEEMID

Hiljuti nägime, kuidas kaua püsinud režiimid Tuneesias, Liibüas ja Egiptuses lausa üleöö vahetusid ning ka Bahreinis, Jeemenis ja Süürias puhuvad revolutsioonituuled. Mässajad võitlevad valitsustega, püüdes vabaneda aastakümneid kestnud rõhumise alt. Esmapilgul tundub, et rahvarahutused tulenevad inimeste rahulolematusest valitsusega, sest töötus vohab, toiduainehinnad tõusevad ning eluaseme- ja muud olmeprobleemid kasvavad üle pea. Taolised seletused on pinnapealsed, sest need ei puuduta ühiskonna krahhi peapõhjust. Rahvarahutused iseenesest ei ole ajalugu muutvad sündmused, vaid nende eelkäijad või varased hoiatused, mis viitavad eesootavale režiimimuutusele ehk X-sündmusele. Režiime muutvate X-sündmuste tegelik põhjus peitub tunduvalt sügavamal ühiskonnakorralduses. Põhjuseks on üha laienev “keerukuse lõhe” valitsuse ja tavakodanike vahel. Revolutsioon puhkeb, kui lõhet pole enam võimalik varjata ega parandada. Mõtle jäigale autoritaarsele valitsusele, millele astub vastu rahvas, kes on avastanud uued vabadused kontakti kaudu välismaailmaga, milles tegutsevad erinevad sotsiaalvõrgustike platvormid. Kontrollsüsteemi (antud juhul valitsus) keerukuse ja kontrollitava süsteemi (rahvas) suurenenud keerukuse vaheline lõhe tuleb kaotada. Üks võimalus on rahvas lihtsalt maha suruda – vangistada rahvajuhid, saata sõdurid mässajaid laiali ajama ning kasutada muid olukorra rahustamise meetodeid. Teine võimalus on suurendada valitsuse keerukust, korraldada kiiresti vabamad valimised, anda suuremat sõnavabadust meediakanalitele ning lubada rahval kõrgematesse ühiskonnakihtidesse liikuda.

Idee, et X-sündmus on inimloomuse viis sulgeda keerukuse lõhe kahe või enama süsteemi vahel, on selles raamatus uuritavate inimese tekitatud X-sündmuste keskseks motiiviks. X-sündmus on vahend, mille abil kahe (või enama) võistleva või koguni koostööd tegeva süsteemi ebavõrdset keerukust ühtlustatakse. See leiab aset eelkõige siis, kui inimesed ise ei suuda laienevat lõhet ahendada. Lubage siinkohal näidata, kuidas see põhimõte toimib, meenutades hetkeks paari hiljutist X-sündmust, kus taoline ebavõrdne keerukus oli eriti ilmselge. Egiptuse majandust kontrollis riik, kes tegi seda aastakümneid täiesti valesti. Ka märgatav paranemine paaril viimasel aastal tuli liiga hilja ega päästnud enam midagi. Veelgi enam, riik oli (ja on endiselt) väga korrumpeerunud ning semukapitalism valitseb kõigis sotsiaalstruktuurides. Korrumpeerunud süsteemis hangitakse lepinguid, töökohti ja eluasemeid ametnikele antavate altkäemaksude abil. Naljakas (ja kõnekas) fakt on, et impotentsiravimit Viagrat ei lasta väidetavalt turule, sest selle tootja, Pfizer, ei maksnud Egiptuse tervishoiuministrile piisavalt, et too ravimi heaks kiidaks.

Altkäemaksupõhine majandus ja korruptsioon põlistasid juba niigi vähekeerukat valitsust, mille struktuuris oli äärmiselt vähe vabadust ja vahendeid sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Seni kui egiptlastel oli veelgi vähem võimalusi rahulolematuse väljendamiseks seoses eluasemeprobleemide, toiduainete tõusvate hindade, viletsa tervishoiusüsteemi ja muuga, polnud valitsusel mingit vajadust luua nende teenuste pakkumiseks vajalikke raamistikke. Loomulikult oli olemas tervishoiuministeerium, kuid see teenis peamiselt karjäärihimuliste bürokraatide ja võimulolijate huve ning raviteenustega tegelemine oli väike kõrvalprojekt, millega tegelemine polnud kohustuslik. Kuidas saaks see muutuda, kui rahval on valitsusest tunduvalt vähem võimalusi (madal keerukus) midagi muuta? Ent ajad muutuvad. Kui nüüdisaegne tehnoloogia, kiire üleilmne kommunikatsioon, laialt leviv kõrgharidus ja tõhusam transport hakkasid Araabiamaadesse imbuma, andis see kodanikele ruttu trumbid kätte. Sel hetkel ilmus seinale (või pigem Facebooki) kiri, mis kuulutas ette korrumpeerunud režiimide langust kogu regioonis.

Tänapäeva kommunikatsioonisüsteemid ja sotsiaalvõrgustikud, nagu Google, Twitter ja Facebook, aitavad oluliselt suurendada sotsiaalset keerukust, kuid seekord suureneb niinimetatud lihtrahva keerukus, mitte valitsuse oma. Seetõttu piiratakse või kaotatakse taolisi teenuseid pidevalt, kui valitsusi rünnatakse. Egiptuse valitsus näiteks võttis inimestelt paariks päevaks internetiühenduse, sest taolised teenused aitavad inimestel end massiliselt kuuldavaks teha ning moodustada tihedalt seotud sotsiaalvõrgustikke. Mingist hetkest muutub valitsuse muutumatu keerukuse ja tavainimeste kasvava keerukuse vaheline lõhe liiga suureks ning väljub kontrolli alt. Tulemus? Valitsuse kukutamine Tuneesias, Liibüas ja Egiptuses ning tõenäoline Assadi dünastia langemine Süürias ja/või Bahreini kuningakoja langus.

Keerukaid süsteeme uuriv teoreetik taipab otsekohe, et siin on mängus nõutava keerukuse seadus. See “seadus” ütleb, et süsteemi tõhusaks reguleerimiseks/juhtimiseks peab kontrolliva süsteemi keerukus olema vähemalt sama suur kui kontrollitava süsteemi oma. Veelgi lihtsamalt öeldes, ainult keerukus hävitab keerukuse. On ilmselge, et kui lõhe on liiga lai, tekivad probleemid. Maailmapoliitikas tähendavad probleemid sageli revolutsiooni.

Taolise ebavõrdsuse näiteid on palju. Võtame näiteks Rooma impeeriumi, kus valitsevad klassid kontrollisid alamaid klasse ja vallutasid maksude kogumise eesmärgil naaberalasid poliitilise ja sõjalise võimu abil. Lõpuks kulusid kõik ühiskonna ressursid üha kasvava hiidimpeeriumi kontrolli all hoidmiseks. Impeerium oli muutunud liiga keerukaks ning kaotanud jätkusuutlikkuse. Ilmekad näited on ka iidne maiade tsivilisatsioon ning endine Nõukogude Liit.

Mõned teadlased, sealhulgas ajaloolane Paul Kennedy, väidavad, et Ameerika impeerium, kus aastas kulutatakse üle 23 miljardi dollari välisabiks ning tarbitakse tunduvalt rohkem kui eksporditakse, laguneb enam-vähem samal põhjusel. Taolist ebavõrdsust esineb ka muudes valdkondades peale poliitika, nagu näitab inimeste igapäevaelu häirumine Jaapanit 2011. aasta märtsis tabanud maavärina ja Fukushima tuumareaktori kahjustuste tulemusena. Ühiskondliku rahulolematuse peapõhjus on “disainipõhine õnnetus”, mille käigus maavärina tõttu tekkinud hiidlaine ujutas üle kaitseseinad, mis pidid merevett reaktorist eemal hoidma. Vesi rikkus varugeneraatorid, mis pidid hädaolukorras andma voolu pumpadele, mis saadavad vett tuumakütuse varraste jahutamiseks. See on kaheosaline probleem: esiteks, seinad olid loodud taluma 8,3-magnituudist maavärinat – tugevaimat, mida Jaapan oli varem kogenud –, arvestamata sellega, et ühel päeval võib riiki tabada võimsam maavärin. Mis veel hullem, generaatorid paiknesid madalal, kus väikseimgi üleujutus need lühisesse ajab. Mõningates raportites väidetakse pealegi, et maapind langes maavärina ajal pool meetrit, mis võimendas probleemi veelgi. Kõik sõltus kokkuvõttes kaitseseinte töövõimest, mis vedas alt. Vähene kontrollsüsteemi keerukus (seinte kõrgus ja generaatori asukoht) ei suutnud vastu panna kontrollitava süsteemi liigsele keerukusele (tsunami võimsus).

Kindlustusfirma või panga riskianalüütik võib siinkohal leida, et selles pole ju midagi uut. Hinnates sündmuse Y riski, arvutame välja sündmuse asetleidmise tõenäosuse, hindame võimalikke kahjusid ning korrutame need kaks arvu omavahel. See kalkulatsioon näitab kahju ulatust, kui sündmus Y peaks tõesti aset leidma. Lihtne. Mille poolest minu soovitused siis sellest erinevad? Lugejatele, kes lippasid sissejuhatuse viimasest osast kiiruga üle, kordan, miks tavapäraste sündmuste riskianalüüsist ebaharilike sündmuste puhul abi pole.

Esiteks, X-sündmuse harvaesinevus tähendab, et meil pole piisavalt suurt varasemate sündmuste ja nende mõju andmebaasi, millele toetudes välja arvutada mingi sündmuse täpset esinemistõenäosust. Tõenäosusteoreetikud ja statistikud on loonud geniaalseid abivahendeid subjektiivsest tõenäosusteooriast Bayesi analüüsini ning ka äärmuslike sündmustega tegelevad statistikud püüavad seda takistust ületada, kuid tõsiasi on see, et haruldase sündmuse usutava tõenäosuse kindlakstegemine on võimatu. Kui see oleks võimalik, poleks tekkinud 2007–2008. aasta suurt majanduslangust, 2003. aasta USA idaranniku ulatuslikku elektrikatkestust ja orkaan Katrina tekitatud kahjustusi New Orleansis. Inimesed ei peaks kartma, et järgmine hävitav sündmus tabab neid ootamatult. Seoses X-sündmustega peame leiutama/leidma viise tänapäeval üha suureneva šokeerivate X-sündmuste tõenäosuse mõõtmiseks. Olen veendunud, et üheks sobivaks mõõdupuuks on inimeste loodud taristute keerukuse ebavõrdsus.

Teine normaalsete sündmuste tavapärase riskianalüüsi tegur on kahju, mida sündmus ühiskonnale teeb, kui see peaks aset leidma. Eeldus, et ulatusliku mõjuga sündmus leiab tõesti aset teatud ajal ja teatud kohas, misjärel saab teha kindlaks kahjustuste ulatuse, ei erine kuigivõrd minu ideedest. Probleem seisneb selles, et kui tegu on šokiga, millesarnast pole kunagi varem olnud, on raske hinnata võimalikke kahjustusi. Hindamiseks peame võrdlema käesolevat šokki varem saadud sarnase kaliibriga šokkidega. Seejärel tuleb uurida, kuidas olukord erineb varem aset leidnutest ning arvestada kahjusid hinnates nende erinevustega. Ent kuidas peaks see protsess toimuma, kui pole mingeid ajaloolisi andmeid, millele toetuda? Ma tõestan selles raamatus ikka ja jälle, et kui tõeline maailm ei anna piisavalt andmeid, peame ehitama arvutitega asendusmaailma, kust andmeid koguda. Arbesman ja Strogatz tegid seda Joe DiMaggio “ületamatut” pesapallirekordit uurides. Taoline lähenemine erineb oluliselt normaalsete sündmuste uurimise meetoditest.

Ühesõnaga, meil on kaks väga erinevat režiimi. Normaalsete sündmuste režiim hõlmab sündmusi, mis on juba mitu korda aset leidnud ning mille esinemise tõenäosuse ennustamiseks ja võimalike kahjulike mõjude uurimiseks on piisavalt andmeid. X-sündmuste režiimi puhul pole taolistest andmetest mingit kasu. See raamat aitab luua raamistikku, milles X-sündmuste režiimi süstemaatiliselt uurida. Raamistik täiendaks süsteemi, mille abil arvutatakse normaalsete sündmuste tõenäosust. Järgmisel paarisajal leheküljel räägin sellest näidete toel, puudutamata seekord teaduslikule uurimisprogrammile omaseid tehnilisi üksikasju.

Nüüd, kui teame, et keerukuse lõhed tekitavad X-sündmusi, tutvustan lühidalt käesoleva raamatu kolme osa.

 

KOLM LIHTSAT OSA

Julius Caesari teose “Märkmeid Gallia sõjast” esimene lause kõlab: “Kogu Gallia on jagatud kolme ossa.” See raamat jaguneb samuti kolmeks. Esimeses osas uuritakse keerukuse ja X-sündmuste vahelisi seoseid. Ma jätkan vundamendilt, mille eelnevatel lehekülgedel rajasin, eristades looduse poolt meie teele saadetud ebameeldivaid üllatusi inimeste tähelepanematuse, passiivsuse, arusaamatuste, rumaluse või pahatahtlikkuse tõttu aset leidvatest sündmustest.

Raamatu teine osa on jagatud üheteistkümneks peatükiks, milles räägin konkreetsetest X-sündmustest ja nende mõjust meie igapäevaelule, kui need peaksid reaalselt aset leidma. Ma valisin just need X-sündmused, et katta võimalikult palju inimtegevuse valdkondi. Ma ei tahtnud rääkida X-sündmustest, mida on viimastel aastatel juba põhjalikult käsitletud, nagu näiteks 2007–2008. aasta ülemaailmne finantskrahh ja 2011. aasta Jaapani tuumareaktori kriis. Ma räägin maailma toiduvarude lõppemisest, ulatuslikust internetiühenduse kadumisest, globaalsest pandeemiast ja üleilmastumise lõpust. Sa võid neid lugusid lugeda suvalises järjekorras, vastavalt sellele, mis sind rohkem huvitab. Koos näitavad need, kui mitmenäoliselt ja tõsiselt ohustavad X-sündmused meie igapäevase eluviisi jätkusuutlikkust.

Kolmandas ja viimases osas ühendatakse esimeses osas käsitletud teoreetilised küsimused ja probleemid teises osas analüüsitud näidetega, et leida vastust olulisele küsimusele, kuidas X-sündmusi ette ennustada ja ehk koguni juhtida. Ma uurin eeskätt seda, mil määral saaks edukamalt kindlaks teha aega ja ruumi, milles konkreetne võimalik X-sündmus on ohtlikult tõelisuseks saamas. Samuti vaatlen nõrku signaale, mis hoiatavad meid eesootava X-sündmuse eest, ning meetodeid, mille abil taolisi signaale eristada suvalisest igapäevasest infomürast. Raamatu lõpust leiab lugeja mõningaid nõuandeid, kuidas ühiskonnad võiksid edukamalt valmistuda X-sündmusteks, luues vastupidavamaid ühiskondlikke süsteeme ja taristuid.

 

 

 

 

 

 

 

 

I OSA

 

 

 

 

MIKS NORMAALNE POLE

ENAM KUIGI “NORMAALNE”

 

 

 

 

 

 

EIKUSAGILT

 

2011. augustis räägiti palju orkaan Irene’ist ja selle võimalikust just newyorklaste elule. Oli võimalus, et teatud asjaolude kokkulangemisel ujutatakse Manhattan ja muud madalamad alad üle, mistõttu ühistranspordivõrgustik seiskub ja New Yorgi väärtpaberibörs, toiduga varustamise süsteemid, veevärk ning muud linnaelu mugavuste aluseks olevad taristud lakkavad töötamast. Irene, mis oli ainult pisut võimsam väga tugevast suvisest tormist, rauges õnneks ulatuslikku kahju tegemata. Manhattani elanikud pääsesid seega kõige hullemast ning meedia pingutas lihtsalt Irene’iga seotud võimalikest ohtudest rääkides üle. Ühel päeval tabab katastroof inimesi siiski, nagu juhtus New Orleansis 2005. aastal, kui linna räsis orkaan Katrina, tõestades, et ülepingutamine ja paranoiale lähenev ettevaatlikkus on ühe mündi kaks äärmuslikku külge.

Veendumus, et taevas kukub kohe alla, on tuntud kaitsemehhanism, mis hakkab tööle siis, kui seisame silmitsi väljastpoolt meie mugavus- ja teadmiste tsooni ähvardava ohuga. Me suudame sel juhul ainult peata kanadena ringi joosta ning loota, et oht möödub imekombel ise. Sageli möödubki, kuid mitte alati. Kui ei möödu, jõuavad sündmused ajalehtede veergudele ning sunnivad meid vastu astuma ebameeldivatele eksistentsiaalsetele ohtudele, mis häirivad igapäevaelu. See pole naljaasi. Kui olukord tõepoolest käest ära läheb, leiavad aset äärmuslikud X-sündmused, mis võivad tekitada sellist kaost ja kahju, mida paljud meist on ainult Hollywoodi filmides näinud või ulmeromaanidest lugenud. X-sündmus ei ole tõsielusõu, see on reaalsus. Järgnevalt toon paar näidet eelmänguks edaspidi käsitletavatele lugudele.

 

Umbes 74 000 aastat tagasi hakkas tänapäeval Sumatra nime kandval Indoneesia saarel purskama supervulkaan Toba jõuga, mida ei saa võrrelda ühegi Maal aset leidnud sündmusega sellest ajast peale, kui inimene kahel jalal käima hakkas. Võrdluseks: 1883. aastal purskama hakanud Krakatau plahvatusjõud oli võrreldav 150 megatonni TNTga, mis oli kümme tuhat korda suurem kui Hiroshima maatasa teinud aatompommi plahvatusjõud. Arvatakse, et Toba plahvatusjõud oli umbes üks gigatonn – üle kuue korra suurem Krakataust ja kolm tuhat korda suurem Püha Helena mäe purskel 1980. aastal tekkinud energiast.

Toba purske ajal elasid Maal neandertallased, lisaks Euroopas Homo sapiens ning Aasias Homo erectus ehk sirgeinimene ja Homo floresiensis ehk Florese inimene. Viimane jääaeg oli haripunktis ning inimeste toidulauda ehtisid mammutid ja mõõkhambulised tiigrid. Vulkaan muutis kõike üleöö.

Lisaks tohututele hiidlainetele paiskus atmosfääri ligi kolm tuhat kuup- kilomeetrit tolmu ja muud sodi, mis vähendas päikesekiirgust niivõrd oluliselt, et taimed ei suutnud enam liiga vähese valguse tõttu elada. Keskmine temperatuur kogu maailmas langes –15 kraadini, suvi muutus talveks ning talv tuumatalveks.

Tänapäeval arvatakse, et selle sündmuse elas üle kõigest paartuhat peamiselt Aafrikas väikeste rühmadena elanud inimest. See arv saadi hämmastava geneetilise detektiivitöö tulemusena. Teadlased uurisid tollest ajast pärit DNA proove ning veendusid, et geneetilise materjali proovid kõikjalt maailmast oleksid olnud hoopis teistsugused, kui inimesed oleksid saanud areneda kogu planeeti tabanud Toba tekitatud ulatuslike raskusteta. Tänapäeva inimesed pärinevad neist vastupidavatest ellujäänutest. Teadusajakirjanik Ann Gibbons väitis 1993. aastal, et vulkaan Toba viis inimkonna väljasuremise äärele, ning teadlased haarasid sellest hüpoteesist kohe kinni. Illinoisi ülikooli teadlane Stanley Ambrose arendas välja teooriad, mis Gibbonsi ideed toetasid.

Fakt on siiski see, et ka Toba-sugune supervulkaan ei suutnud inimesi planeedilt lõplikult minema pühkida. Vulkaanipurse oli kahtlemata hiiglaslike mõõtmetega katastroof, kuid see ei saatnud inimkonda ajaloo prügikasti. Mis suudaks seda teha? Teada saamiseks, milline sündmus võiks Homo sapiensi Maalt kaotada, peame lihtsalt minema mõne suure loodusloomuuseumi kõige populaarsemasse osakonda. Umbes kuuskümmend viis miljonit aastat tagasi sadas Yucatani poolsaarele Mehhikos umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga tulekera kiirusega kolmkümmend kilomeetrit sekundis. Selle “maalähedase objektiga” kaasnesid supervulkaani tekitatavad eksistentsiaalsed ohud – tulekerad, hiidlained ja muu taoline –, kuid mõõtmetes, mis ületavad ka kõige suurema supervulkaani. Selgitamaks tõhusamalt, mis juhtuks, kui taoline monstrum tänapäeval Maale langeks, esitan järgmise usutava stsenaariumi.

Esiteks, lokaalne plahvatus purustaks vahetus läheduses kõik, tekitades lööklaine, mis liiguks väljapoole sadade kilomeetrite ulatuses ning tapaks kõik, mis teele ette jääb. Metsikud tulekahjud leviksid igas suunas koguni kaheksasaja kilomeetri kaugusele, rääkimata ülemaailmsest tuletormist, mida tekitaks tohutu hulk sodi, mis paiskuks atmosfääri ja sajaks alla kõikjal planeedil. Tabamusel vabanev energia tõstaks tõenäoliselt maapinna temperatuuri kuuma ahju sisemuse tasemele. Ei tohi unustada, et atmosfääri paiskuv sodi blokeeriks päikesekiired, tekitades globaalse tuumatalve, ning massiivsed lööklained võivad aktiveerida vulkaanid kõikjal maailmas.

Taoliste katastroofiliste mõjude tagajärjel surid välja dinosaurused, kes olid 170 miljonit aastat kõige võimsamad Maa eluvormid. Nende kadudes hakkasid paljunema väikesed, kopsakama roti suurused karvased imetajad, kellest ajapikku arenesid ... inimesed. Kindel on see, et kui tänapäeval tabaks Maad taoline objekt, oleks see tsivilisatsioonile tohutu hoop. Kõik kassist suuremad maismaaloomad tõenäoliselt hukkuksid. Kuid kes teab? Dinosaurustel ju polnud konservivarusid, teraviljakotte ega sügaval maa all paiknevaid veehoidlaid. Võimalik, et mõned inimesed elaksid taolise katastroofi üle, kuid pead anda ma ei julgeks. Pealegi, kes tahab elada maailmas, kus ellujäänud ilmselt kadestaksid hukkunuid?

Praegusel kujul on inimesed elanud maailmas kõige rohkem paarsada tuhat aastat. Asteroide nagu see, mis tabas Yucatani poolsaart, tekib loomulikult ainult iga paarisaja tuhande aasta tagant või veelgi harvem, kuid mis on paarsada tuhat aastat võrreldes ligi kahesaja miljoni aastaga, mil dinosaurused maal elasid, enne kui nad jäädavalt kadusid?

Niisiis: reaalne loodusõnnetus, katastroof, väljasuremine. Läbinägelik lugeja pani kindlasti tähele, et kõigil seni käsitletud X-sündmustel on üks ühine põhjus – loodus. Maavärinad, vulkaanipursked, asteroiditabamused ja muud taolised sündmused pole tingitud inimeste tegevusest ning inimene ei saa neid ka kontrollida. Me ei saa kuigi tõhusalt Emakese looduse kapriise ära hoida. Eriti suure ebaõnne korral paneme üles äri sulgemisest teatava sildi, kustutame tuled ja teatame lihtsalt, et pidu on läbi. Taolised Looduse sekkumised on kasulikuks taustaks selle raamatu kesksele motiivile, kuid tunduvalt huvitavam ja tähtsam osa inimkonna jaoks on inimeste tekitatud katastroofid, mida Loodus mõnikord soodustab ja võimendab. Uurime paari inimeste tekitatud X-sündmust, mis on sarnased, kuid tunduvalt väiksema mõjuga kui eespool vaadeldud looduskatastroofid. Alustame mõnest hüpoteetilisest X-sündmusest, mis näitavad, kui mitmekesised need olla võivad, ning seejärel võtame ette konkreetsed ja tõelised näited.

 

INIMFAKTOR

Mõtle järgmistele võimalikele X-sündmustele:

 

Võimas linnugripiviirus levib inimestele Hongkongis, seejärel levib kõikjal Aasias ning tapab üle viiekümne miljoni inimese.

8-magnituudine maavärin Tokyo rahvarohkes ostu- ja meelelahutuspiirkonnas Ginzas tapab kaks miljonit inimest ning varalised kahjustused ulatuvad triljonitesse dollaritesse.

Mesilased kõikjal maailmas hakkavad massiliselt surema, mis takistab taimede tolmlemist ning tulemuseks on üleilmne toidupuudus.

Terroristid õhivad tipptunnil Timesi väljakul tuumapommi, mis teeb maatasa suurema osa Manhattanist, tapab pool miljonit inimest ning matab New Yorgi igaveseks rusude alla.

Kloori vedav paakvagun jookseb Rio de Janeiros rööbastelt maha, kemikaal lekib ning tapab ühe viie miljoni inimese.

 

Nimekiri on pea lõputu. Ootamatud sündmused, mis võivad tappa miljoneid või isegi sadu miljoneid inimesi, on täiesti võimalikud. Veelgi enam, isegi kui nii palju inimesi ei hukku, saab aktsiakapital hävitava löögi, mis paiskab ühiskonnad kõikjal maailmas mitmekümneks aastaks arengus tagasi. Ükski nimekirjas olev sündmus pole võimatu. Mõned neist, näiteks tapva kemikaali leke, on juba mitu korda juhtunud.

Inimesed on tänapäeval X-sündmuste ees haavatavamad kui eales varem. Keerukad taristud, millest me igapäevaelus sõltume – muuhulgas transport, kommunikatsioon, toidu- ja veevarud, elektrivool, tervishoiusüsteem – on uskumatult haprad, nagu selgub, kui neis süsteemides väikseimgi rike avaldub. Mis on taolise nõrkuse ja inimeste haavatavuse põhjuseks? Kas me suudame taolisi X-sündmusi mõista ning kui me neid kontrollida ei suuda, kas neid on vähemalt võimalik ette ennustada? Neile küsimustele vastamiseks peame mõistma põhjusi, mis X-sündmusi tekitavad, ning selgeks tegema, kas need põhjused on taristuid juhtivate süsteemide lahutamatu osa või saab neid ette ennustada ja mingil määral kontrollida.

Nagu ma edaspidi selgitan, X-sündmuste põhjused on otseselt seotud üleilmse ühiskonna üha suureneva keerukusega. Keerukus avaldub mitmel moel, kuna taristud on niivõrd tihedalt seotud ning ühes taristu osas tekkinud probleem levib teistesse süsteemi osadesse sageli sõna otseses mõttes valguse kiirusel. Mõnikord avaldub keerukus üksteise otsa laotud bürokraatiakihtidena, kuni süsteem enam ei toimi – taolisest “keerukuse ülekoormusest” räägin lähemalt edaspidi. Teinekord pole keerukuseprobleem seotud ühe üksiku taristuga, vaid avaldub kahe või enama omavahel seotud süsteemi, näiteks riigi valitsuse ja inimeste, keerukuse tasemete ebakõlana. Süsteemid, millele me igapäevaelus toetume, ei toimi, kui need on liiga keerukad. Kui süsteem muutub liiga keerukaks või keerukuse tasemete vahel tekib talumatult suur ebakõla, peab keerukust vähendama. X-sündmus on lihtsalt jätkusuutliku tasakaalu taastamise viis.

Selline tasakaalustamine on meie juhtmotiiv. Meie saatus sõltub sellest. Kui see ebaõnnestub, inimkond hävib. Tõeliselt hirmutav on see, et kahekümne esimesele sajandile omast eluviisi toetavad süsteemid pole sugugi nii vastupidavad, kui meile meeldiks arvata. Ma tõestan seda järgnevalt paari näitega. Taolised inimese loodud süsteemide kokkukukkumised näitavad, kui haavatavad me oleme, kui keerukuse ülekoormus süsteemi viimseni ära kurnab.

2004. aastal ajalehes Los Angeles Times ilmunud raportist selgus, et California lõunaosa lennujuhtimissüsteemi ulatuslikus rikkes oli osaliselt süüdi süsteemi osaks olevate Microsoft Windowsi serverite “ehituslik iseärasus”. Sidesüsteemi rike, mis kestis üle kolme tunni, jättis kaheksasada lennukit õhku võimaluseta lennujuhtimiskeskustega suhelda ning Föderaalse Lennuameti sõnul sattusid lennukid vähemalt viiel korral seetõttu teineteisele liiga lähedale. Lennujuhid pidid isiklike mobiiltelefonidega teiste üksuste lennujuhtidega suhtlema ning nad olid tunnistajateks mitmele hädaohtlikule olukorrale, suutmata samas piloote hoiatada. Föderaalne Lennuamet jõudis järeldusele, et süsteem jooksis kokku inimlike vigade ja algsete Unixi serverite asemel kolme aasta eest kasutusele võetud Windowsi serverite ehitusega seotud probleemi tõttu. Serverid lülituvad välja, kui neid on kasutatud järjest 49,7 päeva, et vältida ülekoormust, rääkis lennuameti töötaja ajalehele Los Angeles Times. Automaatse väljalülitumise vältimiseks peavad tehnikud iga kolmekümne päeva tagant süsteemi käsitsi taaskäivitama. Ametnik selgitas, et viletsa väljaõppega töötaja unustas seda teha, mistõttu süsteem lülitus hoiatuseta välja. Varusüsteemid ei hakanud tarkvararikke tõttu tööle.

Kolm aastat hiljem, 2007. aasta juunis, jooksis Atlantas kokku arvutisüsteem, mis töötleb pilootide lennuplaane ja saadab need lennujuhtidele. Tulemuseks olid taolised rikked mitmel pool mujalgi. Rikete tõttu jäid sajad lennud graafikust maha ning paljud New Yorgi lennujaamadest väljuvad ja saabuvad lennud koguni tühistati. Kõigest aasta hiljem lakkas sama arvuti Atlantas taas töötamast. Probleem tekkis, kui arvutis tehti plaanipärast tarkvarahooldust, mistõttu töö võttis ajutiselt üle Salt Lake Citys asuv teine kontrollsüsteem. Viimase aga koormas üle hüppeliselt tõusnud infotulv ning see ei suutnud enam kõiki lennuplaane töödelda. Tulemus? Ühtki lennuplaani ei töödeldud, mis tähendas, et lennujuhid ei teadnud, millist marsruuti mööda lennukid liiguvad ja millal maanduda kavatsevad. Lennujuhid ei andnud enam kellelegi õhkutõusuluba ning lennuliiklus katkes. Inimeste tehtud taevased vead pole sugugi ainult arusaamatuste ja vanade arvutite süü. 2010. aasta septembris sattus US Airwaysi reaktiivlennuk, mille pardal oli üheksakümmend viis inimest, Minneapolises õhku tõustes viieteistkümne meetri kaugusele väikesest kaubalennukist ning kõigest paar kuud hiljem oleks American Airlinesi lennuk, mille pardal oli 259 inimest, New Yorgist kagus peaaegu kokku põrganud kahe õhujõudude transpordilennukiga. American Airlinesi lennukit suunanud lennujuht New Yorgi Ronkonkoma radarikeskusest kaebas hiljem keskuses valitseva ebaprofessionaalse ja lohaka õhkkonna üle. Tegu pole mingi väikese mahajäänud asutusega. Ronkonkonas asub USA suuruselt teine lennujuhtimiskeskus.

Niisuguseid lugusid on palju. Lennujuhid on tornis magama jäänud ning tehtud on muid inimlikke vigu, mis muudavad taeva tänapäevase lennureisija jaoks tunduvalt ebasõbralikumaks kohaks. Statistika toetab seda hirmutavat järeldust, kuna lennujuhtide tehtud vigade hulk kahekordistus 2010. aastal, võrreldes 2009. aastaga, ning see trend tundub jätkuvat. Õnneks polnud enamik vigu väga katastroofilised. Kõige tõsisemad on vead, mille tõttu piloodid peavad kokkupõrke vältimiseks sõidutrajektoori muutma. 2009. aastal tehti kolmkümmend seitse sellist viga, kuid 2010. aastal juba nelikümmend neli. Tasub karta tõelist X-sündmust, mis võib kogu lennuliikluse süsteemi halvata. Süsteem on äärmiselt habras, kõikudes keerukuse lõhe serval. Lennufirmad tahavad suurendada lendude arvu ning kuhjavad need kõige soodsamatele lennuaegadele. Lennujuhid samas peavad tagama lendajate turvalisuse. Taolised lood näitavad, et lõhe kasvab rahutukstegeva kiirusega.

 

2010. aasta 24. veebruaril pidid Kreeka politseinikud appi võtma pisargaasi kokkupõrgetes meeleavaldajatega Ateena kesklinnas pärast ametiühingute organiseeritud marssi. Protestiti valitsuse kava vastu vähendada Euroopa Liidu suurimat eelarve puudujääki. Suure ametiühingute liidu president teatas: “Inimesed tänaval ütlevad valjusti valitsusele, kuid peamiselt Euroopa Liidule, turgudele ja meie Euroopa partneritele, et inimesed ja nende vajadused peavad olema tähtsamad turgude nõudmistest. Meie ei tekitanud seda kriisi.” Hiljem hakkasid valitsuse kärpekavade tõttu streikima ka lennujuhid, tolli- ja maksuametnikud, rongijuhid, riiklike haiglate arstid ja õpetajad. Ajakirjanikud liitusid samuti streikijatega, tekitades meediavaikuse, mis halvendas olukorda veelgi.

Möll Kreekas oli ilmekas näide, mis juhtub, kui rahva üha kasvav rahulolematus väljendub kujul, mille puhul peavad võimud inimeste turvalisuse huvides sekkuma: rahutused, streigid, meeleavaldused ning tõelised mässud, millest kasvab välja poliitiline revolutsioon. Taolisi probleeme tekitavad rassidevahelised pinged ja usulised konfliktid, töötus, kaupade ja teenuste, näiteks toidu, vee ja transpordivahendite, puudus või ebapopulaarsed poliitilised sammud nagu Vietnami ja Iraagi sõja alustamine.

Rahva üha süngemaks muutuv meeleolu võib kergesti mitmel moel rahutusteni viia. Eespool mainitud Kreeka juhtum näitab suurepäraselt, mis võib juhtuda, kui finantssektoris leiab aset suhteliselt vähetähtis sündmus. Kui intsident toimub hetkel, mil riigis ähvardavad iga hetk puhkeda rahutused, nagu Kreekas (ja võib-olla ka Hispaanias, Portugalis või Itaalias), võib piisata väga väikesest tõukest (antud juhul Euroopa Liidu rahandustegelaste sammudest). Seda tõestavad ka 2011. aasta jaanuaris Tuneesias ja Egiptuses ning hiljem Liibüas ja Süürias aset leidnud sündmused.

Sa mõtled ehk, kuidas erineb rahva järk-järgult süngemaks muutuv meeleolu tõeliselt suure šoki mõjudest. Võtame näiteks 2010. aasta maavärina, mis hävitas ühe maailma vaeseima riigi Haiti pealinna Port-au-Prince’i. Kujutle rahvarahutusi, mis leiaksid aset koos mitu päeva kestva internetiühenduse kaoga sellises rahvarohkes keskuses nagu London, Tokyo või New York. Tekiksid voolukatkestused, transpordisüsteemid lakkaksid töötamast, toiduga varustamine ja kommunikatsioon katkeksid, rääkimata katastroofist, mis tabaks panku ja veebipõhiseid ettevõtteid. Sellele järgneva pea paratamatu rüüstamise, mässu ja muude rahvarahutuste vormide kõrval paistaks Ateenas juhtunu viisaka aiapeona. Kujutle, mis juhtuks, kui “musta surma” laadne pandeemia vallanduks Hongkongi või São Paulo suguses tiheda asustusega suurlinnas. Järgneks sõnulseletamatu kaos. Hetkel tundub, et taolist segadust võiks kõige tõenäolisemalt tekitada järjekordne finants-hiidlaine.

Krediidireitingu agentuur Moody’s hoiatas 2010. aasta maailmamajanduse olukorrast rääkivas raportis, et kiiresti kasvava valitsusvõlaga riigid peavad valmistuma aastaks, mil “sotsiaalne ja poliitiline sidusus proovile pannakse.” Raportis mainiti, et maksude tõstmine ja eelarvekärped võivad tekitada rahvarahutusi nii arenenud riikides kui ka arengumaades. Raportis, milles ennustati ette võimalikku majanduskriisi, mainiti, et 2010 on “rahutu aasta riiklike võlakirjade emiteerijate jaoks”. Teades, mis hiljem toimus, paistab see väide äärmiselt prohvetlik. Pisut üldistades, mida võib oodata järgnevatelt aastatelt?

Kui inimesed ei usu enam, et valitsus suudab lahendada majanduskriisi, võivad nad hakata meelt avaldama ja/või ründama neid, keda peavad oma halva olukorra eest vastutavaks. Sellesse gruppi kuuluvad kahtlemata valitsuse liikmed ja pankurid, kuid mõnikord ka immigrandid, rahvus- ja usuvähemused, maaomanikud ning koguni ärijuhid ja ülemused. “Occupy Wall Street” liikumine 2011. aasta lõpus on suurepärane näide, kuidas see protsess toimib. Võid eksperimendi mõttes tähistada kaardil ära kohad, kus taoline vägivald on juba puhkenud: Ateena (Kreeka), Sofia (Bulgaaria), Port-au-Prince (Haiti), Riia (Läti) ja Vilnius (Leedu) lähevad kohe kaardile, samuti Tunis, Kairo ja Sana’a. Ka tunduvalt suuremates linnades New Yorgis (“Occupy Wall Street” meeleavaldused), Moskvas, Roomas, Londonis, Pariisis ja Dublinis on toimunud ulatuslikke meeleavaldusi tööpuuduse kasvu ja palkade vähenemise ning rikaste ja “ülejäänud 99% protsendi inimeste” vahelise lõhe tõttu. Meeleavaldused pole olnud täiesti rahumeelsed, kuid politsei on seni neis linnades suutnud suuremat vägivalda vältida.

Toimuvat võiks koguni nimetada ülemaailmseks majandusest tingitud vägivallapuhanguks, teatud tüüpi ühiskondlikuks pandeemiaks. Taolised rahutused jäävad tõenäoliselt konkreetsetesse paikadesse, kuid me ei saa täielikult välistada võimalust, et kui ülemaailmne majanduse olukord halveneb, ületavad mõned lokaalsed intsidendid riikide piire ja tulemuseks on tunduvalt ulatuslikumad ja mõjukamad sündmused. Välistada ei saa relvastatud mässe, sõjaväelisi riigipöördeid ja koguni sõdu riikide vahel ressurssidele ligipääsu nimel.

Ka revolutsiooni poole kalduvad rahvarahutused kahvatuvad võrdluses sellega, mida inimene ja loodus koos kokku keerata võivad. Lõpetuseks toon näiteks veel kaks X-sündmust. Mõlemad on eelmänguks pikemale X-sündmuste analüüsile, mille leiad raamatu 2. osa kahest peatükist.

 

1969. aastal sai bestselleriks Michael Crichtoni romaan “Andromeeda”, mis räägib teadlastest, kes uurivad tapvat, inimese vere kiiresti hüübima panevat maavälist mikroorganismi. See oli Crichtoni läbimurdeteos, mis tegi temast ulmepõnevike kuninga. “Andromeedaon väljamõeldis, kuid see räägib kõhedaks võtvast bioloogilisest ohust, mida tekitavad organismid, millega inimese immuunsüsteem pole kokku puutunud ega suuda seega võidelda. Raamatus surma külvavad organismid on pärit kosmosest, kuid tegelikus elus võivad need tulla “sisekosmosest” – inimeste juhusliku või sihiliku biotehnoloogilise tegevuse tulemusena.

Mõned aastad tagasi arendas rühm Austraalia teadlasi välja rõugetega sarnaneva hiirerõugeviiruse, mille abil loodeti muuta hiired viljatuks. Hiirerõuged ei ole tavaliselt eksperimendis kasutatud hiirtele ohtlikud ning teadlased tahtsid viirust lihtsalt pisut tugevamaks muuta, et hiired sigimisvõime kaotaksid. Kahjuks oli tulemuseks võimas viirus, mis tappis koguni need hiired, kes olid hiirerõugete vastu vaktsineeritud.

See näitab ilmekalt, kuidas laboris tehtud valearvestus võib luua rõugeviiruse, mis viiks kergesti kontrolli alt väljunud pandeemiani, kui peaks laborist välja pääsema. See pole sugugi Michael Crichtoni teoste laadne väljamõeldis, eriti kui teadlased avaldavad oma tapjaviiruse valemi teadusajakirjas, mida kõik võivad lugeda ja oma laboris katsetada.

Loomulikult võib väita, et rõugeid on esinenud varemgi ning need pole tapnud kõiki planeedil elavaid inimesi. Need aga olid üksikjuhtumid, mitte organiseeritud katsed haigust kõikjal levitada.

Väike, kuid kõnekas tõelisest maailmast võetud näide sellest, mis juhtuks, kui haigus leviks laiemalt, on Esimesele maailmasõjale järgnenud Hispaania gripi epideemia. 1918. aastal hakkas Ameerika Ühendriikides levima gripiviirus, mis tappis aastaga kogu maailmas kolmkümmend kuni viiskümmend miljonit inimest. Kujutle viirust, mis puudutab kogu maailma nagu 1918. aasta epideemia, kuid levib ja tapab kiiremini. Selle vastu pole vaktsiini ning antibiootikumid ei aita. Oletame ühtlasi, et viirus on looduslik, mitte laboris loodud mutatsioon. Ülemaailmne pandeemia on seega tõeline katastroof.

Sellegipoolest on tõenäoline, et just nagu romaanis “Andromeeda”, kus maaväline organism ei suutnud tappa denaturaati trimpavat vanameest ja nutvat imikut, elavad mõned eraldatud kogukondade asukad või kummalise loomuliku immuunsusega inimesed üle peaaegu kõik, mida inimesed või loodus nende teele paiskavad. Inimkond elab peaaegu kindlasti üle ka surmatoovaima pandeemia. Inimeste tekitatud allika tõttu ei sure inimkond nii kergesti lõplikult välja.

 

Irving Langmuir oli Nobeli auhinna pälvinud füüsik, kes töötas General Electricu teaduskeskuses üle neljakümne aasta. Ta läks pensionile 1950. aastal. 1953. aastal ilmus Kurt Vonneguti kuulus ulmeromaan “Kassikangas”, mille peategelase dr Felix Hoenikkeri prototüübiks on Langmuir, mees, keda Vonnegut kohtas General Electricus publitsistina töötades, enne kui temast kutseline kirjanik sai. Vonnegut ütles kord ühele ajakirjanikule: “Langmuiri ei huvitanud karvavõrdki see, kuidas tema avastusi võidakse kasutada.”

Hoenikker leiutab “Kassikangas aine “jää-üheksa”, mis muudab vee füüsikalisi omadusi nii, et selle jäätumistemperatuur tõuseb umbes 30 kraadini. Kui selle kummalise aine kristall puutub kokku tavalise vedelas olekus veega, paigutuvad vee molekulid ümber ja tekib tahke aine. Hoenikker on amoraalne tegelane, kes tunneb huvi ainult oma teadustöö vastu. “Jää-üheksa” on tema jaoks pelgalt vaimne mõistatus. Kariibi diktaator saab kätte paar aine kristalli ning teeb selle abil enesetapu, külmutades oma keha hetkega toatemperatuuril jääkamakaks. Seejärel sõidab diktaatori paleesse sisse lennuk, mispeale endiselt külmunud laip kukub merre. See omakorda käivitab suure ahelreaktsiooni, mille käigus kõik planeedi vedelikud (sealhulgas veri) muutuvad “jää-üheksaks” ning kõik elusolendid surevad.

Päris hämmastav kraam see “jää-üheksa”. Mõned teadlased usuvad, et Vonneguti stsenaarium polegi nii ulmeline, arvestades, kui kiiresti tänapäeval nanotehnoloogia areneb.

Pole mingit loogilist ega füüsilist põhjust, miks kõigest paari aatomi suurused isepaljunevad nanorobotid ei võiks vähktõvena Maa biosfääris kanda kinnitada. Nonotehniline elu asendaks siis kiiresti kõik süsinikupõhised eluvormid. Suurim takistus taolise “vähktõve” teel on hetkel veel vajaliku energia ja aine kättesaadavus, peamiselt siiski kasutatava energia kättesaadavus, kuna orgaanilist ainet, millest “nanorobotid” toituda võiksid, on piisavalt. Tundub, et nanorobot peaks kasutama päikesekiirgust või orgaanilisi kudesid, et “jää-üheksa” moodi läbi ökosfääri tuhiseda. Paljude nanotehnika vallas tegutsevate teadlaste arvutused aga näitavad, et niinimetatud nanovähk peaks kinni püüdma ja ära kasutama vähemalt poole planeedile jõudvast päikeseenergiast, et katta Maa “halli möksiga”. Tundub, et ainus protsessi peatamise viis oleks kõrvaldada energiaallikas ja/või takistada mingil moel selle tööd.

Ma ei pea silmas mingit kindlal ajal ja konkreetses kohas toimuvat loodusõnnetust, nagu maavärin, ega ka katastroofi, mis tapab sadu miljoneid inimesi kõikjal maailmas, nagu näiteks globaalne pandeemia. Hall möks, just nagu Vonneguti “jää-üheksa”, lihtsalt hävitab kogu ökosüsteemi, millest sõltub kõigi elusolendite eksistents. Nanovähk on seega sõna otseses mõttes eksistentsiaalne hädaoht, mis võib hävitada kõik eluvormid, mida tunneme – täieliku väljasuremisega lõppev sündmus.

Seni olen kasutanud sõnu õnnetus, katastroof ja väljasuremine üsna vabalt erinevate näidete kirjeldamisel. Enne kui teemat põhjalikumalt uurima asume, tuleks pisut täpsemalt selgitada, mis siis tegelikult on X-sündmus.

 

VALGED TUVID JA MUSTAD LUIGED

Tundub, et hälbelisi sündmusi nagu tappev tõbi, orkaan või majanduskriis toimub iga nädal. Miks me neid siis “hälbelisteks” või “äärmuslikeks” nimetame? Pealegi, miks me ei suuda neid tõhusamalt ette ennustada, kui neid niivõrd sageli esineb? Miks need meid ootamatult tabavad? Vastused neile ja paljudele muudele küsimustele leiad järgnevatelt lehekülgedelt. Lühike vastus on see, et kui me keskendume mingile konkreetsele valdkonnale, näiteks äärmuslikele ilmastikunähtustele nagu orkaanid, siis orkaan on tõepoolest X-sündmus. Läheneme nüüd asjale laiemalt ja uurime ilma, maavärinaid, finantsturu krahhe, pandeemiaid, vulkaanipurskeid ja muid valdkondi, kus võib aset leida mingi äärmuslik sündmus. Küsi endalt, kui suur on tõenäosus, et vähemalt ühes neist valdkondadest leiab homme aset X-sündmus? Ilmselt sind ei üllata fakt, et tõenäosus on tegelikult üsna suur. Mingit tüüpi X-sündmusi kohtab kusagil peaaegu iga päev.

See muidugi tähendab, et me ei tea, kus ja mis valdkonnas järgmine hälbeline sündmus aset leiab. Ühel või teisel viisil peame leppima faktiga, et mõnda tüüpi sündmused kuuluvad normaalsete juhtumite kategooriasse ning nende esinemise tõenäosuse saab välja arvutada varasematele andmetele toetudes, samal ajal kui äärmuslikud sündmused kuuluvad X-sündmuste valdkonda ning neid on peaaegu võimatu ette ennustada. Probleem on selles, et X-sündmused muudavad oluliselt inimese elu. See on eriti tuntav tänapäeval, mil inimestel on esimest korda ajaloos võime tekitada X-sündmusi, mis võivad meid hävitada. Kuna loodus pole enam ainus hävitav jõud, peame oma tehnoloogia ja tööriistade abil analüüsima igapäevaelu süsteeme, et paljastada mõned äärmusliku ebakindluse saladused ning lükata edasi või võimalusel koguni vältida sama saatust, mis sai osaks dinosaurustele ja muudele nüüdseks väljasurnud liikidele.

Liigume selle üleskutse juurest valdkonda, kus peaaegu mitte midagi ei teata, ent kus otsustatakse suuresti meie saatus.

Pärast orkaan Katrina hävitustööd New Orleansis 2005. aastal, mille käigus purunesid linna kaitsvad tammid, teatas USA armee inseneride korpuse kindral Carl Strock:

Kui projekt koostati ... arvasime, et meil on 200- või 300-aastane kaitse. See tähendab, et sündmust, mille eest me end kaitseme, võib esineda iga 200 kuni 300 aasta tagant. See on 0,5-protsendiline tõenäosus. Me arvasime, et 99,5 protsendist piisab. Kahjuks langesime 0,5 protsendi hulka.

 

Strocki väite aluseks on eeldus, et Katrina-suuruste orkaanide esinemissagedust saab kirjeldada klassikalise kellukesekõvera, niinimetatud normaaljaotuse abil. New Orleansi (ja kindral Strocki) õnnetuseks teadsid hüdroloogid ja statistikud juba enam kui sada aastat tagasi, et statistilise jaotuse äärtesse langevaid äärmuslikke sündmusi ei saa tavaliselt sel moel kirjeldada. Nagu me kõik selgesti nägime 2008. aasta ülemaailmse finantssüsteemi krahhi ajal, normaaljaotus alahindab oluliselt hälbeliste sündmuste esinemise tõenäosust. Kellukesekõver ennustab tõhusalt ette nende süsteemide käitumist, mille tulem on suure hulga väikeste sündmuste summa. Väikesed sündmused ei mõjuta mingil moel üksteist, vaid on “sõltumatud”. Mõtle näiteks kõigile Ameerika Ühendriikide täiskasvanud meestele ning küsi endalt, milline on selle rühma keskmine pikkus ja kui kaugel keskmisest on 162 sentimeetri pikkune inimene? Ühe mehe pikkus ei sõltu teiste pikkusest ning mehi on väga palju. Kellukesekõver vastab just taolistes tingimustes sellistele küsimustele tõhusalt.

Kui saaksime kindlaks teha tõenäosuskõvera seoses äärmuslike sündmustega (mis on võimatu), nimetataks seda kõverat mitteametlikult “paksusabaliseks” jaotuseks. Erinevust näed allolevalt jooniselt.

 

 

 

Kellukesekõver versus “paksusabaline” jaotus

Normaalrežiimi, mis kirjeldab sõltumatuid sündmusi, kujutab klassikaline kellukesekõver, hall joon, mis tõsiselt alahindab hälbeliste “šokkide” tõenäosust viirutatud X-sündmuste režiimis. Suured hälbelised sündmused paiknevad väljas neis “sabades”. “Paksusabalise” jaotuse seaduse abil näiteks New Orleansi olukorda kirjeldades oleks kindral Strocki mainitud 0,5 protsendist saanud pigem 5 protsenti ja kolmesajast aastast umbes kuuskümmend aastat.

Joonist (luban, et neid rohkem ei tule) vaadates võiks arvata, et X-sündmuste viirutatud jaotusala ei erinegi kuigivõrd kellukesekõverast, kuid see pole tõsi. Kohe selgitan lähemalt.

Kellukesekõver näitab, et väga hälbelise sündmuse tõenäosus (viirutatud alal) tundub olevat üsna väike, lausa olematu. Sama sündmus on aga mitutuhat korda tõenäolisem, kui see tuleb X-sündmuste hulgast, mida ei iseloomusta kellukesekõver, vaid “paksusabaline” jaotus. See tähendab, et kui kindlustusfirma kindlustaks inimesi ebatõenäoliste sündmuste vastu ja riski preemia toetuks kellukesekõverale, võiks firma nõuda inimestelt miljoni dollari suurust tasu. Kui sündmused aga järgiksid “paksusabalise” tõenäosuse seadust, võiks firma kasum olla mitu miljardit dollarit!

Lubage kellukesekõverate ja “paksusabaliste” jaotuste teema lõpetuseks rõhutada taas, et kirjeldades X-sündmuse tõenäosust joonisel 1 oleva kõvera abil, räägime tegelikult kujundlikult. Taoline kõver võib eksisteerida mõnes mõttelises paigas väljaspool aega ja ruumi, kuid me ei saa seda kuidagi välja arvutada. Riski analüüsimiseks X-sündmuste kategoorias peame asendama tõenäosuse ja statistika uue paradigmaga. Ma väidan selles raamatus, et keerukuse lõhed on paradigma nihkumise alguspunktiks.

Ennustusmudelid, mis on kindlustuspreemiate, ehituskoodeksite, majanduslike ootuste ja muu taolise aluseks, põhinevad enamasti ainult varasematel andmetel, mis on tavaliselt tilluke valim kõigist võimalikest tulemustest. Probleem seisneb selles, et niinimetatud “eksperdid”, kes mudeleid koostavad, usuvad tihti, et nad on arvestanud süsteemi kõigi võimalike käitumistega, kuigi see pole kaugeltki nii. Veelgi hullem, kui toimuvad hälbelised sündmused, peetakse neid sageli “kord sajandis” ette tulevateks intsidentideks ning nendega ei arvestata tulevikuplaane tehes. Sama tihti arvatakse ekslikult, et me oleme “lahendanud” probleemi, mille mingi konkreetne X-sündmus tekitas (mõtle seadustele, mis pärast katastroofe tavaliselt vastu võetakse), ega pea seega enam muretsema võimalike tulevaste hälbeliste sündmuste pärast. Kõik on kontrolli all. Kahjuks on seal, kust esimene X-sündmus tuli, veel palju teisigi. Tõeline õppetund on loomulikult see, et maailm on tunduvalt ettearvamatum, kui meile meeldiks.

Kust selline “paksusabalisus” tuleb? Otsime vastust valdkonnast, kus seda on kõige rohkem uuritud, ent mitte korralikult hinnatud ja rakendatud – börsilt. (Ära aja “paksusabalisust” segi ärimaailmas kasutatava “pikasabalisuse” mõistega, mis tähendab, et kergesti kättesaadava suure kaubavalikuga tarnijad nagu Amazon või iTunes pakuvad ka vanemaid tooteid.)

Peamine põhjus, miks paksusabaline jaotus – X-sündmused – seoses finantsturul saadud kasumiga eksisteerib, on see, et investorite otsused ei ole täiesti sõltumatud (see on peamine eeldus, millest tuleneb turuhinna muutuste kellukesekõvera jaotus). Suures madalseisus on investorid hirmust kanged ega taha riskida, samal ajal kui turu kõrgseisude ajal muutuvad nad “irratsionaalselt ülevoolavaks”. Taolise vastastiksõltuvuse tulemusena koonduvad investorid gruppidesse, mis omakorda viib selleni, et nad ostavad naeruväärselt kallilt ja müüvad ebaloogiliselt odavalt. Selline käitumine koos välismaailmast tulevate juhuslike šokkidega (mis võivad iseenesest olla X-sündmused) muudab turuhindu tunduvalt sagedamini, kui kellukesekõvera jaotusele toetuvate mudelite põhjal võiks arvata.

Seda tõestab kõnekalt fakt, et käimasoleva ülemaailmse majanduskriisi tegelik causa causarum on peaaegu universaalne niinimetatud Black-Scholes’i valemi kasutamine optsioonide väärtuse ja muude derivatiivsete väärtpaberite hinna määramisel. See reegel, mille eest Myron Scholes ja Robert Merton said 1997. aastal Nobeli majanduspreemia (Fischer Black suri 1995. aastal), on lausvale. Miks see vale on? See põhineb eeldusel, et investorite otsused on sõltumatud, mistõttu reegli loojad toetusid oma arvutustes kellukesekõvera jaotusele. Valem alahindab tõsiselt taoliste riskantsete sündmuste tõenäosust, mis leidsid aset 2007. aastal ning käivitasid meid tänaseni kimbutava pangakrahhide ja majandusliku kaose ahelreaktsiooni. Nagu üks mu sõber ütleb igal aastal, kui Nobeli majanduspreemia laureaat välja kuulutatakse: “Järjekordne põhjus, miks Nobeli majanduspreemiat olla ei tohiks!” Kui tahaksime kindlaks teha hetke, mil selgus, et kellukesekõverale toetuv mõtteviis on “alasti kuningas”, oleks mõistlik viidata Nassim Nicholas Talebi bestsellerile “Must luik” (The Black Swan), milles ta näitas jõuliselt ja provokatiivselt, et teoreetiline finantssüsteem seisab väga ebakindlal pinnal.

 

Ma esinesin 2007. aasta märtsi lõpus Zürichis ettenägelikkusele keskenduval seminaril, kus Taleb oli samuti üks kutsutud külalistest. Tema teos oli kohe-kohe ilmumas ning ta sai kirjastajalt paar esimest eksemplari. Ta andis lahkelt ühe mulle meie esmakohtumise mälestuseks. Seega avanes mul võimalus rääkida temaga teemast, mis paar kuud hiljem jõudis kõikjal maailmas ajalehtede esikaantele: USA finantssüsteemi krahh, mis sai alguse investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist 2008. aasta lõpus ning mida on pidevalt halvendanud USA Föderaalreservi ning muude poliitiliste ja finantsüksuste kohmakad ettevõtmised kõikjal maailmas.

Taleb tegeles mitu aastat eksootiliste finantsinstrumentidega, enne kui sai täiskasvanuks ja valis akadeemiku rahuliku intellektuaalse elu. Tema läbinägelikud ja salvavad arvamused seoses hiiglaslike riskidega, mida finantskeskustes kõikjal maailmas iga päev võeti, olid silmiavavad ja ühtlasi pisut rahutukstegevad. Põhjus on järgmine.

Taleb nimetab oma teostes “mustadeks luikedeks” sündmusi, mis “paiknevad väljaspool tavapäraste ootuste piire, avaldavad tohutut mõju ning mille puhul inimloomus hakkab pärast sündmust juhtunule selgitusi otsima”. Ma ei lükka ümber Talebi musta luige – mida siin nimetan X-sündmuseks – definitsiooni, kuid leian, et see on mõnes aspektis puudulik. Ma lahutan tema definitsiooni osadeks ning viin selle kujule, mis on meie arutluste jaoks pisut kasulikum.

Esiteks, haruldus. See on kahtlemata X-sündmuse mõiste kõige selgem ja konkreetsem aspekt. Olen sellest rääkinud sissejuhatuses ja mujal. X-sündmused on väljaspool igapäevaseid ootusi.

Omaette küsimus on see, kas need on tõesti täiesti ootamatud, nagu Talebi definitsioon väidab. Ka niivõrd haruldased sündmused, nagu asteroidi langemine Maale või 11. septembri terrorirünnaku laadne katastroof, ei ole ootamatud. Ainus üllatus on see, millal ja kus need juhtuvad ning kui suurt kahju teevad. Need juhtuvad igal juhul, inimeste soovidest, lootustest ja hirmudest hoolimata. Me ei saa seda muuta. Nagu orkaane ja maavärinaid, nii võime ka neid mõjukaid sündmusi pelgalt üritada ette aimata ning nendeks valmistuda, et kahjusid vähendada. Sellest räägin lähemalt edaspidi.

Asi läheb tunduvalt huvitavamaks, kui võtame käsile Talebi kolmainsuse tohutu mõju aspekti, kuna harvaesinevus ja mõju on eraldi teemad. Viienda kategooria orkaan, mis uputab New Orleansi, on üks asi; sama orkaan, mis kahju tegemata vaibub Kariibi mere kohal, on hoopis teine nähtus. Orkaanieksperdile on mõlemad sündmused ühtmoodi huvitavad; CNNi uudistekanali, kindlustusfirmade ja loomulikult New Orleansi elanike jaoks on need väga erinevad juhtumid. Erinevus seisneb loomulikult sündmuse mõjus, mida saab mõõta dollarites, hukkunutes ja/või vaimses stressis. Harvaesinevusest ja mõjust sõltub, kui mustaks konkreetne luik osutub.

Talebi kolmiku kõige huvitavamaks komponendiks on kahtlemata lood, mida inimesed endale räägivad, püüdes X-sündmust seletada. Talebile meeldib see aspekt ilmselgelt kõige rohkem, kuna inimkonna kombest end petta tekib illusioon, et me suudame ette ennustada ja koguni kontrollida musti luiki. Nagu Taleb, ei usu ka mina, et kunagi on olnud, praegu on või tulevikus saab olema inimesi või meetodeid, kes või mis suudavad usaldusväärselt ja järjekindlalt ennustada ette konkreetseid X-sündmusi. “Ennustamise” all pean silmas võimet öelda, millal ja kus sündmus aset leiab, piisavalt täpselt, et selle info abil saaks sündmust ennetada, selleks valmistuda ja/või üle elada. Taoline ennustus võiks kõlada umbes nii: “6,7-magnituudine maavärin, mille kese paikneb Chula Vista lähedal, tabab California lõunaosa 24. veebruaril 2017. aastal kell 19.47.” Uskudes, et niisugune ennustamine on võimalik, kas või ainult põhimõtteliselt, oled liialt enesekindel. See aga on ohtlik ja täiesti ekslik. Sarnased ennustused toimivad aeg-ajalt loodusteadustes, peamiselt astronoomias ja inseneritöös, ning need on alati seotud normaalsete sündmuste valdkonda (joonis 1) kuuluvate juhtumitega, mis tavaliselt leiavad aset lühikese aja jooksul kindlas paigas. Seega nõustun nendega, kes ütlevad, et X-sündmuste täpne etteennustamine on võimatu.

Teisalt usun, et täiesti võimalik on välja töötada meetodeid, mille abil saab X-sündmustest ette rutata. (Kui ma seda ei usuks, poleks ma käesolevat raamatut kirjutanud!) Mõistmaks, mida see tähendab, pea meeles, et X-sündmused, eriti inimeste tekitatud, on prantsuse bioloogi Jacques Monod’ sõnul “juhuse ja paratamatuse” kombinatsioon. Inimeste teod ja käitumine paiknevad alati teatud ühiskondlikus raamistikus, mänguväljakul. See maastik muutub pidevalt, tekitades konkreetsel ajal ja kindlas kohas sotsiopsühholoogilise kliima, mis soodustab teatud tüüpi sündmuste arengut ja takistab teistsuguste intsidentide teket. Seda võiks ülekantud tähenduses nimetada sündmuste “voo” mõjutamiseks. Mõnikord on eelisseisus teatud tüüpi sündmus, mõnikord asjad muutuvad ning sama sündmuse tõenäosus väheneb tunduvalt. See ei tähenda, et mingi sündmus peab tingimata aset leidma; see ainult mõjutab võimalike sündmuste (mis võivad, kuid ei pruugi aset leida) tõenäosust.

Loo teine pool on “juhuse” komponent. Teatud keskkonnas võib juhtuda igasuguseid asju. Sündmused sõltuvad mingil hetkel rolli mängivatest enam-vähem juhuslikest teguritest (neist, millel puudub kindel seaduspära). Kujutle sündmuste ruumi, mis on nagu paljude orgudega ümbritsetud terav mäetipp. Sa istud hetkel mäe tipus. Juhusliku tõuke tulemusena veered mööda mäekülge alla ning jõuad ühte paljudest võimalikest orgudest. Äkitselt pole kõik orud, välja arvatud see, kuhu sa veeresid, enam võimalikud sihtkohad. Kui aga enne juhuslikku tõuget maastik muutus nii, et senisest mäetipust sai tasandik, oleksid sa tasandikul ainult pisut koperdanud ega oleks üldse orgudesse sattunud. Teiste sõnadega, midagi erilist poleks juhtunud. Mäetipp oleks ka võinud muutuda ebasümmeetriliseks, mis tähendab, et tõuge oleks pidanud olema ühes suunas pisut tugevam, et sind konkreetsesse orgu saata.

Alati mängivad rolli taustaolud ja juhuslik element, mida pole võimalik ette näha. Usun, et mänguväljaku kuju ja selle pideva muutumise kohta saab infot mitmel erineval moel. Sa saad kasulikku teavet selle kohta, mis tüüpi sündmus, tavaline või äärmuslik, võib kõige tõenäolisemalt mingil kindlal ajahetkel aset leida. Selles raamatus X-sündmuste täpsest “ennustamisest” rääkides pean silmas lihtsalt ettenägemist, kuidas mänguväljak muutub; see ei tähenda mingil juhul konkreetsete sündmuste ennustamist. Selleks vajad sa kaardimoori või kristallkuuli abil ennustajat, mitte keerukust uurivat teadlast.

Kuna hälbelisi sündmusi on praktiliselt võimatu ette ennustada, ei arvestata tavaliselt süsteeme luues nendega. X-sündmused on eriti ohtlikud seetõttu, et nagu me hetke pärast näeme, on maailm muutunud kujuteldamatult keeruliseks ning inimeste elud sõltuvalt täielikult üha keerukamatest süsteemidest. Ma kordan, et neid süsteeme luues pole arvestatud hälbeliste sündmustega. Vaatame selle punkti kinnistamiseks veel paari näidet.

 

Paljudel lugejatel on kahtlemata kodus või kontoris kõrgtehnoloogiline kohvimasin, mis annab sulle taevaliku tassitäie espressot üheainsa nupuvajutusega. Kohvioad jahvatatakse, tambitakse ja niisutatakse. Keev vesi lastakse kohvipurust suure survega läbi, et saada ergutavat tassitäit jooki, milleta me hommikuti käima ei lähe. Masin on lühidalt öeldes kohvi valmistav robot. Pane kohvioad masinasse, ühenda veeallikaga, pista stepsel seina ning vajuta nupule. Taolisel automatikal on aga hind: kohvimasin on tunduvalt keerukam vanamoodsast kohvikannust, mille puhul sina pidid olema robot, kes jahvatab kohvioad, valab vee kannu, lisab kohvipuru, paneb poti pliidile keema ning kallab kohvi tassi.

“Täiustatud” kõrgtehnoloogilise (loe: väga keeruka) kohvimasina puhul on probleemiks see, et sa ei saa seda ise hooldada. Kui midagi juhtub masina mikroprotsessorist “aju”, veeallika, pumba või millegi muuga, on mäng läbi. Süsteem kukub kokku ning sa ei saa seda parandada. Edu klienditeeninduse telefoninumbritel helistades remondimeeste leidmisega!

Liiga keerukas kohvimasin on muidugi üsna väike probleem, võrreldes näiteks autoga. Kui keerukuse ülekoormus tekib taristus, mida iga päev vajad, on tõesti kuri karjas.

Ray Ozzie, endine Microsofti tehnikajuht, kirjutas 2005. aastal ettevõtte tarkvaraarendajatele saadetud märgukirjas: “Keerukus tapab. See kurnab arendajaid, raskendab toodete kavandamist, ehitamist ja testimist, tekitab probleeme turvalisusega ning ajab kasutajal ja haldajal harja punaseks.” Ta pakkus välja viise keerukuse kontrolli all hoidmiseks.

Ozzie kirjutas seda ajal, mil Windows 2000 sisaldas umbes kolmekümmend miljonit koodirida. Selle järglane, Windows XP, koosnes juba neljakümne viiest miljonist reast. Microsoft on kaval ega ütle, mitmest koodireast koosneb Windows 7, kuid kindlasti ületab see viiekümne miljoni piiri. Ja mis siis? Isegi kui Microsoft suudaks piirata operatsioonisüsteemi suurust (loe: keerukust), peitub su arvutis arendajate lisandmoodulite, brauseri täiendkomponentide, vikide ja muu taolise tõttu sadu miljoneid koodiridu. Asi on selles, et arvutisüsteeme ei disainita, need arenevad. Seejuures väljuvad need ajapikku kontrolli alt ning me ei mõista neid enam täielikult. Süsteemid hakkavad mõnes mõttes oma elu elama. Üks olulisi õppetunde, mis tuleks sellest raamatust kõrva taha panna, on see, et keerukad süsteemid pole igavesed.

Ameeriklased, kellel oli 401(k) pensioniplaan, kogesid seda ilmselt ise 2008. aastal. Vanasti läksid pangad pankrotti, kui laenuvõtjad laene tagasi ei maksnud. Tänapäeva maailmas aga ei pruugi panku hukutada tagasimaksmata laenud, vaid hoopis vara keerukus. Kurikuulus Lehman Brothersi pankrot 2007. aastal on kõnekas näide. Panka tabas kokkuvõttes surmav likviidsuskriis, kuna ta ei suutnud turule tõestada, et tema varad on arvestatavad. Lühidalt öeldes, Lehman Brothers ei teadnud täpselt, kui korras ta varad olid, sest tal polnud aimugi, kuidas analüüsida ja hinnata varade riski. Varad olid põhimõtteliselt kaotanud kontakti majanduse põhialustega ning hakkasid oma elu elama.

Süüdi on keerukus. Kui panga varad on nii keerukad, et keegi pangas ega väljaspool neid ei mõista, ei anna investorid panga likviidsuse tõstmiseks raha. Selle tulemusena hoiavad pangad olemasolevast rahast kinni ega anna enam klientidele laenu. Kui krediiditurud külmuvad, teeb sama kapitalistlik majandus, sest selle aluseks on usaldusväärne ja sujuv krediidivool.

Nagu järgmises osas näeme, seisneb probleem selles, et kogu finantssüsteem on muutunud liiga keerukaks ning kaotanud jätkusuutlikkuse. Võib väita, et me oleme jõudnud institutsioonilise keerukuse tasemele, mida pole võimalik lihtsustada, ning meid ootab täielik krahh. Maailma suurimad pangad peavad muutuma lihtsamaks, palju lihtsamaks, kuid börsil olevatel keerukatel bürokraatlikel organisatsioonidel, nagu Citibank või UBS, on peaaegu võimatu vabatahtlikult kulutusi/keerukust vähendada. Sellest, mis juhtub, kui nad seda teha ei taha või ei saa, räägin lähemalt edaspidi.

 

KAS MEID OOTAB HUKATUS?

Joseph Tainter on Utah ülikooli arheoloog, kes on suurema osa oma karjäärist uurinud iidseid ühiskondi. Ta kardab, et tänapäeva maailma üha kasvav keerukus hävitab meid lõpuks. (Ta räägib oma ideedest 1988. aastal ilmunud teoses “Keerukate ühiskondade kokkukukkumine” (The Collapse of Complex Societies)). Tainter väidab, et kui inimesed loobusid küttimisest ja korilusest ning hakkasid elama kogukondadena, pidid nad lahendama üha rohkem probleeme, mida loodus nende teele saatis, et suure lähestikku elava grupina ellu jääda. Iga lisanduv organisatoorne kiht maksab – näiteks suurlinna juhtimisstruktuur, maksuamet, mis kogub selle struktuuri ülevalpidamiseks raha, kaitseüksused ja muu selline. Tainter näitab veenvalt, et kõigi nende puhul on ühiseks maksevahendiks energia ning et süsteemi lisanduvate kihtide tõttu kasvava keerukuse tulemuseks on kasumi vähenemine: kulutatakse aina rohkem energiat ning vastu saadakse üha vähem.

Näiteks iga dollari eest, mis tänapäeval teadustöösse investeeritakse, saab üha vähem patente. Kriisihetk saabub, kui me taipame, et ühiskonnad peavad pidevalt lahendama probleeme, et nad saaksid kasvada. Probleemide lahendus aga nõuab aina keerukamaid struktuure. Lõpuks saabub hetk, mil kõik ühiskonna ressursid kuluvad lihtsalt süsteemi käimashoidmiseks. Sel hetkel tabab ühiskonda keerukuse ülekoormus, mis tähendab, et uute probleemidega toimetulekuks pole enam ühtki vaba vahendit. Kui tekib järgmine probleem, ei suuda süsteem seda lahendada, sest ei saa enam keerukamaks muutuda. Seega kukub süsteem kiiresti kokku X-sündmuse tagajärjel, mis vähendab ruttu keerukuse ülekoormust. Mõnikord on X-sündmuseks majanduslik krahh või poliitiline revolutsioon, kuid sageli on ühiskonna liigsest keerukusest vabastanud sõda – väike või suur, kodu- või välissõda. Pärast sõda saab üles ehitada tunduvalt madalama keerukusega ühiskonna. Üheks näiteks võib tuua kuulsa Rooma impeeriumi allakäigu ja languse.

Loomulikult võib väita, et innovatsioon, tehnoloogilised edusammud ja seninägematud teadusavastused aitavad meil mööda minna “kasvava keerukuse seadusest”. Keegi ei tea täpselt. Viisid, kuidas keerukad süsteemid töötavad, rääkimata ajaloolistest andmetest, ei toeta seda väidet. Küsimus on, kui kauaks?

Süsteemidele keskenduvad teadlased on põhjalike ühiskondlike organisatsioonide uuringute käigus avastanud, et kui organisatsiooni keerukus kasvab, hakatakse seda juhtima hierarhiliselt. Hierarhias aga peab olema “juht”, kes jälgib ja mõistab tervet struktuuri ning oskab anda juhtnööre ühiskonnas alamal astmel olijatele. Keerukus muutub lõpuks nii suureks, et see protsess enam ei toimi, ja sel hetkel asendub hierarhia detsentraliseeritud struktuuriga, milles otsuseid teevad paljud inimesed. Ühiskonnad tunduvad tänapäeval toetuvat just sellisele süsteemile.

Esmapilgul võib tunduda, et taoline detsentraliseeritud ülesehitus talub paremini ootamatuid häireid kui hierarhiline struktuur, ent nagu politoloog Thomas Homer-Dixon märgib oma raamatus “Pea peale pööratud” (The Upside of Down), on “üha tihedamast seotusest ja mitmekesisusest alguses kasu, ent kui sidemed muutuvad aina tugevamaks, tuntakse ühes osas tekkivat tõrget terves võrgustikus”. Homer-Dixon mainib ühtlasi, et “peened võrgustikud, mis meid tihedalt seovad – ning mille kaudu liiguvad inimesed, materjalid, informatsioon, raha ja energia – võimendavad ja edastavad igasuguseid šokke”. Ka näiliselt väike tõrge ühiskonnas, näiteks terrorirünnak, majanduskrahh või haiguspuhang, võib destabiliseerida kogu süsteemi.

Mida teha?

Toore jõuga saavutatav lahendus suureneva keerukuse probleemile on lihtsalt vähendada ühiskonna keerukust, minnes tagasi varasema elustiili juurde. Tainter ütleb, et ta tunneb ainult ühte ühiskonda ajaloos, mis sel moel vabatahtlikult keerukust vähendas: Bütsantsi impeerium muutus lihtsamaks, kui oli kaotanud suure osa oma valdustest araablastele. Linnad kadusid, Bütsantsi majandus muutus tunduvalt vähem “bütsantslikuks” (keerukaks) ning elukutselise sõjaväe asemele asusid kohalikud kaitserühmitused. On inimesi, kes soovitavad tänapäevalgi sel moel lihtsama elu juurde naasta, kuid vaevalt see läbi läheb. Inimeste elud tänapäeva ühiskonnas on liiga tihedalt seotud erinevate taristutega – toidu- ja veesüsteemid, energiavarud, transport, kommunikatsioonivahendid ja muu taoline. “Uimastavast” nüüdisaegsusest pole võimalik loobuda tõsiste võõrutusnähtudeta. Peaaegu keegi ei taha nii kõrget hinda maksta.

Ainus realistlik alternatiiv on lõdvendada tihedaid sidemeid, mis on tekkinud üleilmastumise tulemusena. Inimesed peavad mõistma, et liiasus süsteemis pole tingimata halb ning et süsteemi tõhususe äärmuseni suurendamine lihtsalt selleks, et suurimat võimalikku kasumit saada, on lühinägelik. Kui kasulik on selline kasum siis, kui süsteem seetõttu kokku kukub?

Ma räägin sellest lähemalt edaspidi. Praegu tahan lühidalt kõnelda olulistest keerukuse teguritest, millele toetub kogu ühiskondlik süsteem. Jätkusuutlikkus on õrn asi, mis püüab meid hoida kitsal teerajal organiseerituse ja kaose, lihtsuse ja keerukuse vahel. Pärast mitmeid võimalikke õnnetusi, katastroofe ja väljasuremisstsenaariume (2. osa) analüüsin põhjalikumalt ellujäämise küsimusi ja näitan, kuidas on võimalik katastroofe üle elada süsteeme radikaalselt lihtsustamata (3. osa).

Enne nende osade juurde asumist aga vaatame pisut lähemalt erinevaid viise, kuidas keerukus võib avalduda ühiskondlikes struktuurides, mille osa me kõik oleme. Me näeme, et “keerukuse” mõiste ei ole ühtne, vaid pigem mitmenäoline. Me peame teadma, millised need näod on, kui soovime viia keerukust kontrollitavale ja jätkusuutlikule tasemele, tegemata süsteemidele seejuures suurt kahju.

 

KEERUKUSE SEITSE NÄGU

Kui ma umbes kakskümmend aastat tagasi esimest korda Santa Fe Instituuti läksin, oli seal järeldoktorantuuris andekas Seth Lloyd, kes nüüd on silmapaistev professor Massachusettsi tehnikaülikoolis ja üks juhtfiguuridest kvantarvutite alal. Tol ajal hakati teadusmaailmas keerukust just põhjalikumalt uurima ning paljud inimesed akadeemilises maailmas ja väljaspool tundsid huvi, mida tähendab väide, et süsteem on “keerukas” (võrreldes näiteks lihtsalt “komplitseeritud” süsteemiga). Akadeemikud püüavad tavaliselt paika panna asjakohased terminid, enne kui väitluse juurde asuvad. Seega tuli esmalt süsteemi keerukust kuidagi defineerida ning leida vahendid, millega seda keerukust mõõta. Taheti leida keerukuse mõõtühik, mida tunnustaksid kõik keerukust uurivad teadlased ning mis annaks meile süsteemide keerukust iseloomustava arvu. Sel juhul saaksime näiteks öelda, et internet on 3,141592 korda keerukam kui USA postisüsteem. Aastakümnetepikkune keerukate süsteemide uurimine on näidanud, et see lootus on naiivne või lihtsalt rumal. Tänapäeval pole sugugi selgem, kas ükski taoline imeline mõõtühik räägiks süsteemi kohta midagi tõeliselt kasulikku, ent sellised pimedad keerdkäigud ja tupikud kaasnevad alati iga uue intellektuaalse ettevõtmise algusfaasiga.

Püüdes korda lüüa tol ajal ringi lendlevate keerukusega seotud ideede seas, hakkas Lloyd uurima keerukuse mõõtudest rääkivaid teadustöid ja rühmitama mõõtühikuid selle järgi, kas need keskenduvad süsteemi ülesehitusele, käitumisele, kõrvaltvaatajate tähelepanekutele seoses sellega, kuidas süsteem töötab, ning muudesse taolistesse kategooriatesse. Ta koondas oma avastused lõpuks siiani avaldamata tööks pealkirjaga “Keerukuse 31 maitset”, viidates Ameerika jäätisetootja Baskin-Robbinsi tuntud tunnuslausele.

Nagu ma hetk tagasi märkisin, keerukusel on mitu nägu. Keerukus või selle puudumine sõltub suuresti sihtsüsteemist ja süsteemi(de)st, millega sihtmärk on seotud, ning ka üldisest kontekstist, milles vastastikku toimivad süsteemid paiknevad. Tore oleks, kui süsteemid oleksid alati ühtmoodi keerukad, kuid ma pean lugejale pettumuse valmistama – see pole võimalik. Seega tahaksingi nüüd rääkida “keerukuse seitsmest näost”. Kõik näod domineerivad ühes või teises olukorras, mida kirjeldan raamatu teises osas. Uurime alustuseks pisut lähemalt, kuidas keerukus tõelises maailmas avaldub.

 

Keerukusprintsiip i: terviku omadused

Hulk omavahel seotud üksikasju moodustavad süsteemi. Sellel süsteemil tervikuna on sageli ainulaadseid omadusi, mida süsteemi moodustavatel üksikobjektidel pole. Taolisi tekkivaid tunnusjooni nimetatakse “süsteemseteks” omadusteks, mida süsteemi koostisosadel eraldi ei pruugi olla. Süsteemsed omadused on näiteks liiklusummik maanteel, jalgpallimängus löödud väravad või hinnamuutus finantsturul. Üksik maanteel sõitev auto ei tekita ummikut, küll aga teevad seda sajad autod, mis püüavad enne olulise jalgpallimängu algust korraga staadionile jõuda. Üksik jalgpallur ei otsusta enamasti mängu saatust, hoolimata sellest, kui hästi ta mängib. Värava löömisel on oluline mitme jalgpalluri tegevus. Löödud väravate arv on seega mängu süsteemne aspekt. Finantsturul kauplejate otsused müüa, osta või oodata tõstavad või langetavad hinda. Hinnamuutus on nähtus, mis sõltub kauplejate otsustest ja nende koosmõjust.

Terviku omadusi ja/või käitumist peetakse sageli ootamatuks või üllatavaks. Asi on selles, et me enamasti teame üht-teist omavahel seotud üksikobjektide omadustest, kuid ei tunne neist suhetest tekkivaid üldisi süsteemseid omadusi. Me teame näiteks, kuidas käituvad üksikud mässajad Londoni või Kairo tänavatel, kuid ei tea, kuidas nende käitumine kokku tekitab väikese rahvarahutuse, rääkimata X-sündmusest nagu valitsuse kukutamine. Rahvarahutused on omadus, mis iseloomustab tervet süsteemi, mitte üksiku mässaja käitumist või tegevust.

 

Keerukusprintsiip ii: punase kuninganna hüpotees

Punane Kuninganna ütleb Lewis Carrolli tuntud teoses “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (Through the Looking Glass) Alice’ile, et “siin peab jooksma nii kiiresti, kui suudad, et samas kohas püsida”. Seda ideed tutvustas teadusmaailmas ökoloog Leigh van Valen 1973. aastal. Ta leidis, et igas süsteemis, mis koosneb kohanemisvõimelistest arenevatest organismidest, peab iga liige arenema, et olla konkurentsivõimeline ning vältida väljasuremist. Lühidalt öeldes, sa pead arenema võimalikult kiiresti, et konkurentsis püsida. Selle tulemusena süsteemi üldine keerukus üha kasvab – kuid kasv peatub ükskord! Sel hetkel toimub süsteemne krahh, tavaliselt mõne teise süsteemi kaudu, mis osutub esimesest süsteemist tugevamaks. (Siinkohal tasub taas viidata eespool mainitud Joseph Tainteri väidetele, et ühiskonna suur keerukus hukutab selle lõpuks.)

Seda printsiipi illustreerib kenasti üks silmatorkavamaid üleilmastumise aspekte – tootmise viimine Ameerika Ühendriikidest Hiinasse ja mujale Kagu-Aasiasse. Mõtle Hiina olukorrale. Kaks süsteemi, mõlema riigi tootmissektorid, on seotud. Ameerika Ühendriikide tootmissektor suurendas pidevalt oma keerukust, lisades struktuurile kihte, nagu näiteks miinimumpalga seadused, tervisekaitse- ja ohutusstandardid, ametiühingud ja muu selline. Võistlev Hiina sektor ei lisanud taolist keerukust peaaegu üldse, välja arvatud tootmisüksuste kaasajastamine ja suurem automatiseeritus. Keerukuse erinevus läks lõpuks liiga suureks ning tulemuseks oli X-sündmus – ulatuslik tootmise koondamine ühest riigist teise. Teiste sõnadega, X-sündmus lihtsustas väga keerukat süsteemi, mis seda vabatahtlikult ise ei teinud. See oli mõlema süsteemi jaoks tegelikult šokk, kuid väga erinevas mõttes.

 

Keerukusprintsiip iii: tasuta lõunaid pole olemas

Kui tahad, et süsteem – majanduslik, sotsiaalne, poliitiline või muu – toimiks väga tõhusalt, pead optimeerima seda nii, et paindlikkus väheneks oluliselt tegutsemiskeskkonda tabavate tundmatute šokkide ja/või muutuste tõttu. Teiste sõnadega, tõhusus väheneb paratamatult, kui soovid, et ettevõte oleks kohanemisvõimaline ja jääks ellu väga ebakindlas keskkonnas. Muud võimalust pole!

Näiteks mägironija võib üritada üksi mööda mäekülge üles ronida. See võib tal enamasti õnnestuda, ent piisab ühest ootamatusest – ja ta libiseb, kivi tuleb lahti, ta saab pihta ülevalt langeva jääkamakaga ning ... kukub surnuks. Seetõttu liiguvadki kogenud mägironijad tavaliselt rühmades ja kasutavad tõustes kaitsemehhanisme, mida enamasti vaja pole. See muudab liikumise pisut vaevalisemaks ja nad jõuavad tippu aeglasemalt kui sääraste mehhanismideta tõustes, ent kui juhtub midagi ootamatut, kogunevad ronijad uuesti ja jätkavad tõusu.

Ettevõte peab valima, kas müüa paljusid erinevaid tooteid või suure hulga ühte tüüpi toodet. Võtame näiteks Amazonis müüdavate raamatute mitmekesisuse ja võrdleme seda firmaga, mis pakub suurt hulka ühte konkreetset toodet, näiteks McIlhenny, mis müüb Tabasco kastet.

Ettevõte võib töötada väga tõhusalt, keskendudes innovatsioonile, nagu McIlhenny & Co., mis tõhustab tootmisprotsessi ja seega suurendab tootlikkust, või suurendada ettevõtte vastupidavust ootamatute šokkide suhtes tootevaliku mitmekesistamise abil, mis hajutab riski ja tulu suurema hulga toodete vahel, nagu tehakse Amazonis.

Kordame selguse huvides, miks suur keerukus on kallis. Amazoni-laadses ettevõttes jaotub risk paljude toodete (raamatute) vahel. See tähendab, et ettevõtte kõik munad ei ole ühes korvis, nagu oleks siis, kui Amazon müüks ainult ühe autori teoseid ning keegi ei tunneks nende vastu huvi. Ettevõttel on “mitmekesine portfell”, mis on kallis, kuid tänu millele firma suudab kliendile pakkuda peaaegu kõiki olemasolevaid raamatuid. Samas McIlhenny on keskendunud ainult ühele tootele, mistõttu tõhususse investeerimine toob ettevõttele suurt kasumit – eeldusel, et Tabasco kaste populaarsust ei kaota. Sel juhul oleks McIlhennyl ots peal.

McIlhenny kui vähekeerukas süsteem on seega elujõuline ainult siis, kui Amazoni-sugune keerukas ettevõte ei otsusta hakata ise tootma Tabasco kastet eespool mainitud “tooteuuenduse” käigus. Sel juhul muutuks kahe süsteemi vaheline keerukuse lõhe liiga suureks ja kaotaks jätkusuutlikkuse, mis tähendab, et McIlhenny peaks muutuma keerukamaks, laiendades tootevalikut, või panema oma äri kinni (X-sündmus ettevõtte jaoks).

Keerukuse tõstmine innovatsiooni kaudu on sageli piiratud, sest süsteemi keerukust ei saa alati piisavalt tõhusalt suurendada või vähendada. Asi on selles, et kui muuta ühe koha keerukuse taset, muutub keerukus tavaliselt kusagil mujal vastassuunas. See on üks peamisi põhjusi, miks on raske vabatahtlikult vähendada keerukust suures bürokraatlikus organisatsioonis: “keerukuse koll” on tunginud niivõrd paljudesse süsteemi osadesse, et seda pole võimalik siin-seal tehtavate väikeste muudatustega oluliselt vähendada. Olukorda võib võrrelda vana autoga, mida ei saa enam remontida. Sa pead selle maha kandma ja ehitama või ostma uue auto.

 

Keerukusprintsiip iv: kuldkihara printsiip

Süsteemid on kõige avatumad, dünaamilisemad ja kohanemisvõimelisemad, kui neile antav vabadus on nagu Kuldkihara puder: mitte liiga kuum ega külm, vaid täpselt paras. Erialakeeles nimetatakse seda sageli kaose piiriks. Süsteem ei tohi olla liiga jäik, vaid peab olema teatav vabadus uurida uusi käitumisvõimalusi, samas ei tohi vabadust olla nii palju, et süsteem muutub kaootiliseks ja selles võib teha kõike. Kuldne kesktee on kõige parem – piisavalt kindel ülesehitus, kuid siiski küllaldaselt vabadust, et tegutseda vastavalt sellele, kuidas olud ja ajad nõuavad.

Näiteks riikide majandusjuhid peavad hoolega hoidma tasakaalu. Ühelt poolt tuleb tagada piisav vabadus innovatsiooniks ja ettevõtluseks, kuid samas hoida ametikoha kuritarvitamist ja seaduse täitmatajätmist kontrolli all. Liiga nõrga kontrolli tulemuseks on kaos ja süsteemi destabiliseerumine. Ülearune planeerimine ja valitsuse kontroll aga pidurdavad süsteemi arengut.

Carl E. Walteri ja Fraser Howie hiljuti ilmunud raamatus “Punane kapitalism. Hiina erakordse tõusu habras finantsalus” (Red Capitalism: The Fragile Financial Foundation of China’s Extraordinary Rise) märgitakse, et Hiina valitsus reformis ja kujundas oma finantssüsteemi viimase kolmekümne aasta jooksul väga erilisel moel. Loodud süsteemi saab stabiilsena hoida ainult mittekonverteeritava valuuta, riigile kuuluvate ettevõtetega sõlmitud paljude bilansiväliste korralduste ja suurimate laenajate – poliitiliselt võimsad “riiklikud kangelased,” kes rahanduslikust status quo’st kõige rohkem kasu saavad – tugeva toetuse abil. Hiina finantssüsteemist ei saa eeskuju võtta lääneriigid, mille elanikud nõuavad tunduvalt suuremat läbipaistvust, ning süsteem pole jätkusuutlik tegelikult ka Hiinas, mis püüab pidevalt suurendada oma mõju mujal maailmas.

Ajakirjas Economist märgiti, et Hiina jaoks “on suurim probleem see, et tehinguid tehakse peaaegu alati ainult süsteemi endaga. Võlakohustuste ja hinnakirjadega seotud olulist infot varjatakse või sellest on lihtsalt võimatu aru saada ning pole ühtki välist üksust, mis paneks paika kaupade ja teenuste hinnad turul pakkumisi tehes. See takistab tõhusat kapitali jaotamist ja tekitab tasakaalutust”.

Seega, hoidmaks elujõulist kapitali jaotumise protsessi käimas ja osalemaks aktiivselt maailmamajanduses, kõnnib Hiina kitsast joont mööda liiga piiratud, lausa suletud pangandussüsteemi ja süsteemi vahel, mis on nii avatud, et lekib sõelana, milleks paljud lääneriikide, eriti Ameerika Ühendriikide pangandussüsteemid on tänapäeval muutunud.

 

Keerukusprintsiip v: lahendamatus/ebatäielikkus

Ainult ratsionaalsete argumentidega ei saa alati tõestada kõiki väiteid selle kohta, kas mingi sündmus või käitumine leiab aset või mitte. Teiste sõnadega, alati leiab aset sündmusi, mida ei saa ette näha loogiliste deduktiivsete argumentide jadale toetudes. Edukaks ennustamiseks on vaja intuitsiooni ja/või infot, mis ei ole algsete teadaolevate andmete osaks.

1931. aastal tõestas austria loogik Kurt Gödel, et olemas on arvude suhetega seotud näiliselt igati süütuid väiteid, mille tõesust või väärust ei saa määrata ainult loogiliste järelduste abil. Veelgi enam, ta näitas, et selline lahendamatu väide on tegelikult tõene, sa lihtsalt ei suuda väidete tõestamisel tavaliselt kasutatavate loogikasüsteemi “sisseehitatud” oletuste abil tõesust tõestada. Süsteem ei ole selleks “piisavalt tugev”. Teiste sõnadega, süsteem on ebatäielik. See on tõsi olenemata sellest, millist loogikasüsteemi sa kasutad; igal süsteemil on alati vähemalt üks taoline lahendamatu väide. On tõestatud, et peaaegu kõik arvudega seotud väited kuuluvad sellesse kategooriasse. Seega, haruldased on väited, mille tõesust või väärust saab kindlaks teha deduktiivsete argumentidega, mitte need, mida ei saa lõplikult tõestada.

Niisiis, kui loogiliste järelduste abil ei saa kindlaks teha isegi arvudega seotud väidete tõesust või väärust, võid ette kujutada, kui raske on ennustada ette inimestega seotud sündmusi. Kuna kõik taolised väited on mingil määral keerukad, võime Gödeli ebatäielikkuse teoreemi ümber sõnastada nii: “On väiteid, mis on inimmõistuse jaoks liialt keerulised.” Kuidas on see matemaatika ja loogika valdkond seotud tõelises maailmas aset leidvate reaalsete, muret tekitavate X-sündmustega?

2011. aastal langes Egiptuse Hosni Mubaraki valitsus Kairos Tahriri väljakul. Paar nädalat varem oli Tunises lõppenud Ben-Ali kolmekümneaastane valitsusaeg. Kõigest paar tundi pärast Mubaraki kukutamist seletasid targad blogijad maailmale, miks need sündmused just siis aset leidsid, ning väitsid, et olid näinud seda ette juba mitme kuu või koguni aasta eest.

Kõik taolised analüüsid koosnevad teatud loogika-ahelast, mis algab konkreetsetest seikadest (see tähendab aksioomidest) ja liigub järjekindlalt (ratsionaalsete argumentide kaudu) sündmusteni, mis leidsid aset Kairos, Tunises ja Damaskuses. Paarkümmend aastat tagasi vaadates näeme, et samasuguse tagasiulatuva loogikaga seletati Nõukogude Liidu lagunemist, Vietnami sõja õnnetut lõppu ja loomulikult Rooma impeeriumi langust – see klapib Nassim Talebi märkusega, et X-sündmuste ennustamine on seotud inimliku kalduvusega rääkida endale lugusid, mis jätavad mulje, et sündmust nähti tegelikult ammu ette. Pole kahtlust, et poliitiliste sündmuste analüüsijad ja ajaloolased armastavad toetada oma niinimetatud seletusi sündmustejärgse loogikaga.

Selliseid seletusi on hämmastavalt palju, kuid tõeliselt väärtuslik on hoopis ennetav, mitte tagasiulatuv loogika – ennustamine, mitte tagantjärele selgitamine, ratsionaalsete argumentide põhjal, et taolised sündmused on väga tõenäolised või isegi paratamatud. See kehtib kahtlemata eriti X-sündmuste puhul, kuna need pööravad kogu ühiskonna pahupidi. Kasutades Gödeli argumente metafooridena, võib öelda, et juhuseahel on vähemalt sama tähtis kui loogikaahel, kui püütakse tuvastada, mis tõenäoliselt juhtub või ei juhtu neis sotsiaalsetes haldusalades. Lühidalt, ainult ratsionaalsetest argumentidest ei piisa. Võimatuks osutub enamasti just see, mida sa kõige rohkem tahad: selge ühemõtteline pilt eesseisvast X-sündmusest.

 

Keerukusprintsiip vi: liblikaefekt

Massachusettsi tehnikaülikooli meteoroloog Ed Lorenz avastas 1970. aastatel atmosfääris toimuvate protsesside matemaatilisi mudeleid uurides ühe keeruka süsteemi olulistest joontest: näiliselt vähetähtis muudatus või häire süsteemi ühes osas võib liikuda läbi kogu võrgustiku ning muuta oluliselt mõnda teist osa ja/või muud perioodi. Lorenz nimetas seda “liblikaefektiks”, mis tähendab, et tänane liblika tiivalöök Brasiilia džunglis võib järgmisel nädalal tekitada Mehhiko lahes orkaani. Keerukad süsteemid võivad olla ülitundlikud näiliselt väikeste muudatuste suhtes. Järgmine näide tõestab seda ilmekalt.

2000. aasta alguses kujundas Theresa LePore valimissedeli, mida Florida osariigi Palm Beachi elanikud pidid kasutama sama aasta novembris USA presidendi valimistel. Ta otsustas teha hääletussedeli kirja suuremaks, ilmselt selleks, et Palm Beachil elavatel vanematel kodanikel oleks seda lihtsam lugeda. Ta ei tulnud mingil põhjusel selle peale, et nii muutub üheleheküljeline valimissedel kaheleheküljeliseks, mis võib valijais segadust tekitada, kuna nad ei saa aru, kumba hääletusmasina nuppu tuleb vajutada.

Kui hääled kokku loeti, selgus, et 19 120 valijat olid vajutanud nuppe nii Pat Buchanani kui ka Al Gore’i poolt, mistõttu nende hääli ei loetud. Veelgi enam, üle kolme tuhande inimese hääletas Pat Buchanani poolt, kes oli lootnud sellelt kogukonnalt saada ainult paarsada häält. Arvatavasti oli enamik neist tegelikult soovinud hääletada Gore’i poolt, kuid valimissedelitega seotud segaduse tõttu olid hääled läinud hoopis Buchananile. Asi lõppes sellega, et umbes kahtkümmet kahte tuhandet Gore’i poolt antud häält ei võetud arvesse. Kui ta oleks need hääled saanud, oleks Al Gore Floridas võitnud ning George W. Bushi asemel neljakümne kolmandaks Ameerika Ühendriikide presidendiks saanud. Paljud on veendunud, et kui see oleks nii läinud, oleks maailm praegu hoopis teistsugune. Preili LePore’i saatuslikku Palm Beachi valimissedeli formaadi “täiustamist”, mis ei aidanud inimesi, vaid ajas nad hoopis segadusse, võib pidada ajalugu muutvaks liblika tiivalöögiks.

 

Keerukusprintsiip vii: nõutava mitmekesisuse seadus

Nüüd jõuame tähtsaima keerukusprintsiibi juurde, vähemalt selle raamatu eesmärki silmas pidades – X-sündmus, mis leiab aset, et vähendada kahe või enama omavahel seotud süsteemi keerukuse taseme lõhet.

1950. aastatel oli küberneetik W. Ross Ashbyl heureka-hetk, mil ta mõistis, et reguleeriva süsteemi mitmekesisus peab olema vähemalt sama suur kui reguleeritava süsteemi oma. “Mitmekesisuse” all pidas ta silmas iga süsteemi kasutuses olevate meetmete arvu, millele toetudes tegutseda. Selles raamatus on mõisted “mitmekesisus” ja “keerukus” põhimõtteliselt sünonüümid. Nüüdisaegsele terminoloogiale toetudes tähendaks Ashby seadus, et kontrollsüsteem peab olema vähemalt sama keerukas kui süsteem, mida see kontrollib; vastasel juhul võib nendevaheline keerukuselõhe tekitada – ja sageli tekitabki – igasuguseid ebameeldivusi.

Kreeka ärikonsultant Alexander Athanassoulas kirjeldab Ashby seadust väga huvitavalt maksudest kõrvalehoidmise kontekstis, mis on võlgades vaevlevates Euroopa riikides üha suuremaks probleemiks. Riigid võtavad pidevalt vastu uusi seadusi, millega piirata ja karistada maksudest kõrvalehoidjaid, kuid maksukogujate seaduslike meetmetega ei saa kunagi riiki tüssavate raamatupidajate, juristide ja maksupetturite kasutatavate kavalate trikkide vastu. Lühidalt, maksuameti kasutuses olevatest tehnikatest ei piisa maksudest kõrvale hoida kavatsevate lihtinimeste petuskeemidega võitlemiseks. See tähendab, et maksupetturite kasutuses olevaid meetodeid on vaja kuidagi vähendada. Tagantjärele karistamisest ei piisa. Athanassoulas soovitab vähendada maksukoormust, kehtestada õiglasem maksusüsteem, mis arvestab inimeste võimalustega, ja rakendada muid taolisi vahendeid, mis aitaksid petturite arvu vähendada.

 

Me oleme nüüd näinud keerukuse seitset tahku ning seda, kuidas need võivad esile kutsuda erinevaid X-sündmusi. Allasuvas tabelis võetakse need keerukuse avaldumise vormid lühidalt kokku väljendiga, mis kirjeldab viisi, kuidas X-sündmus võib aset leida. Nimekiri pole kaugeltki ammendav ning erinevad vormid ei välista üksteist. Kõik X-sündmused võivad olla mitme keerukusprintsiibi tulemuseks. Tavaliselt on sündmuste taga üks domineeriv printsiip, kuna teised on X-sündmuse draamas kõrvalosades. Oluline on meeles pidada, et X-sündmus on keerukuse amokijooksu tagajärg.

 

Seitse keerukusprintsiipi ja nende omadused

Ma väidan järgnevatel lehekülgedel, et keerukusprintsiip nr 7, nõutava mitmekesisuse seadus, on pisut suuremas vastavuses kui teised printsiibid, mis puudutab X-sündmuse esinemist. Nagu looduslikud süsteemid, töötavad ka inimsüsteemid kõige paremini siis, kui kõik allsüsteemid, millest ühiskond koosneb, on enam-vähem tasakaalus ja nende vahel valitseb harmoonia. Kui allsüsteemide keerukus kasvab liiga suureks ning keerukus läheb tasakaalust välja või tekivad “lõhed”, püüab süsteem end ümber seadistada, et lõhesid vähendada või tasakaalustada. Kuna poliitikud, suurärimehed ja tavainimesed üldiselt ei taha kanda käegakatsutavaid kaotusi, tegutsedes selle nimel, et ühiskond oleks pikemas perspektiivis eluvõimelisem, peab keerukuse tasakaalutuse parandamiseks sageli sekkuma süsteemi loomulik dünaamika. Taolised süsteemiga seotud iseeneslikud sündmused on enamasti kiired ja häirivad. Sageli on tulemuseks üks või mitu X-sündmust, millele inimesed lihtsalt peavad tähelepanu pöörama ning mille eesmärgiks on peatada tasakaalutuse suurenemine nii ruttu kui võimalik.

Raamatu teises osas räägin lähemalt üheteistkümnest inimeste tekitatud X-sündmusest, mis on juba aset leidnud ning mis võivad vabalt saata tänapäeva inimese tagasi hobukaarikute ajastusse, kui peaksid korduma.