Sisukord
Autori märkus 5
Eessõna 9
1. Surematus 15
2. George: viha
kontrollimine 27
3. Victoria, Evelyn
ja Michelle: tervis 42
4. Samantha ja Max:
empaatia 64
5. Hugh ja Chitra:
kaastunne 82
6. Paul:
kannatlikkus ja mõistmine 101
7. Emily, Joyce,
Roberta ja Anne: vägivallatus 114
8. Bruce: suhted 130
9. Patrick:
turvalisus 142
10. John:
tahtevabadus ja ettemääratus 156
11. Vaatlus ja
meditatsioon 171
12. David: vaimsus
184
13. Jennifer ja
Cristina: armastus 198
14. Gary: tulevik
216
Tänuavaldused 231
Autorist 233
Autori märkus
Selles raamatus
esinevaid nimesid ja teisi isikut tuvastavaid andmeid – tegevusalasid või
ameteid, geograafilisi fakte (linnade, tänavate nimed) jne – on muudetud.
Ülejäänud teave vastab tõele ning sündmuseid on kirjeldatud nii, nagu need
toimusid.
Küllap märkad
dialoogides mõningaid anakronisme, nagu mõned kriitikud minu eelmistegi
kirjutiste juures tähele on pannud. Näiteks raamatus “Mitu elu, mitu meistrit”
(Many Lives, Many Masters) lükkas Catherine’i mainitud aastaarv, mis tähistas aega
enne Kristust, kriitikute silmis tema loo ümber, kuid see skeptikute “tõend
tõepäratuse kohta” on vaid kassikuld. Selliste lahkhelide esinemist seletab
asjaolu, et kõigi patsientide mälestused on imbunud läbi olevikumeele.
Patsiendid on nüüdisajast teadlikud, kuigi nende mälestused pärinevad
minevikust ja selles raamatus ka tulevikust.
Mitmes kehas on üks
ja seesama hing.
Plotinos
EESSÕNA
Viimasel ajal olen
käinud seal, kus varem olen viibinud harva – tulevikus.
Kui Catherine tuli
kakskümmend neli aastat tagasi psühhiaatrilise patsiendina minu juurde ja
meenutas hämmastava täpsusega oma eelmisi elusid, mis jäid üksteisest tuhandete
aastate kaugusele, muutis see mu elu igaveseks. Siin oli naine, kes edastas
sajanditetaguseid sündmusi ning olukirjeldusi, millest tal käesolevas elus ei
oleks pidanud aimugi olema. Mina Yale’i ja Columbia ülikooli haridusega
psühhiaater ning teadlane – ja teised suutsime tema jutu paikapidavust kinnitada.
Ma ei osanud sellele anda mingisugust teaduslikku seletust. Teadsin vaid, et
Catherine rääkis sellest, mida ta oli ise näinud ja kogenud.
Edasise teraapia
käigus meenutas Catherine õpetusi meistritelt – suure tarkusega kehatutelt
teejuhtidelt või vaimudelt, kes ümbritsesid teda ajal, mil ta oli oma kehast
eraldunud. Sellest ajast alates on see tarkus mõjutanud minu mõtlemist ja
käitumist. Catherine suutis minna nii kaugele minevikku ning kogeda nii palju
üleloomulikku, et teda kuulates tajusin maagia ja müstika hõngu. Ta rääkis
mulle asjadest, mille olemasolust polnud mul aimugi. Olin elevil, hämmastunud
ja… kohkunud. Kes mind usuks? Kas ma isegi end uskusin? Olin ma hullumeelne?
Tundsin end kui poisike, kellel on saladus, mille avaldamine muudaks meie
vaadet elule igaveseks. Samas taipasin, et keegi ei võtaks mind kuulda. Mul
kulus neli aastat kogumaks julgust, et kirjutada Catherine’i ja enda rännakutest raamat
“Mitu elu, mitu meistrit”. Kartsin, et mind heidetakse psühhiaatrite seast
välja, kuid muutusin oma ülestähenduste tõelevastavuses üha kindlamaks.
Vahepealsetel
aastatel on mu veendumus süvenenud veelgi. Paljud patsiendid ja terapeudid on
mu järelduste paikapidavust kinnitanud. Nüüdseks olen aidanud enam kui nelja
tuhandet patsienti, viies nad hüpnoosi abil tagasi eelmistesse eludesse, seega
on minu vapustus, kui mitte öelda avastamise vaimustus, reinkarnatsiooni võimalikkusest möödas. Kuid nüüd
olen taas vapustatud ja elevil. Praegu suudan ma patsiente tulevikku viia ning
seda koos nendega näha.
Kord püüdsin
Catherine’i tulevikku viia, ent ta ei rääkinud mitte enda tulevasest elust,
vaid minu omast, nähes selgesti mu surma. See oli pehmelt öeldes rahutukstegev!
“Kui oled oma ülesanded täitnud, siis sinu elu lõpeb,” ütles ta mulle. “Aga
sinnani on veel palju aega. Väga palju.” Seejärel suundus ta teisele tasandile ja midagi rohkemat
ma teada ei saanud.
Mõni kuu hiljem
küsisin, kas me võiksime taas tulevikku minna. Rääkisin siis vahetult nii
meistrite kui ka Catherine’i alateadvusega ning nad vastasid mulle: “See ei ole
lubatud.” Võib-olla oleks tuleviku nägemine Catherine’i liialt hirmutanud. Võib-olla
ei olnud aga ajastus õige. Olin noor ja arvatavasti ei oleks ma suutnud
patsiendi tulevikku viimisega kaasnevate ebatavaliste ohtudega nii hästi toime
tulla kui praegu.
Tulevikku viimine on
terapeudi jaoks raskem kui minevikku viimine, sest tulevikusündmused ei ole
veel toimunud. Mis siis, kui patsiendi kogetu on üksnes fantaasia? Kuidas me
saame seda kindlaks teha? Me ei saagi. Möödunud eludesse minnes me teame, et
minevikusündmused on juba aset leidnud, ning paljudel juhtudel saab neid ka
tõestada. Aga kujutame ette, et sünnitamiseas naine näeb järgneva kahekümne aasta
jooksul hävitatud maailma. “Sellisesse maailma ma last ei sünnita,” mõtleks ta.
“Mu laps sureks liiga ruttu.” Kes võib öelda, et tema nägemus vastab tõele? Et
tema otsus on mõistlik? Ta peaks olema väga küps inimene mõistmaks, et see,
mida ta nägi, võis olla silmapete, fantaasia, metafoor, sümbol, tegelik tulevik
või hoopis kõikide nende segu. Ja mis saab siis, kui inimene näeb, et ta sureb
näiteks kahe aasta pärast purjus juhi põhjustatud autoavariis? Kas ta satuks
paanikasse? Kas ta julgeks veel kunagi autoga sõita? Kas nähtu kutsuks esile
ärevushoogusid? “Ei, ära mine sinna,” ütlesin endale. Mind panid muretsema
isetäituv ennustus ja tasakaalutu inimene. Risk, et hakatakse tegutsema
pettekujutluse ajel, oli liiga suur.
Kuid kahekümne nelja
aasta jooksul pärast Catherine’i on ka mõned teised minu patsiendid, enamasti
teraapia lõpupoole, spontaanselt tulevikus käinud. Kui olin kindel nende võimes
mõista, et nähtu võib olla fantaasia, siis julgustasin neid edasi minema. Ma
ütlesin: “See on arenemise ja kogemuse saamise huvides, et aidata sul teha
õigeid otsuseid. Kuid me hoidume igasugustest surma või raske haigusega seotud
mälestustest (jah, tulevikumälestustest!) ja nägemustest. See on ainult
õppimiseks.” Ja nende meeled kuuletusid. Teraapiline kasu oli märgatav.
Avastasin, et need inimesed võtsid edaspidi vastu targemaid otsuseid ja tegid
paremaid valikuid. Nad võisid vaadata lähitulevikus eesootavale teelahkmele ja
küsida: “Mis juhtub, kui valin just selle tee? Kas poleks parem mööda teist
rada minna?” Ja vahel läksid nende tulevikuootused täide.
Mõned minu juurde
tulnud inimesed kirjeldavad saabuvate sündmuste eelaimusi: nad teavad, mis
tulevikus juhtuma hakkab. Sellest on kirjutanud surmalähedasi kogemusi uurivad
teadlased. Kontseptsioon ise ulatub tagasi piiblieelsetesse aegadesse. Meenuta
kas või Kassandrat, kes suutis täpselt tulevikku ennustada, kuid keda kunagi ei
usutud.
Ühe minu patsiendi
kogemus näitab, kui suur võim ja oht peitub etteteadmises. Ta hakkas unes
tulevikusündmusi nägema ning sageli läksid tema unenäod ka täide. Unenägu, mis
ajendas teda minu juurde tulema, oli tema pojast, kes sattus kohutavasse
autoavariisse. Ta ütles mulle, et see oli nii “tõeline”. Ta oli näinud seda
selgesti ja kartis, et poeg saabki sel moel surma. Unes nähtud mehel olid
valged juuksed, kuid tema poeg oli mustapäine kahekümne viie aastane mees.
“Vaadake,”
alustasin, mõeldes samal ajal Catherine’ile, ning uskusin, et mu nõuanne on
õige, “ma tean, et paljud teie unenäod on läinud täide, kuid see ei tähenda, et
seegi unenägu saab tõeks. Meie ümber on vaimud – võite neid kutsuda ingliteks,
teejuhtideks või Jumalaks –, kes kõik on kõrgema energia vormid, kõrgem
teadvus. Ja nad võivad vahele astuda. Usulises keeles nimetatakse seda armuks.
Palvetage, saatke valgust, tehke kõike, mida oskate, ja nii, nagu oskate.”
Ta võttis mu
nõuannet sõna-sõnalt kuulda. Ta palvetas, mediteeris, soovis ja kujutles.
Avarii toimus sellegipoolest. Ent see ei lõppenud surmaga. Tema poeg sai
peavigastusi, kuid need ei olnud rasked. Poja jaoks oli see siiski
traumaatiline kogemus. Kui arstid tema pea ümbert sidemed eemaldasid, selgus,
et mehe juuksed olid muutunud valgeks.
Kui varasematel
aegadel mõnikord harva patsiente tulevikku viisin, käisid nad tavaliselt
omaenda tuleviku-eludes. Tegin seda ainult sel juhul, kui olin veendunud, et
patsient on nähtuga toime tulemiseks psüühiliselt piisavalt tugev. Sageli olin
nende nähtud stseenide tähenduse suhtes sama ebakindel kui nad isegi.
Ent möödunud kevadel
pidasin kruiisilaeval loenguseeria. Seansside käigus hüpnotiseerisin kuulajaid
sageli, viisin neid nende eelmistesse eludesse ja tõin tagasi olevikku. Osa
inimesi läks tõepoolest ajas tagasi, mõned jäid magama, teistega ei toimunud
mingeid muutusi, nad ei langenud hüpnoosi. Sel korral istus publiku seas ka
tarkvaraäriga tegelev jõukas mees nimega Walter, kes käis omaenda tulevikus. Ja
ta ei käinud mitte oma praeguse elu tulevikus, vaid hüppas ajas aastatuhande
võrra edasi!
Walter oli läinud
läbi tumedate pilvede ning leidnud end teistsugusest maailmast. Osa piirkondi,
näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, olid “keelualad” – võib-olla liigse radiatsiooni,
võib-olla epideemia tõttu –, kuid ülejäänud maailm oli ilus. Inimesi oli palju
vähem, mis võis olla kas tuumakatastroofi, taudi või viljakuse languse
tagajärg. Walter oli viibinud maapiirkonnas, seepärast ei osanud ta linnade
kohta midagi öelda, kuid inimesed olevat olnud rahulolevad ja õnnelikud. Ta
ütles, et ei leia nende seisundi kirjeldamiseks õigeid sõnu. See, mis
rahvastikku oli vähendanud, oli juhtunud ammu. Walteri nähtu oli idülliline. Ta
ei teadnud öelda täpset aastaarvu, kuid oli kindel, et käis rohkem kui tuhande
aasta kaugusel.
Sellest kogemusest
sai ta emotsionaalset abi. Walter oli piisavalt rikas, et unistada maailma
parandamisest, kuid nüüd mõistis ta, et üksinda ei suuda seda keegi. Ta ütles,
et on liiga palju poliitikuid, kes ei ole avatud heategevusele ja globaalsele
vastutusele. Tähtis olevat tahe maailma paremaks muuta koos heategudega, mida
ta ise suudab korda saata. Praegusesse ellu tagasi pöördudes oli ta veidi kurb,
võib-olla seepärast, et ei viibinud enam õnnelikus tulevikus. Võib-olla
muretses ta aga saabuva õnnetuse pärast, mõistes selle vältimatust.
Ärkvel olles
kirjeldas ta värvikaid ja jõulisi stseene, tundeid ja aistinguid, mida oli
kogenud. See andis mulle põhjust uskuda, et tegemist ei olnud ainult tema
ettekujutusega. Siiski ei olnud tema vaimustus võrreldav minu omaga, sest
lõpuks ometi nägin ma asjade tähendust. Ma mõistsin, et minevik, olevik ja
tulevik on üks ning et see, mis juhtub tulevikus, võib olevikku mõjutada
samamoodi nagu minevik. Sel õhtul kirjutasin: “Me võime minna tulevikku, kui teeme seda targalt.
Tulevik, olgu lähem või kaugem, võib olla meile teejuhiks. Tulevik võib
tagasiside kaudu mõjutada meid olevikus langetama paremaid valikuid. Me võime
muuta oma praeguseid tegusid tulevikust pärit teadete põhjal. Ja see muudab
meie tulevikku paremaks.”
Mõtle, mida see
tähendab! Kui meil on olnud piiramatult eelmisi elusid, siis on meil
piiramatult ka tulevasi elusid. Kui kasutame teadmisi möödanikust ja tulevikust, suudame kujundada
nii maailma kui ka meie endi tulevikku. See seostub karma seadusega: mida külvad, seda lõikad. Paremaid
seemneid külvates, paremat vilja kasvatades ja heategusid tehes võid tulevikus
koristada parema saagi.
Sellest ajast alates
olen tulevikku viinud paljusid teisigi. Mõned neist on käinud omaenda
tulevastes eludes, teised on näinud kogu maailma tulevikku. See, mida nad
nägid, võis olla väljamõeldis, soovunelm või ettekujutus, kuid sama võimalik
on, et nad viibisid tõepoolest tulevikus. Võib-olla seisneb minu praeguse elu
ülim õppetund selles, mida tulevik endas kannab ja kuidas me seda mõjutada
saame. Need teadmised, vähemalt nii palju, kui mul neid siiani on kogunenud,
lisavad värvi nii minu kui ka sinu tulevastesse eludesse teekonnal surematuse
poole.
Tulevik sünnib
minevikust. Peaaegu kõik minu patsiendid on enne tulevikku rändamist käinud
minevikus. Niisugune kurss sillutab teed parema mõistmise juurde ja võimaldab neil
olevikus targemaid valikuid teha.
Tulevik on paindlik
ja kunagi saab see tulevik meie olevikuks – need on käesoleva raamatu põhiideed. Kaastundlikkus,
empaatia, vägivallatus, kannatlikkus ja vaimsus on elu õppetunnid, mis meil
omandada tuleb. Selles raamatus esitatud näidete varal mõistad nende
õppetundide tähtsust. Lisan ka mõned lihtsad harjutused, et õpiksid neid
eesmärke selles elus saavutama. Mõned teist võivad kogeda regressiooni, kuid ei
maksa pettuda, kui seda ei juhtu. Kui omandad õppetunnid põhjalikult, on sinu
praegune ja järgmised elud õnnelikumad, kergemad, emotsionaalselt rikkamad ning
rohkem rahulolu pakkuvad. Ja veelgi enam, kui igaüks need õppetunnid selgeks
saab, muutub paremaks meie tulevik tervikuna, sest me kõik püüdleme, kas teadlikult
või mitte, ülima eesmärgi poole, milleks on armastus.
1. PEATÜKK
Surematus
Igaüks meist on surematu. Ma ei pea silmas
geenide, tõekspidamiste, kommete ja tavade edasiandmist lastele ning nendelt omakorda nende
järglastele, kuigi mõistagi teeme ka seda. Samuti ei pea ma silmas meie
saavutusi kunstiteost, uut jalatsite valmistamise tehnoloogiat,
revolutsioonilist ideed, mustikakoogi retsepti, mis jäävad kestma pärast meid.
Surematuse alla pean ma silmas seda, et kõige tähtsam osa meist, meie hing,
elab igavesti.
Sigmund Freud on
kirjeldanud meelt mitmel tasandil toimivana. Üht neist tasandeist nimetas ta
alateadvuseks, mis talletab meie teadmata kõik läbielatu ning mõjutab meie
käitumist, mõtteid, reageeringuid ja tundeid. Ta mõistis, et ainult
alateadvusse vaadates saame ennast tundma õppida ja saadud teadmiste abil
paraneda. Mõned inimesed on kirjutanud, et Freudi alateadvus ongi hing. Minagi
näen oma tööd – inimeste viimist tervendamise eesmärgil eelmistesse ja viimasel
ajal ka tulevastesse eludesse – kui tegelemist surematu hingega.
Ma usun, et igaühel
meist on hing, mis jääb kestma ka pärast füüsilise keha surma ning tuleb
teistes kehades korduvalt tagasi, püüeldes järjest kõrgema arengutasandi poole.
(Üks kõige sagedamini üleskerkivatest küsimustest on: kust hinged tulevad?
Praegu on ju mitu korda rohkem inimesi kui maailma algusaegadel. Selle küsimuse
olen esitanud paljudele patsientidele ja vastus on alati üks: see siin ei ole
ainus hingede elupaik. On palju mõõtmeid, palju erinevaid teadvuse tasandeid,
kus hingi leidub. Miks me peaksime arvama, et meie maailm on ainus? Energial ei
ole piire. Meie maailm on vaid üks kool paljudest. Mõned patsiendid on mulle
öelnud, et hinged võivad ka kahestuda ja omandada samaaegselt erinevaid
kogemusi.) Empiirilised tõendid selle kohta puuduvad. Hingel ei ole DNA-d,
vähemalt mitte füüsilisel kujul, nagu kirjeldasid Nobeli preemiaga pärjatud
teadlased James Watson ja Francis Crick. Ent tõestamata andmeid leidub tohutult
ja minu jaoks on need väga veenvad. Olen näinud seda peaaegu iga päev, alates
ajast, mil Catherine viis mind endaga möödunud aegadesse, Araabiasse aastal
1863 e.m.a ja Hispaaniasse aastal 1756 m.a.j.
Näiteks võib tuua
Elizabethi ja Pedro minu raamatust “Ainult armastus on tõeline” (Only Love Is Real), kes olid
eelmistes eludes armastajad ja said selleski elus taas kokku; Šotimaal
giljotineeritud Linda raamatust “Läbi aja tervenemise poole” (Through Time into
Healing), kes sajandeid hiljem abiellus Itaalias mehega, kellest praeguses elus
sai tema vanaisa, ning hiljem Hollandis vananedes oli ümbritsetud suurest ja
armastavast perekonnast; võib nimetada ka Dani, Laurat ja Hope’i raamatust
“Sõnumid meistritelt” (Messages from the Masters) ja veel umbes
nelja tuhandet inimest – mõnest olen kirjutanud, kuid enamikust mitte –, kelle
hinged on rännanud läbi möödunud elude, kandes oma surematu osa olevikku. (Mõned neist
patsientidest rääkisid regressiooni käigus võõrkeeli, mida nad praeguses elus
õppinud ei ole. See fenomen, mida nimetatakse ksenoglossiaks, on
tähelepanuväärseks “tõendiks”, et nende räägitu vastab tõele.)
Kui patsiendid
suutsid meenutada oma eelmisi elusid, mõjus see nende hingelistele traumadele,
mis neid minu juurde olid toonud, leevendavalt ning mõnel juhul saadi neist
täielikult üle. Liikuda paranemise poole – see ongi üks hinge peamistest
eesmärkidest.
Kui ma oleksin
niisuguste juhtumite ainus tunnistaja, oleks sul õigus mõelda, et olen aru
kaotanud või näen hallutsinatsioone. Kuid budistid ja hindud on juba tuhandeid
aastaid möödunud elude kohta andmeid kogunud. Reinkarnatsioonist oli kirjutatud
ka Uues Testamendis, kuid Constantinus Suure valitsemisajal lasid roomlased
seda teksti tsenseerida. Taaskehastumisse võis uskuda ka Jeesus ise, sest ta küsis
apostlitelt, kas nad olid Ristija Johanneses ära tundnud tagasisaabunud Eelija.
Eelija elas üheksasada aastat enne Ristija Johannest. Reinkarnatsioon on juudi
müstitsismi peamine uskumus, mõnedes sektides oli see igapäevaseks õpetuseks
kuni 19. sajandi algusaastateni.
Sajad terapeudid on
lindistanud tuhandeid regressiooniseansse ja paljude patsientide kogemused on
leidnud tõestust. Olen ise kontrollinud konkreetseid üksikasju ja sündmuseid
Catherine’i ning teiste patsientide möödunud elude meenutustest – täpseid
kirjeldusi, mida on võimatu panna võltsmälestuste või kujutlusvõime arvele. Ma
ei kahtle enam reinkarnatsiooni võimalikkuses. Meie hinged elasid enne ja
elavad ka pärast. Selles seisnebki meie surematus.
Hetk enne surma meie
hing – see osa meist, mis on kehast lahkumise ajal teadvel – peatub ning jääb
momendiks hõljuma. Niisuguses olekus suudab ta eristada värve, kuulda hääli,
tunda ära esemeid ja isikuid ning vaadata tagasi elule, millest äsja lahkus.
Seesugust fenomeni nimetatakse kehaväliseks kogemuseks ja seda on
dokumenteeritud tuhandeid kordi, eriti suurepäraselt on see õnnestunud
Elisabeth Kübler-Rossil ja Raymond Moodyl. Me kõik kogeme seda surres, kuid
ainult vähesed on samasse ellu tagasi pöördunud ja sellest kõnelnud.
Ühest niisugusest
kogemusest räägiti ka mulle (mainisin seda lühidalt raamatus “Ainult armastus
on tõeline”). Seda ei teinud patsient ise, vaid Miamis asuva Mount Sinai haigla
kardioloog, väga kõrgelt haritud teadlane. Patsient, eakas diabeetik, oli
analüüside tegemiseks haiglasse pandud. Haiglas viibimise ajal tema süda
seiskus ja ta langes koomasse. Arstidel oli vähe lootust, kuid sellest
hoolimata püüdsid nad kõigest väest naise elu päästa. Nad kutsusid appi
patsiendi kardioloogi. Intensiivravi osakonda kiirustades pillas kardioloog
maha kuldse pastapliiatsi, mis veeres üle põranda akna alla. Elustamisprotseduuri kestel
lühikese pausi ajal võttis ta selle üles.
Hiljem teatas
patsient, et ta oli oma kehast välja hõljunud ja akna juures elustamisaparaadi
kohal arstide jõupingutusi pealt vaadanud. Ta oli toimuvat suure huviga
jälginud, sest see oli tema, kelle kallal meedikud vaeva nägid. Ta oli tahtnud
arste hüüda, neile kinnitada, et temaga on kõik korras ja et neil ei tarvitse
tema pärast nii palju pingutada, ent ta teadis, et keegi ei kuule teda. Kui ta
oli proovinud kardioloogi õlale koputada, oli ta käsi mehest läbi läinud ja
kardioloog ei tundnud midagi. Patsient oli näinud kõike, mis tema keha ümber
toimus, ja kuulnud arstide iga sõna, kuid tema pettumuseks teda ei kuulatud.
Arstide
jõupingutused tasusid end ära. Naine pöördus ellu tagasi.
“Ma vaatasin kõike
toimuvat pealt,” ütles ta kardioloogile.
Mees oli hämmingus.
“See pole võimalik. Te olite teadvuseta. Te olite koomas!”
“See pastakas, mille
te maha pillasite, oli ilus,” ütles naine. “Küllap see on väga kallis.”
“Kas te nägite
seda?”
“Ma just ütlesin
teile, et nägin,” vastas naine ja kirjeldas pastakat, arstide ning õdede
riietust, seda, millises järjekorras inimesed olid palatisse tulnud ja sealt
lahkunud ning mida igaüks tegi – asjaolusid, mida keegi ei oleks kohal
viibimata teada võinud.
Kardioloog oli mitu
päeva hiljem sellest minule rääkides ikka veel vapustatud. Ta kinnitas, et
kõik, mida naine oli jutustanud, oli tõepoolest aset leidnud ja et tema
kirjeldused olid täpsed olnud. Selles, et naine viibis koomaseisundis, ei olnud
kahtlust. Veelgi enam, naine oli juba üle viie aasta pime olnud! Nägemisvõime
oli tema hingel, mitte kehal.
Sellest ajast peale
on kardioloog rääkinud mulle surevatest patsientidest, kes on näinud ammusurnud
tuttavaid neid teispoolsusesse viimiseks ees ootamas. Need patsiendid ei saanud
mingeid ravimeid, seega oli nende mõistus selge. Üks neist kirjeldas oma
vanaema, kes olevat palatis toolil istunud ja kannatlikult oodanud, millal
lapselapse aeg saabub. Teist külastas tema laps, kes oli imikueas surnud.
Kardioloog märkis, et need inimesed suhtusid suremisse rahulikult. Ta oli
hakanud patsientidele ütlema: “Mind huvitab väga, mida te tunnete ja kogete.
Kui tahes kummaline või tavatu miski teile ka ei näiks, mulle võite sellest
julgelt rääkida.” Kui patsiendid seda tegid, kahanes nende hirm suremise ees.
Tavaliselt
jutustavad elustatud patsiendid nähtud valgusest, mis enamasti oli kuldne ja
paistis kusagilt kaugusest nagu tunneli lõpust. Ühes suures televõrgus
uudistereporterina töötav Andrea nõustus demonstratsiooni eesmärgil laskma end
eelmisse ellu viia. Ta nägi end 19. sajandil Suurel Tasandikul elava farmerina. Oma
pika elu lõpus oli ta keha kohal hõljunud ja seda eemalt vaadanud. Seejärel oli
ta tundnud, kuidas teda sinisesse valgusesse tõmmatakse. Ta oli kehast üha enam
kaugenenud ja liikunud uue elu poole, mis oli veel ebaselge. See on tavaline,
peaaegu klassikaline surmalähedane kogemus, ainult et Andrea kirjeldas oma
möödunud, enam kui saja aasta taguse elu kogemust.
Kuhu hing pärast
kehast lahkumist läheb? Ma ei tea täpselt. Võib-olla ei leidugi selle jaoks
sõna. Mina nimetan seda teiseks mõõtmeks, teadvuse kõrgemaks tasandiks või
teadvuse kõrgemaks seisundiks. Hing on väljaspool keha kahtlemata olemas; ta on
ühenduses mitte ainult oma eelmiste elude, vaid ka kõigi teiste hingedega. Me sureme
kehaliselt, kuid hing ei hävine, see osa meist on surematu. Hing on igavene.
Arvatavasti koondub kõik lõpuks vaid üheks hingeks, üheks energiaks. Paljud
nimetavad seda Jumalaks, teised armastuseks, kuid nimel pole tähtsust.
Mina mõistan hinge
kui energiakeha, mis seguneb universaalse energiaga ja seejärel taas eraldub
sellest, et puhtana uude ellu pöörduda. Enne liitumist Ühega vaatab hing tagasi
mahajäetud kehale ja näeb ülevaadet elust, millest äsja lahkus. Ülevaade
tehakse heasoovlikkuse ja südamlikkusega. See ei ole mõeldud karistuseks, vaid
õppimiseks.
Sinu hing talletab
oma kogemused. Kui ta kehast lahkunud on, tunneb ta võimendatud kujul kõigi
nende inimeste tänulikkust, keda sa oled aidanud ja armastanud. Samuti tunneb
hing võimendatud kujul nende inimeste valu, viha ja ahastust, keda sa oled solvanud
või petnud. Nii õpib hing hoiduma haiget tegemast ja olema kaastundlik.
Kui hing on elu
ülevaate lõpetanud, eemaldub ta kehast ja liigub sageli imelise valguse poole,
nagu Andrea eellase puhul nägime, kuigi see ei pruugi juhtuda kohe. Sel pole
aga tähtsust; valgus on alati olemas. Vahel ümbritsevad hinge teised hinged –
võid neid nimetada meistriteks või teejuhtideks –, kes on väga targad ja
aitavad hingel Üheni jõuda. Mingil tasandil ühineb hing valgusega, kuid
säilitab teadlikkuse, mistõttu ta on teispoolsuses võimeline edasi õppima.
Samal ajal toimub liitumine suurema valgusega (surematu teekonna lõpus on
liitumine täielik), millega kaasneb kirjeldamatu õnne- ja rõõmutunne, teadmine
isikupära säilimisest ja eesootavatest õppetundidest nii Maa peal kui ka
teispoolsuses. Lõpuks – mingil ajahetkel – otsustab hing uude kehasse tulla ja
pärast taaskehastumist on valgusega liitumise taju kadunud. Mõned inimesed
usuvad, et energia ja valgusega ühinemise õndsusest eraldumist saadab sügav
kurbus, ning neil võib õigus olla.
Maal, siin ja
praegu, oleme indiviidid, kuid üksteisest eristumine on vaid pettekujutelm, mis
on iseloomulik siinsele mõõtmele, sellele planeedile. Jah, me oleme siin sama
tõeliste ja ainelistena nagu tool, millel sa seda raamatut lugedes istud. Kuid
teadlased teavad, et tool koosneb üksnes aatomitest, molekulidest, energiast.
See on ühtaegu tool ja energia. Me oleme ühtaegu nii piiratud inimesed kui ka surematud hinged.
Ma arvan, et
kõrgeimal tasandil kuuluvad kõik hinged kokku. Meie eraldatus, individuaalsus,
on meie endi pettekujutelm. Hoolimata sellest, et seesugune pettekujutelm
kuulub maise elu juurde, oleme kõigi teiste hingedega ühendatud ja mõnes teises
sfääris olemegi üks. Selles maailmas on meie kehad tihked ja rasked ning kannatavad
haiguste käes. Kuid usun, et kõrgemates maailmades kehalisi haigusi ei ole.
Veelgi kõrgemas maailmas ei ole midagi kehalist, on üksnes puhas teadvus. Ja
sellest kõrgemas maailmas – ja sellest veel kõrgemas –, mida me mõista ei suuda
ja kus kõik hinged on üks, ei ole isegi aega. See tähendab, et möödunud,
praegused ning tulevased elud võivad esineda samaaegselt.
Ma olen arst ja
psühhiaater ning ravimine on minu elu kirg. Usun, et me kõik tüürime
vaistlikult vaimse tervenemise ja kasvamise, mõistmise ja kaasatundmise –
arenemise poole. Usun, et vaimselt liigume me edasi, mitte tagasi. Alateadvus
(või mitteteadvus või üliteadvus või hing) on loodud edenema mööda vaimse
arengu hüvelisi radu. Teisiti öeldes, hing edeneb alati ja igal juhul tervenemise poole. Kõrgemal tasandil
mõõdetakse aega selgeks saadud õppetundidega, kuigi Maal on aeg kronoloogiline.
Me elame nii ajas kui ka väljaspool aega. Meie möödunud ja tulevased elud
koonduvad olevikuks ning kui need suudavad meid ajendada liikuma tervenemise poole
juba praegu, elama praegust elu tervislikumalt ja vaimsemalt, siis teeme
edusamme. Tagasiside ringlus on pidev, püüdes panna meid praeguse elu jooksul
parandama ka tulevasi elusid.
Arvan, et paljud
meist kulutavad liiga palju aega muretsemisele selle üle, millised on mõistmise
kõrgemad tasandid. Küsimus on muidugi paeluv, kuid meie siinne eesmärk on püüda
paraneda maises maailmas. Paljud, eriti new age’iga tegelevad inimesed, ei ole kahe jalaga maa peal – ei
ole siin ja praegu. Edasiminek vaatluse ja mediteerimise kaudu on küll tähtis,
kuid need, kes elavad eraldatuses, peaksid mõistma sedagi, et inimene on
sotsiaalne olend ega omanda käesoleva elu kogu õppetundi, kui ei koge kehalisi
rõõme ja meelelisi naudinguid.
Nagu juba öeldud,
viisin kuni viimase ajani inimesi ainult nende möödunud eludesse, et nad
võiksid neid näha ja mõista. Nüüd viin inimesi ka tulevastesse eludesse. Ent
isegi siis, kui piirduksime ainult oma eelmiste elude uurimisega, näeksime,
kuidas me arenenud oleme. Iga elu on õppetund ja kui me kogume tarkust möödunud
eludest, siis saame vaba tahte, s.o teadvuse ja hinge vaba tahte kaudu mõjutada
olevikku.
Meie hinged valivad
ise omale vanemad, sest me oleme ajendatud jätkama õppimist, et liikuda edasi
tervenemise poole. Samal põhjusel valime ka oma praeguse elu tegevused. Me ei
vali endale meid halvasti kohtlevaid vanemaid, seda ei soovi keegi. Siiski
muutuvad mõned vanemad ülekohtusteks (see on nende vaba tahe), kuid hilisemas
elus saavad nad kaastundlikkuse õppetunni ja lõpetavad niisuguse käitumise.
Minu valik oli tulla
tagasi Alvin ja Dorothy Weissi pojana, et saada psühhiaatriks. Eelmises elus
olin Tšehhi põrandaaluse vastupanuliikumise võitleja, kes tapeti 1942. või
1943. aastal. Võib-olla viis, kuidas ma surin, tõi mind käesolevas elus
surematuse uurimiseni; võib-olla pärineb minu kirg õppida ja õpetada aga veelgi
varasemast elust, mil olin preester iidses Babüloonias. Igatahes otsustasin
tagasi tulla Brian Weissina, et jätkata õpinguid ja ravitsejana jagada õpitut
teistegagi. Valisin endale just need vanemad, sest nad muutsid õppimise minu
jaoks lihtsaks. Mu isa austas teadusi ja soovis, et minust saaks arst. Ta
huvitus ka religioonist ja õpetas mulle judaismi, kuid ei surunud seda peale.
Nii sai minust ilmalik rabi, psühhiaater. Minu ema oli armastav ja
hinnanguvaba. Ta andis mulle turvatunde, mis võimaldas mul hiljem riskida oma
karjääri ja majandusliku kindlustatusega, kui avaldasin trükis raamatu “Mitu
elu, mitu meistrit”. Kumbki vanematest ei olnud new age’i mõttes usklik ega
uskunud taassündi. Näib, et valisin nad seepärast, et nad pakkusid mulle tuge
ja vabadust valitud eluteel edasi minna. Huvitav, kas keegi aitas mul seda
otsust langetada? Olid need vaimud, teejuhid, inglid, kes kõik kuuluvad selle
ühe ja ainsa hinge juurde? Ma ei tea.
Tõsi, mõni hing
otsustab tagasi tulla Saddam Husseinina, teine Osama bin Ladenina. Usun, et nad tulid suurendama
oma õppimisvõimalusi samamoodi nagu sina ja minagi. Algselt ei plaaninud nad
tulla kurja tegema, vägivalda õhutama, inimesi õhku laskma ja terroristideks
saama. Nende ülesanne oli sellele tungile vastu seista, arvatavasti seepärast, et eelmistes eludes olid nad
sellele järele andnud. Nad tulid meie maisesse kooli justkui eksamile ja
põrusid haledalt.
See kõik on muidugi
oletus, kuid usun, et nende hinged tulid tagasi selleks, et püüda leida
alternatiiv vägivallale, kurjusele ja vihkamisele. (Ülekohtuse lapsevanema hing
naaseb samal põhjusel.) Nad kogusid raha ja võimu ning seisid valiku ees, kas
vägivald või kaastunne, kahjustamine või õpetamine, viha või armastus. Seekord
me teame nende otsust. Nad peavad uuesti tagasi tulema, seisma silmitsi oma
tegude tagajärgedega, seisma silmitsi samade valikutega seni, kuni nad on
võimelised edasi liikuma.
Õpilased on minult
küsinud, miks peaks keegi valima endale elupaigaks rottidest kubiseva aguli
Bogotás või Harlemis. Buda mungad, dalai-laama lähikondlased, keda kohanud
olen, naeravad selle küsimuse peale, sest nende jaoks on elu nagu näitelaval
esinemine. Agulielanik on kõigest roll. Järgmises elus on sama näitleja printsi
osas. Arvan, et valime rottidest kubiseva eluaseme seetõttu, et peame mõistma,
mida tähendab vaesus; teistes eludes oleme jälle rikkad. Me peame olema rikkad,
vaesed, meessoost, naissoost, terved, haiged, suured, väikesed, tugevad ja
nõrgad. Kui ma mõnes teises elus rikas olen, kuna keegi teine elab Bogotá
agulis, nagu mina kord elasin, siis tahan seda inimest aidata, sest see on samm
edasi minu enese arenguteel.
Siin on kaks
eluliselt tähtsat asjaolu. Esiteks, me ei saa õppida kõike ühe elu jooksul.
Sellest pole aga midagi, sest ees on veel palju elusid. Teiseks, me tuleme iga
kord tagasi selleks, et paraneda.
* * *
Meie elud on
arengutrepi astmed. Kuhu jõuame siis, kui oleme täielikult paranenud ja seisame
trepi ülemisel astmel? Arvatavasti kõrgeimale vaimsele tasandile, mida ühed
nimetavad taevaks, teised nirvaanaks.
Usun, et meie
planeet loodi paigana, kus kogeda emotsioone, aistinguid, tundeid ja suheteid.
Siin saame olla armunud, tunda suurt naudingut ja rõõmu. Võime tunda lillede
lõhna, puudutada beebi nahka, näha maastiku ilu, kuulda tuule muusikat. See oli eesmärk.
Missugune klassiruum!
Järgmiste aastate
jooksul pannakse meid proovile, kas me tahame seda kooli austada või soovime
selle hävitada, sest nüüdisaegne tehnoloogia on selle meile võimalikuks teinud.
Ma ei ole kindel, kas meie vaba tahe suudab niisugust valikut langetada.
See võib olla meie saatus. Kui kõrgem teadvus, Üksolu, otsustab, et meie
planeet on alalhoidmist väärt, siis seda ei hävitata. Vastasel juhul me
põrmustame maailma, kuid meie hinged jäävad sellest hoolimata püsima ja leiavad
uue kooli.
Ent see ei pruugi
olla sama kaunis ja aineline kui meie maailm.
Meie kõigi hinged on
ühevanused, see tähendab, et nad on eatud, kuid mõned hinged arenevad teistest
kiiremini. Saddam Hussein võib olla kolmanda klassi tasemel, samal ajal kui
dalai-laama on magistrant. Lõpuks saame me kõik Üheks. Meie edenemise kiirus
sõltub meie vabast tahtest.
Vaba tahe, millest
ma siin kirjutan, ei ole sama, mis hinge võime valida vanemaid ja elutingimusi.
Pigem on tegemist inimliku tahtega ja kontroll selle üle on Maal elades meie
endi kätes. Seaksin selle eraldi saatusest, mis sageli viib meid nii või teisiti
kellegagi kokku.
Vaba tahe võimaldab
meil valida, mida süüa, millise autoga sõita, milliseid riideid kanda, kuhu
puhkuse ajal reisida. Vaba tahe võimaldab meil endale ka partnereid valida,
kuigi jõud, mis meid nendega kokku viib, võib olla saatus. Kohtusin oma naise
Carole’iga Catskilli mägedes. Ta peatus hotellis, mille restoranis ma
kelneriabina töötasin. Saatus. Meie suhte arenemine – nagu ka sadade miljonite
teiste suhete areng – olenes meie vabast tahtest. Meie valik oli käia kohtamas
ja hiljem abielluda.
Samuti võime teha
valiku olla armastavad ja kaastundlikud, me võime sooritada väikeseid
heategusid, mis annavad meile sisemise rahuolutunde, me saame valida isekuse
asemel suuremeelsuse, ülekohtu asemel austuse. Me saame igas eluvaldkonnas teha
üllaid otsuseid, misläbi meie hinged arenevad edasi.
Pulitzeri preemia
pälvinud kirjanik ja Harvardi meditsiinikooli psühhiaatria professor John E.
Mack juhib tähelepanu:
“Pärast sajanditepikkust ideoloogilist ja
distsiplinaarset killustatust oleme tunnistajateks teaduse, psühholoogia ja
vaimsuse ühinemisele. Nii nüüdisaegne füüsika kui ka süvapsühholoogia
paljastavad meie ees universumi, milles… kõik, mida me enda ümber tajume, on
ühenduses nii füüsiliste kui ka mittefüüsiliste resonantside kaudu. See võib
universaalse õigluse, tõe ja armastuse võimalikkuse muuta millekski enamaks kui
vaid utoopiline fantaasia.
Selle võimaluse tuumaks on see, mida lääne ilmalikus
maailmas teatakse “ebatavaliste” teadvuse seisundite nime all, kuid maailma
suurtes religioonides nimetatakse usuliseks tunnetuseks, müstiliseks üksoluks,
ühenduseks olemise alusega või kõikehõlmavaks armastuseks... Need teadvuse või
olemise seisundid võimaldavad inimese minal ületada oma tavapäraseid piire.”
Asendaksin sõna
“mina” sõnaga “hing” ja lisaksin, et piire ületades jõutakse mõõdetavast
maailmast kaugemale.
* * *
Mul kulus
kakskümmend neli aastat, et jõuda selle raamatu sisuks oleva lihtsa tõeni. Me
oleme surematud. Me oleme igavesed. Meie hinged ei sure kunagi. Sel juhul peaksime
hakkama käituma nii, nagu teaksime, et surematus on meile õnnistuseks.
Lihtsamalt öeldes, me peaksime valmistuma surematuseks siin ja praegu,
täna, homme ja iga päev kuni elu lõpuni. Seda tehes liiguvad meie hinged
arengutrepil ülespoole, lähemale paranemisele ja kõrgemale seisundile. Kui me
seda ei tee, siis jääme praegust elu kordama, samale paigale tammuma, ning
lükkame õppetunde, mida võiksime omandada juba selles elus, tulevastesse
eludesse.
Kuidas surematuseks
ette valmistuda? Kuidas surematud inimesed käituvad? Praeguses elus saame ette
valmistuda, õppides, kuidas luua paremaid suhteid; kuidas olla armastavamad;
kuidas olla nii kehaliselt, hingeliselt kui ka vaimselt tervemad; kuidas teisi
aidata; kuidas maailma nautida ja selle arengule ning paranemisele kaasa
aidata. Surematuseks valmistudes vaigistame oma hirme, oleme enesega rohkem
rahul ja kasvame vaimselt. Samal ajal muudame ka oma tulevasi elusid paremaks.
Tänu minu
patsientidele, kes on ajas edasi liikunud ja sellest rääkinud, võime näha,
millised on meie praeguse käitumise tagajärjed, ja seeläbi osata oma senist
käitumist parema tuleviku nimel muuta. Kiirendades tervenemist, kiirendades
arengut, teeme kõige tervendava teo, mida teha suudame, parima teo mitte ainult
iseenda hinge, vaid kõigi jaoks maailmas. Seda olen õppinud oma patsientidelt.