Sisukord

 

 

 

Autori märkus 5

Eessõna 9

1. Surematus 15

2. George: viha kontrollimine 27

3. Victoria, Evelyn ja Michelle: tervis 42

4. Samantha ja Max: empaatia 64

5. Hugh ja Chitra: kaastunne 82

6. Paul: kannatlikkus ja mõistmine 101

7. Emily, Joyce, Roberta ja Anne: vägivallatus 114

8. Bruce: suhted 130

9. Patrick: turvalisus 142

10. John: tahtevabadus ja ettemääratus 156

11. Vaatlus ja meditatsioon 171

12. David: vaimsus 184

13. Jennifer ja Cristina: armastus 198

14. Gary: tulevik 216

Tänuavaldused 231

Autorist 233

 

 

 

 

 

 

 

 

Autori märkus

 

 

 

 

Selles raamatus esinevaid nimesid ja teisi isikut tuvastavaid andmeid – tegevusalasid või ameteid, geograafilisi fakte (linnade, tänavate nimed) jne – on muudetud. Ülejäänud teave vastab tõele ning sündmuseid on kirjeldatud nii, nagu need toimusid.

Küllap märkad dialoogides mõningaid anakronisme, nagu mõned kriitikud minu eelmistegi kirjutiste juures tähele on pannud. Näiteks raamatus “Mitu elu, mitu meistrit” (Many Lives, Many Masters) lükkas Catherine’i mainitud aastaarv, mis tähistas aega enne Kristust, kriitikute silmis tema loo ümber, kuid see skeptikute “tõend tõepäratuse kohta” on vaid kassikuld. Selliste lahkhelide esinemist seletab asjaolu, et kõigi patsientide mälestused on imbunud läbi olevikumeele. Patsiendid on nüüdisajast teadlikud, kuigi nende mälestused pärinevad minevikust ja selles raamatus ka tulevikust.

 

 

 

 

 

Mitmes kehas on üks ja seesama hing.

 

 

Plotinos

 

 

 

 

 

EESSÕNA

 

 

 

Viimasel ajal olen käinud seal, kus varem olen viibinud harva – tulevikus.

Kui Catherine tuli kakskümmend neli aastat tagasi psühhiaatrilise patsiendina minu juurde ja meenutas hämmastava täpsusega oma eelmisi elusid, mis jäid üksteisest tuhandete aastate kaugusele, muutis see mu elu igaveseks. Siin oli naine, kes edastas sajanditetaguseid sündmusi ning olukirjeldusi, millest tal käesolevas elus ei oleks pidanud aimugi olema. Mina Yale’i ja Columbia ülikooli haridusega psühhiaater ning teadlane – ja teised suutsime tema jutu paikapidavust kinnitada. Ma ei osanud sellele anda mingisugust teaduslikku seletust. Teadsin vaid, et Catherine rääkis sellest, mida ta oli ise näinud ja kogenud.

Edasise teraapia käigus meenutas Catherine õpetusi meistritelt – suure tarkusega kehatutelt teejuhtidelt või vaimudelt, kes ümbritsesid teda ajal, mil ta oli oma kehast eraldunud. Sellest ajast alates on see tarkus mõjutanud minu mõtlemist ja käitumist. Catherine suutis minna nii kaugele minevikku ning kogeda nii palju üleloomulikku, et teda kuulates tajusin maagia ja müstika hõngu. Ta rääkis mulle asjadest, mille olemasolust polnud mul aimugi. Olin elevil, hämmastunud ja… kohkunud. Kes mind usuks? Kas ma isegi end uskusin? Olin ma hullumeelne? Tundsin end kui poisike, kellel on saladus, mille avaldamine muudaks meie vaadet elule igaveseks. Samas taipasin, et keegi ei võtaks mind kuulda. Mul kulus neli aastat kogumaks julgust, et kirjutada Catherine’i ja enda rännakutest raamat “Mitu elu, mitu meistrit”. Kartsin, et mind heidetakse psühhiaatrite seast välja, kuid muutusin oma ülestähenduste tõelevastavuses üha kindlamaks.

Vahepealsetel aastatel on mu veendumus süvenenud veelgi. Paljud patsiendid ja terapeudid on mu järelduste paikapidavust kinnitanud. Nüüdseks olen aidanud enam kui nelja tuhandet patsienti, viies nad hüpnoosi abil tagasi eelmistesse eludesse, seega on minu vapustus, kui mitte öelda avastamise vaimustus, reinkarnatsiooni võimalikkusest möödas. Kuid nüüd olen taas vapustatud ja elevil. Praegu suudan ma patsiente tulevikku viia ning seda koos nendega näha.

Kord püüdsin Catherine’i tulevikku viia, ent ta ei rääkinud mitte enda tulevasest elust, vaid minu omast, nähes selgesti mu surma. See oli pehmelt öeldes rahutukstegev! “Kui oled oma ülesanded täitnud, siis sinu elu lõpeb,” ütles ta mulle. “Aga sinnani on veel palju aega. Väga palju.” Seejärel suundus ta teisele tasandile ja midagi rohkemat ma teada ei saanud.

Mõni kuu hiljem küsisin, kas me võiksime taas tulevikku minna. Rääkisin siis vahetult nii meistrite kui ka Catherine’i alateadvusega ning nad vastasid mulle: “See ei ole lubatud.” Võib-olla oleks tuleviku nägemine Catherine’i liialt hirmutanud. Võib-olla ei olnud aga ajastus õige. Olin noor ja arvatavasti ei oleks ma suutnud patsiendi tulevikku viimisega kaasnevate ebatavaliste ohtudega nii hästi toime tulla kui praegu.

Tulevikku viimine on terapeudi jaoks raskem kui minevikku viimine, sest tulevikusündmused ei ole veel toimunud. Mis siis, kui patsiendi kogetu on üksnes fantaasia? Kuidas me saame seda kindlaks teha? Me ei saagi. Möödunud eludesse minnes me teame, et minevikusündmused on juba aset leidnud, ning paljudel juhtudel saab neid ka tõestada. Aga kujutame ette, et sünnitamiseas naine näeb järgneva kahekümne aasta jooksul hävitatud maailma. “Sellisesse maailma ma last ei sünnita,” mõtleks ta. “Mu laps sureks liiga ruttu.” Kes võib öelda, et tema nägemus vastab tõele? Et tema otsus on mõistlik? Ta peaks olema väga küps inimene mõistmaks, et see, mida ta nägi, võis olla silmapete, fantaasia, metafoor, sümbol, tegelik tulevik või hoopis kõikide nende segu. Ja mis saab siis, kui inimene näeb, et ta sureb näiteks kahe aasta pärast purjus juhi põhjustatud autoavariis? Kas ta satuks paanikasse? Kas ta julgeks veel kunagi autoga sõita? Kas nähtu kutsuks esile ärevushoogusid? “Ei, ära mine sinna,” ütlesin endale. Mind panid muretsema isetäituv ennustus ja tasakaalutu inimene. Risk, et hakatakse tegutsema pettekujutluse ajel, oli liiga suur.

Kuid kahekümne nelja aasta jooksul pärast Catherine’i on ka mõned teised minu patsiendid, enamasti teraapia lõpupoole, spontaanselt tulevikus käinud. Kui olin kindel nende võimes mõista, et nähtu võib olla fantaasia, siis julgustasin neid edasi minema. Ma ütlesin: “See on arenemise ja kogemuse saamise huvides, et aidata sul teha õigeid otsuseid. Kuid me hoidume igasugustest surma või raske haigusega seotud mälestustest (jah, tulevikumälestustest!) ja nägemustest. See on ainult õppimiseks.” Ja nende meeled kuuletusid. Teraapiline kasu oli märgatav. Avastasin, et need inimesed võtsid edaspidi vastu targemaid otsuseid ja tegid paremaid valikuid. Nad võisid vaadata lähitulevikus eesootavale teelahkmele ja küsida: “Mis juhtub, kui valin just selle tee? Kas poleks parem mööda teist rada minna?” Ja vahel läksid nende tulevikuootused täide.

Mõned minu juurde tulnud inimesed kirjeldavad saabuvate sündmuste eelaimusi: nad teavad, mis tulevikus juhtuma hakkab. Sellest on kirjutanud surmalähedasi kogemusi uurivad teadlased. Kontseptsioon ise ulatub tagasi piiblieelsetesse aegadesse. Meenuta kas või Kassandrat, kes suutis täpselt tulevikku ennustada, kuid keda kunagi ei usutud.

Ühe minu patsiendi kogemus näitab, kui suur võim ja oht peitub etteteadmises. Ta hakkas unes tulevikusündmusi nägema ning sageli läksid tema unenäod ka täide. Unenägu, mis ajendas teda minu juurde tulema, oli tema pojast, kes sattus kohutavasse autoavariisse. Ta ütles mulle, et see oli nii “tõeline”. Ta oli näinud seda selgesti ja kartis, et poeg saabki sel moel surma. Unes nähtud mehel olid valged juuksed, kuid tema poeg oli mustapäine kahekümne viie aastane mees.

“Vaadake,” alustasin, mõeldes samal ajal Catherine’ile, ning uskusin, et mu nõuanne on õige, “ma tean, et paljud teie unenäod on läinud täide, kuid see ei tähenda, et seegi unenägu saab tõeks. Meie ümber on vaimud – võite neid kutsuda ingliteks, teejuhtideks või Jumalaks –, kes kõik on kõrgema energia vormid, kõrgem teadvus. Ja nad võivad vahele astuda. Usulises keeles nimetatakse seda armuks. Palvetage, saatke valgust, tehke kõike, mida oskate, ja nii, nagu oskate.”

Ta võttis mu nõuannet sõna-sõnalt kuulda. Ta palvetas, mediteeris, soovis ja kujutles. Avarii toimus sellegipoolest. Ent see ei lõppenud surmaga. Tema poeg sai peavigastusi, kuid need ei olnud rasked. Poja jaoks oli see siiski traumaatiline kogemus. Kui arstid tema pea ümbert sidemed eemaldasid, selgus, et mehe juuksed olid muutunud valgeks.

 

Kui varasematel aegadel mõnikord harva patsiente tulevikku viisin, käisid nad tavaliselt omaenda tuleviku-eludes. Tegin seda ainult sel juhul, kui olin veendunud, et patsient on nähtuga toime tulemiseks psüühiliselt piisavalt tugev. Sageli olin nende nähtud stseenide tähenduse suhtes sama ebakindel kui nad isegi.

Ent möödunud kevadel pidasin kruiisilaeval loenguseeria. Seansside käigus hüpnotiseerisin kuulajaid sageli, viisin neid nende eelmistesse eludesse ja tõin tagasi olevikku. Osa inimesi läks tõepoolest ajas tagasi, mõned jäid magama, teistega ei toimunud mingeid muutusi, nad ei langenud hüpnoosi. Sel korral istus publiku seas ka tarkvaraäriga tegelev jõukas mees nimega Walter, kes käis omaenda tulevikus. Ja ta ei käinud mitte oma praeguse elu tulevikus, vaid hüppas ajas aastatuhande võrra edasi!

Walter oli läinud läbi tumedate pilvede ning leidnud end teistsugusest maailmast. Osa piirkondi, näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, olid “keelualad” – võib-olla liigse radiatsiooni, võib-olla epideemia tõttu –, kuid ülejäänud maailm oli ilus. Inimesi oli palju vähem, mis võis olla kas tuumakatastroofi, taudi või viljakuse languse tagajärg. Walter oli viibinud maapiirkonnas, seepärast ei osanud ta linnade kohta midagi öelda, kuid inimesed olevat olnud rahulolevad ja õnnelikud. Ta ütles, et ei leia nende seisundi kirjeldamiseks õigeid sõnu. See, mis rahvastikku oli vähendanud, oli juhtunud ammu. Walteri nähtu oli idülliline. Ta ei teadnud öelda täpset aastaarvu, kuid oli kindel, et käis rohkem kui tuhande aasta kaugusel.

Sellest kogemusest sai ta emotsionaalset abi. Walter oli piisavalt rikas, et unistada maailma parandamisest, kuid nüüd mõistis ta, et üksinda ei suuda seda keegi. Ta ütles, et on liiga palju poliitikuid, kes ei ole avatud heategevusele ja globaalsele vastutusele. Tähtis olevat tahe maailma paremaks muuta koos heategudega, mida ta ise suudab korda saata. Praegusesse ellu tagasi pöördudes oli ta veidi kurb, võib-olla seepärast, et ei viibinud enam õnnelikus tulevikus. Võib-olla muretses ta aga saabuva õnnetuse pärast, mõistes selle vältimatust.

Ärkvel olles kirjeldas ta värvikaid ja jõulisi stseene, tundeid ja aistinguid, mida oli kogenud. See andis mulle põhjust uskuda, et tegemist ei olnud ainult tema ettekujutusega. Siiski ei olnud tema vaimustus võrreldav minu omaga, sest lõpuks ometi nägin ma asjade tähendust. Ma mõistsin, et minevik, olevik ja tulevik on üks ning et see, mis juhtub tulevikus, võib olevikku mõjutada samamoodi nagu minevik. Sel õhtul kirjutasin: “Me võime minna tulevikku, kui teeme seda targalt. Tulevik, olgu lähem või kaugem, võib olla meile teejuhiks. Tulevik võib tagasiside kaudu mõjutada meid olevikus langetama paremaid valikuid. Me võime muuta oma praeguseid tegusid tulevikust pärit teadete põhjal. Ja see muudab meie tulevikku paremaks.”

Mõtle, mida see tähendab! Kui meil on olnud piiramatult eelmisi elusid, siis on meil piiramatult ka tulevasi elusid. Kui kasutame teadmisi möödanikust ja tulevikust, suudame kujundada nii maailma kui ka meie endi tulevikku. See seostub karma seadusega: mida külvad, seda lõikad. Paremaid seemneid külvates, paremat vilja kasvatades ja heategusid tehes võid tulevikus koristada parema saagi.

Sellest ajast alates olen tulevikku viinud paljusid teisigi. Mõned neist on käinud omaenda tulevastes eludes, teised on näinud kogu maailma tulevikku. See, mida nad nägid, võis olla väljamõeldis, soovunelm või ettekujutus, kuid sama võimalik on, et nad viibisid tõepoolest tulevikus. Võib-olla seisneb minu praeguse elu ülim õppetund selles, mida tulevik endas kannab ja kuidas me seda mõjutada saame. Need teadmised, vähemalt nii palju, kui mul neid siiani on kogunenud, lisavad värvi nii minu kui ka sinu tulevastesse eludesse teekonnal surematuse poole.

Tulevik sünnib minevikust. Peaaegu kõik minu patsiendid on enne tulevikku rändamist käinud minevikus. Niisugune kurss sillutab teed parema mõistmise juurde ja võimaldab neil olevikus targemaid valikuid teha.

Tulevik on paindlik ja kunagi saab see tulevik meie olevikuks – need on käesoleva raamatu põhiideed. Kaastundlikkus, empaatia, vägivallatus, kannatlikkus ja vaimsus on elu õppetunnid, mis meil omandada tuleb. Selles raamatus esitatud näidete varal mõistad nende õppetundide tähtsust. Lisan ka mõned lihtsad harjutused, et õpiksid neid eesmärke selles elus saavutama. Mõned teist võivad kogeda regressiooni, kuid ei maksa pettuda, kui seda ei juhtu. Kui omandad õppetunnid põhjalikult, on sinu praegune ja järgmised elud õnnelikumad, kergemad, emotsionaalselt rikkamad ning rohkem rahulolu pakkuvad. Ja veelgi enam, kui igaüks need õppetunnid selgeks saab, muutub paremaks meie tulevik tervikuna, sest me kõik püüdleme, kas teadlikult või mitte, ülima eesmärgi poole, milleks on armastus.

 

 

 

 

1. PEATÜKK

 

 

 

Surematus

 

 

 

 

 

 

Igaüks meist on surematu. Ma ei pea silmas geenide, tõekspidamiste, kommete ja tavade edasiandmist lastele ning nendelt omakorda nende järglastele, kuigi mõistagi teeme ka seda. Samuti ei pea ma silmas meie saavutusi kunstiteost, uut jalatsite valmistamise tehnoloogiat, revolutsioonilist ideed, mustikakoogi retsepti, mis jäävad kestma pärast meid. Surematuse alla pean ma silmas seda, et kõige tähtsam osa meist, meie hing, elab igavesti.

Sigmund Freud on kirjeldanud meelt mitmel tasandil toimivana. Üht neist tasandeist nimetas ta alateadvuseks, mis talletab meie teadmata kõik läbielatu ning mõjutab meie käitumist, mõtteid, reageeringuid ja tundeid. Ta mõistis, et ainult alateadvusse vaadates saame ennast tundma õppida ja saadud teadmiste abil paraneda. Mõned inimesed on kirjutanud, et Freudi alateadvus ongi hing. Minagi näen oma tööd – inimeste viimist tervendamise eesmärgil eelmistesse ja viimasel ajal ka tulevastesse eludesse – kui tegelemist surematu hingega.

Ma usun, et igaühel meist on hing, mis jääb kestma ka pärast füüsilise keha surma ning tuleb teistes kehades korduvalt tagasi, püüeldes järjest kõrgema arengutasandi poole. (Üks kõige sagedamini üleskerkivatest küsimustest on: kust hinged tulevad? Praegu on ju mitu korda rohkem inimesi kui maailma algusaegadel. Selle küsimuse olen esitanud paljudele patsientidele ja vastus on alati üks: see siin ei ole ainus hingede elupaik. On palju mõõtmeid, palju erinevaid teadvuse tasandeid, kus hingi leidub. Miks me peaksime arvama, et meie maailm on ainus? Energial ei ole piire. Meie maailm on vaid üks kool paljudest. Mõned patsiendid on mulle öelnud, et hinged võivad ka kahestuda ja omandada samaaegselt erinevaid kogemusi.) Empiirilised tõendid selle kohta puuduvad. Hingel ei ole DNA-d, vähemalt mitte füüsilisel kujul, nagu kirjeldasid Nobeli preemiaga pärjatud teadlased James Watson ja Francis Crick. Ent tõestamata andmeid leidub tohutult ja minu jaoks on need väga veenvad. Olen näinud seda peaaegu iga päev, alates ajast, mil Catherine viis mind endaga möödunud aegadesse, Araabiasse aastal 1863 e.m.a ja Hispaaniasse aastal 1756 m.a.j.

Näiteks võib tuua Elizabethi ja Pedro minu raamatust “Ainult armastus on tõeline” (Only Love Is Real), kes olid eelmistes eludes armastajad ja said selleski elus taas kokku; Šotimaal giljotineeritud Linda raamatust “Läbi aja tervenemise poole” (Through Time into Healing), kes sajandeid hiljem abiellus Itaalias mehega, kellest praeguses elus sai tema vanaisa, ning hiljem Hollandis vananedes oli ümbritsetud suurest ja armastavast perekonnast; võib nimetada ka Dani, Laurat ja Hope’i raamatust “Sõnumid meistritelt” (Messages from the Masters) ja veel umbes nelja tuhandet inimest – mõnest olen kirjutanud, kuid enamikust mitte –, kelle hinged on rännanud läbi möödunud elude, kandes oma surematu osa olevikku. (Mõned neist patsientidest rääkisid regressiooni käigus võõrkeeli, mida nad praeguses elus õppinud ei ole. See fenomen, mida nimetatakse ksenoglossiaks, on tähelepanuväärseks “tõendiks”, et nende räägitu vastab tõele.)

Kui patsiendid suutsid meenutada oma eelmisi elusid, mõjus see nende hingelistele traumadele, mis neid minu juurde olid toonud, leevendavalt ning mõnel juhul saadi neist täielikult üle. Liikuda paranemise poole – see ongi üks hinge peamistest eesmärkidest.

Kui ma oleksin niisuguste juhtumite ainus tunnistaja, oleks sul õigus mõelda, et olen aru kaotanud või näen hallutsinatsioone. Kuid budistid ja hindud on juba tuhandeid aastaid möödunud elude kohta andmeid kogunud. Reinkarnatsioonist oli kirjutatud ka Uues Testamendis, kuid Constantinus Suure valitsemisajal lasid roomlased seda teksti tsenseerida. Taaskehastumisse võis uskuda ka Jeesus ise, sest ta küsis apostlitelt, kas nad olid Ristija Johanneses ära tundnud tagasisaabunud Eelija. Eelija elas üheksasada aastat enne Ristija Johannest. Reinkarnatsioon on juudi müstitsismi peamine uskumus, mõnedes sektides oli see igapäevaseks õpetuseks kuni 19. sajandi algusaastateni.

Sajad terapeudid on lindistanud tuhandeid regressiooniseansse ja paljude patsientide kogemused on leidnud tõestust. Olen ise kontrollinud konkreetseid üksikasju ja sündmuseid Catherine’i ning teiste patsientide möödunud elude meenutustest – täpseid kirjeldusi, mida on võimatu panna võltsmälestuste või kujutlusvõime arvele. Ma ei kahtle enam reinkarnatsiooni võimalikkuses. Meie hinged elasid enne ja elavad ka pärast. Selles seisnebki meie surematus.

 

Hetk enne surma meie hing – see osa meist, mis on kehast lahkumise ajal teadvel – peatub ning jääb momendiks hõljuma. Niisuguses olekus suudab ta eristada värve, kuulda hääli, tunda ära esemeid ja isikuid ning vaadata tagasi elule, millest äsja lahkus. Seesugust fenomeni nimetatakse kehaväliseks kogemuseks ja seda on dokumenteeritud tuhandeid kordi, eriti suurepäraselt on see õnnestunud Elisabeth Kübler-Rossil ja Raymond Moodyl. Me kõik kogeme seda surres, kuid ainult vähesed on samasse ellu tagasi pöördunud ja sellest kõnelnud.

Ühest niisugusest kogemusest räägiti ka mulle (mainisin seda lühidalt raamatus “Ainult armastus on tõeline”). Seda ei teinud patsient ise, vaid Miamis asuva Mount Sinai haigla kardioloog, väga kõrgelt haritud teadlane. Patsient, eakas diabeetik, oli analüüside tegemiseks haiglasse pandud. Haiglas viibimise ajal tema süda seiskus ja ta langes koomasse. Arstidel oli vähe lootust, kuid sellest hoolimata püüdsid nad kõigest väest naise elu päästa. Nad kutsusid appi patsiendi kardioloogi. Intensiivravi osakonda kiirustades pillas kardioloog maha kuldse pastapliiatsi, mis veeres üle põranda akna alla. Elustamisprotseduuri kestel lühikese pausi ajal võttis ta selle üles.

Hiljem teatas patsient, et ta oli oma kehast välja hõljunud ja akna juures elustamisaparaadi kohal arstide jõupingutusi pealt vaadanud. Ta oli toimuvat suure huviga jälginud, sest see oli tema, kelle kallal meedikud vaeva nägid. Ta oli tahtnud arste hüüda, neile kinnitada, et temaga on kõik korras ja et neil ei tarvitse tema pärast nii palju pingutada, ent ta teadis, et keegi ei kuule teda. Kui ta oli proovinud kardioloogi õlale koputada, oli ta käsi mehest läbi läinud ja kardioloog ei tundnud midagi. Patsient oli näinud kõike, mis tema keha ümber toimus, ja kuulnud arstide iga sõna, kuid tema pettumuseks teda ei kuulatud.

Arstide jõupingutused tasusid end ära. Naine pöördus ellu tagasi.

“Ma vaatasin kõike toimuvat pealt,” ütles ta kardioloogile.

Mees oli hämmingus. “See pole võimalik. Te olite teadvuseta. Te olite koomas!”

“See pastakas, mille te maha pillasite, oli ilus,” ütles naine. “Küllap see on väga kallis.”

“Kas te nägite seda?”

“Ma just ütlesin teile, et nägin,” vastas naine ja kirjeldas pastakat, arstide ning õdede riietust, seda, millises järjekorras inimesed olid palatisse tulnud ja sealt lahkunud ning mida igaüks tegi – asjaolusid, mida keegi ei oleks kohal viibimata teada võinud.

Kardioloog oli mitu päeva hiljem sellest minule rääkides ikka veel vapustatud. Ta kinnitas, et kõik, mida naine oli jutustanud, oli tõepoolest aset leidnud ja et tema kirjeldused olid täpsed olnud. Selles, et naine viibis koomaseisundis, ei olnud kahtlust. Veelgi enam, naine oli juba üle viie aasta pime olnud! Nägemisvõime oli tema hingel, mitte kehal.

Sellest ajast peale on kardioloog rääkinud mulle surevatest patsientidest, kes on näinud ammusurnud tuttavaid neid teispoolsusesse viimiseks ees ootamas. Need patsiendid ei saanud mingeid ravimeid, seega oli nende mõistus selge. Üks neist kirjeldas oma vanaema, kes olevat palatis toolil istunud ja kannatlikult oodanud, millal lapselapse aeg saabub. Teist külastas tema laps, kes oli imikueas surnud. Kardioloog märkis, et need inimesed suhtusid suremisse rahulikult. Ta oli hakanud patsientidele ütlema: “Mind huvitab väga, mida te tunnete ja kogete. Kui tahes kummaline või tavatu miski teile ka ei näiks, mulle võite sellest julgelt rääkida.” Kui patsiendid seda tegid, kahanes nende hirm suremise ees.

Tavaliselt jutustavad elustatud patsiendid nähtud valgusest, mis enamasti oli kuldne ja paistis kusagilt kaugusest nagu tunneli lõpust. Ühes suures televõrgus uudistereporterina töötav Andrea nõustus demonstratsiooni eesmärgil laskma end eelmisse ellu viia. Ta nägi end 19. sajandil Suurel Tasandikul elava farmerina. Oma pika elu lõpus oli ta keha kohal hõljunud ja seda eemalt vaadanud. Seejärel oli ta tundnud, kuidas teda sinisesse valgusesse tõmmatakse. Ta oli kehast üha enam kaugenenud ja liikunud uue elu poole, mis oli veel ebaselge. See on tavaline, peaaegu klassikaline surmalähedane kogemus, ainult et Andrea kirjeldas oma möödunud, enam kui saja aasta taguse elu kogemust.

 

Kuhu hing pärast kehast lahkumist läheb? Ma ei tea täpselt. Võib-olla ei leidugi selle jaoks sõna. Mina nimetan seda teiseks mõõtmeks, teadvuse kõrgemaks tasandiks või teadvuse kõrgemaks seisundiks. Hing on väljaspool keha kahtlemata olemas; ta on ühenduses mitte ainult oma eelmiste elude, vaid ka kõigi teiste hingedega. Me sureme kehaliselt, kuid hing ei hävine, see osa meist on surematu. Hing on igavene. Arvatavasti koondub kõik lõpuks vaid üheks hingeks, üheks energiaks. Paljud nimetavad seda Jumalaks, teised armastuseks, kuid nimel pole tähtsust.

Mina mõistan hinge kui energiakeha, mis seguneb universaalse energiaga ja seejärel taas eraldub sellest, et puhtana uude ellu pöörduda. Enne liitumist Ühega vaatab hing tagasi mahajäetud kehale ja näeb ülevaadet elust, millest äsja lahkus. Ülevaade tehakse heasoovlikkuse ja südamlikkusega. See ei ole mõeldud karistuseks, vaid õppimiseks.

Sinu hing talletab oma kogemused. Kui ta kehast lahkunud on, tunneb ta võimendatud kujul kõigi nende inimeste tänulikkust, keda sa oled aidanud ja armastanud. Samuti tunneb hing võimendatud kujul nende inimeste valu, viha ja ahastust, keda sa oled solvanud või petnud. Nii õpib hing hoiduma haiget tegemast ja olema kaastundlik.

Kui hing on elu ülevaate lõpetanud, eemaldub ta kehast ja liigub sageli imelise valguse poole, nagu Andrea eellase puhul nägime, kuigi see ei pruugi juhtuda kohe. Sel pole aga tähtsust; valgus on alati olemas. Vahel ümbritsevad hinge teised hinged – võid neid nimetada meistriteks või teejuhtideks –, kes on väga targad ja aitavad hingel Üheni jõuda. Mingil tasandil ühineb hing valgusega, kuid säilitab teadlikkuse, mistõttu ta on teispoolsuses võimeline edasi õppima. Samal ajal toimub liitumine suurema valgusega (surematu teekonna lõpus on liitumine täielik), millega kaasneb kirjeldamatu õnne- ja rõõmutunne, teadmine isikupära säilimisest ja eesootavatest õppetundidest nii Maa peal kui ka teispoolsuses. Lõpuks – mingil ajahetkel – otsustab hing uude kehasse tulla ja pärast taaskehastumist on valgusega liitumise taju kadunud. Mõned inimesed usuvad, et energia ja valgusega ühinemise õndsusest eraldumist saadab sügav kurbus, ning neil võib õigus olla.

Maal, siin ja praegu, oleme indiviidid, kuid üksteisest eristumine on vaid pettekujutelm, mis on iseloomulik siinsele mõõtmele, sellele planeedile. Jah, me oleme siin sama tõeliste ja ainelistena nagu tool, millel sa seda raamatut lugedes istud. Kuid teadlased teavad, et tool koosneb üksnes aatomitest, molekulidest, energiast. See on ühtaegu tool ja energia. Me oleme ühtaegu nii piiratud inimesed kui ka surematud hinged.

Ma arvan, et kõrgeimal tasandil kuuluvad kõik hinged kokku. Meie eraldatus, individuaalsus, on meie endi pettekujutelm. Hoolimata sellest, et seesugune pettekujutelm kuulub maise elu juurde, oleme kõigi teiste hingedega ühendatud ja mõnes teises sfääris olemegi üks. Selles maailmas on meie kehad tihked ja rasked ning kannatavad haiguste käes. Kuid usun, et kõrgemates maailmades kehalisi haigusi ei ole. Veelgi kõrgemas maailmas ei ole midagi kehalist, on üksnes puhas teadvus. Ja sellest kõrgemas maailmas – ja sellest veel kõrgemas –, mida me mõista ei suuda ja kus kõik hinged on üks, ei ole isegi aega. See tähendab, et möödunud, praegused ning tulevased elud võivad esineda samaaegselt.

 

Ma olen arst ja psühhiaater ning ravimine on minu elu kirg. Usun, et me kõik tüürime vaistlikult vaimse tervenemise ja kasvamise, mõistmise ja kaasatundmise – arenemise poole. Usun, et vaimselt liigume me edasi, mitte tagasi. Alateadvus (või mitteteadvus või üliteadvus või hing) on loodud edenema mööda vaimse arengu hüvelisi radu. Teisiti öeldes, hing edeneb alati ja igal juhul tervenemise poole. Kõrgemal tasandil mõõdetakse aega selgeks saadud õppetundidega, kuigi Maal on aeg kronoloogiline. Me elame nii ajas kui ka väljaspool aega. Meie möödunud ja tulevased elud koonduvad olevikuks ning kui need suudavad meid ajendada liikuma tervenemise poole juba praegu, elama praegust elu tervislikumalt ja vaimsemalt, siis teeme edusamme. Tagasiside ringlus on pidev, püüdes panna meid praeguse elu jooksul parandama ka tulevasi elusid.

Arvan, et paljud meist kulutavad liiga palju aega muretsemisele selle üle, millised on mõistmise kõrgemad tasandid. Küsimus on muidugi paeluv, kuid meie siinne eesmärk on püüda paraneda maises maailmas. Paljud, eriti new age’iga tegelevad inimesed, ei ole kahe jalaga maa peal – ei ole siin ja praegu. Edasiminek vaatluse ja mediteerimise kaudu on küll tähtis, kuid need, kes elavad eraldatuses, peaksid mõistma sedagi, et inimene on sotsiaalne olend ega omanda käesoleva elu kogu õppetundi, kui ei koge kehalisi rõõme ja meelelisi naudinguid.

Nagu juba öeldud, viisin kuni viimase ajani inimesi ainult nende möödunud eludesse, et nad võiksid neid näha ja mõista. Nüüd viin inimesi ka tulevastesse eludesse. Ent isegi siis, kui piirduksime ainult oma eelmiste elude uurimisega, näeksime, kuidas me arenenud oleme. Iga elu on õppetund ja kui me kogume tarkust möödunud eludest, siis saame vaba tahte, s.o teadvuse ja hinge vaba tahte kaudu mõjutada olevikku.

 

Meie hinged valivad ise omale vanemad, sest me oleme ajendatud jätkama õppimist, et liikuda edasi tervenemise poole. Samal põhjusel valime ka oma praeguse elu tegevused. Me ei vali endale meid halvasti kohtlevaid vanemaid, seda ei soovi keegi. Siiski muutuvad mõned vanemad ülekohtusteks (see on nende vaba tahe), kuid hilisemas elus saavad nad kaastundlikkuse õppetunni ja lõpetavad niisuguse käitumise.

Minu valik oli tulla tagasi Alvin ja Dorothy Weissi pojana, et saada psühhiaatriks. Eelmises elus olin Tšehhi põrandaaluse vastupanuliikumise võitleja, kes tapeti 1942. või 1943. aastal. Võib-olla viis, kuidas ma surin, tõi mind käesolevas elus surematuse uurimiseni; võib-olla pärineb minu kirg õppida ja õpetada aga veelgi varasemast elust, mil olin preester iidses Babüloonias. Igatahes otsustasin tagasi tulla Brian Weissina, et jätkata õpinguid ja ravitsejana jagada õpitut teistegagi. Valisin endale just need vanemad, sest nad muutsid õppimise minu jaoks lihtsaks. Mu isa austas teadusi ja soovis, et minust saaks arst. Ta huvitus ka religioonist ja õpetas mulle judaismi, kuid ei surunud seda peale. Nii sai minust ilmalik rabi, psühhiaater. Minu ema oli armastav ja hinnanguvaba. Ta andis mulle turvatunde, mis võimaldas mul hiljem riskida oma karjääri ja majandusliku kindlustatusega, kui avaldasin trükis raamatu “Mitu elu, mitu meistrit”. Kumbki vanematest ei olnud new age’i mõttes usklik ega uskunud taassündi. Näib, et valisin nad seepärast, et nad pakkusid mulle tuge ja vabadust valitud eluteel edasi minna. Huvitav, kas keegi aitas mul seda otsust langetada? Olid need vaimud, teejuhid, inglid, kes kõik kuuluvad selle ühe ja ainsa hinge juurde? Ma ei tea.

Tõsi, mõni hing otsustab tagasi tulla Saddam Husseinina, teine Osama bin Ladenina. Usun, et nad tulid suurendama oma õppimisvõimalusi samamoodi nagu sina ja minagi. Algselt ei plaaninud nad tulla kurja tegema, vägivalda õhutama, inimesi õhku laskma ja terroristideks saama. Nende ülesanne oli sellele tungile vastu seista, arvatavasti seepärast, et eelmistes eludes olid nad sellele järele andnud. Nad tulid meie maisesse kooli justkui eksamile ja põrusid haledalt.

See kõik on muidugi oletus, kuid usun, et nende hinged tulid tagasi selleks, et püüda leida alternatiiv vägivallale, kurjusele ja vihkamisele. (Ülekohtuse lapsevanema hing naaseb samal põhjusel.) Nad kogusid raha ja võimu ning seisid valiku ees, kas vägivald või kaastunne, kahjustamine või õpetamine, viha või armastus. Seekord me teame nende otsust. Nad peavad uuesti tagasi tulema, seisma silmitsi oma tegude tagajärgedega, seisma silmitsi samade valikutega seni, kuni nad on võimelised edasi liikuma.

Õpilased on minult küsinud, miks peaks keegi valima endale elupaigaks rottidest kubiseva aguli Bogotás või Harlemis. Buda mungad, dalai-laama lähikondlased, keda kohanud olen, naeravad selle küsimuse peale, sest nende jaoks on elu nagu näitelaval esinemine. Agulielanik on kõigest roll. Järgmises elus on sama näitleja printsi osas. Arvan, et valime rottidest kubiseva eluaseme seetõttu, et peame mõistma, mida tähendab vaesus; teistes eludes oleme jälle rikkad. Me peame olema rikkad, vaesed, meessoost, naissoost, terved, haiged, suured, väikesed, tugevad ja nõrgad. Kui ma mõnes teises elus rikas olen, kuna keegi teine elab Bogotá agulis, nagu mina kord elasin, siis tahan seda inimest aidata, sest see on samm edasi minu enese arenguteel.

Siin on kaks eluliselt tähtsat asjaolu. Esiteks, me ei saa õppida kõike ühe elu jooksul. Sellest pole aga midagi, sest ees on veel palju elusid. Teiseks, me tuleme iga kord tagasi selleks, et paraneda.

 

* * *

 

Meie elud on arengutrepi astmed. Kuhu jõuame siis, kui oleme täielikult paranenud ja seisame trepi ülemisel astmel? Arvatavasti kõrgeimale vaimsele tasandile, mida ühed nimetavad taevaks, teised nirvaanaks.

Usun, et meie planeet loodi paigana, kus kogeda emotsioone, aistinguid, tundeid ja suheteid. Siin saame olla armunud, tunda suurt naudingut ja rõõmu. Võime tunda lillede lõhna, puudutada beebi nahka, näha maastiku ilu, kuulda tuule muusikat. See oli eesmärk. Missugune klassiruum!

Järgmiste aastate jooksul pannakse meid proovile, kas me tahame seda kooli austada või soovime selle hävitada, sest nüüdisaegne tehnoloogia on selle meile võimalikuks teinud. Ma ei ole kindel, kas meie vaba tahe suudab niisugust valikut langetada. See võib olla meie saatus. Kui kõrgem teadvus, Üksolu, otsustab, et meie planeet on alalhoidmist väärt, siis seda ei hävitata. Vastasel juhul me põrmustame maailma, kuid meie hinged jäävad sellest hoolimata püsima ja leiavad uue kooli.

Ent see ei pruugi olla sama kaunis ja aineline kui meie maailm.

 

Meie kõigi hinged on ühevanused, see tähendab, et nad on eatud, kuid mõned hinged arenevad teistest kiiremini. Saddam Hussein võib olla kolmanda klassi tasemel, samal ajal kui dalai-laama on magistrant. Lõpuks saame me kõik Üheks. Meie edenemise kiirus sõltub meie vabast tahtest.

Vaba tahe, millest ma siin kirjutan, ei ole sama, mis hinge võime valida vanemaid ja elutingimusi. Pigem on tegemist inimliku tahtega ja kontroll selle üle on Maal elades meie endi kätes. Seaksin selle eraldi saatusest, mis sageli viib meid nii või teisiti kellegagi kokku.

Vaba tahe võimaldab meil valida, mida süüa, millise autoga sõita, milliseid riideid kanda, kuhu puhkuse ajal reisida. Vaba tahe võimaldab meil endale ka partnereid valida, kuigi jõud, mis meid nendega kokku viib, võib olla saatus. Kohtusin oma naise Carole’iga Catskilli mägedes. Ta peatus hotellis, mille restoranis ma kelneriabina töötasin. Saatus. Meie suhte arenemine – nagu ka sadade miljonite teiste suhete areng – olenes meie vabast tahtest. Meie valik oli käia kohtamas ja hiljem abielluda.

Samuti võime teha valiku olla armastavad ja kaastundlikud, me võime sooritada väikeseid heategusid, mis annavad meile sisemise rahuolutunde, me saame valida isekuse asemel suuremeelsuse, ülekohtu asemel austuse. Me saame igas eluvaldkonnas teha üllaid otsuseid, misläbi meie hinged arenevad edasi.

Pulitzeri preemia pälvinud kirjanik ja Harvardi meditsiinikooli psühhiaatria professor John E. Mack juhib tähelepanu:

 

“Pärast sajanditepikkust ideoloogilist ja distsiplinaarset killustatust oleme tunnistajateks teaduse, psühholoogia ja vaimsuse ühinemisele. Nii nüüdisaegne füüsika kui ka süvapsühholoogia paljastavad meie ees universumi, milles… kõik, mida me enda ümber tajume, on ühenduses nii füüsiliste kui ka mittefüüsiliste resonantside kaudu. See võib universaalse õigluse, tõe ja armastuse võimalikkuse muuta millekski enamaks kui vaid utoopiline fantaasia.

Selle võimaluse tuumaks on see, mida lääne ilmalikus maailmas teatakse “ebatavaliste” teadvuse seisundite nime all, kuid maailma suurtes religioonides nimetatakse usuliseks tunnetuseks, müstiliseks üksoluks, ühenduseks olemise alusega või kõikehõlmavaks armastuseks... Need teadvuse või olemise seisundid võimaldavad inimese minal ületada oma tavapäraseid piire.”

Asendaksin sõna “mina” sõnaga “hing” ja lisaksin, et piire ületades jõutakse mõõdetavast maailmast kaugemale.

 

* * *

 

Mul kulus kakskümmend neli aastat, et jõuda selle raamatu sisuks oleva lihtsa tõeni. Me oleme surematud. Me oleme igavesed. Meie hinged ei sure kunagi. Sel juhul peaksime hakkama käituma nii, nagu teaksime, et surematus on meile õnnistuseks. Lihtsamalt öeldes, me peaksime valmistuma surematuseks siin ja praegu, täna, homme ja iga päev kuni elu lõpuni. Seda tehes liiguvad meie hinged arengutrepil ülespoole, lähemale paranemisele ja kõrgemale seisundile. Kui me seda ei tee, siis jääme praegust elu kordama, samale paigale tammuma, ning lükkame õppetunde, mida võiksime omandada juba selles elus, tulevastesse eludesse.

Kuidas surematuseks ette valmistuda? Kuidas surematud inimesed käituvad? Praeguses elus saame ette valmistuda, õppides, kuidas luua paremaid suhteid; kuidas olla armastavamad; kuidas olla nii kehaliselt, hingeliselt kui ka vaimselt tervemad; kuidas teisi aidata; kuidas maailma nautida ja selle arengule ning paranemisele kaasa aidata. Surematuseks valmistudes vaigistame oma hirme, oleme enesega rohkem rahul ja kasvame vaimselt. Samal ajal muudame ka oma tulevasi elusid paremaks.

Tänu minu patsientidele, kes on ajas edasi liikunud ja sellest rääkinud, võime näha, millised on meie praeguse käitumise tagajärjed, ja seeläbi osata oma senist käitumist parema tuleviku nimel muuta. Kiirendades tervenemist, kiirendades arengut, teeme kõige tervendava teo, mida teha suudame, parima teo mitte ainult iseenda hinge, vaid kõigi jaoks maailmas. Seda olen õppinud oma patsientidelt.