Amyle, minu naisele,
kellele tuli esimesena see idee
SISUKORD
Eessõna Sylvia
Boorsteinilt 7
KASVADES VANEMAKS JA
TARGEMAKS
Sissejuhatus.
Kasvades vanemaks ja targemaks 13
1. Välgulöök 21
2. Vananemise astmed
33
3. Vanemapõli 47
4. Mulle meeldib
vanaks saada 57
5. Ma ei taha vanaks
saada 71
MÕTISKLUSI
VANANEMISEST
6. Tervisliku
vananemise teadus 87
7. Mida õpetab
budism 104
8. Viie hirmu
võitmine 120
9. Tagasiandmine 135
10. Jumaliku olemuse
puudutamine 149
11. Mida arstid
teavad 163
PÄEV EEMAL
12. Päev eemal –
ettevalmistus 179
13. Päev eemal –
hommik 187
14. Päev eemal –
pärastlõuna 201
15. Mõtteid
lõpetuseks 214
Tänusõnad 221
Viited 223
EESSÕNA
Vananemine, eriti
vanadusega seotud piirangud, on stand-up-komöödiate tänuväärt aines, mis publiku iga kell naerma
ajab. Tänapäeval on laialt levinud õnnitluskaardid, mis lahterdatakse
märksõnade “Sünnipäev”, “Seenior” ja “Huumor” alla. Mina olen näinud ainult
üht, mis on tõesti tore: “Vananemine pole memmekatele!” See jätab mulje, et
vananemine on vabatahtlik ja inimesed, kes ei pea ennast piisavalt
kangelaslikuks, võivad sellest loobuda. Kaardi sõnum vastab tõele ka sõna
otseses mõttes. Kaunilt ja rahulolevalt vananeda on raske väljakutse.
Minu sõber Beatrice
kolis üheksakümne viie aastasena vanadekodusse. Ta kirjutas mulle: “Kuigi ma
suudan endiselt joonistada, on mu jalad liiga nõrgad ja ma pean siin olema. Ma
soovin, et sa tuleksid ja korraldaksid mulle ja minu siinsetele sõpradele ühe
teadvelolu-kursuse. Meil kõigil on raske oma uue olukorraga harjuda.” Lugu
sellest, kuidas ma käisin neid õpetamas, pole siinkohal oluline, kuid sõnad
“raske oma uue olukorraga harjuda” käivad minuga tänini kaasas.
Buddha õpetas, et
inimese elu on väljakutse, sest meie kogemuste olemus muutub pidevalt. Me
harjume toime tulema ja siis olukord muutub. Samal ajal kui Beatrice kolis
vanadekodusse, teatas minu noorim lapselaps pärast kahte eelkooli-aastat, et
esimesse klassi minek teeb talle muret. “Ma ei tea, kus hoida oma einekarpi,”
ütles ta, “või kuhu riputada oma jakk.” See pani mind mõtlema sellele, kuidas
me pärast igat lõppu elus peame harjuma uue olukorraga.
Buddha õpetuse
tuumaks on, et meelerahu on võimalik, ükskõik millisest olukorrast me ennast
leiame. Suurema osa elust, kui meil on õnne, aitavad tervis, elujõud ja
eesseisvate aastate perspektiiv raskustega kohaneda. Me suudame taluda raskusi,
teha oskuslikult muutusi oma elustiilis, suhetes või töös, mõeldes vähem
stressirikastele aegadele tulevikus. Me suudame kohaneda ilma valuliku käsuta
“See peab nüüd teisiti olema!”, sest mõistus ütleb, et meil on aega.
Minu jaoks
erineb vananemisprotsessiga kohanemine varasematest väljakutsetest, sest ma
olen väga teadlik sellest, et kuigi mu tervis on endiselt hea, saab aeg otsa.
Ma olen tänulik meelerahu eest, mida vaimne praktika on mulle andnud, kuid
paljud minu sõbrad on haiged ja mõni hiljuti surnud. Ma tahaksin olla tugevam
ja julgem, kui olen, et jaksata ihu ja hingega olla koos oma haigete sõpradega.
Ma tahan jätkuvalt nautida päikeseloojanguid, tulpe, sümfooniaid ja häid filme
ning olla elurõõmsaks kaaslaseks oma perele ja sõpradele. Ma olen asendanud oma
tänupalves sõnad “et ma oleksin terve” sõnadega “et ma võiksin tunda end
tugevana”, sest nii saan öelda kuni oma viimaste elupäevadeni.
See teos on
suurepärane kaunilt vananemise käsiraamat. Siinsed kaemuslikud mõtisklused on
üdini liigutavad. Ma loodan, et sa mitte ainult ei loe seda, vaid lisad pakutud
meetodid oma vaimsesse praktikasse. Mulle endale annab eesolevateks päevadeks
lootust paar aastat tagasi kuuldud lugu ühest zen-õpetajast, keda ma küll
teadsin, kuid polnud kunagi kohanud. Tema viimased sõnad olevat olnud: “Suur
aitäh teile. Ma ei kaeba mitte millegi üle.”
Tänulikkus ilma
ühegi kaebuseta on hoiak, mida tahan saavutada, mitte ainult elu lõpul, vaid
juba praegu.
Olgu see nii meie
kõigiga!
Sylvia Boorstein
Kasvades vanemaks
ja targemaks
SISSEJUHATUS
Kasvades
vanemaks
ja targemaks
See on hästi
vananemise käsiraamat. See pole ei dieedi- ega spordiraamat, siin ei ole
ristsõnu ega nõuandeid mälutreeninguks. Need raamatud on juba kirjutatud ning
pakuvad palju väärtuslikku ja kasulikku. See raamat on teistsugune – see räägib
vananemise vaimsest tähendusest.
Ma olen buda
preester ja meditatsiooniõpetaja, vaimsed harjutused on minu elu ja töö keskpunktis
olnud juba aastakümneid. Kui sinagi oled budist, siis on paljud kaemuslikud
mõtisklused ja vaimsed õppetunnid, millest kirjutan, sulle tuttavad, kuid nende
kasutamine nii, nagu me selles raamatus teeme – vananemisprotsessi toetamiseks
–, on midagi uut. Kui sa oled kristlane, juut, moslem, hindu või mõne teise
religiooni esindaja, või pole üldse religioosne inimene, siis arvan, et need
mõtisklused on mõistetavad ja kasulikud ka sulle.
Ma olen jõudnud
kuuekümnendate eluaastate keskpaika, mis tähendab, et ma ei ole kõrvaltvaataja.
Vananemisteekond on ka minu teekond. Paljud vananemisega kaasnevad hirmud ja
mured – nagu ka rõõmud ja hüvitised – on mulle omased. Mul on tulnud rinda
pista oma vanemate haiguste ja surmaga, endast nooremate sõprade lahkumisega,
omaenda raskete haigustega, noorusliku energia ja tunde, et mulle on avatud
lõputud võimalused, kaotusega – kogemused, mis on ehk sullegi tuttavad. Me kõik
käime seda teed ühiselt. See on kõigi tee, kellel on olnud piisavalt õnne nii
kaua elada.
Raamatu “Vananemine
kui vaimne harjutus” seeme hakkas idanema, kui asusin otsima viise, kuidas
ühendada budistlik vaimne elu isikliku vananemiskogemusega. Ma olen midagi
sarnast ka varem teinud. Kaksteist aastat tagasi, kui töötasin ühe
korporatsiooni tegevdirektorina, jälgisin, kuidas kolleegid maadlesid
ebakindluse ja stressiga, ning arutlesin, kas budistlik meditatsioon võiks
aidata inimesi – ka mind ennast – muuta oma kogemusi töökohal.
Sellest küsimusest
sai alguse minu esimene raamat “Töö kui vaimne harjutus. Käsiraamat, kuidas
saavutada sisemine kasv ja rahulolu oma ametikohal”, mis ilmus 1999. aastal. Ma
soovitasin selles teoses erinevaid budistlikke meditatsioone toimetulekuks
tavaliste töiste probleemidega: stress, emotsionaalne konflikt, võim, mure ja
paigalseis. Käesolev raamat on üles ehitatud teisiti, kuid sisaldab samuti
erinevaid vaimseid harjutusi vananemisega toimetulekuks, näidates lugejatele
teed, kuidas hästi vananeda.
Selle raamatu
kirjutamise aegu hakkasin blogima. Blogimise juures on põnev see, et sa pead
pidevalt midagi kirjutama. See kohustus aitas mul algust teha. Minu esimene
postitus kandis pealkirja “Kõik muutub, kõik vananeb” ja tagasi vaadates leian
nüüdki, et see oli alustamiseks õige koht. See on tegelikult ka budismi
lähtekoht, nagu ma olen õppinud ühelt oma budismiõpetajalt Shunryu Suzukilt.
Kord pärast loengut
küsis keegi Suzukilt (me kutsusime teda roshi’ks, mis tähendab vana õpetajat): “Roshi, sa oled rääkinud
igasugust budistlikku värki, kuid ausalt öelda ei ole ma sinu jutust midagi aru
saanud. Kas sa võid öelda ühe asja budismi kohta, mida ma suudan mõista?”
Suzuki ootas, kuni
närviline naer oli lakanud, ja vastas rahulikult: “Kõik muutub.”
Seda õpetussõna kui
mõistuspärast fakti ei ole raske tunnistada – me õpime seda eluajal loomuldasa.
Kuid emotsionaalselt tähendab see, et kõik, mida me armastame ja millest
hoolime – meie perekond, sõbrad ja isegi ülikallis mina ise –, muutub, teiseneb
ja viimaks hääbub. See on Buddha õpetuse ja üksiti vananemise esmane tõde.
Alguses tundub see
mõte masendav, kuid muutumine – vananemine ja selle tagajärjed – võib olla väga
positiivne, tuua kaasa värsked võimalused, uued algused, tohutud väärtused ja
sügava tänutunde, mis mõjutavad meie edasist elu sügavalt. Neid positiivseid,
sageli põnevaid vananemise aspekte tahan nendel lehekülgedel sinuga jagada. Ma
olen rääkinud paljude inimestega, kes ei eita oma vananemist, kuid ei taha
sellele mõelda.
Arvatavasti nad siiski mõtlevad sellest – isegi palju –, kuid ei tea, kuidas
teemale väärikalt läheneda.
Teatud east alates
pole meid tarvis veenda, et me vananeme ja et vananemisega kaasnevad omad
raskused. Me kõik teame seda. Aga kuidas vananeda kõige paremal võimalikul
viisil eriti hea lõpuni? See raamat annab vananemiseks sisemise tegevuskava,
mis põhineb minu aastatepikkusel vaimse õpetaja kogemusel – kava, mis ei pea
vanaduspõlve allakäiguks, vaid ajutistele alandustele vaatamata nauditavaks
eneseteostuse ajaks.
Kui kasutasin ühes
oma esimestest blogipostitustest esmakordselt samas lauses kõrvuti sõnu
“nauding” ja “vananemine”, leidsin ennast tagasi vaatamas oma vaimsete õpingute
algusaega, kui olin kahekümnendates eluaastates. Ma olin tulnud väikesesse buda
templisse, mis asus ühel San Francisco tiheda liiklusega tänaval, et kuulata
Shunryu Suzuki loengut. Suzuki oli sel ajal üle kuuekümne ja enamik
ruumisviibijaid kahekümnesed-kolmekümnesed.
Küsimuste ja
vastuste vooru ajal küsis keegi: “Miks me mediteerime?”
Suzuki vastas
naerdes: “Nii saad sa oma vanaduspõlve nautida.”
Me naersime koos temaga.
Me arvasime, et ta teeb nalja. Nüüd saan ma aru, et ta oli väga aus. Ta oli
kogu eelmise talve haige olnud ja köhis ning aevastas veel mitu kuud hiljemgi.
Ta ei tundnud ennast füüsiliselt hästi, kuid sellegipoolest kiirgas kogu tema
olemusest rahulolu. Tema nautis oma vanaduspõlve ilmselgelt.
Ma mõtlen praegu, et
Suzuki avaldas meile tegelikult suure saladuse, mida noored ei suuda päriselt
mõista: sa võid leida rahulolu igast sulle antud hetkest ja hingetõmbest isegi
rasketel aegadel.
Suzuki suri varsti
pärast seda loengut. Alles siis selgusid meile tema elu üksikasjad ja me saime
teada, kui traagiline see oli olnud. Ometi ei näidanud ta seda välja ega
lasknud sel ennast hävitada. Ta võttis kõik, mida elu pakkus, vastu
heasoovlikkuse ja avala naeratusega. Tema eeskuju on mind kogu elu
inspireerinud ja andnud lähtekoha selle raamatu kirjutamiseks. Paljud
kaemuslikud harjutused, mida ma neil lehekülgedel kirjeldan, on temalt õpitud.
Ma usun, et isegi need õpetused, mille olen laenanud kristlusest ja judaismist,
on pärit samast universaalsest tarkuselättest, mida Suzuki esindas.
Ma kirjutasin oma
blogis vanaduspõlve nautimisest ka edaspidi. Kui olin saanud lugejatelt hulga
tunnustavaid ja sisukaid kommentaare, mõistsin, et inimesed kogevad vananemist
paljudel erinevatel viisidel. Mõned lugejad tulid vananemisega hästi toime ja
otsisid viise, kuidas vananemisprotsessi oskuslikumalt juhtida. Teised olid
skeptilised. Üks üheksakümnendates eluaastates naine märkis: “Noormees, ma ei
ole vana. Vananemine on müüt. Minu meelest on see mõttetu, mida sa teed.”
Teised olid palju nooremad. Kahekümne seitsme aastane kommentaator kirjutas, et
ta mõistis äkki, et saab vanaks.
Selleks, et avardada
omaenda vaatenurka, hakkasin korraldama ühepäevaseid vananemisseminare. Ma
alustasin buda keskustes, mille külastajad olid tuttavad nende harjutustega,
mida ma õpetasin. Esimestest seminaridest sain ühe tähtsa õppetunni: olenemata
sellest, kui hästi osalejad meditatsiooni valdasid, oli nende harjutuste
ühendamine vananemiskogemusega neile uus ja põnev idee. Oma esimese seminari
lõpul küsisin osavõtjatelt, kui paljud tahaksid seda veel teha, ja kõik käed
kerkisid.
Kild killu,
blogipostitus blogipostituse, seminar seminari haaval hakkasid selle raamatu
osad aegamisi kuju võtma. Nagu võid sisukorrast näha, uurib iga peatükk
vananemiskogemuse eri tahku. Neid peatükke ei pea lugema järjestikku. Kui
vananemine tekitab sinus masendust, alusta 4. peatükist “Mulle meeldib vanaks
saada”. Kui sa nõustud üheksakümneaastase skeptikuga, kes ei uskunud
vananemisse, siis võib sind aidata 5. peatükk “Mulle ei meeldi vanaks saada”.
Neljakümneaastase lugeja vajadused ja huvid erinevad kaheksakümneaastase
omadest. Vananemine toimub astmeliselt, nagu näitab 2. peatükk, ning oma astme
määramine võib aidata sind sellest raamatust täit kasu saada.
Ma olen lisanud kaks
peatükki ka sellest, mida teadlastel, arstidel ja psühholoogidel on vananemise
kohta öelda. 70 miljoni viiekümne- ja kuuekümneaastase beebibuumeri uurimine on
avar tööpõld. Pole üllatav, et füüsiline treening ja dieet on tervisliku
vananemise võtmeks – teadusuuringud ei jäta siin kahtlust. Kuid teiste
teenimine, tervete inimsuhete ülalhoidmine, looduses viibimine ja aktiivne
vaimuelu – selle raamatu kesksed teemad – on sama tähtsad. Sisemine ja väline
vananemine käivad käsikäes. Kui me ei leia sisemist rahulolu, millest rääkis
Suzuki, ei piisa rahuloluks ainult treeningust ja dieedist.
Iga peatükk sisaldab
kaemuslikke mõtisklusi, mille eesmärgiks on arendada vananemise mingi tahuga
seotud vilumust, oskust või tarkust. Mõned neist harjutustest keskenduvad
kehale ja hingamisele, et toetada psüühikat ning leevendada muret ja kahetsust.
Mõned aitavad tekitada tänutunnet, lihvides meie väärtushinnanguid ja õpetades
teiste teenimisest rõõmu tundma. Mõtisklus teemal “lihtsalt olemine” on
selleks, et ühendada meid omaenda jumaliku olemusega – paigaga, kust kõik elav
on tulnud ja kuhu kõik elav läheb. Viimased peatükid aitavad koostada isiklikku
“päeva eemal” – aega istuda, jalutada, hinnata ja uueneda.
Kõik muutub, jah,
kuid sellel tõel on kaks külge. See on tõsi, et kõik, mida me armastame, on
määratud muutuma, vananema ja hääbuma. Kuid samamoodi on tõsi, et iga hetk toob
endaga uusi võimalusi. Me ei tohi lubada oma väljakujunenud arusaamadel vananemisest
võtta endalt neid võimalusi. Üks minu budismiõpetaja armastas ütelda: “Iga
hingetõmme toob uued võimalused.” Seega, kui me ütleme, et kõik muutub, peame
lisama, et kõik on kasutatav – eriti võib-olla meie kõrge iga.
Kord tõstis üks minu
seminaril osaleja käe ja ütles naljaga pooleks: “Ma olen viiekümne kaheksane ja
tean, millises suunas liigun – allamäge. Siit läheb kõik allamäge.”
Ma mõtlesin hetke ja
vastasin: “Ma pole kindel, et sellega nõustun, aga kui sul isegi on õigus,
tuleks tegelikult küsida, kas sa lihtsalt libised allamäge või hoiad rooli.”
Ma loodan, et see
raamat aitab sul rooli hoida. Ma olen proovinud süüdata taevas mõned tähed, mis
aitavad sul kursil püsida. Vananemine on meie kontrolli alt väljas, kuid see,
mismoodi vananeme, sõltub meist. Ma kutsun sind endaga sellele teekonnale, et
avastada, kuidas nautida vananemist täiel rinnal.
1. Peatükk
Välgulöök
Noorus ja vanadus
Kui ma olin umbes
kaheteistkümneaastane, tuli isa ühel päeval minu tuppa, käes raamat. Ta oli
tookord neljakümnendates eluaastates.
“Ma tahan sulle
midagi näidata,” ütles ta.
See oli luuletaja
Robert Gravesi autobiograafia. Esikaanel oli noore Gravesi foto –
mustajuukseline nägus mees, täis elujõudu ja lootust. Mu isa keeras raamatu
teistpidi ja näitas tagakaanelt Gravesi sellisena, nagu ta oli nüüd: valged
juuksed, kortsuline nägu, kurbusega looritatud silmad.
“Vaata seda,” ütles
isa, keerates raamatut kord üht-, kord teistpidi, demonstreerides mulle
jahmatavat muutust noorest vanaks ja vastupidi. “Sina ei suuda seda mõista,”
ütles ta siis, asetas raamatu mu voodile ning lahkus sama äkki, kui oli tuppa
astunud.
Ma polnud kogu selle
aja jooksul sõnagi lausunud. Ma tajusin isa kohmetust ja tema taotlus liigutas
mind, kuid tal oli õigus: ma ei mõistnud tõepoolest – nagu ma ei mõistnud ka
Suzukit, kui ta rääkis vanaduse nautimisest. Nüüd, kuuekümne neljasena, ma
mõistan ja tänan isa selle ammuse teo eest. Vana mõistab noort paremini kui
noor vana. Minu isa püüdis ületada kuristikku, mis lahutab vanadust noorusest,
ja puudutada mind oma vaevaga omandatud tarkuse võlukepiga, kuid ei suutnud. Ta
oskas ainult näidata kahte fotot ja soovida edukat teekonda täiskasvanuikka.
Kui Suzuki ütles, et
kõik muutub, siis oleks ta võinud sama hästi öelda: “Kõik vananeb.” Just seda
püüdis mulle näidata minu isa.
Mõistuse tasandil me
teame seda. Me teame, et kõik vananeb; me näeme seda igal pool enda ümber.
Mitmes mõttes on meie elu nagu maja, kus elame, või õhk, mida hingame – teada-tuntud
tõsiasi, mida vaevu märkame. Aga kui me saame vanemaks, siis on seda tõsiasja
raskem eirata. Vananemine pole lihtsalt muutus, vaid pöördumatu muutus –
paremuse või halvemuse poole. Me pole saanud loodetud ametikõrgendust ja nüüd
ei saa seda enam kunagi. Või me saime ametikõrgenduse ja elu pole enam eales
endine! Me oleme vaesed. Või me olime kunagi vaesed, aga enam ei ole. Meil on
põlv haige ja isegi operatsioonist pole abi. Või operatsioon õnnestus ja me
saame jätta hüvasti valuga, mida nii kaua talusime. Me tahtsime alati lapsi,
kuid nüüd oleme nende saamiseks liiga vanad. Või me adopteerisime lapse,
kellest sai meie alatine rõõmu-allikas. Nii või teisiti – meie elus on asju,
mis toovad kaasa muutusi.
Pöördumatu muutus on
teistsugune, sest siis pole tagasiteed. Selle võidud on meile toeks, selle
kaotused jätavad jälje. Tegelik küsimus, millele see raamat aitab vastata,
kõlab: mida sellega peale hakata? Enamikus maailma paikades elavad inimesed
tänapäeval kauem kui kunagi varem. Sajand tagasi oli oodatavaks elueaks
nelikümmend viis, nüüd on kaheksakümmend aastat. Elu kaheksakümnesena,
üheksakümnesena, isegi üle saja-aastasena on tänapäeval reaalne võimalus, mis
muudab viiekümnendad ja kuuekümnendad eluaastad mitte maharahunemise, vaid
hoovõtu ajaks – kuigi me võime selles kahelda. Ühiskond ei ole veel mitmes
mõttes omaks võtnud neid uusi tõsiasju elu kohta, ja meie samuti. Me peame
suhtuma väljavaatesse elada kauem uutmoodi ja küsima endalt, kuidas seda ajalt
saadud erilist kingitust kõige paremini kasutada.
Ma arvan, et
vananemine võiks olla suurepärane aeg tegelda oma siseeluga – vaimsete
harjutuste aeg. Põhjus, miks see peaks nii olema, sisaldub eaka Robert Gravesi
pildis, mida ma siiani elavalt mäletan. Gravesi valged juuksed ja kortsuline
nägu näisid jutustavat minu isale kaotusest, mida ta ise koges oma hilise
keskea pettumuste kaudu. Aga mina nägin midagi, mis tekitas soovi raamat avada
ja lugeda. Vanal Robert Gravesil oli targa inimese nägu – see oli inimene, kes
teadis midagi tähtsat. Ma tahtsin teada saada, mis see oli ja kuidas ta oli
selleni jõudnud. Kui keerasin lehti ja jälgisin Gravesi elukäiku noorusest
täiskasvanuikka ja viimaks vanadusse, sain aimu, mida tähendab elada rikast ja
täisväärtuslikku inimelu algusest lõpuni. Ja nüüd, kui ma ise olen elu lõpule
lähemal kui noorusele, mõistan, et Gravesi raamatu lugemisega tookord ammu
algasid minu ettevalmistused selle raamatu kirjutamiseks.
See raamat räägib
vananemise ja vaimse praktika seostest. See pakub palju erinevaid vaimseid
harjutusi, nõuandeid ja ideid, mis aitavad hästi vananeda, kuid toetub ka
eeldusele, et vananemiskogemus on uks vaimsesse praktikasse, mis ületab ühe
religiooni või uskumuse piirid.
Välgulöök
Kui isa tormas
tuppa, Gravesi raamat käes, ütles ta sellega minu meelest, et tema
noorpõlveunelmad on käest libisenud, ja küsis, kuhu ta on teel ja mida tegemas.
Minu isa, iseõppinud
mees, kes luges õhtuti Kreeka filosoofe ja mõtiskles sügavuti elu üle, oli
adunud universaalset tõde. Ma olen kuulnud selle kogemuse erinevaid versioone
paljudelt inimestelt, kellega olen nende vananemisest rääkinud, ja hakanud seda
nimetama välgulöögiks.
Välgulöök on hetk,
mil me mõistame tõeliselt oma vananemist ja suudame näha selle tegelikku
tähendust kogu oma elule alates algusest, mida me ei mäleta, kuni lõpuni, mida
me ei tea. Selle hetkeni, hoolimata oma east, veedame suure osa ajast elu
tegelikule tähendusele mõtlemata. Pärast välgulööki on kõik teisiti. Me oleme
jõudnud murdepunkti. Me oleme lakanud nägemast asju sellistena, nagu soovime
näha, ja suudame kas või ainult hetke näha neid sellistena, nagu need
tegelikult on.
Välk võib sisse lüüa
häirival või negatiivsel viisil, nagu juhtus minu isaga, või ka positiivselt,
nagu toimus viiekümne seitsme aastase Katherine’iga, kohaliku poliitiku
tiimijuhiga.
Viibisin ühel
suvisel pärastlõunal tema elutoas, imetledes võbelevaid haavalehti avatud akna
taga, kuna pisut ametliku moega Katherine istus diivanil ja vastas vaikselt
minu küsimustele. Kui küsisin, kas on midagi, mis talle vananemise juures
eriliselt meeldib või naudingut valmistab, lõi tema nägu särama ja ta vastas:
“Minu lapselaps!”
Ta sirutas käe, et
võtta kohvilaualt album. Järgmised minutid veetsime perekonnapilte vaadates.
Seejärel pakkus ta, et toob oma sülearvuti, kus on veel fotosid, kuid ma
keeldusin.
Intervjuu edenedes
küsisin Katherine’ilt, kas ta oskab öelda, kuidas on lapselapse sünd muutnud
tema suhtumist vananemisse.
Naine muutus mõtlikuks.
“Kõlagu veidralt,” ütles ta viimaks, “kuid see tekitab minus tunde, et mu elu
on tõepoolest midagi väärt. Kas pole kummaline?” Naine naeris. “Ma ei tundnud
seda, kui mu enda lapsed sündisid, ja ma olen elus palju saavutanud.”
Minu isa ja
Katherine esindavad vananemise kahte eri tahku: eaka Robert Gravesi kortsuline
nägu ja värske vanaema rõõmus naeratus. Kahetsus ja rõõmustamine on vananemise
võrdselt tähtsad osad. Need kaks aspekti kerkivad selles raamatus esile väga
erineval moel.
Abikaasad Alan ja
Christina sattusid vananemisega silmitsi ühel hommikul, kui nende telefon
helises.
Alan ja Christina
Ma kohtusin nendega
esmakordselt heategevusüritusel, kus koguti raha budistlikule rühmitusele,
millesse nad kuulusid. Lahke ja sõbralik paar, mõlemad pealtnäha
viiekümnendates eluaastates. Alan oli pikk sportliku kehaehitusega,
halliseguste juustega mees. Pärast paariminutilist jutuajamist sain teada, et
ta oli keskkooli ajalooõpetaja ja jooksutreener. Kahvatu jumega sihvakas
Christina oli kohalik kunstnik, kellel oli tulemas personaalnäitus.
Nad küsisid, millega
mina tegelen, ja ma rääkisin, et kirjutan raamatut vananemisest. “Kas teil on
mingeid mõtteid?” küsisin.
“Ei,” vastas Alan
pisut ebaleva naeruga, “ma olen alles eitamisstaadiumis.”
“Meile ei meeldi
sellest rääkida,” lisas Christina.
Järgmistel päevadel
läksid minu mõtted ikka ja jälle tagasi sellele vestlusele. Siin oli kaks
edukat intelligentset inimest, kellel oli raske rääkida teemal, mis võis olla
tähtis neile mõlemale. Kui Christina ütles “Meile ei meeldi sellest rääkida!”,
äratas see minu huvi. Ma tahtsin teada, mida ta mõtles.
Seepärast võtsin
nendega ühendust ja küsisin, kas võiksime oma vestlust jätkata. Järgmisel
nädalal istusin nende elutoas ja rüüpasin veini, ümbritsetuna sporditrofeedest
ja Christina värvikatest maalidest.
“Nii,” ütles
Christina, asetades lauale suupistekandiku, “mis te oma raamatule nimeks
panete?”
“Vananemine kui
vaimne harjutus,” vastasin mina.
“See on huvitav
kombinatsioon,” arvas Christina.
“Vaimsete harjutustega
me tegeleme,” ütles Alan. “Me mõlemad mediteerime igal hommikul enne sööki.” Ja
lisas naerdes: “Kui ma just sisse ei maga. Christina on järjekindlam kui mina.”
“See aitab meil
nooreks jääda,” seletas naine.
“Vähemalt oli meil
selline plaan,” lisas Alan.
“Mitte et me vanad
oleksime,” ütles Christina. “Alan jookseb endiselt maratonidel. Mina kaalun
pärast kahte last enam-vähem samapalju kui kolledži ajal. Meil oli plaanis
igavesti nooreks jääda – kuni Alanile helistati ja me saime teada, et tema
kolledžiaegne toakaaslane oli saanud südameataki ja surnud. Siis, kui ta oli
parajasti jooksmas.”
“Bill oli kolledži
jooksustaar,” jätkas Alan, “ta tegi kahesaja meetri jooksus kooli rekordi. Ja
see juhtus just temaga!”
“Alan ei suuda
pärast neid uudiseid hommikuti jooksmas käia,” ütles Christina.
“Ära liialda,” segas
Alan kiiresti vahele, “suudan küll. Kuid see tekitab õudust. Ma püüdsin
järgmisel hommikul mediteerida nagu tavaliselt, kuid mõtted püsisid Billil ja
tema lastel, sellel, kui tugev ta füüsiliselt oli, ning kõigil meie ühistel
headel aegadel.”
Me istusime
kolmekesi veidi aega vaikides, siis ütles Christina: “Mina tunnen natuke
teisiti kui Alan. Kas te teate, et mul tuleb näitus?”
“Jah,” vastasin. “Ma
olen plakateid näinud.”
“See on minu esimene
personaalnäitus,” ütles naine, “ja ma olen juba rääkinud inimestega näituse
korraldamisest New Yorgis. Kunstnikud peavad kasvama. Minu maalid on praegu
paremad kui kümne aasta eest. Ma arenen endiselt ja tunnen ikka veel, et olen
oma nägu leidmas. Ma ei hooli vananemisest. Senikaua kui saan maalida, olen
õnnelik. Alaniga on teisiti. Tema tunneb kõike oma kehaga. Kui ta jätab ühel
päeval jooksma minemata, muutub ta pahuraks.”
“Ei muutu,” vaidles
Alan.
“Nii et minul on
selline suund,” ütles Christina, “aga Alan on tema ise staadionil.”
“See on õige,” ütles
Alan, “ma olen treener! Minu jaoks on tähtis võidukas meeskond.”
“Näib, et te suhtute
vananemisse erinevalt,” ütlesin mina.
“Kas see on
probleem?” küsis Alan.
“Ma ei tea,”
vastasin, “kuid te mõlemad olete sellest rääkinud ja kindlasti ka mõtelnud. Ma
kohtun paljude inimestega, kes ei ole sellele veel tähelepanu pööranud.
Inimesed peavad vananemisele tähelepanu pöörama, ükskõik mida nad seoses sellega
tunnevad. Tähelepanu pööramine on peamisi asju, mida ma õpetan.”
Tähelepanu
Sõna “vaimne” võib
tähendada paljusid erinevaid asju. Osale seostub see religioossusega, teistele
üleüldisema harmoonia või üksolutundega. Mõned inimesed ütlevad, et nende vaimseks
harjutuseks on rannal kõndimine või enne hommikusööki vaikselt diivanil
istumine. Hiljutised uuringud näitavad, et 15 protsenti ameeriklastest – umbes
45 000 000 inimest – väidab, et ei ole seotud ühegi konkreetse religiooniga,
kuid väärtustab ja otsib oma elus vaimsust. See ütleb mulle, et vaimsed
harjutused on üldinimlik väärtus, ja ma püüan määratleda vaimseid harjutusi
piisavalt avaralt, et need hõlmaksid kõiki inimesi.
Vananemisele
tähelepanu pööramine on tähtis, sest vananemine ise on tähtis. Sellel on kaalu.
Vananemine, nagu igasugune vaimne praktika, on seotud elu alustega. Kui ma
õpetan algajatele mediteerimist, siis palun mõnikord inimesi öelda alustuseks
paar sõna selle kohta, mis neile päriselt korda läheb – teisisõnu, nimetada oma
põhilised vaimsed väärtused. Sõnad, mis ruumisviibijad ütlevad, haakuvad
omavahel, moodustades justkui luuletuse või palve.
PEREKOND
HEASÜDAMLIKKUS
OLLA HEA INIMENE
TEADMINE, KUIDAS OMA
ELU ELADA
AIDATA TEISI INIMESI
TARKUS
TEGELEMINE
KANNATUSTEGA
ÕPPIMINE, KUIDAS
OLLA ÕNNELIK
JÄTTA MAAILM ENDAST
MAHA PAREMANA, KUI SEE OLI MINU SAABUDES
Ma olen kuulnud
palju sarnaseid mõtteavaldusi. Miks see peaks kedagi üllatama? Need sõnad
esindavad universaalseid vaimseid väärtusi. Tähelepanu pööramine asjadele,
millel on kaalu, on vaimse praktika tuumaks. Sellest räägib lugu Ikkyust, 14.
sajandil elanud ekstsentrilisest Jaapani zen-õpetajast.
Kord tuli Ikkyu
juurde jõukas patroon, kes soovis temalt kalligraafilist kirjarulli, mis
väljendaks sügavat vaimset tõde. Ikkyu võttis paberilehe, pintsli ja tindi ning
kirjutas ainult ühe hieroglüüfi, mis tähendas “tähelepanu”.
Siis pani ta pintsli
käest.
Tavaliselt sisaldab
zen-luuletus looduskirjeldust, näiteks midagi ploomiõitest või männiokstest, ja
paari tarkusesõna. See, mida Ikkyu kirjutas, ei vastanud patrooni ootustele.
Patroon kummardus ning näis, et ta uurib väga tähelepanelikult, mida Ikkyu oli
kirjutanud, kuid mõne hetke viisakalt oodanud, nõjatus tahapoole ja ütles:
“Võib-olla pole meister veel oma luuletust lõpetanud.”
Ikkyu võttis pintsli
ja kirjutas esimese hieroglüüfi alla veel kord “tähelepanu”.
Nüüd seletas
ilmselgelt pahane patroon, et oli oodanud luuletust, mida jagada inimestega,
kes tihti tema kodu külastavad. “Paljud minu sõbrad on olnud sinu templi helded
toetajad,” lisas ta lõpetuseks.
Ikkyu, kes oli
samuti veidi pahane, haaras pintsli ja kirjutas sama hieroglüüfi kiiresti veel
kolmandat korda: tähelepanu, tähelepanu, tähelepanu!
Kui patroon oleks
olnud tähelepanelikum, siis oleks ta võib-olla mõistnud, et Ikkyu mitte ainult
ei kirjutanud luuletuse asemel ikka ja jälle hieroglüüfi “tähelepanu”, vaid ka
õpetas tähelepanemist. Ikkyu ütles enesega rahulolevale patroonile: “Pane just
praegu tähele oma meeleseisundit! Miks sa siin oled? Kas sa oled ahne? Kas sa oled kõrk? Või
auahne? Kas ei taha sa minult lihtsalt midagi, millega oma rikastele sõpradele
muljet avaldada?”
Tähelepanu pööramine
ei ole alati vaimne harjutus. Tähelepanust saab vaimne harjutus siis, kui see
keskendub vaimsetele väärtustele. Ikkyu mõistis patrooni tegelikke motiive ja
otsustas muuta selle hetke vaimseks õppetunniks.
Vananemine sunnib
meid tavaliselt pöörama tähelepanu tegelikult toimuvale. Minu isa sattus
silmitsi oma pettumustega. Alan oli vastakuti surelikkusega. Katherine, kui tal
paluti mõtelda vananemisest, seisis silmitsi oma saavutustega – ja tundis
ennast hästi.
Kaemuslikke
mõtisklusi
Välgulöök
KUIDAS SA ENNAST TUNDSID?
Ma tean, millal välk
mind tabas. See juhtus siis, kui istusin arsti kabinetis ja ta ütles, et mul on
vähk. Ma olin kolmekümne kuue aastane ega olnud selle ajani kuigivõrd mõtelnud
enda vananemisest. Olin oma elu parimates aastates, kõik oli kulgenud vastavalt
ootustele. Ma lahkusin arsti juurest täiesti muutununa. Mulle tundus, et
vananesin ajaga, mis kulus arsti juurest koju sõitmisele, kakskümmend aastat.
Millal tabas välk
sind? Kas sa suudad meenutada kindlat sündmust, mis muutis sinu mõtteid
vananemisest, nagu juhtus minu isaga, Katherine’iga, Alaniga?
Kui suudad, siis keskendu
sellele mälestusele. Pane oma mõtted kirja. Uuri selle hetke iga detaili,
häälesta ennast tunnetele ja emotsioonidele, mida tookord kogesid.
Kas see oli
positiivne või negatiivne kogemus? Anna sellele tundele nimi, leia selle
iseloomustamiseks sõna.
Kui tunne oli
positiivne, kas see muutis sinu suhtumist vanakssaamisse? Kui nii, siis kuidas
sa muutust kirjeldaksid?
Esita sama küsimus,
kui tunne oli negatiivne.
Mulle meenus
negatiivne tunne, kui seda harjutust sooritasin. Ma olin arsti juurest koju
sõites segaduses ja ärevil, kuid mitte vähi, vaid selle pärast, mida öelda oma
naisele Amyle.
Aga tema võttis
teadet rahulikult. Ta oli kindel nagu kalju ja see andis mulle jõudu öelda:
“Olgu, ma ei sure.” Ma nägin sel hetkel vaimusilmas, et elan vanaks, et mul on
pikk elu.
Kuidas sina ennast
tundsid, kui välk sisse lõi? Ja kuidas see tunne muutis sinu suhtumist
vananemisse?
KUIDAS NÜÜD LÄHEB?
Paar kuud pärast
intervjuud uurisin, kuidas Alanil läinud on.
“Kuidas nüüd läheb?”
küsisin talt. “Kas sa oled jälle jooksma hakanud?”
“Oo jaa,” vastas ta
naerdes, “minu hirmud kestsid ainult paar päeva. Kuid iga päev, kui jooksen,
mõtlen Billile. Ta on nüüd minu sõber täiesti uuel viisil. Ta aitab mul meeles
pidada, kui hea on olla elus ja omada tervet keha, mis suudab endiselt joosta,
ja et keegi meist ei tea, mis saab edasi. Ma pole kunagi varem sellistest
asjadest mõtelnud.”
Kuidas sinul nüüd
läheb? Kuidas on hetk, mil välk esimest korda sisse lõi, mõjutanud sinu
praegust elu? Kas see mälestus on tuhmunud või endiselt elav? Kas selliseid
hetki on veel olnud, igaüks rajatud eelmisele? Pane kirja lause, mis kirjeldab,
kuidas sa ennast praegu tunned. Loe see endale ette. Kas sinu praegune mina on
mineviku õppetunnid täielikult omandanud?
Millise vaimse
õppetunni andis sulle välgulöögi hetk?
Mina kirjutaksin, et
see oli päev, mil ma kasvasin suureks.
Kakskümmend viis
aastat hiljem on see vaimne õppetund minu jaoks endiselt elav. Ma arvan, et
kogu meie vaimne elu on selline. See voolab nagu maa-alune jõgi, ilmudes
aeg-ajalt nähtavale, et aidata meil meeles pidada, mis on tõeliselt tähtis ja
kes me päriselt oleme – kui me sellele ainult tähelepanu pöörame.
2. peatükk
Vananemise
astmed
“Ma olen kakskümmend
seitse ja sain äkki aru, et jään vanaks,” ütles Howie oma elektronkirjas. Kui
vaatan tagasi ajale, mil olin ise kakskümmend seitse – minu poeg oli äsja
sündinud ja ma alles õppisin zen-preestriks –, siis mulle ei tulnud küll
vananemine kordagi mõttesse, nii et mul oli pisut raske mõista, mida Howie
silmas pidas. Kuid ma tänasin teda tema kaemuse eest. Igaüks kogeb vananemist
erinevalt.
“Ma olen
seitsekümmend kolm ega ole ennast kunagi nooremana tundnud,” kirjutas Jerry
vastuseks ühele minu blogipostitusele. Ma võisin ainult kujutleda, milline
oleks Howie ja Jerry omavaheline vestlus, kui ma need kaks kokku viiksin ...
Osa inimesi saab
kuuskümmend, enne kui võib öelda: “Ma mõistsin äkki, et jään vanaks.” Ja teised
elavad kogu elu, kinnitades: “Ma pole ennast kunagi nooremana tundnud.” Igaüks
vananeb omamoodi. Ometi on vananemisteekonnal äratuntavad astmed ja
emotsioonid.
Esimesel astmel,
milleks on välgulöök, on peamiseks emotsiooniks üllatus. Me oleme jahmunud
ootamatust äratundmisest “Ma jään tõesti vanaks!” ja üllatunud, et alles nüüd
sellest aru saime.
Järgmine aste,
äratundmine, võtab maad, kui võrdleme ennast sellega, millised me varem olime –
kas kiitvalt või laitvalt. Me vaatame tagasi “vanale minale” ja näeme, kuivõrd
see vastab praegusele “uuele minale”. Kui meile meeldib olla oma praeguses
vanuses, valmistab võrdlus rõõmu, kui mitte, tekitab kahetsust.
Kohanemise aste
algab, kui me ei võrdle ennast enam minevikuga ja tunneme end hästi oma
praeguses vanuses.
Viimane aste,
nõustumine, saabub, kui oleme täielikult kohanenud.
Nagu Howie ja Jerry
vastustest näha, võib iga aste avalduda igas vanuses ja need astmed ei järgne
üksteisele kindlas järjekorras. Mõnikord läbime neid emotsionaalseid tsoone
rohkem kui korra.
Äratundmine
Inimesed jõuavad äratundmisele,
et nad saavad vanaks, erineval viisil, kuid enamasti siis, kui nende vanemad
haigestuvad või surevad. Seniajani, olenemata vanusest, mõtleme endast kui
noortest – võrdluses oma vanematega. Kunagi olime ju nende kodus lapsed ja
südames jääme neiks alati.
Kuid lõpuks jäävad
vanemad haigeks ja vajavad meie abi. Äkki mõistame täiskasvanuks saamise
tähendust: nemad muutuvad väikeseks, nagu oleksid meie lapsed – rollid
vahetuvad ja see viib kõik ümberringi tasakaalust välja. See draama võib alata
äkki, kuid järgnev kestab sageli kaua. See on veniv liikumine, mis võib võtta
kuid või aastaid. Kohanemisprotsess, olgu pikk või lühike, on veel üks
äratundmise näide.
Anna, edukas
koreograaf ja tantsuprodutsent, koges seda, kui tema isal ja seejärel ka emal
diagnoositi Alzheimeri tõbi. Enne seda polnud Anna kuigivõrd vananemisele
mõtelnud. Tal oli tantsija füüsis ja nooruslik energia, tema jaoks tähendas
lõõgastav puhkus kas paadimatka kärestikulisel jõel või mägironimist. Ta ütles
oma vanust – nelikümmend seitse – inimestele uhkusega ja armastas kuulda alati
sama vastust: “Sa teed nalja! Sa näed kümme aastat noorem välja.”
Aga kui väikesest
kliinikust naise kauges kodulinnas saabus see kaksikdiagnoos, muutus Anna elu
täielikult.
“Ma ei suuda sulle
kirjeldada, kui kurnav see oli,” ütles Anna, kui tema tantsustuudios teed
jõime. “Esiteks kõik need käigud koju vähemalt kord kuus, mõnikord sagedamini.
Siis vaidlused, eriti isaga. Tema meelest olid nad emaga mõlemad täiesti terved
ja suutsid enda eest hoolt kanda. Sellel, et arst vastupidist väitis, polnud
mingit tähtsust.”
“Ilmselt oli
stuudiot raske käigus hoida,” ütlesin, osutades suurele tantsupõrandale.
“Oh, sellega sain
hakkama, minu tantsijatest sõbrad asendasid mind. Kõige hullemad olid lahingud
venna ja õega. Nende jaoks oli probleemi lahenduseks maja maha müüa, autovõtmed
ära võtta ja vanemad niipea kui võimalik hooldekodusse saata. Nad elasid
sealsamas ja oleksid tegelikult võinud vanemate eest hoolitseda – kui oleksid
tahtnud ...”
Anna jaoks oli äratundmine
täis raskusi. “Kui kõik oleks jälle nii nagu varem,” ohkas ta. “Ma tean, et see
on võimatu, kuid keset ööd tunnen ma just nii.”
Ta igatses endisi
aegu, oma “vana mina”, kuid viimaks saabub alati aeg, mil “vana mina” on valmis
lahkuma ja “uus mina” asemele astuma. Anna puhul juhtus see päeval, kui ta
vestles nelja silma all oma vanemate arstiga.
“Kui kaua neil on
veel elada jäänud?” pahvatas ta.
“Mõlemad on
füüsiliselt tugevad,” vastas arst, “nad võivad elada palju aastaid.”
Siis sai Anna aru,
et tema vana elu oli lõppenud. Ta pidi uue rajama.
Kohanemine
Järgmine aste,
kohanemine, on aeg, mil meie emotsionaalne üles-alla kõikumine hakkab vaibuma.
Me saame aru, mille oleme kaotanud. Me vaatame ringi, mis meil veel alles on.
Me teame, et jääme vanaks, ja oleme sellega leppinud. “Uus mina” on tulnud, et
jääda, meie ülesanne on õppida sellega elama ja seda nautima.
Toni Bernhardti,
raamatu “Kuidas olla haige” (How to Be Sick) autori jaoks saabus leppimine õrnusehetkel koos
abikaasaga naerdes.
Toni, endine
õigusteaduskonna dekaan, kirjutab tähtsast hetkest pärast seitset aastat
haigust, kroonilist lõputut vaeva:
Minu abikaasa [Tony]
tuli meie magamistuppa minu juurde voodisse, mis oli saanud mulle koduks. Ma
tervitasin teda sõnadega: “Ma tahan, et ma ei oleks haige.” Tony vastas: “Mina
tahan, et sa ei oleks haige.” Pärast lühikest pausi puhkesime naerma. “Okei,
see sai öeldud.” See oli murdepunktiks meie mõlema jaoks. Me olime 2001. aasta
suvest saadik korranud seda dialoogi kümneid kordi, kuid võttis seitse pikka
aastat, enne kui suutsime kurvastamise ja sageli ka pisarate asemel naerda.
Senikaua kui me
võrdleme ennast noorema ja parema endaga (kes võib tunduda parem ainult
tagantjärele), töötame vastu võimalusele saada vanemaks ja targemaks. Kohanemise
tarkus algab valmisolekust lasta lahti sellest, kes me olime enne, ja võtta
omaks see, kes oleme nüüd.
Vaimses plaanis
tähendab selline järeleandmine muutusega kohanemist ja nõustumist. Kui muutus
toob kaasa midagi head, siis see meeldib meile. Kui see toob kaasa midagi
halba, siis sõdime sellele vastu. Buddha oli üks esimesi religioosseid
õpetajaid, kes kuulutas tõde pidevast muutumisest ja selle mõjust inimese
elule. Kuigi me ei ole samad inimesed, kes olime viieteistkümneselt,
kahekümneselt, kolmekümneselt, neljakümneselt, hoiab üks osa meist kramplikult
kinni arvamusest “Ma olen ikka ja alati mina ise”. Meie sisemine enesetunnetus
igatseb püsivust.
Buddha õpetuse
keskmeks on tõde, et püsivus on illusioon. Me muutume kogu aeg, nagu ka kõik muu
meie ümber. Kui oleme noored, siis ei pööra me sellele enamasti tähelepanu, ent
kui saame vanemaks, pole meil valikut. Muutused – aastate pidev vool –
jälitavad meid, me kuuleme nende samme igal juubelil ja sünnipäeval, märkame
iga sõnumit ja meili lugedes, mille on saatnud hea sõber, kes on jäänud
haigeks; me näeme neid oma ema või isa lahkudes.
Kohanemisperioodi
väljakutseks on küsimus, kui paindlikuks me osutume, kui füüsilise kulumise
märgid saavad meie maailmas nähtavaks. Üks hiljutise vananemisuuringu selge
järeldus on, et need, kes jäävad – füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt –
paindlikuks, kohanevad raskustega paremini, püsivad tervemad ja elavad kauem.
Paindlik kohanemine
on kõige parem strateegia pidada vananemisega sammu, olla avatud ja tekitada
uusi võimalusi. Me peame meeles pidama, et muutumine on alati kaksipidine – see
ei tähenda üksnes füüsilist kulumist, vaid ka uusi algusi.
Kohanemine
Kõige vanem inimene,
keda ma olen intervjueerinud, on Sarah, saja viie aastane väärikas daam, kes on
aeg-ajalt osalenud minu meditatsioonigrupis. Nooruses oli Sarah kooliõpetaja.
Viiekümnendatel eluaastatel loobus ta õpetamisest ja pühendus botaanikale. Tal
oli annet märgata taimi, millest teised mööda vaatasid, ja temast sai kohalik kuulsus
haruldaste sortide avastajana, üks taim on saanud koguni tema järgi nime.
Seitsmekümnendatel eluaastatel püüdis Sarah pensionile jääda, kuid avastas, et
see on igav.
Oma üheksakümnendal
eluaastal hakkas naine, kes oli lesestunud, kuid elas endiselt oma kodus,
tegelema kudumisega. Mõne aastaga sai temast meisterkuduja ja päeval, kui teda
külastasin, istus ta verandal, ümbritsetuna oma mitmekihilistest kootud
seinavaipadest.
Kui ma istet võtsin,
et intervjuud alustada, tundsin, et tema vanus heidutab mind. Ma polnud kunagi
varem nii vana inimesega rääkinud ja tundsin end äkki rumalana. Ta oli peaaegu
kaks korda vanem kui mina.
“Mis tunne on olla
saja viie aastane?” alustasin.
Hetkeks tõmbusid
naise huuled ärritusest kokku, kuid siis ta leebus.
“Noormees,” ütles ta
(kui kaua polnud keegi mulle nõnda öelnud!), “vaadake ringi. Vaadake seda
kõike.”
Ta viipas käega
vaipadele, mis teda ümbritsesid.
“Kui ma neid vaatan,
siis olen õnnelik,” ütles ta. “Tõesti! Ma olen õnnelik. Ma elasin oma elu ja
tegin, mida tahtsin. Te tahate teada, mis tunne on olla mina? Olla saja viie
aastane – justkui see tähendaks midagi. Mina tegin need, s e e olen mina. Ma
tegin, mida tahtsin.”
Mul oli oma esimese
küsimuse pärast piinlik. Proovisin uuesti: “Mis on teie arvates kõige tähtsam
õppetund, mille olete oma elus saanud?”
Ta saatis mulle
kiire läbitungiva pilgu, vaatas maha ja ütles vaikselt: “See on minu elu, teist
mul ei ole.”
Igaüks ei jõua oma
elu lõpuks selleni, milleni Sarah – kõigi oma oskustega, tehes tööd, mis valmistab
rõõmu. Osa inimesi lõpetab elu pettumusega.
Kuid vaatamata
kõigele võib igaüks öelda, nagu Sarah ütles: “See on minu elu, teist mul ei
ole.”
Kui astmed on samaaegsed
Mõnikord kogeme
kõiki neid astmeid väga lühikese eluperioodi vältel. Mainisin juba hetke, kui mina sain välgutabamuse.
Sellele järgnes aasta kestev teekond, mille käigus läbisin kõik neli vananemise
astet välgulöögi šokist kuni sügava nõustumiseni.
Pärast aastaid
kestnud zen-preestrikoolitust töötasin kolmekümne kuueselt firma tegevjuhina ja
mu vererõhk hakkas tõusma. Enamik arste oleks seostanud seda tööstressiga ja
kirjutanud tablette, kuid minu arstil oli aimdus. Ta saatis mind erinevatele
uuringutele ja ultraheli näitas, et mu vasaku neeruga polnud kõik korras. Järgnesid
uued testid, siis CAT-skaneering ja lõpuks arsti teade: “Teie neeru tagaküljel
on suur kasvaja. Me arvame, et see on mingit liiki lümfoom.”
Arst köhatas, ta oli
ainult paar aastat minust vanem ja see hetk oli ka talle raske. “Lümfoomil on
tavaliselt päris hea prognoos,” ütles ta julgustavalt. “Kui vähki põdeda, siis
see on üks parimaid variante.”
Üks parimaid
variante! Milline mõte!
“Ma mõtlen oma
perekonnale,” kogelesin. “See on ainus, millele ma mõtlen.”
“Mina teie asemel
mõtleksin samuti. Aga ärgem tehkem esialgu mingeid otsuseid,” ütles arst,
“liigume üks samm korraga.” Kuid minu jaoks hakkas aeg äkki liikuma valguse
kiirusega ja mingi “üks samm korraga” ei tulnud kõne allagi. See kõik juhtus
ühekorraga.
Ma sõitsin koju,
hoides kramplikult roolirattast. Kui olin naisega rääkinud, istusime peaaegu
pimedas köögis laua taga, suurt midagi lausumata. Ma suutsin vaid korrata: “Ma
ei tea, mis saab.”
Nii tabas välgulöök
mind – raksatas vanuses, mil oskasin seda kõige vähem oodata. Sel õhtul ja järgmistel
päevadel mu elu suuresti peatus. Ma ei suutnud mõtelda, plaane teha,
igapäevased tegevused, nagu hommikusöögi valmistamine või tööleminek, tundusid
naeruväärseina. Üks osa minust püüdis taastada harjunud elurütmi – ma pean
keetma teed ja unustama uue dilemma –, ent teine osa jooksis ringiratast ja
ägas: “Ma olen suremas!” Hetke, mil olin kindel, et ei sure, oli see osa minust
ilmselt unustanud. Mind tabasid paanikahood.
Paanika ei saa
lõputult kesta. Ehkki olin liimist lahti, tundsin end füüsiliselt hästi – miski
polnud teisiti kui mõni nädal varem. Kui päevadest said nädalad, võttis maad
vähipatsiendi rutiin ja paanika muutus aeglaselt tüdimuseks. Ma veetsin iga
päev tunde mõnes ooteruumis, oodates, millal minu nime hüütakse.
Ma leppisin
aeglaselt faktiga, et olin tõesti haige. Kui mul oli seni olnud kahtlusi, siis
keemiaravi protseduurid – üks iga kolme nädala tagant – tegid mu tõeliselt
haigeks. Ma lamasin voodis, oodates iivelduse ja nõrkuse saabumist. Mõtlesin
lähiminevikust, mil seda kõike veel polnud ja ma elasin pealtnäha normaalset
elu. Võrdlesin seda inimest sellega, kes ma olin nüüd, oma “uue minaga”. Pärast
paari keemiaraviseanssi ei tahtnud ma midagi rohkem, kui unustada see “uus” ja
minna tagasi, olla “vana mina”!
See mõte on
äratundmise tuumaks – oma praeguse enesetunde võrdlemine varasemaga.
Kõik teised minu
ümber jõudsid äratundmisele omal viisil. Amy kohanes kõige kiiremini – tal on
erakordne võime kriisi-olukordadega toime tulla. Ta paistis alati teadvat, mida
teha. Samuti minu koer Ryan. Igal hommikul, kui mu naine ja poeg Ivan tõusid,
et hommikust süüa, tõusis ka tema, kuna mina jäin voodisse. Kui Amy ja Ivan
olid läinud tööle ja kooli, tuli Ryan tagasi magamistuppa, minu juurde
voodisse. Ta teadis, et ma vajan lohutust. Ta jäi senikauaks, kuni suutsin
ennast voodist välja vedada.
Oma üheksa-aastasele
pojale olime öelnud ainult seda, et ma olen haige ja hakkan ennast varsti
paremini tundma. Ivan ei kahelnud selles, kuid nägi, kui nõrk ma olin, ja ta
oli tark poiss. Enne minu haigestumist oli üheks meie lemmikmänguks “tekikaru”.
Ma tõmbasin teki üle pea, urisesin nagu karu ja me maadlesime. Nüüd olin
mängimiseks liiga nõrk.
Ühel pärastlõunal,
kui lamasin voodis ja tundsin ennast kohutavalt, tuli ta magamistuppa ja ütles:
“Isa, kas sa ikka jaksad minuga tekikaru mängida, kui hakkad ennast paremini
tundma?”
Ma kinnitasin talle,
et jaksan.
See oli viis, kuidas
Ivan minu vähiga toime tuli.
Kui ravinädalad
venisid kuudeks, langesin depressiooni. Osalt põhjustas seda ravimite keemiline
mõju, osalt tunne, et see katsumus ei lõpe kunagi või vähemalt ei lõpe hästi.
Ühel palaval suveõhtul puhkasin keldris, kus oli jahe, ja vajusin
meditatiivsesse seisundisse. Ma alustasin üht sisemise küsitluse harjutust ja
“saatsin” oma kehale küsimuse. Zen-koolitusest teadsin, et kehal on oma tarkus
ja sageli teab ta meelest paremini, mis toimub.
Sõnum, mille endale
saatsin, oli: “Ma vihkan seda!”
Vapustav oli
tunnistada, et ma nii tundsin, kuid see oli tõsi. Ma vihkasin haige olemist, ma
vihkasin teadmatust, mis saab edasi, ja ma vihkasin endale tunnistamist, et mul
on sellised tunded.
Kordasin oma
sõnumit: “Ma vihkan seda, vihkan!” Tükk aega ei tulnud mingit vastust. Aga kui
olin juba uinumas, ilmus vastus: “Ma armastan sind!”
Kes seda ütles? Kes
mind armastas?
Ma ei saanud öelda,
et see olin mina – sest mina olin ametis kordamisega: “Ma vihkan!” See hääl oli
minuga seotud, kuid kõrgem või sügavam. Ma puhkesin nutma ja tundsin tohutut
kergendust. Tundsin taas kindlat pinda jalge all. Ühel hetkel vaatasin, kuidas
mu elu käest libiseb, järgmisel tundsin seda enda juurde tagasi tulevat. Olin
põhja tõugatud, aga teel pinnale.
Ma olin lõpuks
emotsionaalselt lahti lasknud “vanast minast”, kellel ei olnud vähki. Kuni
selle hetkeni polnud ma vähki tegelikult tunnistanud – osa minust vihkas seda
ja igatses tagasi endist aega. Kuid mingil jõul oli mu “vanale minale” sõnum –
ja see oli: “Ma armastan sind. Kõik on korras.” Budistina nimetan seda jõudu
Buddha loomuseks. Mõned inimesed võivad seda nimetada jumalikuks kohaloluks või
Jumalaks. Ükskõik kuidas seda nimetada, see jõud aitas mind “vana mina”
seljataha jätta ja avada ennast “uuele”.
Mõned kuud hiljem,
kui pikad raviprotseduurid said lõpuks mööda, istusin oma arsti kabinetis ja
kuulsin teda ütlevat, et vähk on taandunud ega tule arvatavasti tagasi.
“Sa said
suurepäraselt hakkama,” ütles arst. “Sa oled üks optimistlikumaid patsiente,
keda olen eales kohanud.” Ta võttis polaroidfoto, mis oli tehtud minu viimasel
ravikuul – ma olin sellel kiilaspäine ja naeratasin, suu kõrvuni. Ma ei suutnud
täpselt meenutada, millal ta oli selle pildi teinud või miks ma naeratasin, aga
seal see oli.
Arst kinnitas foto
oma kabineti teadetetahvlile. Aastaid hiljem, kui läksin kontrolli, nägin seda
pilti endast: optimistlik vähihaige.
Istusime koos
naisega autosse – tema juhtis, mina olin liiga emotsionaalne. Meenutasin hetke,
kui kuskil minu sees ütles hääl: “Ma armastan sind.” Ma olin jõudnud oma elu
sügava austamiseni viisil, mis poleks saanud eales võimalikuks ilma selle
ootamatu haiguseta.
Ma olin kõige eest
tänulik.
Välgulöök,
äratundmine, kohanemine, nõustumine – kõik toimus minuga üheainsa aasta
jooksul. Kahekümne viie aastaga on mälestused sellest perioodist tuhmunud, kuid
minu nõustumine toimuvaga mitte. Ma pole enam kunagi võtnud oma elu kui midagi
kindlat.
Kaemuslikke
mõtisklusi
TUNDED JA VANANEMINE
Me kogeme vananemist
suuresti oma tunnete kaudu. Kui elu läheb hästi, siis on meil hea olla ja meile
meeldib meie vanus. Kuid olukord võib ootamatult muutuda ja varasema hea
enesetunde täielikult hävitada, või vastupidi.
Näiteks kohtusin ma
Marciaga, kes on samuti meditatsiooniõpetaja ning oli just saanud kätte oma
Medicare’i kaardi. Ta oli endast väljas. “Ma poleks arvanud, et see mind
selliselt tabab,” ütles ta. “See püüdis mind lõksu. Ma tunnen ennast nii
vanana!”
Marcia koges sel
hetkel seoses vananemisega erinevaid tundeid: ärevust, segipaisatust,
pettumust. Objektiivselt võttes oli päev, mil ta sai oma Medicare’i kaardi,
nagu iga teinegi, kuid emotsionaalselt oli see vapustus.
Marcia kogemus on
õppetunniks, milline emotsionaalne läbielamine võib vananemine olla ja kuidas sellised
emotsioonid vananemiskogemust moonutavad.
Selle enesevaatluse
eesmärgiks on uurida oma tundeid seoses vananemisega. Milline sõna kirjeldab
kõige paremini sinu peamist tunnet seoses oma praeguse vanusega? Kas see on
üllatus, kahetsus, kergendus, rahulolu, tänulikkus, ahastus või miski muu? Võta
hetk aega, et häälestada end oma tunnetele, ja anna neile nimi.
Kui sa tunned üllatust,
siis mis sind üllatas? Kas sünnipäev – sinu või kellegi teise? Mõne tuttava
haigus või surm? Mõtle ajale enne seda. Kuidas sa ennast siis tundsid? Mis on
nüüd muutunud?
Kui tunned
vananemisele mõeldes kahetsust, siis mida sa kahetsed? Kahetsuse taga on sageli
mõni teine, olulisem tunne, näiteks hirm, viha või ärevus. Kas see on ka sinuga
nii? Kas suudad jõuda selle sügavama tundeni ja kindlaks teha, mis selle
põhjustas või millega see on seotud? Igaühel meist on oma “Marcia Medicare’i
kaardi” lugu, mingi võib-olla pooleldi ununenud sündmus, mis seob vananemise
tugeva emotsiooniga.
Kui sinu esmane
emotsioon on positiivne – kui tunned rahulolu või tänulikkust –, uuri
protsessi, mis on sind selleni toonud. Anna, kelle vanemad põdesid Alzheimeri
tõbe, jõudis tänulikkuse ja rahuloluni pärast pikka eellugu, ja nii on meie
kõigiga. See lugu väärib meeles pidamist, sest pole lõppenud. Kõik muutub –
tekivad uued väljakutsed, algavad uued eluetapid. Kui sa tunned täna rahulolu,
siis tea, et võid selle kaotada, aga võid ka uuesti leida.
Sõnaga: pööra oma
vananemiskogemusele tähelepanu, vaadates seda läbi tunnete prisma. See, mida
tunned, võib aidata sul mõista, millisel vananemisastmel viibid, ja taibata,
nagu Marcia taipas, et tunded ei ole veel kõik.
VANANEMINE ÜKS HINGETÕMME
KORRAGA
Ma nägin Marciat
uuesti paar päeva hiljem ja küsisin, kuidas ta end tunneb. Ta vastas: “Palju
paremini. Ma veetsin nädalavahetuse meditatsioonilaagrit juhatades ja ürituse
lõpuks sain aru, kui rumal olin olnud. See kaart on kõigest paberitükk, mis ei
peegelda kuidagi minu tegelikku vanust. Tegelikult vananen ma ju üks hingetõmme
korraga.”
Marcia viimane lause
“vananen üks hingetõmme korraga” näitab teist teed vananemise kogemiseks, mis
jääb väljapoole tundeelu. Mina nimetan seda vananemiseks ühe hingetõmbe haaval.
Alustamiseks sea
ennast mugavasse asendisse. Kui sa oled kogenud mediteerija, kes suudab istuda
põrandal ristatud jalgadega, siis tee nii. Kui eelistad tooli, siis sobib ka
see.
Leia istumiseks
vaikne paik, kus pole müra ega muid segajaid. Nüüd häälesta järk-järgult oma
hingamine: hinga sisse, hinga välja, paus; hinga sisse, hinga välja, paus.
Jätka mõni minut,
siis peatu ja mõtiskle. Milline on sinu hingamine? Kas see on rahulik, kindla
ja usaldusväärse rütmiga? Kas see pole sel juhul nagu kell? Kas see ei ole
rütmiline?
Tule tagasi
hingamise juurde: hinga sisse, hinga välja, paus; hinga sisse, hinga välja,
paus.
Häälestu oma
hingamisele. See on sinu enda tegelik väärtuslik elu ja mingis mõttes sinu keha
loomulik kell. Kui jälgid oma hingamist, siis sa mitte ainult ei läbi aega,
vaid aeg läbib ka sind.
Peatu taas ja
mõtiskle. Mis tunne on sisse hingata? Kas pole mõnus teha sügavat hingetõmmet?
Kas mitte just seda ei tähendagi fraas “sõõm puhast õhku”? Mida sa tunned, kui
hingad välja? Kas pole selles midagi vabastavat?
Just nii kogeme
vananemist, kui vananeme üks hingetõmme korraga. Meenuta seda harjutust, kui
vaatad vananemisele läbi tunnete prisma, ja märka erinevust.
Tunded ei ole nagu
hingamine. Need pole kindlad ega rütmilised. Need pole sageli ei meeldivad ega
lõõgastavad. Ja kui isegi on, siis – tunded muutuvad ja aeg muutub koos
nendega. Kui meie tunded tormlevad, kiireneb ka aeg. Kui oleme allasurutud ja
õnnetud, hakkab aeg venima.
Vananemisest rääkides
pole tunded usaldusväärseks ajanäitajaks, kuid hingamine on. Nagu Marcia
avastas, on see meie sisim ajanäitaja ja tegelik otsustaja, kuidas me
tegelikult vananeme.
Hoia oma tähelepanu
ja mõtted endiselt hingamisel ning lihtsalt istu vaikselt. Meie mõtted ja
tunded seoses vananemisega võivad kasvada ja kahaneda, tulla ja minna, aga
tegelikult vananeme me üks hingetõmme korraga.
3. peatükk
Vanemapõli
“Kohanemine”
iseloomustab meie tundeid, kui me läheneme vanadusele. Kuid sellest
vananemisprotsessi haripunktist saab rääkida ka teisiti, keskendudes mitte
niivõrd tunnetele, kuivõrd tegudele. Mina nimetan seda vanemapõlveks.
Traditsioonilistes
ühiskondades olid nais- ja meessoost vanematel täita oma roll ja ülesanded, mis
hüvitasid vanadusega kaasnevad kaotused. Nemad jutustasid legende ja pärimusi,
teadsid, kus kasvavad ravimtaimed ja kuidas neid kasutada. Nad olid noorte
täiskasvanute suunajad ning kogukonna laste hooldajad ja juhendajad. Neist peeti
lugu, sest neil oli seljataga terve elu ja nad teadsid selle kogu tähendust.
Isegi kui mõni vana mees ei suutnud enam käia või mõni vana naine näha, võisid
nad ikkagi täita oma rolli vanematena ja olla lugupeetud.
Evolutsioonibioloogidel on isegi teooria, mida nimetatakse “vanaema
hüpoteesiks” ja mille järgi “evolutsioon on soosinud vanemaid naisi, kes on
kasutanud oma teadmisi ja kogemusi sugulaste laste heaks”. 1
Igaüks, kes on
külastanud mõnda hooldekodu, mis on täis põduraid meeltesegaduses vanainimesi,
peab mõtlema, kas see on parim, mida me saame oma vanematele anda – ja kas pole
tõesti midagi, mida nemad saaksid meie heaks teha.
Oleks väga lihtne
öelda, et meie meediast läbi imbunud ja noorusele orienteeritud ühiskonnas on
vanema roll täielikult kadunud. Professionaalid on tänapäeval üle võtnud paljud
traditsioonilised vanema rollid: kui inimesel on mure, siis läheb ta
psühhoterapeudi vastuvõtule; selle asemel et korjata ravimtaimi oma haiguse
ravimiseks, külastame kohalikku apteeki; väikesed lapsed käivad enamasti
lasteaias, vana aja lood on kogutud Wikipeediasse. Mõnikord on praegustel
vanemaealistel õnne omada neid hindavaid lapselapsi, keda õpetada ja
vahetevahel hoida, kuid isegi siis on see enamasti väga ajutine ülesanne.
Aga nii, nagu
väikelaps teeb oma esimesed sammud või noor ema toob ilmale esimese lapse,
teavad ka vanemad, kuidas olla vanemad, kui aeg on küps. Dr William H. Thomas
ütleb raamatus “Mille jaoks on olemas vanainimesed” (What Are Old People For): “Me ei mõtle selleks
hingamisele, et hingata, ja me vananeme, ükskõik kas tahame seda või mitte.
Vananemine toimub meie sees, mitte ei ole meile peale sunnitud.”2 Vanema põlve
põhioskused on meile loomuomased, ometi saab neid lihvida, eriti teiselt vanemalt
õppides. Järgnevad lood illustreerivad mõlemat võimalust.