VAIMUDE RAAMAT

SISALDAB:

vaimude õpetuse hinge surematusest,

vaimude olemusest ja suhetest inimestega,

kõlbelistest seadustest, praegusest ja

tulevasest elust, inimkonna tulevikust,

nii nagu seda on õpetanud kõrgemad vaimud

paljude meediumide kaudu

Kogunud ja järjekorda seadnud

Allan Kardec

 

NEBADON

Originaali tiitel:

Le Livre des Espirits

Recueillis et mis en ordre

par Allan Kardec

Premier edition en 1857

Esimene trükk 2001

Teine trükk 2008

MÄRKUS. Käesolevas väljaandes on vastustele järgnevad

A. Kardeci kommentaarid avaldatud osaliselt.

© Tõlge eesti keelde. OÜ Nebadon, 2001

ISBN 9985-852-19-2

Kirjastuse Nebadon raamatuid saab kõige

soodsamalt osta kodulehelt:

www.nebadon.ee

 

SISUKORD

ALLAN KARDEC . . . . . . . . . . . . . . . . 9

SISSEJUHATUS . . . . . . . . . . . . . . . . 12

EESSÕNA . . . . . . . . . . . . . . . . . . 39

I RAAMAT – ALGPÕHJUSED

1. PEATÜKK – JUMAL . . . . . . . . . . . . . . 41

1. Jumal ja lõpmatus . . . . . . . . . . . . 41

2. Tõendused Jumala olemasolu kohta . . . . . . . 41

3. Jumala omadused . . . . . . . . . . . . 42

4. Panteism . . . . . . . . . . . . . . . 43

2. PEATÜKK – UNIVERSUMI ÜLDELEMENDID . . . . . . . . 44

1. Asjade algpõhjus . . . . . . . . . . . . 44

2. Vaim ja mateeria . . . . . . . . . . . . 44

3. Mateeria omadused. . . . . . . . . . . . 46

4. Maailmaruum . . . . . . . . . . . . . 47

3. PEATÜKK – LOOMINE. . . . . . . . . . . . . . 48

1. Taevakehade moodustamine . . . . . . . . . 48

2. Elusolendite loomine . . . . . . . . . . 48

3. Maakera asustamine, Aadam . . . . . . . . . 49

4. Inimrasside erinevus . . . . . . . . . . . 49

5. Maailmade mitmekesisus . . . . . . . . . . 50

6. Piibel ja sellekohane maailma loomine . . . . . . 50

4. PEATÜKK – ELUPRINTSIIP. . . . . . . . . . . . . 53

1. Organitega ja organiteta olevused . . . . . . . 53

2. Elu ja surm . . . . . . . . . . . . . . 54

3. Intellekt ja instinkt . . . . . . . . . . . . 54

II RAAMAT – VAIMUDE MAAILM

1. PEATÜKK – VAIMUD . . . . . . . . . . . . . . 56

1. Vaimude päritolu ja olemus . . . . . . . . . 56

2. Algne ja normaalne maailm . . . . . . . . . 57

3. Vaimude kuju ja kõikjalolek . . . . . . . . . 58

4. Vaimukate . . . . . . . . . . . . . . 58

5. Vaimude klassid. . . . . . . . . . . . . 59

6. Vaimne hierarhia . . . . . . . . . . . . 59

7. Vaimude arenemine. . . . . . . . . . . . 65

8. Inglid ja deemonid . . . . . . . . . . . . 67

2. PEATÜKK – VAIMUDE KEHASTUMINE . . . . . . . . . 70

1. Kehastumise eesmärk . . . . . . . . . . . 70

2. Hing . . . . . . . . . . . . . . . . 70

3. Materialism . . . . . . . . . . . . . . 73

3. PEATÜKK – TAGASIPÖÖRDUMINE KEHALISEST ELUST VAIMU ELLU . . 76

1. Hing pärast surma, selle individuaalsus. Igavene elu . . 76

2. Hinge lahkumine kehast . . . . . . . . . . 77

3. Vaimu segane olek . . . . . . . . . . . . 79

4. PEATÜKK – EKSISTENTSIDE PALJUSUS . . . . . . . . . 81

1. Taaskehastumine . . . . . . . . . . . . 81

2. Taaskehastumise õiglus . . . . . . . . . . 82

3. Kehastumine erinevates maailmades . . . . . . 82

4. Järkjärguline edasijõudmine . . . . . . . . . 86

5. Laste saatus pärast surma . . . . . . . . . . 88

6. Vaimude sugu . . . . . . . . . . . . . 88

7. Sugulus, sugulussidemed . . . . . . . . . . 88

8. Füüsiline ja kõlbeline sarnasused . . . . . . . 90

9. Kaasasündinud ideed . . . . . . . . . . . 91

5. PEATÜKK – MÕTTEID EKSISTENTSIDE PALJUSUSEST. . . . . . 93

6. PEATÜKK – VAIMU ELU . . . . . . . . . . . . .100

1. Rändavad vaimud . . . . . . . . . . . .100

2. Üleminekumaailmad . . . . . . . . . . .102

3. Vaimude tajud, tundmused ja kannatused . . . . .103

4. Teoreetiline uurimus vaimude tundmustest . . . .106

5. Katsumuste valik . . . . . . . . . . . .110

6. Hauatagused suhted . . . . . . . . . . .115

4 VAIMUDE RAAMAT

7. Sõbralikud ja vaenulikud suhted vaimude vahel . . . 117

Kokku määratud paarid . . . . . . .118

8. Mälestus kehalisest elust . . . . . . . . . .119

9. Pidustused surnute mälestuseks ja matusetseremooniad . 122

7. PEATÜKK – TAGASIPÖÖRDUMINE KEHALISSE ELLU . . . . . .125

1. Tagasipöördumise esimesed faasid . . . . . . .125

2. Hinge ühinemine kehaga. Abort . . . . . . . .127

3. Inimese kõlbelised ja intellektuaalsed võimed . . . . 129

4. Organismi mõju . . . . . . . . . . . . .130

5. Idiootsus ja hullumeelsus . . . . . . . . . .131

6. Lapsepõlv . . . . . . . . . . . . . .133

7. Maine sõprus ja vaen . . . . . . . . . . .135

8. Mineviku unustamine . . . . . . . . . . .136

8. PEATÜKK – HINGE VABANEMINE. . . . . . . . . . .140

1. Uni ja unenäod . . . . . . . . . . . . .140

2. Vaimsed külaskäigud elavate isikute juurde . . . . 143

3. Mõtte varjatud ülekandumine . . . . . . . . .144

4. Letargia, katalepsia, varjusurm . . . . . . . .145

5. Kuutõbi . . . . . . . . . . . . . . .146

6. Ekstaas . . . . . . . . . . . . . . .148

7. Kahekordne nägemine . . . . . . . . . . .149

8. Teoreetiline kokkuvõte kuutõvest, ekstaasist ja

kahekordsest nägemisest . . . . . . .151

9. PEATÜKK – VAIMUDE SEKKUMINE KEHALISSE MAAILMA . . . . 155

1. Vaimude tungimine meie mõtetesse . . . . . . .155

2. Vaimude varjatud mõju meie mõtetele ja tegevusele . . 155

3. Kurjast vaimust vaevatud . . . . . . . . . .158

4. Krampide all kannatajad ja ebatavalised võimed . . . 159

5. Vaimude kiindumus mõnedesse inimestesse . . . . 160

6. Kaitseinglid. Kaitsvad, tuttavad ja sõbralikud vaimud . 161

7. Eelaimused . . . . . . . . . . . . . .168

8. Vaimude mõju elujuhtumitele. . . . . . . . .169

9. Vaimude tegevus seoses loodusnähtustega . . . . . 172

10. Vaimud lahingute ajal . . . . . . . . . . .174

11. Lepingud . . . . . . . . . . . . . . .175

12. Okultsed võimed, talismanid, nõiad . . . . . . .176

13. Õnnistamine ja needmine . . . . . . . . . .177

10. PEATÜKK – VAIMUDE TEGEVUS JA ÜLESANDED . . . . . .178

11. PEATÜKK – KOLM LOODUSRIIKI . . . . . . . . . .184

1. Mineraalid ja taimed . . . . . . . . . . .184

2. Loomad ja inimene . . . . . . . . . . . .185

3. Hingeränd . . . . . . . . . . . . . .190

III RAAMAT – KÕLBELISED SEADUSED

1. PEATÜKK – JUMALIK SEADUS EHK LOODUSSEADUS . . . . . .193

1. Loodusseadusele iseloomulikud jooned . . . . .193

2. Loodusseaduse tundmine . . . . . . . . . .194

3. Hea ja kuri . . . . . . . . . . . . . .196

4. Loodusseaduse jaotamine . . . . . . . . .199

2. PEATÜKK – I. JUMALAKUMMARDAMINE . . . . . . . .200

1. Jumalakummardamise eesmärk . . . . . . . .200

2. Väline jumalakummardamine. . . . . . . . .200

3. Mediteeriv elu . . . . . . . . . . . . .202

4. Palve . . . . . . . . . . . . . . . .202

5. Polüteism . . . . . . . . . . . . . .204

6. Ohverdamine . . . . . . . . . . . . .205

3. PEATÜKK – II. TÖÖSEADUS . . . . . . . . . . . .208

1. Vajadus töö järele . . . . . . . . . . . .208

2. Töö piir ja puhkus . . . . . . . . . . . .209

4. PEATÜKK – III. PALJUNEMISE SEADUS . . . . . . . . .210

1. Maakera rahvastik . . . . . . . . . . . .210

2. Rasside pärinemine ja täiustumine . . . . . . .210

3. Paljunemise takistused. . . . . . . . . . .211

4. Abielu ja vallalisus . . . . . . . . . . . .212

5. Polügaamia . . . . . . . . . . . . . .212

5. PEATÜKK – IV. ENESEALALHOIU SEADUS . . . . . . . .213

1. Enesealalhoiu instinkt . . . . . . . . . . .213

2. Enesealalhoiu vahendid . . . . . . . . . .213

3. Maiste rikkuste nautimine . . . . . . . . . .215

4. Vajadused ja liialdused . . . . . . . . . .215

5. Vabatahtlikud loobumised ja lihasuretamine . . . .216

6. PEATÜKK – V. HÄVITAMISE SEADUS. . . . . . . . . .216

1. Vajalik ja liigne hävitamine . . . . . . . . .218

2. Hävitavad õnnetused . . . . . . . . . . .219

6 VAIMUDE RAAMAT

3. Sõjad . . . . . . . . . . . . . . .221

4. Inimeste tapmine . . . . . . . . . . . .221

5. Julmus . . . . . . . . . . . . . . .222

6. Duell . . . . . . . . . . . . . . .223

7. Surmanuhtlus . . . . . . . . . . . . .223

7. PEATÜKK – VI. ÜHISKONNASEADUS . . . . . . . . .225

1. Ühiskondliku elu vajalikkus . . . . . . . . .225

2. Erakuelu ja vaikimistõotus . . . . . . . . .225

3. Perekonnasidemed . . . . . . . . . . . .226

8. PEATÜKK – VII. PROGRESSI SEADUS . . . . . . . . .227

1. Loomulik olek . . . . . . . . . . . . .227

2. Progressi käik . . . . . . . . . . . . .227

3. Taandarenenud rahvad . . . . . . . . . . .229

4. Tsivilisatsioon . . . . . . . . . . . . .231

5. Inimlike seaduste areng . . . . . . . . . .232

6. Spiritismi mõju progressile . . . . . . . . .232

9. PEATÜKK – VIII. VÕRDSUSE SEADUS . . . . . . . . .234

1. Loomulik võrdsus . . . . . . . . . . . .234

2. Võimete erinevus . . . . . . . . . . . .234

3. Ühiskondlik ebavõrdsus . . . . . . . . . .234

4. Varanduslik ebavõrdsus . . . . . . . . . .235

5. Rikkuse ja vaesuse katsumused . . . . . . . .236

6. Mehe ja naise võrdõiguslikkus . . . . . . . .237

7. Võrdsus surma ees . . . . . . . . . . . .238

10. PEATÜKK – IX. VABADUSE SEADUS . . . . . . . . .239

1. Loomulik vabadus . . . . . . . . . . . .239

2. Orjus . . . . . . . . . . . . . . . .239

3. Mõttevabadus . . . . . . . . . . . . .240

4. Südametunnistuse vabadus . . . . . . . . .241

5. Vaba tahe . . . . . . . . . . . . . . .242

6. Saatus . . . . . . . . . . . . . . .243

7. Tuleviku teadmine . . . . . . . . . . . .247

8. Teoreetiline kokkuvõte inimtegevuse ajenditest . . . 248

11. PEATÜKK – X. ÕIGLUSE, ARMASTUSE JA ARMU SEADUS . . . . 251

1. Õiglus ja loomulikud õigused . . . . . . . . .251

2. Omandiõigus ja vargus. . . . . . . . . . .252

3. Kaastunne ja ligimesearmastus . . . . . . . .253

4. Ema- ja pojaarmastus . . . . . . . . . . .255

12. PEATÜKK – KÕLBELINE TÄIUSLIKKUS . . . . . . . . .256

1. Voorused ja pahed . . . . . . . . . . . .256

2. Kired . . . . . . . . . . . . . . .260

3. Egoism . . . . . . . . . . . . . . .261

4. Voorusliku inimese iseloomujooned . . . . . . .264

5. Enese tundmine . . . . . . . . . . . . .264

IV RAAMAT – LOOTUSED JA LOHUTUSED

1. PEATÜKK – MAISED KANNATUSED JA RÕÕMUD . . . . . . .267

1. Suhteline õnn ja õnnetus . . . . . . . . . .267

2. Armastatud isikute kaotus . . . . . . . . . .271

3. Pettumused, tänamatus, katkestatud südamesidemed . . 272

4. Vastumeelsed ühinemised . . . . . . . . . .273

5. Surmahirm . . . . . . . . . . . . . .274

6. Elutüdimus ja enesetapp . . . . . . . . . .275

2. PEATÜKK – TULEVASED KANNATUSED JA RÕÕMUD . . . . . .280

1. Olematus ja tulevane elu . . . . . . . . . .280

2. Eelaimused tulevastest kannatustest ja rõõmudest . . 281

3. Jumala osavõtt karistamisest ja hüvitamisest . . . .281

4. Tulevaste kannatuste ja rõõmude olemus . . . . .282

5. Maised kannatused . . . . . . . . . . . .288

6. Süü lunastamine ja kahetsus . . . . . . . . .290

7. Tulevaste kannatuste kestus . . . . . . . . .292

8. Keha ülestõusmine . . . . . . . . . . . .298

9. Paradiis, põrgu ja puhastustuli . . . . . . . .299

LÕPPSÕNA . . . . . . . . . . . . . . . . .303

 

Allan Kardec

(1804 – 1869)

Hippolyte-Leon Rivail, keda rohkem tuntakse Allan Kardeci nime

all, sündis Lyonis 4. oktoobril 1804. a. Ta isa, samuti ka vanaisa oli

olnud advokaat, ülla iseloomuga ja lugupeetud; tema ema oli

tähelepanuväärselt ilus, mitmekülgselt haritud ning lahke ja jäi pojale

sügava ja austava kiindumuse objektiks kogu eluajal.

Juba väga noorena tundis ta huvi teaduse ja filosoofia vastu. Ta

õppis Pestalozzi ülikoolis Yverdunis, Šveitsis, ja oli selle kooli kuulsa

haritlase silmapaistvamaid õpilasi ning tema õpetamismeetodite innukas

propageerija. Juba 14-aastaselt õpetas ta oma kaaslastele seda,

mida ta järk-järgult oma õpetajatelt omandas.

Tal tekkis varakult harjumuse uurimistööks ning mõttevabaduseks.

Pärast õpingute lõpetamist pöördus ta Lyoni tagasi, kavatses pühenduda

õigusteadusele, kuid leidnud eest religioosse sallimatuse keskkonna

siirdus ta Pariisi. Lyonis valitses katoliiklik vaim, kuid Kardec oli

saanud hariduse protestantismi vaimus.

1828. a omandas ta Pariisis heal järjel oleva poeglastekooli ja pühendas

end õpetajatööle. Ta oli paljude akadeemiate liige, nende seas ka

Arrase Kuningliku Akadeemia. Aastatel 1835–1840 andis ta oma

kodus tasulisi kursusi füüsika, keemia, anatoomia, astronoomia jm

aladel. Enne pühendumist spiritismi uurimisele tegeles Kardec seega

paljude erialadega ning andis nende kohta kõige erinevamaid teoseid

välja.

Need loengud, mida ta läbi viis kümme aastat, olid väga edukad,

neid käis kuulamas üle viiesaja inimese ühiskonna kõigist kihtidest.

Rida aastaid oli Kardec Pariisi Frenoloogilise Ühingu sekretäriks,

pühendades palju aega kuutõve, transi, selgeltnägemise ja mitmete

muude nähtuste praktilisele uurimisele.

1850-ndate aastate paiku hakati Euroopas tähelepanu pöörama psühhokineetilistele

nähtustele (nn laualiigutamine). Kardec taipas taoliste

nähtuste tegelikku olemust kui tõendit nähtamatu ja nähtava maailma

ühtsusest. Tema sõbral oli kaks tütart, kel oli meediumivõimeid.

Need olid lõbusad, elavad, armastusväärsed tüdrukud, kes armastasid

seltskonda ja lõbustusi, kuid said koos istudes ka teateid “teispoolsusest”

vastavalt endi loomusele. Kuid kõigi üllatuseks omandasid nood

läkitused Kardeci kohalolekul tõsise sisu ja tema küsimuste peale vastati,

et kõrgemad vaimud on ilmunud, et meediumide kaudu spetsiaalselt

talle edasi anda informatsiooni. See pidi jätkuma, et Kardec

saaks täita tähtsa religioosse ülesande.

Vestlused meediumide vahendusel nähtamatute arukate olenditega

muutsid täiesti tema ideid ja veendumusi.

Ta otsustas need kõnelused raamatuna välja anda. Talle öeldi, et

teos peab kandma pealkirja “Vaimude raamat”, kuna see on vaimude

ja mitte tema töö, ning selle avaldamisel peab ta kasutama mitte oma

nime – Rivail – mida ta oli kasutanud oma varasemate pedagoogilise

sisuga teoste puhul, vaid vaimude poolt soovitatud nime Allan

Kardec.*

Ilmunud raamatu müük läks suure eduga. Varsti pärast seda asutas

ta Psühholoogiliste Uuringute Pariisi Ühingu, mille presidendiks ta

oli surmani. Selle liikmed kogunesid iga reede õhtul tema majja, et

kirjutavate meediumide kaudu vaimudelt juhatust saada. Kardec asutas

ja andis ka välja ajakirja psühholoogiliste uuringute üle “La Revue

Spirite”. Taolisi ühinguid tekkis kiiresti üle kogu maailma.

Määratul hulgal vaimseid teateid, unikaalseid nii oma kvantiteedi

kui mitmekesisuse poolest, sattus Kardeci kätte. Ta uuris, süstematiseeris

ja võrdles neid väsimatu hoole ning andumusega viisteist

aastat. Materjalidest, mis talle sel viisil kogunesid üle kogu maailma,

koostas ta laiendatud “Vaimude raamatu” mida tunnustatakse

spiritistliku filosoofia peateosena. 18. aprillil 1857. aastal ilmus

“Vaimude raamatu” esimene väljaanne, mis oli tema esimene töö

spiritismi kohta. Sellele järgnesid: “Meediumide raamat” 1861.

aasta jaanuaris, “Evangeelium spiritismi järgi” 1864. aasta aprillis,

“Taevas ja põrgu” ehk “Jumala õiglus spiritismi järgi” 1865. aasta augustis,

“Loomine, imeteod ja ettekuulutused” 1868. aasta jaanuaris jt.

Allan Kardec ise ei olnud meedium ning pidi seetõttu kasutama

teiste meediumide võimeid informatsiooni saamiseks vaimudelt. Välimuselt

meenutas Kardec pigem sakslast kui prantslast; tugev kehaehitus,

suur pea, ilmekad näojooned, hallid selged silmad. Energiline ja

visa, rahulik ja ettevaatlik, kaine peaaegu külmuseni, loomult skeptiline,

loogiliselt juurdleja ning silmapaistvalt praktiline mõttes ja teos

oli ta võrdselt vaba nii müstitsismist kui vaimustusest.

 

*Ema sugukonnast pärit iidne bretooni nimi.

 

Ilma auahnuseta, ükskõikne toreduse ja välise hiilguse vastu, omas

ta tagasihoidliku sissetuleku õpetamisest ning oma raamatute müügist.

Saadud summad võimaldasid täielikult pühenduda spiritistliku liikumise

arendamisele. Kardec ei külastanud kedagi väljaspool väikest

lähedaste sõprade ringi ja lahkus Pariisist õige harva.

Ta kõneviis oli aeglane ja kaalukas, tagasihoidlik, kuid mitte ilma

rahuliku väärikuseta, ta võttis lahkelt vastu loendamatuid külalisi maailma

igast nurgast, kes tulid, et mõtteid vahetada, küsimusi ja raskusi

arutada, informatsiooni saada. Ta ei teinud ühtki järeldust ilma pikema

vaatluseta; hoolika uurimise teel tuletas ta seadused, millele alluvad

spiritistlikud nähtused. Ta tõestas, et ei esine mitte üleloomulikke

nähtusi, vaid et tegemist on looduses tõeliselt olemasolevate nähetega.

1869. aasta algul kavandas Kardec uue spiritistliku organisatsiooni

põhialused, milline jätkas tegevust pärast tema surma. Talle polnud

määratud näha oma projekti teostumist. Olles aastaid kannatanud südamehaiguse

all, suri ta 31. märtsil samal aastal südameataki tagajärjel.

Ta keha on maetud Montmartre’i kalmistule.

On võimatu täpselt öelda, kui palju on praegu maailmas spiritualiste,

kuid arvatavasti on neid mitmeid miljoneid. Vastavaid ajakirju

eri maades on juba üle neljakümne. Allan Kardeci vaated, tema poolt

levitatud vaimsed tõed on aluseks usu uuele arengule, mida ennustas

Kristus – paljude asjade avaldamisele, mida on hoitud saladuses...

 

SISSEJUHATUS VAIMUDE ÕPETUSELE

I

Vältimaks segadust paljude mõistete väljendamisel täpsete terminitega,

on selguse huvides väljendada uusi asju uute sõnadega. Sõnadel

vaimne, spiritualist, spiritualism, spiritualistlik, spirituaalne on täpselt

defineeritud tähendus. Nendele sõnadele uute tähenduste omistamine selleks,

et neid kohandada õpetusega vaimudest tähendaks veelgi suurendada

põhjusi, mis annavad alust kahtlusteks. Spiritualism on materialismi

eitamine; kes usub, et temas on midagi peale mateeria, see on spiritualist.

Kuid sellest ei järeldu, et ta usub vaimude olemasolu ja nende suhtlemist

nähtava maailmaga. Sõnade vaimne ja spiritualism asemel kasutame sama

mõtte väljendamiseks sõnu spirituaalne, spiritist, spiritism ja spiritistlik,

mille väline vorm on neile sarnane. Seetõttu on nad täiesti arusaadavad ja

sõna spiritualism säilitab oma õige ja täpse tähenduse. Seega me ütleme,

et spiritismi doktriini põhialus on suhtlemine materiaalse maailma ja

vaimude nähtamatu maailma elanike vahel. Spiritistid on spiritismi poolehoidjad.

Vaimude raamat sisaldab erilise, vaimude õpetuse, mis on seotud

üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru. Seepärast võib seda nimetada

üldise vaimse filosoofia osaks.

II

On veel üks sõna, millest meil on samuti vaja õigesti aru saada. See

kuulub kõlblusõpetuse juurde ja täpselt defineerimata tähenduse tõttu

põhjustanud arvukaid vaidlusi. See sõna on hing. Arvamuste lahkuminek

hinge olemusest tuleneb erinevast tähendusest, mis sellele sõnale

omistatakse. Kui keel oleks täiuslik ja igale mõttele vastaks täpselt mingi

sõna, oleksid välistatud paljud vaidlused ning kõik mõistaksid üksteist.

Mõnede inimeste arvates on hing orgaanilise, kehalise elu printsiip, mis ei

saa eksisteerida omaette ning kaob koos eluga, järelikult on see puhas materialism.

Nad ütlevad, et lõhutud instrumendil, mis ei ole enam võimeline häält

tegema, ei ole hinge. Selle arvamuse järgi on hing mõju, mitte põhjus.

Teised usuvad, et hing on intellektiprintsiip, universaalne mõju, millest

iga olend ammutab oma osa. Nende arvates eksisteerib kogu universumis

üksainus hing, mille osaks on kõik intellektiga olendid nende eluajal;

kõik need osad tulevad pärast surma tagasi ühise allika juurde, segunedes

tervikuga, nii nagu jõed ja ojad voolavad merre, millest nad alguse on

saanud. See arvamus erineb eelmisest selle poolest, et ta tunnistab veel

millegi olemasolu peale mateeria ja millegi säilimist pärast surma. See

aga tähendaks rohkem või vähem kõige kadumist, sest ilma individuaalsuseta

ei tunnetaks me end enam. Selle arusaama kohaselt oleks Jumal

universaalne hing ja kõik elav oleks osa jumalikust Olendist. See on veidi

muudetud kujul panteism.

Väidetakse ka, et hing on midagi kõlbelist, mateeriast erinevat ja sõltumatut,

mis säilitab oma individuaalsuse pärast surma. See on üldlevinud

arvamus, sest ühe või teise nime all on mõte sellest olevusest, mis

elab pärast surma, levinud kõigi rahvaste juures, olenemata nende tsiviliseerituse

astmest ja haridusest. Õpetus, mille kohaselt hing on põhjus ja

mitte tagajärg, on spiritualistlik õpetus.

Jättes kõrvale nende vaadete analüüsi ja pidades silmas vaid küsimuse

keelelist külge, märkame, et sõna hing kolm tähendust moodustavad

kolm erinevat ideed, millest igaüks vajaks omaette sõna. See on kolme

tähendusega sõna, mida inimesel tuleb mõista oma vaatepunktist lähtudes.

Raskus seisneb keeles, mis sisaldab kolme mõiste väljendamiseks üheainsa

sõna. Et segadust likvideerida, tuleks piirata sõna hing tähendust ühega

neist kolmest mõistest. Valik ei ole tähtis; kogu küsimus on üksteisemõistmises,

pelgalt inimestevahelises asjas. Meile näib loogilisim arvestada

selle sõna kõige lihtsama tähendusega ja sellepärast nimetame HINGEKS

mittemateriaalset ja individuaalset olendit, kes elab meis ning elab kauem

meie kehast. Isegi kui seda ei eksisteeriks või kui see oleks vaid ettekujutus,

oleks meil vaja sõna selle olendi nimetamiseks.

Eraldi sõnade puudumise tõttu kahe ülejäänud tähenduse väljendamiseks

nimetame materiaalse, orgaanilise elu printsiipi eluprintsiibiks.

Olgu selle päritolu missugune tahes, on see omane kõigile elavatele olevustele

taimedest inimeseni. Et võib olla elu ilma mõtlemisvõimeta, siis

on eluprintsiip eraldiseisev ning sõltumatu. Mõiste elujõud ei väljendaks

sama tähendust. Ühed arvavad, et eluprintsiip on mateeria omadus, mis

avaldab mõju siis, kui mateeria on mingis erilises seisukorras; teised – ja

see on enamlevinud idee –, et see seisneb mingis erilises, kogu universumit

hõlmavas väljas, millest iga olend ammutab ja assimileerib oma

eluajal teatava osa, nii nagu me näeme inertseid kehi valgust imavat. See

oleks siis mingi elufluidum, mis ei erineks elektrilisest loom-fluidumist,

nimetatuna ka magnetfluidumiks, närvifluidumiks vms.

Olgu kuidas on, aga eksisteerib üks fakt, mida ei saa eitada, kuna see

on vaatluse tulemus. Ja nimelt, et organitega olendid omavad mingit jõudu,

mis sünnitab nähtust, mida nimetame eluks; et materiaalne elu on ühine

kõigile organitega olevustele ega sõltu intellektist või mõttest; et intellekt

ja mõtlemine on kindlate organitega liikide võimed. Ja lõpuks, et üks

organitega liikidest, mis on varustatud intellekti ja mõtlemisega, nimelt

inimene, omab erilise kõlbelise tunde, mis tõstab ta kõrgemale kõikidest

teistest.

On arusaadav, et sõna hing ei sobi kokku materialismi ega panteismiga.

Spiritualist mõistab täiesti hinge ükskõik millises tähenduses ilma, et

see teeks kahju tema arusaamisele mittemateriaalsest individualiteediga

olevusest, kellele ta annab teise nime. See sõna ei väljenda seega mingit

absoluutset arvamust, see on nagu muutliku loomuga inimene, keda igaüks

mõistku vastavalt oma arusaamisele ilma, et see peaks tekitama vaidlusi.

Segaduse kõrvaldamiseks (isegi kui kasutada sõna hing kõigis kolmes

tähenduses) tuleks juurde lisada mingi teine sõna, mis selgitaks

seisukohta, mille alusel mingit asja vaadeldakse või missuguses tähenduses

sõna kasutatakse. See oleks siis üldine sõna, mis väljendaks koos

materiaalse eluprintsiibiga veel intellektuaalse ja kõlbelise elu printsiipe

ning mille tähendused erineksid lisanditest olenevalt nii, nagu näiteks gaasid

erinevad üksteisest sõna osa poolest: vesinik, hapnik, lämmastik jne.

Oleks vist kõige parem öelda eluhing, väljendamaks materiaalse elu

printsiipi; intellektuaalne hing väljendamaks intellektiprintsiipi; vaimne

hing väljendamaks meie individuaalsuse põhimõtet pärast meie surma.

Nagu näha, on kõik vaid sõna küsimus, kuid see on üksteise mõistmiseks

väga tähtis. Sellest vaatepunktist on eluhing omane kõigile organeid omavatele

olevustele (taimedele, loomadele ja inimestele); intellektuaalne hing

loomadele ja inimestele ning vaimne hing ainult inimesele.

Me uskusime selles küsimuses selguse olevat vajaliku seda enam, et

spiritismi õpetus eeldab mingi mateeriast sõltumatu ja kehast kauem elava

olendi eksisteerimist meis. Kuna me kasutame selles teoses sageli sõna

hing, siis oli tähtis selgeks teha tähendus, mida me sellele omistame, et ei

oleks valestimõistmist.

Nüüd jõuame ettevalmistava sissejuhatuse peamise osa juurde.

III

Nagu iga uus asi, omab spiritismi õpetus nii pooldajaid kui ka vastaseid.

Proovime vastata viimaste mõnele vastuväitele, pannes proovile

motiivide väärtuse, millele nad toetuvad. Siiski ei ole me nii jultunud, et

loodaksime kõiki veenda, sest paljud usuvad, et valgus paistab vaid neile.

Pöördume heatahtlike, eelarvamusteta inimeste poole, kes kõigi kiuste

on muutumatu arusaamisega, kuid igatsevad siiralt õpetust. Tõestame

neile, et spiritismi õpetuse vastaste suur hulk tuleneb mittetäieliku vaatluse

ning liiga kiire ja mõtlematu otsustamise tagajärgedest.

Meenutagem kõigepealt lühidalt kasvavat nähtuste hulka, millest tuleneb

see õpetus.

Esimene tähelepandud fakt oli paljude asjade liikumine. Seda nimetati

tavaliselt pöörlevateks laudadeks või laudade tantsuks. Näib, et seda nähtust

märgati kõigepealt Ameerikas. Õigemini, see ilmnes üha enam igas

piirkonnas, sest ajalugu tõendab, et see leidis aset juba iidsel ajal ja ilmnes

imelikes olukordades, ilma nähtava põhjuseta tekkinud ebatavalises

müras ja koputustes. Sealt levis see kiiresti üle kogu Euroopa ja muu

maailma. Algul võeti seda vastu suure umbusuga, kuid paljud eksperimendid

kaotasid peatselt kahtlused selle nähtuse tõelisuse suhtes.

Juhul, kui see nähtus piirduks materiaalsete objektide liikumisega,

võiks seda selgitada puhtfüüsikaliste põhjustega. Oleme veel liiga rumalad,

et tunda looduse varjatud mõjusid või ka meile juba tuntud nähtuste

eriomadusi. Meie igapäevane elekter sisaldab, muide, hulgaliselt omadusi,

mis on olemas ka inimesel ning näib olevat ettemääratud, et see muutub

teadusele uueks valguseks. Ei ole järelikult võimatu, et elekter, teatavas

olukorras muudetuna (või ka mõni muu tundmatu tegur), võiks olla nende

liikumiste põhjustaja. Paljude inimeste koosviibimine, mis näib tugevdavat

teovõimet, justkui toetaks teooriat, mille kohaselt inimeste hulka

vaadeldakse kui suurt hulka magneteid, mille potentsiaal oleks proportsioonis

elementide arvuga.

Ringliikumine ei ole midagi erakordset, sest seda on kõikjal looduses.

Kõik tähed ringlevad, selles tahetakse näha universumi üldise liikumisvormi

vähemat koopiat ehk täpsemalt öeldes, mingisugune tundmatu

faktor võis mõjutada neid väikesi objekte teatud tingimustel energiaga,

mis võis olla sarnane maailmu tõukavale energiale.

Aga see liikumine ei olnud alati ringikujuline; tihti oli see ebakorrapärane

ja täiesti ebaregulaarne; objekt allus vapustustele, ümberpaiskamistele

ja vedamisele mistahes suunas kõigi staatikaseaduste vastaselt,

tõusis põrandalt ning teda hoiti millegi poolt õhus. Neis faktides ei ole

midagi, mida ei saaks selgitada nähtamatute füüsiliste tegurite mõjuga.

Kas me ei näe, et elekter purustab ehitisi, juurib puid kauge maa tagant,

muudab ja liigutab raskeid kehi?

Veider müra ja praksatused – juhul kui tunnistatakse, et see ei olnud

puuriida ümberkukkumine või mingi muu juhusliku faktori põhjustatud

heli – võiks ju olla põhjustatud mingi tundmatu välja tihenduse poolt.

Kas ei põhjusta siis elekter kõige suuremat müra?

Kuni siiani, nagu näha, võiks kõike selgitada üksnes füsioloogiliste ja

füüsikaliste põhjustega. Eemaldumata sellistest ideedest, oli siin aines

tõsisteks uuringuteks, mis väärinuks teadlaste tähelepanu. Miks seda ei

toimunud? Peab kibedusega ütlema: see tuleneb põhjustest, mis koos tuhandete

samalaadsete faktidega tõendavad inimvaimu kergemeelsust.

Esimeste eksperimentide juures kasutatud objektide lihtlabasus aitas sellele

ükskõiksusele võib-olla kaasa. Kui suur mõju oli sageli mõnel sõnal kõige

tähtsamatele asjadele! Arvestamata, et liikumine võiks olla seoses mistahes

objektiga, jätkati edasisi katseid laudadega sellepärast, et mööbel on

kõige käepärasem ja ollakse harjutud istuma laua või mingi muu mööblitüki

ümber. Üleolevad inimesed on mõnikord nii lapsikud, et ei oleks sugugi

võimatu, kui mõned väljapaistvad vaimud peaksid ebaväärikaks

tegeleda sellega, mida üldiselt nimetatakse laudade tantsuks. On võimalik,

et Galvani poolt märgatud nähtust on harimatud inimesed pidanud

veidraks ja halvakski seda võlukepiga võrreldes. Tõesti, kes teadlastest

ei arvaks, et alandab end maailma silmis, kui hakkab tegelema konnatantsu

uurimisega?

Siiski leppisid mõned inimesed tagasihoidlikult sellega, et loodus ei

ole veel võib-olla öelnud oma viimast sõna ning tahtsid rohkemat näha,

et vähendada oma südametunnistuse koormat. Kuid selgus, et nähtus ei

vasta alati igaühe lootustele ja et see ei toimunud täpselt nende tahte järgi

ning ei olnud vastavuses nende katsetamisviisidega, siis olid järeldused

eitavad. Nende otsuse kiuste ei lakanud laudade pöörlemine sugugi ja me

võime korrata Galilei sõnu: nad liiguvad siiski! Me ütleme veel: need

faktid on kogutud niisugusel viisil, et nad juba täna näitavad oma õigsust

ja kogu küsimus seisneb selles, et ei suudeta leida endile mingisugust

mõistlikku selgitust.

Kas võib eitada mingi nähtuse reaalsust põhjusel, et see ei toimunud

alati vaatleja tahte ja nõudmise kohaselt? Kas elektrilised ja keemilised

nähtused ei toimu olenevalt erinevatest tingimustest? Kas on teada, et

nad väljaspool meile tuntud tingimusi aset ei leia? Kuna see nähtus ei

toimu siis, kui see eksperimentaatori arvates peaks toimuma ega allu

seadustele, millele alluvad senituntud nähtused, siis ei saa jätta arvestamata,

et uute nähtuste puhul võivad ja peavad esinema ka uued seadused.

Et ära tunda neid seadusi, tuleb uurida tingimusi, mille puhul need faktid

aset leiavad ning seda, kas ei või need toimuda mõnel teisel viisil; jälgida

hoolikalt ja visalt, tihti pikema aja vältel.

Aga mõned inimesed väidavad vastu, et sageli on selle taga selge

kelmus. Küsime esmalt, kas nad on kindlad, et see kõik on kelmus; kas

nad ei ole kelmust esile toonud selleks, et nii varjata seda, mida ei olda

võimeline selgitama? Nõnda on maailm pidanud osavaks petturiks nii

mõndagi tarka füüsikut, kes tegi oma katseid. Isegi kui nõustuda, et pettust

mõnikord oli, kas see on juba põhjus tõsiasja eitamiseks? Kas peaksime

eitama füüsikat, kuna mõned petturid nimetasid end füüsikuks? Alati

tuleb arvesse võtta inimese iseloomu ja seda huvi, mis tal võiks petmiseks

olla. Kas see võiks olla vaid nali? End võidakse ju mõnda aega lõbustada,

kuid kauakestev nali oleks tüütu nii petisele endale kui ka petetule.

See maailma igas ääres arenev pettus või nali, millega tegelevad tõsised,

väärikad ja haritud inimesed, oleks küll sama eriline kui nähtus ise.

IV

Juhul, kui nähtused, millest oleme huvitatud, piirduksid vaid asjade

liikumisega, jääksid nad, nagu juba ütlesime, füüsikateaduse valda. Kuid

seda ei ole juhtunud. Oli ettemääratud, et nad juhivad meid imelike faktide

juurde. Oma teadmiste abil tõdesime, et asjale antud tõuge ei ole

puht mehaaniline mõju, pime jõud. Liikumisse on silmnähtavalt segatud

ilmne intelligentne põhjus. Momendist, kui see tee avanes, omati järsku

täiesti uut vaatlusala. Tõusis loor, mis varjas meie eest paljusid saladusi.

Kas tõesti eksisteerib mingi intelligentne võim? Vaat’ milles on küsimus!

Juhul kui niisugune võim eksisteerib, mis see siis on? Missugune on selle

olemus? Kust on see pärit? Kas see on üleinimlik? Need on küsimused,

mis tulenevad sellest, kas on olemas mingi intelligentne võim.

Esimesed intelligentsed avaldused toimusid laudade abil, mis pöörlesid

ja koputasid mingi arv kordi oma jala abil ja mis nagu vastasid jah

või ei, vastavalt kokkuleppele esitatud küsimustele. Kuni siiamaani ei

saa skeptikuid miski täielikult veenda, sest võidakse oletada mingit juhuslikku

mõju. Hiljem saadi pikki vastuseid kirjatähtedega kirjutatuna.

Mööbel tegi erineva arvu koputusi, mis olid arvuliselt seotud tähestiku

iga tähega. Nii formeeriti sõnad ja fraasid küsimuste vastusteks. Vastuste

täpsus ja nende seos küsimustega oli hämmastav. Küsimusele selle saladusliku

olendi kohta, kes nii vastas, teatati, et ta on vaim või kaitsevaim.

Ta ütles enda nime ja andis ka rohkem informatsiooni oma isiku kohta. See

asjaolu on väga tähtis. Ükski ei tulnud mõttele, et vaimud ise andsid nähtusele

selgituse, nähtus ise selgitas end. Täppisteaduste puhul püstitatakse

sageli hüpoteese, et oleks mida tõestada; antud juhtum ei ole üks nendest.

Selline kirjavahetuse viis oli pikaajaline ja ebasobiv. Vaim – see fakt

väärib märkimist – näitas kätte teise võimaluse. Üks neist nähtamatuist

olenditest andis nõu kinnitada pliiats korvikese või mingi muu eseme külge.

Seda korvi, asetatuna paberilehele, liigutatakse sama saladusliku jõu poolt,

mis paneb liikuma lauad. Kuid lihtsa korrapärase liikumise asemel kirjutab

pliiats iseenesest tähti, mis moodustavad sõnu, fraase ja paljude lehekülgede

pikkusi kõnesid kõige kõrgematest filosoofia, kõlbluse, metafüüsika, psühholoogia

jm probleemidest ja nii kiiresti, nagu kirjutataks käega.

See nõuanne anti samal ajal Ameerikas, Prantsusmaal ja paljudes teistes

maades. Toon ära sõnad, millega see oli antud Pariisis 10. juunil 1863.

aastal ühele innukamale õpetuse poolehoidjale, kes juba 1849. aastast

saadik tegeles vaimude väljakutsumisega: “Tooge kõrvaltoast korvike,

kinnitage selle külge pliiats, asetage need paberile ja korvikese äärele pange

oma sõrmed.” Mõne hetke möödudes hakkas korvike liikuma ja pliiats kirjutas

väga loetavalt järgmise fraasi: “Ma keelan teil teatada kellelegi, mis

ma praegu ütlesin; järgmisel korral, kui ma kirjutan, teatan ma rohkem.”

Kuna ese, mille külge kinnitatakse pliiats, on vaid vahend, siis on

selle olemus või vorm täiesti tähtsusetu; on mõeldud kõige mugavamale

asendile ja paljud inimesed kasutavad selleks otstarbeks lauakest.

Korvike või lauake võib olla liigutatav vaid nende isikute mõju all,

kellel on eriline võime ja keda nimetatakse meediumideks; see on võime

olla vahendajaks vaimude ja inimeste vahel. Tingimused selle võime

omamiseks sõltuvad nii kõlbelistest kui füüsikalistest põhjustest, mis ei

ole veel hästi tuntud. On noori ja vanu, mees- ja naismeediume intellekti

eri tasemega. See võime suureneb harjutamisega.

Hiljem leiti, et korv või lauake on vaid käe abivahendid ja et meedium,

võtnud pliiatsi kätte, kirjutas tahtmatult, otsekui mingi impulsi mõjul.

Selle vahendi kasutamisega läks kirjavahetus kiiremaks, lihtsamaks

ja täielikumaks. See on tänapäeval kõige enam levinud meetod, seda enam,

et niisuguse võimega inimesi on palju ning neid on iga päevaga rohkem.

Hiljem kogeti, et see võime esineb ka muul kujul ning et teateid võib

saada kõne, kuulmise, nägemise, kompamise jms läbi, ka vaimude endi

kirjutamise kaudu, s.t ilma meediumi käe ja pliiatsi abita.

Pärast selleni jõudmist jäi uurida veel ühte tähtsat küsimust, nimelt meediumi

osa vastuste juures ning seda osa, mis neil on mehaaniliselt ja moraalselt.

Kaks põhilist asjaolu, mida peaksime tähelepanelikult vaatlema, võivad

küsimuse lahendada. Esimene on see viis, kuidas korv meediumi mõju

all liigub, olles kokkupuutes vaid tema sõrmedega, mida ta hoiab selle

äärel. Katsetamine tõestab mistahes suunamise võimatust. See võimatus

saab kohe selgeks, kui kaks või kolm isikut asetavad oma käed korvile.

Oleks vaja tõesti erakordset liigutuste kooskõla ja täielikku mõtete ühtsust

selleks, et need inimesed võiksid anda ühesuguse vastuse esitatud

küsimusele. Teine tõsiasi, mis ei ole mitte vähem imelik ja suurendab

veelgi kimbatust, on täielik käekirja muutus vastavalt väljendunud vaimule.

Iga kord, kui sama vaim uuesti tuleb, ilmneb koos sellega ka sama käekiri.

Meediumid peaksid harjutama käekirja muutmist kümnetes variantides

ja hästi meeles pidama, missugune käekiri millisele vaimule vastab.

Teine asjaolu tuleneb vastuste iseloomust. Kõige sagedamini, eriti

abstraktsete või teaduslike teemade puhul, on vastused silmnähtavalt

kõrgemal meie teadmiste tasemest, ületades tihti meediumi intellekti piiri.

Meediumil ei ole tavaliselt aimugi, mida ta mõju all olles kirjutab.

Sageli ei kuule ta küsimust või ei saa sellest aru, kuna see võib olla ette

pandud talle tundmatus keeles, või olla isegi tema mõistusele arusaamatu,

kuid vastuse annab ta samas keeles. Lõpuks juhtub ka seda, et korv

kirjutab iseenesest, liikudes ilma eelneva küsimuseta ja kirjutades mistahes

täiesti kõrvalistest asjadest.

Mõnel juhul on need vastused nii targad, sügavad ja tabavad ning

annavad tunnistust nii kõrgetest kaunitest mõtetest, et nad ei või tulla

mujalt kui mingilt ülimalt kõrgelt intellektilt, mida iseloomustab puhtaim

moraal. Teisel juhul on nad nii mõtlematud, nii kergemeelsed ja labased,

et mõistus keeldub uskumast, et nad võiksid tulla samast allikast. See

avaldusviiside mitmekesisus on selgitatav vaid ennast väljendanud intellektide

erinevusega. Kas need intellektid kuuluvad inimkonna hulka

või asuvad nad sellest väljaspool? Sellele küsimusele leidub täielik ja

selge vastus selles teoses, nii nagu selle on andnud vaimud ise.

On olemas selged mõjud, mis ilmnevad väljaspool meie harjumuslikku

vaatevälja. Need ei toimi saladuslikult ega ka mitte heledas

päikesevalguses; neid võib kogeda iga inimene; nad ei ole mõne üksikisiku

privileeg, vaid tuhanded tunnevad neid iga päev oma tahte kohaselt. Neil

mõjudel on tingimata mingi põhjus ja kuna nad näitavad mingi intellekti

ja tahte tegevust, siis seisavad nad väljaspool puhtfüüsikalist sfääri.

Selle teema kohta on esitatud mitmeid teooriaid: me võtame nad varsti

vaatluse alla ja näeme, kas nad selgitavad kõiki fakte. Seni nõustuge inimestest

erinevate olendite olemasoluga, sest see on tõde, milleni meid on

viinud vaimude avaldused ja vaadakem, mida nad meile ütlevad.

VI

Olendid nimetavad end meiega suheldes vaimudeks või kaitsevaimudeks,

nagu me juba ütlesime, ja teatavad, et nad, vähemalt mõned neist, erinevad

Maa peal elavatest inimestest. Nad moodustavad vaimse maailma,

nii nagu meie oma maapealse elu jooksul moodustame kehalise maailma.

Et oleks kergem vastata mõnedele vastuväidetele, võtame lühidalt

kokku doktriini tähtsamad punktid, nii nagu nad meile on õpetanud.

“Jumal on igavene, muutumatu, mittemateriaalne, ainulaadne, kõikvõimas,

ülimalt õiglane ja hea.”

“Ta lõi universumi, mis hõlmab kõik hingelised ja hingetud, materiaalsed

ja mittemateriaalsed olendid.”

“Materiaalsed olendid moodustavad nähtava ehk kehalise maailma ja

mittemateriaalsed nähtamatu ehk vaimse, s.t vaimude maailma.”

“Vaimne maailm on normaalne maailm; lihtne, igavene, edasieksisteeriv

ja kõike üleelav.”

“Kehaline maailm on vaid kõrvaline; see võib lõppeda, eksisteerida

või mitte kunagi eksisteerida ilma, et vaimse maailma olemus muutuks.”

“Vaimud mähivad end mõneks ajaks mateeriasse, mille häving surma

läbi nad sellest vabastab.”

“Erinevat liiki kehaliste olendite seast määras Jumal inimliigi vaimude

kehastumise tarbeks teatava arengutaseme saavutamiseks; see omab inimlikku

kõlblust ja asub intellekti poolest teistest liikidest kõrgemal.”

“Hing on kehastunud vaim, kelle elukoht on keha.”

“Inimeses on kolm osa: 1. keha või materiaalne olevus analoogiliselt

loomadega ja hingestatud sama eluprintsiibiga; 2. hing või mittemateriaalne

olend, kehastunud vaim; 3. side, mis seob vaimu kehaga, vahepealne

printsiip mateeria ja vaimu vahel.”

“Inimesel on kaks loomust: üks, mis tuleneb kehast, mis on samasugune

nagu loomadel, kelle instinktid tal on; teine hingest, mis on samasugune

nagu vaim.”

“Side ehk vaimukate, mis hoiab vaimu kehas, koosneb otsekui kahest

mateeriast. Surm on vähempeene katte häving. Vaim säilitab teise, mis

on tema eeterlik keha ja mida me selle tavalises olekus ei näe, kuid mis

võib muutuda nähtavaks, isegi kombatavaks, nagu see juhtub nähtuste

puhul, mida me nimetame ilmutusteks.

“Vaim ei ole abstraktne, määramata olend, keda võib tunnustada vaid

teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda mõnikord võib tajuda nägemise,

kuulmise või kompimise abil.”

“Vaimud jagunevad eri liikidesse ega ole võrdsed võimete, intellekti,

tarkuse ega kõlbluse astme poolest. Kõrgemasse liiki kuuluvad kõrgemad

vaimud, kes paistavad teiste seast välja oma täiuslikkuse, teadmiste,

Jumalale lähedusega, tunnete puhtuse ja armastusega hea vastu: need on

inglid või puhtad vaimud. Muud liigid jäävad sellest täiuslikkusest palju

kaugemale; alamal tasemel asuvad vaimud kalduvad paljude meie kirgede

poole: viha, kadedus, kiivus, uhkus jt. Halb pakub neile lõbu. Mõned

vaimud ei ole väga head ega väga halvad; nad on pigem korratud ja

piiratud kui õelad ning nad paistavad silma koerustükkide ja ebaloogilise

käitumisega: need on lõbuhimulised ja kergemeelsed vaimud.”

“Vaimud ei ole igavesti samasuguses olukorras. Kõik nad arenevad,

liikudes vaimse taseme redeli pulgalt pulgale. See areng toimub kehastumiste

kaudu, mis on kohustuslikud ühtedele karistusena, teiste jaoks aga

sisaldavad ülesandeid. Kehaline elu on katse, mida nad peavad palju kordi

läbi tegema, kuni nad kord saavutavad absoluutse täiuslikkuse; nad on nagu

lahus, millest kehastumise tulemusena eraldub üha rohkem puhast ainet.”

“Lahkunud kehast, läheb hing vaimude maailma, kust ta tuli ja lühema

või pikema aja järel, mille vältel ta elab rändava vaimuna, alustab

jälle uut kehalist elu”*

“Vaimul tuleb läbida palju kehastumisi, järelikult oleme elanud kehaliselt

juba palju kordi ning me saame veel palju kordi kehastuma enam

või vähem täiuslikus maailmas, kas Maa peal või teistel planeetidel.”

“Vaimu taaskehastumine toimub alati inimkujul; oleks ekslik arvata,

et hing või vaim võib kehastuda loomana.”

“Mitmed kehalised elud viivad vaimu alati edasi, mitte kunagi tagasi;

aga arengu kiirus oleneb meie endi edasipüüdlikkusest.”

“Hinge omadused on kehastunud vaimu omadused, s.t vooruslik inimene

on kehastunud hea vaim ja tige, salakaval inimene on kehastunud

madal vaim.”

“Hingel on individuaalsus juba enne kehasse asumist ning ta säilitab

selle ka pärast kehast lahkumist.”

“Vaimude maailmas kohtub hing kõigiga, keda ta kunagi Maa peal on

tundnud, kogu ta elu ilmub temale piltidena, mille abil talle meenub kõik

hea ja halb, mida ta on teinud.”

“Kehastunud vaimud elavad universumi paljudel planeetidel, kehastumata

ehk rändavad vaimud asustavad mittemillegagi piiratud valdkondi; nad

on nii ruumis kui ka meie kõrval, nad näevad ja puudutavad meid igal hetkel;

nad moodustavad nähtamatu elu, mis pulbitseb kõikjal meie ümber.”

“Vaimudel on füüsikalisele maakerale lõpmatu kõlbeline mõju; nad

tegutsevad nii mateeria kui ka mõtte abil, nad on üks loodusnähtuste suure

hulga eespool mainitud, selgitamata või vaevalt selgitatud ning vaid spiritismi

poolt mõistuspäraselt tõlgitsetud mõjude algpõhjusi.”

“Läbikäimine vaimude ja inimeste vahel on pidev, head vaimud manitsevad

meid headusele, julgustavad meid elu katsumustes ja aitavad

meil taluda loobumist; halvad tõukavad meid halvale, nad rõõmustavad,

nähes meid langemas ja nendega sarnaseks muutumas.”

“Vaimude inimestega suhtlemise viisid on kas varjatud või nähtavad.

Ühed tegutsevad hea ja kurja mõju abil, mis tuleb meile vaimudelt; sageli

juhtub, et meil tuleb oma tarkusega vahet teha halva ja hea inspiratsiooni

vahel. Selle tegevuse hulka kuulub ka nende seos meediumidega kirjutamise,

nägemise ning teiste omaduste läbi. Viimased on nende tööriistad.”

 

*Selle õpetuse kohaselt on põhimõtteline erinevus taaskehastumise ja hingede

rändamise vahel, millesse usuvad mõnede sektide liikmed. See saab selgeks

käesolevast raamatust.

 

“Vaimud avaldavad end kas vabal tahtel või väljakutse peale. Võidakse

välja kutsuda igasuguseid vaime; kõige tagasihoidlikumate isikute vaimudest

kuni kõige haritumateni, olenemata sellest, millisel ajajärgul nad Maal

elasid. Võib välja kutsuda sugulaste, sõprade või vaenlaste vaime, nendega

kontakti saada kirjutamise või kõne abil, nendega nõu pidada, neilt teateid

saada nende hauataguse seisukorra kohta, nende mõtetest meie kohta ja

ka teadmistest, mida neil on lubatud meile edasi anda.”

“Vaime tiivustab neid välja kutsunud grupi inimeste kõlbeline iseloom;

kõrgemad vaimud tunnevad rõõmu tõsistest koosistumistest, kus valitsevad

armastus, headus ning siiras soov õpetuse ja meeleparanduse järele.

Nende juuresolek peletab eemale alamaid vaime; need omakorda leiavad

endale vaba juurdepääsu ja tegutsemisvõimalused kergemeelsete ning uudishimust

õhutatud isikute juures ning kõikjal, kus valitsevad madalad instinktid.

Heade nõuannete ja kasulike õpetuste asemel ei ole meil neilt oodata

midagi peale tühiste asjade, valede, labaste mõtete või ninapidivedamise;

tihti esinevad nad tuntud nimede all, et meid siis kergemini eksitusse viia.”

“On väga lihtne vahet teha hea ja halva vaimu vahel: kõrgema vaimu

kõne on alati väärikas, üllas, kantud kõrgeimast moraalist ning vaba madalast

kirest; nende nõuannetest õhkub puhast tarkust ja nad püüdlevad

alati meie täiustamise, inimsoo paremaks muutmise poole.

“Madalamate vaimude kõne on seevastu järjekindluseta, tihti labane

ning isegi jõhker; nad räägivad mõnikord millestki heast ja õigest, enamal

juhul aga puistavad valesid ja mõttetusi, mis tulenevad kas nende

salakavalusest või harimatusest. Nad naeravad küsijate kergeusklikkuse

üle, tundes lõbu nende naiivsusest, meelitavad tühisust ja toidavad igatsust

valelootuste järele. Kokkuvõttes võib tõsine suhtlemine toimuda vaid

tõsise loomuga ringides, kus valitseb mõtete püüdlus hea poole.”

“Kõrgemate vaimude moraal on üldiselt sama, mis Kristusel, nii nagu see

on väljendatud evangeeliumis: tee teistele seda, mida sa tahad, et tehtaks

sinule endale, s.o tee alati head ja mitte kunagi halba. Igaüks võib leida

sellest põhimõttest käitumisjuhise kõigi elus ettetulevate juhtumite jaoks.”

“Vaimud õpetavad, et egoism, upsakus ja himurus on kired, mis lähendavad

meid loomalikkusele, tehes meid mateeria orjaks; inimene, kes end

juba Maa peal vabastab mateeria köidikuist, heites endalt maise tühisuse

ja armastades oma ligimest, läheneb oma loomuselt vaimule. Igaüks meist

peab olema valmis oma võimetele vastavalt kaitsma nõrgemaid, sest see,

kes kasutab oma jõudu ja võimeid endasarnaste allasurumiseks, rikub

Jumalikku seadust. Nad õpetavad, et vaimude maailmas, kus miski ei saa

jääda varjule, paljastatakse silmakirjalikkust koos teiste pahedega. Nad

õpetavad, et pahed on meile karistus ning et vaimude kõrgus või madalus

tingib rõõme ja muresid, mis on meile Maa peal tundmatud.”

“Aga nad ütlevad ka meile, et ei ole parandamatuid eksitusi. Igasugune

viga kustutatakse vastava karistuse kandmisega. Inimene leiab selleks

võimalusi oma paljude elude jooksul, mis võimaldavad tal arengus

edasi minna oma soovi ja püüdmise järgi, kuni viimse piirikivini – täiuslikkuseni.”

See oli kokkuvõte spiritismiõpetusest nii, nagu see oli meile antud

kõrgete vaimude poolt. Vaatleme nüüd ka vastuväiteid, mis sellele tavaliselt

esitatakse.

VII

Paljudes inimestes tekitab teadlaste vastuseis mingile väitele negatiivse

suhtumise selle väite suhtes. Meie ei kuulu nende hulka, kes vihaselt

arvustavad teadlasi, sest me ei taha, et võidaks öelda, nagu annaksime

neile löögi selja tagant; vastupidi, peame neist lugu ning arvame, et meile

oleks suureks auks istuda nende ringis, aga nende seisukoht ei võimalda

seda.

Siis, kui teadlased uurivad faktimaterjali, mille tagajärjel ilmnevad

peamised probleemid, on teretulnud iga oletus. Igaüks püüab aga kangekaelselt

oma vaadet peale suruda, tahtes seda ilmtingimata näha ainuõigena

teiste vaadete hulgas. Kas me ei näe iga päev propageeritavat kõige

ebasobivamaid arvamusi ning esile kergitatavat kõige mõttetumaid eksitusi,

et need saaksid siis kiidetud kui suured tõed.

Faktid, mis meie arusaamise järgi on tõe kriteerium, on vaieldamatu

argument. Kuid sel juhul, kui faktid on puudulikud, on kahtlemine kõige

targem seisukohavõtt.

Teadlaste arvamusi juba hästituntud asjade kohta võib usaldada, sest

nad teavad rohkem kui tavainimene; kui aga juttu tuleb uutest põhimõtetest

ning tundmatutest nähtustest, siis on nende seisukoht alati üksnes hüpoteetiline,

kuna teadlased ei ole eelarvamustest vähem mõjutatud kui teised

inimesed. Teadlastel on rohkemgi eelarvamusi kui muudel inimestel, sest

nad kalduvad süvenema vaid oma kitsasse erialasse: matemaatik näeb

tõestusest vaid algebralist võrrandit, keemik omistab tähtsust vaid elementidele

jms. Iga inimene, kes pühendub mingile teadusharule, seob

sellega kõik oma mõtted; väljaspool oma eriala kaotab ta sageli tasakaalu,

kuna püüab kõike käsitleda samade meetodite abil. See nähtus on inimliku

jõuetuse tunnus. Kui konsulteeriksin näiteks keemikuga analüüsi

küsimustes, füüsikuga elektrilise jõu probleemides ja mehaanikauurijaga

liikumapaneva jõu asjus, peaksin omaks võtma nende seisukoha küsimuse

suhtes, mis oleks sama ebakompetentne nagu näiteks arhitekti arvamus

muusika suhtes.

Harilikud teadused põhinevad mateeria eriomadustel, millega on võimalik

tahte kohaselt eksperimenteerida. Spiritistlikud nähtused põhinevad

aga intelligentsete olendite tegevusel, kellel on vaba tahe ning kes

igal ajal demonstreerivad meile endi sõltumatust meie tujudest.

Vaatlusi ei saa seega teha ühesugusel viisil. Need vajavad erilisi tingimusi

ning teistsugust suhtumist. Oleks täiesti teostamatu püüda allutada

neid meie tavalistele uurimismeetoditele. Järelikult on täppisteadused,

nagu kogu meie teadus, spritistlike nähtuste suhtes ebakompetentsed. Neid

ei seo miski ning teadlaste otsusel neid nähtusi pooldada või mitte pooldada

ei oleks mingit kaalu. Spiritism eksisteerib tänu inimeste veendumusele

ja seda veendumust võivad omada nii haritud kui ka lihtsad inimesed.

Selle küsimuse üleandmine teadusele võrduks samaga, kui lasta füüsikute

kokkutulekul lahendada hinge olemasolu probleemi. Spiritism püsib kahel

tõsiasjal: hinge olemasolul ning selle edasieksisteerimisel pärast surma.

Oleks ebaloogiline arvata, et keegi on ilmtingimata hea psühholoog,

kuna ta võib-olla on hea matemaatik või arst. Otsides hinge, lahkab arst

keha ning hinge mingite närvide või muu nähtava kujul mitte leides teeb

järelduse, et hinge ei eksisteeri. Ta lähtub oma materiaalsest piiratud

vaatepunktist. Kas võib siis tema arvamus erineda üldisest seisukohast?

Kindlasti mitte. Seega näeme, et spiritism ei kuulu ainelise teaduse kompetentsi.

Kui spiritismi tõed labastataks, leiaksid nad peagi üldist vastuvõttu

aja vältel, mis ei oleks mitte liialt pikk, arvestades nende tõdede levimise

kiirust. Juhtuks see, mis on seni juhtunud kõigi uute ideedega, mis olid

algul tõkestatud, siis aga võeti ilmsete tõendite mõjul ja olukordade sunnil

haritlaste poolt vastu. Inimesed, kes nende ideedega lagedale tulid,

lahutatakse nendest ideedest, sundides neid tegelema muude probleemidega.

Samal ajal, küsimust põhjalikult uurimata, kuulutatakse välja risti

vastupidine seisukoht ning pilgatakse igaühte, kelle arvamus sellest erineb,

unustades, et see on juhtunud paljude leiutistega, mis on praegu inimese

poolt vägagi tunnustatud. Igatsetakse näha oma nime haritlaste hulgast

esile tõstetuna seoses uue ideega ning kirjutatuna Teaduste Akadeemia

liikmeraamatusse. Akadeemia, mille Franklin oma 1752. aastal ilmunud

memuaarides välja naeris. Need isandad on näidanud, et nad ei ole väärt

olema teadmiste vahendajaks teadlaste ja rahva vahel. Nad sobiksid vaid

nende akadeemikute vahendajaks, kes jätsid Prantsusmaa ilma kasust,

mida ta oleks võinud saada varasemast üleminekust aurulaevadele, kuulutades

Fultoni aurumasinad mitterealiseeritavaks unistuseks. Ometi olid

nad neis küsimustes kompetentsed. Kui akadeemiatel, millesse on koondunud

maakera haritlaskonna koorekiht, ei olnud pakkuda midagi peale

sarkasmi ja lugupidamatuse ideede suhtes, mis paari aasta pärast tegid

revolutsiooni teaduses, keskkonnas ja tööstuses, miks siis loota, et nende

tavalisele tegevusele täiesti võõras nähtus leiab rohkem poolehoidu?

Sellised eksitused on kahetsusväärsed ja varjutavad nende inimeste

võimalikke teeneid muudel aladel. Kas on vaja ametlikku diplomit selleks,

et omada loomupärast tarkust? Kas väljaspool teaduslikke asutusi

on ainult hullumeelsed ja puupead? Vaadake hoolega, kas spiritismi poolehoidjate

hulgas on vaid hariduseta inimesed, kes end sellele pühendades

on lasknud end petta naiivsetest ideedest? Spiritismi poolehoidjate iseloom

ja haridus võimaldavad meil öelda, et kus nemad juba midagi tõsist leiavad,

seal ka tõesti midagi tõelist on.

Kordame veel: juhul kui faktid, millega tegeleme, kujutaksid endast

vaid puht mehaanilist kehade liikumist, leiaks nende nähtuste füüsikaliste

põhjuste uurimine aset teaduse raames, aga kuna need nähtused toimuvad

inimkonnale seni tundmatute seaduste järgi, mille suhtes materiaalne

teadus ei ole asjatundlik, siis ei ole need nähtused seletatavad mehaaniliste

jõudude mõjuga. Kui ilmneb täiesti uus fakt, mis ei sobi meile tuntud

teadmiste süsteemi, peab teadlane pärast selle uurimist siiski kinnitama,

et tegemist on täiesti uue nähtusega, mida olemasolevate teadmiste alusel

on võimatu uurida.

Inimene, kes usub olevat enda mõistuse eksimatu, on eksimisele väga

lähedal. Ka need, kes on omandanud kõige vääramad ideed, toetuvad

oma mõistusele ning just seepärast heidavad kõrvale kõik, mis tundub

neile võimatuna. Igaüks, kes on kõige imetlusväärsemad ideed endalt ära

heitnud, pöördub ometi nende juurde kord tagasi. Seega näeme, et nn

mõistlikkus ei ole sageli muud kui maskeeritud uhkus. Kes peab end ilmeksimatuks,

see tahab end võrdsustada Jumalaga. Me pöördume nende

isikute poole, kes ei kahtle selles, mida nad näevad ega usu, et Jumal on

pööranud neile juba viimase lehekülje oma raamatust.

VIII

Me ütleme, et niisuguse õpetuse uurimine nagu seda on spiritism,

mis juhib meid uute ja suurejooneliste probleemideni, võib tuua kasu

vaid tõsistele, ilma eelarvamusteta inimestele, keda juhib kindel ja siiras

soov mingi tagajärjeni jõuda. Meil ei tarvitse mainida inimesi, kes

juba ette otsustavad, asja ennast nägemata; kes uurivad ilma meetodita,

püsivuseta, vajaliku läbimõtlemiseta. Nendele omadustele tuleb pöörata

suurt tähelepanu. Vastasel juhul, olles hävitanud oma reputatsiooni,

muretsetakse kõige enam mingi asja veidra ning kõige usutavama külje

leidmise üle. See kehtib nende inimeste suhtes, kelle haridus, iseloom

ja veendumused õigustavad kõikide austust ning kes armastavad oma

SISSEJUHATUS 25

õilsate tunnetega uhkeldada. Isikud, kes ei pea neid fakte oma tähelepanu

vääriliseks, kaitsku oma seisukohti. Kellelegi ei tule mõttessegi nende

seisukohti alla suruda, kuid nemad omakorda austagu teiste arvamust.

Tõsine uurimine on seotud tõsiste vaatlustega. Pole sugugi imestamist

väärt, et küllalt tähtsatele asjadele ei saada tarka vastust, kui küsimused

on esitatud valimatult ning järsult, hulga mõttetute küsimuste

hulgas. Mõned probleemid on komplekssed ja vajavad parema selgitamise

huvides ettevalmistavaid või suunavaid küsimusi. Kes tahab hankida

mingeid teadmisi, peab seda tegema metoodilise uurimistöö abil, alates

algusest ning jõudes samm-sammult idee lahtimõtestamiseni. Ei saavutata

paljut, pöördudes teadja poole küsimusega probleemi kohta, millega

varem pole üldse kokku puututud ega sellest mitte sõnagi kuuldud. Kas

sellisel juhul võiks saada rahuldava vastuse? See vastus võiks kindlasti

olla vaid ebatäielik ning peaaegu kindlasti arusaamatu või näida isegi

absurdne. Sama leiab aset meie ning vaimude vahel. Kui keegi tõesti soovib

saada neilt teadmisi, peab ta enne nende juhtimise all läbi tegema algkursuse.

Nii nagu meiegi, peaks ta valima endale õpetaja ning usinalt töötama.

Ütlesime juba, et kõrgemad vaimud tulevad vaid tõsistele koosistumistele,

eriti niisugustele, kus valitsevad head mõtted ja tunded. Kergemeelsus

ja tühised küsimused mõjuvad neile eemaletõukavalt nagu

tarkadele inimestelegi. Maa on avatud suurele hulgale kergemeelsetele ja

valelikele vaimudele, kes otsivad alati inimesi, kes oleksid valmis neid

kuulama, et neid siis pilgata ning nende naiivsuse üle naerda. Milline

peaks olema tõsine küsimus, mida võiks esitada sellisel kokkutulekul;

võib küll vastuse saada, ent kelle käest? Võib näiteks esitada selliseid

küsimusi: mis on hing? mis on surm? jms. Kui soovitakse saada tõsiseid

vastuseid, peab olema tõsine sõna otseses mõttes ning silmas pidama kõiki

tingimusi. Vaid sellisel juhul võib saada häid tulemusi. Olge töökad ja

püsivad oma uuringutes, muidu kõrgemad vaimud ei ilmu, nii nagu õpetaja

pöördub ära oma laiskadest õpilastest.

IX

Esemete liikumine on tõestatud fakt. Jääb vaid selgitada, kas selles

liikumises ilmneb arukus ja kui, siis missugune on selle arukuse päritolu.

Me ei räägi asjade mõistuslikust liikumisest ega suusõnalistest teadetest,

isegi mitte meediumi poolt kirjutatud teadetest. Need nähtused

on selged inimesele, kes on midagi näinud ja seda põhjalikult uurinud.

Üksikult võttes ei näita nad aga küllaldast iseseisvat tahet, et veenda

algajat vaatlejat. Seepärast võtame vaatluse alla kirjutused, mis on saadud

mistahes eseme, korvi või lauakese ning pliiatsi abil. Viis, kuidas meediumi

sõrmed on asetatud eseme servale, on niisugune, et ka kõige osavam

inimene ei suudaks niiviisi kirjutada. Ent kujutlegem, et imeväärse

osavusega on meedium võimeline petma ka kõige teravamaid silmi. Kuidas

selgitada vastuseid, kui need on kõrgemal meediumi teadmiste ja

mõtete tasemest? Tuleb märkida, et need ei ole ühesilbilised vastused,

vaid hõlmavad sageli lehekülgi, mis on kirjutatud imetlusväärse kiirusega

asjade kohta, mis on valitud ja määratletud vaimu enese poolt.

Meediumi käe alt, kellele kirjanduslik omalooming on täiesti võõras,

voolab tihti luuletusi, mis on nii kaunid ja puhtad, et ka parimad poeedid

võiksid nendele oma nime alla panna. Nende faktide erakordsust

suurendab veelgi nende toimumine kõikjal, kusjuures selliste meediumide

arv üha kasvab. Kas need faktid on õiged või mitte? Sellele küsimusele

on meil vaid üks vastus: vaata ja jälgi! Võimalusi selleks teil

tuleb. Kõige tähtsam on, et vaadeldakse sageli ja pikema aja jooksul

ning nõutavate tingimuste kohaselt.

Mida ütlevad need, kes eitavad päevselgeid ilminguid? Nad ütlevad,

et olete petetud šarlatanide poolt või aetud segadusse illusioonidest. Esiteks

ei ole šarlataansusel kohta seal, kus puudub huvi, šarlatanid ei tööta

tasuta. Kõige rohkem oleks see siis pettus, müstifikatsioon. Aga imeliku

kokkusattumuse tõttu toimuvad need pettused kõikjal maakeral, ilmnedes

ühesugusel viisil, omades ühesugust mõju ja andes ühesugustele küsimustele

samasisulisi vastuseid. Kui mitte samas vormis, siis vähemalt

ühesuguse mõttega. Kuidas ja mis eesmärgil austatud, tõsised ning

õpetatud inimesed riskivad oma nimega sellises kelmustükis? Kuidas on

lastel piisavalt kannatlikkust ja osavust selliste nähtuste jaoks? Sest tõesti,

kui meediumid ei oleks nende nähtuste puhul passiivsed, peaksid nad

olema osavad ja õpetatud, mis ei oleks aga kuidagi kooskõlas nende vanuse

ning sotsiaalse positsiooniga.

Võidakse öelda, et kui vaatlejad ei ole kelmide pilgatud, on nad illusioonidest

eksiteele viidud. Jälgijate tähelepanuvõimega tuleb ka arvestada.

Oleme jõudnud küsimuseni, kas spiritism värbab oma miljoneid

poolehoidjaid ainult harimatute seast. Nähtused, millel see õpetus põhineb,

on nii ebatavalised, et nende tõeline olemus tekitab kahtlusi, kuid on vastuvõetamatu

pidada üldtunnustatud teadmisi ilmeksimatuks. Austamata

sündsusreegleid ega oma vastaste moraalseid väärtusi, nimetavad õpetuse

vastased puupeaks igaüht, kes ei ole nendega samal arvamusel. Tarkade

inimeste jaoks on nende õpetatud meeste arvamus, kes pikka aega

jälgisid, uurisid ja analüüsisid neid nähtusi, vähemalt võimalik oletus,

sest tõesti, see nähtus väärib nende inimeste tõsist tähelepanu, kellel pole

huvi eksituste levitamiseks ega aega tühiste asjadega tegelemiseks.

X

Mõned vastuväited on tõele vähemalt näiliselt lähemal, sest nad põhinevad

üldiselt lugupeetud inimeste tehtud vaatlustel.

Üks neist seisneb selles, et mõnede vaimude kõne ei näi olevat nii

kõrge väärtusega, kui on harjutud omistama üleloomulike olendite kõnele.

Juhul, kui te ei pea paljuks uuesti läbi lugeda eespool toodud kokkuvõtet

õpetusest, panete tingimata tähele: vaimud teatavad ise, et nad erinevad

nii teadmiste kui ka moraalsete omaduste poolest ja et ei tule mitte sõnasõnalt

võtta kõike, mida nad ütlevad. Targad inimesed oskavad vahet teha

hea ja kurja vahel. Need, kes sellest järeldavad, et meil on tegemist ainult

salakavalate vaimudega, kelle ainus kavatsus on meid petta, ei tea kindlasti

midagi nendest teadetest, mis on mitmetel koosistumistel saadud

ainult kõrgemate vaimude käest, sest muidu nii ei arvataks.

On kahetsusväärne, et saatus mängis neile niisuguse halva vembu,

näidates ainult vaimude maailma alatut poolt. Sest me ei taha uskuda,

et mingisugune kalduvus muudab nad headest vaimudest halbadeks,

petlikeks, kelle kõne on vääritu ning labane. Kõige rohkem võib vaid

järeldada, et nende isikute põhimõttekindlus ei ole küllaldane halva tagasitõukamiseks.

Leidnud veidi rõõmu ja rahulolu oma teadmistest asja

kohta, ei tea nad, et halb vaim kasutab nende keskkonda tungimiseks

tihti nende meeleolu ära. Ja hea mõju väheneb.

Otsustada nende faktide alusel vaimude probleemi üle oleks sama

ebaloogiline, kui hinnata mingi rahva iseloomu mõtlematute ja halva kuulsusega

isikute koosviibimisel öeldu ning tehtu järgi. Niisugustel inimestel

ei ole midagi ühist tarkade ja väärikate isikutega. Inimene, kes olukorda

pealiskaudselt hindab, on võõramaalase sarnane, kes reisib suurde pealinna

läbi paljude inetute eeslinnade ja hindab siis linna kõiki elanikke eeslinna

tavade ning kõnepruugi alusel. Vaimude maailmas on olemas nii halb

kui ka hea ühiskond. Need inimesed, kes uurivad ilmuvate vaimude ringi,

veenduvad taevase linna elanike erinevuses. Missugusest keskkonnast

on pärit meile kõige sagedamini ilmuvad vaimud? Sellele me vastame,

et nad elavad agulites. Vaadake ja jälgige ning te veendute: faktid on

kõikide jaoks ühesugused. Teiste kohta kehtivad Jeesuse sõnad: Vaadates

ei näe nad mitte ning kuuldes ei kuule ega mõista.

Sellise suhtumise üks erivorme on, et kõigi spiritistlike teadete ja

materiaalsete faktide taga, mis nendega seoses on, nähakse kuradi vahelesegamist,

uut Proteust, kes võtab endale uusi kujusid, et meid paremini

petta. Me ei pea seda seisukohta tõsise uurimise vääriliseks,

seepärast ei raiska me sellele aega ega tähelepanu. Edaspidi mõistame,

et see on kergesti ümberlükatav. Ütleme vaid, et kui see oleks nii, siis

peaksime tunnistama, et kurat on mõnikord väga tark, väga mõistlik ja

kindlasti väga kõlbeliste vaadetega. Vastasel juhul peaksime tunnistama

hea kuradi olemasolu. Ei ole tõenäoline, et Jumal lubab meiega suhelda

vaid halbadel vaimudel ning keelab meile heade vaimude nõuandeid. Juhul

kui Ta seda ei suudaks, oleks Ta võimetu, kui Ta aga ei tahaks, siis poleks

Ta hea. Mõlemad variandid on aga Jumala teotamine. Pandagu ka tähele,

et halbade vaimudega suhtlemise tunnistamine on sisuliselt nõustumine

vaimude ning inimeste vaheliste suhete võimalikkusega. Ja kui need võivad

toimuda vaid Jumala loal, siis pole kahtlust, et Jumal lubab ka headel

vaimudel end avaldada. Vastupidine arvamus oleks vastuolus kõige elementaarsemate

teadmistega tarkusest ja usust.

XI

Mõned inimesed peavad imelikuks, et kõneldakse vaid tuntud isikute

vaimudest ja küsivad endilt, miks ilmuvad ainult need. See on eksitus,

mis (nagu paljud teisedki) vajab suurt tähelepanu. Kutsumata ilmuvad

vaimud võtavad endile tihti allegoorilise või iseloomuliku nime. Nende

suhtes, keda välja kutsutakse, on loomulik, et (välja arvatud sugulased

või sõbrad) nad eelistavad jääda tundmatuks. Esinemisega tuntud isiku

nime all saavad nad äratada inimestes huvi ning tähelepanu. Arvatakse

ka, et vaimud kindlasti teavad meie soove ja on meie küsimustest huvitatud,

mis nende probleemidega võrreldes, millega nemad kokku puutuvad,

on võrdlemisi labased. Ei ole midagi imestada, kui võim ja

lugupidamine, mida need isikud nautisid selles maailmas, ei andnud neile

mingit teistest üleolekut vaimude maailmas. Vaimud ise tõendavad evangeeliumi

sõnade õigsust: “Paljud esimesed saavad viimasteks ja viimased

esimesteks.”

Seda tuleks mõista kui vihjet positsioonile, mis meil on nende hulgas.

Nõnda võib inimene, kes Maa peal oli esimeste hulgas, seal olla üks viimastest.

Too, keda me kummardasime tema elu jooksul, võib seal olla vaid

alandlik käsitööline, olles surma läbi kaotanud kogu oma suuruse. Ka kõige

võimsam kuningas võib seal seista oma endiste sõdurite valitsuse all.

XII

Vaatlused on näidanud ja ka vaimud ise kinnitavad seda, et alamad

vaimud armastavad sageli ilmuda kõige tuntumate ja austatumate nimede

all. Kes võib meile kindlalt tõendada, et need, kes väidavad end olevat

näiteks Sokratese, Julius Caesari, Karl Suure, Féneloni, Napoleoni,

Washingtoni jt, on kord ka tõesti elustanud nende isikute kehi? See

kahtlus häirib mõnesid väga innukaid spiritismi poolehoidjaid. Nad on

nõus vaimude ilmumise ja avaldustega, kuid ei tea, kuidas neid identifitseerida.

Kontrollida on ju väga raske, aga kui see ei olegi otseste faktide

abil teostatav, võib seda siiski mitmete tunnuste kohaselt oletada.

Juhul, kui meile ilmub isiku vaim, keda me kunagi oleme tundnud, siis

on ta kindlasti surnud alles vähe aega tagasi ning tema kõne vastab üldiselt

tema iseloomule, mida me tundsime. Kahtlus on peaaegu välistatud ka

siis, kui vaim käsitleb asju, mis olid teada vaid teile kahele. Poeg tunneb

kindlasti oma isa või ema kõne ära, samuti vanemad poja kõne. Selliste

mälestuste puhul toimuvad tihtipeale asjad, mis oma imetlusväärsusega

veenavad ka kõige suuremaid uskmatuid. Paljud tuimad skeptikud on

hirmutatud ootamatutest avaldustest, mida nad kuulevad.

On veel üks väga iseloomulik asjaolu, mis aitab kaasa vaimude identifitseerimisele.

Nagu me juba ütlesime, meediumi käekiri üldiselt erinevate

vaimude ilmumisel muutub ning on täiesti samasugune iga kord, kui

ilmub sama vaim. Võib tihti näha, et inimese käekiri veidi aega pärast

surma on sarnane tema käekirjaga elu ajal. Allkiri on mõnikord täiesti

usaldatav. Me ei või seda kinnitada kui reeglit, vaid täheldame nii, nagu

oleme seda märganud.

Ainult need vaimud, kes on saavutanud teatava puhtuse astme, on

vabastatud igasugusest kehalisest mõjust, aga kui nad ei ole täiesti ilma

mateeriata, siis on neil säilinud paljud mõtted, kalduvused ja isegi maaniad,

mis neil on olnud Maa peal ja mille järgi me võime neid ära tunda.

Neid omadusi võib kindlasti leida paljudes üksikasjades, mida võib avastada

vaid püsiva jälgimisega. Ilmuvad kirjanikud ning arutavad oma teoseid

ja õpetusi, neid osalt heaks kiites, osalt taunides. Teised vaimud

tuletavad meelde vähetuntud juhtumeid oma elust või surmast. Ühesõnaga,

väidetakse kõike, mille identsus on vähemalt kõlbeliselt tõestatav. On

siiski vaid üksikuid, kes võivad aidata abstraktsete küsimuste puhul.

Seega on mõnikord võimalik väljakutsutud vaimu ära tunda. Asi on

aga selles, et teinekord see ei õnnestu. Kui on tegemist juba kaua aega

tagasi surnud isikuga, ei saa samu vahendeid enam kasutada. Jääb üle

vaid nende kõnemaneer, mis väljendab nende iseloomu. Sest vooruslik

inimene ei kõnele nii nagu salakaval või kergemeelne. Mis puutub tuntud

nimede all esinevatesse vaimudesse, siis nende kõnemaneer ning põhimõtted

tooksid kiiresti asjasse selguse. Kes ütleks näiteks, et ta on Fénelon

ning solvaks, olgugi juhtumisi, üldist tarkust ja moraali, see paljastaks

sellega kohe oma pettuse. Vastupidi, juhul kui tema mõtted on alati puhtad,

järjekindlad ning vastavuses Féneloni iseloomu kõrge tasemega, siis

ei ole põhjust kahelda nende identsuses. Peab nõustuma ka sellega, et kui

mõni vaim jutlustab vaid head, siis võib ta ka valetada ilma, et see talle

30 VAIMUDE RAAMAT

kasu tooks. Kogemused näitavad meile, et ühesuguse taseme ja iseloomuga

vaimud, kelle mõtted on samasuunalised, kogunevad gruppidesse

või perekondadesse. Vaimude arv on lõpmatu ja me oleme liiga madalal

tasemel, et neid kõiki tunda.

Paljude nimed on meile tundmatud. Mõni Féneloniga samatasemeline

vaim võib, sageli tema ülesandel, ilmuda tema asemel. See vaim ilmub

siis selle nime all, kes teda saatis, sest ta võib ju asendada samaväärset

vaimu ning me vajame mingit nime vaid oma mõtete suunamiseks. Siis ei

oma tõesti tähtsust, kas see vaim on või ei ole Féneloni oma. Kui ta ütleb

meile meeltülendavaid sõnu ja kõneleb meiega nagu kõneleks Fénelon,

siis on ta hea vaim. Nimi, mille all ta end esitleb, ei ole sageli muud kui

vahend meie mõtete suunamiseks. Muud tähtsust sellel ei ole. Seda ei või

öelda intiimsete väljakutsete puhul, aga sel juhul, nagu ütlesime, saab

identsust kontrollida enam või vähem kindlalt.

On õige, et vaimude vastastikune üksteise asendamine võib põhjustada

paljusid eksitusi ning sageli ka pettusi. See on raske küsimus spiritismi

praktikas. Aga me ei ole kunagi öelnud, et see teadus on kerge ja et

seda võib õppida kerge vaevaga, mängeldes, sest nii ei ole võimalik selgeks

saada ka mingisugust teist teadust. Me kordame, et see vajab püsivat,

mõnikord väga pikaajalist uurimist. Ei ole võimalik tahteliselt tekitada

fakte, vaid peab ootama, kuni need ise ilmnevad. See toimub tihti täiesti

ettearvamatutes olukordades. Tähelepaneliku vaatleja ja kannatliku uurija

jaoks on fakte arvukalt, sest ta konstateerib tuhandeid iseloomulikke

varjundeid, mis on temale valguskiirteks. Samuti on ka teiste teaduste

puhul. Tavaline inimene näeb lilles vaid ilusat välist vormi, haritud inimmõte

võib selles leida aardeid.

XIII

Ülaltoodud märkused teevad vajalikuks öelda paar sõna teise raskuse,

nimelt vaimude kõne mittesobivuse kohta.

Vaimud on oma teadmistelt ja moraalselt tasemelt väga erinevad. On

selge, et mingit küsimust võivad nad käsitleda täiesti vastuoluliselt, vastavalt

nende arengutasemele, juhul, kui esitada see küsimus järjestikku

kõrgeltarenenud ning vähemarenenud, madalatele vaimudele. Kõige tähtsam

on, nagu me juba ütlesime, et teaksime, kelle poole pöördume.

Aga selle peale võidakse küsida, kas kõrgemad vaimud ei ole siis alati

ühel meelel?

Peab ütlema, et peale eelpoolmainitu võib olla ka muid põhjusi, mis

vastuseid mõjutavad, arvestamata vaimude arengutaset. Sellesse küsimusse

toob selguse uurimine. Seepärast ütlemegi, et see uurimine nõuab

pidevat tähelepanu, põhjalikke vaatlusi ja eriti metoodilisust ning püsivust,

nagu kõik teadused. Vajatakse aastaid, et saada keskmise tasemega

arstiks ja kolmveerand elu, et saada haritlaseks. Ikka tahetakse mõne tunniga

tundma õppida piiritut teadust! Ärgu tehtagu endale illusioone! Spiritismi

uurimine on suur töö. See puudutab paljusid küsimusi metafüüsikast

ja sotsiaalsest korrast. See on terve maailm, mis meie ees avaneb. Ärgu

imestatagu, et nii mõnelgi ei jätku nende teadmiste omandamiseks aega.

Siiski, sobimatus ei ole alati nii tõeline, nagu see meile näib. Kas me

ei näe iga päev üldistes teadustes haritud inimesi määratlemas kindlaid

nähtusi, kasutades seejuures erinevaid sõnu või lähenedes küsimusele

teisest seisukohast, kuigi põhiidee on üks? Tuleb arvestada ka grammatika

erinevusi. Vastuse vorm sõltub tihti küsimuse vormist. Oleks siiski

lapsik väita, et sõnade erinevus põhjustab leppimatuse. Kõrgemad vaimud

ei pööra kunagi tähelepanu välisele vormile. Mõtted on neile ainus väärtus.

Võtame näiteks kasvõi sõna hing määratluse. Kuna see sõna ei oma

kindlat tähendust, siis võivad vaimud (nii nagu meiegi) tõlgendada seda

eri viisil. Üks võib öelda, et see on eluprintsiip, teine nimetada seda

mingiks virvenduseks, kolmas väita, et see on midagi sisemist, neljas, et

midagi välist jne. Ning kõigil võib olla nende seisukohalt võetuna õigus.

Võidakse isegi nii aru saada, nagu oleksid mõned neist materialismi

pooldajad, mis siiski ei ole õige. Midagi samasugust toimub ka Jumala

defineerimisel, nimelt et Ta on kõikide asjade põhimõte, universumi Looja,

kõrgeim intellekt, piiritlematu, Suur Vaim jne. Ühesõnaga, Ta on alati

sama Jumal.

Peatume lõpuks vaimude liigitusel. Nad moodustavad kindlaid ridu

alates madalamatest astmetest kuni kõige kõrgema tasemeni. Neid võib

liigitada oma tahte kohaselt. Üks võib jagada nad kolme, teine viide, kümnesse

või kahekümnesse jaotusse, oma parema äratundmise järgi ning

keegi ei eksi seejuures. Samalaadseid näiteid võib tuua kõigist teadustest.

Igal haritlasel on oma käsitlusviis. Süsteemid muutuvad, teadus mitte.

Botaanikat õpitakse kas Linné, Jussie või Tournefort’i süsteemi järgi,

mis on täiesti võrdsed, sest õpitav jääb ikka samaks. Me ei peaks omistama

piiratud nähtustele suuremat tähtsust, kui nad omavad, ega jätma

täiesti kõrvale asju, mis on tõesti tõsise väärtusega. Sageli võib absurdsena

näiva asja juures leida mingi huvitava analoogia, mis on täiesti

uurimata.

XIV

Vaevalt me võtaksime vaatluse alla vasturääkivuse, mille leidsid

mõned skeptikud mõne vaimu poolt tehtud õigekirjavigades, kui see ei

annaks meile võimalust teha olemuslikke tähelepanekuid. On tõsi, et

vaimude kiri ei ole mitte alati ilma puudusteta, kuid peab tõesti tundma

suurt puudust motiividest, et teha selle asja üle kõva kriitikat, öeldes, et

kui vaimud teavad kõik, siis peavad nad tundma ka õigekirja. Me võiksime

sellele vastata, mainides vigu, mida on sellel alal teinud maised

haritlased, mis aga sugugi ei vähenda nende teeneid. Aga siinsetel

juhtudel on fakt tähtsam küsimusest. Vaimudele, eriti kõrgematele

vaimudele, on mõte kõik, ning vorm mitte midagi. Vabanenud mateeriast,

kasutavad nad kõnet, mis on kiire nagu mõte, sest mõte jõuab

kiiremini sihile. Nad tunnevad end kindlasti kitsikuses, olles sunnitud

suhtlemisel meiega kasutama aeglast ja segavat inimkeele vormi, mille

puudulikkus ja ebatäiuslikkus ei võimalda neil täpselt oma mõtteid väljendada.

Nad ütlevad seda ka ise. Ning on kummaline jälgida abinõusid,

mida nad tihti kasutavad selle väheste võimaluste barjääri kõrvaldamiseks.

Sama juhtuks meiega, kui peaksime väljendama end mingis

pikkade sõnade ja fraasidega keeles, kus puuduvad väljendid selle avaldamiseks,

mida tahame öelda. Samasuguses kitsikuses on geenius, kui

tema sulg ei liigu nii kiirelt kui mõte. On järelikult mõistetav, et vaimud

pööravad vähe tähelepanu lapsikule õigekirjaküsimusele, eriti siis, kui

tegemist on tõsiste ning tähtsate teemadega.

Kas pole imetlusväärne, et nad väljenduvad ühtviisi igas keeles ja saavad

aru kõigist väljenditest? Ei saa öelda, et keeleline õigsus on nende

jaoks võõras mõiste. Nad jälgivad seda siis, kui vaja. Näiteks kannatavad

nende poolt dikteeritud luuletused tihti välja iga kriitika oma range puhtuse

tõttu, ja seda hoolimata meediumi harimatusest.

XV

On olemas palju inimesi, kes otsivad ohte kõikjal ja kõiges, mida nad

ei tunne. Seepärast teevad nad tingimata ebasoodsad järeldused faktist,

et mõned inimesed, kes olid pühendunud neile uuringuile, kaotasid mõistuse.

Milline mõistlik inimene võiks sellises faktis näha tähtsat vastuargumenti?

Kas sama ei või juhtuda teiste intellektuaalsete uuringutega

tegelejatega nende aju nõrkuse tõttu? Kas on teada hullumeelsete ja maniakkide

arv, kes on langenud matemaatika, meditsiini, muusika, filosoofia

jne uurimise ohvriks? Kas võime tõmmata piiri erinevate uurimiste vahele?

Mida see näitab?

Kehalise töö tegemisel võib inimene vigastada oma materiaalseid töövahendeid,

käsi ja jalgu. Intellektuaalse tööga võib vigastada mõtlemisvahendit

– aju. Kui vahend saab vigastada, siis sama ei toimu vaimuga.

See jääb alati vigastamata. Eraldununa mateeriast, ei kasuta ta mitte

rohkem oma võimeid. Analoogiliselt inimesega võib ta olla töö ohver.

Igasugused suured mured võivad põhjustada hullumeelsust. Teadused,

kunstid ja usk aitavad põhjuste arvu suurendada. Hullumeelsuse põhjus

on aju mingite organite kalduvus, mida puudutavad kindlad muljed. Juhul,

kui eksisteerib selline kalduvus, võtab see tähtsaima mure kuju ja

muutub siis rõhuvaks mõtteks. Selline rõhuv nähe võib olla vaimudest,

end uurimisele pühendanud inimesest, samuti, nagu see võib olla Jumalast,

inglitest, kuradist, rikkusest, võimust, mingist kunstist või teadusest, emadusest,

poliitikast või sotsiaalsest süsteemist. On võimalik, et religioosne

hullus oleks spiritismihullus juhul, kui spiritism oleks selle inimese põhiline

tegevusala. Inimene, kes kaotas mõistuse spiritismi tõttu, oleks seda

teinud ka teistel põhjustel, olenevalt asjaoludest. Spiritism ei ole selles

suhtes mingil väljapaistvamal kohal. Julgen isegi öelda, et õigesti mõistetuna

aitab spiritism hullumeelsust vältida.

Arvukatel juhtudel on aju ülierutuvus (nagu unistused, enda õnnetuna

tundmine, vastuolulised kalduvused) põhjustanud enesetappe. Tõeline

spiritist hindab maiseid asju, lähtudes oma kõrgest vaatepunktist. Need

asjad näivad talle nii väikesed ja tühised võrreldes teda ootava tulevikuga.

Elu on tema jaoks nii lühike, kiirestimööduv, et pahandused on tema silmis

vaid ebameeldivad juhtumid teel. Neid, kes kannavad teiste isikuteni

tõde, see vaevalt häirib. Nad teavad, et kibedus ja kurbus on katsed, mis

on nende arengule kasulikud juhul, kui nad neid kaebamata taluvad, sest

nad saavad tasutud vastavalt sellele, kuidas nad neid välja kannatavad.

Spiritisti veendumused tingivad tema loobumise, mis kaitseb teda lootusetuse,

hullumeelsuse põhjuse ning enesetapmise eest. Nad teavad

vaimude teadete kaudu nende saatusest, kes oma elu katkestasid ning see

pilt on küllaldane nende mõtete muutmiseks. Seepärast on palju neid, kes

on spiritismi tõttu hukutavalt teelt ära pöördunud. See on üks selle õpetuse

tagajärgedest. Need, kes ei tea, naergu palju tahavad. Ma soovin, et

selles õpetuses leiaksid lohutust need, kes näevad vaeva selle sügavuste

uurimisega.

Hullumeelsuse arvukate põhjuste seas tuleb arvestada veel hirmu. Hirm

kuradi ees on vigastanud rohkem kui ühe aju. Kas on teada ohvrite arv,

kes oma nõrga kujutlusvõime abil on loonud ettekujutuse põrgust, seda

siis hirmuäratavate üksikasjadega ilmestades? Öeldakse, et kurat hirmutab

vaid lapsi. Ta on abinõu, millega hirmutamisega püütakse neid vaos

hoida (näiteks lastesööja jms levinud ettekujutused). Aga kui nad enam

ei karda neid fantaasia loodud olendeid, muutuvad nad ometi halvemaks.

Ja lõpuks on arvutu hulk langetõvejuhtumeid põhjustatud õrna aju defektidest.

Religioon oleks jõuetu, kui hirmu puudumine tema mõju vähendaks.

Õnneks ei ole see nii. Sellel on teisi vahendeid hingele mõjumiseks.

Spiritism annab religioonile selleks mõjuvamaid ning tõsisemaid vahendeid,

kui see ainult oskab neid kasutada. Näidates asjade olemust, muudab

see õpetus nulliks mõõtmatu hirmu hukutava mõju.

XVI

Jääb veel üle vaatluse alla võtta kaks vastuväidet, ainukesed, mis on

seda nimetust väärt, kuna nad põhinevad mõistlikel teooriatel. Mõlemad

tunnistavad kõigi aineliste ja moraalsete nähtuste olemasolu, kuid eitavad

vaimude osavõttu nendest.

Esimese teooria järgi ei ole kõik need avaldused, mida omistatakse

vaimudele, midagi muud kui magnetismi mõju: meediumid on olukorras,

mida võib nimetada kuutõvele lähedaseks erutusseisundiks. Seda nähtust

tunneb iga magnetismi uurinud inimene. Sellises seisukorras on intellektuaalsetel

võimetel ebanormaalne ulatus: intuitiivse tajumise piirkond

avardub kaugele üle meie tavalise tajumisvõime piiride ja meedium ammutab

iseendast tänu oma selgeltnägemisele kõik selle, mida ta meile

räägib, kõik teadmised, mis ta meile edasi annab, isegi kui need puudutavad

asju, mis on talle tema tavalises seisukorras võõrad.

Me ei eita sugugi kuutõve mõju, oleme seda näinud ning selle kõiki

faase rohkem kui 35 aasta jooksul uurinud. Me tunnistame, et paljud spiritistlikud

avaldused lasevad end tõesti sellisel viisil selgitada. Kuid pidevad

ja tähelepanelikud vaatlused näitavad faktide olemasolu, mille puhul

meediumi osavõtt, väljaarvatud passiivse tööriistana, on täiesti võimatu.

Neile, kes arvavad samuti ning ka kõigile teistele ütleme: vaadake ja jälgige,

sest kindlasti ei näinud te kõike. Edasi esitame neile kaks vastulauset,

mis tulenevad nende endi teooriast. Kust on pärit spiritismiõpetus?

Kas see on süsteem, mis tekkis mingite isikute ettekujutuses faktide selgitamiseks?

Sugugi mitte. Kes siis selle lõi? Just need meediumid, kelle

mõistuse selguses te kahtlete. Ja miks peaksid nad omistama vaimudele

seda, mida nad ammutavad iseendast? Kuidas saaksid nad anda nii väärtuslikke,

loogilisi, ülikauneid õpetusi ning andmeid nende üleinimlike

intellektide olemuse kohta? On ainult kaks võimalust; nad kas on selge

mõistusega või ei ole seda.

Kui nad on selge mõistusega, siis minnakse nende üle naerdes endaga

vastuollu. Teiseks, kui kõik nähtused tuleksid meediumist endast, siis ei

oleks need ühe isiku juures niivõrd erinevad ja üks inimene ei saaks kasutada

nii paljusid erinevaid kõneviise ning kõige vastuolulisemat väljenduslaadi.

Meediumi kaudu tehtud avalduste selline varieerumine annab

tunnistust nende päritolu erinevusest ja kui seda päritolu ei saa leida meediumist

endast, siis tuleb seda otsida väljastpoolt.

SISSEJUHATUS 35

Mõne arvamuse kohaselt on meedium küll nähtuste allikas, kuid selle

asemel, et luua neid iseendas, kutsub ta neid esile ümbritsevas ruumis.

Meedium on nagu peegel, mis peegeldab ümbritsevate isikute mõtteid ja

teadmisi. Ta ei ütle midagi, mis ei oleks mõnel koosistujatest juba teada.

Ei saa eitada – ja see on üks õpetuse põhimõtetest – koosistujate mõju

avalduste laadile. Aga see mõju on teistsugune, kui arvatakse. Arvamus,

et meedium on vaid ümbritsevate isikute mõtete peegel, jääb tõest väga

kaugele, seda näitavad tuhanded faktid. See on suur viga, mis veel kord

näitab, kui ohtlikud on ennatlikud järeldused. Suutmata eitada nähtuste

olemasolu, mis ei allu ainelise teaduse kontrollile ning mitte tahtes tunnistada

vaimude juuresolekut, seletavad need inimesed nähtusi omal viisil.

Nende teooria näiks õigem, kui sellega võiks selgitada kõiki fakte,

aga see ei ole nii. Kui neile selgitada, et mõned teated on koosistujate

mõtetele, tunnetele ning isegi arvamustele täiesti võõrad, et need on sageli

spontaansed ning käivad risti vastu igasugustele eelarvamustele, siis ei

kaota nad julgust. Kiirgus levib meid ümbritsevas ruumis väga kaugele,

ütlevad nad. Meedium on kogu inimkonna peegel ja siis, kui ta ei leia

inspiratsiooni enda kõrvalt, ammutab ta seda kaugemalt – linnast, maalt,

kogu maakeralt ja isegi teistest sfääridest.

Ma ei arva, et see teooria teeb asja lihtsamaks ja selgemaks, kuna see

oletab teiste imeliste põhjuste olemasolu. Teooria olenditest, kes elavad

ruumis ning olles meiega pidevas kontaktis, annavad meile edasi oma

mõtteid, ei haava mõistust sugugi rohkem kui oletus sellisest kiirte levimisest,

mis viib universumi kõik punktid ühendusse inimese ajuga.

Kordame veelkord – ja see on põhiline punkt, mida tuleks järgida – et

kuutõve teooria ja see, mida võiks nimetada peegelduseks, on inimese

välja mõeldud. Need on isiklikud seisukohad, mis on loodud faktide selgitamiseks.

Kuid õpetus vaimudest ei ole inimese loodud. See on dikteeritud

mõtlevate olendite poolt siis, kui keegi selle peale ei mõelnud ning

üldine arvamus selle tagasi lükkas. Kust võisid meediumid võtta teooria,

mis ei tulnud pähe ühelegi inimesele Maal? Kuidas võivad tuhanded

meediumid maakera erinevais paikades, kes ei ole üksteist kunagi näinud,

kõnelda ühte ja sedasama? Kui näiteks Prantsusmaal mõni meedium

sai need ideed Ameerikast, kuidas võis see siis toimuda, arvestades

vahemaad ja ümbruskonna täielikku teadmatust asjast?

On veel üks küsimus, mille üle pole mõeldud. Esimesed avaldused nii

Prantsusmaal kui ka Ameerikas ei toimunud kirja ega kõne abil, vaid

koputatud vastuste abil tähestiku tähtede järgi. Nii tekkisid sõnad ja fraasid.

Just sellisel viisil teatasid vaimud endist. Järelikult, kui oletada meediumi

osavõttu kirja või kõne teel antud teadetest, siis koputamise viisi ei

olnud võimalik ette teada.

Võiksime tuua palju fakte, mis näitavad end avaldanud olendite ilmset

individuaalsust ning täielikku tahtevabadust. Me soovitame teisitimõtlejail

üksikasjalisemalt vaadelda. Kui nad sooviksid uurida ilma eelarvamusteta

ja mitte teha järeldusi enne, kui nad on kõike näinud, siis

veenduksid nad oma teooria ekslikkuses, selle ebatäielikkuses kõikide

nähtuste selgitamiseks. Piirdume vaid kahe küsimusega. Miks end avaldav

olend, olgu ta kes tahes, keeldub vastamast küsimustele, mis

puudutavad täiesti tuntud asju, näiteks küsija nime või vanust; seda mida

ta käes hoiab, mida ta tegi eelmisel päeval, mida kavatseb homme teha

jne? Kui meedium oleks ümbritseva peegel, siis ei oleks tema jaoks

midagi lihtsamat nendest vastustest.

Sellele vastatakse küsimusega, et miks vaimud, kes peavad ju kõike

teadma, ei saa öelda nii lihtsaid asju nagu näiteks aksioom: kes jõest

üle ujub, see võib ojast läbi kahlata, ning tehakse järeldus, et see ei ole

vaimude töö. Juhul kui mõni harimatu või naljahammas küsiks akadeemikult,

miks on olemas hommik ja keskpäev, kas viimase vaikimine

või iroonia annaksid tunnistust sellest, et akadeemik on eesel? Kas

sellised küsijad väärivad tõsiseid vastuseid? Just sellepärast, et nad seisavad

kõrgemal, ei vasta head vaimud tühistele, naeruväärsetele küsimustele

ega soovi ka olla küsitluse all otsekui kohtualune. Seepärast

vastavad nad vaikimisega või soovitavad küsida tõsisemate asjade

kohta.

Me küsime lõpuks, miks vaimud mõnikord tulevad või lähevad mingil

kindlal hetkel, ja pärast seda ei suuda enam mingid palved neid tagasi

kutsuda? Kui meedium tegutseks vaid juuresolijate mõtte impulsi abil,

siis peaks viimaste ühine tahtepingutus tema mõistust mõjutama. Kui ta

sellele soovile järele ei anna, mis muide on ka ta enda soov, järelikult

allub ta siis võõrale mõjule, mis ei olene ka teda ümbritsevatest inimestest,

demonstreerides nii oma sõltumatust ja individuaalsust.

XVII

Kui skepsis spiritismiõpetuse suhtes ei tulene süstemaatilisest vastuseisust,

mida tingib mingi huvi, tuleb see peaaegu alati faktide mittetäielikust

tundmisest, mis siiski ei sega mõnedel inimestel küsimust

otsustada, otsekui tunneksid nad seda hästi. Võidakse olla väga teravmeelne,

isegi väga õpetatud ja siiski mitte tark. Esimene märk ebaõigest otsustamisest

on oma otsuse eksimatuks pidamine. Paljud inimesed näevad

spiritistlikes avaldustes vaid veidrat nähtust. Me loodame, et selle raamatu

lugemisel leiavad nad neist ebatavalistest nähtustest rohkem kui lihtlabast

ajaviidet.

Spiritistlik teadus jaguneb kahte ossa: katselisesse, mis tegeleb üldiste

avaldustega, ja filosoofilisse, mis tegeleb intelligentsete avaldustega.

Kes näeb vaid esimest, sarnaneb inimesega, kes tunneb füüsikat ainult

lõbusate katsete kaudu, uurimata seda teadust sügavuti. Tõeline spiritistlik

õpetus seisneb vaimude poolt meile antud õpetustes. Teadmised, mis

sisalduvad neis õpetustes, on liiga rasked selleks, et neid võiks omandada

tõsise, metoodilise uurimiseta. Ainult siis võib märgata suurt hulka

fakte ja varjundeid, mis võimaldavad mingi arvamuse kujunemist.

Kui see raamat näitab, kui tõsine on küsimus ning õhutab selles valdkonnas

edasistele uuringutele, siis on sellest juba palju kasu olnud. Ma

olen õnnelik, et mind valiti vahendajaks, mille eest ma muide ei soovi

mingit isiklikku kasu. Selles teoses sisalduvad põhimõtted ei ole minu,

vaid nende vaimude loodud, kes need dikteerisid. Ma loodan, et sellel on

suurem mõju; et see on teejuht õpihimulisele inimesele, näidates selles

uurimises suurt, kõrgemat eesmärki: isiklikku ja ühiskondlikku arengut,

ning juhtides nad teele, mis viib selle eesmärgi suunas.

Ma lõpetan viimase tähelepanekuga. Uurides avakosmost, avastasid

mõned astronoomid taevakehade vahel tühje kohti, mis näisid mitte alluvat

üldistele seadustele. Nad oletasid, et need tühjad kohad peavad olema

täis taevakehi, mida nende silmad ei näe. Teisest küljest jälgisid nad mõningaid

neile tundmatuid mõjusid ning järeldasid: seal peab asuma mingi

maailm, kuna selline tühi koht ei või eksisteerida, nendel mõjudel peab

olema põhjus. Otsustades põhjuse üle mõjude põhjal, suutsid nad välja

arvestada põhjusega seoses olevaid üksikasju ja hiljem kinnitasid faktid

nende oletusi. Rakendagem seda järeldust teist liiki ideede suhtes.

Kui jälgida elusolevusi, jõutakse järeldusele, et need moodustavad katkematu

ahela alates elutust mateeriast kuni kõige intelligentsema inimeseni.

Aga milline ülemäärane tühjus kõige alguse ja lõpu, inimese ja Jumala

vahel! Kas on loogiline arvata, et inimesega lõpeb ahel ning et ta ilma

vahepealsete arenguastmeteta ületab vahemaa enese ja lõpmatuse vahel?

Mõistus ütleb meile, et inimese ja Jumala vahel peavad olema teised

lülid, nii nagu see astronoomidele ütles, et tuntud maailmade vahel peavad

olema ka meile tundmatud maailmad. Milline õpetus täidab selle tühjuse?

Spiritism näitab meile, et see ruum on asustatud nähtamatu maailma

olenditega ja need olendid ei ole midagi muud kui inimeste vaimud, kes

on saavutanud mitmesuguseid arenguastmeid teel, mis viib täiuseni: nii

on kõik üks ahel, algusest lõpuni. Teie, kes te eitate vaimude olemasolu,

täitke siis see ruum, mida asustavad vaimud. Teie, kes te neid pilkate,

olge küllalt julged naermaks Jumala loomingu ja Tema kõikvõimsuse üle!

ALLAN KARDEC

 

EESSÕNA

Nähtusi, mis ei allu tänapäeva teaduse avastatud seadustele, esineb

kõikjal ning võib märgata, et nende põhjustaja on teatav vaba ja intelligentne

tahe.

Mõistus ütleb meile, et intelligentne mõju lähtub intelligentsest

allikast ja faktid tõendavad, et see allikas võib endast inimestele märku

anda ainelisel viisil.

See võim on endast teada andnud, et ta pärineb vaimolendite maailmast,

kes on maha jätnud oma kehalise katte. Nii pandi alus õpetusele

vaimudest.

Vastastikune suhtlemine vaimse ja kehalise maailma vahel on täiesti

looduslik nähtus ja selles ei ole midagi ebaloomulikku; seepärast leiame

asjakohaseid vihjeid kõikide rahvaste juures kõikidel aegadel.

Tänapäeval on see meile kõigile üldteada.

Vaimud räägivad, et on tulnud aeg üleüldiseks avaldumiseks ning

Jumala teenrite ja Tema tahte täitjatena on neil ülesanne õpetada inimesi

ja avardada nende teadvuse piire. Nii avaneb uus ajajärk inimkonna

meeleparanduseks.

See raamat on kogumik nende õpetustest ja kirjutatud kõrgemate

vaimude korraldusel ning nende dikteerimise järgi, et see oleks mõistmisvõimele

vastuvõetav ja vaba süsteemidest ja eelarvamustest. Raamat

ei sisalda midagi rohkemat kui nende mõtete väljendusi ning nende

poolt kontrollitut. Vaid metoodiline ülesehitus, märkused ja mõned

vormiküsimused on teostatud selle poolt, kes sai ülesandeks selle

raamatu avaldamise. Paljud vaimud, kes sellele tööle kaasa aitasid, on

elanud Maal eri ajajärkudel, praktiseerides voorust ja tarkust. Paljude

nimesid maine ajalugu ei tunne, ent nende õilsusest annab tunnistust

õpetuse puhtus ja sarnasus nende kõrgete vaimude õpetusega, kelle

nimesid me teame. Sõnad, millega meediumide vahendusel tehti ülesandeks

selle raamatu kirjutamine, olid järgmised:

“Võtke hoole ja kannatlikkusega enda peale üks töö, mida saate

teha ainult meie abiga, sest see töö on meie töö. Me paneme sellega

aluse uuele ehitusele, mis kogub kord kokku kõik inimesed armastuse

ja halastusega, kuid enne vaatame selle koos läbi, et kõik üksikasjad

saaksid mõistetavaks.

EESSÕNA

Me oleme teiega alati, kui soovite abi oma töös, sest see ülesanne

on ainult osa sellest, mis teil teha tuleb.

Mõned õpetused, mida me teile anname, tuleb teil kuni uue korralduseni

ainult enesele hoida; me anname teile teada, kui on tulnud aeg

nende avaldamiseks. Vahepeal mõtisklege nende üle, et oleksite valmis,

kui teile ütleme.

Raamatu kaanele trükkige viinamarjaväät kobaraga, sest see on

Looja töö sümbol. Kõik materiaalsed põhimõtted, mis võivad keha ja

vaimu esindada, on siin ühendatud: keha on viinamarjaväät, vaim on

mahl, hing või vaim, ühinenult kehaga on viinamari. Inimene muudab

oma vaimu tööga ning te teate, et ainult keha tööga võib vaim kõike

saavutada.

Ärgu hirmutagu teid kriitika. Teil saab olema kangekaelseid vastaseid,

eriti riiuhimuliste hulgast. Te leiate neid koguni vaimude hulgast,

sest ka need vaimud, kes ei ole veel mateeria mõju alt vabanenud,

hoolitsevad selle eest, et külvata kahtlust, õelust ja harimatust. Kuid

minge alati edasi, uskuge Jumalat ja olge kindlad; me toetame teid

alati ning läheneb aeg, kus tõde ilmneb kõikjal.

Mõnede inimeste tühisus, kes arvavad teadvat kõike ning soovivad

kõike omal viisil seletada, tekitab arvamuste lahkuminekut. Aga need,

kel on silme ees Jeesuse kõrged põhimõtted, ühinevad armastuses ja

headuses vennaliku sidemega, mis ühendab kogu maailma. Nad heidavad

kõrvale tühised vaidlused sõnade pärast, et tegelda asja enesega,

ja õpetuse allikas on alati sama kõigile neile, kes saavad teateid kõrgetelt

vaimudelt.

Ainult kannatlikkusega saate näha oma töö vilja. Rõõm õpetuse

leviku ja õige mõistmise üle on teile tasuks, mille väärtust te tulevikus

rohkem suudate hinnata kui praegu. Ärgu tehku teile muret okkad ja

kivid, mida rumalad ja halvad teie teele asetavad, säilitage usku: sellega

te jõuate eesmärgile ning väärite alati abi.

Pidage meeles, et head vaimud abistavad vaid neid, kes alandlikult

ja ennastsalgavalt teenivad Jumalat ning pöörduvad ära nendest, kes

püüavad taevateel kasu saada maises mõttes; need vaimud satuvad

uhkete ja auahnete hulka. Uhkus ja auahnus on alati barjääriks inimese

ja Jumala vahel ning looriks, mis varjab taevast kiirgust, nii et

Jumal ei või pimedale mõistetavaks teha, mis on valgus.”

PÜHA JOHANNES, PÜHA AUGUSTINUS, PÜHA LOUIS, TÕE VAIM,