Elu pärast elu

 

 

 

Sisukord

 

 

 

Alexander Ebeni eessõna 7

Sissejuhatus  15

1. SURM KUI NÄHTUS  19

2. SURMAKOGEMUS  27

Sõnulväljendamatud   31

Uudise kuulmine 32

Rahu- ja vaikusetunne 33

Heli  35

Pime tunnel  35

Kehast välja      39

Kohtumine teistega   57

Valgusolend  60

Tagasivaade   65

Äär ehk piir 73

Tagasitulek 77

Teistele rääkimine  84

Mõju elule  88

Uus suhtumine surmasse   93

Kinnitused    97

3. PARALLEELID   107

Piibel  107

Platon  112

Tiibeti surmaraamat   115

Emanuel Swedenborg      118

4. KÜSIMUSI   123

5. SELETUSED 143

Üleloomulikud seletused  144

Loomulikud (teaduslikud) seletused 144

Psühholoogilised seletused 155

6. KOKKUVÕTTEKS                163

Järelsõna  167

Tänuavaldused     173


 

 

 

 

 

Eessõna

 

 

 

Niinimetatud meele-keha debatt on jätkuv diskussioon füüsilise maailma ja meie vaimsete kogemuste seose üle. Mis on teadvus? Mis on mateeria? Kuidas meel ja mateeria üksteist mõjutavad? Kas üks neist on basaalne ja teine selle tõttu tekkinud või tegutsevad mõlemad kõrvuti? See arutelu on täpselt teaduse, filosoofia ja teoloogia keskmes – tegelikult on see kõikide meie põhiliste eksistentsi kohta käivate küsimuste keskmes. Selles valguses pole ka ehk ime, et tormiline arutelu on kestnud juba üle kahekümne viie sajandi. Üllatav on see, kui vähe edusamme on selles küsimuses enam kui saja inimpõlve vältel tehtud.

          Kuid inimkond on jõudnud tupikust radikaalse muutuse lävele – muutuse, mis lõpuks ometi lubab meil teha märgatavaid edusamme mõistmaks kogu eksistentsi olemust, mis on olnud nii kiivalt varjatud kogu aastatuhandeid kestnud arutelu vältel. Kui tuleviku ajaloolased dokumenteerivad inimkonna püüdlusi mõista oma kohta universumis, näevad nad otsustavat pöördepunkti 1975. aastal ilmunud raamatus “Elu pärast elu”, mille autoriks oli dr Raymond Moody.

          Selles pöördelises teoses on dr Moody koondanud oma terase filosoofilise ja teadusliku mõtte nendele kummalistele kogemustele, millest olid talle rääkinud sajad surma piirilt naasnud patsiendid. Nende kogemuste sarnasus oli tema arvates muljetavaldav. Kuigi patsiendid võisid olla erinevat usku ning omada erinevat meditsiinilist ja kultuurilist minevikku, leidus nende meenutustes ühiseid jooni, mis veensid, et see teema on uurimist väärt ning suudab vastu pidada ka teaduslikule kontrollile. Moody on teinud tuntuks termini “surmalähedane kogemus” ning toonud esile, et samu kogemusi on inimesed kirjeldanud juba aastatuhandeid üle kogu maailma.

          Järelemõtliku ja kaalutleva teadlasena on dr Moody alati säilitanud ettevaatliku, kuid eelarvamusteta skepsise selle suhtes, mida need kogemused seoses meie eksistentsiga tegelikult tähendavad, eriti kui asi puudutab seda küsimuste küsimust: kas hing jääb püsima pärast keha surma? Läks aastakümneid, enne kui ta avas ennast võimalusele, et säärased juhtumid võivad ka päriselt pakkuda mingit sorti “tõestust” selle kohta, et surmajärgne elu on olemas. Ta on läbi ja lõhki skeptik.

          Ajani, mil “Elu pärast elu” andis meditsiinitöötajatele konteksti, kuhu surmalähedased kogemused paigutada, olid patsiendid, kes oma kogemusi teistega jagasid, alati saanud arvamuse osaliseks, et tegemist oli vaid sureva aju viguriga, hallutsinatsiooniga, mida põhjustas kas ravimite toime, hapnikupuudus või kõige hullemal juhul nende meditsiinilise olukorraga kaasnenud vaimuhaigus. Pole ime, et patsiendid olid kidakeelsed ega kippunud nii kummalisi lugusid jagama! Kuigi arstide seas on see protsess alles pooleli, on paljud juba avanud oma meele suurematele võimalustele. Mina isiklikult olen teadlik paljudest arstidest ja meditsiiniõdedest, kelle patsientidel on olnud surmalähedasi kogemusi ning kes on osanud neile sobivat nõu ja abi anda just tänu sellele teadustööle, mis sai alguse dr Moody teedrajavast teosest.

          Enamik inimkultuure on kümnete aastatuhandete vältel näinud surma elu loomuliku osana ja rajanud sellele arusaamale kõikehõlmava maailmavaate. Kuid teadusliku materialismi esile kerkides kahekümnendal sajandil loobus moodne lääne kultuur enda kahjuks sellest tervikvaatest. Teaduslik materialism esitab seisukoha, et eksisteerib ainult füüsiline mateeria ning meel on illusioon, mis sõltub aju ja keha tegevusest. Üheksateistkümnendal sajandil suri suurem osa inimesi kodus, olles ümbritsetud oma perekonnast. Kiire üleminek haiglapõhisele ravile kahekümnenda sajandi alguses suurendas tähelepanuväärselt nende inimeste hulka, kes surid haiglas, ümbritsetuna lahkudes vaid mõnest meditsiinitöötajast (kes sageli saatsid lähedased eemale, et säästa neid surma nägemisest).

          Ravimeetodite areng, näiteks antibiootikumide, röntgeni ja vereülekannete kasutuselevõtt, muutis haiglad teaduslikeks tõhusa meditsiinilise sekkumise keskusteks, mille tõttu hakkasid meedikud senisest enam tundma ennast läbikukkunuima, kui nende patsiendid ei paranenud. Surm ei olnud enam haiguse sage ja loomulik tagajärg, vaid vihatud vaenlane, keda pidi pilkude eest peitma ja kellest ei tohtinud rääkida. See oli muutunud vägagi ebaloomulikuks.

          Kahekümnenda sajandi teiseks pooleks olid säärased arengud viinud kallite meditsiinivahendite ja ravimeetodite irratsionaalse ülekasutamiseni ainult selleks, et elu pikendada, mille tõttu jätkus ka tolleks momendiks juba kontrolli alt väljunud tervishoiukulutuste tõus. Eeskätt on kannatanud selle agressiivse muutuse tõttu just surmaprotsessi läbivate patsientide väärikus.

        Dr Moody raamat “Elu pärast elu” oli võtmetähtsusega, parandamaks oluliselt meie kultuuri tasakaalutut hoiakut nii surma kui ka sellesse, kuidas oma elu elada, ning mõistmaks, et füüsilise keha surma pole vaja karta, sest see ei tähenda ei hinge lõppu ega lähedaste hingede vaheliste sidemete katkemist. Dr Moody on taasavastanud ka psühhomanteumi – peegelruumi, mida kasutatakse vaimuilmaga suhtlemiseks ja mille juured ulatuvad Vana-Kreekasse, ning toonud selle meie moodsasse ajastusse. See on terapeutiline vahend, mis pakub pilguheitu oma lahkunud lähedastele ja aitab nendega kontakti luua.

          Dr Moody on jätkanud väsimatu entusiasmiga surmalähedaste kogemuste sügavama tähenduse otsimist. Tänu tema piiritule energiale ja tarkusele on ilmunud neliteist raamatut, mis aitavad tuua meie maailma sügavamat arusaamist. Üheks suurimaks lisapanuseks on olnud tema kirjeldused jagatud surmakogemustest, kus sureva patsiendi voodi kõrval viibija hing võetakse koos lahkuva hingega kaasa fantastilisele teekonnale, kus tal on võimalik enne maisesse ellu naasmist näha koguni täielikku eluülevaadet.

          Olen kuulnud samasuguseid jutustusi inimestelt, kes on käinud minu ettekandeid kuulamas (peaaegu alati algasid need sõnadega “Ma pole seda kunagi varem kellelegi rääkinud, aga...”), kuid ma ei mõistnud nende tähendust, enne kui lugesin dr Moody raamatut “Pilguheidud igavikku” (Glimpses of Eternity), mille andis 2010. aastal välja Paul Perry. Ja taas kord, dr Moody mitte ainult ei avastanud neid paljusid isiklikke tunnistusi ühendavat uut seaduspärasust, vaid leidis neile ka koha esilekerkivas asukohata teadvuse taksonoomias. Kuna jagatud surmakogemused esinevad tavalistel tervetel inimestel, on need võimsad vastuargumendid hüpoteesile, et surmalähedaste kogemuste põhilised elemendid – näiteks ere valgus, tunnel, kadunud lähedaste nägemine, jumalike olendite kohtamine – on sureva aju patopsühholoogilised häired. Veelgi enam, dr Moody on avastanud, et need pole sugugi harukordsed kogemused!

          See murranguline töö on viinud projekti “Jagatud üleminek” (Shared Grossing Project) algatamiseni Santa Barbaras Californias, mille eesmärk on juhendada meedikuid, hooldustöötajaid ning asjast huvitatud perekonnaliikmeid, kuidas aru saada ja ehk ka osa võtta sureva inimese üleminekust.

          Dr Moody töö on andnud tõuke paljudele muutustele meie kultuuris, nimetan neist vaid mõnda: Tiibeti unenäoõpetuste tänapäevane praktika, mis julgustab sellega tegelejaid püsima une ajal teadvusel, et olla teadvel ka suremisprotsessi ajal; mõistvam suhtumine lähedastesse, kes kavandavad aktiivselt viise, kuidas pärast surma suhelda kokkulepitud koodide või signaalide abil; suurem valmisolek ära tunda hingesugulasi eelmistest eludest ning planeerida tulevasi ühiseid kehastumisi; hooldushaiglad, mis võtavad eeskuju sünnitusmajadest, et muuta hinge üleminek seikluslikuks, rõõmsaks ja pidulikuks sündmuseks.

          Adudes paremini, kes me tegelikult oleme ja mida meie eksistents endast kujutab, saame elada oma elu rikkamalt, õppides ja õpetades armastuse, kaastunde ja andestuse õppetunde, mille taasavastamiseks siin oleme. Paradigmanihe seoses vaadetega surmale on äärmiselt vajalik, et mõista, mis on elu ja kogu eksistentsi aluseks.

          Tänu surmalähedastele kogemustele on teadusringkondades tärkamas arusaam, et füüsiline aju ei loo teadvust, vaid teadvus on igavene. Üks veel tõsiseltvõetavam teaduslik mudel on see, et aju töötab kui kaitseklapp või filter, mis piirab teadvust (st meie teadlikkust endast ja ümbritsevast maailmast), lastes läbi vaid teadlikkuse nire, mida suurem osa inimesi peab igapäevaselt teadvuseks.

          Mida rohkem teadlased aju uurivad, seda enam mõistavad nad neid tähendusrikkaid vihjeid, mis sisalduvad inimmõtte kõige sügavamas küsimuses, mis teaduslikes ning filosoofilistes ringkondades on tuntud kui “teadvuse raske probleem”. Lühidalt, see küsib, kuidas meie aju füüsiline mateeria laseb transtsendentsetel subjektiivsetel kogemustel inimteadvuses pinnale tõusta. Üht konsensuslikku arusaama pole veel tekkinud ning ma arvan samamoodi nagu dr Moody, et see on nii, sest küsimus “Kuidas aju teadvust loob?” on põhimõtteliselt vigane. Teadvus on põhiline – see on meie universumis esmane. Surmalähedased kogemused õpetavad meile, et hing elab füüsilise surma üle.

          See värske perspektiiv iidses meele-keha debatis on edendanud meie teaduslikku mõtet teadvuse olemusest ning kogu eksistentsist. Tänu dr Moodyle pole inimkond enam kunagi sama mis enne.

 

Eben Alexander, MD

Charlottesville, Virginia

13. oktoober 2014

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

SISSEJUHATUS

 

 

 

On loomulik, et see raamat, nagu iga teinegi, väljendab autori teadmisi, tõekspidamisi ja sümpaatiaid. Seetõttu, kuigi olen püüdnud võimalikult erapooletu ja sõnaselge olla, ei teeks paha esitada mõned faktid enda kohta, et lugeja teaks, kuidas suhtuda käesolevas raamatus leiduvatesse eriskummalistesse vaatekohtadesse.

Esiteks, ma ei ole kunagi surmasuus viibinud, nii et sündmused, millest juttu tuleb, ei ole minu isiklik kogemus. Teisest küljest, ma ei saa ka öelda, nagu oleksin täiesti erapooletu, kuna ajapikku on mu isiklikud tunded kaasa haaratud. Kuulanud nii paljusid inimesi rääkimas oma hämmastavatest elamustest, millest siin raamatus juttu tuleb, on mul tunne, nagu oleksin kõik ise läbi teinud. Jääb üle vaid loota, et teema käsitlemisel ei ole ma minetanud selget mõistust ja tasakaalukat meelt.

Teiseks, kirjutan kui inimene, kes ei ole eriti tuttav laialdase materjaliga, mis käsitleb üleloomulikke ja okultistlikke nähtusi. See ei tähenda, nagu halvustaksin ma neid materjale, vastupidi, olen kindel, et nende parem tundmine aitaks kergemini mõista juhtumeid, mida olen uurinud. Tegelikult kavatsengi seda laadi kirjandusega lähemalt tutvuda, et näha, mil määral ühtivad minu esitatud näited teiste autorite uurimustega.

Kolmandaks mõni sõna minu religioosse ettevalmistuse kohta. Mu perekond kuulus presbüteri kirikusse, kuid vanemad ei surunud kunagi oma usulisi veendumusi ja arusaamu lastele peale. Enamasti püüdsid nad mind kasvuaastatel alati julgustada, kui mul mõni uus huviala tekkis, ja luua võimalusi sellega tegelemiseks. Seetõttu ei kujuta minu “usk” endast praegu mitte kindlapiiriliste õpetuste kogumikku, vaid pigem huvi vaimulike ja religioossete tõekspidamiste, õpetuste ja probleemide vastu. Arvan, et kõik inimkonna suured religioonid võivad meile õpetada olulisi tõdesid ning et meil kellelgi pole kõiki seletusi nende sügavate ja põhiliste tõdede kohta, mida käsitleb religioon. Mis puutub organisatsioonilisse külge, siis olen metodisti kiriku liige.

Neljandaks, minu akadeemiline ja erialane ettevalmistus on mõneti omapärane, võiks öelda katkendlik. Õppisin filosoofiat Virginia ülikoolis ja sain 1969. a. filosoofiadoktori kraadi (PhD). Filosoofias huvitavad mind eriti eetika, loogika ja keelefilosoofia. Pärast seda, kui olin ühes Põhja-Carolina ülikoolis kolm aastat filosoofiat õpetanud, tegin otsuse õppida arstiteadust. Kavatsen saada psühhiaatriks ja õpetada mõnes meditsiiniinstituudis filosoofiat. Nende huvialadega seotud kogemused on muidugi paratamatult mõjutanud minu hoiakut käesolevas raamatus.

Tahaksin loota, et see raamat tõmbab tähelepanu nähtustele, mis on samaaegselt väga tuntud ja väga varjatud, ning muudab inimesi nende suhtes vastuvõtlikumaks. Olen veendunud, et neil nähtustel on suur tähtsus mitte ainult puhtteoreetilistel või rakenduslikel aladel, nagu psühholoogia, psühhiaatria, meditsiin, filosoofia, usuteadus ja usukuulutus, vaid ka meie igapäevases elukorralduses.

Lubatagu mul kohe algul öelda (põhjusi seletan hiljem), et ma ei ürita tõestada, nagu oleks elu pärast surma olemas. Ma ei arva, et selline tõestus oleks praegu võimalik. Osaliselt seetõttu olen vältinud nimede kasutamist ja hoidnud enese teada mõningad üksikasjad, muutmata sealjuures kuuldud kirjelduste sisu. See on osutunud vajalikuks eelkõige selleks, et kaitsta oma informantide õigust tundmatuks jääda, ja teiseks selleks, et nad lubaksid oma lugusid trükis avaldada.

Paljud kindlasti leiavad, et selles raamatus esitatud juhtumid ei ole usutavad, ning nende esimene reaktsioon on need kõrvale heita. Ma ei kavatse süüdistada inimesi, kes sellesse kategooriasse kuuluvad – veel mõned aastad tagasi oleksin ise täpselt samuti teinud. Ma ei nõua kelleltki selles raamatus esitatu tingimusteta omaksvõtmist ja uskumist. Kaugel sellest, loogikuna eitan ma võimalust, nagu viiks autoriteetidele tuginemine uskumiseni, ning just seetõttu palun ma, et keegi seda teed ei läheks. Neilt, kes ei usu siin kirja pandut, palun vaid üht: vaadake veidi omal käel ringi. Olen selle üleskutsega juba korduvalt esinenud. Paljud, kes seda on järginud, on algul skeptilised olnud, hiljem aga jaganud minu hämmeldust nende sündmuste üle.

Ent kahtlemata tunneb nii mõnigi seda raamatut lugedes kergendust, kuna saab teada, et ta ei ole ainuke, kes sellise kummalise kogemuse osaliseks on saanud. Sellistele lugejatele – eriti kui nad, nagu paljud teised, on oma lugu ainult üksikutele usaldanud ja ülejäänute eest varjanud – võin öelda vaid üht: julgustagu see raamat teid vabamalt end avaldama ja selgitama üht huvipakkuvaimat nähtust, mis on seotud inimese ja tema hingega.

 

 

 

 

üks

 

 

 

Surm kui nähtus

 

 

Mis on surm?

See küsimus on niisama vana kui inimkond. Viimastel aastatel on mul olnud võimalik esitada seda paljudele kuulajaskondadele: psühholoogia, filosoofia ja sotsioloogia üliõpilastele, kirikutegelastele ja televaatajatele, klubide liikmetele ja professionaalsetesse meditsiiniühingutesse kuulujatele. Oma kogemuste põhjal võin julgelt öelda, et see teema erutab kõiki inimesi, olenemata emotsionaalsest tüübist ja elualast.

Kuid vaatamata suurele huvile on ikkagi tõsi, et enamikul meist on väga raske surmast rääkida. Siin on vähemalt kaks põhjust. Esimene on eelkõige psühholoogiline ja kultuurisse puutuv: surmast rääkida on tabu. Me tunneme, võib-olla küll ainult alateadlikult, et mis tahes viitamine surmale seab meid silm silma vastu meie oma surmaga, kutsub seda lähemale ja muudab tõelisemaks ning võimalikumaks. Näiteks on enamik arstiteaduse üliõpilasi, ma ise kaasa arvatud, kogenud, et isegi niisugune kaudne kokkupuude surmaga, nagu esimene anatoomikumi külastus, võib tekitada tugeva ebamugavustunde. Praegu näen, et sellel on üsna ilmne põhjus. Olen aru saanud, ehkki alles tagantjärele, et asi ei olnud ainult leinas inimese pärast, kelle jäänuseid ma nägin, kuigi see tunne oli ka kindlasti olemas. See, mida ma seal lamamas nägin, oli mu enda surelikkuse sümbol. Nii või teisiti, kas või ainult alateadlikult, pidi mu peast läbi käima mõte: “See juhtub ka minuga.”

Nii võib ka surmast rääkimise puhul tekkida tunne, et me kutsume teda kaudselt esile. Kahtlemata leiavad paljud, et surmast rääkimine tähendab tegelikult selle esilemanamist, lähemaletoomist, nii et oleme viimaks seatud vastamisi omaenese lõpu paratamatusega. Säästmaks end sellisest psüühilisest traumast, otsustame puudutada seda teemat nii vähe kui võimalik.

Teine põhjus, miks surmast nii raske on rääkida, on keerukam, kuna tuleneb inimkeele omapärast. Keeles esinevad sõnad tähistavad enamasti nähtusi, mida oleme ise oma meelte abil kogenud. Surma aga pole enamik meist läbi teinud, seetõttu on ta kogemusväline.

Et üldse surmast rääkida, tuleb hoiduda nii sotsiaalsetest tabudest kui ka sügavalt juurdunud keelelistest dilemmadest, mis tulenevad meie endi kogenematusest. Sageli ei jõua me kaugemale kui eufemistlike analoogiate kasutamiseni. Võrdleme surma või suremist meeldivate nähtustega, millegagi, mis on meile juba tuttav.

Kõige tavalisemaks selliseks analoogiaks on arvatavasti surma võrdlemine unega. Suremine, ütleme endile, on nagu uinumine. See kõnekujund on väga tavaline nii igapäevases mõtlemises ja kõnepruugis kui ka erinevate kultuuride ja ajastute kirjanduses. See oli ilmselt tuntud ka vanadel kreeklastel. Homeros näiteks nimetab “Iliases” und “surma õeks”, Platoni dialoogis “Apoloogia” aga ütleb Sokrates, Platoni õpetaja, kes on äsja Ateena kohtunike poolt surma mõistetud, järgmised sõnad:

 

Kui surm on vaid unenägudeta uni, siis on see suurepärane. Arvan, et kui valiksime ühe öö, mil magasime nii raskelt, et ei näinud isegi und, ja võrdleksime seda oma elu teiste ööde ja päevadega, et öelda, kui palju meil on veel õnnelikumaid päevi ja öid olnud – jaa, usun, et leiaksime neid üpris vähe.

Kui surm on tõesti selline, siis on see suurepärane, sest sellelt seisukohalt võib kogu elu võtta vaid ainsa ööna.1

 

Selline analoogia on juurdunud ka nüüdisaja keeles. Näiteks väljend “magama panema”. Kui lähete loomaarsti juurde ja palute, et ta paneks teie koera magama, siis tähendab see tavaliselt hoopis midagi muud kui samad sõuad anestesioloogile, kellega te oma mehe või naise pärast räägite. On inimesi, kes eelistavad küll teistsugust, kuid sisult sama analoogiat. Suremine, ütlevad nad, on nagu unustamine. Kui inimene sureb, unustab ta kõik oma hädad; kõik piinad ja ebameeldivad mälestused kaovad.

 

Kui ammu tuntud ja laialt levinud need magamise ja unustamise analoogiad ka ei oleks, ei lohuta need küllaldaselt. Omal kombel kinnitavad mõlemad ühte ja sama. Meile öeldakse lihtsalt enam-vähem vastuvõetaval viisil, et surmaga on teadlik elu igaveseks lõppenud, mis tähendab seda, et surmal ei ole sugugi neid meeldivaid omadusi mis unel ja unustamisel. Magamine on positiivne ja meeldiv nähtus, sest magamisele järgneb ärkamine. Pärast hästi magatud ööd on enesetunne parem ja tegutsemine tõhusam. Kui magamisele ei järgneks ärkamist, siis ei oleks unest mingit kasu. Samuti tähendaks teadvuse kadumine mitte ainult ebameeldivate, vaid ka meeldivate mälestuste kustumist. Seega on selge, et surma palge ees ei anna kumbki analoogia meile ei lohutust ega lootust.

Ent on ka üks teine seisukoht, mis väidab, et surmaga ei lakka teadvus olemast. Selle arvatavasti üsna vana pärimuse järgi jääb mingi osa inimesest elama ka pärast seda, kui füüsiline keha lakkab olemast ja on täielikult hävinud. Seda ellujäävat osa on nimetatud mitut moodi, näiteks hing, meel, vaim, isedus, olemus, teadvus. Kuidas need nimetused ka ei kõlaks, on uskumus, et pärast keha surma läheb inimene ühest olemise vormist teise, üks iidsemaid. Türgis on matmispaik, mida kasutasid neandertali inimesed 100 000 aastat tagasi. Sealt leitud kivististe põhjal on arheoloogid kindlaks teinud, et tol kaugel ajal pandi surnutele lilli hauda kaasa, mis viitab sellele, et surma peeti pidulikuks sündmuseks – inimene lahkus sellest maailmast ja läks üle teise. Tõepoolest, kõik inimkonna vanimad matmispaigad annavad tunnistust usust inimelu jätkumisse pärast kehalist surma.

Kokkuvõtteks võib öelda, et surma olemusest rääkides on meil valida kahe vastukäiva seisukoha vahel. Mõlemad olid tuntud juba vanal ajal, ent on levinud ka tänapäeval. Ühed ütlevad, et surm on teadvuse kustumine, teised väidavad kindlalt, et surm on hinge ehk teadvuse üleminek uuele reaalsuse tasandile. Järgnevas ei ürita ma neid seisukohti sugugi ümber lükata. Püüan vaid anda ülevaate uurimistööst, mille olen siiani läbi viinud.

Viimastel aastatel olen kohanud tervet hulka inimesi, kes on saanud nn surmalähedase kogemuse osaliseks. Olen kohanud neid mitmesugustel asjaoludel. Esimesel korral oli tegemist lihtsalt juhusega. 1965. aastal, kui olin filosoofia viimase kursuse üliõpilane Virginia ülikoolis, kohtasin üht meditsiiniinstituudi psühhiaatriaprofessorit. Kohe alguses paelus mind tema eriliselt soe, lahke ja heatujuline olek. Olin äärmiselt üllatatud, kui kuulsin hiljem tema kohta huvitavat fakti, et ta oli olnud surnud – mitte üks, vaid kaks korda, kümneminutilise vahega – ja et see, mis temaga “surma” ajal juhtus, olevat täiesti fantastiline. Kuulsin hiljem teda oma lugu rääkivat väikesele grupile asjast huvitatud üliõpilastele. Tol korral jättis see mulle sügava mulje, ent kuna mul ei olnud siis veel alust mingi seisukoha võtmiseks, ei mõelnud ma sellele rohkem, kuid säilitasin siiski lindi, millele ettekanne oli salvestatud.

Mõned aastad hiljem, kui olin juba filosoofiadoktor, töötasin õppejõuna ühes Põhja-Carolina ülikoolis. Arutasime üliõpilastega Platoni “Phaidonit”, teost, milles muu hulgas on juttu ka surematusest. Olin oma loengutel peatähelepanu teistele teemadele pühendanud ega puudutanud lähemalt küsimust elust pärast surma. Kord pärast loengut kõnetas mind üks üliõpilane. Ta küsis, kas ma ei võiks loengutel arutada ka surematuse teemat. Ta tundis asja vastu erilist huvi, kuna tema vanaema oli operatsiooni ajal “surnud” ning kogenud midagi hämmastavat. Palusin noormehel sellest lähemalt rääkida ja minu suureks üllatuseks jutustas ta enam-vähem samasuguse loo, nagu olin kuulnud mõned aastad tagasi psühhiaatria professorilt.

Minu huvi selliste juhtumite vastu kasvas ja tasapisi hakkasin oma loengutel käsitlema inimelu jätkumist pärast bioloogilist surma. Ettevaatuse mõttes ei maininud ma nimetatud kahte juhtumit. Olin äraootaval seisukohal. Leidsin, et kui sellised juhtumid on tavalised, siis kuulen neist kindlasti veel – tuleb vaid võimalikult tihti üliõpilastega surematusest rääkida, küllaldast huvi üles näidata ja oodata. Oma hämmastuseks kogesin, et igas auditooriumis, mis koosnes umbes kolmekümnest üliõpilasest, oli vähemalt üks, kes tuli mulle rääkima oma surmalähedasest kogemusest.

Algusest peale on mind üllatanud nende juhtumite suur omavaheline sarnasus, ehkki jutustajad on olnud väga erineva religioosse, sotsiaalse ja haridusliku taustaga. Ajaks, kui ma 1972. aastal meditsiiniinstituuti astusin, olin kogunud juba terve hulga näiteid. Mainisin mõnele oma tuttavale, kes meditsiini alal tegutsesid, et tegelen sellise mitteametliku uurimistööga. Lõpuks veenis üks sõber mind tegema ettekannet arstiteaduse ühingule. Järgnes mitmeid avalikke arutlusi. Ja pärast igat arutelu tuli alati keegi mulle oma isiklikust kogemusest rääkima.

Kui minu huvist asja vastu teati juba laiemalt, hakkasid arstid saatma minu juurde inimesi, keda nad olid taaselustanud ja kes olid rääkinud oma ebatavalistest kogemustest. Kui ajalehtedes ilmusid artiklid minu uurimistööst, hakkasin ma kirja teel materjali saama.

Momendil tean ma umbes 150 sellist juhtumit. Olen need uurimise käigus kolme kategooriasse jaganud.

 

1. Elamused, mida kogesid inimesed, kes äratati ellu pärast seda, kui arstid olid konstateerinud kliinilist surma.

 

    2. Elamused, mida kogesid inimesed, kes õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärjel olid väga lähedal füüsilisele surmale.

 

    3.   Elamused, millest surijad juuresviibijaile vahetult teatasid. Hiljem on need juuresviibijad surmaelamuse sisu mulle edasi jutustanud.