Sisukord

 

 

 

        I  Kuidas nendest asjadest teatakse  5

       II  Looduse tasandid  9

     III  Selgeltnägemine  12                                                     

      IV  Inimese käsutuses olevad väljendusvahendid  17

       V  Kolmainsus  21

      VI  Varasemad väljavalamised  27

    VII  Loomalik ühishing  31

   VIII  Tõusev joon  34

      IX  Inimteadvus  38

       X  Kolmas väljavalamine  42

      XI  Inimese areng  49

    XII  Mida inimkehad meile näitavad  53

   XIII  Värvid ja nende tähendused  55

   XIV  Teisik  60

    XV  Inimese arengu varased astmed  65

   XVI  Tavaline inimene  68

XVII  Äkkemotsioonid  71

XVIII  Püsivamad seisundid  76

   XIX  Arenenud inimene  84

    XX  Terviseaura  91

   XXI  Meistri kausaalkeha  95

            Lisa  101

 

 

 

Joonised

 

 

 

  1.  Värvide tähendus

  2.  Looduse tasandid

  3.  Kolm väljavalamist

  4.  Involutsioon ja evolutsioon

  5.  Primitiivse inimese kausaalkeha

  6.  Primitiivse inimese mentaalkeha

  7.  Primitiivse inimese astraalkeha

  8.  Tavalise inimese kausaalkeha

  9.  Tavalise inimese mentaalkeha

10.  Tavalise inimese astraalkeha

11.  Äkiline kiindumus

12.  Äkiline pühendumus

13.  Tugev viha

14.  Hirmuðokk

15.  Tavaline inimene armununa

16.  Ärrituv inimene

17.  Ihnuskoi

18.  Sügav depressioon

19.  Pühendunud tüüp

20.  Teaduslik tüüp

21.  Arenenud inimese kausaalkeha

22.  Arenenud inimese mentaalkeha

23.  Arenenud inimese astraalkeha

24.  Terve inimese terviseaura

25.  Haige inimese terviseaura

26.  Arhati kausaalkeha

 

 

 

I peatükk

 

KUIDAS NENDEST ASJADEST TEATAKSE

 

 

Inimene on huvitav ja keerukas olend. Tema arengut, minevikku, olevikku ja tulevikku, on jätkuva huviga uurinud kõik, kes suudavad näha ja mõista. Milliseid arenguastmeid on ta pidanud läbima, et saada selleks, kes on? Millisele pulgale oma arengu pikal redelil on ta nüüdseks jõudnud? Milliseid edasise arengu võimalusi varjab meie eest tulevikuloor? Need on küsimused, mille suhtes ainult vähesed jäävad ükskõikseks. Need on küsimused, mida läbi aegade on esitanud kõik, kes vähegi mõtlevad.

       Meil läänemaailmas on nendele küsimustele antud rohkesti erinevaid vastuseid. On esitatud palju dogmaatilisi väiteid, mis põhinevad oletatavate ilmutuste erinevatel tõlgendustel. On avaldatud palju teravmeelseid spekulatsioone, mis mõnel juhul on olnud põhjalike metafüüsilistele arutluste vili. Kuid dogmatism pakub meile lugu, mis on juba peale vaadates ilmselt võimatu. Spekulatsioonid aga liiguvad peamiselt mööda täiesti materialistlikke radu ja püüavad jõuda rahuldavate tulemusteni, heites kõrvale pooled nähtused, millega me peame arvestama. Dogmatism ja spekulatsioonid ei lähene kumbki probleemile praktilisest küljest – kui teemale, mida on võimalik tundma õppida ja uurida nagu mis tahes muud teadust.

       Teosoofia tuleb välja teooriaga, mis põhineb täiesti erinevatel alustel. Kuigi teosoofia mingil juhul ei alahinda vanade tekstide uurimisel ega filosoofiliste arutluste käigus saadud teadmisi, suhtub ta siiski inimese organismi ja arengusse nii, nagu see on, mitte spekuleerides, vaid lihtsalt uurides – pakkudes ähmaste teooriate asemel kindlaid fakte. Teosoofia seisukoht on täiesti selge. Inimese minevikku, olevikku ja tulevikku on võimalik uurida otsesest allikast kõigil, kes võtavad vaevaks sellega tegelda. Sel moel uurituna osutuvad minevik, olevik ja tulevik osaks suurejoonelisest, sidusast ja selgesti mõistetavast kavast, mis küll ühtib paljude vanade religioossete tõekspidamistega ja selgitab neid, kuid ei sõltu neist vähimalgi määral, sest seda saab igal sammul kontrollida, kasutades meie sisemuses peituvaid võimeid, mida valdav osa inimestest ei ole veel enda seest üles leidnud, kuid mille mõningad selle teema uurijad on juba kasutusele võtnud.

Inimese ajaloo küsimuses tugineb nimetatud teooria lisaks varasemate religioonide traditsioonist pärinevatele ühtivatele tunnistustele ka ühe kindla teadmise uurimisele – tegemist on teadmisega, mis on uurimiseks kättesaadav igaühele, kes omab piisavat selgeltnägemisvõimet, et tajuda selle peenelt jaotatud mateeria vibratsioone, kuhu nimetatud teadmine on talletatud. Inimkonna tuleviku küsimuses lähtub kõnealune teooria esiteks loogilistest järeldustest, mis põhinevad juba toimunud arengu olemusel, teiseks otsesest teabest inimestelt, kes on juba saavutanud seisundi, mis enamikku inimesi ootab lähemas või kaugemas tulevikus, kolmandaks võrdlusel, mida igaüks, kellel on eesõigus näha kõrgele arengutasemele jõudnud inimesi, saab nende vaatlemisel teha. Näiteks laps, kellel puuduvad igasugused teadmised asjade loomuliku käigu kohta, võib loogiliselt eeldada, et ta kasvab suureks ja saab täiskasvanuks; ta lähtub pelgalt teadmisest, et on juba teatud määral ja teatud viisil kasvanud ning et teda ümbritsevad teised eri arengujärkudes lapsed ja noored.

Tänapäeva inimese seisund, tema vahetud arengumeetodid ja see, millist mõju avaldavad inimese arengule tema mõtted, tunded ja teod – teosoofiaga tegelevate uurijate arvates on nende küsimuste puhul tegemist üldtuntud seaduspärasuste üleüldise rakendumisega ning nad vaatlevad ja võrdlevad neid tähelepanelikult, et mõista, kuidas need seaduspärasused täpselt toimivad. Tegelikult on see üksnes nägemise küsimus ning käesolev raamat ongi avaldatud lootuses, et siiras otsija, kellel nägemine veel puudub, mõistaks, kuidas hing ja selle väljendusvahendid uurimisel avanevad, ning inimesed, kes on selle nägemise vähem või rohkem omandanud, suudaksid paremini mõista nähtava tähendust.

Annan endale aru, et maailm tervikuna ei ole veel selgeltnägemisvõime olemasolus veendunud, aga tean ka seda, et kõik, kes on küsimusse tõeliselt süüvinud, on leidnud selle kohta ümberlükkamatuid tõendeid. Intelligentne inimene, kes loeb minu teoses “Selgeltnägemine” (Clairvoyance) viidatud tõestisündinud juhtumitest ja seejärel tutvub nendega allikmaterjale kasutades, veendub kohe, et sellise võime olemasolu kinnitavad arvukad tõendid. Nägemisvõime omanikele, kes seda iga päev loendamatutel eri viisidel kasutavad, tundub kahtlemata naeruväärne, et valdav osa inimestest eitab selle olemasolu. Selgeltnägija jaoks on tegemist küsimusega, mille üle ei ole mõtet vaielda. Kui pime inimene väidaks, et tavalist füüsilist silmanägemist pole tegelikult olemas ja et tegemist on üksnes meie pettekujutlusega, ei pruugiks ju meiegi pidada vajalikuks oma väidetava valearusaama kaitseks põhjalikult väidelda. Meil tarvitseks vaid kinnitada: “Loomulikult on mul nägemisvõime, pole mõtet veenda mind vastupidises – selle olemasolu kinnitavad kõik mu igapäevakogemused ja minu kindlat teadmist ei kõiguta miski.” Täpselt samamoodi tunneb ka õpetatud selgeltnägija, kui kuuleb asjatundmatute pealiskaudseid väiteid selle kohta, et mõtete lugemise võime omamine on ilmvõimatu!

Seepärast ei püüagi ma oma raamatus tõendada selgeltnägemise olemasolu – see on minu jaoks enesestmõistetav. Selle asemel soovin lihtsalt kirjeldada, mida selgeltnägemine võimaldab näha. Samuti ei hakka ma üle kordama selgeltnägemise meetodeid, millest on juttu eespool nimetatud tagasihoidlikus raamatus, vaid piirdun üksnes nende asjakohaste üldiste põhimõtete käsitlemisega, mis on hädavajalikud, et raamat oleks mõistetav inimesele, kes ei ole eelnevalt teosoofilise kirjandusega kokku puutunud.

 

 

 

 

II peatükk

 

LOODUSE TASANDID

 

 

Esiteks tuleb selgelt mõista, et meid ümbritsev maailm on uskumatult keeruline süsteem, milles peitub kirjeldamatult rohkem, kui inimsilm suudab näha.

On üldteada, et mateeria võib esineda eri olekutes, mida saab rõhu- ja temperatuurimuutuste abil mõjutada. Teatavasti võib mateeria esineda tahke aine, vedeliku või gaasina ning teadusliku teooria kohaselt võivad kõik ained sobiva temperatuuri ja rõhu korral omandada iga nimetatud oleku.

Okultne keemia näitab, et kõiki teadaolevaid aineid saab teisendada või muundada gaasilisest olekust veel kõrgemasse eeterlikku olekusse. Näiteks võib vesinik esineda gaasilise oleku asemel eeterlikus, samuti võivad kuld, hõbe ja kõik teised elemendid esineda lisaks tahkele, vedelale või gaasilisele olekule ka kõrgemas eeterlikus olekus.

Traditsioonilises teaduses räägitakse hapnikuaatomist, vesinikuaatomist ja kõigi teiste ainete ehk elementide aatomitest. Keemikud nimetavad ainet elemendiks, lähtudes teooriast, et aine puhul on tegemist elemendiga, mida ei saa enam redutseerida, ning et igal elemendil on oma aatom. Kreeka keelest pärinev sõna “aatom” näitab, et tegemist on osakesega, mida ei ole võimalik jagada väiksemateks osadeks. Okultne teadus on aga alati olnud seisukohal, et nõndanimetatud elementide puhul ei ole üldse tegemist elementidega ning seda, mida tavaliselt nimetatakse hapniku- või vesinikuaatomiks, saab teatavatel asjaoludel lõhustada veelgi väiksemateks osadeks. Lõhustamisprotsessi korrates jõutakse järelduseni, et tegelikult taanduvad kõik ained ühele ainele ja selle algühikute erinevad kombinatsioonid moodustavadki üksused, mida keemias nimetatakse hapniku-, vesiniku-, kulla-, hõbeda-, liitiumi-, plaatina- ja muude ainete aatomiteks. Nende aatomite lõhustamisel saadakse taas kogum identseid ühikuid, mille ainus erinevus on see, et osa neist on positiivsed ja teised negatiivsed.

Selliste ühikute ja nende võimalike kombinatsioonide uurimine on äärmiselt paeluv teema. Tuleb siiski märkida, et isegi neid ühikuid käsitletakse sellistena üksnes meie füüsilise tasandi seisukohalt, sest teatavate meetodite abil saab neidki jagada veel väiksemateks osadeks, mille tulemusel tekib hoopis teise looduse valdkonda kuuluv mateeria. See kõrgema tasandi mateeria ei ole lihtsalt mõistetav, vaid keerukas, ning seegi võib esineda eri olekutes, mis on suhteliselt lähedased füüsilise mateeria tahkele, vedelale, gaasilisele ja eeterlikule olekule. Täiendaval jagamisel saadakse järjekordne uus ühik, mis kuulub looduse valdkonda, mida okultismis nimetatakse astraalmaailmaks.

Seejärel võib tervet protsessi uuesti korrata ning kõnealuse astraalühiku täiendaval jagamisel jõuame veelgi kõrgemal tasandil eksisteerivasse maailma, mis on siiski endiselt materiaalne. Taas kord leiame, et mateeria eksisteerib konkreetsetes olekutes, mis – ehkki kõrgemal tasandil – vastavad meile juba tuttavatele olekutele. Uuringu tulemusel jõuame järgmise ühikuni, mis kuulub kolmandasse looduse valdkonda. Teosoofias nimetatakse seda mentaalmaailmaks. Teadaolevalt võib sellist jagamist jätkata lõputult, aga inimese võime seda protsessi jälgida on väga piiratud. Siiski suudame me näha piisavalt, et olla kindlalt veendunud suure arvu eri valdkondade olemasolus, mis on kõik eraldiseisvad maailmad, ehkki laiemas tähenduses osa ühest mõõtmatust tervikust.

Meie kirjanduses nimetatakse neid looduse valdkondi sageli tasanditeks, sest uurimisel on mõnikord mugav kujutada neid üksteise kohal paiknevatena olenevalt sellest, milline on vastava tasandi mateeria tihedus. 2. joonisel esitatud diagrammil kujutatakse neid valdkondi just sellisel viisil, kuid samal ajal ei tohi unustada, et kõnealune astmestik täidab pigem mugavuse ja sümboolse kirjelduse eesmärki ega kajasta mingil viisil eri tasandite vahelisi tegelikke seoseid. Tasandid ei paikne raamatukapi riiulite sarnaselt üksteise kohal, vaid asuvad samas ruumis ja on omavahel läbi põimunud. Teaduses on hästi tuntud tõsiasi, et isegi kõige kõvemas aines ei puutu aatomid kunagi omavahel kokku. Igal aatomil on alati oma väli ja vibratsioon ning igal molekulil omakorda veelgi suurem väli; seega on nende vahel alati ruum. Iga füüsikaline aatom hõljub astraalmeres – astraalse mateeria meres, mis seda ümbritseb, täites füüsikalises mateerias esinevad väikseimadki praod. Mentaalne mateeria omakorda põimub täpselt samal viisil astraalse mateeriaga. See tähendab, et eri valdkonnad ei ole üksteisest ruumiliselt eraldatud, vaid ümbritsevad meid iga hetk kõikjal. Ja nende uurimiseks ei ole vaja liikuda ühest paigast teise, vaid üksnes avada enda sisemuses meeled, mille kaudu need on tajutavad.

 

 

 

 

III peatükk

 

SELGELTNÄGEMINE

 

 

Sellest tuleneb veel üks kaalutlemisväärne asjaolu. Kõik kõnealused mateeriavormid eksisteerivad lisaks välismaailmale ka inimese sees. Peale nähtava füüsilise keha peituvad igas inimeses nimetatud looduse tasanditele vastavad kehad, mis koosnevad vastava tasandi mateeriast. Inimese füüsiline keha koosneb nii eeterlikust mateeriast kui ka silmale nähtavast tahkest mateeriast (vt 24. ja 25. joonis); selgeltnägija suudab näha ka eeterlikku mateeriat. Samal viisil näeb kõrgemale arengutasandile jõudnud selgeltnägija, kellele on nähtav ka peenekoelisem astraalne mateeria, inimest astraaltasandil astraalse mateeria massi kaudu, mis tegelikult on inimese keha ehk selle tasandiga seotud väljendusvahend; täpselt seesama põhimõte kehtib ka mentaaltasandi kohta. Inimese hingel ei ole mitte üks, vaid palju kehasid, sest piisavalt kõrgele arengutasemele jõudes suudab ta end väljendada kõigil eespool nimetatud tasanditel ning seepärast on tema käsutuses iga tasandi mateeriaga seotud väljendusvahendid. Just nende vahendite kaudu suudab ta vastu võtta muljeid tasandilt, kuhu need kuuluvad.

Ei tohi arvata, et nimetatud väljendusvahendid loob inimene endale ise edasiste evolutsioonide käigus – kõik need on algusest peale igaühe käsutuses, ehkki me ei tarvitse nende olemasolust teada. Teataval määral kasutame seda kõrgema tasandi mateeriat enda sees pidevalt, isegi kui see toimub alateadlikult. Näiteks mõteldes käivitab inimene endas sisalduva mentaalse mateeria ning selgeltnägija jaoks on niisugune mõte hästi nähtav vastava mateeria vibratsioonina. Vibratsioon vallandub kõigepealt inimese sees ning kandub seejärel üle sama tihedusastmega mateeriale teda ümbritsevas keskkonnas. Aga enne kui mõte saab füüsilisel tasandil teostuda, peab see üle kanduma mentaalsest mateeriast astraalsesse; ning pärast seda, kui mõte on astraalses mateerias esile kutsunud sarnased vibratsioonid, muutub see mateeria omakorda eeterlikuks, tekitades selles vastavad vibratsioonid, mis omakorda mõjutab tihedamat füüsilist mateeriat, aju hallollust.

Seega läbitakse mõtlemise käigus pikem protsess, kui arvata oskame. Samamoodi läbime erinevate tunnete puhul protsessi, mida me tavaliselt ei teadvusta. Puudutades ainet, mis tundub liiga tuline, tõmbame käe otsekohe eemale. Või vähemalt tundub meile nii. Teadusliku teooria kohaselt ei toimu see siiski silmapilkselt ning tegelikult ei tunneta kuumust mitte käsi, vaid hoopis aju. Närvid edastavad teadmise ägedast kuumusest ajule, mis omakorda saadab kohe mööda närve tagasi käsu tõmmata käsi eemale. Alles pärast seda eemaldab inimene käe tulisest objektist, ehkki talle endale näib, et kõik toimus silmapilkselt. Sellel protsessil on kindel kestus, mida on võimalik mõõta piisavalt täpsete instrumentide abil; selle toimumise kiirus on kindlalt määratletav ja füsioloogidele hästi teada. Samamoodi näib ka mõtlemisprotsess toimuvat silmapilkselt, kuid tegelikult peab iga mõte läbima kõik eespool kirjeldatud etapid. Kõik meelte kaudu ajusse jõudvad muljed peavad läbima mateeria erinevad astmed, enne kui jõuavad tegeliku inimeseni, tema egoni, hingeni.

Järelikult toimib füüsilise tasandi ja inimese hinge vahel teatav telegraafisüsteem ning on oluline mõista, et sel nn telegraafiliinil on ka vahejaamad. Muljeid ei võeta vastu üksnes füüsiliselt tasandilt. Näiteks lisaks sellele, et inimeses sisalduv astraalne mateeria suudab edastada eeterlikust mateeriast vastu võetud vibratsiooni mentaalsele mateeriale, on astraalne mateeria võimeline edukalt vastu võtma muljeid ka omaenda tasandil paiknevast ümbritsevast mateeriast ja viima need mentaalkeha kaudu inimeses peituva tegeliku olemuseni. Seega võib inimene kasutada oma astraalkeha selleks, et jälgida teda ümbritsevat astraalmaailma ja võtta sealt muljeid vastu. Täpselt samal viisil suudab ta mentaalkeha kaudu jälgida mentaalset maailma ja saada sealt informatsiooni. Esmalt aga peab inimene omandama teadmised selle kohta, kuidas see toimub. Tal tuleb õppida, kuidas keskendada oma teadvus astraal- või mentaalkehale – täpselt nii, nagu see on praegu keskendatud füüsilise aju tasandile. Oma raamatus “Selgeltnägemine” (Clairvoyance) olen seda teemat juba üksikasjalikult käsitlenud ning seepärast üksnes viitan sellele.

Ei tohi hetkekski unustada, et inimese jaoks, kes nende küsimustega tegeleb, on tegemist otsese ja kindla teadmisega, ehkki kõrvalseisjatele esitletakse seda üksnes hüpoteesina. Kuid isegi need, kes selle teemaga esmakordselt kokku puutuvad, peaksid mõistma, et meie eesmärk ei ole panna inimest uskuma imesse, vaid lihtsalt kutsuda teda kogu nimetatud küsimuste kompleksi lähemalt uurima. Mateeria kõrgemad astmed tulenevad korrastatud järjestuses meile juba teadaolevatest astmetest. Seega, ehkki teatud määral võib iga tasandit vaadelda omaette maailmana, on tervikuks siiski üks suur maailm, mida suudab täielikult näha vaid kõrgele arengutasemele jõudnud hing.

Eespool kirjeldatu paremaks mõistmiseks kujutlegem pilti, mis on küll iseenesest võimatu, kuid aitab meil siiski aduda küllaltki hämmastavate võimaluste olemasolu. Oletagem, et olemasoleva nägemisvõime asemel omab inimene hoopis teistsugusel põhimõttel toimivat nägemisaparaati. Inimese silm sisaldab nii tahket kui ka vedelas olekus mateeriat. Nüüd eeldagem, et kumbki mateeriavorm suudab vastu võtta erinevaid muljepilte, kuid üksnes neid, mis pärinevad välismaailma sellest mateeriavormist, millele see mateeria vastab. Oletagem, et osa inimesi on üht nimetatud liiki nägemisega, teine osa teisega. Mõelge, kui tavatult ebatäiuslik oleks kummagi inimtüübi tajutav maailmapilt. Kujutlege neid seismas merekaldal. Inimene, kes suudab näha vaid tahket mateeriat, ei teaks vähimatki tema ees laiuvast ookeanist, kuid näeks selle asemel ookeanipõhja hiigelsüvendit koos kõigi selle ebatasasustega. Kalad ja teised seal elutsevad olendid näiksid tema jaoks hiiglasliku oru kohal hõljuvate elukatena. Ta ei näeks ühtki taevas liikuvat pilve, sest need koosnevad vedelas olekus mateeriast; päikesepaiste oleks tema jaoks nähtav üksnes päeval ning talle jääks mõistmatuks, miks tavainimese meelest on pilvisel päeval päikesesoojust oluliselt vähem. Veega täidetud klaas tunduks talle tühjana.

Nüüd kujutlegem vastupidi, mida näeb inimene, kellele on nähtav vaid vedelas olekus mateeria. Ta oleks küll teadlik ookeani olemasolust, kuid ta vaateväljast puuduksid kallas ja kaljud; ta tajuks väga selgelt pilvi, kuid peaaegu mitte midagi maastikust, mille kohal need liiguvad. Veeklaasi puhul jääks anum talle täiesti nähtamatuks ning seepärast oleks tal päris raske mõista, miks vesi säilitab nähtamatu klaasi antud kuju. Kujutlegem, kuidas need kaks inimest seisavad kõrvuti ja püüavad vastastikku kirjeldada neile avanevat maastikku, kumbki veendunud, et maailmas eksisteerib vaid talle omane nägemisviis ja kõik, kes näevad midagi muud või teisiti, on lihtsalt unistajad või petised!

Võime nende hüpoteetiliste vaatlejate umbusu üle küll naerda, kuid keskmisel inimesel on siiski ületamatult raske mõista, et võrreldes tervikuga, mis teda ümbritseb, on tema nähtu oluliselt ebatäiuslikum kui eespool kirjeldatud inimeste nähtu, võrreldes nende ees laiuva tegelikkusega. Peale selle kaldub keskmine inimene arvama, et need, kes näevad temast rohkem, kujutavad väidetavaid fakte endale lihtsalt ette. Inimese üks levinuim viga ongi see, et iseenda tajumisvõime piire peetakse kogu tajutava maailma piiriks. Teaduslikud tõendid on siiski vastuvaidlematud ning järelikult ei saa kahelda faktis, et inimesele nägemis- ja kuulmisvõime tagavad vibratsioonid moodustavad (tervikuga võrreldes) üksnes kaduvväikese osa. Selgeltnägija on lihtsalt inimene, kes on endas välja arendanud võime tajuda võimalike vibratsioonide mõõtmatu heliredeli teistsugust oktaavi ning järelikult suudab näha ümbritsevat maailma laiemalt kui need, kelle taju on piiratum.