SISUKORD
Eessõna 9
Sissejuhatus: päev pärast homset
15
1. osa
Ettekuulutused ja ennustused
1. peatükk
Kiirenemise märgid 19
2. peatükk
Päevade lõpp 35
3. peatükk
Uus koidik 55
4. peatükk
Kes tõmbab niite? 64
2. osa
Gaia kättemaks
5. peatükk
Gaia vastuhakk 75
6. peatükk
Plahvatuslik olukord 101
7. peatükk
Võimumängud 131
3. osa
Ülenemine: saabuv arenguhüpe
8. peatükk
Meditsiinilised imed 147
9. peatükk
Kvanthüpped 161
10. peatükk
Paradigmanihke kujundajad 175
Kokkuvõte
Tühi jutt või uus maailmakord?
Suurteks muutusteks valmistumine 187
Nägemusi 2013. aastast: esseed ja arvamused 193
Kirjandus 231
EESSÕNA
On
huvitav, et minul, kes ma ei usu, et 2012. aastal leiavad aset mingid erakordsed
sündmused, palutakse kirjutada eessõna raamatule, mis räägib 2012. aasta 23.
detsembri paiku toimuvatest suurtest ülemaailmsetest muutustest. Ma olen
kindel, et 2012. aasta 24. detsember on üpris sarnane 23. detsembrile. Ma tean,
et paljud inimesed ootavad sel õhtul maailma lõppu ja veelgi rohkem inimesi
loodab näha suuri muutusi inimteadvuses – kuid paraku tuleb neil kõigil
pettuda.
Samas on sel omad põhjused, miks nii paljud inimesed on tähelepanu pööranud kuupäevale, millega lõpeb maiade muistne pikaajaline kalender. Maiadele tähendas see kuupäev sõna otseses mõttes neile teadaoleva reaalsuse lõppu. Pärast seda tuli Universum uuesti luua. Konventsionaalsed maiade uurijad väidavad, et maiadel polnud mingeid teadmisi galaktikatest, rääkimata sellest, et meie Päikesesüsteem võib sel kuupäeval läbida Linnutee galaktikatasandi keskpunkti. Ometi on selge, et maiad olid võimelised õigesti välja arvutama tulevased pööripäevad, kasutades selleks omaenda loodud matemaatikat. See pole üldse tühine saavutus ja viitab tõigale, et maiade astronoomia-alased teadmised olid üsna suured. Meie sügavalt Euroopa-keskne koolisüsteem lähtub eeldusest, et tänapäeva lääne kultuur on kõiges kõige arenenum – nii teaduses, looduse tundmises kui ka elutarkuses – ja hoopis vähem ebausklik kui minevikukultuurid.
Hoolimata
sellest, kas see vastab tõele või mitte, on sel halb kalduvus õõnestada meie
võimet mõista kunagisi mõtteviise ning teadmiste hankimise ja kasutamise
meetodeid. Seetõttu võib põlisameeriklaste uurijal José Argüellesel, kelle
geniaalne maiade kalendri tõlgendus on tekitanud praeguse huvi 2012. aasta
vastu, olla õigus, kui ta väidab, et maiad tundsid galaktikaid ja olid
teadlikud Maa asukohast nende suhtes.
See pole
üldse võimatu, et nad teadsid midagi galaktikatest, sest Linnuteele lähimat
galaktikat Andromeeda udukogu võivad terava nägemisega inimesed märgata palja
silmaga – see paistab kettana, mille servi ümbritsevad väikesed tähed. Ma võin
seda kinnitada, sest tunnen ise ühte harrastusastronoomi, kellel on nii terav
nägemine. Ta võib palja silmaga näha ka Jupiteri kuid.
Arvestades,
et maiade ajastul oli atmosfäär palju puhtam ja ööd pimedamad, on lihtne
mõista, miks nende teadmised taevast võisid olla üllatavalt suured, hoolimata
sellest, et neil polnud teleskoope. Maiadele oli taevas väga tähtis ja nad
vaatlesid seda erakordselt hoolikalt, pidades seal toimuvate muutuste kohta
arvestust sadu aastaid.
Nende
nähtuste seas, mida maiad ja teised põlisrahvad tundsid ilmselt juba üsna
ammustest aegadest, oli ka Maa pöörlemistelje pretsessioon. See tähendab Maa
pöörlemistelje põhjatipu (ja ka lõunatipu) aeglast vastupäeva pöörlemist mööda
taevasfäärile moodustuvat kujuteldavat ringi, mis on tingitud sellest, et
planeedi pöörlemistelg on Päikesesüsteemi horisontaaltasandi suhtes veidi
kaldu.
Ma saan
seda täie kindlusega väita, sest pretsessiooniga seotud muutusi taevavõlvi
sodiaagiringis on registreeritud vähemalt 2000 aastat. Babüloonia ja sumeri
kirjutistes leidub vihjeid, et seda protsessi tunti juba palju varem. Kui
vaadata kiviaegseid uuristusi, siis oli näiteks Sõnni tähtkuju tuntud juba
rohkem kui 10 000 aastat tagasi.
Maiad olid
pretsessioonist kindlasti teadlikud, samuti tähtkujude asukohtade kummalistest
muutustest taevas, mida mõned inimesed võisid minevikus regulaarselt jälgida ja
kasutada juhtnöörina inimkonda puudutavate suurte plaanide tegemiseks. Ning nad
märkisid oma ühiskonna asukoha selles plaanis neile eriomasel viisil üles.
Kolm
sodiaagimärki, mille kevadpunkt viimati läbis, on Sõnn, Jäär ja Kalad. Praegu
on see liikumas järgmisesse märki, Veevalajasse. Hämmastaval kombel leidub
tõendeid, et kõige varasemad lääne tsivilisatsioonid teadsid väga hästi oma
ajastu asukohta sodiaagiringis. 6000–4000 aastat tagasi Sõnni ajastul valitses
Vahemere ääres härjakultus, millest annab tunnistust Kreeta ja Mükeene
tsivilisatsioonide kunst. Kreeta saarel asuva Knossose palee seintele maalitud
kuulsate härjatantsude motiive võib tänapäevalgi ära tunda härjavõitluses, mis
on Hispaanias siiani populaarne spordiala.
Järgmine
oli Jäära ajastu, mis algas umbes 4000 aastat tagasi. See on omal kombel
äramärkimist leidnud ka Vanas Testamendis, kus jäära mainitakse 72 korda,
rohkem kui ühtegi teist looma.
Kalade
ajastu algus langes kokku kristluse algusega ning seega ei tohiks tulla
üllatusena, et piiblis leidub palju kala-motiive. Kristus kogus enda ümber
kalamehi, et levitada ülestõusmissõnumit, ning luules ja müütides sai ta
tuntuks kui Kalameeste Kuningas. Varaseim kristluse sümbol oli kala ja seda
kasutatakse sageli ka tänapäeval.
Kõik see
viitab, et muistsed inimesed vähemalt austasid oma asukohta sodiaagiringis ja
mõistsid võib-olla sügavamalt müütilise alkeemia-isa Hermes Trismegistose
kuulsat õpetust “Nagu ülal, nõnda all”.
Teatavasti
liigub just 2012. aastal – ja arvatavasti pole see juhus – kevadpunkt Kalade
tähtkujust Veevalaja tähtkujusse. Need teadmised, mis sundisid muistseid
inimesi rajama oma maailma kunagi tulevikus valitseva sodiaagimärgi seesmisele
tähendusele, on muidugi kaotsi läinud. Kuid on selge, et kõrgem reaalsus,
millesse me kuulume, pole viinud inimeste rumaluse ja sellest tuleneva
ülbuseni. Sodiaagimärkide liikumise sügavamad tähendused mõjutavad jätkuvalt
inimesi nii praegu kui ka tulevikus, meeldigu see neile või mitte.
Kalad on
vees ujuvad olendid. Vesi annab neile kõik eluks vajaliku: keskkonna, toidu ja
isegi vajaliku hapniku. Veevalaja seevastu valab vee välja, jättes kalad
kuivale, kus neil puuduvad eluks vajalikud tingimused. Eluvesi ei toida neid
enam. Nad peavad kas muutuma või surema.
Ja ühtäkki
me mõistame, miks see raamat on nii tähtis. Elades Kalade ajastu lõpul ja
Veevalaja alguses, oleme tõepoolest jõudnud oma evolutsiooni pöördepunkti. Maa
ei saa meid enam toita. Me peame kas surema või muutuma.
See raamat
räägib, kuidas muutustega kaasa minna, sest vastasel juhul sureb inimkond
välja. Varem või hiljem satuvad inimesed sundolukorda, kus Maa – inimestele
sama, mis kaladele vesi – ei suuda neid enam toetada. Ja see pole miski, mis
juhtub kunagi kauges tulevikus. See juhtub just praegu. See on toimumas. Ja
ühte muutust ennustan ma aastaks 2012 küll: selleks ajaks teab iga inimene siin
planeedil kindlalt, et vett valatakse välja – teisisõnu, inimesi kõik need
aastad ustavalt toetanud looduskeskkond hakkab kokku varisema.
Selle
eessõna kirjutamise aegu 2008. aasta jaanuaris teatas USA
põllumajandusministeerium Ameerika nisuvarude järjekordsest kahanemisest;
hinnad, mis on juba terve aasta kerkinud, on aastaks 2009 üpris tõenäoliselt
kahekordistunud. Need ei lange enam kunagi endisele tasemele ja aastaks 2012
(kui mitte varem) pole paljudel inimestel, kes elavad praegu toiduga hästi
varustatud piirkondades, piisavalt süüa.
Maakera
kliima teeb läbi murrangulisi muutusi ja leidub tõendeid, et selle põhjuseks on
ootamatult kiiresti kasvav kasvuhoonegaaside maht Maa atmosfääris. Peale selle
täidab seninägematu vaatemänguline Gröönimaa ja põhjapooluse jäämütsi sulamine
Põhja-Atlandi ookeani uute veevarudega, mille paratamatuks tagajärjeks on
Põhja-Atlandi hoovuse kadumine. Hoovuse nõrgenemise tagajärgi võis näha Briti
saartel juba 2007. aastal, mida madalate temperatuuride tõttu hakati nimetama
“suveta aastaks”. Külmale suvele järgnes erakordselt külm 2007–2008. aasta talv
kogu maailmas.
Lisaks
sellele on NASA teatanud, et järgmine Päikese aktiivsuse haripunkt leiab aset
ajavahemikus 2011–2012 ja ilmselt saab see olema seni registreeritutest kõige võimsam. See
tähendab, et sel on võimsaid tagajärgi meie planeedile ja selle ilmastikule.
Majanduslikus
mõttes seisab inimkond Damoklese mõõga all – keskkonnas toimuvad muutused
raskendavad kaubavahetust, eriti toidukaupadega kauplemist. Leidub üha rohkem
tõendeid, et Kuveidi ja Saudi-Araabia naftaväljadel on tootmine saavutamas
haripunkti, samal ajal kui Indias ja Hiinas on tekkimas uus ülisuur nõudlus
nafta järele.
Ebastabiilsete
riikide olemasolevad tuumarelvad võivad sattuda terroristide valdusse. Kui need
tuumaraketid suunatakse olulistele maailmalinnadele, võib see esile kutsuda
maailma võimukeskuste otsustava ümberpaiknemise.
Pole
kahtlust, et kui Kalad annavad teed Veevalajale, satub maailm murrangulistesse
muudatustesse, mis on kooskõlas ühest tähtkujust teise liikumise seesmise
tähendusega. Näib, et maiad on ajastu lõpu õigesti paika pannud. Mitte ainult maiade
kalender, vaid ka meid ümbritsev maailm ütleb meile, et praegune ajastu on
tõepoolest lõppemas.
Kõigepealt
toimub eitamine – inimkonna praegune staadium –, millele järgneb segadus,
seejärel tuleb üllatumine, seejärel paanika ja kõige lõpuks leppimine sellega,
mida ei saa enam muuta. Praegu üritame ikka veel uskuda, et teatud muudatused
eluviisis – parem hoolitsemine looduskeskkonna eest – päästavad maailma. Kuid
praegust olukorda pole enam võimalik juhtida. Alles aasta tagasi ennustasid
teadlased veendunult, et põhjapoolusel pole jäävabu suvesid enne 2050. aastat,
aga nüüd näib olevat vältimatu, et see juhtub paari järgmise aasta jooksul –
esimene jäävaba suvi võib tegelikult saabuda juba aastal 2012. USA Riikliku
Lume ja Jää Andmekeskuse (National Snow and Ice Center) väitel täheldati
2007. aastal põhjapoolsetes piirkondades uskumatut merejää koguse vähenemist.
Florida-suurune jäälahmakas sulas kõigest paari päevaga. Selliste uute
veekoguste lisandumine Põhja-Atlandi ookeani on võrreldav Agassizi järve
tühjaksvoolamisega 8000 aasta eest. Uued veevood tõkestasid toona Golfi
hoovuse. Tulemuseks oli keskmise temperatuuri langus järgmise paari aasta
jooksul ligi 8 °C võrra. Läks sadu aastaid, enne kui Golfi hoovus taastus.
Kui
selline jahenemine toimuks praegu – ja näib, et see on juba toimumas –, lühendaks see oluliselt
viljakasvatusperioodi riikides, mis hoolitsevad praegu maailma leivavarude
eest: Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Ukraina.
New Age’lik uskumus, et 23.
detsembril 2012 leiab aset mingi maagiline muutus, mis mõjutab kogu inimkonda,
võib, kuid ei tarvitse tõsi olla. Ja idee, et sel päeval leiab sõna otseses
mõttes aset maailma lõpp, on ilmselt veidi ülepingutatud. Kuid me elame
tõepoolest ajajärgul, mil põhjalikud murrangud muudavad põhimõtteliselt inimelu
ja inimkonda. Selles pole mingit kahtlust. Liisk on langenud.
Tõele
vastab ka see, et kunagi kauges minevikus lõi keegi tohutu ajaskaala, mida
järgivad neile eriomaselt nii maiade pikaajaline kalender kui ka sodiaagiring.
Mõlemad viivad samale järeldusele, et praegusel ajastul hakkavad toimuma suured
muudatused.
Kes iganes
nad ka olid, nende teadmised ja oskused on jäänud aegade hämarusse, kuid nende
saavutused on jõudnud meieni. Heida pilk ajalooallikatele ja sa näed seda.
Palju ajastuid tagasi tajusid mõned inimesed loodust ja aega nii selgesti, et
oskasid paika panna selle tuhandete aastate pärast saabuva ajahetke ning
koostada kalendri, mis ennustab tulevikus toimuvaid sündmusi. Ja näib, et nad
tegid seda väga täpselt.
Whitley Strieber,
kirjanik, kirjutanud raamatud “Sõjapäev” (Warday), “Ühendus”
(Communion), “Tulevane üleilmne ülitorm” (The Coming Global
Superstorm), mille järgi tehti film “Päev pärast homset”
(The Day After Tomorrow), ja “2012: sõda hingede pärast”
(2012: The War for Souls).
See pole apokalüpsise peaproov. See pole
kõigest aastatuhandevahetus.
Ma ütlen teile, et see on tõsine värk.
See pole proovilepanek.
See on viimane võimalus, enne kui kõik
paisatakse nii segamini,
et pole enam võimalik millestki aru
saada.
Terence McKenna
Kui asju ei muudeta tahtlikult paremaks,
siis muutuvad need iseenesest halvemaks.
Sir Francis Bacon
See ei lõpe enne, kui see lõpeb.
Joogi Berra
Aasta 2012
– kõik räägivad sellest. Mõned tunnevad selle ees hirmu, arvates, et see on
lõpu algus. Teised ootavad seda põnevusega, uskudes, et see käivitab
muutusteperioodi, mis toob täiesti uue olemise, täiesti uue maailma. Uue ajastu
koidiku.
Kolmandad
kahtlevad, kas üldse midagi juhtub (mäletad aastatuhandevahetust?). Ehk on kogu
see “2012. aasta mõistatus” vaid liiga hea kujutlusvõime vili, mis mõeldi välja
lihtsalt selleks, et oleks, mille nimel elada, mida oodata või isegi – karta.
Metafüüsikud
ja New Age’i jutlustajad räägivad elavalt kosmiliste jõudude koondumistest,
ajaloolased juurdlevad maiade pikaajalise kalendri varjatud tähenduse üle ja
küsivad, miks see lõpeb just siis, kui lõpeb (paari aasta pärast), ning
bioloogid, teadlased ja geenitehnoloogid mõtisklevad järjest kasvavast
infohulgast ja üha arenevast tehnoloogiast, arutledes, kuidas need võiksid
inimesi nende endi käest päästa (või meid hoopis hävitada). Maakera jätkab
samal ajal pöörlemist, liikudes tuleviku poole, mis mõne meelest on tume kui
igavene öö. Teised jälle usuvad, et see toob kaasa uue valguse. Igal juhul on
tunda, et midagi on õhus, ja sellest tuleb rääkida, selle üle tuleb arutleda ja
vaielda – võib-olla tuleb selleks isegi valmistuda, nii üksikult kui ka
kollektiivselt.
Selles raamatus
uuritakse erinevaid 2012. aastaga seotud uskumusi, müüte ja ennustusi. Tuuakse
välja tänasel päeval mängusolevad jõud, mis mõjutavad ja kujundavad inimkonna
lähitulevikku. Analüüsitakse paljusid paradigmasid, mis ootavad seda
pakilisemalt kinnitamist või ümberlükkamist, mida lähemale liigume aastale,
millest kõik räägivad. Raamatus esitatakse maailma juhtivate teadlaste,
filosoofide ja mõtlejate ennustusi selle kohta, mis võib järgmisel paaril
aastal inimkonda ees oodata: planeediga toimuvad muutused, loodusõnnetused,
merest ja kosmosest ähvardavad ohud, poliitiline võimuvõitlus,
ellujäämisvõimalused, loodusvarade lõppemisest tingitud kriitiline olukord.
Kõik need tegurid mängivad selle mõistatuse lahenemisel oma rolli, saades
võib-olla iga praegu elusoleva mehe, naise ja lapse äratusmärguandeks.
Muutuste
tuuled puhuvad. Sellega nõustuvad ilmselt kõik. Aga kas need tuuled pühivad
meid maamunalt minema või kannavad hoopis uude homsesse – seda teab kindlalt
ainult aeg.
Samal ajal
kui enamik inimesi küsib, mis juhtub aastal 2012, üritatakse selles raamatus
julgus kokku võtta ja minna veel kaugemale, küsides, milline näeb välja aasta
2013.
Kas saabub
kardetud apokalüpsis või sünnib maailm uuesti ja esile astub uus inimkond?
1
EETTEKUULUTUSED JA ENNUSTUSED
Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all.
Koguja 3:1-8
Aeg paljastab tõe.
Seneca
Aeg
kiireneb.
Igas
päevas on ikka veel kakskümmend neli tundi ja igas kuus kindel arv päevi ja
igas aastas kolmsada kuuskümmend viis päeva. Või vähemalt nii tundub.
Aga
paljude jaoks aeg kiireneb. Aeg koguks nagu hoogu juurde, aega tajutakse üha
kiiremini ja kiiremini liikuvana – igat tundi, igat päeva, igat kuud ja igat
aastat täidab üha rohkem informatsiooni.
2012.
aasta mõistatus saab alguse nendest aja kiirenemise märkidest. Juba mõnda aega
on muutustega, mis väidetavalt kaasnevad selle müstilise aastaga, seostatud
maiade tsivilisatsiooni. Maiade jaoks tähistas 2012. aasta nende pikaajalise
kalendri lõppu, mis mõnede arvates tähendab seda, et üks maailma arenguetapp
saab läbi ja algab uus ajastu. Sellega kaasneb inimteadvuse transformatsioon
ning inimkonda ja selle asendit suurel kosmilisel kaardil hakatakse tajuma
hoopis teisiti.
2012.
aasta lugu tuleb alustada maiade kalendrist, sest sealt pärineb suurem osa
mütoloogilistest arusaamadest inimkonna transformatsioonist ja senituntud
maailma lõppemisest. Maiade tsivilisatsioon kuulub Kesk-Ameerika
tsivilisatsioonide hulka. See ulatus Mehhiko lõunapoolsetest aladest kuni
Kesk-Ameerika riikide Hondurase, Belize, Guatemala ja El Salvadorini.
Kesk-Ameerika tsivilisatsioonid maiad, asteegid, tolteegid, sapoteegid,
misteegid ja teotihuanacanod olid mõningates aspektides küll erinevad, eriti
poliitilise elukorralduse poolest, kuid kultuuriliselt jagasid nad ühiseid
arusaamu ja eesmärke, millele tänapäeval võib kinnitust leida sarnasustest
nende kunstis, keeltes ja religioossetes traditsioonides.
Esimesed
maiade asulad rajati umbes 1800–1900. a eKr, varasel eelklassikalisel
perioodil. Samas väidavad ajaloolased, et regioon oli asustatud juba palju
varem.
Esimesel
aastatuhandel pärast Kristuse surma kerkis maiade tsivilisatsioon esile kui
kultuur, mida iseloomustasid sügavad teadmised astronoomiast ja matemaatikast,
samuti olid neil olemas kõrgkunst ja tseremoniaalne arhitektuur, mida tõendavad
Palenque, Tikali ja Chichen Itza võimsad püramiidid. Maiade kultuuriruumi
kuulus klassikalise perioodi kõrgajastul, mille enamik ajaloolasi paigutab ajavahemikku
250–900 a pKr, rohkem kui viis miljonit inimest. Tänapäeval asustavad seda
regiooni jätkuvalt maiad ja nende järglased, kes on truuks jäänud
Kolumbuse-eelsetele mõtteviisidele ja traditsioonidele, hoolimata järgnenud
Hispaania kolonisatsioonist ja hilisemast rooma-katoliku kiriku misjonist ning
teistest kultuurimõjudest.
Maiade
tsivilisatsiooni hiilgeajal kauplesid maiad teiste Kesk-Ameerika kultuuridega
kakao, vürtside, nefriidi ja obsidiaaniga ning laiendasid oma haaret isegi
praegustele Panama aladele. Maiade klassikalise perioodi kunstiteoseid loetakse
muistse Ameerika maailmajao kõige keerukamate ja arenenumate hulka. Nende
arhitektuur oma kuningapaleede ja kultuurimonumentidega – näiteks kuulsad
astmikpüramiidid ja religioosse tähendusega hauaplatsid, mida kasutatakse maiade
rituaalides tänapäevalgi – on võrdväärne Antiik-Kreeka ja -Rooma
arhitektuuriga.
Koodeksid
Suurem
osa sellest, mida me maiade uskumustest ja kultuurist teame, pärineb neljast Kolumbuse-eelsest
koodeksist. Need on kalendrid, mis jäid alles massilistest
raamatupõletamistest, mida korraldasid sissetunginud Hispaania misjonärid ja
preestrid, kes 16. sajandi jooksul vallutasid kogu Yucatani regiooni.
Dresdeni
koodeksit peetakse maiade säilinud kalendrilistest tekstidest kõige tähtsamaks.
Koodeks sisaldab rohkete illustratsioonidega täiendatud rituaalseid sümboleid,
almanahhe ja planeet Veenusega seotud astroloogilisi arvutusi. Koodeks asub
hetkel Dresdeni raamatukogus Saksamaal.
Madriidi
koodeksi on kirja pannud kaheksa erinevat autorit ja see asub hetkel
Hispaanias, Madriidi Museo de Americas.
Pariisi
koodeks sisaldab maiade ettekuulutusi ja selles on esitatud ka maiade sodiaagisüsteem.
Koodeks on halvas seisukorras ja asub hetkel Prantsuse Rahvusraamatukogus
Pariisis.
Grolieri
koodeks avastati teistest hiljem, see leiti ühest koopast 1970. aastatel ning selle
autentsus on küsitav. Hetkel hoitakse seda ühes Mehhiko muuseumis ja see pole
avalikult kättesaadav (kuigi väidetavalt on mitu skaneeritud lehekülge
kättesaadavad internetis).
Koodeksid
on kirjutatud hieroglüüfkirjas huuni-nimelise puu koorest valmistatud paberile.
Need olid kokku volditud raamatuteks ja enne konkistadooride vallutusi võis
taolisi voldikraamatuid olla sadu. Lisaks nendele neljale koodeksile võime
maiade uskumuste kohta saada teavet allikatest, mis pandi kirja pärast
hispaanlaste vallutusi. Nende hulgas on kõige kuulsam “Popol Vuh”, mida peetakse
tõeliseks maiade piibliks ja mis sisaldab rohkesti teavet maiade mütoloogia,
kosmoloogia ja loomislugude kohta.
Püha kalender
Maiade
kohta on kirjutatud palju väga häid raamatuid ja mõned neist on ära toodud ka
selle raamatu bibliograafias. Aga 2012. aasta mõistatusest rääkides on kõige
olulisem keskenduda Pühale kalendrile – 260-päevane kalender, mida kasutasid
nii maiad kui ka teised Kesk-Ameerika kultuurid enne gregooriuse kalendri
kehtestamist 1582. aastal.
Püha
kalender, tuntud ka kui “tzolkin” või “päevade arvestus”, on keerukas
ajamõõtmissüsteem, mis kasutab kolmeteistpäevast arvestust ja sellega
paralleelselt kulgevat kahekümnepäevast tsüklit, milles igale päevale on
omistatud oma sümbol ehk “uinal”. Kolmeteistpäevane arvestus ja “uinal” toimivad
koos, igale päevale omistatakse talle eriomane arv (“kon”) ja sellele vastav
sümbol. Kolmeteistkümne päeva ja kahekümne erineva sümboli võimalikke
kombinatsioone on kokku kakssada kuuskümmend, mistõttu iga arv ja sellele
vastav sümbol kordub iga kahesaja kuuekümne päeva järel.
Asteegid
kasutasid samuti kalendrit, kus igale päevale vastas oma sümbol, mis omakorda
vastas maiade päevasümbolile. Kuigi sümbolite kujundid erinesid, on nende
tähendused väidetavalt samad. Igal päeval on erinev sümbol ja igat päeva
valitseb erinev jumal, keda nimetatakse Päevajumalaks ja kellel on ainult talle
omane energia.
Püha
kalender on ainult üks osa 2012. aasta mõistatusest. Maiade pikaajaline
kalender, mida seostatakse 2012. aastal toimuvate muudatuste ennustamisega
kõige rohkem, on tervet aastatuhandet hõlmav ajaarvamine. Carl Johan Calleman,
füüsikaline bioloog, maiade kalendrisüsteemide ekspert ning maiade pikaajalise
kalendri struktuuri kõige paremini kirjeldava raamatu “Maiade kalender ja teadvuse
muundumine” (The Mayan Calendar and the Transformation of Consciousness) autor, väidab, et
maiade pikaajaline kalender on jäädvustatud peaaegu kõikidele iidsetele
püramiididele ja steelidele üle kogu Kesk-Ameerika regiooni.
Raamatus
kirjutatakse: “Pikaajaline kalender koosnes 13 “baktunist”. Üks “baktun” on
periood, mis koosneb 400 “tunist” (üks “tun” on omakorda 360-päeva pikkune
periood). Üks “baktun” on seega 400 x 360 = 144 000 päeva pikk, mis annab kokku
394,3 päikeseaastat.” Callemani sõnul on enamik arheolooge üksmeelel, et
“maiade kalendri 13. baktuni alguskuupäev oli päev, mida me praeguses
kalendrisüsteemis tähistame kuupäevaga 11. august 3114. a eKr”. Niisiis,
lisades sellele kuupäevale need maagilised 13 baktunit, saame kuupäeva, mida enamik
2012. aasta “eksperte” peab maiade kalendri viimaseks päevaks: 21. detsember
2012 pKr. Aga see kuupäev ei pruugi olla nii kindel, nagu algselt arvati.
Joonis 1.4A. Maiade
kalender ja päevade sümbolid.
Vaatame
kõigepealt maiade kalendrit lähemalt.
Maiade
pikaajaline kalender põhineb sisuliselt kahekümnendsüsteemil, samal ajal kui
meie kasutame praegu kümnendsüsteemi. Kahekümnendsüsteemis esitab arvu
moodustava numbrirea iga väärtus sellele asukohaliselt eelnevat üksust
kahekümnekordselt. Huvitaval kombel tegid maiad numbrireas teisel kohal
paikneva väärtuse kohta erandi ja see hõlmab 18 x 20 üksust, mis annab kokku
360 päeva ja läheneb päikeseaasta pikkusele. Kuid maiade kalendri tsüklid ei
sõltu praegu kasutusel olevast päikeseaasta süsteemist.
Maiad
lähtusid kahekümnendsüsteemist ning kasutasid nulli ja kahekümnekordsete
väärtuste märkimiseks punkte ja kriipse. Euroopas võeti nulli mõiste kasutusele
alles siis, kui moslemid seda 1000. aasta paiku Hispaanias tutvustasid.
Maiade kalender
koosneb viiest väärtusest:
1. Baktun
– 144 000 päeva (huvitaval kombel saab Uue Testamendi Ilmutusraamatu järgi just
nii palju inimesi päästetud)
2. Katun –
7200 päeva
3. Tun –
360 päeva
4. Uinal –
20 päeva
5. Kin – 1
päev
Seega
maiade pikaajalise kalendri süsteemis esitatud kuupäev 10.15.5.1.2 tähendab
näiteks seda, et ajaarvamise algusest on möödas 10 baktunit, 15 katunit, 5
tuni, 1 uinalit ja 2 kini.
13-baktuni
pikkust perioodi, mis kestab 5125,36 aastat, nimetatakse maailmaajastuks. Neli
maailmaajastut annavad kokku ühe Maa telje pretsessiooni perioodi, ligikaudu 25
627 aastat. Kõige laialdasemalt aktsepteeritud lõpukuupäev on 13-baktunilise
tsükli viimane päev, 21. detsember 2012.
See
lõpukuupäev langeb kokku tähtsa astronoomilise sündmusega, talvisel pööripäeval
detsembris leiab aset Maa, Päikese ja Linnutee galaktika keskpunkti joondumine.
John Major Jenkins, raamatu “Galaktiline joondumine: teadvuse transformatsioon
maiade, egiptlaste ja veedade traditsioonide järgi” (Galactic Alignment: The
Transformation of Consciousness According to Mayan, Egyptian and Vedic
Traditions) autor, väidab, et see oluline kosmiline sündmus võib olla põhjuseks, miks
maiad valisid “lõpukuupäevaks” just 2012. aasta 21. detsembri. Ekspertide sõnul
määrasid maiad kindlaks isegi joondumise kellaaja – 11:11 maailmaaja järgi.
See, et
maiad olid teadlikud isegi Maa pöörlemistelje pretsessioonist, mille paljude
ajaloolaste ja arheoloogide arvates “avastas” kreeka astronoom Hipparchos
ligikaudu 120 aastat eKr, näitab, kui arenenud olid nende teadmised sellistest
keerukatest kosmilistest nähtustest, mida 1687. aastal kirjeldas ja seletas
Newtoni füüsika.
Pretsessioon
on Ameerika nüüdisaegse inglise keele seletava sõnaraamatu (American Heritage Dictionary) järgi “Maa
pöörlemistelje otspunktide aeglane nihkumine lääne suunas mööda
ekliptikatasandit, joonistades taevasfäärile kujuteldava ringjoone. See tekitab
pööripäevade varasema ilmumise igal täheaastal. Pöörlemistelje pretsessioon
kulgeb kiirusega 50,27 kraadisekundit aastas, mis teeb ühe
pretsessiooniperioodi pikkuseks 25 800 aastat.” Maa pöörlemistelje
pretsessiooni põhjustab Maa ekvaatorile mõjuv Päikese ja Kuu
gravitatsioonijõud, mis paneb maakera telje loperdama 26 000 – 27 000 aasta
pikkuse perioodiga.
Hipparchose
avastus, et Päikese asend nihkub sodiaagiringi suhtes, mõjutas selle aja
astroloogilisi teadmisi. Lääne astroloogid käsitlevad aasta algusena tavaliselt
kevadist pööripäeva, mil Päike paikneb Maalt vaadates kevadpunktis, mida nimetatakse
astroloogilise Jäära märgi alguseks. Päike liigub tasapisi mööda sodiaagimärke
edasi ja aasta lõpuks saab sodiaagiring täis. Jäära tähtkuju väikese nihkumise
tõttu Päikese suhtes nihkub seega igal kevadisel pööripäeval veidi ka
kevadpunkt tähistaeva suhtes.
Samuti
võib sodiaagiringi taustsüsteemis kirjeldada Maa pöörlemistelje pretsessiooni.
Ühe astroloogilise ajastuna määratletakse aega, mis kulub kevadpunkti
liikumiseks ühest sodiaagimärgist teise, ja see kestab ligikaudu 2150 aastat.
Ja nagu korduvalt on mainitud, kulub kogu sodiaagiringi ehk ühe
pretsessiooniperioodi läbimiseks Maa pöörlemisteljel peaaegu 27 000 aastat.
Astroloogid väidavad, et iga astroloogiline ajastu toob endaga kaasa eriomaseid
nähtusi nii galaktikates kui ka inimeste seas. Maiadele polnud pretsessioonist
tingitud “ajastud” tundmatud, nende iseloomustamiseks oli neil Maailmaajastute
süsteem, millest tuleb lähemalt juttu 3. peatükis.
Uskumusega,
et maiade kalender on “tulevaste aegade” ennustamisel tähendusrikas allikas,
seostatakse kõige enam 2012. aasta talvisel pööripäeval 21. detsembril aset
leidvat galaktilist joondumist. Kuid maailmalõpu täpse kuupäeva kohta leidub
mitmeid teooriaid.
John Major
Jenkins iseloomustas oma raamatus “Maiade kosmogenees 2012” (Maya Cosmogenesis 2012) seda haruldast
astronoomilist joondumist kui 21. detsembri 2012 lõpukuupäeva taga olevat
keskset sündmust ja paljud 2012. aasta fenomeni uurivad eksperdid on temaga
sama meelt. Lõpukuupäeva määramisel tugineb Jenkins korrelatsioonile maiade ja
hiljem kasutusele võetud gregooriuse kalendri vahel, võttes aluseks, et maiade
pikaajalise kalendri kõige rohkem kinnitust leidnud alguskuupäev gregooriuse
kalendri süsteemis on 13. august 3114 eKr. Selle kuupäeva väljaselgitamisel
lähtus Jenkins omaenda laiaulatuslikust uurimistööst, mille käigus üritas ta
esmalt määrata (teiste õpetlaste abiga), “mis päev on täna 260-päevalise maiade
kalendri järgi”. Kui tänane kuupäev on määratud, siis on võimalik välja
selgitada nii algus- kui ka lõpukuupäev.
Jenkins ja
teised 2012. aasta fenomeni uurijad seisavad vastamisi hulga
korrelatsiooniprobleemidega, sealhulgas küsimustega, kuidas sobitada
nüüdisaegset gregooriuse kalendrit maiade ajamõõtmissüsteemiga ja mismoodi
õigesti rekonstrueerida maiade Veenuse kalender. Jenkins on uurinud ka
kõrgmäestikes elavate kitšee maiade tänaseni püsinud arusaamu päevade
loendamisest. Kui Jenkins alustas 1980. aastatel oma uurimistööd maiade
kosmoloogiast, siis elas ja töötas ta kõrgmäestike maiade seas, kelle
kalendritraditsioon ulatub väidetavalt katkematult tagasi ligi 3000 aasta taha.
Oma
raamatus “Galaktiline joondumine” räägib Jenkins lõpukuupäeva määramisega
seotud mahukast uurimistööst ja sellest, kuidas ta jõudis teistsuguste
järeldusteni kui José Argüelles. Argüelles on tema enda veebilehe väitel
“planetaarsete terviksüsteemide antropoloog” ja ta on koos abikaasa Lloydine’ga
asutanud võrgukommuuni Planet Art Network. Argüelles on aastakümneid uurinud
maiade kalendreid ja nende ettekuulutusi. Ta osales 1970. aastal Maa Päeva korraldamisel
ja algatas 1987. aasta augustis liikumise Harmooniline Konvergents (Harmonic Convergence).
Argüelles
tõlgendab maiade kalendrit erinevalt enamikest teistest maiade uurijate ja sel
teemal kirjutajate tõlgendustest. Tema interpretatsioon kaasab allikaid, mis
pole maiadega seotud, ning ta läheneb iidsele kalendritraditsioonile pigem New Age’i vaimus. Ta kasutab
teistsugust päevade loendamise süsteemi, omaenda loodud Dreamspell’i kalendrit, milles on 13
kuud ja igas kuus 28 päeva. See 13-kuuline kalender ei võta arvesse
liigaastaid, mis matemaatik Michael Finley sõnul annab tulemuseks ebatäpse
sünkronisatsiooni. Finley märgib, et 365-päevane maiade haab (paljudele
Kolumbuse-eelsetele Kesk-Ameerika kultuuridele tuttav maiade versioon
365-päevasest kalendrist, mille aasta pikkus läheneb päikeseaasta pikkusele,
koosnedes 18 “kuust”, igaühes 20 päeva, millele lisandub aasta lõpus
viiepäevane lisaperiood [“nimeta päevad”]) ei arvestanud liigaastatega, seega nihkub
selle alguskuupäev gregooriuse kalendris iga nelja aastaga ühe päeva võrra ajas
edasi. Seetõttu lahkneb Argüellese kalender, mille fikseeritud alguskuupäevaks
on 26. juuli, maiade haabist ega ühti maiade loendatud päevamärkidega.
Kuid
Argüelles toob oma kalendri õigustuseks välja, et see on kogu planeedi kui
terviku seisukohalt “korrektne ja bioloogiliselt täpne”. Argüellese ja tema
abikaasa ulatuslikud uurimused on kättesaadavad nende veebilehel ja
publikatsioonidena, mis nende endi sõnul annavad oma panuse “maiade kalendri
aluseks oleva ajaarvamise teaduslikesse ja matemaatilistesse uuringutesse”.
Niisiis,
enamik 2012. aasta fenomeni eksperte käsitleb maiade pikaajalise kalendri
alguskuupäevana 13. augustit 3114. a eKr ehk – maiade terminoloogias – päeva
0.0.0.0.1 (Esimene Päev), mis teeb lõpukuupäevaks 21. detsembri 2012
(13.0.0.0.0., Viimane Päev), milles ollakse samuti enamasti üksmeelel. Erandiks
on kaks uurijat, Linda Schele ja Michael Coe, kes nihutasid lõpukuupäeva kaks
päeva hilisemale 23. detsembrile. Schele, tunnustatud maiade epigraafia ja
ikonograafia ekspert, Texase maiade hieroglüüfilise töötoa rajaja, on olnud
kaasautoriks paljudele muljetavaldavatele raamatutele maiadest, sealhulgas
“Kuningatemets” ( A Forest of Kings) koos David Friedeliga 1990. aastal ja
“Maiade varjatud näod” (Hidden Faces of the Maya) koos Jorge Perez de
Laraga 1997. aastal. Michael Coe on antropoloog ja arheoloog ning teda peetakse
üheks tähtsaimaks maiade uurijaks. Ta on kirjutanud muuhulgas raamatu “Maiade
koodi murdmine” (Breaking the Maya Code).
Schele ja
Coe lähtusid Schele mentori dr Floyd Glenn Lounsbury varasematest töödest. Dr
Lounsbury on Ameerika päritolu keeleteadlane, antropoloog, maiade kultuuri ja
raidkirja uurija ning Kesk-Ameerika pikaajalise kalendri korrelatsiooni
väljatöötaja – meetod, mis võimaldab pikaajalise kalendri kuupäevi teisendada
gregooriuse kalendri kuupäevadeks. Kuid Jenkins leiab, et Schele ja Coe
lõpukuupäevade kahepäevane lahknevus on lihtsalt valetõlgendus, ja keskendub
jätkuvalt 21. detsembrile kui õigele kuupäevale.
Kuigi
Jenkinsi algus- ja lõpukuupäev on leidnud 2012. aasta uurijate seas laialdast
toetust, mis on täielikult dokumenteeritud tema raamatutes “Maiade kosmogenees
2012” ja “Tzolkin: ettekuulutused ja kalendriuuringud” (Tzolkin: Visionary
Perspectives and Calendar Studies), on välja pakutud ka teine lõpukuupäev,
mis väärib võrdväärset tähelepanu ja toetust. Tõepoolest, kui jutt käib maailma
lõpust, pole miski tähtsam täpsest ajast.
Lõpp?
Varem
mainitud Carl Johan Calleman leiab, et keskenduma peaks hoopis ühele kuupäevale
aasta varem: 28. oktoober 2011. Oma raamatus “Maiade kalender ja teadvuse
transformatsioon” (The Mayan Calendar and the Transformation of
Consciousness) toob Calleman välja asjaolu, et just sellele kuupäevale langeb 13.
jumaluse Ahau energia, mis on tzolkini ringi viimane kuupäev. Calleman arvab,
et see on aeg, kui “valgus läbistab kõiki Allmaailmu ilma pimeduse tuhmistava
loorita, mis tõkestab inimkonna ja Jumalikkuse kokkusaamist.”
Calleman paigutab
pikaajalise kalendri alguskuupäeva aasta hilisemaks kui paljud tema kolleegid,
11. augustile 3115. a eKr. Tema uurimistööd on tutvustatud raamatutes “Maiade
kalender ja teadvuse transformatsioon” ning “Meie aja suurima mõistatuse
lahendamine: maiade kalender” (Solving the Greatest Mystery of Our Time: The
Mayan Calendar). Ta möönab, et lõpukuupäev 21. detsember 2012 “on täpne küll
arheoloogiliselt”, aga erinevus tuleb alguskuupäevast, mis Callemani järgi
peaks põhinema Izapa traditsioonil, kust on alguse saanud pikaajaline kalender.
Calleman väidab, et selle traditsiooni kohaselt algas ajaarvamine 11.
augustist, “sest sel päeval asub päike selles piirkonnas seniidis”. See päev
päikeseaastas, selgitab Calleman, on Izapa regioonis muutunud pühaks päevaks,
sarnaselt läänemaailma jõuludega, mida peetakse alati ühel ajal.
“Kui
pikaajalise kalendri alguskuupäev põhineb kohalikul Izapa traditsioonil, siis
maiade kalendri rakendamisel globaalsel tasandil pole mitte mingisugust
tähendust,” leiab Calleman. Ta väidab, et iidsed maiad ei huvitunud mitte
niivõrd lõpukuupäevast, millal iganes see ka poleks, kuivõrd algusest, ning
inimestele Izapa regioonis, kus maiade pikaajaline kalender võeti kõige
tõenäolisemalt esimesena kasutusele, oli algkuupäev tõeliselt oluline ainult
selle traditsiooni raames. Asjaolu, et päike asub sel päeval Izapal seniidis,
oli seal elavatele inimestele erakordselt tähtis. Kuid mis tähtsust omab see
ülejäänud maailmale?
Calleman
keskendub selle asemel alguskuupäevale kui osale loomistsüklist, mis algab, kui
Esmane Isa püstitab Maailmapuu. Selle tsükli lõpp, mida käsitletakse täpsemalt
3. peatükis, langeb 13. jumaluse Ahau päevale ja sellel on suur prohvetlik
tähtsus. See kuupäev on 28. oktoober 2011.
Hoolimata
segadustest seoses tegeliku lõpukuupäevaga (enamik 2012. aasta eksperte
nõustub, et aastane erinevus on täiesti mõistetav, kui uuritakse miljardeid
aastaid hõlmavat kalendrisüsteemi), on oluline küsimus, kuidas see seostub aja
endaga?
Kas aeg
kiireneb? Kas aeg kogub hoogu juurde? Maiade kalendri järgi – või vähemalt
selle kõige levinumate tõlgenduste kohaselt – on vastus “jah”. Aeg kiireneb.
Maiade
kalender on seotud loomistsüklitega, neid on kokku üheksa ja need vastavad
erinevatele teadvuse tasanditele. Neid tasandeid nimetatakse allmaailmadeks.
Callemani sõnadega: “Selle protsessi käigus, kui inimkond liigub
materialistlikust planetaarsest allmaailmast, kus me praegu ikka veel asume,
uuele ja kõrgemale teadvussagedusele – galaktilisse allmaailma, mis omakorda on
ettevalmistus viimasele, teadliku valgustatuse universaalsele tasandile –,
kogub aeg üha kiirust juurde.”
Sellise
tõlgenduse kohaselt pole aja kiirenemine pelk kujutlusvõime vigur. Kõik maiade
eksperdid nõustuvad, et maiade kalender viitab üheksa allmaailma süsteemile,
mis ulatub ligikaudu 16,4 miljardit aastat tagasi ja lõpeb aastal 2011 või
2012.
Tabelist
on näha, et allmaailmade pikkus lüheneb vastavalt lõpukuupäeva lähenemisele,
mis on aluseks teooriale, et lähenedes viimasele universaalsele allmaailmale,
mis kestab vähem kui üks aasta, kiirendab aeg ise teadvuse arenemist. Nii Carl
Johan Calleman kui ka raamatu “Maiade kood: aja kiirenemine ja maailmavaimu
ärkamine” (The Mayan Code: Time Acceleration and Awakening the World Mind) autor Barbara Hand
Clow leiavad, et maiade kalendri tähendus on jumaliku loomisprotsessi kirjeldus
või kronoloogia, mis kulgeb läbi üheksa ajajärgu, millest igaüks viib inimkonda
üha kiiremini teadvuse revolutsioonilisele transformatsioonile lähemale. Kuigi
pearõhk asub “Suurel Aastal”, mis on 5125 aasta pikkuse pikaajalise kalendri
viimane aasta, võib allmaailmade järjestuses näha kogu evolutsiooni läbilõiget,
mis kulmineerub galaktilise joondumisega 2012. aasta detsembris. Barbara Hand
Clow usub, et kaks erinevat lõpukuupäeva saab kokku sobitada tõlgendusega, et
“kuigi aja ja evolutsiooni kiirenemine jõuab lõpule 28. oktoobril 2011, leidus
maiadel ettenägelikkust lõpetada pikaajaline kalender 21. detsembril 2012, kui
leiavad aset otsustava tähtsusega astroloogilised sündmused”.
Aja kiirenemine
vastavalt inimkonna teadvuse ärkamisele on levinud arusaam, nagu me hilisemates
peatükkides näeme, kui arutluse alla tulevad informatsiooniteooria,
singulaarsus ja elussüsteemid. Muistsete inimeste jaoks tähendas see aga
eelkõige inimpotentsiaali ja -arengu teostumist, millest tuleb lähemalt juttu
3. peatükis.
Maiade
arusaamale aja kiirenemisest leidub nüüdisaegseid vasteid uudsuseteooriast,
ajalaine teooriast ja isegi Robert Anton Wilsoni nn “hüppava Jeesuse
fenomenist”. Tagapool vaatleme veel ühte aja kiirenemise teooriat, mida
nimetatakse tehnoloogiliseks singulaarsuseks ja millega kaasnevad üha
kiirenevad muutused kultuuri arengus. Kuid praegu keskendume aja
uudsuseteooriale.
Uudsuseteooria
Lühidalt
öeldes, aja uudsuseteooria eesmärk on arvutada Universumi uudsuse astet
suhestatuna ajaga. Uudsuseteooria aluseks on järgmised tõekspidamised
(kohandatud Wikipediast):
1.
Universum on kindla teleoloogilise sihtpunkti suunas liikuv elav süsteem. See
teleoloogiline sihtpunkt suunab materiaalsete vormide keerukuse suurenemist ja
säilitamist. Sõna “teleoloogiline” on tuletatud kreeka sõnast telos, mis tähendab
“lõppu” või “eesmärki”. Teleoloogia on uskumus, mille kohaselt on looduse
toimimisel ja loodusprotsessidel kindel eesmärk või neid protsesse juhib
eesmärgipärane printsiip.
2. Uudsus
ja keerukus suurenevad aja jooksul vastavalt lumepalliefektile, hoolimata
mõningatest korduvatest tagasilöökidest.
3. Inimaju
on teadaoleva Universumi organisatoorse keerukuse kõrgpunkt.
4.
Inimmõtte ja -kultuuri keerukuse ja mitmekesisuse arenedes läheneb universaalne
uudsusemõõt Kochi kõvera (mittediferentsieeruv pidevjoon, mille kõikides
punktides puudub puutuja) lõpmatule ja eksponentsiaalsele kasvule.
5.
Vahetult enne seda lõputu uudsuse lõpp-punkti ja selles punktis (singulaarsus)
ilmneb samaaegselt kõik, milleks inimvaim on võimeline.
6. Selle
ajaloolise lõpp-punkti kuupäev on 21. detsember 2012, mis langeb kokku maiade
pikaajalise kalendri lõpukuupäevaga.
Ajalaine nullteooria
Lõpp-punkti,
mille poole universaalne evolutsioon teleoloogiliselt liigub, nimetatakse
Eschatoniks. 1970. aastate alguses mõtles Terence McKenna koos oma venna
Dennisega välja ajalaine nullteooria, mis esitab ajas arenevat uudsust
graafiliselt. Graafikul on fraktaalkõvera kuju ja seda nimetatakse ajalaine
nulliks ehk lihtsalt ajalaineks. See kõver iseloomustab aja uudsuse kasvu ja
kahanemist ning kombineerides seda numeroloogia ja matemaatikaga, saame jada,
mille graafiline esitus näebki välja nagu fraktaalkõver.
McKennad
rajasid mõned oma ideedest enteogeenilistele kogemustele, mida on kirjeldatud
nende raamatus “Tõelised hallutsinatsioonid” (True Hallucinations), ja ajalaine
nullteooria pole teaduslikuma taustaga kolleegide seas kunagi tunnustust
leidnud, mis on ükskõik millise teooria tõsiseltvõetavuseks hädavajalik.
Hoolimata sellest on teooria tähelepanu äratanud esoteerilisemates
ringkondades, eriti pärast seda, kui selle vaatas läbi tuumafüüsik John
Sheliak, kes leidis teooria algses formuleeringus vea ja seejärel parandas
selle, tugevdades nii McKennade teoreetilist baasi. Ta avalikustas uuendatud
versiooni Ajalaine Üks nime all. Väidetavalt annab Ajalaine Üks parema ülevaate
uudsuse mõõnadest ja tõusudest Esimese maailmasõja ja islami tekkimise
perioodil, mida McKennad pidasid uudsuseteooria seisukohast otsustavateks.
Ajalaine
arvutitarkvara võimaldab igaühel demonstreerida ajalaine fraktaalkõvera-sarnast
kuju, mis kombineerituna Hiina iidse oraakliraamatu “I Chingi” matemaatiliste
ja filosoofiliste elementide ning matemaatiliste fraktaaloperaatoritega annab
tulemuseks “ajalaine” poolt kaardistatud uudsuse kulgemise suurest paugust kuni
ennustatud Eschatonini aastal 2012. McKennad ise kirjeldavad seda lõpukuupäeva
ehk oomega-punkti kui aega, mil inimesed puutuvad kokku dimensioonidevahelise
objektiga, millega võib kaasneda hüperruumiline läbimurre, planetaarne
kokkupõrge, kontakt tulnukatega, ajalooline metamorfoos, päikese plahvatus või
kvasari süttimine galaktika keskmes.
John
Sheliak väidab oma veebilehel (www.levity.com/eschaton/sheliak), et “I Ching”, kust McKenna
tuletas King Wen heksagrammide jada abil ajalaine, leiab teaduses, filosoofias
ja isegi kvantmehaanikas märkimisväärset vastukaja. Käsitledes seda kui
süsteemi, mis peegeldab voolamis-, liikumis- või muutumisprotsesse looduses või
inimteadvuses, kommenteerib Sheliak, et “kui uudsuseteooria peab paika, siis
kirjeldab see vormi, milles informatsioon ennast esitab, s.t ajalainet”.
Ajalaine
tarkvarast huvitatud võivad külastada veebilehte www.timewave2012.com või
guugeldada märksõna “Fractal Time 7.1”.
Hüppava Jeesuse fenomen
Veelgi
intrigeerivam aja kiirenemise teooria pärineb Robert Anton Wilsonilt, kes
leiutas termini “hüppava Jeesuse fenomen” (Jumping Jesus Phenomena). Selle abil kirjeldatakse
eksponentsiaalselt või isegi logaritmiliselt erinevate infotöötlussüsteemide
leiutamise ja arendamise vahelisi lühenevaid ajaperioode, näiteks ajavahemikke
Aleksandria raamatukogu rajamise, Jeesuse elu ja Gutenbergi trükipressi
leiutamise vahel või ajavahemikku, mis jääb Gutenbergi trükitud piibli ja
esimese ärieesmärgil avaldatud raamatu vahele. Taoliste sündmuste vahelised
ajavahemikud muutuvad üha lühemaks, kuni saavutatakse kriitiline mass ehk
singulaarsus. Jällegi, see kiireneva teabevahetuse lumepalliefekt vastab aja
tajumisele üha kiirenevana ning maiade järgi ka inimteadvuse kiirenevale
arengule. Esimesena tutvustas hüppava Jeesuse fenomeni väidetavalt Anton Wilson
1988. aastal seminaril “Teadvuse kiirenemine”, teoretiseerides, et informatsioon
kahekordistub teatud ajaperioodi jooksul ning iga järgnev kahekordistumine
toimub üha kiiremini ja kiiremini.
Niisiis,
kui aeg kihutab elusolendeid ja Universumi tervikuna eksponentsiaalse kasvu,
arengu ja transformatsiooni singulaarsuspunkti suunas, siis miks peaksime
kartma maailma lõppu, millele maiade kalender viitab? Enne aja kiirenemisega
kaasnevate transformatsioonide lähemat uurimist peatume hetkeks sellel, mida
täpsemalt peaksime erinevate mõtlejate arvates kartma.